Hakkasin seda postitust kirjutama paar päevakest tagasi, aga siis... ma ei tea, mulle koputasid õlale aeg ja kohustused ja aeglane-pooleldi-katkine sülearvuti tuletas ka meelde, et ehkki pigem mitte täna, eksole. Nõndaks jäi see jälle ebasündsalt lihtsalt kuhugi kõrvale heidetud.
Olen viimasel ajal pigistanud enda aega sisse rohkem kunsti, filmikunsti. Ja teate, mis, ma tunnen peale igat uut filmi, nagu ma oleksin taassündinud. Tõeliselt head filmid on kuidagi nii äraütlemata värskendavad ja hellalt oma käekesega paitades haavu ravivad. Võib-olla kõlab mu tekst mõnede jaoks eriti jaburalt, kõik kindlasti ei tunne sama. ''Noh, tavaline film nagu film ikka.'' ütleks vast mõni keskmine inimsell. Ma see-eest olen ikka kogu hinge ja empaatia ja emotsioonide ja kõige muuga nii filmis sees, et unustan (õnneks) vahel enda päriselugi ära. Viimase hetke kaks vaieldamatut head filmi on ''Call Me By Your Name'' ja ''Ladybird''. Ärge saage valesti aru, see heade filmide nimekiri küündiks meetritesse, kui ma hakkaks järjest kõiki häid välja tooma. Lihtsalt need kaks on nood, mida viimati ise vaatasin ja kategoriseeruvad uutemate hulka. Sealne esteetika mu silmadele; realistlik, pesuehtne ja no-shame süžee mu hingele on lihtsalt nii head. Iga kord, kui lõpetan mõne inspireeriva või lihtsalt mõtlevapanevalt hea filmi/sarja vaatamise, tekib endale selline motivatsioonituhin peale... kuni aga midagi konkreetselt ette hakkan võtma ja siis see lihtsalt möödaminnes kaob. Tekivad peale kõik kõrvalised mõtted ja esialgsest plaanist pole haisugi. Aga sellegi poolest ma tunnen, kui oluline on end aeg-ajalt filmidega turgutamine. Tihti saab enda elust nii palju paralleele tuua, mis tõttu vahel võib ka mõne unustatud probleemi lahendada. Ma ei ole siiani aru saanud, kas ma olen kuidagi kunsti inimene või mitte. Tahaksin öelda, et olen. Ses suhtes, et ma tohutult hindan kunsti. Minu jaoks on elus pea kõik kunst: inimesed, riided, maalid, toit, meik, sisustus, loodus, muusika, tunded, filmid, kasvõi tujud ja näoilmedki jnejne. Ka kõik pisidetailid nende juures. Teisalt aga ma ise ei oska mingisugust kunsti maitsekalt luua. Mul on selline teema, et ma oskan igast asjast ainult hästi natukene, mitte miski ei tule märkimisväärselt välja. Kõike peaks edasi arendama, et neid üldse kuhugi arvestavatesse piiridesse panna. Põhikoolis käisin laulukooris, aga siis mind visati välja, sest ma ei osanud laulda. Gümnaasiumis olin bändis, 12nda klassi lõpus eksamiperioodil maalisin ja muud sellist põnevat. Vahel käin pildistamas ja reisides teen videosid. Aga... jah. Iga kord filme/sarju vaadates mõtlen ma ka näitlejate peale, nende päriselu peale. Sellele, kui palju vaeva nad pidid nägema mõne žesti, näoilme või stseeni jaoks. Sellele, kui hästi nad on hakkama saanud ja end kellegi teise kingadesse pannud. Siis mõtlen, et tahaksin ise ka kuulus olla. Tahaksin kuulus olla, et jagada laiali headust, positiivsust jms. Mmm, aga see kõlab jube labaselt, seega ma nüüd jätan selle teema. Lõpetan aga selle mõttega, et ühel hetkel oma elust tahaksin raamatu kirjutada.
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |