Pean taas tõdema, et aeg lendab ja ma lükkan kogu aeg kirjutamist edasi, sest ''küll ma jõuan'' ja ''eelmisest korrast pole ju nii kaua möödas''. Ma pean selle postituse ilmselt tegema tavapärasest lühema, sest mul on 10 sõrme asemel 9, millega seda trükkida. Aga sellest juba hiljem. Halloweeni-eelsel nädalavahetusel läksime Kristeliga ühele majapeole, mille korraldas see sama Alex, kelle üritustel ma juba mitu korda käinud olen. Kuna õhtul oli Kristelil võrkpallivõistlus, mida ma ka vaatamas käisin, siis me jõudsime sinna ikka päris hilja. Nii südaöösel umbes. Maja oli täiesti puupüsti täis, keeruline oli liikuda ja wc järjekorras pidi vast 10-15 minutit ikka ootama. Klassikaline majapidu. Nii lahe ja naljakas oli igasuguste uute imelike ja toredate inimestega tuttavaks saada ja kõigil olid super lahedad kostüümid seljas. Mina ja Kristel olime väga igavad nendega võrreldes. Otsustasime 0 raha kostüümide peale kulutada ja loovad olla. Ma tegelikult käisin veel poes vaatamas, kas midagi huvitavat leiaks allahindlusega, aga võta näpust, 5 rida riiuleid täiesti tühjad. Mu keskmine nimi peaks olema Ebaõnn. Õigel Halloweeni päeval mul nii vahvalt ei läinud. Pidin perepojaga trick-or-treat'ima minema, aga ta mõtles ümber, et ei taha minna. Siis üritasin endale viimase sekundi plaane teha- kuna Kristel oli tööl, võtsin ühendust Tšehhi aupairiga, et kas võin nende pere ja peoga liituda, millele sain ''jaa, muidugi!''-stiilis vastuse. Pakkisin siis asjad kokku ja hakkasin minema. Olles poolel teel nende koduni, kirjutas mulle Kristyna: ''Kuule, ma arvan, et sul pole mõtet ikka tulla. Sa ilmselt ei jõua õigeks ajaks, me kohe lähme trick-or-treat'ima ja siis lapsed lähevad juba magama ka.'' Te võite ainult ette kujutada, mida ma tundsin. Ilmselt olin kurb ja pahane ja õnnetu ja kuri ja pettunud ja kõike korraga. Minu esimene Halloween Ameerikas! Tahtsin nii väga teada, kuidas nende trick-or-treat'imine välja näeb (võrreldav Eestis mardi- ja kadripäevaga). Njah, kui nii, siis nii. Suurest kurbusest läksin Whole Foodsi, ostsin endale head ja paremat ja lugesin raamatut. Mis ma ikka koju kohe tagasi lähen. Viimased nädalad on tervel perel möödunud tõbisena. Olin viimane õnnelik, kes köha, nohu ja kurguvalu veel endale külge polnud saanud. Sõnusin selle ka vist mõttes ära. Ühel ööl oli ühel kaksikul nii suur hingamisraskus, et pereema läks temaga haiglasse ja nii nad seal vist 5 tundi olidki. Lapsed on kõike üle elanud: palavikku, oksendamist, köha, nohu, kurguvalu. Suure tõenäosusega tõi vanem lasteaiast mõne mõnusa pisiku meile koju, aga kes see seda täpselt teab.
Esmaspäeval käisin oma teises võrkpalli trennis. Trenn polnud veel ametlikult alanudki, kui ma peale paari minutit(!) platsil olemist virutasin pallile nii valusasti ja õnnetult, et parema käe pöidlasse lõi korralik valu sisse. Üritasin pisaraid tagasi hoida ja teha nägu, et kõik on okei. Ja kusjuures mängisin selle näpuga veel kaks tundi. Täitsa tohman. Vähemalt üks mängija andis mulle sporditeipi ja üritasin sellega oma pöidla ära fikseerida, et midagi hullemaks ei läheks, aga pöialt on kõige keerulisem fikseerida. Kodus panin jääd peale, sest mu pöial oli juba täitsa siniseks ja paiste läinud. Pereema ütles, et võib-olla peaks erakorralisest läbi minema. Nimelt pidid vanemad järgnevaks kaheks ja pooleks päevaks mind pärdikutega üksinda jätma. Kõik oli nii kriitiline, sest lapsed olid haiged ja ema ei olnud viimase minutinini veel kindel, kas ta läheb. Just rääkis, et terve esmaspäev oli nii hästi möödunud ja kõigi tervis tundus palju parem olevat, justkui võiks minna. Ja siis tuleb Alice koju oma paistes pöidlaga. Mis seal's ikka, asusime pereemaga Virginia haigla poole teele, kell oli vist siis 11 õhtul. Poolel teel sinna ilmub meie taha politseiauto ja paneb vilkurid tööle. Me ei saanud aru, kas ta tahtis mööda minna või tahtis meid kinni pidada. Seega igaks juhuks jäime seisma. Tuli välja, et olime ühest stop-märgist märkamatult peatumata mööda sõitnud. Seiklused missugused. Ja politseihärra venitas ja munes kõigega jube palju. Õnneks aga trahvi ei saanud, tuli hoiatuskiri. Ikka juhtub ju ka parimatel! Eriti, kui oled mures ja viid kedagi teist parasjagu haiglasse. Järgmine öö, järgmine vigastatu haiglas. Ema arvas, et võin kindlasti 3 tundi seal veeta, seega targem oleks lausa midagi süüa kaasa võtta. Piirdusin pudeliveega. Istun ooteruumis, peale minu on seal veel ainult 2 inimest. Tundub, et ei peagi kaua ootama. Mul oli õigus. Üsna peagi kutsuti mind sisse, pandi käe ümber pael, küsiti küsimusi, katsuti kätt ja näppu. Siis saadeti edasi sõna otseses mõttes palatisse. Mul oli seal voodi, kus sain pikutada, kraanist tuli vett, teler oli olemas jne. Peagi tuli keegi kolmas minult infot võtma, tegu oli siis juba doktoriga. Järgmiseks tuli neljas inimene mulle valuvaigistit ja vett tooma ja viies inimene viis mu röntgenisse. Kusjuures ma ei pidanud jala kõndima ja mind veeti sinna mu voodis. Eriti mugav elu. Mul oli nii veider tunne, et peaaegu itsitasin omaette. Muide kõik arstid, nii mees- kui naissoost olid pigem atraktiivsed, noored ja väga sõbralikud ja jutustasid niisama, viskasid nalja. Seega täpselt risti-vastupidine olukord võrreldes Eestiga ja minu senise kogemusega Eestis. Pole imet kah, et siinne ravisüsteem ja ravikindlustus niivõrd kallis on. Röntgeniruumis tegeles ka minuga korda mööda 3 inimest, kellest viimane tegi mu käest pildid ja sõidutas mu enda palatisse tagasi. Siis tulid juba suuremad pausid vahele ja proovisin natukene magada, kell oli ilmselt 1-2 vahel öösel. Nüüd tuli mu palatisse jälle uus inimene, kes võttis mu andmed kindlustuse kohta. Ma üritasin pärast kokku lugeda, mitu erinevat inimest minuga tegeles ja kui ma ei eksi, siis kokku tuli neid vist 10. Iga pisikese asja jaoks tuli mu juurde jälle uus arst. Väga arusaamatu. Lõpuks tulid mu röntgenitulemused ja siis tuli mu juurde taas see doktor, ta rääkis mu röntgenpildist, näitas seda mulle ja seletas, mis seis on. Enam-vähem ütles ta mulle nii: ''Ma siin mõra ega murdu ei näe, kuigi üks koht tekitab mulle muret küll. Seal oleks nagu peaaegu mõra... aga võimalik, et see on mõnest eelmisest vigastusest või on tegemist su eripärase luustruktuuriga. Aga igatahes tegid sa liigestele küll palju liiga ja kuna pöial on igapäevastes toimetustes ülioluline, siis leian, et oleks targem see lahasega ära fikseerida.'' Sain veel aja käe-spetsialisti juurde tulevaseks teisipäevaks, kes vaatab üle, mis seis mu käel on nüüd nädal hiljem ja kas peaks lahase ära võtma või edasi hoidma või midagi muud ümber panema. Selline põnev olukord siis. Kõige muu juures pidin täitma ülipalju paberimajandust ja sain ca 20 lehte paberimajandust koju kaasa ka. Olenemata kipsist otsustasin, et saan lastega kodus üksinda hakkama. Seega juba järgmisel hommikul ehk loetud tundide pärast, koju jõudsin vist 3-3.30 vahel öösel/hommikul, tuli tööle hakata. Ma praegu ei jaksa edasi kirjutada ja kõht on ka tühi, seega järgmise korrani. :) PS. Kõik oleme peale neid päevi elus ja terved!
0 Comments
|
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |