Teadagi tulevad parimad mõtted siis, kui nende väljendamiseks või vähemalt üleskirjutamisekski napib aega.
Või tahad lihtsalt iseendale teha nägu, et oled hästi asjalik ja produktiivne, aga see lõpeb lihtsalt nõnda, et istud viis ja pool tundi kogemata arvutis; oled läbi vaadanud 2 videot relatiivsusteooria kohta, 3 videot sellest, kuidas inimesed purjuspäi südant puistavad, siis leidsid kogemata 1 uue laulu, mis nüüd viimased kolm tundi korduse peale on jäänud, ja blogisse on jõudnud vaid kaks lauset. Vähemalt proovisid...? Päris täpselt nii need asjad ka pole, aga see piir on alati õhkõrn. Ma vist siin ei ole sellest veel kirjutanud, aga vahel tõstan oma jala ka Tallinna Ülikooli antropoloogia loengute ukse vahele. Mitte küll (veel/endiselt) päris tudengina aga õpilasakadeemikuna. Täna oli meil loeng sellise lektoriga nagu Carlo Cubero, kes on Puerto Ricost pärit ja resideerunud Eestis lausa 10 aastat juba. Tegeleb antropoloogia ja filmindusega ehk eriti ka veel need kaks omavahel põimituna. Ja sellest ta rääkis ka meile tänases loengus. See oli 4 tundi järjest non-stop ehk pidev informatsiooni kuulamine, selle läbitöötlemine ja siis kiire üritus seda talletada kas kuhugi mälusoppi või vähemalt paberilegi. Teisel juhul tuleb paberile heal juhul kahe-kolmekeelne tekst, kus lauses vähemalt ühes sõnas on ikka mingi täht valesti või puudu. Kui me rääkisime mingisugusest teemast ja ma parasjagu mõtlesin, et lihtsalt nö tühja koha pealt inimene enda ühtegi meelt välja lülitada ei oska, siis samamoodi ei oska ta kõiki korraga kasutada nõnda, et igast meelest tulnud informatsioon läbiks tee ajju ja seal selle töötlemise kah veel. Midagi peab teepeal ikka kuhugi ära kaduma. Samal ajal, kui ma seda enda peas mõtlesin, oli lektor juba vähemalt ülejärgmise teemani-mõtteni jõudnud. Mida ma selle eelmise lõiguga öelda tahtsin, oli see, et loeng oli nii informatiivne, et mu väike ajuke siiamaani ketrab neid mõtteid peas. Lektor oli megahuvitav ja rääkis kaasahaaravalt ja intrigeerivalt, aga.... igal asjal peab olema oma aga. See oli kõik 4 tundi järjest ja see mees lihtsalt räägib ja räägib ja minu meelest ei kuivanud ta suu ka kordagi ära. Mina võimlen lastele klassi ees närused 45 minutit ja peale seda pean kohe jooksma vett jooma, sest muidu ähvardab Sahara kõrbe kuivus suhu sisse kolida. Sain aru, kuidas ikka umbes iga 2 tunni tagant peaks inimene end ka füüsiliselt liigutama, muidu surub ta seal istudes end nii kängu, et närvirakud on ka häiritud ja ei suuda informatsiooni võimalikult efektiivselt töödelda. Mõni joogaharjutus, niisama sirutus või üks korralik kõhutäis ja hetkeks nii pingsast mõtlemisest kõrvaldumine oleks päästnud pideva haigutuste jada ja silmalaude raskuse häbematu kasvamise. Pärast veel rääkisin oma sõbrannaga, kes minuga seal koos käib, et jube piinlik on ikka küll iga 2 minuti tagant haigutada, kui suures ruumis on lektoriga kokku 10 inimest, olles ise lektorist enam-vähem käega katsutavas kauguses. Ausalt ka, asi polnud selles, et see oleks igav olnud või midagi, ei! Vastupidi, see oli väga huvitav! Lihtsalt mu keha ei ole sellise tempoga harjunud, hakkangi juba kokku känguma. Väike vahemärkus, et kui eelmisel 4-tunnisel loengul kirjutasin paberile mõne sõna, sodisin ülejäänud täis, et mitte lihtsalt igavusest magama jääda, siis seekord olin lausa nii produktiivne, et täitsin kirjaga (mitte sodimisega!) 4 paberitäit. Ja sissekande viimasteks lõikudeks jõuan nüüd äkki ka sinnani, mispärast ma üldse alustasin, eksole. Tahtsin teile jagada mõtteteri, mida Cubero meile andis või mis mul ise endale pähe suure mulli tekitasid. Rääkisime sellest, kuidas antropoloogia on filmiteostega seotud, kuidas neid mõjutanud jms. -Milliseid lugusid saab filmindus edasi anda, mida ükski muu meedia ei suuda? Ma ei kavatse sellele vastama hakata, sest ega ma ise ka pole omi mõtteid veel täiesti selgeks mõelnud, aga lihtsalt jätan selle küsimuse siia õhku, kui keegi oma ajusid ragistada tahab. Kõik meie lektorid on rõhutanud, kui su-bjek-tiiv-ne on antropoloogia eriala. Kui muidu õpitakse ülikoos sellist teadust, mis on vägagi objektiivne ja kõigile ühtmoodi mõistetav, mis on ''teaduslikult tõestatud'', kus arvamus millestki ei ole tingimata tõene vastus, kui sul pole teaduslikku põhja või fakte seda kinnitamaks, siis noh, mõned ained, kaasaarvatud ka antropoloogia, on sellele täielik vastandlikud. Antropoloogia on, heh, uskuge või mitte, ainult kogemustel, katsetamistel ja subjektiivsusel põhinev suund. Kõigi arvamus ja kogemus on seal erinev, omamoodi ja see kõik on õige. Seepärast see mulle äkki meeldibki. Pole olemas seda variant, et mu ''vastus'' võib valeks osutuda. Inimesed ju tunnetavad, tajuvad jms kõik erinevat moodi. Bioloogiliselt loodi inimeste kehad kõik samasugusteks, ainsaks suureks erinevuseks on sood. Kust on tulnud see, et kõik inimesed on nii erinevad? Kuidas kõik inimesed tunnevad valu erinevalt, kuidas nad kõik teevad kasvõi nii igapäevast ja lihtsat asja erinevalt nagu söömine? Miks mõni sööb rohkem parema suupoolega, kui samal ajal teine hoopis mõlemaga korraga? Seda ju pole keegi otseselt õpetanud?... -Mis on bioloogiline, loomulik ja mis on õpitud? Selle küsimuse paiskas õhku Cubero peale seda, kui ta ütles, et tema meelest sünnivad inimesed nö valge lehena. Keegi ei ole sündinud eestlasena, itaallasena või brasiillasena, selleks õpitakse. See ei ole sündides ju kaasa antud. Ometigi jäävad sellised igapäevased pisiasjad kindlas kultuuriruumis lihtsalt külge. Võid ju sündida Eestis ameeriklase ja aafriklase lapsena, aga sind saadetakse kasuperre Indiasse ja sa kasvadki seal hoopis hinduks, sest sa elad-kasvad-õpid selle keskel, et kõige lihtsamal viisil öeldes massi sulanduda. Nii saad lihtsalt kõige paremini elus hakkama. Kultuur ei ole naturaalne, see on õpitud nö kaitsemehhanism tegelikult. Vähemalt mina arvan nii. Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, on see, et ma olen salamisi seda sama mõtet, et inimesed sünnivad valge lehena, endaga hullult kaua kaasas kandnud ja mitte väga suurele ringile välja jaganud, sest ma eeldasin, et ma ei leia endale väga mõttekaaslasi. Seda ma tean, et ma olen kunagi kellelegi öelnud, et ma näiteks arvan, et iga inimene sünnib heteroseksuaalse asemel pan(omni)seksuaalsena. Kes ei tea, mida see tähendab, siis: panseksuaalsus ehk omniseksuaalsus on romantiline, seksuaalne või emotsionaalne külgetõmme inimeste vastu olenemata nende bioloogilisest või sotsiaalsest soost. Teadmiseid kirjeldas ta kui midagi, mida saab kirjeldada ja lahti seletada, verbaalselt edasi anda. Ta tõi näite, et kui ta näitaks mitu tundi tummfilme või laseks lihtsalt muusikat, siis suure tõenäosusega lastakse ta lahti, ''sest see pole õppimine''. Pelgalt seetõttu, et pole toimunud verbaalset nö juhendi jagamist, et mida keegi peaks kuskil filmis või muusikas otsima-kuulama-nägema. Ta tõi välja selle, kuidas näiteks tantsunumbri nägemist ei peeta teadmiseks, see on ju kõigest ''meelelahutus'', eksole. Jätan selle koha ka teile mõtlemiseks. Hästi ühildub see eelneva meelte teemaga, kuidas inimene ei salvesta kõikidest meeltest korraga kogutud informatsiooni 100% iseseisva aspektina, vaid see 100% tuleb kõikide meelte peale kokku, seega osa informatsioonist, mõttest lähebki kaduma. Inimesed on nii laisad, kurat. Mina ilmselt see kõige laisem, aga esimene samm enda ravimiseks on probleemi tunnistamine! Mul on veel palju mõtteainet, aga ma olen selle postitusega juba pool oma biograafia pikkusest siia ilmselt kirja pannud. Aitab vast kah. Niikuinii juba niigi vältisin olulisemate asjade tegemist edukalt ja peale selle sõin mõned unetunnid ka ära. Hästi tehtud, Alice! Oot, ma tegelikult lõpetan hoopis selle mõttega, et pean kirjutama kodutöö sellest, mis on minu jaoks antropoloogiline kino/filmindus; mis muudab selle unikaalseks võrreldes näiteks teiste filmidega kinos. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma plaanisin selle ära teha, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, siis seda vähem ma midagi kirja oskan panna. Help!
0 Comments
Pean ikka igal korral vabandamisega alustada, muidu poleks see õige Eesti kodanik. Seega vabandan, et mu viimased postitused pilditühjad on, mul pole kuskilt asjakohaseid pilte võtta ega neid ka kuskil teha.
Minnes nüüd teema juurde, siis ma pean oma mõtted võimalikult kiiresti välja saama endast, muidu pole neist mingit kasu. Täna läksin kooli(loe: tööle) üsna väsinuna, mõtlesin eile, et jube lahe oleks kaua üleval olla, oma kohustusi edasi lükata ja neid ikka mitte ära teha. Pluss muidugi väga muid asju ka ei luba endal teha kuni olulisemad asjad tehtud saavad. Väga asjalik, Alice, väägaa asjalik. Ma olen täiesti hämmeldunud, kui palju ma koolis kiita saan. Okei, tegelikult see pole nüüd jumal-teab-mis-palju, aga see on vist küll esimene koht, kus mind nii palju kiidetakse. Häid sõnu kuulen vist nädalas ikka korra, ma arvan. Üldiselt on nii, et kui keegi midagi kiidab, siis sama päeva jooksul juhtub seda veel. Kui kellelegi praegu tundub, et ma olen jube egoistlik ja isekas, siis...? Ma ei oskagi midagi muud öelda, kui et ma väärin seda väga, eriti peale poolt aastat musta auku, kus arvasin, et minust ei ole kasu, et olen täiesti asjatu kaltsakas. Ennast tuleb osata hinnata, sest sellest sõltub see, kuidas teised sind kohtlevad. Täna sain aru, et helde õpetaja ei = hea õpetaja ega range = halb. Mõnedel päevadel viimasel ajal olen pidanud osade oma klasside/õpilastega kurjustama lausa täitsa nii, et ma tõstan häält päris palju. Eeldasin, et see ilmselt ehmatab lapsi väga ja nad hakkavad minust teisiti arvama. Võtke näpust, päris nii ka pole. Istudes täna ühe kolmanda klassi tunnis, hakkas mind huvitama, millised õpetajad lastele meeldivad. Lähenesin sellele nii, et küsisin, milline õpetaja on nende lemmik. Minu suureks üllatuseks hõiskasid ikka väga mitmed minu nime! Hakkasin naerma ja ütlesin, et nad ei pea mind vastama pelgalt seepärast, et ma ise seda küsisin; ma ei ole tulnud mõttega saada kellegi lemmikõpetajaks, seega ei pea seda varjama, kui ma õpetamises halb olen. Polegi end kunagi selles heaks pidanud. Siis nad olid hetke mõttes ja ütlesid, et siiski mina. Teine õpetaja, kelle nimi tuli esile, oli üks kehalise kasvatuse õpetaja, keda ma küll paar korda majapeal näinud olen, aga muidu pole üldse kokku puutunud. Ta tundub inimesena tore küll, jah, aga ei tea kahjuks, milline ta õpetajana on. Lapsed rääkisid, et ta on tegelikult hästi range, aga see-eest lõbus. Mulle tuli meelde see aeg, kui ma andsin oma klassidele esimest korda tundi. Ma küsisin, milline oli eelmine õpetaja, mis olid ta head omadused, mis halvad ja kuidas ma saaksin temast parem või vähemalt samaväärilinegi olla. Mulle imestuseks tuli vastus, et ta oli igav. Mõtlesin, et ohohh, miks küll? Sain aga teada, et seepärast, kuna ta ei keelanud neil midagi kunagi teha. Istusid telefonis, siis istusid, ropendasid, siis ropendasid, tunnitööd ei teinud, siis, noh, ei teinud. Ühesõnaga mõtlesin ma selle teema üle päris kaua. Sain kinnitust, et range õpetaja EI = kuri inimene ja helde õpetaja EI = hea inimene. Ma ei pea end kõige rangemaks, aga mu tunnis peab siiski valitsema kord. Ma olen märganud, et õpilastele meeldib, kui nad saavad õpetajaga lihtsalt suhelda. Kui nad saavad õpetajaga suhelda nagu tavalise inimesega. Kui selline suur hirmu ja autoritaarsuse vahe on väiksem, hakkavad õpilased tegelikult õpetajat palju rohkem austama, sest nad saavad aru, et ta on ju ka kõigest inimene! Tuleb tunnist võtta natuke aega, et kasvõi rääkida millelgi väga tavalisel ja igapäevasel; sellest, et ilm on soe või mis eile telerist tuli. Mõni hea nali siin ja seal vahel on ka väga oluline. Samas tuleb näidata, et sa ei tee nalja, reeglid on reeglid ja kui keegi läheb üle piiride, siis tuleb ka karistada. Muidu nad arvavad, et sa ajad lihtsalt mõttetut mulli ja nad ei karda piire ületada. Tagasi tulles kiidujutu peale, siis sain täna jälle positiivseid sõnu. Ma ei teagi, kuidas tema ametit nimetatakse, aga meil on koolis selline proua, kes tegeleb ruumide ja tunniplaanide ja muu sellisega. Ma käin alati küsimas ja märkamas, kui midagi on. Täna ütles ta mulle: ''Tead ma tahan sind kiita, et sa oled kogu aeg nii särav ja hakkaja!'' Täiesti uskumatu! Ma olen ka kõigile niii-iii-iii tänulik heade sõnade eest! Mul on nüüd koolis ehk tööl jäänud veel 2 nädalat ja 3 päeva! Ja ps, ärge unustage olla oma soovidega ettevaatlikud, sest need kipuvad täide minema! Rohkem päikest ja häid sõnu! Hakkasin seda postitust kirjutama paar päevakest tagasi, aga siis... ma ei tea, mulle koputasid õlale aeg ja kohustused ja aeglane-pooleldi-katkine sülearvuti tuletas ka meelde, et ehkki pigem mitte täna, eksole. Nõndaks jäi see jälle ebasündsalt lihtsalt kuhugi kõrvale heidetud.
Olen viimasel ajal pigistanud enda aega sisse rohkem kunsti, filmikunsti. Ja teate, mis, ma tunnen peale igat uut filmi, nagu ma oleksin taassündinud. Tõeliselt head filmid on kuidagi nii äraütlemata värskendavad ja hellalt oma käekesega paitades haavu ravivad. Võib-olla kõlab mu tekst mõnede jaoks eriti jaburalt, kõik kindlasti ei tunne sama. ''Noh, tavaline film nagu film ikka.'' ütleks vast mõni keskmine inimsell. Ma see-eest olen ikka kogu hinge ja empaatia ja emotsioonide ja kõige muuga nii filmis sees, et unustan (õnneks) vahel enda päriselugi ära. Viimase hetke kaks vaieldamatut head filmi on ''Call Me By Your Name'' ja ''Ladybird''. Ärge saage valesti aru, see heade filmide nimekiri küündiks meetritesse, kui ma hakkaks järjest kõiki häid välja tooma. Lihtsalt need kaks on nood, mida viimati ise vaatasin ja kategoriseeruvad uutemate hulka. Sealne esteetika mu silmadele; realistlik, pesuehtne ja no-shame süžee mu hingele on lihtsalt nii head. Iga kord, kui lõpetan mõne inspireeriva või lihtsalt mõtlevapanevalt hea filmi/sarja vaatamise, tekib endale selline motivatsioonituhin peale... kuni aga midagi konkreetselt ette hakkan võtma ja siis see lihtsalt möödaminnes kaob. Tekivad peale kõik kõrvalised mõtted ja esialgsest plaanist pole haisugi. Aga sellegi poolest ma tunnen, kui oluline on end aeg-ajalt filmidega turgutamine. Tihti saab enda elust nii palju paralleele tuua, mis tõttu vahel võib ka mõne unustatud probleemi lahendada. Ma ei ole siiani aru saanud, kas ma olen kuidagi kunsti inimene või mitte. Tahaksin öelda, et olen. Ses suhtes, et ma tohutult hindan kunsti. Minu jaoks on elus pea kõik kunst: inimesed, riided, maalid, toit, meik, sisustus, loodus, muusika, tunded, filmid, kasvõi tujud ja näoilmedki jnejne. Ka kõik pisidetailid nende juures. Teisalt aga ma ise ei oska mingisugust kunsti maitsekalt luua. Mul on selline teema, et ma oskan igast asjast ainult hästi natukene, mitte miski ei tule märkimisväärselt välja. Kõike peaks edasi arendama, et neid üldse kuhugi arvestavatesse piiridesse panna. Põhikoolis käisin laulukooris, aga siis mind visati välja, sest ma ei osanud laulda. Gümnaasiumis olin bändis, 12nda klassi lõpus eksamiperioodil maalisin ja muud sellist põnevat. Vahel käin pildistamas ja reisides teen videosid. Aga... jah. Iga kord filme/sarju vaadates mõtlen ma ka näitlejate peale, nende päriselu peale. Sellele, kui palju vaeva nad pidid nägema mõne žesti, näoilme või stseeni jaoks. Sellele, kui hästi nad on hakkama saanud ja end kellegi teise kingadesse pannud. Siis mõtlen, et tahaksin ise ka kuulus olla. Tahaksin kuulus olla, et jagada laiali headust, positiivsust jms. Mmm, aga see kõlab jube labaselt, seega ma nüüd jätan selle teema. Lõpetan aga selle mõttega, et ühel hetkel oma elust tahaksin raamatu kirjutada. Kaks uhket nädalat koolis jälle möödas. Teine nädal oli kindlasti lihtsam kui esimene, aga võib-olla ka seepärast, et mul jäid mõned tunnid ära. Kogu aeg on mingi tempo ka taga. Või siis ma ei oska lihtsalt oma aega õigesti sisustada, kah võimalus. Ilmselt ka kõige tõenäolisem. Endiselt jooksen koolimajas ringi nagu peata kana. Õpetajatetoas on veider istuda, aga hakkan vaikselt harjuma. Üldiselt tunnen end praegu juba natukene mugavamini ja palju rohkem hinnatumalt kui ükskõik, mis teises kohas, kus varem töötanud olen. Kuigi mul suuri sõpru (veel) õpetajaskonnas tekkinud pole, siis tegelikult ega ma läinudki sinna sõpru tegema. See kõlas nüüd jube halvasti. Muidugi on vahel nukker üksinda istuda, ma väga ei kipu ka teiste vestlusesse vahele. Mõnikord proovin. Aga ärge saage minust üldse valesti aru! Ma olen hämmingus, kui palju ilusaid sõnu ma olen saanud! Kui mitte õpilastelt, siis kaaskolleegidelt küll. Siiamaani olen nädalas mitu korda sattunud hetke, kus mõni või teine õpetaja ütleb, et on minust head kuulnud ja tänab mind meeletult, et tulin päästma seisu, kus neil õpetajat ei ole. Sellised hetked annavad mulle nii suure motivatsioonipuhangu ja muudavad mu päeva kohe kahtlemata hetkega paremaks. Siis ma taipan, kui oluline on igapäevaseid ja nii iseenesest mõistetavaid asju ka aeg-ajalt kiita ja tunnustada. Võib ju tunduda küll, et ''ah, nad niikuinii teavad, kui hea ja oluline ja väärtuslik see on, mida nad teevad,'' aga võin ausalt öelda, et märkamine on lausa ülioluline. Muidu kaobki igasugune tahtmine ja lihtsalt tekib selline kahtlev tunne, kas tehtav asi on piisavalt hea või õige. Märgakem teisi ja tunnustagem neid! Selle ajaga olen juba täheldanud paari naljakat olukorda ka. Teen lastele tihti sõnadetöid, millest olen 2 naljakat viga leidnud. Ilmselt pole see teistele nii naljakas ja mu elu on lihtsalt nii igav, et pisikesed apsakad panevad ka kohe muige näole. ''playschool'' (''lasteaed'') asemel kirjutati mulle ''playcool'' (tühikuga tähendaks otsetõlkes ''mängi lahedat''), ''mountain range'' (''mäeahelik'') asemel aga hoopis ''mountain rage'' (''mäe vihahoog'') ja siis kirsiks tordil oli see, kui üks õpilane küsis minu käest: ''Õpetaja, kas teilt on küsitud juba ka, mis klassis te käite?'' Üldse ei süüdista kedagi, et näen välja nagu õpilane. Ma olen abiturientidest vaid 2-3 aastat vanem ja enamik sealsed meessoost esindajad näevad oma habemega minust 10 aastat vanemad välja. Ka osad õpetajad tunnistasid mulle, et pidasid mind õpilaseks. Oh, igavene noorus! Õpilased olevat mind kirjeldanud kui ''ranget, aga toredat'' õpetajat. Minu jaoks kõlas see küll ilusti. Tean küll neid õpilasi, kes minuga rahul pole, aga mis seal ikka, tunded on vastastikused. Mida teie teeksite õpilastega, kes ühelegi teie palvele ei allu ja tunnitööd kaasa ei tee? Peale vastava hinde või märkuse saamist on aga nii suur draama lahti, et mina pean hinge kinni hoidma, et vastu näppe ei saaks. Mulle tunduvad mu enda postitused nii samalaadsed. Pidevalt kas vabandan suure ajavahe pärast või lõpetan sellel noodil, et olen jälle jube väsinud. Ega siis ka seekord ju erineda saa! Olen jälle üks suurte silmadega öökull siin arvutiekraani taga. Mu arvutiaeg on küll tunduvalt vähenenud peale tööle minemist. Pole lihtsalt energiat ega aega. Aga ilmselt ongi parem. Hoidke üksteist praegusel külmal perioodil soojas ja hoolige-hoolitsege endast ning teistest! Järgmise kirjutamiseni! Rääkisin täna just Jummel Juurikaga- jummeljuurikas.wordpress.com/- blogidest ja blogimisest jms. Tegelikult räägime sellest üsna tihti, ikka ja jälle tuleb tahtmatult ja hoiatamata millegagi seoses see jutuks.
Avastasin, et EBAle(Eesti Blogiauhinnad) on avatud registreerumine ja küsisin kohe esimese asjana ta käest, kas ta on juba registreerunud. Jess! On ikka. Mina hoian talle pöidlaid, kuigi päris selle õige teemani on mitmeid kuid aega. Anett küsis minult vastu, kas mina ka ikka end nomineerin... Eeeeeeeeeeeeeeeeeee.... ...no.... okei? Mul pole ju midagi kaotada. Vist. Mõtlesin pool tunnikest ja panin siis end ''Aasta uustulnuka'' kategooriasse. Suure tõenäosusega unustan juba ülehomme üldse äragi, et seal kirjas olen. Väga asjalik, ma tean. Siit läheb nüüd teema sellele, et mõeldes, kuhu end kategoriseerida, taipasin, kui kaootiline kirjutaja ma olen. Algselt tahtsin selle blogi teha: 1. ainult inglise keeles ja 2. ainult reisimisest. Mis on saanud? Siit leiab kõike ja eriti just lõpetamata teemasid. Mu blogi stiil on hullem kui puder ja kapsad. Alustasin inglise keeles reisimisest kirjutamisega, siis jätkasin peaaegu reisi teemal ehk kolimine välismaale, aga otsustasin seda eelkõige ema ja vanaema jaoks eestikeelsena teha. Peale seda tulid vahele lihtsalt igapäevased suvalised jutukesed, tujupuhangud. Mõnikord toitu, mõnikord moodi. Ja-jah, mida mina ka moest tean! Ja kõige tihemini vast siiski reisimisest. Paar korda kirjutasin, et liigutasin end tavapärasest rohkem. Vist nagu mingi sporditeema. Nüüd olen jõudnud sinnani, et ma tahaksin kuidagi mingisugust kindlamat korda oma blogisse lüüa, tahaks midagi selgemaks teha. Justkui tahaks kategoriseerida, et oleks visuaalselt ilusam ja ka kergem midagi leida. Samas ma mõtlen... kas seal on väga vahet? Hmm, ma ei tea. Kui millalgi tunnen, et see vajab muutust, siis küll ma vast midagi muudan. Ma vist olen liiga väsinud, et selle üle pikemalt mõelda. Jõudsin veel Anettiga muidugi naljatleda, et kui väga tahta, siis sobitaks kuidagi mu blogi spordi ja tervise teemade alla ka. Ma küll otseselt fitnessi-guru ei ole, aga ma tunnistan, et mu sõrmed on küll sellest kirjutamisest paar maratoni maha jooksnud. Hea blogisport(spurt) on olnud. Hetkel olen peaaegu rahul. Mõtlen ainult, kas kustutan inglisekeelse osa ära või jätan praegu selle sinna kopitama. On väga mitmeid reisilugusid, mida sinna tahaks kirjutada, aga kuna ma tahan seda nii detailselt teha, siis see nõuab minult aega. Nõuab, et mul oleks kõige muu olulisega tegelemiseks vähemalt 28 tundi ööpäevas. (Parandus: peitsin hetkel selle leheosa ära, sest osa infot on aegunud ja vana.) Lõpetan nüüd järsku sellel toonil, et silmad ei püsi enam lahti olenemata sellest, et mul oli mitu plaani veel kirjutamise osas. Endiselt ootan julgelt tagasisidet blogi kohta. Mida muuta-mida jätta jne. Ja aitäh neile, kes vahel mulle ikka (üldiselt Facebooki) kirjutavad midagigi blogi kohta. :) Tore on! Kosutavat und, Eestimaa! Peagi saab juba kuu aega sellest, kui üle poole aasta Eestimaa pindu taas katsusin ja siia ka püsima jäin. Päris kiiresti on aeg läinud ja mul on tunne, et ma ei ole mitte midagi märkimisväärset korda saatnud. Ma ei tea, mis värk mul sellega on, et tahaks alati kellelegi/kuhugi endast mõne märgi maha jätta. Hetkel selline, nagu tänapäeval öeldakse, ''lamp'' on olla. Lihtsalt kulgen ajavoolus. Mul pole vahepealsest ajast eriti pilte pole, seega panen ühe ema sünnipäevast, kui sai Kõrgjärvel uisutamas käidud. Tegelikult on mul veidi intrigeerivamaid uudiseid ka. Olen end jälle õpetajaametisse sisse seganud. Väike selgitus neile, kes kursis pole, siis 2016. aasta suvel lõpetasin ma Noarootsi Gümnaasiumi ja paar kuud hiljem asusin sinna põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana tööle ja nõnda terve kooliaasta. Sellest võiks ja saaks vast omaette raamatu kirjutada, sest see kogemus oli... midagi uut. Missugune äsja keskkoolist välja hüpanud tegelane oskab endale ette kujutada, et läheb kohe õpetaja tööd praktiseerima? Mina igatahes aga mitte. Keerutamata võin öelda, et päris raske oli. Lihtsalt seepärast, et mul oli tunne, et ma saaksin endast rohkem anda, kui oleksin seda kõike varem õppinud. Ma ei ole siiamaani veel ülikooli läinud/ülikoolis käinud. Seega lihtsalt improviseerisin ja proovisin praktikasse panna kõik, mis mulle endale õpetajate puhul meeldis ja vältida seda, mis üldse ei meeldinud. Ma ise ütleks, et ma ebaõnnestusin, aga seda tuleks pigem õpilaste käest küsida. Ilmselt on lihtsalt asi tundes, et ma tean, et ma oleksin saanud paremini, kui oleksin teinud... seda, teist ja kolmandat. Ah, teate, see jutt venib liiga pikaks, kui ma nüüd seda edasi peaksin lahkama jääma. See polnud üldse hetkel mu mõte. Peale seda õppeaastat olin aga kindel, et minust mingil juhul õpetajat ei saa. Noarootsi põhikoolist leiab erilisi ja raskeid tegelasi ja minusugusel väljaõpeteta ja kogemuseta noorel neiul, kes ainult 19-aastasena, olles abiturientidega näiteks enam-vähem samavanune, õpetaja ametisse astus, oli peaaegu tunne, et sealt ma välja ei uju. Kuigi päris paljud õpetajad, õpilased jt uurisid mitmeid kordi, et: ''Noh, lähed siis nüüd ikka ülikooli seda edasi õppima, et äkki hakkas nii väga meeldima ja tuled tagasi ka.'' Njaa... Siiski pigem mitte. Üsna kohe peale kooliaastat lennutasid mind terasest tiivulised, mis tänavu ajas rändamisele vast kõige lähedasem vaste on, uude ja tundmatusse maailma, USAsse. Esialgne plaan seal elada ja töötada oli aasta aega, aga elul olid mulle teised plaanid varuks. Seega tulin sealt suure hingevalu ja mitme pangetäie pisaratega tagasi kargesse Eestisse, teadmata, mis nüüd üldse edasi saama hakkab. Mis siis sai? Elurada viis mu tagasi kooli. Seekord aga Tallinna 32. keskkooli inglise keele õpetajaks. Olen alles naljatilk. Ise lubasin endale viimaks, peale 4 aastat Noarootsis vegeteerimist, et õpetajatööd ma enam ei tee. Aga vot koolis vestlusel oli selline tunne, et ma saan sealt mingi kogemuse või tunde, mida mul veel pole. Saan midagi uut õppida. Miski siiski kutsus. Pealegi olen seal ainult märtsi lõpuni ja siis asun jälle rändama. Kuna mu ema ja vanaema ostsid juba kuid tagasi piletid, et mulle USAsse külla tulla ja mu tagasituleku tõttu muretsesid, et nad ei saagi minna, siis lubasin neile, et teen tööd, kogun raha ja lähen nendega koos. Ei ole siin mingit raha raiskamist ja niisama nukrutsemist. Seega jah, juba ütlesin ette, lähen sinna mõneks ajaks tagasi. Nüüdseks on esimene nädal uuel töökohal vanas elustiilis mööda saadetud ja kaks peamist sõna selle kirjeldamiseks on: väsimus ja rahu. Ma ei ole enam nii pinges nagu varem. See on alati hea. Aga nagu ikka, kõik uus vajab harjumist ja sisseelamist, samamoodi ka see kooli melu ja muidugi, trummipõrin, varajane ärkamine. Mulle meeldib olla üleval varakult, aga ma ei ole ärkamisega kõige suurem sõber. Ma vahel naljatlen, et olen täpselt nagu beebi. Otsekohe, kui väljas pimedaks läheb, otsustab mu bioloogiline kell, et kõik, aeg on välja lülituda. Tsu-tsu-frei! Just mõtlesin ühel päeval, missugused uskumatult õpetlikud, erinevad ja igati kasulikud töökogemused mul oma lühikeses elus juba olnud on. Hetkel on neljas nn. suurim töökoht. 1. 2015. aasta suvel töötasin Victoria kruiisilaeval, et praktiseerida rootsi keele oskust. Tol ajal käis laev Stockholmi ja Tallinna vahet. Ma pole kindel, kas praegu on sama. Ha-ha, nali naljaks. Praktiseerisin rohkem seda, kuidas tohutut viha enda sees hoida ja kokteile valmistada! Kusjuures teine neist on väga huvitav. Ma polnudki varem sellega kokku puutunud. Mis muidugi omakorda tegi õppimise ja päästerõngata vees hakkama saamise mitu korda raskemaks. Ja siis ma avastasin, et olen merehaige ja pikemat pidu ei olnudki. 2. 2016. aasta septembrist kuni 2017. aasta juunikuuni töötasin Noarootsi Põhikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 3. 2017. juulikuust kuni 2018. aasta jaanuari alguseni töötasin Ameerikas lapsehoidjana 3-lapselises eestlaste perekonnas. 4. Alates 2018. aasta jaanuari viimasest nädalast olen end paariks kuuks 32. keskkooli põhikooli inglise keele õpetajana sisse seadnud. Vahel ikka jään mõtlema küll, et naljakas oli 19-aastasena õpetaja olla. Samamoodi on endiselt 21-aastasena veider õpetaja olla. Aga see-eest kuidagi enesekindlam tunne on sees peale esimest kogemust. Selle peale ütleks, et elu on ikka seiklus küll! See sissekanne tuli nüüd täiesti pilla-palla. Midagi ma otseselt ei organiseerinud ega ette mõelnud, millest jutustada. Kirjutasin, nagu sulest tuli. Avastasin veel palju teemasid, mida oleks põnev jagada ja proovin ka nendeni (kunagi, millalgi...) jõuda. Nagu veidi aimu võis saada, siis tööpäevadel olen tiheda graafikuga töömesilane ega jaksa koju tulles oma poollagunenud sülearvutitki avada. See lugu meenutab mulle kevadet. Kuidagi värske ja tärkav ja elurõõmus ja lootust andev lugu on see mu jaoks. Lihtsalt vahva!
Olge mõnusad ja head, järgmise korrani. :) Vahepeal ma mõtlen, et mis žanri või teema alla peaks mu blogi minema... mul pole ausalt öeldes õrnaaimugi. Kõige kergem oleks vist elustiil. Ma ei kirjuta otseselt moest või (ainult) toidust või (ainult) reisimisest. Kõike leidub. Täpselt nii, kuidas parasjagu tunnen. Aga vist reisimine, toit ja emotsioonid/eluolu on küll sellist 3 võib-olla silmahakkavamat teemat. Ma ei tea, mille jaoks oli mul nüüd vaja enda sildistamisest mõelda... Eelmisel nädalal, jaanuari kolmandal nädalal, sain ma nii šokeerivalt palju väljas söömas käia. Kusjuures ise selle eest enamasti mitte makstes. See kõlas nüüd eriti nahaalselt, aga lugu on selles, et ma olen hetkel päris pankrotis ja valin väga, millele ma oma viimased kopikad kulutan ja see kõik lihtsalt juhtus nii, et mind kutsuti sööma ja öeldi, et ma ei pea maksmise pärast muretsema. Ja kuigi see tundub mulle praegu, nagu ma oleks tohutult kõiki ära kasutanud, siis teadke, et ma olen teile kõi-gi-le meeletult tänulik, sest te vedasite mu toast välja ja kulutasite minu peale oma aega ja raha, millest kumbagi tavaliselt piisavalt pole. Mul oli peas palju parem mõte, mida öelda ja kuidas kõiki tänada, aga päriselt ei tulnud nii hästi välja. Aga igatahes, kui te veel aru ei saanud, siis ma olen ikka meeletult tänulik neile/teile. Kui keegi teist poleks mind kutsunud, siis ma oleks suure tõenäosusega lihtsalt väga nukralt terve nädala kodus passinud, aga te aitasite mul seda vältida! Aitäh, aitäh, aitäh! Nädala alguses käisin Basiilikus. Sinna kutsus mind mu sõber Romet, kes seal töötab. Ütles, et võib mulle lõuna välja teha, kui kohale veeren. Proovisin seal Palja Porgandi menüüst burgerit, mis olevat kõige populaarsem ning siis magustoitu- banaanijäätist. Selle magustoidu pildi kohta pean nii palju ütlema, et hirmus magusaisu oli ja unustasin enne esimest ampsu pilti teha. Selle peale ütles Jummel Juurika blogija mulle, et minust küll nii toidublogijat ei saa. Tõsi ta on, jah. Mis siin ikka pikka heietamist enam, alustan oma kritiseerimisega. Burger mulle ei meeldinud. Asi on selles, et seal on liiga palju erinevaid hästi erilisi maitseid korraga. Need kõik ei sobi korraga kokku. Kõik need eraldi kuskil ''tuhmima'' toidumaitse, nt riis, pasta, kõrval oleks olnud ideaalsed. Kotlet oli sellel aga vastupidiselt hea, mõnus vürtsikas ja ma olen vürtsika suur sõber. Samuti juustud pidin jälle välja koukima nagu mõni 3-aastane, kellele midagi ei sobi. Ja see portobello seen pole ka ikka minu teema. Ma ei tea, noh, lihtsalt ei meeldinud. Tore oli proovida, aga rohkem ei ostaks. Kohvis pole ma vist kunagi pettunud. Ah, jälle luiskan, olen halba kohvi saanud ka. See selleks. See oli aga mandlipiimaga cappuccino, kui ma ei eksi. Magustoit, nagu pildilt näha, läks veidi paremini. Ma olin kusjuures selles natukene skeptilisem, sest ma olen kodus banaanijäätist korduvalt proovinud ja see pole kunagi normaalselt välja kukkunud. Mingi vastik imal banaanimaitse on külge jäänud, mis mulle ei istu. Pidage silmas aspekti, et ma olen suur banaani fänn! Igatahes see jäätis oli parem, kui see, mis mina teinud olen. Ühesõnaga magustoit istus mulle rohkem. See kaste ja moos komplimenteerisid jäätise maitset kenasti. Aga olgem ausad, 5.50 selle eest välja ei käiks. Lühidalt- mina olin rohkem pettunud, kui meeldivalt üllatunud. - Nädala lõpus viis mu armas Grete mind Blissi lõunale. Ka sinna oli mul esmakordne külastuskäik. Võin kohe seda öelda, et hullult ilus ja selline hubane koht söömiseks ja ruumi on oi-kui-palju! Mulle meeldib sealne süsteem, st buffee- tõstad palju ja mida tahad. Minusugusele valivale preilile vägagi sobilik. Valik oli muide ülihea! Üle poolte toitudest olid kindlasti vegan ja lugesin just täna uudist, et peagi on see toidukoht muutumas 100% veganiks! Juhhei! Ma kahjuks ei mäleta, mis ma sealt endale kokku kuhjasin, aga kõik oli nii hea! Soovitan sinna minna küll. Usun, et lähen sinna millalgi tagasi. Järgmisena võtan luubi alla Vigri. See oli kolmas kord mul seda kohvikut külastada ja see koht ei vea mind kunagi alt. Vist mu lemmikkohvik Tallinnas. Võiks ainult kesklinnale tsipa lähemal asuda. Ah, teate, võib-olla ongi parem, et pole liiga lähedal. Ma niigi vaene. Umbes pool aastat tagasi jäin ma Eesti Veganid grupis silma ühele toredale naisele, kellel nimeks Karmen. Selle peale otsustas ta mulle kirjutada ja jäime natukene suhtlema. Ma siiamaani ei ole päris kindel, millega ma talle silma jäin, aga tore ju ikka! Ja kuna tulin nõnda äkki välismaalt tagasi, siis Karmen haaras kohe mu sabast kinni ja viis mu Vigrisse. Üllataval kombel on universum meid pannud väga sarnastele eluteedele, mistõttu oli meil jutustada ja muljetada oi-kui-palju! Tegime seda teel Vigrisse, kuhu kogemata läksime Kesklinnast jala ning seal siis toidu kõrvale. Ma kindlasti sõin liiga palju, ausalt, aga see toit on seal imeline. Samamoodi buffee-stiilis koht. Ma täiesti täpselt ei mäleta, mida kõike ma endale kuhjusin, aga pildi järgi saan öelda, et riisi, salatit, täidetud kartulit(mul pole aimugi, mis seal sees oli), porgandi-granaatõuna salatit, kikerherne pikkpoissi ja valge oa karrit. Kikerherne pikkpoiss koos riisiga oli mu isiklik lemmik. Ja no porgandisalat on ka kuldne klassika. Aitäh, Vigri, et olemas olete! Aitäh, Karmen, et mulle seda kõike lubasid!
Ma olen selline totter inimene, et kui keegi mulle midagi välja teeb, siis mul tekivad kohe süümetunded, et ma tahaksin selle kuidagi tagasi tasuda. Tundub, et sain kõik toiduteemad südamelt puistatud. Seega on vast aeg see postitus siinkohal nüüd lõpetada. Ma arvan, et mu lemmikud ja vähemlemmikud tulevad ilmsegelt jutu seest välja. Seega, kui keegi teist kunagi mind kuhugi sööma tahab viia... Okei, tegin ausalt nalja! Järgmise (toidu)korrani! Ma tegelikult pean umbes tunnikese pärast arsti juurde kimama, aga selle asemel, et end sättida ja muid toimetusi teha, tuleb hoopis ju blogida! Ning jah, viimaks lähen nüüd arstile: Võttis mõni nädal aega, aga nagu öeldakse, siis parem hilja kui mitte kunagi. Muudatus: Käisin arsti juures ja sain teada, et töötukassast mu teenindaja ajas mulle udu ja mul ei ole kindlustust. Proovin järgmine kord siis uuesti. Natuke pahane on olla, sest tahaks juba kõik korda saada, aga mis seal's ikka. See sissekanne ilmselt pühendub mu eelmisele (ehk sünnipäeva)nädalale ja paljus osas ka toidule, sest... sest seda sai väga palju söödud nii kodus kui väljas ja ma olen oma toiduga väga valiv ka peale selle, et vegan/täistaimetoitlane olen. Käisin näiteks kahes kohvikus, kus olevat väga kiidetud toidud. Ühe kohta pole mitte kunagi halbu sõnu kuulnud, aga voh, võta näpust, tuleb mingi Alice ja kukub vinguma. Kuna aga eelmine nädal ja toidud omavahel tugevalt seoses on, siis otsest piiri kahe teema vahele toppima ei hakka ja vaatab sujuvalt, kui (eba)loogiline see postitus tuleb. Muudatus vol2: Kuna ma avastasin, et see postitus on nii pikk, siis räägin ainult sünnipäevast. Nagu ma varem mainisin, ei olnud ma oma sünnipäevast väga vaimustatud, ei oodanud mitte midagi. Otsustasin olla tänulik selle eest, mis tuleb, mitte pettunud või õnnetu selle eest, mida ei tulnud. Väike vihje teile, see töötab päris meeldivalt, nii et soovitan soojalt sellist suhtumist aeg-ajalt omaks võtta. 17. jaanuari põhitegevusteks oli Vegan V restorani külastus emaga; piljard ema, ta sõbranna ja mu sõbraga ning siis õhtul vanavanemate külastus. Asun kohe Vegan V juurde. Polnud sealt kunagi varem ühtegi praadi või muud soolast toitu tellinud ja olin nii elevil sellest, sest see on see koht, millest ma pole kunagi midagi halba kuulnud. Tihti on see täis broneeritud ja mõnel korral on sinna raske kohta saada. Seega mu ootused olid päris kõrged. Ema tellis tofu musta leiva paneeringus, tal oli seal veel kartuliputru, seenekaste jaaa... midagi veel. Ma tellisin bataadi-kikerherne burgeri. See tegi mu nii õnnetuks, sest mulle ei maitsenud selle roa põhiosa ehk see kotlet. Üldse. Ma võin käsi südamel vanduda, et see ei olnud üldse halb ega midagi, aga ju siis ma olen nii valiv ja pole nõnda suure hulga erinevate maitsetega veel harjunud. Ma ju alles hakkasin näiteks riisi, paprikat ja (eriti kaerahelbe)putru sööma. Olen alles tegelane küll! Kõik omal ajal, eksju. Pluss kuna ma pole peaaegu kunagi fännanud (lehma)piimatooteid, siis ka replikad neist taimsete versioonidena mulle ei meeldi, st valged kastmed, juustud. Tee või tina, aga lihtsalt ei meeldi. Muidugi need mõlemad olid ka seal burgeris sees. Tagasitulles selle juurde, miks mulle see burger ei meeldinud; kuigi ma olen kõige suurem bataadi ja kikerherne fänn ja arvasin, et selle valikuga ei saa valesti minna, siis minu meelest polnud kotletis mitte kummagi maitset tunda. Seal käis üle mingisugune väääga tugev maitse, mis mulle meenutas väga küüslauku ja seda ma ka ei söö. Küüslaugu maitse jääb kauaks suhu, sama lugu oli selle maitsega. See oli mu meelest lihtsalt õudne ja rikkus kogu kotleti ära, sest mitte midagi muud sealt tunda ei olnud. Pärast proovisin teenindajalt uurida, mis seal olla võis, ta pakkus näiteks cayenne'i pipart, aga seda ma söön ja olin just USAs mingi aeg eriti palju tarbinud. Seega ma ei taha uskuda, et asi selles oli. Ema pakkus, et äkki olid lihtsalt mingisugused maitseained/taimed, mis minu maitsemeeltele sümbioosi ei tekita ja lihtsalt ei sobi kokku. Ilmselt nii oligi. Muide, emalegi väga see kotlet ei maitsenud. Nii et ulatasin teenindajale piinlikult tagasi taldriku, kus peal oli poolhävitatud kotlet. Ma isegi vabandasin, ütlesin, et tean, et see on väga ebaviisakas ja kole, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Seega ma lihtsalt sõin neid ''friikaid'', mis tegelikult olid midagi muud, ma ei mäleta, mis, meenutasid natukene kaalikaid. Ja siis saia, lehtsalatit, kurki, tomatit ja ananassi. Aga vähemalt need olid head! Võtsin nüüd alles aega ja sõnu, et seda nii täpselt kirjeldada. Oh mind küll. Võin etteruttavalt öelda, et magustoidukogemus oli PALJU parem. Olen Vegan Vst nüüdseks kokku saanud proovida 5 erinevat kooki ja pole pidanud üheski pettuma. Ilmeline lihtsalt. Letis oli 4 erinevat koogivalikut ja meie otsustasime sealt proovida lausa kolme. Šoklaadimuffin, astelpaljutort ja ahjuõunatort. Kõige parem oli ahjuõunatort. Täiesti ebareaalne, kuidas see tundus lihtsalt nagu väike pehme suhkruvati-pilveke suus, mis sulas malbelt ja jättis maheda martsipanimaitse keelele kummitama. Mmmm! Muffin oli nagu muffin- ärge saage minust valesti aru, mitte midagi halba! Aga ei üllatanud. Astelpajutordike oli ka hea; mitte liiga magus, mitte liiga hapu. Selline mõnus. Vegan V meeldib mulle ikka! Läheks sinna iga nädal lihtsalt koogitama-kohvitama küll. (Nii et Vegan V, sponsoreerige mind koogi ja kohviga, heameelega kirjutan teist veel.) Pluss ma tajusin hinnavahet USAga. Mul millegipärast oli meelde jäänud, et Vegan V on kallis, aga järelemõeldes ei ole nagu üldse... Suure prae, mis kõhu täidab, saab vähem kui 10 euroga, keskmine hind vist selline 8. Tuletan meelde, et USAs ostsin pidevalt smuutikausse sama hinna eest nõnda, et ei pilgutanud silma ka. Üks toidukogemus, mis kindlasti vajab veel mainimist, on tort, mille ma tellisin Sandra Sentjurini käest. Ta on mu teada Eestis kõige tunnustatum vegankookide/tortide/küpsetiste(?) kokk. Mul on selline tunne, et see lause ei olnud üldse loogiline ja vabandan, kui ma terminitega mööda panin, aga ilmselt saate aru küll, mida ma mõtlesin. Palusin ema nii väga, et saaksin ta käest pistaatsia-jogurti-mustsõstra tordi tellida. Ja no minu meelest üks parimaid torte kohe kindlasti, kui just mitte parim, mis ma söönud olen. Nii hea, suussulavalt mälestusi täis, samas justkui täiesti uudne maitseelamus. Nii mõnus! Mina küll soovitan teda ka kõigile, kes mõtlevad koogi/tordi tellimisele. Mu ema vist ise väga vaimustuses polnud, aga näiteks vanaema ütles, et kui ei teaks, et kõik on taimne, siis ei ütleks küll. Samuti järgmisel päeval läksin ülejäänud tordiga sõpradele külla, nii et peale minu said 5 inimest oma suud magusaks ja sõbranna ema oli üks neist, kes samuti mainis, et imeline tort oli. Ma juba salamisi ootan uut sündmust ja vabandust, et sealt midagi tellida. Järgmisel korral ma plaanin kirjutada Basiiliku restoranist ja kuulsa blogija Palja Porgandi menüüst, Vigri kohvikust jaaaa Blissi kohvikust. Nii palju kohvikuid! Eks näis, mis täpselt saan. Mõtteid natuke on.
Järgmise korrani. :) Otsustasin, et see on minust liiga kohatu jagada ainult suuremas osas elu ilusaid osi. Ma pole taaskord üle kuu aja kirjutanud, aga sellel on taga väga pikad ja vägagi mind-välja-vabandavad põhjused.
Töötasin detsembris üsna palju, 19. detsembril läksin puhkusele Mehhikosse, kus olin 2 nädalat. Mul oli tegelikult plaan kirjutada oma puhkusest seal, mis oli täielik roller-coaster ja ei lõppenud kõige meeldivamalt, aga otsustasin, et hetkel jätan selle vahele. Samuti oli mul ju lubadus kirjutada sellest, mis mu pöidlast sai ja kuidas terve see elamus ja kogemus arstide vahel joostes ja meeletuid summasid nähes läks, aga ka selle teema tahan hetkel kõrvale jätta. Mul on praegu tunne, et ma pean end tühjaks kirjutama sellest, mis hetkel toimub ja toimunud on. Kirjutamine on mulle teraapiline ja ma oskan enda mõtteid ja tundeid nii kuidagi paremini sirgeks ajada. Lühidalt öeldes olen ma Eestis tagasi. Hetkel päris-päriselt, ei ole siin puhkusel, nagu mõni arvama on kippunud. Ma pole veel valmis kõike jagama, mis selle põhjuse taga peitub ja ma ka kahtlen, et ma seda avalikult teha tahan. Midagi peab endale ka jääma ja vahel on lihtsalt targem mitte kõiki detaile jagada. Viisakalt öeldes tuli peale poolt aastat välja, et ma oma kasuperega siiski ei klappinud ja kõikide hetke-emotsioonid käisid üle pea ning olid hoomamatud, mille tagajärjel lennutati mind Eestisse tagasi. Võin öelda seda, et kõik see juhtus ühe päevaga, mu emotsioonid ja hormoonid on täiesti segaduses ja paigast ära ning hetkel vaevavad mind ka mitmed terviseprobleemid, aga enamikel neist on juba pikem ajalugu, mis on lihtsalt rohkem süüvinud. Olen proovinud neid ''ravida'' stiilis kui-ma-neid-ignoreerin-siis-äkki-lähevad-ära. Ei töötanud, pagan küll. Mis seis mul siis praegu otseselt on? Ootan uut nädalat, et saada kas a) tööle või b) töötukassas töötuna arvele, et ühe abil neist endale tagasi võita Eesti tervisekindlustus, et minna arsti juurde nii kiiresti kui võimalik. Ma, rumaluke, oleks pidanud seda kõike juba sel nädalal tegema, aga ma olin liiga masenduses, et vägagi kodust välja minna. Ja hetkel mul on selline kriis, et ma ei tea päris täpselt, mida või isegi kas ma tahan midagi teha. Töötamisest siis jutt. Aga tean, et pean, elu ei saa seisma jääda. Eestisse tagasi saabumine oli üks äraütlemata veider tunne. Kuidagi väga tühi oli/on olla, nagu mul poleks siin mitte midagi, mitte kedagi ja mitte mingit põhjust üldse ollagi. Ma ju tegelikult sisimas tean, et see kõik on vale ja mul on siin põhjuseid ja armsaid inimesi, aga vot näed, selline tunne on sees ja sinna pole mitte midagi parata. Eks aeg viib kõik need haavad endaga peagi minevikku. Muidugi hetkel on öö, nii et emotsioonid ja tunded on veelgi võimendatud ja tean, et homme tunnen end paremini ja seda lugedes mõtleksin, et võib-olla kujutasin osasid asju endale ette. Natukene kurb on see, et loetud päevade pärast on mul sünnipäev ja ma tahaks seda umbes 3 kuud edasi lükata, sest mul pole üldse mingit tähistamise või suhtlemise või tänamise tuju, sest see tundub hetkel kõik nii võlts. Tahaks natukene omaette kuskil koopas olla ja kõik selgeks mõelda, tervise korda saada ja tööle minna. Siis võin sünnipäeva vastu võtta. Aga see selleks, seda ei saa muuta. Üleüldiselt aga mulle meeldib mõelda, et kõik juhtub põhjusega, iga asi tegelikult ka on millekski hea ja kõigest saab õppida. Mitte võib-olla küll kohe, aga pikemas perspektiivis kindlasti. Pealegi, inglise keeles on hea ütlus, et vihmata poleks vikerkaart ehk nüüd saab kõik ainult ülesmäkke minema hakata, eksju! Muretsesin ka selle üle, mis mu blogist siis nüüd saab, kui ma Eestimaa pinnal tagasi olen. Esialgne mõte oli ju see teha selleks, et dokumenteerida oma elu seitsme maa ja mere taga, aga... nii palju siis sellest. Eks vaatan sujuvalt, mis sellest edasi saama hakkab. Mul on hetkel vaja rohkem aega, et pühenduda iseendale, oma vaimsele ja ka füüsilisele terbisele. Ja olenemata tohutult edasi lükatud sissekannetest, tahan ma siiski varem lubatud postitused(pöidla seiklus, Mehhiko reis jms) millalgi ära kirjutada. See lihtsalt nõuab natukene veel aega. Olen muide enda üle väga uhke, et selle kõik siia välja kirjutasin. Aga et mitte liiiiiga negatiivselt lõpetada, siis lisan teile siia lõppu mõned ilusad hetked Mehhikost. Sealne loodus on imeline! Olgem kõik tugevad, vaprad ja muide, paremat 2018! Nagu ma üle-eelmises sissekandes mainisin, olen ma endale vahepeal uue eestlasest sõbra leidnud. Nimelt need päevad, kus ma kipsis pöidla ja kolme tõbise pärdikuga koju jäin, kutsuti mulle appi Laura. Laura oli ise n-ö eelmisel aastal (2016 suvi - 2017 suvi) siin täpselt samamoodi nagu mina, sama viisa, sama töö ja elas peaaegu samas kohas, kõigest mõned hooned eemal. Enam ta küll selle pere juures ei tööta, sest nad läksid Eestisse tagasi; Laural oli samuti kohustus Eestisse minna, aga seal sai ta aru, et ta peab siia tagasi tulema. Niisiis on ta siin juba uuesti olnud äkki 4 kuud, kui ma ei eksi. Mu perekond kohtas Laurat pargis, kus me lastega tihti käime ja sealt saigi kõik alguse. Pisikesest töösõprusest sai hoopis näeme-nüüd-peaaegu-iga-päev-sõprus. Ma tegelikult isegi hetkel ei mäleta miks või kuidas me edasi suhtlema jäime. Ma tavaliselt olen see veidrik, kes võib kuupäeva ja kella täpsusega selliseid sündmuseid nimetada, aga võta nüüd näpust, eksole. Esimene asi, mis mul hetkel meelde tuleb, on see, kuidas me lihtsalt läksime välja jalutama ja sööma. Alustasime salatist ja lõpetasime jäätisega ehk lugu sellest, kuidas müüja minust valesti aru sai. Tahtsin tellida 2 erinevat maitset jäätist ühte keskmise suurusega topsi, aga tema pani mulle 2 erinevat jäätist 2 erinevasse topsi. Ja USA keskmine suurus on Euroopa suur. Arvake ära, kes pärast näost ka jäätis välja nägi. See oli nii halenaljakas lugu. Me praegu üritame arutada ka, kuidas me suhtlema jäime, aga see kõik juhtus kuidagi nii äkki ja nii loomulikult, et järsku kurtsime teineteisele kogu maailma mured ära, siis käisime koos riietepoes raha laristamas, siis kuskil söömas, siis väljas pildistamas, järgmine kord jõudsime koos trenni ja novembris pidasime ka ta sünnipäeva. Ühesõnaga oleme hetkel pooleldi ninapidi kokku kasvanud, sest me mõlemad üsna sõbratud, kui nii öelda saab. Tal on küll üks sõbranna Serbiast, kellega ta koos elab, aga sellel sõbrannal on kutt, seega aega Laura jaoks on aina vähem. Pildid all on Laura sünnipäevast. Pooled pildid lõikab see leht ära (või siis ma olen lihtsalt nii saamatu, et ilusti neid panna), nii et vajutage peale ja vaadake suurena. :) Laura sai hiljuti töökoha endale vetelpäästjana ühe hotelli ujulas. Mina muidugi kasutan seda võimalust ära ja käin tihti seal ujumas ja teda lõbustamas, sest tal oli just vist 4 päeva järjest, kus 5 tunni jooksul ei käinud mitte ühtegi ujujat, päris naljakas. Ma lihtsalt loodan, et ükski töötaja mu käest midagi küsima ei tule. Katsun mitte liiga tihti käia. Igatahes on mul tohutult heameel, et meie teed siin suures ilmas kokku sattusid, sest ma näen ja tunnen, et meil oli/on teineteise tuge ja sõprust vaja. Teise eestlase olemasolu on uskumatult, ootamatult ja etteaimamatult tähtis. Kõik probleemid, mis võib-olla on täiesti erinevad, tunduvad olema kuidagi sarnased. Me saame üksteisest hästi aru, moraalid ja mõtted on sarnased, nii et arutada ja lihtsalt lobiseda on palju kergem. Mulle tundub, et ameeriklased on kuidagi üldiselt väga kitsarinnalised. See kõlab nüüd nii halvasti, aga enamik, kellega ma olen rohkem suhelnud, on sellised, kes enda vaatevälju üritavad kuidagi peale suruda või on kindlad, et need on ainuõiged. Ja see on nii veider. Või tegelikult, peavad ameeriklased ilmselt lihtsalt mind veidraks. Aga ka see pole välistatud. Ühtlasi korraks põikan teemast kõrvale: mina ja tehnoloogia ei käi käsikäes, mu arvuti on vaikselt juba otsi andmas ja mu telefon ka vist varsti, teine on nii aeglaseks muutunud. Tõstsin pildid telefonist arvutisse, et telefoni kiiremaks muuta, aga juhtus see, et neid pilte pole enam kuskil. Vähemalt telefon on kiirem. Seega on mul jagada pilte ainult kaamerast, aga mu arvuti on liiga aeglane ja netiühendus kehv, et neid siia ära laadida. Eks näis, mis saab. Ka siin läheb juba vara pimedaks, väga kiiresti ka veel. Kell 5 õhtul on pime ja kõik. Mul oli eile veider öö, sain magama alles hommikul kell 5, sest mul oli liiga palju mõtteid peas. Ärkasin 14 ajal, voodist püsti sain vist 15 ajal ja mõni hetk läks mööda ning õues oligi juba pime. Polegi väga voodist liikunud täna, ainult toidu jaoks. Vahel on selliseid päevi ka vaja (kuigi jube kange on olla ja ma pole ikka teinud pooli asju, mis ma oleks tahtnud teha). Võite umbes-täpselt ainult ühe korra arvata, kellega mul homme on plaanis kokku saada. Trummipõrin, šokeeriv uudis tulekul: Lauraga. Proovime vaadata, kas viitsime natukene trenni teha ja siis teeme vast jõulupoetuure, sest... ma ei tea, mis värk on, aga jõulud on juba käega katsutavalt lähedal ja see on päris hirmus. Pluss ma olen hetkel pankrotis, nii et eks näis, mida ma välja nuputan. Ps! Meil tuli täna esimest korda lumi maha. Üleöö läks järsku nii jahedaks, päeval oli kas 0 kraadi või mõni pluss, aga see on selline lörts-lumi, muidugi, Seepärast ma väga välja ei kippunud ka, pole suurim lume fänn ja lootsin, et saan aasta aega ilma selleta, aga vot, säh mulle kooki moosiga. Muide, emme ja vanaema, mul on teile häid uudised. Ma olen siin hakanud sööma asju, mida ma Eestis väga ei söönud; maitsemeeled on täiesti muutunud. Ma võin rõõmuga süüa nüüd riisi, erinevaid ube (enne polnud suurim fänn, piirdusin kikerhernetega) ja isegi vääääga väikeses koguses punast sibulat näiteks guacamole(avokaado+tomat+maitseained+sibul) ja pico de gallo(tomat+sibul+jalapeno) sees. Üldse ma olen Mehhiko toitu rohkem fännama hakanud, täitsa huvitav lausa. Käisime (muidugi Lauraga) Chipotle-s(Mehhiko toit) esimest korda ja... mis ma ikka valetan, läheksin rõõmuga tagasi!
Oma käe jutu jätan veel tulevikku, sest ma olen arvutiga tunde ja tunde maadelnud ja tahan silmadele puhkust. Samuti pole see teema veel lõppu leidnud, aga see peaaegu paistab; kohe, kui saan testide tulemused kätte, siis annan siia ka teada, mis saama hakkab või kas üldse midagi saab enam. Lõpetangi selle nüüd nõnda järsult, sest mu arvuti laadis pilte siia ilmatuma kaua ja ma enam ei jaksagi midagi kirjutada. :) Head ööd, Ameerika, ja tere hommikust, Eestimaa! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |