Kaks uhket nädalat koolis jälle möödas. Teine nädal oli kindlasti lihtsam kui esimene, aga võib-olla ka seepärast, et mul jäid mõned tunnid ära. Kogu aeg on mingi tempo ka taga. Või siis ma ei oska lihtsalt oma aega õigesti sisustada, kah võimalus. Ilmselt ka kõige tõenäolisem. Endiselt jooksen koolimajas ringi nagu peata kana. Õpetajatetoas on veider istuda, aga hakkan vaikselt harjuma. Üldiselt tunnen end praegu juba natukene mugavamini ja palju rohkem hinnatumalt kui ükskõik, mis teises kohas, kus varem töötanud olen. Kuigi mul suuri sõpru (veel) õpetajaskonnas tekkinud pole, siis tegelikult ega ma läinudki sinna sõpru tegema. See kõlas nüüd jube halvasti. Muidugi on vahel nukker üksinda istuda, ma väga ei kipu ka teiste vestlusesse vahele. Mõnikord proovin. Aga ärge saage minust üldse valesti aru! Ma olen hämmingus, kui palju ilusaid sõnu ma olen saanud! Kui mitte õpilastelt, siis kaaskolleegidelt küll. Siiamaani olen nädalas mitu korda sattunud hetke, kus mõni või teine õpetaja ütleb, et on minust head kuulnud ja tänab mind meeletult, et tulin päästma seisu, kus neil õpetajat ei ole. Sellised hetked annavad mulle nii suure motivatsioonipuhangu ja muudavad mu päeva kohe kahtlemata hetkega paremaks. Siis ma taipan, kui oluline on igapäevaseid ja nii iseenesest mõistetavaid asju ka aeg-ajalt kiita ja tunnustada. Võib ju tunduda küll, et ''ah, nad niikuinii teavad, kui hea ja oluline ja väärtuslik see on, mida nad teevad,'' aga võin ausalt öelda, et märkamine on lausa ülioluline. Muidu kaobki igasugune tahtmine ja lihtsalt tekib selline kahtlev tunne, kas tehtav asi on piisavalt hea või õige. Märgakem teisi ja tunnustagem neid! Selle ajaga olen juba täheldanud paari naljakat olukorda ka. Teen lastele tihti sõnadetöid, millest olen 2 naljakat viga leidnud. Ilmselt pole see teistele nii naljakas ja mu elu on lihtsalt nii igav, et pisikesed apsakad panevad ka kohe muige näole. ''playschool'' (''lasteaed'') asemel kirjutati mulle ''playcool'' (tühikuga tähendaks otsetõlkes ''mängi lahedat''), ''mountain range'' (''mäeahelik'') asemel aga hoopis ''mountain rage'' (''mäe vihahoog'') ja siis kirsiks tordil oli see, kui üks õpilane küsis minu käest: ''Õpetaja, kas teilt on küsitud juba ka, mis klassis te käite?'' Üldse ei süüdista kedagi, et näen välja nagu õpilane. Ma olen abiturientidest vaid 2-3 aastat vanem ja enamik sealsed meessoost esindajad näevad oma habemega minust 10 aastat vanemad välja. Ka osad õpetajad tunnistasid mulle, et pidasid mind õpilaseks. Oh, igavene noorus! Õpilased olevat mind kirjeldanud kui ''ranget, aga toredat'' õpetajat. Minu jaoks kõlas see küll ilusti. Tean küll neid õpilasi, kes minuga rahul pole, aga mis seal ikka, tunded on vastastikused. Mida teie teeksite õpilastega, kes ühelegi teie palvele ei allu ja tunnitööd kaasa ei tee? Peale vastava hinde või märkuse saamist on aga nii suur draama lahti, et mina pean hinge kinni hoidma, et vastu näppe ei saaks. Mulle tunduvad mu enda postitused nii samalaadsed. Pidevalt kas vabandan suure ajavahe pärast või lõpetan sellel noodil, et olen jälle jube väsinud. Ega siis ka seekord ju erineda saa! Olen jälle üks suurte silmadega öökull siin arvutiekraani taga. Mu arvutiaeg on küll tunduvalt vähenenud peale tööle minemist. Pole lihtsalt energiat ega aega. Aga ilmselt ongi parem. Hoidke üksteist praegusel külmal perioodil soojas ja hoolige-hoolitsege endast ning teistest! Järgmise kirjutamiseni!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |