Öeldakse ju, et iga asja jaoks on esimene kord. Paistab, et saan sinna valdkonda tänase seisuga jälle uue linnukese teha. See muidugi ei tähenda, et iga uus olukord positiivne oleks, aga kuidas ma muidu paksu nahka ja kanget iseloomu endale kasvatan, eksole? Kas mitte pole, Alice, et sa just millalgi blogis kurtsid, et pole enam mitte midagi intrigeerivat jagada? Tundub, et saatusetee pani selle info kõrvataha ja otsustas vingerpusse kokku keerata. Ma üldiselt pole nende halbade ennede uskuja. Tavaliselt on nii, et kui midagi usud, siis nii ka juhtub ja vasupidi. Lihtsam on mitte uskuda, just neid negatiivseid asju muidugi. Näiteks, et must kass läheb üle tee ja see on halb õnn. Ah, mis? Just tore, nägin kassi ja ta jäi ellu, ei jäänud auto alla, kõik on hästi! Kui muidu mu paar nädalat Inglismaal on möödunud ilma suuremate viperusteta, välja arvata see imepisike faktor, et suutsin haigeks jääda, siis oligi just õige aeg ühe suure jääkamaka jaoks. Nimelt jäin mina täna elus esimest korda oma lennust maha. Nüüdseks olen juba selle olukorraga leppinud ja endale natukene andeks andnud, aga kõigest umbes 4 tundi tagasi istusin veel keset lennujaama põrandat ja laristasin julgelt kõva häälega krokodillipisaraid nutta ja kõik muud emotsiooniloomad lasin ka valla. Ja seda üks tagasihoidlik tund aega järjest. Mis siis juhtus? Kuidas nii? Mis edasi saab? Ma ise mõtlen ka nendele küsimustele veel, püüan oma mõtted siin selgeks kirjutada. Mu lend pidi väljuma (ja, noh, väljuski, aga lihtsalt ilma minuta) 13. aprillil London Gatwicki lennujaamast kohaliku aja järgi kell 17.05. New Yorki J. F. Kennedy lennujaama pidin jõudma sealse kohaliku aja järgi 20.05. Tundub nagu lendaks ainult 3 tundi, eksole? Tegelikult on see lend 8 tundi ja ajavahe 5 tundi. Umbes 13 paiku keset päeva pakkisin sõbranna juures asjad kokku ja läksin kaubanduskeskusesse, et kõht täis süüa ning lennule snäkke kaasa osta. Snäkid ostetud, leidsin ühe toreda koha, kust sain falafelisalati ja piparmünditeed. Ma ootasin oma toitu kuidagi... kahtlaselt kaua. Kell oli juba pool kolm... Söömise lõpetasin 15 ajal ja siis läksin kiire sammuga metroosse, et sõita sõbranna töökohta ja talle ta koduvõtmed üle anda. Otsustasime hoopis metroos kokku saada ja me ei leidnud teineteist umbes 15 minutit üles. Lõpuks leidsime, ütlesime teineteisele selleks korraks tsau ja ma jooksin uuele metroorongile. Sellega sõitsin ainult mõned peatused edasi London Bridge jaama, kust pidin rongiga saama Gatwicki. Kell oli juba umbes kolmveerand 4. Et metroojaamast rongijaama saada, pidin ka umbes 7 minutit veel kiirkõndi tegema. Rongijaamas küsisin endale kassast piletit ja kaua reis kestab. ''Järgmine väljub 14 minuti pärast ja sõidab 32 minutit.'' Kiire arvutuste kohaselt oleksin umbes 16.40 (pluss paar minutit) ajal lennujaama pidanud jõudma. Ma juba rongis tundsin, et see asi ei lõppe hästi. Rongipeatusest ma sõna otseses mõttes jooksin lennujaama, et teha ära check-in iseteenindusmasinas. See masin aga lihtsalt viisakalt keeldus sellest protsessist. Läksin teenindajate juurde ja küsisin abi, kas oleks kuidagi veel võimalik... jõuda... oma... lennule, äkki, palun? Mu lennu väljumiseni oli umbes 20 minutit aega. Mulle öeldi viisakalt, et, sorri, jäid maha. Mine uuri sealt letist, äkki saad uue lennu osta. Puhkesin nende ees täiesti süüdimatult lihtsalt nutma. See on ju kõigest raha! KÕIGEST RAHA, Alice! Ma olen elus ja terve ja asjad oleksid ju saanud absoluutselt palju halvemini lõppeda, aga... mul on siiski rahast kahju. Kahju on ka seda tunnistada, sest elus on palju muud paremat kui tühipaljas numbriga paber, mis pool elu paika paneb... Võib-olla on seda loll öelda, aga ma hindan raha ja peaksin hakkama seda rohkem näiteks kõrvale panema. Just selliste olukordade jaoks. Läksin siis sinna letti, kuhu mind saadeti. Väga haledalt tuli üle huulte ja läbi pisarate see lause, mis mul oli vaja öelda ja küsida, mis edasi saab. Sealt tuli vastus, et pole mitte midagi muud teha kui mul endal lihtsalt järgmine lend välja osta. Järgmine lend on 7.45 hommikul ja maksab umbes 450 eurot. Minu jaoks on see ikka üpris üpris suur summa. Teenindaja mainis, et kuna ma ostsin läbi reisibüroo vms (sky24.ee), siis teine võimalus on mul sinna helistada ja sealt asju uurida. Ma loodan, et ma teenindajat ikka läbi suure ahastuse tänada suutsin, aga siis tuli kätte see hetk, kus ma mõistsin, et see lõuna seal kaubanduskeskuses läks mulle tänase lennupiletiraha maksma. Istusin maha ja laristasin südamest nutta. Mis edasi? Kõige vastikumaks tegi olukorra see, et mu ema, vanaema ja sõbranna Cärolyn olid tol hetkel lennukis teel New Yorki, nad läksid Tallinnast. Seega nad ei teadnudki, mis minuga juhtus. Alles hiljuti, umbes pool tundi tagasi, said teada. Meie vestlus on olnud üsna katkendlik, sest tõenäoliselt pole neil wifit ja lennujaamas asjade ajamine vajab ka keskendumist, kui pole ise seda varem teinud. Siis püüdsin helistada sinna büroosse ja millegipärast ma ei saanud neid kätte. Helistasin oma sugulasele, nutsin natukene veel läbi telefoni, ja siis palusin tal selle bürooga ühendust võtta. Peagi sain vastuse, et ainus variant ongi lihtsalt uus pilet osta ja kõik. Hingetõmbepaus. Lihtsalt istusin keset lennujaama ja vahtisin inimesi. Salamisi lootsin, et mingi rikkur mu otsa huurest haledusest komistaks või et kellelgi taskust vähemalt 50 naela välja kukuks. Ei midagi. Peab ikka ise hakkama saama. Tulin tagasi sõbranna juurde ja siin ma nüüd olen. Kirjutan ja mõtlen. Ma veel ei tea, mis edasi saab. Mul tehniliselt on see raha olemas, aga siis pean kuni juunikuuni ainult riisi, ube ja kiirnuudleid sööma. Nii ei saa reisi ka nautida ju. Et, noh, olen avatud annetustele ja headele mõtetele, alati. Et mitte lõpetada nii kurvalt ja enda tuju ka natukene tõsta, siis panen siia lõppu suure hunniku pilte(klikake, siis lähevad endiselt suuremaks), mis me Modestaga Londonis teinud oleme. Kiire ülevaade: Modesta on leedukas, kes kolis poolteist aastat tagasi Londonisse Greenwichi ülikooli õppima. Sain temaga 2015. aastal tuttavaks noortevahetuse projektis Türgis. Aa, jah, juhtus nii, et mu vend Stef oli oma tüdruksõbraga samal ajal Londonis, nii et saime ka vahepeal korraks kokku. Igatahes. Mulle meeldib mõelda, et kõik juhtub põhjusega. Eks näis, milleks see nõmekas olukord siis vajalik oli. Loodan, et teil on täna parem päev olnud! Pikad paid!
3 Comments
Nii naljakas. Mul on tunne, nagu oleks eelmisest postitusest meeletult kaua möödas, aga tegelikult on ainult 4 päeva. Nojah. Olen vist väljaspool interneedust tavalisemast produktiivsem olnud, et selline tunne tekkis. Vota nüüd ei tea. Mul on täna selline loominguline tuju, et tahaks kohe muusikat kuulata ja tantsida ja raamatut kirjutada ja lilli joonistada ja kõike muud veel. Tegelikult ma olen vahepeal nii palju teinud, aga esimese hooga ei tulegi kohe kõik meelde. Eks peab tasa ja targu oma nädalat läbi töötlema hakkama. Suutsin muide haigeks jääda ja seetõttu olin mõned päevad eriti emotsioonitu ja passiivne. Samas see oli vast ainult aja küsimus, millal ma haigeks jään. Enne Inglismaale tulekut oli emme kodus tõbine ja siin on Anett veidi haige. Pluss kogu töö- ja reisistress otsa. Kuigi ma enda meelest nende pärast ei stressanud, aga kunagi ju ei tea, eksju. Maya on muidugi omaette teema ja temast ma võiks väga palju kirjutada. Praegu ta näiteks ütles, et ma olen ka tema emme: ''Kui sa ära lähed, siis ma hakkan nutma, okei?!'' Õpetas mulle ka seda, et sool on naistele ja tüdrukutele ja pipar on meestele. Ja, oi, kui tuli välja, et ma eelistan pipart soolale, siis ei jõudnud see tema pisikesse ajukesse kohale, kuidas küll nii, kui ma ju olen naine! Olen siin isiklik patsipunuja ja fotograaf. Sellest viimasest tingituna panen lõikude vahele ühe mõnusa portsu pilte vahelduseks. Seekord mitte minust, vaid Jummel Juurika armsast perest. Ma loodan, et ma ühtegi ebasobivat pilti ei pane. Eks ma siis saan Anettilt hiljem vastu päid ja jalgu, kui midagi valesti läks. Ma ise olen selline, et mulle meeldivad inimesed nende nii-öelda toorolekus kõige rohkem. Kõige ehedamad, kus võib-olla ongi silmaalused natuke sinised või juuksed mustad. Mind see ei häiri kunagi teiste puhul, tundub just ilus ja loomulik... aga kui jutt käiks minust endast, oleks vast asjad vastupidised... Viimase pildiga tuli meelde, et Maya nimetab banaani ''baaniks'' ja see on nii armas. Me oleme igal päeval muidu tavaliselt käinud veidi kuskil mänguväljakul ja siis kas kohvikus või poes või kuskil lihtsalt ringi jalutamas. Eelmisel nädalavahetusel sõin esimest korda vegankala. See oli nii tõelise kala maitsega, et ma ei suutnud isegi kõike ära süüa. Hästi soolane oli ka, aga kala vist(?) tavalislt ongi. Ma ei tea, ma ei mäletagi, millal ma viimati kala sõin. See oli võib-olla isegi aastas 2016. Esialgu arvasin, et see roheline plöga, mis nad kõrvale pakuvad, on avokaado, aga tegelikult olid hoopis herned pisikese törtsu mündiga. See oli muide üllatavalt hea! Kartulid olid ülihead, kartulid ei vea mind kunagi alt. Aga jään vastuse võlgu, mis selle ''kala'' sees oli. Meil tuli just siis omavahel jutuks, et polegi reaalselt enam põhjuseid, miks mitte veganiks hakata. Reaalselt kõigele loomsele on juba asendus olemas. Lihtsalt mõnes kohas ei ole nii kättesaadav ja/või odav kui teises. Ühel päeval oli muidu eriti ilus ilm ja me läksime Anetti ning Mayaga välja, käisime kuskil mänguväljakul ja siis hiljem kohvikus, kus vedasid meid ilusa välimusega koogid alt. Ei maitsenud sugugi nii ilusti. Igatahes sealt ma sain hästi palju vahvaid pilte. Päevadel, kui Maya lasteaias oli, käisime Anettiga linnas poodlemas. Eksisin tükiks ajaks ära Primarki... suurim viga üldse. Ja siis tuuseldasime kaltsukate ja muude lahedate poodide vahel ringi. Anett kannab nii mõnusat värvilist jopet, see jääb pildil eriti lahe ja värvilise taustaga lausa lahe ruudus. Ma kõlan nagu ma teeksin mingitsorti ülistuspostitust kellestki. Aga tuleb välja, et mul pole midagi muud kirjutada ja pildid on niigi palju lahedamad! Pilt ütleb siiski rohkem kui tuhat sõna. Eile käisime ühel megaaa suurel veganfestivalil. See toimus kuskil Manchesteri konverentsikeskuses, kui mul nüüd valesti meelde ei jäänud. Ma ei tea, kui palju seal inimesi oli ja mis ajal meiegi täpselt jõudsime, aga see oli niiiii paksult inimesi täis, et seal oli lausa raske ringi liikuda. Mind täiesti huvitab, kui palju inimesi seal päeva jooksul läbi käis. Esimese hooga tegime nii, et käisime soolase toidu lauad läbi ja valisime, mida süüa. Mina ja Martin võtsime miskid värvilised burksid. Mu burger oli punane, Martinil kollane. Ma ei teagi, mis tal seal sees oli, aga mul oli oapihv, vahel veel bataati, punast kapsast, tavalist kapsast ja vist tomatit kah. Need burgeripildid on mul muidugi veel kaameras, seega need jäävad hetkel saamata. Maya ja Anett sõid indiapärast toitu. Ma täpselt ei oskagi kirjeldada, mis seal oli, aga karrilaadsed toidud olid tehtud veganiks. Võib-olla varastasin ka neilt, päris head olid! Muide! Nägin üht kohalikku kuulsust ka. Ta postitas internetti aasta aega tagasi räpilaulu veganlusest. Ma ise ei julgenud temalt pilti küsima minna, kuigi ta oli seal samas kohas, kus me Martiniga burgereid ostsime ja ma lihtsalt vaatasin teda ja kuulasin, mis ta räägib seal. Selle toidukoahe teenindaja isegi läks ja palus temaga pilti. Sellepeale rääkisin ma hiljem Anettile, et Kyle'i nägin ja siis leppisime kokku, et kui teda koos peaksime nägema, sis lähme kindlasti küsime pilti. See oli nii naljakas hetk, läksime korraks lastemängunurka, kus Maya ja Martin joonistasid. Mingi hetk Martin ütles, et näed, meie sõber on seljataga ja enam-vähem nii oligi. Ta istus meile hullul lähedal. Hakkasime Anettiga hullult kohe siblima ja itsitama nagu täielikult teismelised ja ei julgenudki pilti küsima minna. Ei tahtnud teda segama minna, rääkis seal vahepeal telefoniga ja muud sellist. Lõpuks aga tõusis ta oma sõpradega püsti ja kõndis välisukse poole. Siis haaras Anett mu käest kinni ja läksime küsisime ome pildi ning saime ka selle! Juba kella kolme paiku olime justkui kõike juba teinud... olime nii soolast kui ka magusat söönud ja lastemängunurgas istunud. Ei raatsinud veel ära minna ja otsisime mingi nurgataguse koha, kus lihtsalt istuda, mõtteid mõlgutada ja tegelikult ka Mayaga tantsu visata. Seal ma sain ühed kõige lahedamad pildid üldse, mis ma teinud olen. Kahju muidugi ainult, et siseruumis. Mul polegi rohkem midagi eriti intrigeerivat jagada, jätan lõppu veel pildiseeria, kuhu kirjutan täpsustusi ja kommentaare juurde. Uus postitus ongi juba Manchesterist. Okei, mis juba, ma kirjutasin viimati natuke vähem kui nädalake tagasi. Peaksin vist õppima tihemini kirjutama. Vaatasin just, kuidas Maya ja Anett mängisid. Nad ravisid loomi kõigest halvast terveks. Näiteks eemaldasid kõhust parasiitusse ja kusjuures ka tiigreid! Nad on nii vahvad ja täpselt sellised, nagu ma olin arvanud. Martin samamoodi. Ma olen nendega suhelnud eelmise aasta suvest. Esimest korda kirjutasin Anetile vist juuni 2017. Muidu kõlbas Mayale mängida ainult minuga, sest ma olin/olen uus ja huvitav inimene majas. Eile käisime Mayaga mängutoas ja tagasitulles saatis ta emme nii kaugele ette ära, et teda polnud silmapiirilgi näha. Aga kõndisime ilusti käest kinni koduni. Hea, et ma ära ei eksinud, päris pikk maa oli kõndida. Minu õnneks kogu aeg otse! Mu blogi vahepeal otsustas kõik ära kustutada, mis juba valmis olin kirjutanud, nii et mul on nüüd mõte täiesti kadunud. Täna saadame Maya lasteaeda, nii et meil on rohkem aega turisminduse ja lihtsalt olemise jaoks. Tegelikult meil on mingi hull list asju, mida me oleme tahtud teha, aga polegi siiani veel jõudnud. Ma loodan, et varsti tegelikult ikka jõuame ka! Muidu oleme üldiselt päeval kuskil väljas käinud ja siis õhtuks koju süüa ostnud ja teinud ning siis filme vaadanud. Ilmad võiksid ainult natuke paremad olla meie halastuseks. Natuke veel juttu mu kuulsuseteekonnast, nimelt mind hakkasid Instagramis jälgima Vegan ajakiri ja Näljane Nelik. :) Juhhuu! Ma küll ise olen nii häbematu olnud, et postitasin viimati kuu aega tagasi sinna. Aga ma ei taha kogu aeg mingeid selfie-sid panna ja mul pole mingeid erilisi pilte praegu. Iga asi omal ajal, onju! Ma, va toidugurmaan, tulin siia, et erinevaid häid asju süüa ja seda ma olen kindlasti saanud, aga toidu kohta pean vist küll täiesti eraldi postituse tegema. :) |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |