Plaanisin tegelikult eile õhtul kirjutada, aga järsku läks tuju ära. Täna aga on mul vastupidiselt nii hea tuju, sest tänane päev on hästi lahe olnud! Põhjuseid sellel on mitu. Alustan sellest, et järjekordse kooliteega sai praeguseks lõpparve tehtud. Olin 2 kuud Tallinna 32. keskkoolis põhikooli inglise keele õpetaja. Väga pikad, väsitavad, aga ka toredad ja teguderohked paar kuud on olnud. Mu süda muutus nii härdaks, sest see oli uskumatu, kui palju ilusaid sõnu ma sain nii õpilastelt kui ka õpetajatelt! Muidugi oli mu kott koolist väljudes paksult magusat täis! Ma ei oskagi kohe midagi öelda. Neljapäevad on alati olnud muidu liiga pikad ja liiga väsitavad, aga tänane oli hoopis teistsugune. Meie koolis oli ka teatrinädal, mille raames sai mitmeid, ka meie enda õpilaste poolt, näideldud etteasteid näha. Täna käisin ühe viienda klassiga gümnaasiumi etteastet vaatamas ja see oli väga vinge! Tekitab endal ka salamisi isu näitlemisega tegelemiseks. Mulle meeldib, et viimased päevad on nii palju päikesepaistelisemaks läinud, tekitab kohe sisse tahte ja tuju millegagi tegelemiseks, energiat on märgatavalt rohkem. Mis nüüd siis kah edasi, Alice? Vot sellised uudised, mis ei peaks nüüd mu tuttavaid küll enam üllatama, et lendan jälle minema. Eesti pinnalt pühin tolmu laupäeval ja seda terveks aprillikuuks. Esialgu peatun Inglismaal kaks nädalat, sellise imevahva pere juures nagu Jummel Juurikas: jummeljuurikas.wordpress.com/. Ma olen seda juba nii-nii kaua oodanud, et sinna saaksin lennata! Edasi pakin oma kodinad kokku ja lendan tagasi USAsse. Selle seiklusega on järgmine lugu, et mu ema ja vanema ostsid oktoobris piletid, et mulle sinna külla tulla, aga ma ju tulin oodatust varem tagasi. Ja kuna nad inglise keelega end väga mugavalt ei tunne, siis lubasin neile, et töötan, teenin raha ja lendan koos nendega! Meiega liitub Eestist ka mu gümnaasiumiaegne paralleelklassiõde. Seega saab tulema üks vahva reis! Ootan juba kõike nii väga ja loodan, et kõiksugu situatsioonid mööduvad ilma suuremate viperusteta. On veel palju planeerida ja teha. Üks asi veel! Ma ei ole kindel, kui palju või millal ma siia satun, aga ehkki Anett mind Inglismaal vahel arvuti taha ka lubab. Meil tegelikult üht-teist plaanis küll, millest siin pajatada. - Vahepalaks natukene juttu, mis ei puutu üldse asjasse, aga see oleks liiga lühike, et eraldi postitusena jagada. Eelmisel nädalal oli koolis pallimängudenädal, mille jooksul korraldati erinevaid mänge ja turniire igapäevaselt. Mega-mega lahe oli näha, kui paljud selles kaasa lõid ja kuidas üldse asjalikult vahetunde ja vaba aega kasutada saab. Reede öösel toimus esmakordselt selline üritus nagu pallimängudeöö, see sisaldas endast korvpalli ja võrkpalli. Võistlesid 9.-12. klassid ja õpetajate tiim, kuhu ka mina oma panuse andsin. Tahtsin lihtsalt ära mainida, kui mõnus see üritus oli! Natukene ängistav alguses, sest ma ei tundnud kedagi/ ei suhelnud kellegagi, aga siiski kõik ole väga vahva ja mul läks ja täitsa hästi, mis on ainult suur pluss selle kõige juures! Ma olin võrkpalli mängimist nii väga igatsenud ja küllap ma vast seepärast end sinna sisse määrisingi. Õpetajad võitsid kõik mängud, he-he! Muide, ma mängisin võrkpalli peaaegu üle poole aasta. Viimati mängisin USAs ja olin siis ligi 3 kuud lahases parema käe pöidla sisemise külgsideme rebendi tõttu ja see oli nüüd esimene kord üle pika aja mängida. Natukene muretsesin ka oma sõrmekese pärast, aga kõik läks enam kui sujuvalt. Nii tore oli! PS! Kui keegi mõtleb gümnaasiumisse mineku peale või uue õpetajaameti peale, siis soovitan seda kooli soojalt. Kolleegid on nii toredad, abistavad ja toetavad; kooli vaib on väga soe ja üldse on seal tore. - -
Nüüd lõppu natukene juttu minu kuulsuse radadelt. Eks ma muidugi tegin natukene nalja, aga natukene jälle ei teinud ka. Saa siis nüüd jälle aru minust, eks. Asjalood on sellised, et nagu ma varem maininud olen, siis panin end EBAle(Eesti Blogiauhinnad) kirja. Ühel ilusal päeval sain meili, mille pealkirjas oli sõna ''Õhtuleht''. Mu süda jättis kahtlemata vähemalt ühe löögi vahele. Asja lähemalt uurima hakates tuli välja, et minugi sooviti EBA jaoks teha intervjuu. Küsimused ja vastused avalikustatakse 17. aprillil. Eks ma hoian teid kursis ja vaatame, mis sellest uutmoodi seiklusest saama hakkab. Või kas hakkab. Panen siia lõppu ka ühe ime-imearmsa luuletuse, mille üks mu õpilane mulle täna kirjutas. :) Kas oled see sina, Alice, kes tuli sealt imedemaalt? Oled see sina või ei, aru ma ei saa. Sa oled ju samasugune lahke, armas, ilus ja toetav ka. Või oled sa hoopis propelleriga tüdruk, kes lendab üle maja? Ei, sa oled hoopis minu armas õpetaja! Vahvaid lähenevaid pühi! Jätke kanad ja nende munad vahelduseks rahule, aga värvige-joonistage niisama! :)
2 Comments
Teadagi tulevad parimad mõtted siis, kui nende väljendamiseks või vähemalt üleskirjutamisekski napib aega.
Või tahad lihtsalt iseendale teha nägu, et oled hästi asjalik ja produktiivne, aga see lõpeb lihtsalt nõnda, et istud viis ja pool tundi kogemata arvutis; oled läbi vaadanud 2 videot relatiivsusteooria kohta, 3 videot sellest, kuidas inimesed purjuspäi südant puistavad, siis leidsid kogemata 1 uue laulu, mis nüüd viimased kolm tundi korduse peale on jäänud, ja blogisse on jõudnud vaid kaks lauset. Vähemalt proovisid...? Päris täpselt nii need asjad ka pole, aga see piir on alati õhkõrn. Ma vist siin ei ole sellest veel kirjutanud, aga vahel tõstan oma jala ka Tallinna Ülikooli antropoloogia loengute ukse vahele. Mitte küll (veel/endiselt) päris tudengina aga õpilasakadeemikuna. Täna oli meil loeng sellise lektoriga nagu Carlo Cubero, kes on Puerto Ricost pärit ja resideerunud Eestis lausa 10 aastat juba. Tegeleb antropoloogia ja filmindusega ehk eriti ka veel need kaks omavahel põimituna. Ja sellest ta rääkis ka meile tänases loengus. See oli 4 tundi järjest non-stop ehk pidev informatsiooni kuulamine, selle läbitöötlemine ja siis kiire üritus seda talletada kas kuhugi mälusoppi või vähemalt paberilegi. Teisel juhul tuleb paberile heal juhul kahe-kolmekeelne tekst, kus lauses vähemalt ühes sõnas on ikka mingi täht valesti või puudu. Kui me rääkisime mingisugusest teemast ja ma parasjagu mõtlesin, et lihtsalt nö tühja koha pealt inimene enda ühtegi meelt välja lülitada ei oska, siis samamoodi ei oska ta kõiki korraga kasutada nõnda, et igast meelest tulnud informatsioon läbiks tee ajju ja seal selle töötlemise kah veel. Midagi peab teepeal ikka kuhugi ära kaduma. Samal ajal, kui ma seda enda peas mõtlesin, oli lektor juba vähemalt ülejärgmise teemani-mõtteni jõudnud. Mida ma selle eelmise lõiguga öelda tahtsin, oli see, et loeng oli nii informatiivne, et mu väike ajuke siiamaani ketrab neid mõtteid peas. Lektor oli megahuvitav ja rääkis kaasahaaravalt ja intrigeerivalt, aga.... igal asjal peab olema oma aga. See oli kõik 4 tundi järjest ja see mees lihtsalt räägib ja räägib ja minu meelest ei kuivanud ta suu ka kordagi ära. Mina võimlen lastele klassi ees närused 45 minutit ja peale seda pean kohe jooksma vett jooma, sest muidu ähvardab Sahara kõrbe kuivus suhu sisse kolida. Sain aru, kuidas ikka umbes iga 2 tunni tagant peaks inimene end ka füüsiliselt liigutama, muidu surub ta seal istudes end nii kängu, et närvirakud on ka häiritud ja ei suuda informatsiooni võimalikult efektiivselt töödelda. Mõni joogaharjutus, niisama sirutus või üks korralik kõhutäis ja hetkeks nii pingsast mõtlemisest kõrvaldumine oleks päästnud pideva haigutuste jada ja silmalaude raskuse häbematu kasvamise. Pärast veel rääkisin oma sõbrannaga, kes minuga seal koos käib, et jube piinlik on ikka küll iga 2 minuti tagant haigutada, kui suures ruumis on lektoriga kokku 10 inimest, olles ise lektorist enam-vähem käega katsutavas kauguses. Ausalt ka, asi polnud selles, et see oleks igav olnud või midagi, ei! Vastupidi, see oli väga huvitav! Lihtsalt mu keha ei ole sellise tempoga harjunud, hakkangi juba kokku känguma. Väike vahemärkus, et kui eelmisel 4-tunnisel loengul kirjutasin paberile mõne sõna, sodisin ülejäänud täis, et mitte lihtsalt igavusest magama jääda, siis seekord olin lausa nii produktiivne, et täitsin kirjaga (mitte sodimisega!) 4 paberitäit. Ja sissekande viimasteks lõikudeks jõuan nüüd äkki ka sinnani, mispärast ma üldse alustasin, eksole. Tahtsin teile jagada mõtteteri, mida Cubero meile andis või mis mul ise endale pähe suure mulli tekitasid. Rääkisime sellest, kuidas antropoloogia on filmiteostega seotud, kuidas neid mõjutanud jms. -Milliseid lugusid saab filmindus edasi anda, mida ükski muu meedia ei suuda? Ma ei kavatse sellele vastama hakata, sest ega ma ise ka pole omi mõtteid veel täiesti selgeks mõelnud, aga lihtsalt jätan selle küsimuse siia õhku, kui keegi oma ajusid ragistada tahab. Kõik meie lektorid on rõhutanud, kui su-bjek-tiiv-ne on antropoloogia eriala. Kui muidu õpitakse ülikoos sellist teadust, mis on vägagi objektiivne ja kõigile ühtmoodi mõistetav, mis on ''teaduslikult tõestatud'', kus arvamus millestki ei ole tingimata tõene vastus, kui sul pole teaduslikku põhja või fakte seda kinnitamaks, siis noh, mõned ained, kaasaarvatud ka antropoloogia, on sellele täielik vastandlikud. Antropoloogia on, heh, uskuge või mitte, ainult kogemustel, katsetamistel ja subjektiivsusel põhinev suund. Kõigi arvamus ja kogemus on seal erinev, omamoodi ja see kõik on õige. Seepärast see mulle äkki meeldibki. Pole olemas seda variant, et mu ''vastus'' võib valeks osutuda. Inimesed ju tunnetavad, tajuvad jms kõik erinevat moodi. Bioloogiliselt loodi inimeste kehad kõik samasugusteks, ainsaks suureks erinevuseks on sood. Kust on tulnud see, et kõik inimesed on nii erinevad? Kuidas kõik inimesed tunnevad valu erinevalt, kuidas nad kõik teevad kasvõi nii igapäevast ja lihtsat asja erinevalt nagu söömine? Miks mõni sööb rohkem parema suupoolega, kui samal ajal teine hoopis mõlemaga korraga? Seda ju pole keegi otseselt õpetanud?... -Mis on bioloogiline, loomulik ja mis on õpitud? Selle küsimuse paiskas õhku Cubero peale seda, kui ta ütles, et tema meelest sünnivad inimesed nö valge lehena. Keegi ei ole sündinud eestlasena, itaallasena või brasiillasena, selleks õpitakse. See ei ole sündides ju kaasa antud. Ometigi jäävad sellised igapäevased pisiasjad kindlas kultuuriruumis lihtsalt külge. Võid ju sündida Eestis ameeriklase ja aafriklase lapsena, aga sind saadetakse kasuperre Indiasse ja sa kasvadki seal hoopis hinduks, sest sa elad-kasvad-õpid selle keskel, et kõige lihtsamal viisil öeldes massi sulanduda. Nii saad lihtsalt kõige paremini elus hakkama. Kultuur ei ole naturaalne, see on õpitud nö kaitsemehhanism tegelikult. Vähemalt mina arvan nii. Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, on see, et ma olen salamisi seda sama mõtet, et inimesed sünnivad valge lehena, endaga hullult kaua kaasas kandnud ja mitte väga suurele ringile välja jaganud, sest ma eeldasin, et ma ei leia endale väga mõttekaaslasi. Seda ma tean, et ma olen kunagi kellelegi öelnud, et ma näiteks arvan, et iga inimene sünnib heteroseksuaalse asemel pan(omni)seksuaalsena. Kes ei tea, mida see tähendab, siis: panseksuaalsus ehk omniseksuaalsus on romantiline, seksuaalne või emotsionaalne külgetõmme inimeste vastu olenemata nende bioloogilisest või sotsiaalsest soost. Teadmiseid kirjeldas ta kui midagi, mida saab kirjeldada ja lahti seletada, verbaalselt edasi anda. Ta tõi näite, et kui ta näitaks mitu tundi tummfilme või laseks lihtsalt muusikat, siis suure tõenäosusega lastakse ta lahti, ''sest see pole õppimine''. Pelgalt seetõttu, et pole toimunud verbaalset nö juhendi jagamist, et mida keegi peaks kuskil filmis või muusikas otsima-kuulama-nägema. Ta tõi välja selle, kuidas näiteks tantsunumbri nägemist ei peeta teadmiseks, see on ju kõigest ''meelelahutus'', eksole. Jätan selle koha ka teile mõtlemiseks. Hästi ühildub see eelneva meelte teemaga, kuidas inimene ei salvesta kõikidest meeltest korraga kogutud informatsiooni 100% iseseisva aspektina, vaid see 100% tuleb kõikide meelte peale kokku, seega osa informatsioonist, mõttest lähebki kaduma. Inimesed on nii laisad, kurat. Mina ilmselt see kõige laisem, aga esimene samm enda ravimiseks on probleemi tunnistamine! Mul on veel palju mõtteainet, aga ma olen selle postitusega juba pool oma biograafia pikkusest siia ilmselt kirja pannud. Aitab vast kah. Niikuinii juba niigi vältisin olulisemate asjade tegemist edukalt ja peale selle sõin mõned unetunnid ka ära. Hästi tehtud, Alice! Oot, ma tegelikult lõpetan hoopis selle mõttega, et pean kirjutama kodutöö sellest, mis on minu jaoks antropoloogiline kino/filmindus; mis muudab selle unikaalseks võrreldes näiteks teiste filmidega kinos. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma plaanisin selle ära teha, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, siis seda vähem ma midagi kirja oskan panna. Help! Pean ikka igal korral vabandamisega alustada, muidu poleks see õige Eesti kodanik. Seega vabandan, et mu viimased postitused pilditühjad on, mul pole kuskilt asjakohaseid pilte võtta ega neid ka kuskil teha.
Minnes nüüd teema juurde, siis ma pean oma mõtted võimalikult kiiresti välja saama endast, muidu pole neist mingit kasu. Täna läksin kooli(loe: tööle) üsna väsinuna, mõtlesin eile, et jube lahe oleks kaua üleval olla, oma kohustusi edasi lükata ja neid ikka mitte ära teha. Pluss muidugi väga muid asju ka ei luba endal teha kuni olulisemad asjad tehtud saavad. Väga asjalik, Alice, väägaa asjalik. Ma olen täiesti hämmeldunud, kui palju ma koolis kiita saan. Okei, tegelikult see pole nüüd jumal-teab-mis-palju, aga see on vist küll esimene koht, kus mind nii palju kiidetakse. Häid sõnu kuulen vist nädalas ikka korra, ma arvan. Üldiselt on nii, et kui keegi midagi kiidab, siis sama päeva jooksul juhtub seda veel. Kui kellelegi praegu tundub, et ma olen jube egoistlik ja isekas, siis...? Ma ei oskagi midagi muud öelda, kui et ma väärin seda väga, eriti peale poolt aastat musta auku, kus arvasin, et minust ei ole kasu, et olen täiesti asjatu kaltsakas. Ennast tuleb osata hinnata, sest sellest sõltub see, kuidas teised sind kohtlevad. Täna sain aru, et helde õpetaja ei = hea õpetaja ega range = halb. Mõnedel päevadel viimasel ajal olen pidanud osade oma klasside/õpilastega kurjustama lausa täitsa nii, et ma tõstan häält päris palju. Eeldasin, et see ilmselt ehmatab lapsi väga ja nad hakkavad minust teisiti arvama. Võtke näpust, päris nii ka pole. Istudes täna ühe kolmanda klassi tunnis, hakkas mind huvitama, millised õpetajad lastele meeldivad. Lähenesin sellele nii, et küsisin, milline õpetaja on nende lemmik. Minu suureks üllatuseks hõiskasid ikka väga mitmed minu nime! Hakkasin naerma ja ütlesin, et nad ei pea mind vastama pelgalt seepärast, et ma ise seda küsisin; ma ei ole tulnud mõttega saada kellegi lemmikõpetajaks, seega ei pea seda varjama, kui ma õpetamises halb olen. Polegi end kunagi selles heaks pidanud. Siis nad olid hetke mõttes ja ütlesid, et siiski mina. Teine õpetaja, kelle nimi tuli esile, oli üks kehalise kasvatuse õpetaja, keda ma küll paar korda majapeal näinud olen, aga muidu pole üldse kokku puutunud. Ta tundub inimesena tore küll, jah, aga ei tea kahjuks, milline ta õpetajana on. Lapsed rääkisid, et ta on tegelikult hästi range, aga see-eest lõbus. Mulle tuli meelde see aeg, kui ma andsin oma klassidele esimest korda tundi. Ma küsisin, milline oli eelmine õpetaja, mis olid ta head omadused, mis halvad ja kuidas ma saaksin temast parem või vähemalt samaväärilinegi olla. Mulle imestuseks tuli vastus, et ta oli igav. Mõtlesin, et ohohh, miks küll? Sain aga teada, et seepärast, kuna ta ei keelanud neil midagi kunagi teha. Istusid telefonis, siis istusid, ropendasid, siis ropendasid, tunnitööd ei teinud, siis, noh, ei teinud. Ühesõnaga mõtlesin ma selle teema üle päris kaua. Sain kinnitust, et range õpetaja EI = kuri inimene ja helde õpetaja EI = hea inimene. Ma ei pea end kõige rangemaks, aga mu tunnis peab siiski valitsema kord. Ma olen märganud, et õpilastele meeldib, kui nad saavad õpetajaga lihtsalt suhelda. Kui nad saavad õpetajaga suhelda nagu tavalise inimesega. Kui selline suur hirmu ja autoritaarsuse vahe on väiksem, hakkavad õpilased tegelikult õpetajat palju rohkem austama, sest nad saavad aru, et ta on ju ka kõigest inimene! Tuleb tunnist võtta natuke aega, et kasvõi rääkida millelgi väga tavalisel ja igapäevasel; sellest, et ilm on soe või mis eile telerist tuli. Mõni hea nali siin ja seal vahel on ka väga oluline. Samas tuleb näidata, et sa ei tee nalja, reeglid on reeglid ja kui keegi läheb üle piiride, siis tuleb ka karistada. Muidu nad arvavad, et sa ajad lihtsalt mõttetut mulli ja nad ei karda piire ületada. Tagasi tulles kiidujutu peale, siis sain täna jälle positiivseid sõnu. Ma ei teagi, kuidas tema ametit nimetatakse, aga meil on koolis selline proua, kes tegeleb ruumide ja tunniplaanide ja muu sellisega. Ma käin alati küsimas ja märkamas, kui midagi on. Täna ütles ta mulle: ''Tead ma tahan sind kiita, et sa oled kogu aeg nii särav ja hakkaja!'' Täiesti uskumatu! Ma olen ka kõigile niii-iii-iii tänulik heade sõnade eest! Mul on nüüd koolis ehk tööl jäänud veel 2 nädalat ja 3 päeva! Ja ps, ärge unustage olla oma soovidega ettevaatlikud, sest need kipuvad täide minema! Rohkem päikest ja häid sõnu! Hakkasin seda postitust kirjutama paar päevakest tagasi, aga siis... ma ei tea, mulle koputasid õlale aeg ja kohustused ja aeglane-pooleldi-katkine sülearvuti tuletas ka meelde, et ehkki pigem mitte täna, eksole. Nõndaks jäi see jälle ebasündsalt lihtsalt kuhugi kõrvale heidetud.
Olen viimasel ajal pigistanud enda aega sisse rohkem kunsti, filmikunsti. Ja teate, mis, ma tunnen peale igat uut filmi, nagu ma oleksin taassündinud. Tõeliselt head filmid on kuidagi nii äraütlemata värskendavad ja hellalt oma käekesega paitades haavu ravivad. Võib-olla kõlab mu tekst mõnede jaoks eriti jaburalt, kõik kindlasti ei tunne sama. ''Noh, tavaline film nagu film ikka.'' ütleks vast mõni keskmine inimsell. Ma see-eest olen ikka kogu hinge ja empaatia ja emotsioonide ja kõige muuga nii filmis sees, et unustan (õnneks) vahel enda päriselugi ära. Viimase hetke kaks vaieldamatut head filmi on ''Call Me By Your Name'' ja ''Ladybird''. Ärge saage valesti aru, see heade filmide nimekiri küündiks meetritesse, kui ma hakkaks järjest kõiki häid välja tooma. Lihtsalt need kaks on nood, mida viimati ise vaatasin ja kategoriseeruvad uutemate hulka. Sealne esteetika mu silmadele; realistlik, pesuehtne ja no-shame süžee mu hingele on lihtsalt nii head. Iga kord, kui lõpetan mõne inspireeriva või lihtsalt mõtlevapanevalt hea filmi/sarja vaatamise, tekib endale selline motivatsioonituhin peale... kuni aga midagi konkreetselt ette hakkan võtma ja siis see lihtsalt möödaminnes kaob. Tekivad peale kõik kõrvalised mõtted ja esialgsest plaanist pole haisugi. Aga sellegi poolest ma tunnen, kui oluline on end aeg-ajalt filmidega turgutamine. Tihti saab enda elust nii palju paralleele tuua, mis tõttu vahel võib ka mõne unustatud probleemi lahendada. Ma ei ole siiani aru saanud, kas ma olen kuidagi kunsti inimene või mitte. Tahaksin öelda, et olen. Ses suhtes, et ma tohutult hindan kunsti. Minu jaoks on elus pea kõik kunst: inimesed, riided, maalid, toit, meik, sisustus, loodus, muusika, tunded, filmid, kasvõi tujud ja näoilmedki jnejne. Ka kõik pisidetailid nende juures. Teisalt aga ma ise ei oska mingisugust kunsti maitsekalt luua. Mul on selline teema, et ma oskan igast asjast ainult hästi natukene, mitte miski ei tule märkimisväärselt välja. Kõike peaks edasi arendama, et neid üldse kuhugi arvestavatesse piiridesse panna. Põhikoolis käisin laulukooris, aga siis mind visati välja, sest ma ei osanud laulda. Gümnaasiumis olin bändis, 12nda klassi lõpus eksamiperioodil maalisin ja muud sellist põnevat. Vahel käin pildistamas ja reisides teen videosid. Aga... jah. Iga kord filme/sarju vaadates mõtlen ma ka näitlejate peale, nende päriselu peale. Sellele, kui palju vaeva nad pidid nägema mõne žesti, näoilme või stseeni jaoks. Sellele, kui hästi nad on hakkama saanud ja end kellegi teise kingadesse pannud. Siis mõtlen, et tahaksin ise ka kuulus olla. Tahaksin kuulus olla, et jagada laiali headust, positiivsust jms. Mmm, aga see kõlab jube labaselt, seega ma nüüd jätan selle teema. Lõpetan aga selle mõttega, et ühel hetkel oma elust tahaksin raamatu kirjutada. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |