PS! Hästi-hästi pikk kirjeldus viimaste päevade sündmustest ja emotsioonidest koolis. Ja selgitus, miks ma siiski õpetajaks ei sobi Täna, kui ma seda kirjutama hakkasin, on 8. juuni. Seega ma ei saa veel ametlikult öelda, et selleks korraks õpetajatööga kõik oleks, sest kuni 12. juunini on mul veel mõningad töökohustused vaja täita. Peale seda aga ongi kõik! Kirjutama hakkasin praegu, sest tahan viimaste päevade emotsioonid lahti kirjutada ja praegu on mul selleks ka parajasti aega. Postitan peale ametlikku lõppu ja peale aktuseemotsioone. Terve see nädal on olnud korraga kuidagi väga mõttetu ja vastupidiselt üdini mõtterikas. Kuna mina sain põhimõtteliselt kõikide klassidega peaaegu kõik olulised asjad inglise keeles tehtud, siis pühendasin viimase nädala lihtsalt olesklemisele, jutustamisele, mängudele ja filmidele, kuidas siis keegi parasjagu soovis. Pean tõdema, et õpetaja amet ei ole minu elukutse. See pole miski, mida ma tahaksin teha kümneid aastaid. Küll aga olen ma korduvalt öelnud, et pean nüüd äärmiselt oluliseks seda, et iga inimene oma elus kord õpetajarolli prooviks. Polegi vast nii suurt vahet, kas see oleks õpetaja koolis või näiteks mõne pilli eraõpetaja. Läbi selle saab tunda seda, mida õpilasena ei tunne, millest kohe üldse aru ei saa. Sellel ajal tahaks, et kõik õpilased kohe ja praegu prooviksid õpetada, sest siis nad ehkki oskaksid natukene rohkem seda tänuväärset ametit hinnata. Miks ma ei taha õppida õpetajaks? Minult on mitmeid-mitmeid kordi küsitud, eriti just 32. keskkoolis töötades, et äkki ma siiski tahaksin jätkata. Ehkki ikkagi on kuskil mingi imepisike lootus, et ma tulen tagasi. Aga ma ei usu. Samas iialgi ei tohi öelda ei iial. Õpetajatöö on äärmiselt rutiinne. Ma võib-olla suudaksin teha midagi sellist, mis oleks veidi loovam kui mõne keele õpetamine. Mõtlesin küll, et keeleõpet saab mängulisemaks teha, aga tuleb välja, et ma ei oska. Siiski äkki kunst oleks hoopis midagi sellist, kus ma peaksin kauem vastu? Vot ei oska öelda. Mina aga olen selline inimene, et pidevalt peab olema midagi mu ümber muutumises, et ma ei muutuks liiga depressiivseks. Ja teadagi värk on see, et kui inimene on negatiivne, siis tema tulemused milleski ei ole suure tõenäosusega enam samad ja endast ei osata ega suudeta anda parimat. Ühesõnaga vajan ma pidevat vaheldust ja kahjuks antud töö mulle seda ei paku. Õpetajad kipuvad end aastast aastasse kordama, sest enamasti ju edasiantav õppematerjal on üks ja see sama. Pealegi olen jõudnud järeldusele, et ma ei ole hea õpetaja-materjal. Ma olen inimesena tore, lahe ja abivalmis, aga ma tunnen, et ma ei oska õpetada. Vähemalt mitte meie riigi koolisüsteemis, mitmekümnepealises klassis. Ma tunnen, et ma ei oska lastele pakkuda selliseid elamusi ja teadmisi põnevate meetodite kaudu, nagu nad vääriksid ja peaksid saama. Võib-olla on ka asi selles, et mul pole olnud erialast väljaõpet. Ma olin enamasti see igav teeme-töövihikut-ja-õpikut tüüp. Seega ma olen mitmeid kordi mõelnud ja küsinud endalt, miks ma osadele lastele meeldin? Mu vastuseks ongi jäänud see, et ma räägin nendega. Ma jutustan kõige tühistematel ja ka vastupidi, tähtsamatel teemadel. Lihtsalt ajan juttu, et nad saaksid aru, et ma olen ka täiesti tavaline inimene ja et mina saaksin aru, et ka nemad on täiesti tavalised inimesed. Ma usun, et üle poolte õpilastest on koolitundides hoopis teistsugused, kui väljaspool seda melu. Ma just tahaksin näha enda ümber neid päris lapsi. Selle võrra olen täheldanud, et mõneti suudetakse küll rohkem pingutada, kui teineteise vahel on veidi vabam suhe. Ma panin tähele, et osade hinded näiteks paranesid, kui ma tulin. Ma kohe kindlasti ei ole leebe õpetaja, oh ei. Ma tegin nädalas umbes 2 tööd. Olenevalt siis sellest, palju tunde oli. Aga mul olid alati pisemad tööd, vahel harva midagi suurt. Olenes ka klassiastmest. Pluss olen mitu korda saanud kommentaare, et ma hindan rangelt, aga nad pidasid tublisti vastu ja ma hinda(si)n töid täiesti tavaliselt ettenähtud protsentide kohaselt. Minu viimane tundidega koolipäev, mis toimus kolmapäeval, oli hästi emotsionaalne. Mul oli ainult 3 tundi, millest 2 viimast olid ühe ja sama klassiga. Sel nädalal olid paljud klassid laiali ekskursioonidel. K-R olin mina 10.B ja C klassidega Rootsi kruiisil. See mini-puhkus Stockholmis oli kusjuures väga tore. Veetsin aega tõesti toredate õpetajate ja õpilastega ja päikeseline ning soe ilm Rootsis tervitas meid ka avasüli. Tagasitulles emotsionaalsuse teemani. Mu juurde tulid sel päeval päris mitu õpilast, kes ütlesid mulle nii siiralt aitäh, et ma neid õpetasin. Ütlesid, et ma olin parem kui eelmine õpetaja ja kahju, et ma enam tagasi ei tule. Ausalt, ma olen nii suur piripill, et iga kord, kui keegi midagi sellist ütles, siis ma mõtlesin, et hakkan kohe nutma. See on kõige suurem autasu, mida üks õpetaja endale saada võib - tunnustust õpilastelt. Tegelikult, kui ma aus olen, siis kõige vanem klassiaste ei öelnud mulle midagi, aga 3. ja 5. klassides leidus nii mitmeid, kes südamest tänasid ja veel rohkem neid, kes tõid mulle šokolaadi või joonistasid kaardi. Ma olen väga tänulik! Osad õpilased ka teavad seda, et olen vegan, ja seepärast üks pisike armas kolmandik näiteks pakkis paberisse banaani ja enda joonistatud kaardi tekstiga: ''Oled maailma pareim inglise keele õpetaja!'' Kaardi peale muideks joonistas ta minu ja mu lemmiklooma Luna (jänese). Siis üks kolmandik käis koolipuhvetis ja ostis mulle porgandeid ja õuna. Ma tooksin välja siin selle, kui palju targemad ja hoolivamad, sellel puhul nt tervise suhtes, on väikesed lapsed kui täiskasvanud. Natuke kurb. Aga eks meil kõigil ole millestki õppida. Kindlasti ka minul ja kuidas veel! Küll aga lõppes koolipäev väga raskelt. Andsin ühele pisikeste klassile tundi, õigemini 2 tundi. Nad on teatud kui üsna raske ja probleemne klass. Vahel süüdistatakse klassijuhatajat, vahel õpilasi. Ma olen selle klassijuhatajaga kokku puutunud ja tean, et ta näeb nendega tohutult vaeva ja rabeleb end pooleks, et kõiki rahuldada ja neid kuidagi kantseldada, kuid miski ei paista vilja kandvat. Too päev aga nägin, kuidas ta mu ees suurest koormusest ja probleemsete laste talitsemisest murdus ja nutma puhkes. Lihtne on asju kellegi (teise) kaela ajada. Irooniline oli veel see, kuidas ka mina pärast osade sigaduse pärast hakkasin pisaraid valama. Mul oli nii valus, sest kahelt poolt tuli korraga hull latakas ja siis sain mina ka veel mingisuguselt õpetajalt vastu pead, et mida mu õpilased tunni ajal korraldavad. Kusjuures need põhivennad polnud isegi minu grupi õpilased, aga ma pidin grupid kokku võtma too päev. Aga see pole väga oluline aspekt praegu. Igatahes otsustasid mingid sellid, et oleks vaimukas pool klassi veega üle uputada. Ma olin juba nii äksi täis, sest just 5 minutit enne seda oli nende klassijuhataja mulle neist kurtnud. Seega olin kahjuks juba eos pahane ja ütlesin kõigile, et igaüks istub oma kohale, ei nihverda, on vagusi ja süüdlased koristavad senikaua segaduse ära. Küll aga sellest ''koristamisest'' tuli veel suurem sigadus, sest miks mitte tõmmata läbi terve kooli pika koridori wc-ruumist paberit välja. ''Aga õpetaja palus võtta.'' Muidugi! Täpselt see, mis mul mõttes oli! See jama pani mu pea täiega valutama ja kõik väljus täiesti kontrolli alt ja ma tundsin just seda sama, mida nende klassijuhataja tunneb. Ma tundsin end halvasti, et ma ei osanud kuidagi aidata ja et minu õpetussõnade edasi andmine pole ka vilja kandnud. Tundsin, et ma olen inimese või õpetajana natuke läbi kukkunud. Samal ajal põles mu sees täielik viha, sest see kõik oli nii ebaõiglane. Kui kogu see jama sai lõpuks 3-4 õpetaja najal lahendatud, siis ma mõtlesin, et kõigil on vaja maha rahuneda. Ütlesin, et teeme 10 vaikuse minutit, sest see kõik oli väga inetu, mis just toimus ja kõigil on vaja aeg maha võtta. Ja see muide toimis! Nad tõesti olid vast oma senise elu pikimad 10 minutit igaüks oma kohal ja (peaaegu) täiesti vaikselt. Kui see 10 minutit läbi sai, siis ma seletasin neile, mida ma tundsin. Rääkisin, et see ei ole kena käitumine, mis enne just toimus. See pole teistega arvestamine ja see on meelega halva tegemine. Et mitte kellegagi ei tohi kunagi nii käituda, olgu tegu õpetaja, sõbra või vanemaga. Maailmas ei käi asjad nii, et ise teed kõigile halba ja saad vastu ainult head. Ei. Ütlesin, et ka mina tahaksin ju nende vastu hea olla, aga ma ei näe, et see oleks õiglane, kui minuga hästi ei käituta. Ja selle seletamise ajal puhkesin lihtsalt laste ees nutma. Ma küsisin, miks nad peavad nii tegema, miks nad peavad meelega kellelegi haiget tegema. See ei ole ilus! Ja mul on väga kahju inimestest, kes peavad selle eest vastutama ja saavad seetõttu vastu päid ja jalgu. Peale seda olin ma lihtsalt seest tühi. Ja panin lastele filmi peale. Ma teadsin, et enam ma vist isegi ei taha ja ei suudaks nendega midagi muud teha. Rääkimata neist endist. Kui nad käima lähevad, siis ei tõmbu keegi veel niipea tagasi. Lõpuks ma ka vabandasin nende ees, kes selles jamas osalejad polnud. Ütlesin, et kuna tegu on klassiga ja klassis on enamasti kõigile ühtsed reeglid, siis ainus viis olukorda kontrolli alla saada, olekski olnud kõigi korrale kutsumine. Küll aga kuulsin mitu korda vingumist filmivaliku üle. Üritasin siis selgeks teha, et nii suurele grupile ongi raske leida ühiselt sobivat filmi. Ja nõnda ma sealt siis peale 2 tundi lahkusingi. Õnneks natukene positiivsematel toonidel, sest üks väga armas poiss tuli minu juurde ja ütles: ''Aitäh, sa olid väga hea õpetaja!'' Oeh. Saa sa siis nüüd aru, eksole! Hästi emotsionaalne oli, nagu ma juba 100 korda öelnud olen. 11. juuni. Eelviimane päev. Tegu oli spordipäevaga. Otsustasin jooksmise asemel valida discgolfi. Õudne oleks olnud sellises lämbes õhus 5.5km joosta ja pealegi polnud ma kunagi discgolfi mänginud. Pluss mul olid sinna juba paar tuttavat gümnaasiumist minemas, kes olid nõus minuga mängima ja aega veetma. Muidu ma ei oleks läinud, sest ma pole gümnaasiumiosaga üldse kokku puutunud. Nagu hiljem välja tuli, olin ma peale korraldajaõpetaja ainus õpetaja. Lühikokkuvõte: discgolf oli päris lahe! Mängiksin uuesti. Ainus negatiivne pool oligi see liiga kuum ilm. Ebameeldivalt palav oli ja kogu see tolm, tahm ja muu pahn lendas õhus ringi, nii et kõik olid pärast radade lõpetamist väga mustad. Nagu silmnähtavalt. Peopesad olid täiesti hallid/mustad. Küll aga juhtus mul nii hästi minema, et sain tüdrukute(naiste, mis iganes) seas teise koha! Seda ma ei osanud arvata ja see oli vahva üllatus mulle endalegi. Järgmisel päeval küsiti mu käest veel, kas olen seda varem mänginud, et mul nii hästi läks. Tuleb välja, et esimese koha saanud neiu tegelebki selle alaga ja tal olid enda discidki kaasas. Siis mulle mainiti, et võiksin lausa veel proovida seda ala. Mu lemmikolukord oli aga see, kuidas autasustamisel mu nimi öeldi ja siis plaksutati ja keegi mu seljataga kommenteeris: ''Ahh, see pole meie koolist.'' umbes nagu siis mulle plaksutama ei peaks...? Keerasin ringi ja ütlesin, et olen küll. Õnneks keegi, ma ei saanud hääle järgi arugi, kes, lisas ka, et: ''On küll meie koolist!'' Naljakas! Nüüd nad arvavad, et olengi õpilane, hehe. Olgu nii. Ja ongi kätte jõudnud see kaua oodatud viimane koolipäev. Täna toimus meie koolis kevadpidu, mille raames tegime kõikide kohaletulnutega droonipildi, tantsisime üheskoos natukene rahvatantsu, siis jagasime meeneid tublimatele ja kuulasime-vaatasime lauljaid-tantsijaid. Muidugi ootas kõiki aulas peale ametlikku osa 100 kilo torti! Jep, 100 kilo torti. Ma pidin selle teada-tuntud põhjuste pärast söömata jätma, aga mul polnud isegi kahju.
Viimane koolipäev oli küll tore, üsna positiivne ja vahva. Kontsertide ajal tulid ühed armsad kolmandikud jälle minu seltsi ja tegid mulle ühe suure grupikalli ning ajasid niisama minuga juttu ja palusid mul ikka tagasi tulla. Muidugi murrab südame. Lapsed ja vanainimesed on need, kes kõige siiramalt ja ausamalt end väljendavad, neid tuleb reaalselt kuulata ja tähele panna. Eraldi tulid mind kõige eest tänama ka (algklasside) õppealajuhataja ja direktriss. Teeb ikka südame soojaks küll, sest tunded on vastastikused! Pean tõdema, et 32.kk on tõesti kõige soojem ja vastuvõtlikum koht, kus ma olen töötanud. Praegu on isegi natuke kurb, et ma sinna gümnaasiumisse ei läinud, aga ju siis pidid asjad just nii minema ja elutee ju lõppude lõpuks mu siiski sinna viis. Muidugi on igas heas asjas ka negatiivseid külgi, aga need ei paista nii palju silma kui positiivsed. Vähemalt seal. Seega soovitan soojalt; kui kaalud sinna õppima asumist või tööle minemist, siis tee seda!
0 Comments
Vahel on see weebly keskkond ikka täiega minu vastu. Ma ei tea, mis ma nõnda valesti teinud olen, et ta mind nii kohtleb. Aga taaskord, hakkasin ennist midagi kirjutama ja millegi tõttu ei salvestanud see mu teksti ära, see lihtsalt haihtus õhku. Igatahes, ma vaatasin dokumentaali minimalismist: ''Minimalism: a documentary about the important things'' ehk eesti keeles: ''Minimalism: dokumentaalfilm olulistest asjadest''. Tulin siia ja panin kirja paar tsitaati, mis mulle väga meeldisid ja mind mõtlema panid. Loodetavasti panevad ka vähemalt üht teist see oma ajurakukesi liigutama natukene väljaspool igapäevast melu ja mõtteviisi. Dokumentaalis oli minu meelest päris palju juttu unistuste saavutamisest. Sellest, kust ja kuidas tekivad nüüdisaja unistused ja... kas need on üldse päris meie enda unistused? See teema viis mind tihtilugu mõtisklema selle üle, mida ma päriselt teha tahan ja kuidas ma iseennast maailmale näitan, tutvustan ja kes ma päris-päriselt üldse olen. Sellised eksistentsialistlikud küsimused on alati mu peas nii häirivad, sest mulle tundub, et ma ei jõuagi kunagi mingi vastuseni. Muidugi, need vastused ju muutuvad ajas, sest ka mina muutun ja arenen iga uue kogemusega. Seega see on kõik nii imelik. Siia oleks paslik kirjutada nüüd esimene tsitaat, mis mu pähe kumisema jäi: ''I was living the American dream, and I realized it wasn't MY dream.'' J. F. Millburn. Emakeeles: ''Ma elasin Ameerika unistust(e elu) ja ma taipasin, see ei olnud MINU unistus.'' Ma avastan end tihti juurdlemas selle üle, kas mu mõtted, arvamused ja hinnangud on ikka minu omad? Kas mu stiil ja olek, iseloom ja suhtumine on ka minu omad? Mul on kuidagi nii suur hirm olla samasugune kellegagi, ma tahan eristuda, erineda ja ka välja paista. Ma ei ole veel leidnud seda oma nišši, aga nagu öeldakse, siis kõik asjad omal ajal. Ma ei ole kindel, mis teeb minust minu. Mul on tunne, et praegu ma alateadlikult kopeerin inimesi, kes mulle meeldivad. Aga, appi, ma ei taha seda teha!!! Kas teil on ka vahel selline tunne? No näiteks selline olukord, et keegi küsib mõne riietuse või muusika või filmi või absoluutselt mille iganes kohta arvamust ja siis sinu arvamus paistab baseeruvat eelneva inimese vastusel. Ma küll tunnen vahel nii ja see on eriti nõme! Tahan teada, kas ma PÄRISELT ka arvan sama asja või ütlesin ma seda lihtsalt, et automaatselt massi sulanduda, et ma ei peaks ennast põhjendama? Vastasin ma tõesti nõnda vaid seetõttu, et mulle meeldib see inimene ja selline reaktsioon temaga nõustuda tundub kuidagi iseenesest mõistetav, normaalne ja loogiline? Kas see seletus või olukord oli üldse praegu loogiline? Vahel lihtsalt tahaks, et keegi teine ütleks mulle, milline ma olen, kes ma olen või milline ma kohe üldse ei ole ja kes ma kohe üldse ei ole. Ühesõnaga, nagu te aru saate, siis mulle tekitab selline asi probleemi ja ma mõtlen sellest võib-olla tihemini kui peaks või võiks. Loodan, et ühel ilusal päeval suudan enda ja teiste mõtteid, hinnanguid, arvamusi jms eristada ja end sealjuures ka suurepäraselt põhjendada. Alles üsnagi hiljuti avastasin end mõtlemast, et miks mitte hakata näitlejaks? Ja see idee tundub kuidagi võõras ja naljakas, aga selline tunne lihtsalt järsku tekkis. On see minu tunne? Mulle on päris kaua meeldinud jälgida filmides seda, kuidas keegi näitleb. Ma vaatan tihti heade sarjade ja filmide lõppedes intervjuusid nende inimestega Youtubes, et eristada pärisinimest ja näideldud tegelast ja mõista, kui võrratult palju vaeva on nad sellesse suutnud panna ja kuivõrd ehedana on nad oma tegelaskuju loonud, kui hästi sisse elanud. See on minu meelest täiesti vapustav! Ma pole muidugi 100% kindel, kuidas mulle selline mõte pähe tuli, aga näiteks juba 1 1/3 kooliaastast õpetajana töötades olen aru saanud, et ma tahan teha midagi loovamat ja vaheldusrikkamat. Midagi, kus ma saan ennast väljendada ja välja elada. Aga Alice, ''be careful what you wish for, 'cause you just might get it.'' Ole ettevaatlik oma soovidega, sest need võivad täide minna. Ja siis eelmise aasta aprillis sain ühe väga ootamatu kogemuse seoses näitlemisega. Peale seda, kui tulemust nägin, käis mul peas läbi mingisugune klõps, et see on megalahe! Muide, kes ei ole näinud, siis panen siia ka selle video, kus ma korraks end näitlejarolli mässisin. See klipp on üllatuslikult palju levinud. Kuulsin gümnaasiumiaegse klassivenna käest, et ta leidis selle mingi aeg Rajaleidja kodulehelt. Hmm...? Mul polnud aimugi! Kui ei viitsi muud vaadata ja tahate kohe minu osa näha, siis kerige kuni 3:43ni. Ma ise ei ole täiesti rahul sellega, kuidas mul läks, aga siiamaani olen positiivset tagasisidet saanud. Naljakas on see, et näiteks 3-4-5 aastat tagasi mulle see näitlemise teema väga ei sobinud, ei pakkunud mingisugust suurt huvi ja ma eriti ei julgenud seda teha ka. Pidime kümnendas klassis näiteks inglise keele tundides vahepeal mõningaid sketše tegema ja ma kohe üldse ei kiskunud sinna klassi ette... ma ei tea, noh. Tundus jube ebamugav ja ma ei suutnud ennast kellegi rolli panna, improvisatsioonist veel rääkimata! 11. klassis võtsin osa kooli muusikalist ja ma täna otsisin selle just üles, et vaadata, kuidas mul läks. Minu meelest oli see ikka päris kohutav. Samas, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mõlemad need kogemused olid nö live-is, otse rahva ees teatri stiilis. Viimane aga kaamera ees. Äkki nii sobibki mulle paremini, et mu ees on meeskond inimesi, kes mind juhendavad ja aitavad ja mul saab sassi minna ning ma saan mitu korda end parandada? Ehkki tõesti, ma enne ei osanudki selle peale mõelda. Vat, mis nüüd kõik välja tuleb. Samas mul on hirm, et ma ei ole piisavalt kogenud või mul puuduvad mingisugused jumal-teab-mis-kriteeriumid-ja-oskused, et näiteks kuhugi näitlemiskooli astuda? Jabur. Üks pisike näide sellel teemal veel. Käisin just ühel päeval oma hea sõbranna juures. Ta palus mind appi seoses oma ajaloo koduse tööga, et ta saaks gümnaasiumi lõpetada. Ta õpetaja oli andnud ülesandeks kahest spetsiifilisest ajaloosündmusest teha 1-minutilised videod. Märksõnadeks oli illustratiivsus ja informatiivsus. Kusjuures, ma poleks justkui nendest sündmustest kuulnudki; ma olin(olen) ajaloos ikka päris halb. Me nägime nende kahe imelühikese videoga ikka päris palju vaeva! Tegime neid videosid umbes seitsmest õhtul kuni üheni öösel. Käisime eriefektide pärast veel poes. Eriefektideks olid muideks lihtsalt erinevad toidud, nii et täiesti asja ette läksid need, saime vahepeal mõnusalt süüa. Ma tahaks hirmsasti need videod siia panna, sest need kukkusid nii naljakalt välja, aga ma ei tea, kui väga teised osalised seda tahavad. Tegime kõike kolmekesi. Kirsiks tordil oli muide tagasiside Anete õpetajalt! Ta ütles väga konkreetselt, et kuigi Anete oli oma tööde esitamisega juba liiga hiljaks jäänud, siis oli ta sellest olenemata väga üllatunud, kui palju need videod talle muljet avaldasid ja pani ühe hindeks lausa 5+, sest see ületas tema ootused! Teine oli 5-. Põhimõtteliselt sama hea. Suutsin nüüd jälle mitte millestki jube pikalt ja laialt jutustada. Oeh. Tagasitulles nüüd selle minimalismi juurde, siis mul on sellega seoses nii vastakad arvamused! Ma tahan korraga olla väga sotsiaalne, ekstravertne ja laialt tuntud isik aga ka igav ja introvertne hall hiireke omaette, kellel pole sotsiaalmeedias ühtegi kasutajat. Täiesti tõsiselt, ilma naljata. Leian ennast mitu korda nädalas väga lähedal mõttele, et ma kohe kustutan oma blogi, Instagrami, Facebooki... Samas ma vist siiski kaldun veidi sinna introvertsuse poole rohkem, kui ma nüüd nõnda otsustama peaksin.
Ma selle teema kohta ei oskagi rohkem nagu arutada. Ma usun, et ma olen südames minimalist, et ma tahaks ja suudaks elada väga vähese koguse materiaalsete asjadega. Aga paljud minu teod väljendavad kahjuks ainult vastupidist. Pean jälle tõdema, et suure tõenäosusega on kõik see konsumerism, reklaamindus ja keskkonna surve minust võitu saanud. Esimene samm paranemise poole on aga probleemi tunnistamine! Eks näis, mis tulevik toob. Nüüd aga lõppu üks tore ütlus, mida näitleja Jim Carrey on öelnud: ''I think everybody should get rich and famous and do everything they ever dreamed so they can see that it's not the answer.'' ehk ''Ma arvan, et igaüks peaks tegema kõike, mida nad on unistanud, saama rikkaks ja kuulsaks, et nad näeksid, et see ei ole vastus.'' Kui te nüüd mõtlete, et lähen veidi vastuollu sellega, mis ma enne rääkisin, siis siinkohal on rõhk pigem rahalisel ja materiaalsel rikkusel. Järgmise korrani! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |