Just siis, kui mõtled, et hakkad tihemini kirjutada, lööb elu sulle panniga näkku. See pidi siin olema üks lahe metafoor sellest, et asjad ei õnnestu alati nii, kuidas ise tahaks. Siis tuleb võtta pann ja lüüa elule tagasi. Tavaliselt ma ütleks, et vägivald pole lahendus, aga see peab küll nüüd üks erand olema. Võtke hoopis algatuseks üks pilt minust. Kellele ma ikka oma riideid näitan kui mitte teile? Mu meelest nägin lahe välja, aga keegi teine ei teadnud, et juuksed olid kinni seepärast, et need olid nii mustad. Ja iga kord hoian hinge kinni, et keegi sisse ei kõnniks, kui ma vetsus pilti teen. Piinlik. Õnneks võin öelda kohe, et te pole liiga paljust ilma jäänud. Üle-eelmisel nädalal ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Kuidagi väga kehv nädal oli, mul puudus igasugune energiavaru ja motivatsioon, et kasvõi end toast välja liigutada, nii et vegeteerisin selle aja lihtsalt maha. Kuigi just liigutamine oleks olnud see, mis oleks igas mõttes mulle parem olnud. Mida vähem end tegevuses hoida, seda kergem on mõistusel uitama minna kuhugi väga nõmedatesse kohtadesse. Olgem siis targemad kui mina ja paha tujuga tehke midagi, liigutage ennast. Aga eelmisel nädalal veetsin ühe hästi toreda päeva Kristeliga! Otsustasime, et lähme ühele Halloweeni-teemalisele jalutustuurile, mis maksis 25 dollarit. Ei olnud seda väärt; meile jäi sellest lugedes hoopis kuidagi teistsugune mulje, et see on hirmus või ma ei teagi täpselt, mis. Tegelikkuses jalutasime lihtsalt mööda Georgetowni linnaosa ringi, kuulates ajalugu erinevatest hoonetest, mis siis kellegi arust väidetavalt kummitab. Vähemalt giid ise oli päris muhe ja vahva sarkasmiga mees. Küll aga pole mul kahjuks 90-95% infost enam meeles. Järelikult polnud piisavalt hea/huvitav. Seega ei oska teile selle kohta midagi väga rääkida. Poole tuuri pealt nägin pitsakohvikut, kust tuli mul ja Kristelil mõte peale seda jalutuskäiku minna pitsat sööma. Mõeldud-tehtud! Ülihea pitsa oli. Saime tasuta juua kah. See tegelikult oli pigem stiilis võtsime-tasuta-juua-kah. Ameerikas on paljudes kohvikutes ja söögikohtades joogisüsteem veidi teine. Ütled kassas, et tahad juua, siis nad annavad sulle topsi, millega sa kõnnid joogileti juurde, kus on mitu masinat erinevate maitsetega; seega sealt valid endale meelepärase joogi. Vesi on klientidele tasuta. Samuti on sul õigus oma topsi uuesti tasuta täita. Meil oli selline olukord, et vee oma seal ei töötanud, seega võtsime hoopis mõne karastusjoogi. Ja ei maksnud selle eest. Ma vist jõin üldse 3-4 topsitäit ära. Halvim otsus üldse, mu kõht valutas pärast päääris kaua. Ma juba unustasin, enne seda tuuri käisime üldse ühes uues, värskelt avatud kohas ühe jõe ääres. Meil oli seal umbes 15 minutit aega, sest me avastasime, et muidu jääme tuurile hiljaks. Tegime paar pilti ja tulime tulema. Vähemalt teame nüüd, kuhu tagasi minna. Paistis väga mõnus piirkond olevat. Peale toidupausi jalutasime ringi ja rääkisime lihtsalt kõigest, mis ette juhtus. Ausalt, mul on nii-ii heameel, et ma Kristeliga tuttavaks sain, sest ma ei tea, mis ma muidu poole oma ajaga peale hakkaksin. Pealegi, see oli tohutu vedamine, et me omavahel ka nii hästi läbi saame! Lõpuks jõudsime jõe äärde, kus tegime pausi ja istusime maha ja rääkisime veel rohkem, kus me avastasime, et kaks täiesti erinevas olukorras eestlast tunnevad emotsionaalselt ikka samasuguseid raskuseid ja millegipärast oli see mulle kuidagi üllatav. Aga ka kergendav. Ma loodan, et talle ka. Peale seda jalutasime veidi veel ja siis läks iga roju oma koju. Kell oli palju ja uni hingas kuklasse. Sellel kolmapäeval käisin ma, trummipõrin palun, võrkpalli trennis!!! See lausa vääribki kolme hüüumärki. Kristeli kool, GWU(George Washington University) teeb aeg-ajalt selliseid avatud uste laadseid trenne, et kohale võivad tulla kõik, olenemata sellest, mis tase mängijal on. Maksad pisikese 10 dollarit sissepääsutasu, sest 3 treenerit kulutavad seal ikka oma lisa aega, aga selle eest saad 2 tundi mängida ja mitu uut tuttavat. Mina tagasihoidliku eestlasena väga kohe kellegagi sidemeid looma ei jooksnud, aga väga avasüli võeti mind kohe mängu küll, mis on ju ainult tore. Õnneks mu tore Kristel sai minuga enne kokku, tegime pisikese eine, ja siis ta saatis mu trennimajja ära kah, ma poleks ise osanud kohale minna. Kaardi abiga oleks vast jõudnud, aga ma oleks 100% valest uksest sisse läinud. Okouu, piinlik. Ma kardan piinlikke olukordasid nagu tuld vist. Igatahes, trennist nüüd kah. Jube-jube mõnus oli! Tahaksin nii väga juba veel. Võiksin saada mitu korda nädalas mängida. Muide, olin alguses super üllatunud selle peale, kui head oskused mul veel alles olid. Servid ja võrgul löömine olid nii superhead, aga hiljem tuli välja, et tegu oli algaja õnnega. See juhtus ainult enne ametliku trenniaja algust. Pealegi ei teinud ma üldse end soojaks ega midagi, nii et järgnevad 3 päeva tundsin end kohutavalt ja iga pisemgi lihas, mille olemasolust ma midagi varem ei teadnud, andis kehas tunda. Njah, järgnevates mängudes ma olin suuresti lihtsalt kohatäitja, sest kui ma püüdsin midagi teha, läks see lihtsalt metsa. Aga ma annan endale andeks, siiski pikk paus on vahel olnud. See trenn oli täpselt see, mis mu päevast veel puudu oli ja ma vist pean ikka leidma endale mõne kindlama võrkpallitrenni. Loodan, et teil oli tore mu võrkpalli ahastust-armastust lugeda. Tundub mulle kuidagi jube lamp asi, millest kirjutada. Aga, hei, siin ma olen ja kirjutan. Ärge parem küsige. Selle nädala sees esines Washington DC Kennedy keskuses muide üks Eesti bänd Trad.Attack! Ma panen nende ühe laulu ka siia. Väga mõnus kontsert oli ja see keskus oli ka ise imeilus, ma polnud seal varem käinudki. Ainsana valmistas pettumust see, et minu lemmiklugu ei esitatud. Nädalavahetuse veetsin uhkes üksinduses ja tänu sellele uhkusele või üksindusele, ma nüüd ei teagi, sattusin ma igatahes ühele huvitavale üritusele DCs. Ma väga täpselt ei uurinud, mis see endast kujutas, aga nii palju, nagu ma aru sain, siis oli tegemist annetusüritusega leukeemia- ja muu vähihaigete raviks ja toetuseks. See oli nagu mingi võistlus, seal oli palju erinevaid tiime, igal tiimil oma telk, oma kraam(nt särgid/mütsid) ja siis... rohkem ma ei teagi. Igatahes tean seda, et kui mingit tiimi rahaliselt toetada, saadi vastu üks latern. Kui pimedaks läks, süütasid kõik need inimesed oma laternad ja käisid ühe pooleteise miili pikkuse auringi. Laternaid olid kolme värvi: punaseid, valgeid ja kollaseid, ja iga värv tähendab eri asja, aga ma ausalt öeldes ei oska teid harida selle kohalt, sest ma isegi ei tea, mida iga värv tähistas. See selleks, vähemalt oli ilus ja tore. Ilmade üle siin kurta ei saa. Tean, et Eesti ilma üle saab. Ma ei ole üldse kade, ausalt. Täna, 22. oktoobril, oli päeval päikese käes vist lausa 25 kraadi. Tegelikult on juba jahedam ka ja mul on alati vähemalt üks jakk kaasas, täna oli kaks(kampsun ja teksatagi). Nii, kui päike peitu läheb, vajan mina kampsunit. Öösel on temperatuur alla 10 kraadi, mis muudab hommikud ja õhtud ikka päris jahedaks. Selle eest on õhk kuidagi värskem ja mitte nii paks. Täitsa mõnus.
Järgmise korrani!
0 Comments
Mu pealkirjad ei saaks enam ilmselgemad olla, eksole.
Viimased 2 nädalavahetust on olnud väga pikad, aga mõlemad täiesti erinevatel põhjustel. Eelmisel nädalavahetusel pidin 2 õhtut järjest tööpostil olema, ühel neist lausa kuni kella 1ni öösel. Seega paistis mulle see nädalavahetus väga pikk ja veniv. Pole viga, olen elus, lapsed on ka elus! Ja see ongi vist kõige tähtsam. See nädalavahetus on seepärast pikk, et tegelikult on see 4-päevane. Paljudel oli reedene päev töölt/koolist vaba ja sama lugu ka esmaspäevaga. Esmaspäev, 9. oktoober on siin Columbus Day; mingisugune püha, mille tähendust ma ei tea ja ei ole pidanud vajalikuks uurida ka. Võib-olla tulekski end nüüd harida. Võtsin end nüüd kätte, avasin uue vahelehe ja otsisin välja, mis see tänane püha endast kujutab. Oleksin võinud ise loogilised järeldused teha tegelikult, nimi ütleb nii mõndagi: Columbus Day, which is on the second Monday of October, remembers Christopher Columbus' arrival to the Americas on October 12, 1492. This holiday is controversial because the European settlement in the Americas led to the demise of the history and culture of the indigenous peoples. Lühidalt siis tähistatakse seda päeva, mil Christopher Columbus Ameerikasse jõudis. Reede ja pühapäev olid mul vabad, laupäeval hoidsin pisikesi inimhingesid 15h jutti elus. Ma ei tea, kuidas vanemad seda aastaid järjest teevad ja veel suudavad tööl käia või ise elus püsida. Müstiline. Reede õhtul enne intensiivset laupäeva otsustasin minna ühele üritusele, kus ma sain jälle tutavaks nii paljude lahedate inimestega. Olin taas hästi rõõmsalt ja ärevalt meelestatud. Näiteks 3 prantslannast Au Pairi, üks vene neiu, kes teeb hetkel ülemaailma reisi ja 35-aastane Georgetown'i ülikooli professor, kes on ülihumoorikas ja mitte kuidagi ei paista välja nagu 35. Tahan ka kunagi ülikooli astudes nii vinget õppejõudu endale. Ja muidugi kõige kihvtim oli see, kuidas keegi ei võtnud mind seal nagu ''alaealist'' või midagi sellist. Eestis oli mul tihti selline tunne, et osad inimesed panevad vanuse tõttu mingi mõttelise barjääri suhtlemise vahele, aga siin on asjad palju vabamad. Tore! Oli jälle üks nendest päevadest, kus mõtlesin, kui lahe on olla mina ja kui lahedad kõik teised inimesed on ja muidugi ülekõige lahedaim on see võimalus mul selliste inimestega tuttavaks saada. Väikesed asjad rikastavad nii palju ja mul on heameel, et vahel oskan neid hinnata. Pühapäev oli ka muide väga lahe päev! Peaks vist ära lugema, mitu korda ma juba ''lahe'' öelnud olen. Nagu näha, pole ma lingvistikas just kõige teravam pliiats ja kasutan ikka üht ja sama omadussõna iga asja kohta. Tagasitulles nüüd pühapäeva juurde; sain lõpuks kokku esimese eestlasega siin DCs, kes on ka veel minuvanune! Ma nüüd üritan meelde tuletada, kuidas me üksteise kontakti saime. Ma võin mõne faktiga puusse panna, aga vist oli nõnda, et GWUs(George Washington University) on üks (võrkpalli)treener, kes õppis koos minu pereisaga Colorados ülikoolis mitmeid aastaid tagasi. Ja siis pereisa sai teada, et selle treeneri käeall õpib üks eestlanna ja palus talle mu kontakti edasi anda. See vist toimus kõik augusti alguses. Mõtlesin, et juhhei, saan kohe alguses endale sõbra, kes veel eestlane takkaotsa. Tegelikult võttis Kristelil kena 2 kuud aega, et mulle kirjutada, sest ta sai mu kontakti just siis, kui tal oli kooli ja trenniga kõige-kõige intensiivsem aeg, seega ei tahtnud ja ei jõudnud ta oma energiavarusid millegi muu peale kulutada. Aga ühel päeval kirjutas ta mulle meili! Olin siis ise parasjagu Floridas, seega juhtus see juba kenad paar nädalat tagasi ja viimaks leidsime mõlemad aega, et kokku saada! Polegi midagi pikalt seletada, maruvahva oli! Ta on võrkpallur, nagu mainisin, ja võimalik, et saab mind ka mõnedesse trennidesse sebida, mis tähendab, et saan ka üle pika-pika aja võrkpalli mängida! See oleks ülekõige vingeim, ma täitsa igatsen seda. Ma muidugi ei taha mõelda ka, kui kehv ma teistega võrreldes olen, aga äkki nad annavad mulle andeks. Kristel on ise elanud siin vist nüüd 3 ja pool aastat, kui mul õigesti meelde jäi. Esialgu elas ja õppis teises osariigis ja millalgi kolis ümber Washington DCsse. Detsembris saab tal kahjuks kool läbi ja ta läheb Eestisse tagasi, aga loodetavasti (hoidke kõik pöidlad-varbad ristis!) saab ta siia kevadel mõneks ajaks kuhugi tööle tulla. Ilmselt olete kuulnud, kui ebainimlikult kulukas on USA ülikoolis õppimine, nii et ma alati kadestan neid välismaalasi, kes saavad seda endale lubada. Tema sai siia täisstipendiumi just seepärast, et ta mängib võrkpalli. Tihti kaetakse välisõpilaste kulud siis, kui neil on hea õppetulemus JA nad on mingis spordialas väga tugevad. Nõnda on lugu ka Kristeliga. Igatahes jalutasime me DC-le nii suure ringi peale, et kilomeetreid tuli kokku 10. Hästi-hästi tore oli jutustada ja ta mainis ka, kui tore on lõpuks eesti keeles rääkida! Ma küll natuke vastupidisel arvamusel, sest tahaks rohkem kohalikku keelt praktiseerida, aga sellega olin küll nõus, et hea on kedagi/midagi ilma piinlikkuseta kommenteerida või lihtsalt veidraid asju arutada nõnda, et teised aru ei saa. Rääkisime nii palju, et ma ei mäletagi enam, mis kõik meil teemaks tulid. Tema kool, minu töö, perekonnad, reisimine, suhted, toitumine (eriti USAs) ja mis muu kõik veel. Plaanime järgmisel nädalavahetusel ka kokku saada. Loodan, et kõik õnnestub ilusti ja kummalgi midagi ette ei satu! Vaikselt on märgata juba Halloweeni kaunistusi siin-seal. Muidugi ka suured poeletid on pühendatud selleteemalistele asjadele. Mina kavatsen Halloweenist kõik võtta; minna trick-or-treat-ima ja ühele Halloweeni people plaanin ka minna. Tundub nii lahe! Üks kõige huvitavamais pühasid üldse. Ah, jaa, sellega seoses, andke mulle ideid, kelleks ma end kehastuda võiks. Ma tahaks päriselt ka midagi hirmsat teha, mis muidugi ei nõuaks liiga palju raha. Jaaaaaa nüüd on mul ka järgmisel lennupiletid järgmiseks mini-puhkuseks olemas. Lähen tänupühade ajal jälle kuhugi. Asukoha jätan saladuseks. :P Tundub, et olen miski gripi/viiruse endale külge saanud, tänane öö oli kohutav. Ma ei saanud üldse magada ja nii halb on olla. Päeval proovisin ka uinakut teha, aga ei saanud. Selg valutab ja kõhus keerab, süüa väga ei taha. Lihased on ka kanged nagu vanal inimesel. Seega olen täna kodune ja suuresti ''voodine'' ka. Loodan, et tegu on jälle ühepäevase asjaga ja homseks on kõik probleemid haihtunud. Sai nüüd mitu-mitu teemat jälle ühte postitusse kokku vorbitud. Pilte mul seekord vist pakkuda polegi, oh ei. Meil siin muidu ilmad ikka soojad, soojemad kui Eesti suvel vast. Üldiselt püsivad kraadid üle 23 kraadi, eelmisel nädalavahetusel oli temperatuur lausa 30 kanti. Vot selline kliima mulle meeldibki! Veider mõelda, et... sügis on. Seniks jälle kõik. Olge vahvad! Täna oli mul üks suur helluspäev. Eks sellel oli ilmselt mitu põhjust: üle (vist rohkem kui) 2 nädala oli mul esimene päev, kus sain magada nii kaua, kui ise tahtsin, ja lihtsalt omaette üksinda toimetada ja olla ja omi mõtteid mõelda. Seepärast tundus kõik täna nii hea, tore, ilus ja meeldiv. Tore ju, kui vahelduseks hallidele ja nõmedatele päevadele selliseid hetki ka endas leida suudan. Kõik inimesed tundusid järsku hästi toredad ja kallid. Naljakas lausa. Tegelikult ütles Kärt mulle, et ma võiksin tihemini kirjutada; kasvõi teha lühemaid postitusi ja lobiseda niisama, aga et oleks vähemalt mingit juttu. Püüan end parandada! Niisiis tulingi siia omi mõtteid jagama enne, kui magama lähen. Selleks ajaks, kui ma postitanud olen, on teil seal juba tore varahommik. Okei, võib-olla mitte nii tore, sest esmaspäev on. Aga äkki mu blogi teeb toredamaks! Ja muide, mu vanaema kirjutab mulle aeg-ajalt meile, kus ta räägib, mis ta mu blogist huvitavat leidnud on ja kuidas tal endal läheb ja see on alati kõige armsam asi mu päevas. Aitäh! Teen ühe follow-up ülevaate sellest, kuidas läheb minul, Karolynel ja Mariyal tänasel päeval. Karolyne on see vahva prantslanna, kellega esimese majutaja juures tuttavaks sain. Mariya on venelanna, kellega samas kohas tuttavaks sain. Olen nende mõlemaga vahelduva eduga suhelnud. Mariyaga küll vähem, aga täna ta kirjutas mulle just üle nädalakese ja see oli väga tore temast. Selle pärast tuligi mul mõte jagada seda, kuidas 3 neiu elud lähevad peale ühise tee käimist. Mina, nagu te teate, olen tagasi tulnud oma koju, DCsse. Töötan üsna palju, muu aja vegeteerin suurema osast niisama. Jalutan ringi ja naudin seda kohta, mis aina rohkem kodusemaks ja tavalisemaks mu jaoks muutub. Karolyne on tänaseks jõudnud Kuubale. Ta veedab seal ühe kuukese ja siis suundub edasi Mehhikosse. Tean seda, et tal pole väga palju netti, nii et meie vestlused on alati hästi kiired ja jäävad pooleli ning jätkuvad siis, kui ta netti leiab. Muidu tundub, et talle meeldib ja tal läheb väga hästi. Mariya on tagasi Venemaal oma igapäevase elu juures. Enne tagasiminekut käis ta veel New Orleansis, kus ta kohtus ühe laheda majutajaga, kes oli kunstidisainer ja joogaõpetaja, nii et nende päevad möödusid väga lustakalt. Nad käisid isegi naljakates kostüümides kahekesi tänaval tantsimas. Vot need on lood, mida ma teistelt kuulda tahan. Üks asi, mis ma tähele panin, mis meil kõigil ühine oli, oli üks halb kogemus majutajaga. Kõik sattusime mingi pooletoobise otsa, kes arvas, et naissoost isik on tunnete ja emotsioonideta kehatükk, kellega võib teha, mis tahes. Küll aga liiga palju üle piiri ükski neist ei läinud ja kõik oleme elus ja terved! Nii palju siis naisena reisimise privileegidest. Eks igal asjal olegi omad plussid ja miinused. Ja veidi nartsissismi: Paar päeva peale tagasi jõudmist DCsse sain Erikaga kokku. Mul polegi siin mingit pikka juttu, kui ainult see, et hakkasime arutama ja mõtlema, kui kiiresti aeg liigub. Kohe-kohe tulevad aasta suurpidustused; alustades tagasihoidlikuma(ha-ha) Halloweeniga, millele järgneb ameeriklastele väga südamelähedane Thanksgiving(tänupüha), siis jõulud ning siis juba aastavahetus. Ja ongi 2017 läbi. Sellega markeerub ka umbes pool aastat meie Au-Pairi elust, mis tähendab seda, et siis saab juba selle nö vahetusaasta lõppu käega katsuda. Ja see on nii kurb, sest aeg lendab liiga kiiresti! Praeguse seisukoha järgi ei taha ma siit ära minna. Eks muidugi näis, mis ma ütlen 3 või 6 kuu pärast. He-hee, tuli üks naljakas olukord meelde, mis täna juhtus. Otsustasin Georgetowni jalutada, sest sellest olid kenad paar nädalat möödas, kui sinna viimati sattusin. Ikka nii ilus ja mõnus koht, et rõõm oli seda taasavastada. Istusin pingil, kuulasin üht tänavamuusikut, püüdsin päikesekiiri ja vaatasin inimesi. Järsku tuleb mu juurde üks meesterahvas: ''Hey! I just wanted to let you know, that I think you look very cute.'' ehk siis ta astus ligi ja andis teada, et ma näen tema arvates armas välja. Noh, mis sa nüüd... olin täna oma riidestiilivalikuga väga rahul, aga näonahk on automaatselt peale reisilt tagasi tulekut jälle kohutav, seega ma ise ei tundnud end just kõige armsamana. Mul võttis mõned sekundid aega, kui ma sain aru, et... ta on mulle ühe korra samas kohas samamoodi juba ligi astunud. Ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, aga ma eeldan küll. Eelmisel korral vahetasime numbreid ja natukene saatsime sõnumeid ka, aga lõpuks ma lihtsalt unustasin vastata ja siis enam ei viitsinud ja nüüd on sellest möödas 2 kuud, kui ta mind esimene kord nägi. Ta ise vist ei mäletanud esialgu, aga pärast küll. Kustutasin kiirelt ta kontakti telefonist, et mingi nõme vabandus välja mõelda, mitte lihtsalt öelda: ''Sorri, ma unustasin vastata ja siis ei viitsinud enam.'' Tegelikult on täitsa tore noormees, aga ma ütlesin talle, et mul on poiss-sõber olemas, et ta üleliigselt palju lootma ei hakkaks. Oh, jah. Olen alles tegelane küll. Istusime ja jutustasime natukene, kuigi ma tahtsin üksinda olla. Samas, pole viga, tore oli. Kiire ülevaade ka: ta nimi on Hoai(häälda nagu Hawaii), ta õpib IT-d, pärit Vietnamist, 27-aastane. Ps, minust lühem. Vot sellised asjad kipuvad siin minuga iga natukene aja tagant juhtuma. Lisabki veidi vürtsi mu tagasihoidliku eestlase ellu juurde. Täna päeval oli ainult 20-21 kraadi sooja. Tean, et pooled eestlased ainult unistaksid hetkel sellisest temperatuurist väljas, aga ma ütlen ausalt, mul oli täiesti jahe! Asi on ametlik, olen ilma poolt ära hellitatud! Mul oli seljas kleit, kinnised jalanõud ja peal teksatagi(illustreeriv pilt üleval pool), seega ei ütleks, et oleksin eriti õhukeselt riides olnud. Aga nii, kui päike peitu läks, tulid mul külmavärinad, ninast hakkas vaikselt tatti voolama ja tekkis tunne, et tahaks salli kaela panna. Kujutate te ette! Eriti kurb. Siis vaatasin ilmateadet Miamis ja seal on ikka need toredad 32 kraadi sooja. Vist igatsen. Lõpetuseks kiire ülevaade sellest, kuidas mul räppari Metsakutsu #0kuni100 üleskutsega läks. Tegin veidi sohki, sest viimased kilomeetrid/miilid jooksin alles täna, 1. oktoobril. Küll aga ma ei näe tegelikult, et see oleks väga ebaaus, sest algus sai tehtud 6. septembril. Statistikat: kokku jooksin 103.1 kilomeetrit, üleskutse kestis mu jaoks 26 päeva, millest 21 päeval jooksin ja 5 päeval ei jooksnud üldse. Natukene segas see puhkus ka vahepeal, aga sain tehtud. Umbkaudne keskmine: 5 km päevas. Hullult raske ja nõme, sest mulle endiselt ei meeldi jooksmine, aga olen enda üle tohutult uhke! Ja kõige-kõige lõpetuseks lisan siia laulu, mis vist igavesti meenutab mulle Florida reisi ja eriti Miamit, sest seal mu mõlemad majutajad lasid mulle seda laulu. Mõlemad majutajad on Colombiast pärit ja laulu esitaja J. Balvin on ka! Mul on tunne, et see on praegu selline popp raadiomuusika Eestis, aga mul pole aimugi. Tean seda, et Eestis ma seda kunagi ei kuulaks ja see ei meeldiks mulle. Naljakalt palju oleneb, kes, millal ja kus sulle mõnd laulu tutvustab. Praegu see mulle igatahes meeldib. Olge mõnusad! Teie Äll. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |