Nagu ma üle-eelmises sissekandes mainisin, olen ma endale vahepeal uue eestlasest sõbra leidnud. Nimelt need päevad, kus ma kipsis pöidla ja kolme tõbise pärdikuga koju jäin, kutsuti mulle appi Laura. Laura oli ise n-ö eelmisel aastal (2016 suvi - 2017 suvi) siin täpselt samamoodi nagu mina, sama viisa, sama töö ja elas peaaegu samas kohas, kõigest mõned hooned eemal. Enam ta küll selle pere juures ei tööta, sest nad läksid Eestisse tagasi; Laural oli samuti kohustus Eestisse minna, aga seal sai ta aru, et ta peab siia tagasi tulema. Niisiis on ta siin juba uuesti olnud äkki 4 kuud, kui ma ei eksi. Mu perekond kohtas Laurat pargis, kus me lastega tihti käime ja sealt saigi kõik alguse. Pisikesest töösõprusest sai hoopis näeme-nüüd-peaaegu-iga-päev-sõprus. Ma tegelikult isegi hetkel ei mäleta miks või kuidas me edasi suhtlema jäime. Ma tavaliselt olen see veidrik, kes võib kuupäeva ja kella täpsusega selliseid sündmuseid nimetada, aga võta nüüd näpust, eksole. Esimene asi, mis mul hetkel meelde tuleb, on see, kuidas me lihtsalt läksime välja jalutama ja sööma. Alustasime salatist ja lõpetasime jäätisega ehk lugu sellest, kuidas müüja minust valesti aru sai. Tahtsin tellida 2 erinevat maitset jäätist ühte keskmise suurusega topsi, aga tema pani mulle 2 erinevat jäätist 2 erinevasse topsi. Ja USA keskmine suurus on Euroopa suur. Arvake ära, kes pärast näost ka jäätis välja nägi. See oli nii halenaljakas lugu. Me praegu üritame arutada ka, kuidas me suhtlema jäime, aga see kõik juhtus kuidagi nii äkki ja nii loomulikult, et järsku kurtsime teineteisele kogu maailma mured ära, siis käisime koos riietepoes raha laristamas, siis kuskil söömas, siis väljas pildistamas, järgmine kord jõudsime koos trenni ja novembris pidasime ka ta sünnipäeva. Ühesõnaga oleme hetkel pooleldi ninapidi kokku kasvanud, sest me mõlemad üsna sõbratud, kui nii öelda saab. Tal on küll üks sõbranna Serbiast, kellega ta koos elab, aga sellel sõbrannal on kutt, seega aega Laura jaoks on aina vähem. Pildid all on Laura sünnipäevast. Pooled pildid lõikab see leht ära (või siis ma olen lihtsalt nii saamatu, et ilusti neid panna), nii et vajutage peale ja vaadake suurena. :) Laura sai hiljuti töökoha endale vetelpäästjana ühe hotelli ujulas. Mina muidugi kasutan seda võimalust ära ja käin tihti seal ujumas ja teda lõbustamas, sest tal oli just vist 4 päeva järjest, kus 5 tunni jooksul ei käinud mitte ühtegi ujujat, päris naljakas. Ma lihtsalt loodan, et ükski töötaja mu käest midagi küsima ei tule. Katsun mitte liiga tihti käia. Igatahes on mul tohutult heameel, et meie teed siin suures ilmas kokku sattusid, sest ma näen ja tunnen, et meil oli/on teineteise tuge ja sõprust vaja. Teise eestlase olemasolu on uskumatult, ootamatult ja etteaimamatult tähtis. Kõik probleemid, mis võib-olla on täiesti erinevad, tunduvad olema kuidagi sarnased. Me saame üksteisest hästi aru, moraalid ja mõtted on sarnased, nii et arutada ja lihtsalt lobiseda on palju kergem. Mulle tundub, et ameeriklased on kuidagi üldiselt väga kitsarinnalised. See kõlab nüüd nii halvasti, aga enamik, kellega ma olen rohkem suhelnud, on sellised, kes enda vaatevälju üritavad kuidagi peale suruda või on kindlad, et need on ainuõiged. Ja see on nii veider. Või tegelikult, peavad ameeriklased ilmselt lihtsalt mind veidraks. Aga ka see pole välistatud. Ühtlasi korraks põikan teemast kõrvale: mina ja tehnoloogia ei käi käsikäes, mu arvuti on vaikselt juba otsi andmas ja mu telefon ka vist varsti, teine on nii aeglaseks muutunud. Tõstsin pildid telefonist arvutisse, et telefoni kiiremaks muuta, aga juhtus see, et neid pilte pole enam kuskil. Vähemalt telefon on kiirem. Seega on mul jagada pilte ainult kaamerast, aga mu arvuti on liiga aeglane ja netiühendus kehv, et neid siia ära laadida. Eks näis, mis saab. Ka siin läheb juba vara pimedaks, väga kiiresti ka veel. Kell 5 õhtul on pime ja kõik. Mul oli eile veider öö, sain magama alles hommikul kell 5, sest mul oli liiga palju mõtteid peas. Ärkasin 14 ajal, voodist püsti sain vist 15 ajal ja mõni hetk läks mööda ning õues oligi juba pime. Polegi väga voodist liikunud täna, ainult toidu jaoks. Vahel on selliseid päevi ka vaja (kuigi jube kange on olla ja ma pole ikka teinud pooli asju, mis ma oleks tahtnud teha). Võite umbes-täpselt ainult ühe korra arvata, kellega mul homme on plaanis kokku saada. Trummipõrin, šokeeriv uudis tulekul: Lauraga. Proovime vaadata, kas viitsime natukene trenni teha ja siis teeme vast jõulupoetuure, sest... ma ei tea, mis värk on, aga jõulud on juba käega katsutavalt lähedal ja see on päris hirmus. Pluss ma olen hetkel pankrotis, nii et eks näis, mida ma välja nuputan. Ps! Meil tuli täna esimest korda lumi maha. Üleöö läks järsku nii jahedaks, päeval oli kas 0 kraadi või mõni pluss, aga see on selline lörts-lumi, muidugi, Seepärast ma väga välja ei kippunud ka, pole suurim lume fänn ja lootsin, et saan aasta aega ilma selleta, aga vot, säh mulle kooki moosiga. Muide, emme ja vanaema, mul on teile häid uudised. Ma olen siin hakanud sööma asju, mida ma Eestis väga ei söönud; maitsemeeled on täiesti muutunud. Ma võin rõõmuga süüa nüüd riisi, erinevaid ube (enne polnud suurim fänn, piirdusin kikerhernetega) ja isegi vääääga väikeses koguses punast sibulat näiteks guacamole(avokaado+tomat+maitseained+sibul) ja pico de gallo(tomat+sibul+jalapeno) sees. Üldse ma olen Mehhiko toitu rohkem fännama hakanud, täitsa huvitav lausa. Käisime (muidugi Lauraga) Chipotle-s(Mehhiko toit) esimest korda ja... mis ma ikka valetan, läheksin rõõmuga tagasi!
Oma käe jutu jätan veel tulevikku, sest ma olen arvutiga tunde ja tunde maadelnud ja tahan silmadele puhkust. Samuti pole see teema veel lõppu leidnud, aga see peaaegu paistab; kohe, kui saan testide tulemused kätte, siis annan siia ka teada, mis saama hakkab või kas üldse midagi saab enam. Lõpetangi selle nüüd nõnda järsult, sest mu arvuti laadis pilte siia ilmatuma kaua ja ma enam ei jaksagi midagi kirjutada. :) Head ööd, Ameerika, ja tere hommikust, Eestimaa!
2 Comments
Jaaaaaaaaaaaaaaaa! Täiega fiilin seda eestlasest sõbranna juttu. Kuidagi hoopis teistmoodi on elu kohe, kui sul on välismaal elades ka eestlasest sõber lisaks kõikidele muudele rahvustele. Ei teagi miks, aga nii on lihtsalt.
Reply
Alice
1/14/2018 16:05:55
Ma alles nüüd nägin su kommentaari!! Ja suur aitäh selle eest! ❤️
Reply
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |