Jah, ma olen taaskord Eestis tagasi! PS! Päris pikk lugemine! Maandusin siin 9. mail, mis tähendab seda, et kohe-kohe on mu kohustuslik kahenädalane karantiin lõppemas - homme on viimane päev! (Täna juba on karantiin läbi, 24. mail.) Õnneks pole see väga piinarikas olnud, sest jalutamas ja toidupoes on lubatud käia. Pealegi olen ma kooliga omajagu hõivatud ja nüüdseks olen selle online õppega ära harjunud ja enam ei teki seda meeletult vastuolulist tunnet. Küll aga mu silmad väsivad kiiresti ära ja kõige lugemist arvutis ma endiselt ei fänna. Aga tuleb ära teha. Aeg-ajalt loen natuke raamatuid, mis ma endale hunnikutes hankinud olen. Teinekord vaatan sarju või dokumentaale. Siis olen rohkem küpsetanud, sest kodus on ahi ja ma igatsesin ahjus tehtud toite (mm, ahjukartulid ja banaanileib!!!). Samuti sorteerisin kõik riided ära ja tahaks kolmest suurest kotitäiest lahti saada. Üldse toimub mingi suuremat sorti koristamine ja organiseerimine meil empsiga kodus. Niiet olen (ja oleme) täiesti kasulik(ud) olnud. Nii nõme, kui see ka poleks, siis kohati lohutab mind ka see, et Eestis pole üldse nii hea ilm kui Hollandis. Samas ilmateate järgi peaks juuni esimeses pooles korralikuks suveks keerama. Selle võrra oli ka veidi kergem kodus istuda. Teisalt on jälle kodus raskem õppida olnud, sest elame empsiga koos ja sellist oma vaikset-privaatset keskendumiseks parajat ruumi mul ei olegi. Tegin kellelegi nalja, et peaks vetsu minema kaheks loengutunniks. Vähemalt saan ma seda öelda, et õppejõud on küll siiani väga mõistlikud olnud ja võtavad kõike ise ka rahulikult ning samamoodi kohastuvad kõigega, on paindlikumad ja ka toetavad. Viimased nädalad Hollandis kulgesid mul aga täiesti ühtesoodu. Lõpuks mul tekkis ikka täielik error sellega, et ma päriselt näost-näkku ei rääkinud kellegagi eriti palju 3 nädalat. Ainult nii palju, kui toidupoes sai käidud ja kui majaomanikku nägin, siis sai ka tere ja kuidas läheb öeldud, aga see oli ka kõik. Ja need juhtusid ka 1-2x nädalas. Tundsin üks hetk, kuidas ma päriselt igatsen inimestega rääkimist. Tahaks lihtsalt pool ööd üleval istuda ja jagada ideid ja mõtteid ja arutada kosmosest või geenidest või tehnoloogiast või kassidest või reisimisest või millestki muust. Ma ei mäletagi, millal mul viimati selline jutustamise igatsustunne oli. See on üsna erakordne, ma peaks mainima. Aga näitab ka ilusti, mis sotsiaalne loom inimene ikkagi on. Ehkki kedagi huvitab ka mu täpsem tagasituleku teema. Teen kiire ülevaate. Plaanisin koju tulla mai alguses juba pigem ammu, sest mul oli üüriraha makstud ja ilmad olid ilusad ja väga vahet polnud, kus ma karantiinis istun. Siis hakkas rahaga kitsas ja tuli kiiremini otsustada, mis edasi saab. Tegelikult väga lootsin sellele, et osad lennufirmad mai alguses oleks lendama hakanud, aga kõik lükkasid oma lende edasi, seega lootus odava pileti jaoks purunes. Pidin siis lõpuks Lufthansaga tulema, mille eest maksin 360 eurot, mis on 200 eurot rohkem kui tavaline üheotsa pilet. Väga ränk ikka. Samuti oli lend läbi Frankfurdi. Ja mind ajasid inimesed lennujaamades nii närvi, nagu poleks sotsiaalsest distantsist kunagi midagi kuulnud. Vahtisin täiega altkulmu otsa neile, kes mu kõrvale nügisid ennast. Ka näiteks karantiini esimesel päeval helistati mulle politseist, et üle kontrollida aadress, kus ma ööbin ja taaskord korrata, et kontakti inimestega tuleb 14 päeva vältida, aga jalutamas ja toidupoes käia võib. Seepärast ma ka ei ole kellelegi väga kuulutanud, et ma tagasi olen. Seega osadele võib see nüüd üllatusena tulla. Polnud väga mõtet varem öelda, kui niikuinii ei oleks see midgai muutnud. Igatahes, olen nüüd olemas ja vä-ga-gi valmis kõigiga kokku saama! Üldiselt lihtsalt olin omaette Hollandis need viimased nädalad. Käisin nii palju väljas rattaga sõitmas ja seiklemas, kui vähegi viitsisin, ülejäänud aja tegelesin kooliasjadega. Selles suhtes mulle isegi väga meeldib praegune rahulik tempo. Vahelduseks absoluutselt vajalik. Teisalt aga, ma tean, et ma olen rohkem seda liiki inimene, kes palju teeb, see palju jõuab. Mida rohkem mul asju teha on, seda paremini ma planeerin ja teostan. Aga nii lihtsalt põleb läbi. Praegu on tahest tahtmata tunne, et tegelikult on üsna vähe vaja teha ja aega maa ja ilm ja siis kõik saab ikka tehtud viimasel sekundil ennast kirudes. Elu! Ja ma olen kohe enda peale pahane, kui saadan mööda päeva nii, et ei ole üldse produktiivne. Näiteks nagu täna. Tulin sõbra juurde kassi hoidma, sest ta on emaga venna juures maal perekesksel pulmapeol ja mul oli ülihea plaan oma arvuti siia kaasa võtta ja kaks päeva täielikult õppimisele pühendada end. Agaaaa... esimene päev läks täiega aia taha. Ma juba ärkasin üles nii, et energia oli otsas ja terve päev selline tohutult uimane tunne olnud, et ei ole suutnud mitte midagi teha. Ja siin ma nüüd olen, tegin uinaku just ja proovin mitte enda peale pahane olla ja loota super-produktiivsele homsele. Õnneks ma olen pigem sellest õppimise blokist üle saanud, mis mul esialgu online-kooliga tekkis, sest raske oli end ümber lülitada teisele sagedusele, kui kogu aeg samas keskkonnas viibin. Aga, mnjah, see selleks. Ma pean teisipäevaks üks umbes 10-leheline essee/uuring teha tehnoloogia eetika kursuse jaoks ühest päris huvitavast ja teaduslikust teemast. Ma ütlen ausalt, et ma ei oska vist kõike selle teemaga kokku käivat terminoloogiat eesti keeles, aga (inglise keeles on see DBS: deep brain stimulation) otse tõlgituna on see sügav aju stimulatsioon(?). Põhimõtteliselt uurib see üht väikest imekiipi, mis paigaldatakse inimese ajju, et parendada elu. Hetkel kasutatakse seda vähesel määral meditsiinilisel eesmärgil nagu näiteks anoreksia ja parkinsoni tõve jaoks, aga Elon Muskil on oma firma, Neuralink, millega ta sihib ikka täiega kõrgustesse, mis teoreetiliselt peaks võimaldama inimestel asju internetiga ühenduse kaudu välkkiirusel õppida ja siis on võimalik spekuleerida, kuidas inimesed seda tehnoloogiat omakorda tagasi mõjutavad jne. Ah, see on selline pikk ja keeruline teema ja vajab täielikku tähelepanu ning palju energiat minult, et saaks sellega ühele poole. Ja tegelikult tahtsin üldse blogi 2 päeva tagasi valmis kirjutada, aga no näed sa, siin ma olen! Raha on jälle selline huvitav teema. Konkreetselt peab vist mõneks ajaks nüüd sente lugema hakkama. Ma pidin isegi sõbrannalt raha laenama, et nädal või kaks omadega hakkama saada. Eks see selgub jooksvalt, mis-kus-mida-kuidas. Selles suhtes, et ega raha hüüa minnes, eks? See on üks põhjuseid, miks mulle sularaha rohkem meeldib (kuigi ma seda peaaegu et ei kasutagi, välismaa on seda sundinud rohkem tegema), sest siis ma näen visuaalselt rahaseisu kogu aeg ja see aitab kergemini asjadega arvestada. See muidugi ei tähenda seda, et ma kasutan rohkem sularaha. Oh, ei. Boogle Bike'i veel mäletate? See rendifirma, kust ratta hankisin Hollandis. No ikka täiega maadlesin nendega. Lõpuks paar päeva enne lendu sain nad kätte ja üritasin seletada, mis värk on. Siis oli ka veider suhtlus ja ma tegelikult ei viitsi väga sellesse enam süveneda, sest ma sain rattast lahti ja see probleem on nüüd lahendatud. Kuigi nad lubasid mulle 25 euri maksta, aga mida pole? 25 euri! Lihtsalt õudne. Jube skämmimine käib seal Hollandis kogu aeg. Mu kursakas Raimol on enda korteri omanikega probleeme, kes ei anna talle deposiiti tagasi ja küsib hoopis raha lisaks ja värki. Kohutav, ausalt, nii palju jamamist ja närvide raiskamist. Paari viimase päevaga olen kaks huvitavat lingvistilist tähelepanu ka saanud. Teen kahe grupikaaslasega ühe kursuse jaoks videokõnesid, et asju arutada ühise projekti eesmärgil ja siis üks neist vähemalt arvas, et ma olen ameeriklane. Ütles, et ta tahtis küsida, mis osariigis ma elan. Ja siis mu sõbra ema ütles mulle, et mul on eesti keeles aktsent. No jah siis. Naljakas on vahel olla küll, kui sõna üheski keeles meelde ei tule. Mitte, et mul neid keeli nüüd jube palju oleks, võiks rohkem olla. Aga teate, mida ma Hollandist igatsen? Viisakust. Seal on samamoodi väga tavapärane bussi minnes juhile tere öelda ning lahkudes lehvitada või isegi aitäh üle bussi hõigata ja see on nii tore, annab nii palju päevale juurde ja ma adopteerisin selle kiiresti. Sarnane teema sellega, mis Tais ja Jaapanis oli. Inimesed olid nii viisakad ja kogu aeg tänasid ning selle jaoks nad panevad oma käed kokku ja kummardavad ja see jäi ka mulle väga külge. Kuidagi hästi austusväärne. Küll aga saan ma öelda, et olen ka Eestis vahvat viisakust märganud. Käisin ühel päeval empsi rattaga ja sõbraga väljas ning jäime Pirital niisama päikese kätte puhkama ja ma endiselt harjutasin oma kätelseisu ja üks rattur, kes mööda kimas, hüüdis mulle: ''Super!'' See oli nii tore ja ootamatu, et ma hüüdsin talle aitäh vastu. Ja teate, tundub, et märkamatult hakkab see ''Erasmus+'' rippmenüü siin oma postitustega otsa saama. Vahetusõpingud kui sellised on mul sellest aastaks läbi ja ma veel ei tea täpselt, mis edasi saab.
Natukene otsin suveks praktikat ja tööd (igatsen lennujaama) jaaa lihtsalt vaatan jooksvalt, mis saama hakkab ja kulgen nõndamoodi edasi. Tot ziens! Dankjewel!
0 Comments
Istun põrandal, kell on 11.27 ja söön ma oma hommikuputru (aga postitasin ikka 4h hiljem, sest 'tegin' hirmus palju asju vahepeal). Viimased päevad olen ma kuidagi pigem energiast tühi ja loid olnud, mis on pigem ebatavaline vist. Alustan seekord sellega, et ma olen paar avastust mõne viimase päeva jooksul teinud. Esiteks, ma avastasin, et ma olen nii hommiku kui ka öö inimene. Ja nii on väga keeruline elada. Mulle niiiiiii meeldivad vaiksed hommikud tühjade tänavate ja ärkavate päikesekiirtega. Samas mulle tohutult meeldivad ka hilised õhtutunnid ja öine suve lõhn. Mmmm! Ja siis ma ei suudagi kunagi valida, kumb mulle rohkem meeldib, aga eks elurütm ja rutiin ise kujundab selle, kumba ma rohkem kohtan. Teiseks, ma olen nüüd isolatsioonis olnud rohkem kui kuus nädalat. Ja ma avastasin, kui tavaline on see, et ma ei räägi mitu päeva mitte ühtegi sõna mitte ühegi inimesega. Kirjutan, jah, see on teine asi; ma ei räägi, ma ei kasuta oma suud rääkimiseks vahepeal tõesti mitu päeva jutti, sest ma lihtsalt ei näe mitte kedagi. Ja see on nüüd ausalt öeldes natukene veider avastus ja imelik on olla kohe selle mõtte peale. Mu ainsad rääkimised on siis, kui ma poes käin või vahel majaomanikku näen või kui kellegagi mõni kord videokõne teen. Nonii, tervitused endiselt Hollandist, ma pole veel kuhugi liikunud. Plaan oli küll hea, aga kõik lennufirmad endiselt tühistavad lende. Ma vahepeal nillisin pileteid 4., 7. ja 9. mail LOTi või SASiga, aga nad on nüüd kõike edasi lükanud ja lendavad alles mai keskel. Kohati tore, et ma pileteid ära ei ostnud, sest siis ei läinud ajutiselt raha raisku. Samas kurb, oleks tahtnud selle lennupiletite-bingo nüüdseks ära lõpetada. Aga tundub, et mitte veel niipea. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem ma tahan sellega tegeleda. Ma istuksin heameelega veel pool kuud või kuu aega Hollandis, mul poleks selle vastu suurt midagi, sest siin on väga ilusad ja soojad ilmad, aaa-gaaa, kes mu üüri maksmisele kandideerib? Ja toitu mulle ostab? Või lihtsalt tasuta raha jagab? Viimane blokk õppeaineid algas nüüd eelviimasel aprilli nädalal ja ma ei oska veel seisukohta võtta. Kohati on online õpe okei, aga kohati ei ole minu teema üldse. Ma ei oska nii hästi keskenduda loengule või seminarile kui see on internetis. Lisaks on tore muidugi see, et mu internetiühendus kodus on vahel päris halb ja siis ma lihtsalt mingi periood ei kuule/näe mitte midagi. Oeh. Mul on kaks ainet: tehnoloogia eetika ja rassism läänemaailmas. Esimene tundub mulle palju huvitavam ja sobilikum, aga teine mind nii palju ei tõmba, sest ma olen ajaloos jube nõrk olnud ja sellised ained eeldavad veidi ajaloolist tausta või mingit baasiteadmist. Agaaaa, eks paistab. Mulle kuidagi tekitavad online loengud rohkem närvi kui päris klassitunnid, ma ei teagi, miks. Mul on tunne, et ma jään paremini silma ja see tekitab mingit pebameeldivust ja pinget. Ma olen veel natukee segaduses ka kursuste ülesehituste ja kulgemise osas, aga see on lahendatav probleem. Seda ka, et Alisa läks nüüd juba veidi rohkem kui nädal aega tagasi koju, seega ma resideerun nüüdsest täielikult uhkes üksinduses. Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi kommenteerida. Kohati kurb, kohati, noh, mis sa teed, selline on elu. Selle peale tekkis ühel päeval mõte, et huvitav, kumb olukord on nõmedam/raskem ja kumb parem/kergem; kas see, et elad välismaal suure hulga sõpradega ja siis ootamatute sündmuste pärast pead nad kõik loetud päevade jooksul ära saatma, siis jääd välisriiki üksinda mõttega, et millal küll neid sõpru jälle näed? VÕI, kui elad välisriigis ilma sõpradeta. Hea küll, ühe sõbraga, kelle pead ka ootamatute olukordade tekkimise tõttu kodumaale saatma ja siis lihtsalt edasi üksinda... olesklema. Mis teile tundub? Mu meelest mõlemad päris nigelad ja oma värskest kogemustepagasist ütleksin, et... midagi ei ütleks. Ma ei tea. Mõlemad sakivad. Samas, ilmselt aasta pärast mõtlen jälle, et elu on ikka seiklus ja kohati on ka tore sellistesse situatsioonidesse sattuda. Äkki on minustki sisimas monk sirgumas, kui nii palju aega olen sunnitud iseendaga veetma? Avastan end ja teisi läbi-lõhki ehkki? Kunag ei ei tea ju, eks? Ahjaa! Muide, köisin ühel päeval Utrechtis umbes üle viie nädala. See oli päris mõnus. Kogu linn oli kuidagi tühi ja vaikne. Samas ikka siin-seal leidus inimesi. Puud on vaikselt juba lehteis, mida ma ei olnudki sel aastal veel Utrechtis näinud, nii et see oli väga ilus üllatus. Korraga mõnus, rahustav, aga ka kurb jalutuskäik oli. (Panin alla suure hunniku pilte ka.)
Veidi ka põnevaid(hah, vaieldav) fakte mu (eba)produktiivsusest siin maailmas, sest miks mitte: * Ma olen peaaegu kätelseisu ära õppinud. * Ma olen käed lahti rattaga sõitmise täiesti ära õppinud. * Ma olen päris mitu sarja otsast lõpuni ära vaadanud (Alias Grace, Maniac, Freud, 100 humans, Explained, The End of the Fxxxing World, Sex Education, Charming, vb midagi veel, ei tea peast). Järjel olen ka How To Get Away With Murder sarjaga. Ehk siis aitäh Netflixi eest, Heleri! * Ma ei ole puslet pannud paar nädalat vist, ups. * Ma lõpetasin ühe raamatu ja olen teisega poole peal ja rohkem mul kahjuks raamatuid siin ei ole. Aga tellisin(jep, mul on ju meeletult raha üle) Apollost 4 raamatut ja saatsin need empsile koju, et ta saaks lugeda ja minagi saaksin koju jõudes lugeda! * Ma tavaliselt ärkan üles päikesetõusul, vaatan korra unesegasena aknast välja ja siis magan edasi. Ma ei tea, miks, aga päris tore. Ma võiks päriselt ka siis üles tõusta, vot see oleks lahe. Täna nägin unes, et võtsin ühendust Hollandis oleva Eesti Suursaatkonnaga, et uurida, kas mul oleks võimalus nende juures praktikat teha, et praegu raha ja/või elamise pärast muretsema ei peaks, saaks kauem Hollandis elada ja ühtlasi ka järgmise kooliaasta jaoks midagi tehtud. Mul on kolmandal õppeaastal ettenähtud praktika. Ma selle kohta väga detailselt ei tea, kuidas see päriselt töötab või välja nägema peaks, aga unes otsustasin, et see on sobilik koht praktikaks. Päris kaval minust! Kui see päriselt ka töötaks, siis see oleks päris lahe. Huvitav jällegi, et see oli nii spetsiifiline unenägu ja vägagi mu praegusele olukorrale kohane ja kui hästi see mulle meelde jäi. Tavaliselt unenägudega mul nii hästi ei lähe, mäletan vaid üksikuid detaile, aga see jäi selgesti meelde. Olen nüüdseks rohkem kui kuu aega olnud Zeistis ja Utrechti linna pole näinud. Natukene kurb ja veider, aga mis seal's ikka. Mulle meeldib Zeist seepärast, et siin on ümberringi palju rohkem loodust ja siin on nii ilusad piirkonnad. Mõned päevad tagasi sain ka oma rattasaaga lahendatud. Tegelikult Boogle Bike minuga endiselt ühendust võtnud ei ole, olen neile proovinud helistada, 2x e-maili kirjutada, Facebooki kirjutada ja Instagrami kirjutada ja ma ei tea, mida ma veel tegema peaksin. Ma lihtsalt jätan selle ratta kuhugi suvaliselt, kui mu lahkumisajaks nad mulle vastanud pole. See on juba häbiväärne. Kolm nädalat!!! ei ole nad mulle suutnud vastata. Mul ei ole sõnu. See-eest on mul aga väga hea meel, kui tore majaomanik mul on. Ta ütles, et kui tahan, siis võime ta autoga mu rattale järgi minna (see oli Alisa ühika juures, sest see läks seal kandis katki, mu koduni on tema juurest veidi alla 8km). Ühel päeval ütlesin, et teeme ära, kuigi seda oli nii ebameeldiv paluda, aga ta ise pakkus. Läksime tõime mu ratta ära ja viisime kuhugi suvalisse kodu lähedal asuvasse parandusse, kus mind väga hästi vastu võeti. Kuni nad mu ratast parandasid, mis võttis aega umbes mõned tunnid, sain asendusratta. Ma polnud kaks ja pool nädalat rattaga sõitnud ja nii naljakas, kui see ka poleks, siis oli täiesti jumalik tunne jälle rattaga sõita. Kes mind väga ei tea, siis ma pole varem olnud suur rattasõidu fänn ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati enne Hollandit rattaga sõitsin või veel vähem ratast omasin (10a tagasi? Umbes?). Ilm oli täiesti i-me-li-ne, nii et ma otsustasin lihtsalt suvaliselt kodu juures ringi sõita kuni nad mulle helistavad, et ratas on korras. Leidsin väga mõnusa rattasõidutee. Õigemini, siin on kõik ja kõikjal mõnus rattasõidutee, see on lihtsalt uskumatult hea, ma ei imesta, miks ma Eestis seda väga ei harrastanud (aga ilmselt on see muutumas). Ausalt, Eesti, tee korralikud rattasõiduteed! Meil on nii palju potentsiaali ja ilusaid kohti selleks! Igatahes, avastasin kodu ümber olevaid naabruskonde ja leidsin sellise koha, mis veidi näeb välja nagu Nõmmel olev rikaste piirkond imeilusate majade ja aedadega ning muidugi - männimetsaga! Peagi sain oma ratta tagasi ning nad ütlesid, et asi oli selles, et see pisike ventilatsioonielement rattakummi küljes läks katki, sest tegu oli mingi odava tootega, seega polnud isegi asi minus, et kuskilt klaasikildudest oleks üle sõitnud vms. Tore teada! Maksin muidugi asja enda taskust kinni lihtsalt seepärast, et saaksin rattaga sõita. Krt, Boogle Bike, võta end kokku. Ma olen nüüd muidu ametlikult pisikesel vaheajal koolist! 6. aprillil sai viimane eksam esitatud ja nüüd mul pole kooli kuni 20. aprill. Ütlen ausalt, eksamid eriti hästi ei läinud, aga läbi saan vast ikka, ma loodan ja usun. Ma tegelikult olen isegi enda üle uhke, sest tegin peaaegu igapäevaselt natukene, mis on minu tavalisest teen-KÕIK-viimasel-minutil stiilist suuresti erinev ja pigem hea. Samas osa asju tegin ikka väga viimasel minutil, mis kindlasti lõi eksamite kvaliteeti alla, aga kui ma nüüd tääääiesti aus olen, siis ma lepin sellega. Las ta olla. Ma pole imeinimene ja läheb nagu läheb. Ilmad on siin muideks viimased päevad täiesti fantastilised olnud. Tuul ja õhk on küll veel veidi jahedad, aga päike on lausa ohtlikult kuum. Ma isegi natukene kõrvetasin oma rinnapealse ja nina ära. Üldiselt ma olen nüüd Alisaga mitu päeva lihtsalt ratastega sõitmas käinud. Eile peatusime lõpuks mõneks tunniks ühes pargis, lugesime raamatuid ja rääkisime juttu. Selliselt need päevad mul kulgevad. Pusle on kuidagi tagaplaanile jäänud, sest ma ei ole just eriti palju valgel ajal toas ja pimedas mulle seda väga teha ei meeldi. Aga tulevastel päevadel peaks temperatuur 20lt jälle 10le langema, küll ma siis istun toas ja panen oma puslet. Ühel päeval sõitsime ratastega kuhugi kõrvallinna ja tagasi. Ilus koht oli, aga seal oli nii hirmsalt palju inimesi väljas, ma pole vist terve see kuu nii palju inimesi korraga näinud. Samal päeval leidsime ühe vana lennuväebaasi, mis on mu kodule pigem lähedal. See oli päris tore avastus. Enne aga, kui mu ratas korda sai, kasutasin majaomaniku tütre rula (ta ise lubas) mitu päeva ja natukene liiga intensiivselt, sest ma vigastasin kuidagi oma jalalaba pealmist natuke liiga palju. Ühel päeval ei olnud kõndimine mu kõige suurem sõber, laba oli paistes ja väga tundlik. Andsin sellele natukene puhkust ja aega ja nüüd tundub kõik korras olevat. Praegu pole isegi enam pealt tundlik, mis on suurepärane! Küll aga panin ma ühed enda jalanõud esimest korda jalga, millega käisin ja rulatasin rohkem kui 12km kokku ja need hõõrusid mu kannad täiesti sodiks. Muidugi tossud olid valged! Seega on need mõnusad punased praegu kannalt. Üks kand on peaaegu korras, aga teine kand läheb igapäevaselt uuesti katki, sest see on täpselt murdekohalt katki ja iga kord kui see natukenegi venib, hakkab jälle verd jooksma. Mul on plaastrid ka täiesti otsas juba. Mis veel? Mulle tegelikult meeldib siin väga(!!!) olla ja kuigi mingi aeg käis suur üksilduse laine üle, siis praegu on täiesti okei. Ma arvan, et ilm teeb suuresti enda töö ka ära. Ega tegelikult väga vahet polegi, kas ma istun kodus Eestis või Hollandis. Ilmselt enne tegi koolistress veidi enda tööd ka, sest ma olen üldiselt selline, et ma ei lase endal ka midagi muud normaalset teha kuni ma ära õppinud ei ole ja siis ma passingi omaette ja kirun ennast ja koolitöid kuni need tehtud saavad. Lihtsalt rattaga ringi sõites olen ma aru saanud, kui i l u s siin päriselt on! Muidu ma praegu viimastel päevadel olen üritanud ennast palju rohkem liigutada ja ma arvan, et see on teine faktor, mis hoiab mind virksana, ärksana ja positiivselt. Olen(/me Alisaga) vist 4 või 5 päeva järjest rattaga sõitmas käinud, mis on kindlasti juba üle 100 km kokku teinud, mis on kehale ka mingil määral suur šokk, sest kui ma enne 2 ja pool nädalat suures osas niisama istusin ja nüüd nii liigutama hakkasin, siis pole ime ka. Täna tekkis sisse meeletu väsimus ja toit ei täitnud kõhtu ja kiiresti tekkis uni. Vast sai paljuks nüüd seda liigutamist. Ma muidu kodus igapäevaselt üritan end venitada ka. Teen 3-4 kätekõverdust päevas ja katsetan kätel ja peal seismist ja muud teemat. Annab tunda ka, täna on lihased tundlikud. No ja tulles nüüd selle teema juurde, et mis minust ja mu kooliaastast nüüd pikemas perspektiivis saab, siis eks seegi on kindlasti täielikult alles kujunemas, sest päevad ei ole vennad ja kõik tekib jooksvalt. Küll aga on kogu õpe netis (ma vist mainisin seda juba, jah?) terve kooliaasta lõpuni, nii et ei ole isegi vahet, kus ma asun. Agaaaaa... eks kogu see situatsioon on jälle mu olevikku ja tulevikku vormimas hoopis teistsuguseks sellest, mis mina algselt plaanisin. Asjad on jälle veidi rohkem nihu läinud ja kõiki asjaolusid kokku pannes tundub, et kõige mõistlikum on koju minna. Ma olin ju enda rahadega arvestanud täpselt nii, et oleksin ca mai lõpuni hakkama saanud, st oleksin tahtnud umbes aprillist töö leida. Ma isegi veidi üritasin otsimisega tegeleda ja saatsin paari kohta oma CV, kuni olukord tegi kannapöörde ja nüüd mul põhimõtteliselt pole mingit võimalust siin tööd leida, mis jätab mu üsna kohe rahahätta. Okei, esialgu oleks midagi välja nuputanud, aga siis tekkis liigselt suur kooliarve kokku (mis oleks peaaegu mu kahe kuu üüriraha olnud, veidi vähem) ja siis tekkis õhku juba see küsimus, et mis oleks nüüd tark edasi teha? Kuni aga ka selgus, et mu ema tööst ilma jäi, siis oli selge, et eelkõige finantsiliselt on kõige kergem ja targem koju minna ja kahekesi hakkama saada ja vaadata, mis edasi saab. Kui ma nüüd veel kaugemale mõtlen, siis see võib mõjutada ka mu viimast kooliaastat, st selle edasi lükkumist. Ma lihtsalt peas mõned stsenaariumid juba läbi mänginud. Eks paistab! Ma arvan, et sain nüüd suurema osa jutust jälle kirjutatud. Aa, see asi ka, et mul ei ole veel lennupileteid tagasi, sest ma ei tea veel täpselt, millal ma tulla tahan/saan jne, selline optimaalne keskpaik veel puudub. Väike näide selle kohta, kuidas Alisa on endale juba 2x lennupileteid ostnud (kokku 500 eurot, mida ei ole just igaühel lampi taskust võtta) ja mõlemad lennud on tühistatud. Seega raske on lihtsalt osta ja loota parimat. Ma ei tea. Elame-näeme ja muu selline teema! (Siin all on Alisa ühiselamu hoonetes tehtud akna'kaunistused' ehk kuidas igavuses olevad noored enda aknaid kaunistavad, nendele joonistavad ja nende kaudu teineteisega suhtlevad.)
Aah, muidugi! Kuidas ma unustada sain! Minu kirjutatud artikkel on aprillikuu Vegan ajakirjas, mida leiab Eestis Selveritest, partnerkaardiga (vist?) oli tasuta. Võtan kokku oma (vegan)kogemuse Hongkongis nii tekstide kui ka pildi näol. Jeee, jälle viis minutit kuulsust! Olge toredad, terved ja kirjutage mulle ja ajame juttu, mul on nüüd aega. :) Võite ühe korra arvata, millega ma tahtsin seda postitust alustada: ''Oi, pole JÄLLE nii ammu kirjutanud!'' Alustan siis nüüd lõpuks vanaema initsiatiivil. Tore, et vähemalt keegigi pikisilmi ootab mu kirjutisi. :) Aga, nagu ikka, see on täiesti tõsi. Vahepeal on päris palju, aga samas ka nagu mitte midagi juhtunud. Imelikud ajad! Ma ei teagi, mida või millest täpselt nüüd kirjutada. Proovin kogu selle aja kuidagi lühidalt (ha-ha) kokku võtta. Vahepeal olid päris hullud ajad ja koolis oli väga palju korraga teha ja ma olin nädal aega päevas 5-12 tundi arvutis, et õppida. Mitte küll muidugi absoluutselt kogu aeg, sest selline keskendumine arvutis akadeemiale on minu jaoks võimatu, aga pausidega kokku tulid sellised tunnid kindlasti. Siinne süsteem on palju intensiivsem kui semestri ülesehitus Eestis. Siin reaalselt õpidki ko-gu-aeg. Mul on tegelikult päris palju öelda siinse süsteemi kohta, mitte nüüd selles mõttes, et ''see täiega sakib'', vaid lihtsalt huvitav võrrelda. Saan täiesti aru, miks siinset haridust väga heaks peetakse. Praegu on mul piiiisike mõnepäevane paus õppimisest ning siis kaks esimese bloki lõpueksamit. Ma kardan neid väga, kui aus olla. Eelmine eksam sõi mu seest täiesti tühjaks ja mu tulemus oli ikka ''keskmine''. Ahjaa, siin on hindesüsteem 1-10, Eestis muidu 1-5, aga ülikoolis kasutatakse tähti (A-F). Üldiselt millestki läbi saamine on 5.6, alla selle on kõik põrumine. 9 ja 10 õppejõud üldiselt ei pane kellelegi. Vaid ääretult harva, kui tegu on tõesti absoluutselt täiusliku tööga, mis minu meelest on täielik jaburus, sest see ei ole kuidagi motiveeriv. Eelmise eksami hinne oli mul 5.875, seega üks keskmine ''sain tehtud'', mis Eestis oleks vist E?, sest F on juba põrunud. Ühesõnaga, raske on, seda väidet tagasi ei lükka. Aga pole midagi, vingun hästi palju ja saan tehtud! Nüüdseks on kogu kompott üldse kõik täielik puder ja kapsad. Ma sain täna näiteks teada, et kogu selle kooliaasta õpe jääb toimuma online-is. Nad küll ütlesid, et esialgu 1. juunini ja sealt edasi jätavad praegu asjalood lahtiseks, et ehkki saaks eksamid jms ikka klassiruumis teha, aga kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei usu sellesse väga. Ma usun, et väga suur osa vahetusõpilastest on kas juba ära läinud või on lähikuudel minemas, seega kogu teema jääb interneedusesse igatahes. Küll on ikka veider kooliaasta olnud... Ma olen kokku koolimajas käinud ca 3.5-4 kuud, kui muidu peaks olema 8-9 kuud (olenevalt, kuidas eksamid ja vaheajad sätitud on jne). Just kellegagi rääkisin ühel päeval, et huvitav, kas saan uue võimaluse Erasmusele minna, kui mul on reaalselt mõlemad täiesti poolikud kogemused, aga ma ütlen ausalt, et ma kahtlen. See Erasmuse teema on tegelikult palju keerulisem, kui ma oleksin osanud arvata. Okei, kohati on VÄGA lihtne, aga kohati jälle mitte. Oleneb, millest täpselt rääkida. Minu õppekavaga on minna ja kandideerida eriti lihtne, sest mul on nii palju vabaaineid, aga keegi, kellel on äärmiselt spetsiifiline õppekava ja kindlad ained, mida võtma peab, siis on päris keerukas otsida läbi ülikoolide programmid, et näha, kas on vastavaid aineid olemas. Samas kogu muu protsess on iseenesest lihtne, aga jälle palju uusi asju ''selgub'' kuidagi jooksupealt just Erasmusel olles. Mingid asjad, reeglid või nõuded Erasmusega seoses on kuidagi haalvasti üles ehitatud, st eriolukorrad ei lähe millegi muuna arvesse. Samas, saan aru, ega neid eriolukordi vast palju ei teki ka. Aga jällegi, hea olukord, millelt õppida. Näiteks mu kursakas, Raimo (tsau!), kes tuli Hollandisse terveks selles õppeaastaks, läks nüüd nädal aega tagasi koju, sest tema õpe toimub samuti aasta lõpuni netis ja tal on rahaliselt igati kergem Eestis olla. Aga! Kuna ta lahkus 'välirändest' (või mis iganes selle täpne nimetus on) varem, kui see tegelikult läbi sai, siis reeglite järgi peaks ta nüüd oma stipendiumit tagasi hakkama maksma. Sama teema oli minul Hongkongis, sest ma 'tulin varem ära'. Mõlemad olukorrad on täiesti ebanormaalselt lollid, sest me ei tule ju NIISAMA varem tagasi. Pealegi ma sain kõik oma ainepunktid kätte, mitte isegi miinimumi, mis peab tagasi tooma (15), vaid kogu tavamahu (30). Aga lihtsalt, reeglid on kuidagi nii nõmedalt üles ehitatud, et kui siirdume varem oma välisrände riigist tagasi, siis peaksime need päevad ise kinni maksma, mis meil ''olemata'' olid. Mis sest, et asi on meie enda ohutuses ja mis sest, et tegin kogu õppe sellest olenemata täies mahus ära! Jabur, eks? Ma tegelikult usun, et see probleem saab lahendatud ja saadakse aru, kui paljud varem tagasi koju lähevad ja keegi ei pea midagi tagasi maksma - seda uuritakse praegu - aga ausalt, siiski väga imelik teema, mille üle enda õiguseid nõuda ja seda olukorda seletada ja õigustada?... Ma igatahes olen nüüd oma kodukeses veidi üle kuu elanud ja mulle väga meeldib siin. Hankisin märtsi alguses(? ma ei mäleta) endale ratta ka ja kuigi mul oli sada probleemi ja ma polnud üldse harjunud igapäevaselt vähemalt 25km rattaga sõitma, siis ma kirusin ja vandusin ja üldse ei meeldinud midagi. Nüüd on õues soojem, vähem vihmasem ja ma olen harjunud selle vahemaaga, et heameelega sõidaks. Aga nüüd muidugi on sada muud häda sellega seoses tekkinud. Alustuseks siis see, et paar päeva tagasi läks mu ratta tagumine kumm katki ja see on täiesti lödi, seal pole mingit õhku enam sees. Muidugi juhtus see nii, et ma olin 12km kaugusel enda kodust ja ca 4km kaugusel Alisa kodust. Läksime koos, plaanisime minna loodusesse üht lossi vaatama. Lihtsalt, et saaks kodust välja ja end natukene liigutada. Ilm oli ka super. Et olukord veelgi nauditavam oleks, siis mu ratta rendifirma telefon enam ei töötanud, kui ma neile helistada proovisin. Ma olen varem helistanud, siis oli okei, aga seekord tuli lihtsalt automaatvastaja, et number ei tööta. Väga normaalne. Saatsin neile siis meili ja hakkasime Alisaga tema juurde astuma. Praegu on mu ratas seal ja koju tulin bussiga. Vaatame, kaua neil siis meili vastamisega aega läheb, eelmine kord oli see umbes nädal. Muidugi sellega ei piirdunud tolle päeva seiklused, sest me otsustasime siis toidupoest läbi käia ja kahepeale toitu osta, et tema juures kokata ja raisku läinud ilusat ilma taga nutta. Läksime Albert Heijni poodi, kus nad MasterCard-i ei aktsepteeri ja mul muud pole, seega leppisime kokku, et Alisa maksab praegu oma kohaliku kaardiga. Iseteeninduskassas olles avastas Alisa, et ta jättis oma rahakoti koju! Ma siis jätsin ta poodi ja läksin üksinda seiklema, et sularahaautomaati leida, mis peale 10-minutilist otsimist osutus olema hoopis seal poes sees. Läksime siis tavakassasse, kus muide olid väga toredad koroona-meetmed rakendatud: raha käest-kätte ei anta ja klaas oli ka kassapidaja ja ostlejate vahele paigutatud. Muide, plaanisime osta veini, nii et kassapidaja küsis meie mõlema ID-kaarti. Aga Alisa rahakott oli ju kodus! Seega veini me ei saanud. Ja siis jalutasime toidu ja mu katkise rattaga järgmise tunnikese tema juurde. Üks teine sama normaalne päev oli üks päev enne ''viimast'' koolipäeva ehk 11. märtsil, kui mul pidi olema kultuuriteooria tunniks esitlus. Esialgu pidin seda tegema kahe teise inimesega, kellest esimene kirjutas mõni päeva enne esitamist, et ta vaimne tervis on nii kehv ja ta ei suuda esitlust teha. Okei, arusaadav, ikka juhtub. Kuigi mõni päev enne seda oli ta üsna agar seda tegema. Jäime siis Mariaga kahekesi. Umbes päev peale teist grupikaaslast kirjutas ta mulle, et ta on hetkel tõbine ja ta pole kindel, kas ta tahab esitluse päeval kooli tulla. Ütles, et ta ei tunne end küll äärmiselt halvasti, aga ma peaksin arvestama sellega, et teda ei ole. Nojah, mis siis teha. Natuke nukker oli, aga ta tegi enda osa väga põhjalikult ja hästi valmis. Esitluse päeva hommikul kirjutas ta mulle, et ta ei tule kooli, andis professorile teada ja värki, et vähemalt sellega oli korras. Ma olin kuidagi juba närvis selle esitluse pärast, sest pidin seda üksinda tegema ja ma olin vähe maganud, sest ma kirjutasin enda osa päris kaua valmis ja viimistlesin isegi hommikul. Päev iseenesest oli muidu väga ilus, tahtsin rattaga kooli minna, nii et mul oli selline ''teeme ära!'' energia sees. Hakkasin end riidesse panema ja panin toas uued ketsid jalga. Hakkasin suure hooga üles tõusma, kui end hoopis põrandal väga suures valus leidsin. Nimelt olin ma ühe kapiukse lahti jätnud ja see oli täpselt mu pea kohal, aga ma olin selle täiesti ära unustanud, seega sain 90-kraadise nurgaga ikka päris suure hooga vastu pead. Lausa nii suure hooga, et peast hakkas verd jooksma. Ma säästan teid ja sellest siia pilti ei pane. Ma vist olin korraga päris paanikas, sest ma pidin mõne minuti pärast välja minema, et rattaga kooli jõuda, aga ma ei tahtnud ega suutnud nii sõita. Natuke hakkas paha ja selline külm-palav tunne oli korraga. Mõtlesin isegi kooli minemise vahele jätta, ma oleksin tahtnud lihtsalt voodis pikali olla. Aga kohusetunne oli tugevam ja ma istusin natukene kodus, rahunesin maha ja läksin bussiga kooli. Esitlus oli täiesti ko-hu-tav, ma mingi aeg ei saanud üldse aru enam, millest ma rääkisin või mis ma eelmisena ütlesin, mälu lihtsalt rändas ringi. Muidugi enne esitlust sain veel teada, et kolmas grupiliige ei olnud tegelikult õppejõud teavitanud sellest, et ta seda ei tee, kuigi ta ütles mulle ja Mariale, et ta oli teavitanud. Mis seal's ikka. Oli üks huvitav päev küll. Tavalised Alice-i seiklused. Mis veel? Vahepeal käisin Rotterdamis, kui Raimo veel siin oli. Mul on küll heameel, et ma seal jõudsin ära käia, aga veidi muserdavad meelt kõik need tegemata käigud. Pidin Boetile Belgiasse ühel nädalavahetusel külla minema, aga kuna mul oli kooliks liiga palju teha, siis pidin selle plaani sinnapaika jätma ja nüüd oleme nii kaugel, et suure tõenäosusega sel kooliastal Belgiasse ma ei jõuagi. Siis tegelikult on mul 16.-19. aprill ka piletid Saksamaale Renetile külla, agaaa... eks paistab. Ilmselt on jälle üks ei-ei. Rääkimata muidugi sellest, et aprilli alguses pidi mulle Liisi külla tulema mõneks ajaks ja siis paar päeva peale ta lahkumist pidid emps ja Cärolyn tulema. Agaaaaa nüüd olen endaga uhkes üksinduses. Ma tegelikult ei ole üksinda olemise vastu üldse, AGA nüüd, kui on tekkinud (Hollandis tegelikult väga mitte, see rohkem Eesti ja osade muude riikide teema) tungiv soovitus vältida ebavajalikke inimkontakte, siis mul on tekkinud väga suur soov kõiki näha. Nagu ikka on keelatud vili parim. Tavaline! Võib-olla on asi ka selles, et ma tean, et ma olen kodust ja paljudest kallitest inimestest kaugel, et lihtsalt tekib see trots nüüd. Osad teist vast võivad huvituda ka sellest, mis on minu arusaam ja nägemus praegusest globaalsest olukorrast ja kuidas Holland selleks valmistunud on jms. Holland on üks huvitav koht. Kõik koolid, poed, kohvikud, restoranid jms on kinni pandud. Ilmselt mõõõõneeed üksikud kohvikud vms on kuskil lahti ikka, aga enamik on õnneks kinni. Toidupoed ja apteegid jms on lahti. Samas siinne peaminister rääkis, et soovib rakendada grupiimmuunsuse süsteemi ehk et ikka enamik inimesi selle läbi põeksid ja selle tulemusena 'tervemad ja tugevamad' oleksid. Ma natukene nagu saan aru, aga samas natuke rumal asi, mida öelda uue viiruse kohta, mille täielikku potentsiaali ei teata või isegi seda, kui kaua immuunsus püsib ja muud sellist. Valisin ikka ja jälle õige riigi õigel ajal! Ma ise olen selline... mm, semi-rahulik vist. Eks see olukorra tunnetus ja tajumine ja sellega leppimine käib ka lainetena. Mõni päev on parem kui teine. Alguses suhtusin sellesse väga, väga rahulikult, sest tõesti suuresti ei ole tegu väga raske haigusega ja meenutabki külmetust või grippi (jah, on muidugi erandeid!) ja see ei ole enamasti tervetele ja noortele inimestele midagi ohtlikku. Siis aga eskaleerus kõik palju kiiremini ja ootamatult ja ma sain aru, et asi ei ole ainult MINU tervises. Minul võib jah olla seda lihtne üle elada, aga ma võin seda eneseteadmata anda edasi inimestele, kes ei ela seda (kergelt) üle. Samuti vajavad siiski päris paljud nakatunud haiglaravi, kuigi spetsiifiline ravim/vaktsiin selle vastu puudub, sest tegu on siiski uue viirusega, siis haiglamasinad ja -töötajad saavad siiski päris palju selleks teha. Kuna nüüdseks on mitu riiki, kus olukord on kontrolli alt täielikult väljunud, sest inimesed ei võtnud esimesi hoiatusi täie tõsidusega, siis nüüd näiteks Itaalia on väga raskes olukorras, kus haiglatöötajad on ületöötnud, haiglad on jõudnud oma mahutavuseni ja sellest ülegi. Asi ei olegi ainult MINUS, ma ei saa olla isekas. Kuna on olnud liiga palju inimesi, kes on olnud liiga isekad, siis oleme jõudnud sinna olukorda, kus see viirus mõjutab nüüd mitte ainult MINU majandust ja mitte ainult ühe riigi majandust, vaid seda globaalselt. Seega, jah, ma pean seda ka hädaolukorraks, aga lihtsalt tänu sellele, kuhu me tänasega jõudnud oleme, sest praegu, 26. märts 2020 ei ole me veel jõudnud juhtumite või surmadega tippu, see veel kasvab mõnda aega kindlasti. Hollandis on hetkel 6400+ juhtumit ja ma olen enam kui kindel, et 4-6 päevaga on neid siin juba 10 000, sest ma olen seda päris tihedalt jälginud, kuidas ametlik juhtumite arv kasvab jne. Pluss, mind väga huvitab selline teema, mis puudutab nt antibiootikumide vastupanu ja üldse pooleldi inimtekkelisi haiguseid jms ja õppisin eelmisel aastal Hongkongis sellist ainet nagu ''globaalne tervis'', mis puudutas ka veidi pandeemiaid ja see jäi mulle kuidagi väga hinge. Sealne professor jäi ka, nii et ma kirjutasin talle mingi päev isegi e-maili ja loodan, et ta leiab aega mulle millalgi vastata. Heameelega loeks, mis ta sellest situatsioonist arvab ja mis tal muidu veel öelda on. (15. märtsi poeletid:) Agaaaa, mis mina siis selle ajaga peale olen hakanud? Minu ametlik isolatsioon on nüüdseks täpselt 2 nädalat kestnud ja esialgu ma käisin siiski palju väljas. Mitte kuskil kohvikutes ega poodides, aga lihtsalt palju rattaga sõitmas ja peamiselt Alisa juures. Sinna minek oli mul lihtsalt hea ettekääne toast välja saada ja liikuda, aga nüüd on see plaan tarbetu, sest 1. mu ratas on katki ja 2. me Alisaga tundsime natuke liigset väsimust, st äkki saime külma kuskilt ja ei hakka millegagi riskima, nii et hoiame teineteisest mingi aeg eemale ja oleme kodudes. Muidu varem käisin isegi tema juures õppimas, sest kodus õppida on endiselt ääretult keeruline, pluss, mu nett kodus ei töötanud. Ma sain juba USAs elades aru, et minu kodu ja töö/kool peavad olema teineteisest täiesti eraldatud (USAs elasin ja töötasin kodus), st need ei tohi olla asjad, mida võtan koju kaasa, sest see tekitab liigset stressi. Pealegi on kodu mu jaoks rohkem selline koht, kus olla rahulikult ja puhata ja nautida ja mitte mõelda kohustustest, aga kui õpe on kodus, siis see nii ei tööta. Samas ei eta muidugi, mis tulevik toob. Inimene harjub kahjuks/õnneks kõigega ja eks paistab, kas ma mõnel ilusal päeval olen rahul kodus õppimisega. Muidu aga olen õppinud ja õppimist edasi lükanud lihtsalt netis passimise näol. Siis sain majaomanikult pusle ja nüüd aeg-ajalt panen seda kokku. Täna pesin pesu, koristasin vannitoa ja oma kööginurga ära. Eile vaatasin sarju ja panin puslet natuke. Homme plaanin poodi minna, ma ostsin endale toiduvarusid viimati 15. märtsil, nii et päris hästi, ma arvan. Natukene olen ennast venitanud vahepeal ka ja mõtlen, et prooviks võib-olla jälle natuke oma paindlikkust tagasi saada, see oleks päris lahe. Mul on tegelikult veel palju teha, tegevused pole otsa saanud, aga ma tunnen, et ma tahaksin rohkem väljas käia ja omada põhjust kuskil teises atmosfääris viibimiseks. Paljud on ka küsinud, mis ma plaanin, kas tulen koju. Ma ei oska teile öelda, elan üks päev korraga ja vaatan jooksvalt, mis saab. Rahadega olin arvestanud ilma tööta umbes aprilli või mai lõpuni; plaanisin esialgu umbes aprillis tööle minna, aga see plaan on nüüd luhta läinud. Siis sain veel ühe päris suure rahaline arve endale kaela arusaamatuse pärast. Eks näis, hetkel ei plaani veel koju tulla, aga kõik on pidevas muutumises, seega ei välista seda, et varsti tagasi tulen. Hetkel olen muidu päris rahulik ja olukorraga harjunud. Eks see kõik ole kurb ka muidugi ja eriti sakib see, et terve mu vahetusaasta on luhta läinud, aga samas pole mõtet trotsi hoida asjade vastu, mida ise muuta ei saa. Saame hakkama! Olge tublid ja hoolige teineteisest! Tehke videokõnesid ja otsige uusi hobisid. Ja muidugi, peske käsi ja ärge tehke üleliigseid väljaskäike. Kõik see tavapärane! Ohutu distantsiga pai! Nooo, it's not about criticizing The Netherlands, but I really need to vent about my studies.
Today I came here with a certain mindset and an idea what to write about, which happens rather rarely. I have to get it out of my head before I get over the rage that I have inside to express it emotionally because that's the point, right? I make it sound like it's a big deal, but not really. Just a small aspect I realized I don't really like about my studies. So, just for clearing the air, I am majoring in Antropology and Cultural Studies. I find them to be quite thightly related subjects, but one difference (for me) is that I feel Anthropology is more practical. For an example, usually anthropologist do field work and research and combine these two, it has a lot to do with one's own experience or someone else's experience, which is a rather unique way of approaching a subject because mostly things are based on the common sense/knowledge of the majority or scientific facts and what not. So, Cultural Studies, on the other hand, is pretty exclusively theoretical and it is just reading, reading, reading even more, analyzing the texts, making assumptions, generalizing ideas and ideologies and just picking on very tiny details, which is the thing that actually triggered me today. I get the whole idea of analyzing texts. But. It gets on my nerves when we are pushed to find a meaning in... well, anything and everything. Give me a break. If some of you are not familiar with analyzing academic (and/or cultural) texts, let me tell you, it is o-ver-ly and really unnecessarily complicated. Basically, you have a text from an appraised scholar/academic/writer/philosopher or someone else highly recognized. And that text is like, let's say 35 pages long, it detabes and discusses on seemingly complex ideas, which actually hide like 1-2, maybe 3 very-VERY simple ideas or concepts. But for some reason they had to make it unbelievably complicated and long to understand to... what... sound smarter? I don't think that would define someone smart. Smart, for me, is someone who is able to explain complex concepts and ideas very simply and who makes them understandable and accessible to a bigger variety of people. I mean, yeah, don't get me wrong, for sure you are educated and intelligent in your field if you understand academic and scientific words without having to google them and if you're able to use them in your writings, but man, making the text more difficult just because you can?... Nah. I am just tired of these things being sooOOoOoo complicateeeeeed. Alright, I've shifted a bit from my focus now. Let's catch the idea what I started my previous paragraph with. So, in Cultural Studies the seminars are usually as follows: we read a bunch of texts/articles/books and we are already asked to do that from a certain perspective, as in 'so the topic for this week will be postcolonialism'. Therefore, I am already asked to read my texts through an assigned view, which totally removes the freedom and creativity from my mind to read the texts and understand them on my own or my own way or it just removes my mind from focusing on anything else interesting that I might otherwise be able to find. What else makes me crazy is the fact that most of the time the texts are super repetitive. Besides this, during the seminars we are analyzing some passages from the readings and try to dwell deeply into their meanings. Or sometimes we just try to create a meaning from them. Which is the most, I'm sorry, stupid thing in my opinion. It makes this thing so artifical and abstract and I'm not sure if that's necessary. There's a good meme about it there: 9gag.com/gag/aYgeXgO/the-door-is-red. Or, if you're too lazy to open/didn't understand then here's a brief overview: In a class a teacher introduces a sentence from Shakespeare: ''The door is red.'' and claims that the author expresses his anger by this sentence (red=anger). So, the student, probably questioning this, decides to study science and other stuff to be able to wake Shakespeare up from his grave and ask him what did he actually mean by this sentence. The author implied there was no hidden meaning and he just portrayed a door to be red. And that's exactly what I feel we do during the lectures. So, ladies and gentleman, this is how I realized I don't like a part of my studies/one of my majors and now I am stuck with it for another year and a half. I feel like the literature that is compulsory kind of pushes me away instead of making me excited to read it. Thus, it's so much harder to read it because there is some kind of a pressure about how I should have to read or understand it. That there is always something to analyze, that I already actually have acquired a biased view on it before I have even tackled the text because we are supposed to have that view in order to 'understand the text'. We are supposed to think of it something before we know the text. And that to me is just killing the mood for reading, killing my imagination, creativity and will by not letting it wander around and make of it whatever it wants to make. No, we have to make of it what is assigned to us. Eventually we just have a generalized opinion about the texts and that is supposedly 'the right one' for 'this subject'. But what about just giving us texts and letting us figure out what is important from there or where would we individually categorize it or how would we tackle it or how is it related to the course? What about letting people have their on personal, intimate, private opinions on texts that are not directed nor guided anyhow. That everyone could make whatever sense of it they wanted. And if they decide to share, discuss, debate (about) it, magical; if not, let it be. So, yeah, sometimes you realize half way through your studies that it might not be exactly what you wanted or how you wanted it to be. So, naturally, I will try to bare the other half of my study programme and just accept it the way it is. But that's just life. That's all folks, got it out of my system now. See y'all laterz, alligatorz. Ma arvan, et pealkiri on juba üsna iseennast seletav, pole vist vaja edasi lugedagi. Jaaaa pilte seekord ei tule, sest mu arvuti ja telefon ei tee koostööd ja kui päris aus olla, siis mul isegi ei ole eriti uusi pilte. Ilm. Okei, alustame tuulest. Siin on NII tuuline. Ma ei tea, miks ma seda nii suure imestusega ütlen. Ma tegelikult ju teadsin seda ja ma olen siin mitu korda varem käinud, aga... see kuidagi jääb mulle nii palju ette igapäevaselt. Ma olen massiivne külmavares ja ma olen viimasel ajal hakanud end kihiti riietuma ja mul on ikka 3 pluusi ja kampsuni ja talvejopega külm. Täiesti jabur! Olen vist soojast kliimast ära hellitatud. Kodu. Ah, jaa! Enamik teist vist isegi teavad, aga ma lõpus kolisin enda (loodetavasti) päriskoju selleks semestriks! Elan hoopis Utrechtist väljas, Zeistis. Kesklinna on umbes 10km, mis teeb bussiga 20-25 minutit, rattaga kõlakate järgi 30 (jah, ma pole endiselt rattaga sõitnud, aga sellest hiljem). Põhimõtteliselt elan ühe naise eramaja viimasel korrusel. Too naine on oma 50ndates ja tal on 3 last, kes on kõik täiskasvanud ja kodust välja kolinud ja sellest tekkis tal mõte osa kodust välja rentida. See oli natukene ka vist ta laste initsiatiivil, sest nad on öelnud, et õpilasena (ja eriti välismaalasena) on siin raske kodu leida. Seega tegi ta maja viimase korruse ruumi rentimiskõlblikuks. Ja juhuse/õnne/mille iganes läbi leidsime me teineteist ja nüüd siin ma elan! Mul on 16 ruutu tuba, milles on erinevad kapid, riiulid, toolid, laud, suur(!!!) voodi ja isegi enda isiklik pisikene kööginurk. Külmik on küll imetilluke ja ahju mul pole, aga ma usun, et kui ma väga soovin, siis võin vahel majaomaniku enda ahju/kööki esimesel korrusel kasutada. Muidu on kõik väga mugav ja eluks vajalik on olemas ja see tuba on väga, väga hubane ja mulle meeldib siin. Majaomanik on väga tore naisterahvas, ausalt, nii armas. Ma väga loodan, et ma saan sama öelda ka oma semestri lõpus. Näiteks selline lugu, et esimesel õhtul, kui ma tulin, mis oli sel esmaspäeval, 17. veebruaril, tegi ta mulle veganõhtusööki, mis oli ka eriti maitsev! Ta inglise keel on natukene nõrk, aga kui temaga rahulikult rääkida, siis saab kõigest aru ja üldse, saame hakkama! Ta on mulle igapäevaselt ka vajalikke asju tuppa juurde hankinud nagu näiteks hari ja lisapürgikastid, sest me oleme mõlemad tublid ja sorteerime prügi. Samuti veel hankis veekeetja ja wifi ruuteri pikenduse, et mulle korralik nett üles ühenduks. Wc ja vannituba on teisel korrusel ja seda me jagame. Teisel korrusel on veel tema magamistuba, siis 'külalistetuba', kus tavaliselt ta laps(ed) ööbivad näiteks, kui nad külas käivad, ja siis on veel üks lisatuba, mis on natuke nagu pahnatuba. Esimesel korrusel on veel üks wc ja välisuks, kust mõlemad sisse tuleme, siis üks pisike panipaik ja suur tuba ning köök, mis on peamiselt tema privaatne ala nagu teine korruski (v.a. siis vannituba jms), aga kui ma küsinud olen, siis olen võinud kasutada; alguses ta ise ütles ka, et võin suures toas istuda, kui tahan netti kasutada, sest wifi ei ulatanud mu tuppa eriti. Samuti on maja taga aed ja kuur, mida võin mõlemat kasutada ja minu toa kõrval on pesutuba pesumasina ja kuivatusrestiga ja mingid tööriistad jms on seal ka. See maksab mulle 440 eurot kuus, määratud hind, st nett ja vesi ja elekter jms on hinnas, seegi hea. Hind on siinsete standardite kohta okei, kuigi Eestis saaks sellise hinna eest juba omaette korteri. Aga pole midagi teha, olin selliste hindadega arvestanud ja aimasingi, et mu rent jääb 400-500 vahele ilmselt. See tähendab ka nüüd muidugi seda, et ma olen varsti pankrotis ja ma pean endale võimalikult kiiresti töö leidma. Okei, mitte võimalikult kiiresti, ma paar kuud elan veel üle, aga hiljemalt aprillis-mais pean kindlasti töö endale otsima. Kõlab nii halvasti, sest siis on just soe, kui ma tahaks rohkem väljas olla ja ringi käia ja mitte tööd teha. Võiksin mingi töö leida, mida saaks arvutist teha. Vot see oleks päris tore mõneks ajaks. Transport. Ma olen praegused 3 nädalat nüüd sõitnud ainult bussiga, sest ma ei tahtnud endale ratast hankida enne, kui mul kodu olemas on, sest nii kolida oleks muidu päris raske olnud. Nüüd nagu olen ära kolinud ja tegelikult täna tellisin ratta ka ära (mul oli enne dilemma, kas ostan endale ratta või rendin ja otsustasin mitmel põhjusel rentida siiski), aga mul on ka see mure, et siin on tegelikult nii külm! Ma vist tulin Aasiast tagasi täieliku hellikuna, aga midagi pole teha, siin on kogu aeg nii tuuline ja külm + muidugi vihmane. See ei kõla mulle väga ahvatlevalt, et peaksin sellises ilmas päevas vähemalt 60 minutit ratta peal istuma. Ma ei saa aru, kuidas inimesed praegu igapäevaselt sõidavad. Lahe muidugi, ma tahan ka! Muidu minust ei saagi õiget hollandlast. Mu ratas peaks igatahes esmaspäevaks esindusse tulema ja eks ma siis vaatan, mis edasi saab ja kas ma lihtsalt jätan selle kooli juurde seisma kuni soojem on või suudan end kokku võtta. Täna ma avastasin, KUI PALJU RAHA ma olen transpordi peale kulutanud selle kolme nädalaga ja selle peale poetasin vist küll nüüd täpselt kolm pisarat. See summa jääb kindlasti 100 euro kanti, kui isegi mitte rohkem, ja see on täiesti ebanormaalne! Uue elukoha tõttu kulub mul nüüd bussile veel rohkemgi raha, sest see on nii palju kaugemal. Kui ma iga päev sõidaksin linna vahet edasi-tagasi, siis ma kulutaksin nädalas ligi 40 eurot. Fantastiline! Nii saab mu raha palju kiiremini otsa, kui ma olin lootnud ja arvestanud ja see pole nüüd üldse lõbus. Pealegi, kuna mul on veel nii külm (jah, ma olen seda juba mingi kolm korda öelnud, mis siis), siis ma lihtsalt ei taha ka rattasõiduga riskida, sest ma ilmselt võin väga kergesti haigeks jääda nii. Kogu aeg mingid probleemid, eksole? Aga! Bussid siin muidu on päris toredad ja värki. Aga viimasel ajal ma olen aina rohkem sattunud ebaregulaarse bussiliikluse otsa. Täna isegi kaks korda ja selle kahe korra jooksul ootasin busse rohkem kui 40 minutit kokku. Mida värki! Ma ei tea, mis toimub, aga täna hommikul mu buss lihtsalt jäi vahelt ära ja järgmine pidi 10 min pärast tulema ja jäi veel 3 minutit hiljaks, seega ma lihtsalt seisin hommikul bussipeatuses toredad 16 minutit. Õhtul käis mul Alisa külas ja siis ma saatsin teda ära ja me ootasime bussi vist isegi üle 30 minuti, sest 2 või 3 bussi otsustasid lihtsalt mitte ilmuda...? Lõpuks, kui ta buss tuli, siis see seisis mõned minutid kindlasti peatuses ka ja siis üks teine sama numbriga buss tuhises mööda. Üldse ei saa aru, mis värk on, ja nii ei saa midagi planeerida ega arvestada. Sakib täiega! Selle eelneva jutu pärast jäin ma muidugi kooli hiljaks täna ja oi kuidas ma ei salli kuhugi koole/tööle hilinemist, ma tunnen ennast kohe nii hirrrrrmus halvasti. Ja siis istusin loengus ja kirusin peas bussiliiklust ja kujutasin juba eos ette, kuidas ma seda blogis kiruma hakkan. Mille eest ma siis nii palju maksan, eksole? Huh, vähemalt see sai nüüd õlult ära. Mis veel? Peaks ausalt ütlema, et ma olen kuidagi äärmiselt passiivne kõige osas. Siin on väga palju üritusi toimunud vahetusõpilaste jaoks, aga ma olen suurema osa neist lihtsalt vahele jätnud, sest... ma ei viitsi? Pealegi enamik neist lõppevad õhtul sellega, et minnakse kuhugi jooma ja/või pidutsema ja seda ma ka ei viitsi. Sellest tekib natukene hirm, et ma jään äkki millestki ilma. Isegi eile ja täna tühistasin plaane, sest esiteks, mul on rahast kahju ja teiseks, mul on külm. Natuke nõme, agaaaa, see võib olla lihtsalt põhjustatud ka praegusest aastaajast, kus ma pigem vedeleksingi suurema osa ajast kodus. Ja seepärast pole ma eriti aldis sõpru looma ka olnud. Samas mul on Rotterdamis Ingrid, kellega Maria kaudu Koreas tuttavaks sain, siis mu õppekavalt Eestist Raimo on ka seal ja Belgias on Boet ja Amsterdamis on üks tuttav ja Tilburgis on Andjela ja Saksamaal on Renet ja võib-olla kuskil keegi veel ja nii ei ole üldse see eluke nõnda hull! Pisike kõrvalpõige ka sinna, kui tänulik ma olen Boetile ja ta emale. Ma sain põhimõtteliselt lihtsalt 2+ nädalat elada võõra inimesena võõra inimese juures. Me Boetiga teame teineteist küll jah mingi 5-6 aastat, aga ma ta ema nägin alles esimest korda. Ausalt, ma pole ammu nii siiralt heatahtlikke inimesi kohanud. Ma tean, et kui kõik peaks valesti minema, siis mul on vähemalt koht, kuhu pageda. Aitäh, head inimesed, et jaksate olla head! Kool. Sellega seoses on mu pühendumine koolile ka kuidagi eriti madal praegu. Üldse, paljud asjad on nii ebahuvitavad ja lugeda ei viitsi ja filmi vaadata ka ei viitsi ja tähelepanu kestvusaeg on naeruväärselt lühike nagu väiksel lapsel. Ma süüdistan suht palju ilma jaaaa lihtsalt oma laiska olemist. Ja kuna ma ei ole nõus 80 eurot kohustusliku kirjanduse eest maksma, siis ma pean neid raamatuid netist lugema, aga nii pikalt netist lugemine sakib ja mu silmad väsivad ja lihtsalt, noh, et oleks jätkuvalt millegi üle vinguda! Ma ei mäleta hetkel, kas ma olen rääkinud sellest, mis ained mul on? Teen kiire vahepõike sellesse. Siin on semester üles ehitatud teisiti kui Eestis, üks semester jaguneb kaheks blokiks (term) ja mõlemas blokis on 2 ainet, iga aine 7.5 EAP-d, seega ühes blokis 15 EAPd ja semestris 30 EAPd, nagu ikka olema peab. Esimeses blokis on mul kaks ainet: sissejuhatus soouuringutesse(?) (intro to gender studies) ja kirjandusel põhinev kultuurikriitika kursus (literary cultural criticism). See soouuringute kursus, ma ütlen ausalt, on minu jaoks natuke ärritav, sest see baseerub ainult feminismil. Jah, ma saan aru, et naisi on ebareaalselt palju diskrimineeritud, ma olen sellega nõus, aga see on palju paremaks muutunud ja kindlasti muutub ka. Samas on asju, mida ei saa muuta... okei, saab isegi tänapäevase tehnoloogiaga, aga ma pole kindel, kas on vaja (a'la see, et 'naturaalselt' rasestuda saaksid kõik sood). Jaa, ma ei tea, minu jaoks natukene vastuoluline teema ja ma tunnen seda, et natuke kritiseeritakse mehi selles kursuses, agaaaaa.. noh, eks vaatab edasi. Muidu on see väga huvitav ja õppejõud on hästi toredad ja palju uut infot saab ka. Ma lihtsalt tahaks kõiki pooli teada mitte ainult feminismi, kui kursuse nimi on soouuringud...? Hästi vastuoluline ja tundlik teema. Kultuurikriitika kursus on niii kohutavalt teoreetiline ja... igav. Ma ei saa aru, ma korraga olen nagu hea teoorias ja humanitaarias, kui ma viitsin ennast kokku võtta, aga samas ma mõtlen ka seda, et ma tahaks rohkem sellist hands-on ehk praktilist kogemust. Noh, et saaks päriselt midagiu oma kätega ära proovida ja harjutada ja teha. Samas humanitaariaga on jälle see, et üldiselt ei ole olemas vale vastust, kui asi põhineb tekstil või enda arvamusel ehk kui osata seda põhjendada/leida sellele põhjendus, siis on kõik ok ja asi töötab. Jaaa sellele kultuurikriitika ainele sarnast ainet olen ma juba Eestis saanud, see oli täielik peavalu mu jaoks, nii mõttetult rasked kultuuriteoreetikute tekstid, kes 40 lehekülje sees annavad 2 lihtsat(!) mõtet väga uhkelt edasi. Lausa nii uhkelt, et tihti läheb silmist ja kõrvust see mööda, mis nende mõte siis päriselt nüüd oligi. Eks selline see akadeemiku elu ole! Muidu on kõik hästi, mul on oma kodu ja värki ja küll muud asjad ka ise paika loksuvad. Ainult ma ei väsi korrutamast, et ma niiiii väga juba tahaks, et soojemad ilmad oleksid! Ma tean, et tegelikult siin pole külm, aga see tundub nii külmana. Tundub muidu praegu, et veebruar on üldises mõttes selline lihtsalt kulgemise kuu ja märtsis tuleb suuuur ringi tõmblemine ja õppimine, sest mul on juba praegu märtsi keskel kolm suur tööd vaja teha ja need kõik sattusid ühe viiepäevase perioodi sisse. Kõlab lõbusalt. Agaaaa, aitäh, et loete ja viitsite mu elukesega kursis olla. Kui on midagi spetsiifilist, mis teid Hollandiga seoses huvitab, andke teada, üritan välja uurida ja kirja panna. :) Olge paid! Aliska (Laupäevaöiseid emotsioonipuhangud) Ma ei tea, kuis teil, aga ma siin vahel mõtlen, et keegi lihtsalt katsetab ja kombib mu piire, et teada saada, et ''agaaa... mis juhtub siis, kui...''. Sest mõnikord on see lihtsalt ebareaalselt jabur, mis sündmused kõik vahet pidamata lihtsalt 'juhtuvad'(?). Samas ilmselt juba mingi nädala pärast naeran enda üle ja mõtlen: ''Issand, mis mõttetu, asjatu paanika.'' Aga pole viga, eks kõigil on neid olukordi. Täna viskasid mul lihtsalt kõik emotsioonid ja sündmused nii üle, et kohe üldse ei jaksa. Ütleks, et davai, praegu aitab, teeme nädalase pausi ja proovime uuesti. Alustades muidugi sellest, et kodu mul endiselt pole ja mida rohkem ma otsin, seda rohkem ma tahan käega lüüa. Lugesin üle, et ma olen ca 20 meili saatnud, millele olen mingisugusegi vastuse saanud ainult ühele; pluss, vähemalt sama palju otsa neid kirjasid (ilmselt pigem 30-40), mis ma ainult FB vahendusel saatnud olen. Ja lihtsalt viskas kopa ette. Ei jaksa enam. Ja siis ma mõtlen sellele, et ma hetkel 'elan' täiesti võõra inimese juures põhimõtteliselt puuküürnikuna (ei ole puu-küürnik, puuk-üürnik). Ja siis läheb isu natuke veel rohkem ära. Ja ei jaksa enam kelleltki seda ''oh, palju edu, ma loodan, et varsti leiad'', ''küll kõik lõpuks korda saab'' juttu kuulata. Leian, jah. Saab, jah. Võiks kiiremini. Mul vist kükitab kuskil kuklas mingi meeletu karmavõlg, mille ma olen täiesti ära unustanud, mh? Aa, ja see viimane korter, mida pidin neljapäeval vaatama minema... seda muidugi ei juhtunud, sest kellegi õde otsustas selle toa endale võtta, ''sorry''. Lisaks sellele tundub lihtsalt juba iga pisidetail äärmiselt anti-Alice olevat. No näiteks nagu see, et olen Andjelal külas, kes elab Tilburgis, mis on rongiga ca 40-minutilise rongisõidu kaugusel. Kõik on väga tore ja mul on siiralt heameel, et ma tulin, aga paar päeva tagasi anti Hollandile tormihoiatus, mille tuuled jõudsid siia suunas vaikselt just täpselt selleks ajaks kui minagi ja on oodata osaliselt või täielikult häiritud liiklust. Mis tähendab seda, et igaks juhuks pean ma juba homme lõunapaiku pooles sääred tegema, et ma tagasi Utrechti jõuaksin, et ma esmaspäeval kooli jõuaksin. Tahest tahtmata tekkis selline tunne, et miski peab ikka mu plaanid alati ära rikkuma. Meelde tulevad ikka suuremad sündmused nagu USAst varem tagasi kolimine, HKst varem tagasi kolimine, Tilburgist varem Utrechti tagasi sõitmine ja nii see edasi veerebki. Ma saan aru, et midagi otseselt pole katki ja see pole mingi massiivne probleem, aga kui kõik pisidetailid juba kuhjunud on, siis... jah, teate vast isegi. Ja siis ma olin täielikult selle piiri vahel, et tahaks korraga nii väga, väga olla üksinda ja omaette kõige selle keskel, aga ainult seal, kus on turvaline ja tuttav (Eesti kodu) või siis olla koos kellegi toreda ja lähedasega, siis oleks ka kergem. Tormist kirjas muidu siin: https://www.iamexpat.nl/expat-info/dutch-expat-news/monster-storm-ciara-hit-netherlands-weekend?fbclid=IwAR3hQIhHfoS4LoPzqm_ySo2JzCwbR_Kv6V_-F-oLhNsFSbyIwJJiODaXCzo. Väike väljavõte tekstist: ''The British and German media are called it a “monster storm” and people are advised to secure their garden ornaments, lawn chairs etc., shut their windows and stay indoors if possible. The storm, at wind force 9, will bluster in from the northwest of the country, bringing with it gusts of wind reaching 120 km/h on the coast.'' Lisaks sellele tekkis mul paar päeva tagasi paanika, et mul on mingi hambajuure/igemepõletik või midagi, maru valus oli olla. Hammas kuskilt otseselt ei valuta, aga ige on ägedalt tundlik päris kenad mitu päeva. Siis otsustasin, et kui järgmine nädal ka valutab, siis hakkan uurima arsti kohta. Mõni päev nüüd edasi ja täna on teisipäev ja ma jätkan blogiga. Head uudised on need, et see mis-iganes-valu on mu suust kadunud. Oh, ole sa tänatud, mu tervis. Ühesõnaga, jah, kuigi mul oli Tilburgis mega-mega tore, siis mul tekkis laupäeva õhtul üks väike murdepunkt, aga eks see kuulub mu olukorra juurde ka, midagi pole teha. Andsin endale aega ja sain üle, aga natuke maailma lõpu tunne oli küll. Et miks ikka minul kogu aeg midagi sellist juhtub ja bla-bla-bla. Kiire kokkuvõte Tilburgist: väga, väga armas ja pisike linn. Seal on kõige lahedam raamatukogu üldse, mis ma oma elus näinud olen, see vist isegi võitis eelmisel aastal mingi auhinna, kui ma nüüd ei eksi. Andjelat oli ka muidugi supertore näha, samas ka nii kummaline. Kui me rongijaamas kokku saime, siis ma esimese asjana ütlesin talle, et see on nüüd küll esimene kord, kui me teineteist nii paksude riietustega näeme. Kodude rindeilt endiselt uudiseid pole ja ma olen sellest väsinud. Mulle meeldib, kuidas ma üritan võimalikult paljudele sellest rääkida, et kõik oma kõrvad lahti saaks hoida ja edasi uurida, kas kellelgi on midagi, aga mulle tuleb teistelt vastu ainult: ''midaaaaaaaa?? kui kahju!! loodan, et leiad!!'' Ok. Tänks. Ma loodan ka. Tell me something I don't know. Kooliga kohandumine on ka vaikne protsess. Ma ei oska mingit seisukohta võtta, ma nagu üsna segaduses, sest ma olen iga päev (v.a teisip, siis mul vaba) koolis ainult 2 tundi. Ilmselgelt on siin eriti tugev rõhk sellel, et ise peab kogu aeg jooksvalt õppima, agaaaa natuke raske on, kui ma ei saa seda koduteemat kaelast ära juba. Mõtlesin, et viin teid kurssi ka mõnede huvitavate/veidrate faktide ja tähelepanekutega. - Liiga paljudes kohtades ei saa maksta mastercardiga. Mul ainult mastercardid ongi. Väga nõme ja kummaline. Nii et praegusel hetkel elan jälle ainult sularahaga, nagu oleks Hong Kongis tagasi. On mõned teatud kohad, kus neid kasutada saab: näiteks transpordikaardile saab raha laadida. Kusjuures tavalises toidupoes neid vastu ei võeta, mis on kõige jaburam asi üldse. Kohvikutega ka kunagi ette ei tea. Seega, väike soovitus teistele Hollandisse reisijatele: varuge sularaha. - Aa, selle eelmise punktiga kokku käiv veider punkt on ka see, et kui sul on sularahaga makstes mingi imelik summa, ütleme et 17.48 ja sa annad 20 eurot, siis sulle antakse tagasi sularaha ka umbes nii, nagu tuju on... Vahel antakse 3, vahel 3.50 ja kui sul VÄGA veab, siis 3.52. Ma arvasin ainult, et mul on sellega ebaõnne olnud, aga täna poes üks naine hakkas oma raha lugema ja vaidlema, et ei saanud täpset summat tagasi, vaid vähem kui pidi. Selle eest aga läks mul täna poes 15.51, ma andsin 20 eurot ja pakkusin 51 senti ja ta küsis ainult 50 senti ja tagasi sain viieka, nii et ma ausalt ei tea, mida nad korraldavad seal. - Nende rahvuslikuks toiduks tuleb kuulutada sai. Või siis võileib. Nad söövad seda 24/7 igaks puhuks, igal kujul, igal võimalusel. Võileib on nende jaoks terve söögikord. Hommikuks saia šokolaadikreemi ja šokolaaditükkidega ja lõunaks võileiba ja õhtuks veel saia. See on päris kummaline, kuigi ma teadsin seda ja kuigi mulle meeldib ka sai, siis noh... harjumatu vast ikka. Näiteks mu sõbra ema räägib, et ta sööb lõunaks lihtsalt kuiva saia ja ta ei taha sinna peale, sisse või kõrvale mitte midagi. Ausalt, mida iganes. :D - Hollandlastel on kombeks välja minna märgade juustega. Siin on praegu VÄGA tuuline ja külm(ok, normaalsete inimeste keeles 'jahe'). Ja nad teevad seda iga päev ning siis vuhavad märgade juustega mööda linna ringi oma ratta seljas. Normaalsed tegelased. Mu sõbra ema läheb ka iga päev märgade juustega välja. Ma vist natuke olen kade ka? Ma parem ei hakkaks testima, ma ilmselt jääks kohe haigeks. - Kuigi neil on kodus võimalus kasututada soojustust ja radiaatoreid, siis väga suur hulk neid lihtsalt ei kasuta ja kodud on tuulest läbi tõmmatud külmakambrid. Ma pole kindel, mis värk sellega on. - Lõpetuseks üks mulle natuke isiklikum fakt: mul on ühes loengus 21 inimest, kellest 3 on eestlased... mida? Seda oli nii naljakas teada saada, kui me esimesel seminaril omavahel end tutvustasime. Teine tüdruk, kes klassis end tutvustas: ''Hello, I'm Laura. I'm from Estonia.'' ja siis juhuslikult ta kõrval kohe järgmine neiu: ''Hello, I'm Alisa, I'm..... also from Estonia.'' ja siis jäi paar inimest vahele ja tuli ''Hi, I'm Alice and apparently I'm the third Estonian here.'' Raudselt kõik mõtlesid, et mida need kolm eestlast nüüd nii äärmiselt imestunud on. Agaaa noo... Mul Hong Kongi koolis ei olnud ju ühtegi eestlast ja ma poleks mitte kedagi kohanud ka, kui ma poleks Postimehega kokku saanud. Alisaga me nüüd hängime palju koos, ta on siin vahetusaastal, seega see on ta teine ja viimane semester ja ta rääkis, et eelmisel semestril ta ei kohanudki eestlaseid nii, seega tal oli väga heameel selle uudise üle. Laura kohta ma ei tea mitte midagi peale selle, et ta on täiskohaga õpilane ja enne loengu algust, kui ta kellegagi klassi ukse taga inglise keeles rääkis, siis ma ta aktsendist juba aimasin, et ta on eestlane. - Kui Eestis (ja mul näiteks ka Hong Kongis) üldiselt õppejõud ise annab kogu õppematerjali kas väljaprinditud kujul või laeb selle kuhugi üles, siis siin lihtsalt antakse viited peatükile/tekstile vms ja siis ma pean ise hakkama seda otsima....? Eeee? Ja siis vahel ei ole neid asju üldse kuskil netis olemaski ja tegelikult peaks minema ja endale nüüd raamatu ostma, sest üldjuhul on raamatud raamatukogust välja laenutatud. Igas kursuses on vähemalt ka 1 kohustuslik kirjandus ja siin on see nagu tõesti kohustuslik (Eestis on see selline... nii ja naa) ja need peab 100% ise ostma. Vaatasin siis, et üks mu raamat maksab 47 eurot ja teine oli vist kuhugi 30 kanti. Eeee, ei aitäh? Siin on semester jagatud kaheks, esimeses pooles (kuni aprill) teed 2 ainet ja siis teises pooles (alates aprilli lõpp) teed veel 2 ainet. Seega, et ma nüüd kahe aine jaoks ostaks endale mingi 80 euri eest kaks raamatut? Ei-ei-ei-ei... aga aitäh. Raamatukogudes neid ei ole või on väga väikestes kogustes ehk saadaval pole midagi. Ja ma endiselt pole täielikult kindel, mida ma teen, aga peaks võimalikult ruttu midagi välja mõtlema. Lõppu mu lemmikfakt: Ja mis te arvate, kuidas tänane blogiüllitis sündis? Ma mõtlesin koju jääda, et õppida. He-he. Siin ma siis nüüd olen. Maru palju õppisin täna ikka küll! Byeee!Nagu ma lubasin, võtan ma nüüd kokku selle suure segaduse, mis eelmise semestri lõpus juhtus, miks ma varem ära tulin ja miks ma sellest kirjutanud pole. Ups, kaks tassi kohvi jõin juba ära ja hommikusöök on ka ammu kõhus peidus, seega selle lubadusega panin natuke mööda. Vältimaks pikast jutust veelgi pikemat, jätan esialgu välja reisid Jaapanis Okinawale (toimus novembri esimeses pooles 6 päeva) ja Tais Chiang Maisse (novembri lõpp kuni detsi algus, paar päeva), võin neist eraldi kirjutada, need kohad täiesti väärivad omaette postitust. Nagu ma eelmises Hong Kongi mainivas postituses rääkisin, oli olukord seoses protestidega seal täielikult käest ära minemas. Ma arvan, et see oli viimase 7 (või juba 8?) mässukuu tipphetk, milleni see olukord küündis. Kuigi ma tõesti olin mässukeskmest pigem kaugel, siis aeg-ajalt toimus nii mõndagi minu piirkonnas ka. Ühel õhtul vahistati kaks minu kooli vahetusõpilast, sest nad juhtusid vales kohas valel ajal mustades/tumedates riietes ringi kõndima. Ja teate, kuidas minaa ja ka teised õpilased sellest teada saime? Me kõik jälgisime otseülekandeid igal õhtul-öösel ja sealt nägime, kui keegi neid filmis. Üks õpilastest postitas meie Whatsappi gruppi ekraanipildi neist ja küsis, kas need on meie kooli õpilased. Nii oligi. Kuigi nad otseselt midagi valesti ei teinud ja politseil oli vaja neile mingit süüdistust ju kaela ajada, siis nad lõpuks esitasid süüdistused selle osas, et neil polnud kaasas passe ja õpilaspiletit. Nähtavasti peavad vahetusõpilased HKs endaga kogu aeg kaasas kandma kas kohalikku ID-kaarti või passi ja õpilaspiletit korraga. Mina näiteks ei teadnud sellest seadusest varem mitte midagi ja ilmselgelt ma ei tassinud oma passi alati kaasas. Mida jaburust. Huvitav on muidugi see, kuidas esialgu süüdistati neid protestis osalemises, aga kuna neil polnud mingeid tõestusi, siis veeretati süüdistus millegi muu kaela. Terve öö oli väga pingeline, sest kooli poolt saadeti jaoskonda advokaat, kes olukorra lahendamisega tegeles ja samuti ka üks kohalik õpilane, kes oli äärmiselt toetav alati kõikide vahetusõpilastega seotud murede osas. Ta on tõeline superstaar, ausalt. Kogu see möll ja teadmatus kestis poole hommikuni, sest poisse hoiti jaoskonnas kinni kella 5-ni varahommikul. Peale suuri vaidlemisi ja erinevaid seaduslike protsesside läbimisi lasti õpilased vabaks, kes siis kohe samal päeval ostsid lennupiletid ja lahkusid riigist. Eks ma ilmselt oleks nende asemel täpselt sama teinud. Max, see kohalik õpilane, kes neid kõiges aitas ja meid asjaoludest kursis hoidis, oli järgmisel päeval täiesti läbi omadega. Sattusin temaga kokku, kui saatsime osasid vahetusõpilasi bussile, kes siis omakordas lennujaama läksid. Vaatasime teineteisele lihtsalt silma, jagades pilkudega kaastunnet ja tugevust ja poetasime sünkroonis teineteist kallistades mitmeid pisaraid. Sellest loost kerime paar päeva tagasi: Olime Heleri ja Androga Okinawal ja nautisime sealset rahu ja ilu, kui mu vahetuse koordinaator Eestist kirjutas mulle küsimusega, kuidas mul läheb ja kas minuga on kõik hästi. Tol hetkel mul polnud veel aimugi, mis HKs toimub ja see tundus minu jaoks imelik kiri. Vastasin, et kõik hästi, et ma pole ise hetkel riigis, aga kui mingi mure on, eks ma võtan ühendust. Siis aga kirjutas Andjela mulle, mis mõnede koolide kämpuses toimub ja et ka meie koolis toimus tol päeval boikott, kus õpilased blokeerisid sissepääsud klassidesse, treppidele, liftidesse ja lõunapaiku tühistati ära tunnid, mis veel alanud polnud. Öösel peksid mingid õpilased ka meie kooli söökla puruks, sest see on ühe Hiina ettevõtte tütarfirma. Seoses protestide niivõrd laiaulatusliku häiritusega liikluse osas tuli esmaspäeva õhtul HK koolist meil, et järgmise päeva tunnid on tühistatud, sest inimesed lihtsalt ei jõuaks kas üldse või siis õigeks ajaks kohale: transport liikus ilma mingisuguse plaanita just nii tihti ja hästi kui sattus. Ja selliseid meile tuli päris mitu päeva järjest. Loodeti, et situatsioon paraneb, aga kahjuks mitte nii kiiresti, kui oleks võinud. Lõpuks, kui olin Okinawalt tagasi, kui anti teada, et kogu selle semestri lõpuni on näost näkku tunnid tühistatud, kusjuures meie ülikool oli HKs viimane, kes selle otsuse vastu võttis. Ülejäänud pidavat selguma jooksvalt ja igal õppejõul on pigem vabad käed, kuidas nad selle olukorra lahendavad. Mõnel puhul tähendas see muidugi lisatööd niigi olemasolevatele kodutöödele, eksamitele, grupitöödele ja esseedele. Üldse kõik tõotas tulla äärmiselt 'põnev' ja veelgi kaootilisem. Päevapealt otsustasid ka sadad, kui mitte isegi tuhanded, vahetusõpilased kas ainult riigist lahkuda või isegi lõplikult koju minna. Eriti käis see õpilaste kohta, kes Hiinast pärit olid; nemad olid esimesed suurter hulkades koheselt lahkuma. Samalaadne suur väljaränne toimus ka meie koolis järgnevad 3 päeva kindlasti. Kool isegi korraldas otsebusse kas Hiina piirini või lennujaama ühe korra päevas, et õpilased ei peaks muretsema, kuidas nad kuhugi sellise hädise liikluskorraldusega jõuavad. Mu hea sõbranna Andjela läks ära kohe järgmisel päeval, kui ma olin HKi Jaapanist naasnud. See oli päris südant lõhestav, sest kõik asjad toimusid nii kähku. Samal ööl vahistati meie kooli vahetusõpilased ka. Ainult loetud päevadega sai mu ülikooli kämpusest täielik kummituslinn. Käisin iga päev kedagi bussile ära saatmas, vaatasin pealt, kuidas kõik sõbrad lahkusid ja kuidas kõik teineteisele võib-olla igaveseks ootamatu head aega ütlesid. Samal ajal käis mul võitlus iseendaga - mis minust edasi saab? Mu koduülikool palus mul kohe tagasi tulla, et vältida minu olukorra ja heaolu halvenemist ja turvalisuse nõrgenemist. Ma jonnisin oma trotsiga vastu, sest ma ei olnud valmis tervet oma elu päevapealt seisma panema ja tagasi kolima. Mul oli niiiiiiii (!!!) palju kooliasju veel teha, mille tegemine oleks kindlasti olnud enamgi raskendatud, kui oleksin koheselt tagasi Eestisse tulnud juba pelgalt 6-tunnise ajavahe pärast. Mul oleks tehniliselt pool päeva vähem aega olnud midagi teha, ses Eesti kell 18 õhtu on juba HK südaöö ja ei oleks olnud just eriti realistlik jääda Eestis HK ajatsooni pelgalt selleks, et enda kooliasjad korda saada. Vahepeal tekkis idee, et võin ju asjad kokku pakkida ja kuhugi kõrvalriiki pageda, et mitte ajast nii mõjutatud olla ja siis oma kooliasjad ära lõpetada. Agaaa see oleks ka tähendanud vähemalt kahenädalast 'reisi' kuhugi, mis on esiteks üsna kulukas, et lihtsalt õppima minna? Pluss ennast teades ma juba sain eos aru, et kui ma oleksin selle variandi kasutusele võtnud, siis suure tõenäosusega ei oleks mu õppimisproduktiivsus just eriti kõrge olnud, sest ma oleksin pigem kuskil ringi seigelnud. Teisalt jälle olin ma Erasmuse lepinguga seotud ja pooleldi oma koduinstitutsiooni vastutusel seal riigis, seega nende jaoks oli kõige olulisem, et ma oleksin turvalises keskkonnas, mida nad aga sellises olukorras mulle ju otseselt tagada ei saanud. Lõpuks peale üsna pikka arutelu leppisime kokku, et jään HKi siiski veidi kauemaks, muidu oleksid mu tallad Eestimaad juba novembri keskpaigas tervitanud. Võtsin seal olemise vastutuse täielikult enda kaela ja seletasin, et ma ei tunne ennast ohustatuna, sest ma olen kohalikest nii erinev, keegi otseselt mind millegagi seoses ei ründa ega ohusta ja jälgides pidevalt uudiseid, tean täpselt, kus-mis mässud toimuvad, et neid vältida, st ma ei ole nii rumal, et peaees kuhugi sellisesse situatsiooni hüpata oleksin tahtnud. Samuti tegin kindlaks, et mul on piisavalt toetust nii kohalikult koolilt, neilt, sõpradelt/perelt kui ka enda rahakotilt, kui midagi peaks tõesti nii drastiliselt muutuma, et mul oleks vaja koheselt riigist lahkuda - see poleks olnud probleem. Toetudes eelmainitud faktidele otsustasin paar nädalat veel Hong Kongis olla. Selle aja sees saatsin ära veel sõpru, tegin koolitöid, käisin suurest meeleheitest ja kurbusest kolmeks päevaks üksinda Tais ning tegelesin pakkimise ja koristamisega. Vastates küsimusele, miks ma seda infot kohe kõigile ei kuulutanud või põhimõtteliselt mitte kellelegi oma tagasitulekust teada ei andnud, siis selleks oli paar olulist põhjust. Esiteks, ma olin kogu situatsioonist nii väsinud, et ma ei jaksanud selle tähelepanuga tegeleda. Ilmselgelt oleks paljud mu sõbrad-tuttavad mulle kohe kirjutanud ja kümme küsimust küsinud, et miks ma tulen ja kas minuga on kõik hästi ja kas nad võivad lennujaama vastu tulla või mis iganes. Mul oli sellest olukorrast ja keskonnast vaja pausi ja vältida seda, et peaksin kellelegi kõike koheselt seletama. Ma ju plaanisin niikuinii varem tagasi tulla ja ma pigem räägin sellest inimestele näost näkku, kui hakkan 16-le inimesele eraldi kirjutama. Lihtsalt liiga väsitav. Pluss, nagu ma juba korraks mainisin, ma tahtsin seda teemat lihtsalt vältida, et see enda peast välja saada. Seepärast käisin ma ka natukeseks Tais 'puhkamas', mis kujunes õnneks väga toredaks reisiks, kust ma tulingi tagasi palju värskemana. Samaaegselt arutasin ka empsiga, et ma tulen ju tagasi kaheks kuuks: detsember ja jaanuar. Mis ma teen need kaks kuud? Päris pikk aeg niisama passimiseks. Esialgu oleks mul olnud ainult 2 nädalat Aasiast tagasi tulekust kuni uue semestrini Hollandis. Ta pakkus, et ma võiks selle aja Eestis olles töötada, mis mõte mulle esialgu vastukarva käis, sest ma olin nii segaduses ja väsinud, aga mis tegelikult kujunes väga heaks, oluliseks ja abistavaks ideeks. Tekkis õhku selline küsimus, et kes ikka tahab töötajat kaheks kuuks? Kui ma lähen uude kohta, siis terve selle aja ma põhimõtteliselt õpiksin ja minust ei oleks nii palju kasu ja mis mõte sellel üldse on, kui ma niikuinii kohe jälle ära lähen. Emps aga pakkus, et ma kirjutaksin lennujaama, ehkki on neil abi vaja. Tegu siiski üsna pühaderohke hooajaga. See tundus alguses natukene naljakas idee ja ma ei uskunud, et mind nii lühikeseks perioodiks appi tahetakse, aga ma siiski küsisin. Selgus, et neil oli mu abikäsi väga vaja ja ma läksingi lennujaama seitsmeks nädalaks tagasi tööle. Ühe nädala sellest olin küll haiguslehel, sest mu organism ilmselt lihtsalt nõudis puhkust pidevast rahmeldamisest. Viimane nädal Hong Kongis oli päris nukker, sest kõik mu sõbrad olid läinud, kõik oli nii inimtühi ja ma lihtsalt mõtlesin ennast lolliks. Käisin mõned korrad kesklinnas jalutamas, et kohale aitäh ja tsau-baka öelda ja valmistasin end rahulikult ette riigist lahkumiseks. Valisin muidu riigist lahkumiseks 3. detsembri, kuna see oli ametlik periood, mis ajani pidid tunnid kestma ehk jooksvaid kodutöid oli palju. Peale seda oli eksamiperiood, mis oli natukene talutavam, aga ajavahe tõttu oli see ka muidugi mul Eestis ikka korralik mägironimine. Ma läksin Eestisse aga ringiga, sest esimene punkt oli hoopis Lõuna-Koreas asuv Seouli linn, kus mul hetkel elab ja õpib üks tuttav. Tahtsin sinna väga minna ja mu külastus sinna oli planeeritud juba ammu. Ma ei oleks saanud nii head võimalust kasutamast jätta, et tasuta öömaja ja giid ja sõber korraga paketile kaasa saada! Üks märkus siia vahele veel. Novembris kõige suurema mässu ajal käis Postimees Hong Kongis ja nad tegid ühe suure uudise sealsest elust, kuhu ka mina oma panuse intervjuu alusel andsin, aga kuna see kahjuks on tasuline artikkel, siis isegi mina ei pääse sellele enam ligi. There goes my fame. Ma muidugi ei mõelnud sellele, et seal oli ca 30 kraadi külmem riigist, kust ma just lahkusin. Seouli kraadid kõikusid -7 ja -12 vahel ja ma võin vanduda, et tuulega oli see veelgi külmem. Samas ma olen ka meeeeeeletu külmavares. Ilmselgelt ei olnud mul mitte ühtegi sobilikku riietust sellise kliima jaoks. Aa, ja muidugi oli mulle see üldse üllatus, et seal nii külmaks (ja veel külmemakski) läheb. Ma lihtsalt ei olnud kunagi varem sellest mõelnud ega sellega kokku puutunud. Tean, et paljude teistega, kellele ma sellest rääkinud olen, on sama lugu olnud. Mu kõige soojemad riietusesemed kohvrid olid üks närune pusa ja teksajakk. Jep, -10, siit ma tulen! Muide kohalikud kutsuvad Lõuna-Koread Kagu-Aasia Siberiks. Huvitav, mis Põhja-Korea siis veel on? Õnneks tuli Maria mulle lennujaama vastu ja tõi kaasa ka oma talvejope, et ma täiesti ära külmuma ei peaks. Lõpuks ma ostsin endale lihtsalt enda mantli ja mütsi ja kindad ja salli, sest need kuluvad ka Eestis niikuinii ära. Lühidalt võin öelda, et Korea jättis mulle väga sümpaatse mulje ja ma tahan sinna tagasi minna pikemaks perioodiks soojemal ajal, sest sellise külma tõttu ei suutnud ma õues olemisest maksimumi võtta. Üks huvitav tähelepanek on näiteks aga see, et inimesed Koreas on kõvasti pikemad kui inimesed Hong Kongis. Kui ma HKs metroos seistes nägin üle inimeste peade mitmekümneid(!) meetreid, siis Koreas olid väga paljud minust ikka korralikult pikemad ja nõnda metroorongi teise otsa nägemisest võisin ainult unistada. Eestisse tagasi jõudmine oli natuke nukker ja natuke kergendav. Ega ma poleks üksinda HKs pikalt midagi niikuinii teinud. Lennujaama tagasi tulles tekkis küll koheselt kodune tunne, sest terve see maja on täis tuttavaid, kes tegid mind nähes meeletult suured silmad ja jooksid mind kallistama. See oli kõige armsam asi üldse! Tööd seal alustasin kohe paar päeva hiljem. Samaaegselt tegelesin ka eksamite, esseede ja grupitööde lõpetamisega, mis kujunes korralikuks ajaga žonglöörimiseks. Ühel päeval istusin peale öövahetust tööl veel ligi 7 tundi, et lõpetada ära üks eksam. Mu lemmik oli muidugi see, kuidas muidu üks väga muhe õppejõud ei olnud nõus muutma eksami aega, mis toimus HK aja järgi 9:00-12:00 ennelõunat ehk siis minu kodumaa aja järgi 3:00-6:00 öösel/hommikul. Eriti normaalne oli see, et enamik teised õppejõud olid väga vastutulelikud ja said aru vahetusõpilastest ja ajavahega kaasnevatest probleemidest ning meeleldi muutsid kas eksami vormi või kellaaega. Osade ainete eksami lahendamiseks oli näiteks 24h aega, mõne jaoks isegi kauem. See kõlab palju inimlikumalt mu jaoks. Aga, noh, see õppejõud kirjutas mu mure peale, et: ''Ma ei saa mitte midagi sinna parata. Paned endale kella kaheks öösel äratuse ja tõused vara nagu monk.'' See kõlas kohati nagu lihtsalt mõnitusena, ausalt. Ja see fakt, et ''ta ei saa sinna midagi parata'' on täielik valejutt. Ta lihtsalt ei viitsinud eksamiformaati muuta või selle ümber tõstmisega tegeleda. Ilmselgelt oleks ta saanud sinna midagi parata, sest kui kõik teised said, siis miks tema ei oleks pidanud saama? Norm teema. Oleks see olnud siis vähemalt kasvõi valikvastustega eksam või selline lühike küsimus-lühike vastus stiilis töö, aga ei! See oli esseelaadne eksam, milles pidi valima 4st küsimusest 3 ja vastama neile vähemalt 500 sõnaga ehk siis 1500 sõna kolme tunniga. Lahe. Eks ma sain selle muidugi tehtud küll, aga ma olin nii trotsi täis, loodetavasti täiesti arusaadavatel põhjustel. Lisaks see kaheks kuuks tööle minemine oli hea mõte, sest sain Hollandi jaoks raha kõrvale panna. Lähen neljapäeval ühte korterit vaatama, nii et ma tõesti hoian pöidlad pihus, hoidke teie ka. Mul on ka ääretult heameel selle üle, kui palju aega ma suutsin selle rööprähklemise vahelt oma sõpradele-tuttavatele-perele pühendada. Jäi veel mitu asja küll tegemata ja mitu inimest nägemata, aga pooleks ei tasu end ka joosta. Aa, muide, ma usun sellesse, et iga asi juhtub põhjusega. Isegi, kui mingi sündmus on ääretult negatiivne või halva mõjuga tollel hetkel, siis ilmselt pikemas perspektiivis on see kuidagi kasulik. Ehtne näide sellest, et ainult loetud nädalad peale seda, kui ma Hong Kongist lahkusin, hakkas levima praegune koroonaviirus/ Wuhani kopsupõletik/ SARS/MERS 2.0 või mis iganes nimega te seda uut haigust nimetada tahate. Vastasel juhul oleks ma viiruse puhangu ajal veel selle keskme läheduses asunud päris mitu nädalat ja sellest on küll hirmutav mõelda. Nii et mul on nüüd tõsimeeli heameel, et ma sealt varem ära sain. Teisalt tunnen ma kohalikele meeletult kaasa. Mu HK ülikoolis on näost näkku tunnid jälle peatatud juba vähemalt nädal aega ja seda kuni märtsi alguseni. Kämpusesse ning õpilaskodudesse sisenemisel ja välumisel möödetakse kõikide temperatuuri eranditult. Vaesekesed. Olge tugevad! Tundub, et sain vast nüüd suuremad sündmused sellega seoses ka jagatud. Baiiiii! ''Hello, I am a small problem...'' ehk kuidas ma siis suurtes meeltesegadustes üritasin täna eelmisele koolile (Hong Kongis) kirja kirjutada. Pidi olema muidugi, et I have a small problem. Samas, jumal seda teab, eks ma vast ise olen ka probleem vahel! Kuskil miskit toimub - Alice! Ja kui miskit ei toimu - Alice! You know the drill! Ausalt kah, mida puder-ja-kapsast need viimased... 3 kuud(?) olnud on. Väga suur emotsionaalne tivolituur ja ma muidugi olen kirjutamise jätnud sinna kaugesse homsesse. Ma olen paar mustandit siia teinud, aga mul juba on kirjutamisega selline veider asi, et kui ei ole tuju, siis ei ole, ja kui tuju kaob poole kirjutamise pealt ära, siis on ka kõik. Või kui ei ole tähtaega, siis ei saa ka midagi valmis. Lobajutust nüüd samm edasi, teen gigalühikese kokkuvõtte sellest, kuidas Hong Kongi elu lõppes ja siis natuke pikema kokkuvõtte viimastest päevadest juba mu neljandas koduriigis (jah, ma arvestasin Eesti siia sisse, mis siis). Põhimõtteliselt lõppes Hong Kongi lust ja lillepidu minu jaoks umbes 5 nädalat varem ajast, mis ma algselt planeerinud olin ja 15. jaanuariks ette ostetud piletid tuli krõbeda hinnaga ümber vahetada. Muidugi oleks uute ostmine veel krõbedam olnud, seega isegi hästi, eksole. Mis-miks-kuidas-millal jms küsimused üritan lahti seletada järgmises postituses. Mul on homme tundidevaba päev, seega miks mitte alustada seda kohvi joomise ja mineviku üle heietamisega? Seega, püsige lainel. Nüüd aga natukene ajakohasemad uudised otse Madalmaadest. Minu 2019/20 kooliaasta Hollandisse tulek oli juba sama kaua ette planeeritud kui Hong Kongi minek. Esialgu tahtsin HKs olla terve aasta, aga Erasmus+ leping ei oleks võimaldanud kahe semestri rahastust, seda sain taodelda ainult üheks semestriks väljaspool Euroopat. Seega otsustasin, et lähen siis teiseks semestriks Euroopas kuhugi ja valisin välja Hollandi mitmetel põhjustel: 1. Ma olen siin varem käinud (ka selles linnas, kuhu ma kolisin) ja mulle väga meeldib selle koha atmosfäär, arhitektuur, kultuur ja inimesed. 2. Hollandi haridussüsteem on päris kõrgel tasemel, seega olin ma uudishimulik (ja natukene hirmul). 3. Paljud teised riigid, mis mind huvitanud oleks (nt Itaalia, Hispaania), nõuavad vähemalt B1 tasemel kohaliku keele oskust, sest neil ei ole ingliskeelne õpe niivõrd palju levinud kui näiteks siin. Vahel mõtlen küll, et oleks ju võinud võtta mingi riigi, kus ma veel käinud ei ole, aga samas, vahet pole, see mind nii hullult nüüd ei torgi ega häiri. Siin ümber on palju riike, kus ma veel käinud ei ole, ja kuna ma asun Hollandi südalinnas - Utrechtis - siis ühendus rongidega edasi liikumiseks on siin väga hea. Lendasin Hollandisse 31. jaanuari pärastlõunal ümberistumisega Riias. Võib-olla osad teist teavad, et mul on majutuse leidmisega olnud suured raskused, olen nüüdseks kuu aega igapäevaselt silma peal hoidnud erinevatel gruppidel ja saitidel, kirjutanud kümneid-kümneid kirju ja esimese täiesti realistliku pakkumise sain umbes paar päeva enne äralendu. Leppisime nendega kokku, et teeme videokõne sellel ajal, kui mul Riias ümberistumine on. Kõik läks superhästi, jutt voolas, palju naeru ja jätkus ka omajagu sarnaseid jooni. Nad näitasid mulle kodu ja oma kassi. Kõik oli väga tore ja jäin siis nende otsust ootama järgmise päeva pärastlõunani. Kuna ma suutsin pakkimise viimasele päevale ja osaliselt ka viimastele tundidele jätta, siis lennus olles oli vähemalt hea uni. Kohale jõudsin Amsterdami kohaliku aja järgi ca 18. Nüüd on meil 5/6(olenevalt siis aastaajast, Hong Kongis kella keeramisest ei teatud midagi)-tunnise ajavahe asemel -1 tundi vahet ehk siin on kell 1h vähem kui Eestis. Mul on mu uuest kodulinnast pärit ka kohalik sõber, kes mu elu mingi 83749x kergemaks on teinud ja ilmselt ka edaspidi teeb. Boet aga ise õpib ja elab hetkel Belgias, aga see on ainult umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel Utrechtist, seega pigem ligidal. Boet tuli mulle Amsterdami lennujaama vastu, kust me üheskoos rongile hüppasime ja Utrechti sõitsime, asjad ta ema juurde viisime ja siis ühes väga hipsterlikus toidukohas ta ema elukoha juures käisime. Ikka päääris kallis ja uhke koht oli, aga toit oli uskumatult hea. Nad kasutavad ainult hooajale omaseid ja kohalikult kasvatatud tooraineid. Koht ise oli seest äärmiselt ilus, ütlesin Boetile ka, et näeb välja nagu mõni hipi-kohvik kuskilt Telliskivist. Ja üsna selline see ongi. Kohati modernse ja vanakooli sisedisaini segu, avara ruumi, heledate toonide ja suuuure hunniku taimedega restoran. Esimese öö sain veeta Boetiga ta ema juures ja ma olen selle eest läbi ja lõhki ääretult tänulik. 1. veebruar oli aga üks huvitav päev. Mul oli ülikoolis vahetusõpilastele suunatud orientatsioon, mille eesmärgiks on uusi õpilasi omavahel liita, tutvustada koolis tegutsevaid organisatsioone ja vastata küsimustele ning pakkuda abi neile, kes seda vajavad. Utrechti ülikooli (edaspidi UU(Utrecht University)) koolihooned asuvad linnas laiali mitmes kohas. Peamiselt kas siis kesklinnas, mis on no uskumatult mugav ja hea asukoht, või siis sellest natukene eemal teaduspargi juures. Humanitaarhooned on kesklinnas. Samas on mul ilmselt vahel asja ka teistesse majadesse. Boet oli nii kena ja viis mu kooli ära, nagu saadaks oma lapse esimesse klassi. Miskipärast oli mul sees meeletu ärevus. Tavaliselt see nii suur ei ole, Hong Kongis sellist asja alguses küll ei tekkinud. Mul ei tekkinud kellegagi mingit sidet, ei tekkinud tahet kellegagi suhelda ja ennast kuhugi vestlusesse pressida, nii et istusin suurema ajast üksinda kuskil nurgas. Mõned mängud ja asjad tegin tiimina kaasa küll, aga see oli ka kõik. Andsin endast maksimumi, et saavutada miinimum. Ühel hetkel lihtsalt tujust ära olles istusin omaette ja näksisin pähkleid, mis emps mulle kaasa loovutanud oli. Siis tuli mulle kiri ''Aitäh, sinuga oli nii tore jutustada, aga meie otsus kahjuks langes kellegi teise kasuks. Loodame, et leiad endale kodu ruttu!'' Tol hetkel varises terve mu maailm kokku ja ma istusin koolis kuskil nurgas ja poetasin paar pisarat, sest tolleks hetkeks sakkisid kõik asjad mu päevas lihtsalt täiega juba. Kirjutasin Boetile, et olen kooliga lõpetanud ja võime kokku saada. Tegelikult oli mul nii raske ja õnnetu olla, et istusin tund aega veel niisama ja alles siis hakkasin liikuma. Saime linnas kokku, kui üks esimese asju, mis ta mulle ütles, oli see, et ta läks oma tüdruksõbrast lahku, kellega nad ikka päris mitu-mitu aastat koos olid. Ma aga lootsin, et ta tuleb hoopis räägib mulle midagi toredat, et äkki siis mu päev muutub ka paremaks. Selle peale rääkisin ma talle enda loo ka ära ja saime üheskoos aru, kuidas too päev ikka korralikult sakkis. Olime kuidagi vaiksed ja nukrad, aga koos oli vähemalt kergem. Otsustasime ta venna töökohast läbi astuda. Ta vend töötab ühes pisikeses burgerikohvikus. Sain väga head vegan burksi ja elu oli jälle natukene parem. Õhtul istusime ja ajasime ta emaga juttu kõigest ja mitte millestki. Rääkisime, kui veidrad meie päevad olnud on. Ja enam-vähem nõnda segaduses see päev järgmisesse veereski. 2. veebruar ei olnud midagi erilisemat, me kõik olime harjumas nende tingimuste ja oludega, mis meid ümbritseb. Vahva osa muidugi on see, et õhtul sõitis Boet tagasi Belgiasse, kus ta elab koos oma nüüdseks ekstüdruksõbraga, seega eriti tore olukord. Õnneks tüdruk ei ole hetkel ise seal, aga tuled vist neljapäeval tagasi. Suht hall uimerdamise päev oli. Jalutasime natukene selles naabruskonnas ringi, kus on park kitsede ja lindudega. Õhtul sõime kollektiivselt pitasid ja rääkisime veel elust ning mängisime Cards Against Humanity mängu. Leppisime Boeti emaga kokku, et ma saan temalt nädalakeseks veel rohelise tule ta katuse all olla ja kui me nädala lõpuks teineteist ei vihka, siis võin äkki ühe nädala veel olla. Te ei kujuta ette ka, kui hirmus ja vastik see tunne on, nagu ma oleksin enda ööbimist peale surunud, aga samas ei olnud, aga samas... nooo, jah. Teisalt on ta ema väga-väga hooliv ja tore ja selline tšill! Aga ma ikka tunnen ennast halvasti ja tahan esimesel võimalusel leida kodu, kuhu ma oma Utrechti semestri lõpuni jääda saaksin. 3. veebruar ehk täna oli juba natukene toredam päev. Humanitaarias õppivate vahetusõpilaste infopäeval oli vähem inimesi, mis tegi suhtlemise palju lihtsamaks. Aga muidu sarnase põhimõttega üritus: et jagada infot, vastata küsimustele ja abistada muredega. Võib-olla natukene spetsiifilisem ja personaalsem. Meil oli ka väike viktoriin, mille ma kogemata võitsin. Peale ametlikku osa sain endale esimese sõbra, kelleks on Lisa Lätist. Mida vahvat leidu, eks! Jalutasime temaga pärast linnapeal natukene ringi, sõime lõunat, uurisime kohaliku SIM-kaardi kohta ja siis lõpuks läksime mõlemad oma teed pidi. Ma jalutasin veel veidi ringi, sest päike paistis. Käisin läbi ka kohalikust toidupoest, mille peale mu silmad särama lõid, sest veganmaailm on siin meeletu. Jess! Ma olen nii põnevil, et saan proovida nii palju uusi asju. Ühesõnagaaaa, sellised lood siis siinpool sood. Natuke selline väsinud ja stressirikas on olla, aga õnneks on kõik see ka mööduv nähtus. Ma ei tahaks Boeti ema juurde kauemaks kui kaheks nädalaks küll jääda, see oleks juba natukene naeruväärne, aga eks paistab, mis elu toob. Nüüd olen natukene suutnud endale aega võtta ja puhata ja lihtsalt olla ja seepärast suutsin end kokku võtta ja siia teile ja tuleviku-minale veidi kirjutada. Alati teie, Alice Tuleb üks emotsionaale ülekanne, aga nagu Pille mulle ütles, siis ''emotsionaalne on hea!'' Kuidas teil läheb? Kirjutage mulle! Kõige selle vahel, mis minuga ja/või Hong Kongis toimub, tahaks ma vahelduseks millestki muust rääkida. Teate ju küll seda tunnet, kui olete nii üleküllastunud infoga ja kõik ümberringi küsivad, mis toimub ja mis saab ja mis teed ja siis, noh, lõpuks lihtsalt ei jaksa enam korrata ennast nagu katkine raadio. Seega, palun, keegi rääkige minuga millestki muust kui minust või Hong Kongist. Ausalt heameelega kuulaks, kuidas teil läheb. Küll ma ka teada annan, kuidas mul läheb, kui ma tunnen, et keegi ei pressi minult infot välja enam. Aga jällegi, see on see põhjus, miks ma olen siin tagasi kirjutamas. Et ma saaks selle lingi saata kõigile neile, kes mu situatsiooni kohta uurivad. Hea paradoksaalne olukord: ''ma ei viitsi endast rääkida, aga vaadake, siin ma nüüd räägin endast.'' Aga ma loodan, et te saate aru. Tänaseks on (vist) kõik Hong Kongi ülikoolid näost-näkku õppetööd selleks semestriks lõpetanud. Osad ülikoolis on üldse kõik õppetöö peatanud ja hinded pannakse välja juba tehtud asjade põhjal, aga minu ülikool kavatses adapteerida online-õpingu, mis... ei ole kuidagi väga meeldiv ega vahva variant. Aga ega muud üle ei jää. Ja mu mõtted on jälle viies otsas laiali, sest nii palju on öelda, aga samas päris täpselt ei oskagi midagi öelda. Ma tulin siia kirjutama, nagu tavaliselt, et muid tegevusi vältida. Mul peaks ametlikult olema veel umbes 2 nädalat tunde + siis 2 nädalat eksamiperioodi. Mul on 2 nädala pärast vaja ära esitada suuuuuuuuur suuuuur hulk esseesid, grupitöid, projekte, portfooliosid... ja igasugu muud huvitavat ja kuigi ma pole otseselt mingi tegevusega hõivatud, on seda äärmiselt raske teha. Raske on keskenduda õppimisele, kui sa tead, mis su ümber toimub, kui sa tajud kõikide teiste väsimust, segadust, kurbust, hirmu ja tühjust. Teisalt on jälle üsna võimatu lihtsalt ära kõndida, nagu ma ei teaks asjast midagi. Ja ma tean, et ma olen osadele päris emotsioonitult või nähvavalt vastanud, kui keegi on minult küsinud, kuidas läheb või mis saab või mis ma teen ja see kõik on eelneva pärast. Me oleme väsinud ja segaduses. Ärge võtke isiklikult, ma ei ole tüdinud, et minu heaolu kellelegi korda läheb, ma olen lihtsalt nii suure infokoguse all ja proovin kõike analüüsida ja tasakaalustada. Järsku tekkis nii palju dilemmasid. Mida teha? Tulen kohe koju ja teen näo, et kõik saab koju tulles korda, ja õpin ilusti asjad ära ja siis elan edasi? Jään siia pideva uudisetulve alla koolitöid lõpetama ja lasen kõigil teistel mu pärast muret tunda? Lähen reisile, et mõtted mujale saada; aga koolitööd? Teate, tahaks kõike ja mitte ühtegi neist teha. Ja siin ma nüüd istun, kõikide oma dilemmade ja kohustuse otsas oma sassis toas ja nosin Eestist toodud piparkooke ja joon nüüdseks riigist lahkunud sõbranna Andjela jäetud Serbia kohvi. Ei viitsi ja ei taha midagi teha, aga õnneks! Õnneks! See on mööduv nähtus. Selles suhtes, et see kõlas kõik nüüd väga depressiivselt, aga ma ütlen teile, et muretsemiseks pole põhjust, sest ma tean, et ma venitan end suurest trotsist ja muust olenevalt oma asju tegema ja ma teen kõik ära ja kõik saab korda. Vahel lihtsalt tahaks hästi palju kurta, kui sada asja korraga juhtub. Aa, kõigele sellele lisaks olen ma jälle(!!!) haige ja pean ülehomseks ühe raamatu kooliraamatukokku tagastama, et siis alustaks selle lõpuni lugemisega. Aga, ei, tulin hoopis siia kirjutama! See kõik kõlab nii dramaatiliselt, aga tegelikult ei ole nii hull midagi. See ongi see naljakas konks asjal. Minuga on kõik korras, ma olen turvalises kohas, mässust olnud põhimõtteliselt puutumatu. Sama ka mu koolikaaslastega. See oli just mõni päev tagasi, kui ma toidupoes ühele siinsele kursakaaslasele otsa kõndisin. Ütlesin talle, et ta näeb väsinud välja ja siis hakkasime kogu situatsiooni üle arutama. Jõudsime järeldusele, et viimastel päevadel on nii palju juhtunud, et kõik on ülekülvatud infoga ja emotsioonidega ja kuigi näiteks kogu protesti teema meid nii otseselt ei puuduta (st näiteks meie kool pole lahinguväli), siis sellest olenemata oleme kõik sellest mõjutatud, tahame või ei taha. Küll aga on turvalisust meie kooli ümber tõstetud. Kui täna poes käisin, siis pidin kolmes kohas oma õpilas-ID-d näitama, et tagasi kämpusesse saada. St iga sissepääsu juures on valvurid. Ühesõnaga, ma loodan, et saite nüüd sellest mulgipudrust siin aru. Minuga on kõik okei, hästi ja korras, usun, et see jätkub samamoodi ka edaspidi. Olen protestidest otseselt puutumatu olnud, aga mõned tagajärjed on igapäevast elurütmi häirinud ja muutnud (nt. klassitundide tühistamine) ja selle pärast olen ma mõjutatud, aga ei midagi dramaatilist ega traagilist! Nüüd sain esimese emotsioonikuhja maha raputatud ja teen siis kiire ülevaate ka, mis viimastel nädalatel toimunud on. HK protestid Viimasel ca nädalal on protestid läinud rahva poolt intensiivsemaks, sest üks 22-aastane noormees suri 8. novembril, kui ta kuskilt parklast alla kukkus. Miks ja kuidas täpselt ta alla kukkus, on teadmata. Osad süüdistavad politseinike, osad ütlevad, et oli õnnetus. Kuskil on ka mingid salvestised kaamerast, mis näitavad seda noormeest seal parklas eelmnevalt toimetamas. Ja siis oli mingi teema, et videosalvestiste järgi oli aeg vale või keegi valetas aja kohta uudistes või andis vale ajal, millal see noormees alla kukkus vms ehk siis kahtlustatakse, et keegi varjab mingisugust informatsiooni või üritab midagi katta. Või siis on kõik üks suur hunnik kokkusattumusi. 11. novembris tulistas politseinik üht noort vabadusvõitlejat kõhupiirkonda nii, et ta pidi kohe operatsioonile minema ja oli kriitilises seisus. See aga tekitas teistes noortes veel rohkem viha nii, et suured vastasseisud politseinike ja meeleavaldajate vahel tekkisid koolialadel. Õpilased väidavad, et nad tegid rahumeelseid meeleavaldusi koolialadel, kui politseinikud hakkasid sinna pisargaasi loopima jne. Sellest eskaleerus kõik edasi nii, et õpilased hakkasid vastu; peaks vist olema mingi seadus vms ka, mis peaks keelama politseinikel ülikooli aladele tungida või seda nii 'rüüstada'. Ma kirjutan nii kahtleval toonil seda kõike, sest ma ei ole kõigega 100% kursis, ei ole fakte üle kontrollinud ja ei mäleta ka kõike täpselt. Selles suhtes, et kõik on uudistes olemas, teil on see võimalus sellesse süveneda. Kuna mul on siin niigi niivõrd palju informatsiooni, siis ma lihtsalt ei jaksa kõike viimse detailini üle täpsustada ja välja uurida. South China Morning Post netis ja Instagramis on selleks parim koht. Samuti on Youtubes alati otseülekandeid protestidest. Ja sellest ajast saati on mitmes ülikooli kämpuses käinud täielik sõda politsei ja mässajate vahel ja läheb iga päevaga aina absurdsemaks. Praeguseks ajaks on HK polütehnikumi kämpuses kinni sadu protesteerijaid, sest politsei ei lase neil enam välja tulla ja nad ei lase ka kedagi sisse neid aitama, kellel on vaja esmaabi. Samuti on nad toidu- ja veevarudest tühjaks jooksmas. Nüüdseks on selle kooli ümber kogunenud tuhandeid inimesi, et protesteerida selle üle, et politseinikud neid inimesi seal kooli kämpuses kinni hoiavad. Nad esialgu ütlesid, et lubavad kõigil mingi aja sees lahkuda ja kes neist ei lahku, need vahistatakse; AGA nii kui inimesed kämpusest lahkuma hakkasid, vahistasid politseinikud nad teiselpool ikkagi. Lisaks, kõige kummalisem asi, mida ma eile otseülekannet vaadates nägin, oli see, kuidas politsei võttis kinni kümneid meedikuid ja pressiinimesi ja lihtsalt sidusid nad kinni ja hoidsid neid kinni...? https://www.scmp.com/news/hong-kong/law-and-crime/article/3038308/polytechnic-university-war-zone-how-hong-kong-radicals - Siin näiteks on pilte ja videosid ja teksti situatsioonist Polütehnikumi ülikoolis. Ma vahel olen väga segaduses, kelle poolt olla. Ma muidugi tahan samamoodi, et Hong Kong oleks omaette riik ja neil oleks demokraatia, aga mõned olukorrad on olnud vabadusvõitlejate poolt seletamatud ja irratsionaalsed, st kuidas sa õigustad demokraatia ja vabaduse poolt võitlemist vägivalla ja vandaalitsemisega? Samas nüüd on jälle olukord selline, et on mitmeid situatsioone, kus politseinikud on käitunud äärmiselt ebamoraalselt. Ühesõnaga üsna 'nokk kinni, saba lahti' olukord on. Keegi alla anda ei kavatse, sest juba on nii kaugele oma tegudega jõutud ja üldse... väga raske situatsioon. Keegi ei oska ette kujutada, milline järgmine päev on või milliseks lõpp kulmineerub. Igapäevaselt arreteeritakse nüüd vist juba sadu inimesi. Üks päev olid nende hulgas ka kaks minu kooli vahetusõpilast ja nad meie info järgi isegi ei olnud meeleavaldajad ega katnud oma nägu maskiga. Jõudsid sellega rahvusvahelistesse uudistesse üsna kiiresti ja kõigi hirm põhjendamatute arrestide ees kasvas enamgi. Igapäevaselt visatakse sadu molotovi kokteile, sadu seeriaid pisargaase ja lastakse suur kogus veekahurit. Muide, nö illegaalse protesti/kogunemise eest võib saada kuni 10 aastat vangistust. Teine huvitav asi on see, et kui ma räägin kohalikega ja küsin, mis nad sellest kõigest arvavad, siis enamik ütlevad mulle, et keegi pole tahtnud, et see nii kaugele läheks ja et nii palju vägivalda ja vandalismi kasutataks. Tekib küsimus, et kui enamik sellele vastu on, siis kes on need, kes on selle olukorra nii kaugele viinud? Kogu see olukord on üks suur segane puder ja kapsad ja lõppu niipea veel ei paista. Ja ma veel ei tea, mis minust täpselt saab. Mul on nii mitu asja, mis kaalul on ja mis rolli mängivad ja ma tean, et täpselt sellist lahendust asjale pole, nagu ma ise tahaksin... Kui kogu see olukord siin ülepea hakkas kasvama, kasvasid mu koolitööd samamoodi ja ma pidin ühe meeletult suure esitluse tegema üksinda, sest mu kaaslane hüppas konkreetselt viimasel minutil alt ära, nii et olin mitu ööd väga pooliku unega. Aga sain tehtud. Aga koolitöid on veel... mitmeid, mitmeid, mitmeid. Peaaegu kaks nädalat tagasi tulid mulle Heleri ja ta poiss-sõber ka külla, aga ütlen ausalt, ka sellega läks ka kõik rohkem aia taha, kui oleks võinud minna. Kõik nõmedad asjad juhtusid korraga ja nüüd siin me oleme. Hea uudis on see, et me käisime vahepeal Okinawal, mis on üks imearmas Jaapani saareke, aga sellest muljetan mõni teine kord, sest ma olen nüüd väsinud jaaaaaa muidu kisub see postitus liiga pikaks. Ma loodan, et saite natukene selgemaks, mis toimub. Tean, et ma väga detailidesse ei laskunud, aga sel juhul tuleks üks VÄGA pikk lugemine, kui ma seda tegema peaksin. Ma arvan, et mul pole enne semestri lõppu selleks isegi aega. Eile jäin protesti otseülekande saatel magama, aga täna proovin teisiti. See ongi kõik nii huvitav, sest kuigi siin minu piirkonnas, kõigest ca 1h kaugusel kesklinnast on elu hetkel täiesti rahulik, siis keskuses on see hoopis midagi muud... Olge tublid! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |