Hei, huvilised! Mul lausa piinlik alustada järgmist postitust sõnadega, et ''jälle on nii kaua aega vahele jäänud''... jälle... Seega ma lihtsalt sujuvalt jätan selle teema vahele. Mul on palju juttu siit-sealt ja iga muu nurga pealt ka, aga vältimaks suurt sigri-migri ja kõige korraga kirjutamist,siis proovin kuidagi oma uued sissekanded kategoriseerida. Alustan kõige kergemast, kus ma ei pea väga palju mõtlema ega meelde tuletama, millest ma nüüd täpselt kirjutada tahtsingi. Seda aga mainin küll, et olen arvuti-maailmast niivõrd palju eemal olnud viimasel ajal, mis ju iseenesest on hea(!), aga igatsen üht-teist ja vahel lihtsalt vegeteerimist, sest seda ma palju teinud pole. Täna lausa tundsin, et mu vaimne meel ja loovus vajavad turgutamist lugemise ja kirjutamise näol. Proovin siva paar postitust ära kribada, siis korraks väljas värsket õhku hingamas käia ning siis tahaks lugeda. Igatsen lugemist! Aga mis ma siin ikka enam sisse juhatan, alustasin juba piltidega, nii et alustan seletamisega ka. 20.-27. november käisin mina jälle Floridas. Miks jälle Floridas, Alice? Uusi kohti ei taha avastada? Sellel on mitu põhjust. Esiteks on see, et ma avastasin uusi kohti Floridas; teiseks see, et leidsin sealt endale eelmisel korral käies toreda kaaslase, mis viib mu ka kolmanda põhjuseni- tasuta majutus. Tegelikult on neljas põhjus ka: hea soe kliima. Ja lennupiletid olid võrdlemisi odavad, nii et saite nüüd ühe suure hunniku häid põhjuseid. Läksin Andersonile külla. Kuna mul oli õigus, jäingi temaga suhtlema, siis tuli jutuks see, et mul oleks võimalus novembri lõpus kuhugi minna. Kuidagi siis otsustasin selle idee kasuks. Selle nädala sisse jäi ka ameeriklastele üks üsna tähtis perepüha- tänupüha. Kuna ma teema juba selleni viisin, siis räägin kohe selle kogemuse ka lahti. Käisime ta perel külas, kes elavad Miamist umbes tunnikese autosõidu kaugusel. Seega sain ühe laheda ja uue kogemuse osaliseks ja mulle väga meeldis seal. Kui ma teada sain, et tal on plaan mind enda pere juurde õhtusöögile kaasa võtta, siis ma alguses ütlesin küll, et ma ei taha. Tundsin end kuidagi liiga suure segajana. Siiski perepühad... ja ma ei tea, noh, tundus kuidagi veider. Ma ju ei pruugi kunagi ta pereliikmeid enam nähagi. Selline eestlaslik tagasihoidlikkus kiskus esile. Lõpuks leppisin ideega, et lähme. Meid oli seal päris palju. Anderson, ta õde, õemees, vend, vennanaine ja nende 2 last ning ema ja emamees. Aa, ja õe koer ka. Kusjuures, ma ei oskagi kommenteerida, kas sain sellise ehtsa Ameerika kogemuse osaliseks või siis pigem Latiinode oma, sest nad kõik on pärit Kolumbiast ja Andersoni ema oli ainus, kes inglise keelt 100% ei vallanud. Nad võtsid kõik mind nii avasüli vastu, ja mis kõige armsam, nad tegid mulle eraldi vegantoitu! Ainult spetsiaalselt mulle! Te ei kujuta ette ka, kui tänuväärselt ma end tundsin! Ma olin valmis selleks, et ma midagi süüa ei saa, aga Anderson oli perelt palunud, et nad mulle midagi teeks; ma ise ei teadnud sellest midagi. Ja kuigi ma kartsin, et mul on seal jube ebamugav, sest kõik on seal üks perekond, ja siis liitub mingi suvaline võõras valge Euroopa beib, siis pean tunnistama, et mul on selle kogemuse üle ainult heameel! Kõik võtsid mu nii avasüli vastu ja jutustasid ja küsisid küsimusi minu ja Eesti kohta ja mu toitumise kohta (heas toonis! sellel on muide väga suur vahe, kuidas küsida) ja ma sain rõõmuga jutustada. Ainus naljakas asi oli ta emaga suhtlemine, sest kellegi kaudu käis pidev tõlkimine ja ma lihtsalt naeratasin ja tegin näo, et saan kõigest aru, kui keegi hispaania keeles rääkis. Tegelikult 90% ajast nad ikka rääkisid inglise keeles. Sain hiljem Andersonilt tagasisidet, et ta pere peab mind väga armsaks, tagasihoidlikuks, viisakaks ja targaks. Ma ise olin üllatunud, et nad mind targaks peavad, aga mulle see sobib. Tõstis mu enesehinnangut mõneks minutiks... kuni ma selle ära unustasin. Andersoni vennalapsed olid ka väga toredad ja vanem laps kipus mu ees eputama, hehe. Igatahes jah, väga tore kogemus oli. Tagasi Miamisse sõites mõtlesin selle üle autos nii pikalt. Muide, peale õhtusööki vaatasime ta õe ja õemehe pulmavideot, nad abiellusid juulikuus. Nii ilus video oli, et mul kippus lausa pisar silma. Ma vist olin ainus, nii et mul oli natukene piinlik ja püüdsin näo teha, et midagi ei juhtunud. Olgu see nüüd nii klišee, kui üldse olla saab, aga ma olin nii tänulik tol õhtul kõige üle (tänupühad, hehe). Tegelikult mul polegi midagi väga palju kirjutada. Ma lihtsalt tahtsin puhata ja sain seda ka teha. Käisin mitu korda rannas selles imemõnusas ja laineterikkas ookeanivees suplemas. Kusjuures ilm oli ideaalne, ei olnud liiga palav. Soojematel hetkedel selline 27 kraadi, õhtul vast 23-24 ja mina panin isegi juba pikad püksid siis jalga. Käisin võib-olla natukene (liiga palju) poodlemas. Aga vesi oli seekord külmem kui 2 kuud tagasi, seda panin tähele küll. Ma enamiku oma reisist annan vast edasi piltide näol. Päevasel ajal lihtsalt jalutasin hästi palju ringi ja seekord tegin ka rohkem pilte oma kaameraga. Õhtuti, kui Anderson töö lõpetas, siis käisime kas koos rannas või kuskil jalutamas, kus ma veel käinud polnud. Näitas mulle huvitavaid hotelle ja kohvikuid ja hästi ilusaid baare. Mul on nii suur hunnik pilte ja palju väiksem hunnik juttu... Hmm. Igatahes, eelmisel korral mainisin, et mul ei jäänud Miamist väga sümpaatne mulje. Pean sõnad tagasi võtma. See oleneb NII PALJU sellest, kus kandis ööbida. Kui olla rannapiirkonnast kaugemal (rannapiirkond on nagu omaette saarekene, kuhu tuleb üle pika silla sõita), siis on täiesti võimatu kuhugi jala pääseda ja kõik tundub nii stressirikas kuidagi. Liiga palju liiklust ja vähe kohta, kus lihtsalt olla või kuhu niisama minna. Mina, üks keskmine eurooplane, ikka armastan pikki rahulikke jalutuskäike, kus ei peaks muretsema selle üle, kas ma ikka saan kuhugi jala?! Aga rannapiirkonnas on hoopis teisiti, seal saab kõikjale jala. Palju mugavam, toredam ja ilusam. Eks see ole ka see kõige populaarsem piirkond Miamis üldse. Vähemalt natukenegi liiklejasõbralikum koht. Kõik on olemas ka- poed, salongid, keskused, baarid, pubid, veel poode, veel baare, rand, üritused jnejne. Leidsin sealt endale uue lemmikkohviku. Korraks olin kurb, et seda DCs pole, aga järelemõeldes on see hea, sest minu rahast ei jääks midagi muidu alles. Selle koha nimi on Pura Vida, seal serveeritakse pigem sellist tervislikku toitu ja muidugi ka mu lemmikuid smuuti-kausse... kuidas ma ometigi ilma saaks? Seal sain oma uut lemmiksalatit ka, selle nimi oli vist Vegan Bowl ehk vegani kauss, aga ma pole kindel muidugi. Seal oli sellise asi nagu adashah, tofulaadne vegan proteiiniallikas. Esimest korda kuulsin sellest, aga see maitses täiesti ju-ma-li-kult ja uskuge mind, ma olen nende asjadega väga valiv, Eestis mulle nt tofu ei maitsenud, aga siin olen superhead tofut saanud. Aga see polnud tofu maitsega, ma ei oska seda kirjeldada, pole seda maitset varem tundnud. Korraks meenutas ülihästi tehtud kalapulki, naljakas, ma tean. Googeldades muide ei leidnud selle kohta üldse infot. Mulle tundub, et see on täiesti uus asi ja seda saabki ainult Miamist... Muide Anderson ka üldiselt pooldab mu vegan-teemat, ta ise küll kogu aeg vegan pole, aga minuga koos enamiku aja oli. Lahe oli koos mingeid vegantoite ja -restorane/kohvikuid avastamas käia kellegagi koos vahelduseks! Ühel päeval käisime koos Andersoniga Florida poolsaare läänekaldal asuvas Tampa linnas. Meil oli esialgu plaan sinna kaheks päevaks jääda, et saaks erinevaid asju teha, aga me olime liiga laisad planeerijad ja natukene kitsid rahaga ka, nii et läksime ainult lõbustusparki. Minu elu teine õige lõbustuspark. Esimene oli 2 kuud varem Orlandos, ka Florida osariigis. Seal oli juba kõik niii ilusti ja armsasti jõulude teemaliselt ära kaunistatud. Puude ja majakeste küljes särasid erinevad tulukesed ja meeleolu oli nii mõnus. Lõbustuspargis käik oli ise muidu väga tore ja meil oli terve päev väga vahva seal! Ainus jama lugu oli see, et me olime mõlemad natukene liiga õhukeselt riides ja sattusime ühe atraktsiooni peale, kus saime läbimärjaks. 12h hiljem öösel koju jõudes polnud mu lühikesed püksid ega pluus ikka veel ära kuivanud. Vot selline olukord. Üks ots Miamist Tampasse oli umbes 4.5 tundi autosõitu, nii et üks mõnus selline roadtrip, nagu öeldakse. Saame teineteise seltsis nii kaua korraga ka ilusti hakkama ilma imeliku tundeta, nagu alguses võõraste inimestega on. Panime muusikat ja tegime autos oma diskot, eriti tagasisõites, sest olime mõlemad väsinud ja juht ei tohi unine olla. Rohkem mul polegi vist midagi erilist jagada reisi kohta. Teate küll, et küsimused ja kommentaarid on alati oodatud ja kui mul tekib juurde midagi, mis võiks vajada mainimist, siis saab see uuemates postitustes tehtud. Teen alla kaks albumit, esimeses on pildid minu või Andersoni telefonist ja teises on pildid mu kaamerast. Nautige! Teen väikese sissejuhatuse juba järgmistesse postitustesse ka. Juttu tuleb sellest, mis on saanud mu käest, milline on mu siinne kogemus olnud ja palju ma selle eest maksma pean(vihje: VÄ-GA palju). Samuti on mul veel üks eestalsest sõbranna! Kirjutan lähemalt, kuidas me tuttavaks saime, kes ta täpsemalt selline on ja mida me korda oleme saatnud. :)
Järgmise korrani!
2 Comments
Pean taas tõdema, et aeg lendab ja ma lükkan kogu aeg kirjutamist edasi, sest ''küll ma jõuan'' ja ''eelmisest korrast pole ju nii kaua möödas''. Ma pean selle postituse ilmselt tegema tavapärasest lühema, sest mul on 10 sõrme asemel 9, millega seda trükkida. Aga sellest juba hiljem. Halloweeni-eelsel nädalavahetusel läksime Kristeliga ühele majapeole, mille korraldas see sama Alex, kelle üritustel ma juba mitu korda käinud olen. Kuna õhtul oli Kristelil võrkpallivõistlus, mida ma ka vaatamas käisin, siis me jõudsime sinna ikka päris hilja. Nii südaöösel umbes. Maja oli täiesti puupüsti täis, keeruline oli liikuda ja wc järjekorras pidi vast 10-15 minutit ikka ootama. Klassikaline majapidu. Nii lahe ja naljakas oli igasuguste uute imelike ja toredate inimestega tuttavaks saada ja kõigil olid super lahedad kostüümid seljas. Mina ja Kristel olime väga igavad nendega võrreldes. Otsustasime 0 raha kostüümide peale kulutada ja loovad olla. Ma tegelikult käisin veel poes vaatamas, kas midagi huvitavat leiaks allahindlusega, aga võta näpust, 5 rida riiuleid täiesti tühjad. Mu keskmine nimi peaks olema Ebaõnn. Õigel Halloweeni päeval mul nii vahvalt ei läinud. Pidin perepojaga trick-or-treat'ima minema, aga ta mõtles ümber, et ei taha minna. Siis üritasin endale viimase sekundi plaane teha- kuna Kristel oli tööl, võtsin ühendust Tšehhi aupairiga, et kas võin nende pere ja peoga liituda, millele sain ''jaa, muidugi!''-stiilis vastuse. Pakkisin siis asjad kokku ja hakkasin minema. Olles poolel teel nende koduni, kirjutas mulle Kristyna: ''Kuule, ma arvan, et sul pole mõtet ikka tulla. Sa ilmselt ei jõua õigeks ajaks, me kohe lähme trick-or-treat'ima ja siis lapsed lähevad juba magama ka.'' Te võite ainult ette kujutada, mida ma tundsin. Ilmselt olin kurb ja pahane ja õnnetu ja kuri ja pettunud ja kõike korraga. Minu esimene Halloween Ameerikas! Tahtsin nii väga teada, kuidas nende trick-or-treat'imine välja näeb (võrreldav Eestis mardi- ja kadripäevaga). Njah, kui nii, siis nii. Suurest kurbusest läksin Whole Foodsi, ostsin endale head ja paremat ja lugesin raamatut. Mis ma ikka koju kohe tagasi lähen. Viimased nädalad on tervel perel möödunud tõbisena. Olin viimane õnnelik, kes köha, nohu ja kurguvalu veel endale külge polnud saanud. Sõnusin selle ka vist mõttes ära. Ühel ööl oli ühel kaksikul nii suur hingamisraskus, et pereema läks temaga haiglasse ja nii nad seal vist 5 tundi olidki. Lapsed on kõike üle elanud: palavikku, oksendamist, köha, nohu, kurguvalu. Suure tõenäosusega tõi vanem lasteaiast mõne mõnusa pisiku meile koju, aga kes see seda täpselt teab.
Esmaspäeval käisin oma teises võrkpalli trennis. Trenn polnud veel ametlikult alanudki, kui ma peale paari minutit(!) platsil olemist virutasin pallile nii valusasti ja õnnetult, et parema käe pöidlasse lõi korralik valu sisse. Üritasin pisaraid tagasi hoida ja teha nägu, et kõik on okei. Ja kusjuures mängisin selle näpuga veel kaks tundi. Täitsa tohman. Vähemalt üks mängija andis mulle sporditeipi ja üritasin sellega oma pöidla ära fikseerida, et midagi hullemaks ei läheks, aga pöialt on kõige keerulisem fikseerida. Kodus panin jääd peale, sest mu pöial oli juba täitsa siniseks ja paiste läinud. Pereema ütles, et võib-olla peaks erakorralisest läbi minema. Nimelt pidid vanemad järgnevaks kaheks ja pooleks päevaks mind pärdikutega üksinda jätma. Kõik oli nii kriitiline, sest lapsed olid haiged ja ema ei olnud viimase minutinini veel kindel, kas ta läheb. Just rääkis, et terve esmaspäev oli nii hästi möödunud ja kõigi tervis tundus palju parem olevat, justkui võiks minna. Ja siis tuleb Alice koju oma paistes pöidlaga. Mis seal's ikka, asusime pereemaga Virginia haigla poole teele, kell oli vist siis 11 õhtul. Poolel teel sinna ilmub meie taha politseiauto ja paneb vilkurid tööle. Me ei saanud aru, kas ta tahtis mööda minna või tahtis meid kinni pidada. Seega igaks juhuks jäime seisma. Tuli välja, et olime ühest stop-märgist märkamatult peatumata mööda sõitnud. Seiklused missugused. Ja politseihärra venitas ja munes kõigega jube palju. Õnneks aga trahvi ei saanud, tuli hoiatuskiri. Ikka juhtub ju ka parimatel! Eriti, kui oled mures ja viid kedagi teist parasjagu haiglasse. Järgmine öö, järgmine vigastatu haiglas. Ema arvas, et võin kindlasti 3 tundi seal veeta, seega targem oleks lausa midagi süüa kaasa võtta. Piirdusin pudeliveega. Istun ooteruumis, peale minu on seal veel ainult 2 inimest. Tundub, et ei peagi kaua ootama. Mul oli õigus. Üsna peagi kutsuti mind sisse, pandi käe ümber pael, küsiti küsimusi, katsuti kätt ja näppu. Siis saadeti edasi sõna otseses mõttes palatisse. Mul oli seal voodi, kus sain pikutada, kraanist tuli vett, teler oli olemas jne. Peagi tuli keegi kolmas minult infot võtma, tegu oli siis juba doktoriga. Järgmiseks tuli neljas inimene mulle valuvaigistit ja vett tooma ja viies inimene viis mu röntgenisse. Kusjuures ma ei pidanud jala kõndima ja mind veeti sinna mu voodis. Eriti mugav elu. Mul oli nii veider tunne, et peaaegu itsitasin omaette. Muide kõik arstid, nii mees- kui naissoost olid pigem atraktiivsed, noored ja väga sõbralikud ja jutustasid niisama, viskasid nalja. Seega täpselt risti-vastupidine olukord võrreldes Eestiga ja minu senise kogemusega Eestis. Pole imet kah, et siinne ravisüsteem ja ravikindlustus niivõrd kallis on. Röntgeniruumis tegeles ka minuga korda mööda 3 inimest, kellest viimane tegi mu käest pildid ja sõidutas mu enda palatisse tagasi. Siis tulid juba suuremad pausid vahele ja proovisin natukene magada, kell oli ilmselt 1-2 vahel öösel. Nüüd tuli mu palatisse jälle uus inimene, kes võttis mu andmed kindlustuse kohta. Ma üritasin pärast kokku lugeda, mitu erinevat inimest minuga tegeles ja kui ma ei eksi, siis kokku tuli neid vist 10. Iga pisikese asja jaoks tuli mu juurde jälle uus arst. Väga arusaamatu. Lõpuks tulid mu röntgenitulemused ja siis tuli mu juurde taas see doktor, ta rääkis mu röntgenpildist, näitas seda mulle ja seletas, mis seis on. Enam-vähem ütles ta mulle nii: ''Ma siin mõra ega murdu ei näe, kuigi üks koht tekitab mulle muret küll. Seal oleks nagu peaaegu mõra... aga võimalik, et see on mõnest eelmisest vigastusest või on tegemist su eripärase luustruktuuriga. Aga igatahes tegid sa liigestele küll palju liiga ja kuna pöial on igapäevastes toimetustes ülioluline, siis leian, et oleks targem see lahasega ära fikseerida.'' Sain veel aja käe-spetsialisti juurde tulevaseks teisipäevaks, kes vaatab üle, mis seis mu käel on nüüd nädal hiljem ja kas peaks lahase ära võtma või edasi hoidma või midagi muud ümber panema. Selline põnev olukord siis. Kõige muu juures pidin täitma ülipalju paberimajandust ja sain ca 20 lehte paberimajandust koju kaasa ka. Olenemata kipsist otsustasin, et saan lastega kodus üksinda hakkama. Seega juba järgmisel hommikul ehk loetud tundide pärast, koju jõudsin vist 3-3.30 vahel öösel/hommikul, tuli tööle hakata. Ma praegu ei jaksa edasi kirjutada ja kõht on ka tühi, seega järgmise korrani. :) PS. Kõik oleme peale neid päevi elus ja terved! Just siis, kui mõtled, et hakkad tihemini kirjutada, lööb elu sulle panniga näkku. See pidi siin olema üks lahe metafoor sellest, et asjad ei õnnestu alati nii, kuidas ise tahaks. Siis tuleb võtta pann ja lüüa elule tagasi. Tavaliselt ma ütleks, et vägivald pole lahendus, aga see peab küll nüüd üks erand olema. Võtke hoopis algatuseks üks pilt minust. Kellele ma ikka oma riideid näitan kui mitte teile? Mu meelest nägin lahe välja, aga keegi teine ei teadnud, et juuksed olid kinni seepärast, et need olid nii mustad. Ja iga kord hoian hinge kinni, et keegi sisse ei kõnniks, kui ma vetsus pilti teen. Piinlik. Õnneks võin öelda kohe, et te pole liiga paljust ilma jäänud. Üle-eelmisel nädalal ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Kuidagi väga kehv nädal oli, mul puudus igasugune energiavaru ja motivatsioon, et kasvõi end toast välja liigutada, nii et vegeteerisin selle aja lihtsalt maha. Kuigi just liigutamine oleks olnud see, mis oleks igas mõttes mulle parem olnud. Mida vähem end tegevuses hoida, seda kergem on mõistusel uitama minna kuhugi väga nõmedatesse kohtadesse. Olgem siis targemad kui mina ja paha tujuga tehke midagi, liigutage ennast. Aga eelmisel nädalal veetsin ühe hästi toreda päeva Kristeliga! Otsustasime, et lähme ühele Halloweeni-teemalisele jalutustuurile, mis maksis 25 dollarit. Ei olnud seda väärt; meile jäi sellest lugedes hoopis kuidagi teistsugune mulje, et see on hirmus või ma ei teagi täpselt, mis. Tegelikkuses jalutasime lihtsalt mööda Georgetowni linnaosa ringi, kuulates ajalugu erinevatest hoonetest, mis siis kellegi arust väidetavalt kummitab. Vähemalt giid ise oli päris muhe ja vahva sarkasmiga mees. Küll aga pole mul kahjuks 90-95% infost enam meeles. Järelikult polnud piisavalt hea/huvitav. Seega ei oska teile selle kohta midagi väga rääkida. Poole tuuri pealt nägin pitsakohvikut, kust tuli mul ja Kristelil mõte peale seda jalutuskäiku minna pitsat sööma. Mõeldud-tehtud! Ülihea pitsa oli. Saime tasuta juua kah. See tegelikult oli pigem stiilis võtsime-tasuta-juua-kah. Ameerikas on paljudes kohvikutes ja söögikohtades joogisüsteem veidi teine. Ütled kassas, et tahad juua, siis nad annavad sulle topsi, millega sa kõnnid joogileti juurde, kus on mitu masinat erinevate maitsetega; seega sealt valid endale meelepärase joogi. Vesi on klientidele tasuta. Samuti on sul õigus oma topsi uuesti tasuta täita. Meil oli selline olukord, et vee oma seal ei töötanud, seega võtsime hoopis mõne karastusjoogi. Ja ei maksnud selle eest. Ma vist jõin üldse 3-4 topsitäit ära. Halvim otsus üldse, mu kõht valutas pärast päääris kaua. Ma juba unustasin, enne seda tuuri käisime üldse ühes uues, värskelt avatud kohas ühe jõe ääres. Meil oli seal umbes 15 minutit aega, sest me avastasime, et muidu jääme tuurile hiljaks. Tegime paar pilti ja tulime tulema. Vähemalt teame nüüd, kuhu tagasi minna. Paistis väga mõnus piirkond olevat. Peale toidupausi jalutasime ringi ja rääkisime lihtsalt kõigest, mis ette juhtus. Ausalt, mul on nii-ii heameel, et ma Kristeliga tuttavaks sain, sest ma ei tea, mis ma muidu poole oma ajaga peale hakkaksin. Pealegi, see oli tohutu vedamine, et me omavahel ka nii hästi läbi saame! Lõpuks jõudsime jõe äärde, kus tegime pausi ja istusime maha ja rääkisime veel rohkem, kus me avastasime, et kaks täiesti erinevas olukorras eestlast tunnevad emotsionaalselt ikka samasuguseid raskuseid ja millegipärast oli see mulle kuidagi üllatav. Aga ka kergendav. Ma loodan, et talle ka. Peale seda jalutasime veidi veel ja siis läks iga roju oma koju. Kell oli palju ja uni hingas kuklasse. Sellel kolmapäeval käisin ma, trummipõrin palun, võrkpalli trennis!!! See lausa vääribki kolme hüüumärki. Kristeli kool, GWU(George Washington University) teeb aeg-ajalt selliseid avatud uste laadseid trenne, et kohale võivad tulla kõik, olenemata sellest, mis tase mängijal on. Maksad pisikese 10 dollarit sissepääsutasu, sest 3 treenerit kulutavad seal ikka oma lisa aega, aga selle eest saad 2 tundi mängida ja mitu uut tuttavat. Mina tagasihoidliku eestlasena väga kohe kellegagi sidemeid looma ei jooksnud, aga väga avasüli võeti mind kohe mängu küll, mis on ju ainult tore. Õnneks mu tore Kristel sai minuga enne kokku, tegime pisikese eine, ja siis ta saatis mu trennimajja ära kah, ma poleks ise osanud kohale minna. Kaardi abiga oleks vast jõudnud, aga ma oleks 100% valest uksest sisse läinud. Okouu, piinlik. Ma kardan piinlikke olukordasid nagu tuld vist. Igatahes, trennist nüüd kah. Jube-jube mõnus oli! Tahaksin nii väga juba veel. Võiksin saada mitu korda nädalas mängida. Muide, olin alguses super üllatunud selle peale, kui head oskused mul veel alles olid. Servid ja võrgul löömine olid nii superhead, aga hiljem tuli välja, et tegu oli algaja õnnega. See juhtus ainult enne ametliku trenniaja algust. Pealegi ei teinud ma üldse end soojaks ega midagi, nii et järgnevad 3 päeva tundsin end kohutavalt ja iga pisemgi lihas, mille olemasolust ma midagi varem ei teadnud, andis kehas tunda. Njah, järgnevates mängudes ma olin suuresti lihtsalt kohatäitja, sest kui ma püüdsin midagi teha, läks see lihtsalt metsa. Aga ma annan endale andeks, siiski pikk paus on vahel olnud. See trenn oli täpselt see, mis mu päevast veel puudu oli ja ma vist pean ikka leidma endale mõne kindlama võrkpallitrenni. Loodan, et teil oli tore mu võrkpalli ahastust-armastust lugeda. Tundub mulle kuidagi jube lamp asi, millest kirjutada. Aga, hei, siin ma olen ja kirjutan. Ärge parem küsige. Selle nädala sees esines Washington DC Kennedy keskuses muide üks Eesti bänd Trad.Attack! Ma panen nende ühe laulu ka siia. Väga mõnus kontsert oli ja see keskus oli ka ise imeilus, ma polnud seal varem käinudki. Ainsana valmistas pettumust see, et minu lemmiklugu ei esitatud. Nädalavahetuse veetsin uhkes üksinduses ja tänu sellele uhkusele või üksindusele, ma nüüd ei teagi, sattusin ma igatahes ühele huvitavale üritusele DCs. Ma väga täpselt ei uurinud, mis see endast kujutas, aga nii palju, nagu ma aru sain, siis oli tegemist annetusüritusega leukeemia- ja muu vähihaigete raviks ja toetuseks. See oli nagu mingi võistlus, seal oli palju erinevaid tiime, igal tiimil oma telk, oma kraam(nt särgid/mütsid) ja siis... rohkem ma ei teagi. Igatahes tean seda, et kui mingit tiimi rahaliselt toetada, saadi vastu üks latern. Kui pimedaks läks, süütasid kõik need inimesed oma laternad ja käisid ühe pooleteise miili pikkuse auringi. Laternaid olid kolme värvi: punaseid, valgeid ja kollaseid, ja iga värv tähendab eri asja, aga ma ausalt öeldes ei oska teid harida selle kohalt, sest ma isegi ei tea, mida iga värv tähistas. See selleks, vähemalt oli ilus ja tore. Ilmade üle siin kurta ei saa. Tean, et Eesti ilma üle saab. Ma ei ole üldse kade, ausalt. Täna, 22. oktoobril, oli päeval päikese käes vist lausa 25 kraadi. Tegelikult on juba jahedam ka ja mul on alati vähemalt üks jakk kaasas, täna oli kaks(kampsun ja teksatagi). Nii, kui päike peitu läheb, vajan mina kampsunit. Öösel on temperatuur alla 10 kraadi, mis muudab hommikud ja õhtud ikka päris jahedaks. Selle eest on õhk kuidagi värskem ja mitte nii paks. Täitsa mõnus.
Järgmise korrani! Mu pealkirjad ei saaks enam ilmselgemad olla, eksole.
Viimased 2 nädalavahetust on olnud väga pikad, aga mõlemad täiesti erinevatel põhjustel. Eelmisel nädalavahetusel pidin 2 õhtut järjest tööpostil olema, ühel neist lausa kuni kella 1ni öösel. Seega paistis mulle see nädalavahetus väga pikk ja veniv. Pole viga, olen elus, lapsed on ka elus! Ja see ongi vist kõige tähtsam. See nädalavahetus on seepärast pikk, et tegelikult on see 4-päevane. Paljudel oli reedene päev töölt/koolist vaba ja sama lugu ka esmaspäevaga. Esmaspäev, 9. oktoober on siin Columbus Day; mingisugune püha, mille tähendust ma ei tea ja ei ole pidanud vajalikuks uurida ka. Võib-olla tulekski end nüüd harida. Võtsin end nüüd kätte, avasin uue vahelehe ja otsisin välja, mis see tänane püha endast kujutab. Oleksin võinud ise loogilised järeldused teha tegelikult, nimi ütleb nii mõndagi: Columbus Day, which is on the second Monday of October, remembers Christopher Columbus' arrival to the Americas on October 12, 1492. This holiday is controversial because the European settlement in the Americas led to the demise of the history and culture of the indigenous peoples. Lühidalt siis tähistatakse seda päeva, mil Christopher Columbus Ameerikasse jõudis. Reede ja pühapäev olid mul vabad, laupäeval hoidsin pisikesi inimhingesid 15h jutti elus. Ma ei tea, kuidas vanemad seda aastaid järjest teevad ja veel suudavad tööl käia või ise elus püsida. Müstiline. Reede õhtul enne intensiivset laupäeva otsustasin minna ühele üritusele, kus ma sain jälle tutavaks nii paljude lahedate inimestega. Olin taas hästi rõõmsalt ja ärevalt meelestatud. Näiteks 3 prantslannast Au Pairi, üks vene neiu, kes teeb hetkel ülemaailma reisi ja 35-aastane Georgetown'i ülikooli professor, kes on ülihumoorikas ja mitte kuidagi ei paista välja nagu 35. Tahan ka kunagi ülikooli astudes nii vinget õppejõudu endale. Ja muidugi kõige kihvtim oli see, kuidas keegi ei võtnud mind seal nagu ''alaealist'' või midagi sellist. Eestis oli mul tihti selline tunne, et osad inimesed panevad vanuse tõttu mingi mõttelise barjääri suhtlemise vahele, aga siin on asjad palju vabamad. Tore! Oli jälle üks nendest päevadest, kus mõtlesin, kui lahe on olla mina ja kui lahedad kõik teised inimesed on ja muidugi ülekõige lahedaim on see võimalus mul selliste inimestega tuttavaks saada. Väikesed asjad rikastavad nii palju ja mul on heameel, et vahel oskan neid hinnata. Pühapäev oli ka muide väga lahe päev! Peaks vist ära lugema, mitu korda ma juba ''lahe'' öelnud olen. Nagu näha, pole ma lingvistikas just kõige teravam pliiats ja kasutan ikka üht ja sama omadussõna iga asja kohta. Tagasitulles nüüd pühapäeva juurde; sain lõpuks kokku esimese eestlasega siin DCs, kes on ka veel minuvanune! Ma nüüd üritan meelde tuletada, kuidas me üksteise kontakti saime. Ma võin mõne faktiga puusse panna, aga vist oli nõnda, et GWUs(George Washington University) on üks (võrkpalli)treener, kes õppis koos minu pereisaga Colorados ülikoolis mitmeid aastaid tagasi. Ja siis pereisa sai teada, et selle treeneri käeall õpib üks eestlanna ja palus talle mu kontakti edasi anda. See vist toimus kõik augusti alguses. Mõtlesin, et juhhei, saan kohe alguses endale sõbra, kes veel eestlane takkaotsa. Tegelikult võttis Kristelil kena 2 kuud aega, et mulle kirjutada, sest ta sai mu kontakti just siis, kui tal oli kooli ja trenniga kõige-kõige intensiivsem aeg, seega ei tahtnud ja ei jõudnud ta oma energiavarusid millegi muu peale kulutada. Aga ühel päeval kirjutas ta mulle meili! Olin siis ise parasjagu Floridas, seega juhtus see juba kenad paar nädalat tagasi ja viimaks leidsime mõlemad aega, et kokku saada! Polegi midagi pikalt seletada, maruvahva oli! Ta on võrkpallur, nagu mainisin, ja võimalik, et saab mind ka mõnedesse trennidesse sebida, mis tähendab, et saan ka üle pika-pika aja võrkpalli mängida! See oleks ülekõige vingeim, ma täitsa igatsen seda. Ma muidugi ei taha mõelda ka, kui kehv ma teistega võrreldes olen, aga äkki nad annavad mulle andeks. Kristel on ise elanud siin vist nüüd 3 ja pool aastat, kui mul õigesti meelde jäi. Esialgu elas ja õppis teises osariigis ja millalgi kolis ümber Washington DCsse. Detsembris saab tal kahjuks kool läbi ja ta läheb Eestisse tagasi, aga loodetavasti (hoidke kõik pöidlad-varbad ristis!) saab ta siia kevadel mõneks ajaks kuhugi tööle tulla. Ilmselt olete kuulnud, kui ebainimlikult kulukas on USA ülikoolis õppimine, nii et ma alati kadestan neid välismaalasi, kes saavad seda endale lubada. Tema sai siia täisstipendiumi just seepärast, et ta mängib võrkpalli. Tihti kaetakse välisõpilaste kulud siis, kui neil on hea õppetulemus JA nad on mingis spordialas väga tugevad. Nõnda on lugu ka Kristeliga. Igatahes jalutasime me DC-le nii suure ringi peale, et kilomeetreid tuli kokku 10. Hästi-hästi tore oli jutustada ja ta mainis ka, kui tore on lõpuks eesti keeles rääkida! Ma küll natuke vastupidisel arvamusel, sest tahaks rohkem kohalikku keelt praktiseerida, aga sellega olin küll nõus, et hea on kedagi/midagi ilma piinlikkuseta kommenteerida või lihtsalt veidraid asju arutada nõnda, et teised aru ei saa. Rääkisime nii palju, et ma ei mäletagi enam, mis kõik meil teemaks tulid. Tema kool, minu töö, perekonnad, reisimine, suhted, toitumine (eriti USAs) ja mis muu kõik veel. Plaanime järgmisel nädalavahetusel ka kokku saada. Loodan, et kõik õnnestub ilusti ja kummalgi midagi ette ei satu! Vaikselt on märgata juba Halloweeni kaunistusi siin-seal. Muidugi ka suured poeletid on pühendatud selleteemalistele asjadele. Mina kavatsen Halloweenist kõik võtta; minna trick-or-treat-ima ja ühele Halloweeni people plaanin ka minna. Tundub nii lahe! Üks kõige huvitavamais pühasid üldse. Ah, jaa, sellega seoses, andke mulle ideid, kelleks ma end kehastuda võiks. Ma tahaks päriselt ka midagi hirmsat teha, mis muidugi ei nõuaks liiga palju raha. Jaaaaaa nüüd on mul ka järgmisel lennupiletid järgmiseks mini-puhkuseks olemas. Lähen tänupühade ajal jälle kuhugi. Asukoha jätan saladuseks. :P Tundub, et olen miski gripi/viiruse endale külge saanud, tänane öö oli kohutav. Ma ei saanud üldse magada ja nii halb on olla. Päeval proovisin ka uinakut teha, aga ei saanud. Selg valutab ja kõhus keerab, süüa väga ei taha. Lihased on ka kanged nagu vanal inimesel. Seega olen täna kodune ja suuresti ''voodine'' ka. Loodan, et tegu on jälle ühepäevase asjaga ja homseks on kõik probleemid haihtunud. Sai nüüd mitu-mitu teemat jälle ühte postitusse kokku vorbitud. Pilte mul seekord vist pakkuda polegi, oh ei. Meil siin muidu ilmad ikka soojad, soojemad kui Eesti suvel vast. Üldiselt püsivad kraadid üle 23 kraadi, eelmisel nädalavahetusel oli temperatuur lausa 30 kanti. Vot selline kliima mulle meeldibki! Veider mõelda, et... sügis on. Seniks jälle kõik. Olge vahvad! Täna oli mul üks suur helluspäev. Eks sellel oli ilmselt mitu põhjust: üle (vist rohkem kui) 2 nädala oli mul esimene päev, kus sain magada nii kaua, kui ise tahtsin, ja lihtsalt omaette üksinda toimetada ja olla ja omi mõtteid mõelda. Seepärast tundus kõik täna nii hea, tore, ilus ja meeldiv. Tore ju, kui vahelduseks hallidele ja nõmedatele päevadele selliseid hetki ka endas leida suudan. Kõik inimesed tundusid järsku hästi toredad ja kallid. Naljakas lausa. Tegelikult ütles Kärt mulle, et ma võiksin tihemini kirjutada; kasvõi teha lühemaid postitusi ja lobiseda niisama, aga et oleks vähemalt mingit juttu. Püüan end parandada! Niisiis tulingi siia omi mõtteid jagama enne, kui magama lähen. Selleks ajaks, kui ma postitanud olen, on teil seal juba tore varahommik. Okei, võib-olla mitte nii tore, sest esmaspäev on. Aga äkki mu blogi teeb toredamaks! Ja muide, mu vanaema kirjutab mulle aeg-ajalt meile, kus ta räägib, mis ta mu blogist huvitavat leidnud on ja kuidas tal endal läheb ja see on alati kõige armsam asi mu päevas. Aitäh! Teen ühe follow-up ülevaate sellest, kuidas läheb minul, Karolynel ja Mariyal tänasel päeval. Karolyne on see vahva prantslanna, kellega esimese majutaja juures tuttavaks sain. Mariya on venelanna, kellega samas kohas tuttavaks sain. Olen nende mõlemaga vahelduva eduga suhelnud. Mariyaga küll vähem, aga täna ta kirjutas mulle just üle nädalakese ja see oli väga tore temast. Selle pärast tuligi mul mõte jagada seda, kuidas 3 neiu elud lähevad peale ühise tee käimist. Mina, nagu te teate, olen tagasi tulnud oma koju, DCsse. Töötan üsna palju, muu aja vegeteerin suurema osast niisama. Jalutan ringi ja naudin seda kohta, mis aina rohkem kodusemaks ja tavalisemaks mu jaoks muutub. Karolyne on tänaseks jõudnud Kuubale. Ta veedab seal ühe kuukese ja siis suundub edasi Mehhikosse. Tean seda, et tal pole väga palju netti, nii et meie vestlused on alati hästi kiired ja jäävad pooleli ning jätkuvad siis, kui ta netti leiab. Muidu tundub, et talle meeldib ja tal läheb väga hästi. Mariya on tagasi Venemaal oma igapäevase elu juures. Enne tagasiminekut käis ta veel New Orleansis, kus ta kohtus ühe laheda majutajaga, kes oli kunstidisainer ja joogaõpetaja, nii et nende päevad möödusid väga lustakalt. Nad käisid isegi naljakates kostüümides kahekesi tänaval tantsimas. Vot need on lood, mida ma teistelt kuulda tahan. Üks asi, mis ma tähele panin, mis meil kõigil ühine oli, oli üks halb kogemus majutajaga. Kõik sattusime mingi pooletoobise otsa, kes arvas, et naissoost isik on tunnete ja emotsioonideta kehatükk, kellega võib teha, mis tahes. Küll aga liiga palju üle piiri ükski neist ei läinud ja kõik oleme elus ja terved! Nii palju siis naisena reisimise privileegidest. Eks igal asjal olegi omad plussid ja miinused. Ja veidi nartsissismi: Paar päeva peale tagasi jõudmist DCsse sain Erikaga kokku. Mul polegi siin mingit pikka juttu, kui ainult see, et hakkasime arutama ja mõtlema, kui kiiresti aeg liigub. Kohe-kohe tulevad aasta suurpidustused; alustades tagasihoidlikuma(ha-ha) Halloweeniga, millele järgneb ameeriklastele väga südamelähedane Thanksgiving(tänupüha), siis jõulud ning siis juba aastavahetus. Ja ongi 2017 läbi. Sellega markeerub ka umbes pool aastat meie Au-Pairi elust, mis tähendab seda, et siis saab juba selle nö vahetusaasta lõppu käega katsuda. Ja see on nii kurb, sest aeg lendab liiga kiiresti! Praeguse seisukoha järgi ei taha ma siit ära minna. Eks muidugi näis, mis ma ütlen 3 või 6 kuu pärast. He-hee, tuli üks naljakas olukord meelde, mis täna juhtus. Otsustasin Georgetowni jalutada, sest sellest olid kenad paar nädalat möödas, kui sinna viimati sattusin. Ikka nii ilus ja mõnus koht, et rõõm oli seda taasavastada. Istusin pingil, kuulasin üht tänavamuusikut, püüdsin päikesekiiri ja vaatasin inimesi. Järsku tuleb mu juurde üks meesterahvas: ''Hey! I just wanted to let you know, that I think you look very cute.'' ehk siis ta astus ligi ja andis teada, et ma näen tema arvates armas välja. Noh, mis sa nüüd... olin täna oma riidestiilivalikuga väga rahul, aga näonahk on automaatselt peale reisilt tagasi tulekut jälle kohutav, seega ma ise ei tundnud end just kõige armsamana. Mul võttis mõned sekundid aega, kui ma sain aru, et... ta on mulle ühe korra samas kohas samamoodi juba ligi astunud. Ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, aga ma eeldan küll. Eelmisel korral vahetasime numbreid ja natukene saatsime sõnumeid ka, aga lõpuks ma lihtsalt unustasin vastata ja siis enam ei viitsinud ja nüüd on sellest möödas 2 kuud, kui ta mind esimene kord nägi. Ta ise vist ei mäletanud esialgu, aga pärast küll. Kustutasin kiirelt ta kontakti telefonist, et mingi nõme vabandus välja mõelda, mitte lihtsalt öelda: ''Sorri, ma unustasin vastata ja siis ei viitsinud enam.'' Tegelikult on täitsa tore noormees, aga ma ütlesin talle, et mul on poiss-sõber olemas, et ta üleliigselt palju lootma ei hakkaks. Oh, jah. Olen alles tegelane küll. Istusime ja jutustasime natukene, kuigi ma tahtsin üksinda olla. Samas, pole viga, tore oli. Kiire ülevaade ka: ta nimi on Hoai(häälda nagu Hawaii), ta õpib IT-d, pärit Vietnamist, 27-aastane. Ps, minust lühem. Vot sellised asjad kipuvad siin minuga iga natukene aja tagant juhtuma. Lisabki veidi vürtsi mu tagasihoidliku eestlase ellu juurde. Täna päeval oli ainult 20-21 kraadi sooja. Tean, et pooled eestlased ainult unistaksid hetkel sellisest temperatuurist väljas, aga ma ütlen ausalt, mul oli täiesti jahe! Asi on ametlik, olen ilma poolt ära hellitatud! Mul oli seljas kleit, kinnised jalanõud ja peal teksatagi(illustreeriv pilt üleval pool), seega ei ütleks, et oleksin eriti õhukeselt riides olnud. Aga nii, kui päike peitu läks, tulid mul külmavärinad, ninast hakkas vaikselt tatti voolama ja tekkis tunne, et tahaks salli kaela panna. Kujutate te ette! Eriti kurb. Siis vaatasin ilmateadet Miamis ja seal on ikka need toredad 32 kraadi sooja. Vist igatsen. Lõpetuseks kiire ülevaade sellest, kuidas mul räppari Metsakutsu #0kuni100 üleskutsega läks. Tegin veidi sohki, sest viimased kilomeetrid/miilid jooksin alles täna, 1. oktoobril. Küll aga ma ei näe tegelikult, et see oleks väga ebaaus, sest algus sai tehtud 6. septembril. Statistikat: kokku jooksin 103.1 kilomeetrit, üleskutse kestis mu jaoks 26 päeva, millest 21 päeval jooksin ja 5 päeval ei jooksnud üldse. Natukene segas see puhkus ka vahepeal, aga sain tehtud. Umbkaudne keskmine: 5 km päevas. Hullult raske ja nõme, sest mulle endiselt ei meeldi jooksmine, aga olen enda üle tohutult uhke! Ja kõige-kõige lõpetuseks lisan siia laulu, mis vist igavesti meenutab mulle Florida reisi ja eriti Miamit, sest seal mu mõlemad majutajad lasid mulle seda laulu. Mõlemad majutajad on Colombiast pärit ja laulu esitaja J. Balvin on ka! Mul on tunne, et see on praegu selline popp raadiomuusika Eestis, aga mul pole aimugi. Tean seda, et Eestis ma seda kunagi ei kuulaks ja see ei meeldiks mulle. Naljakalt palju oleneb, kes, millal ja kus sulle mõnd laulu tutvustab. Praegu see mulle igatahes meeldib. Olge mõnusad! Teie Äll. Alustan hoiatusega, et siit postitusest leiab sadu pilte! Eelmise kirjutise lõpuks olin nii väsinud, et ei tajunud enam, et tahtsin pilte ka juurde lisada, nii et panen siia eelmise postituse juurde käivad pildid. :) 5. päev 21. september. Sellel päeval ärkasin vara, et minna Miami lennujaama ja lennata sealt Orlandosse. Algne põhjus, miks ma üldse Orlandosse lendasin, oligi Young the Giant kontsert, aga nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis neid mul seekord näha ei õnnestunudki. Esialgu olin päris kurb ja arvasin, et suur osa mu reisist on rikutud, sest see oli väga oluline mu jaoks. Lõpuks võtsin end kokku ja mõtlesin, miks ma ikka lasen end asjal heidutada, mida ma muuta ei saa. Läks nii, siis läks, järelikult pidigi minema. Minu uueks majutajaks oli Tom Brasiiliast. Tema kodu ja selle asukoht olid kõige ilusamad, mis selle reisi jooksul kogeda sain, aga kogemus temaga kõige negatiivsem. Mul oli lausa oma tuba ja oma wc. Vahel mõtlen, miks inimestel on ''üle'' sellised suured osad oma kodust. Siis on mul jälle heameel, kui neid kasutatakse üllastel eesmärkidel ja pakutakse (tasuta) majutust. Ta kodu oli Baldwini järve ääres ja see piirkond oli nii ilus, rahulik ja kuidagi positiivse meeleoluga. Ma ei tundnud end ohustatuna ja lausa nautisin seal ringi kõndimist. Pealegi oli seal vähemalt võimalik ka kõndida, mitte ei pidanud kõikjale autoga liiklema. Ilmselt tekib teil küsimus, miks mu kogemus temaga negatiivne oli, kui kõik muu hea oli. Mis ma siin ikka keerutama hakkan, vastan parem otse ja ausalt ära, sest ma juba tean ette, et muidu saan selle kohta küsimusi. Suure tõenäosusega paistsin ma talle atraktiivsena, mistõttu ta arvas, et oleks okei mulle küsimata! lähenemiskatseid teha. Äärmiselt ebamugav oli. Ma niigi ei salli, kui inimesed mind puudutavad ja katsuvad ja kui seda teeb keegi võhivõõras, kes mulle isegi ei meeldi, on asi päris katastroofiline. Samas sellisteks asjadeks tuleb paratamatult valmis olla. Tegin talle õhtu jooksul selgeks, et ma ei taha temalt/temaga mitte mingisugustki füüsilist kontakti. Kuigi ta esialgu arvas, et ma õrritasin või tegin nalja, sai ta lõpuks minust aru, kui ma päris pahaseks sain. Ilmselt oli tal siis piinlik, sest kogu järgneva aja, mis ma seal ööbisin(2 päeva), nägin ma teda ainult 3 minutit kokku. Jätan selle nõmeda teema nüüd siia ja räägin parem, mis ma Orlandos siis õigupoolest tegin. Esimene päev lihtsalt jalutasin, tutvusin naabruskonnaga ja nautisin ilma. Õhtul näitas Tom mulle Disney Springs'i. Ma ei teagi, kuidas täpselt seletada, mis see on. Disney-teemaline koht, kus on palju poode, kohvikuid, restorane jms. Sellest päevast alates on mul kaameras hästi palju pilte, enne ma kaamerat väga kaasas ei tassinud, seega suur osa pilte on ka telefonist. Koht oli ilus ja tore ja ma olin nii põnevil nagu väike laps. Nägin kaugelt ka ilutulestikku, mis Disneyworldis õhtul lasti. 6. päev. 22. september. Kui ma peaksin oma reisist midagi enim esile tooma, siis oleks see 6. päev, sest ma pole mitte kunagi midagi nii vinget oma elus kogenud! Käsin Universali teemapargis. Ma ei oskagi seda kuidagi teisiti nimetada, proovin oma piltide ja seletustega piisavalt hea ülevaate anda. Universalil on 3 teemaparki: Island of Adventures, Universal Studios ja Volcano Bay; kaks esimest on tavaliste atraktsioonidega(lõbustuspargi moodi) pargid, aga viimane on veepark. Mina ostsin pileti kahte esimesse, sest mul oli Orlandos põhimõtteliselt ainult üks päev ja kahjuks ma ei saa end kaheks võis kolmeks rebida ega päevasse tunde juurde võluda; mingisugune valik tuli teha. Tegin selle otsuse alles piletikassas koos müüjaga läbiarutades, sest ta andis mulle ideid, mõtteid ja põhjendusi, mis tegid mu otsuse palju kergemaks. Mu kogu päevapilet kahes pargis läks kokku maksma vist 270 eurot. Ulme, ma tean!! Pole üldse imet, et ma pankrotis jälle olen. Eks mul oli ja on rahast natukene kahju, aga samas praegu mõtlen, et see oli täiesti väärt seda. Mulle tohutult meeldis see kõik ja kunagi hiljem isegi tahaksin ja raatsiksin ka uuesti minna. Olin seal terve päeva üksinda ja ma avastasin, kui väga ma nautisin seal üksinda olemist ja kui palju eeliseid see mulle andis. Island of Adventure pargis soetasin endale express-passi, mis kinnitas atraktsioonidele saamise ilma järjekorras passimiseta. Seal olid järjekorrad tavaliselt 30-60 minutit ootamist, aga express-passiga vast võib-olla 5. See oli ka mulle üsna vajalik, sest olin seal ainult ühe päeva ja kui juba läksin, siis pigem olla kindel, et saan kõik külastatud, kui et ootan ja ootan ja jäängi ootama ning pooled kohad jäävad külastamata. Samas oleks seal ka super olla kas kahekesi või neljakesi, aga üksinda olemine andis, nagu mainisin, mitmeid eeliseid. Universal Studios ma seda passi ei ostnud. Ma isegi ei tea, miks, aga see oli ainuõige mõte. Seal on sellised ootejärjekorrad nagu ''single rider'' ehk kui sa oled pargis üksinda, saad eelisjärjekorras sisse. Pole probleemi! Samuti ei käinud ma seal pargis selle tavalahtioleku ajal(ehk kella viieni õhtul), vaid ühel põhimõtteliselt lisaüritusel. Septembrist novembrini on seal Halloweeni-teemaline park, mis avatakse 18.30 ja suletakse 1 öösel, mille raames on siis park ära kaunistatud Halloweeni stiilis, ringi liiguvad ülilahedad tegelased, kes külastajaid hirmutavad ja avatakse 6 uut teemamaja. Iga teemamaja on tehtud mingi populaarse õudse filmi või sarja põhjal, kust sa kõnnid läbi justkui mingitest kindlatest stseenidest, kus sind hirmutavad seal näidelnud tegelaskujud. Keeruline seletada ja nendes majades sees pilte teha ei tohtinud. Universal Studio põhilised ja populaarseimad atraktsioonid olid lisaks teemamajadele ka õhtul sellel lisaüritusel avatud, seega polnud mul mõtet sinna parki päevapiletit osta. Pigem loobun lahjematest ja mitte nii tahetud atraktsioonidest selle Halloweeni teema nimel. Oli seda ka väärt! Ilmselt praegu tundub see jutt jube segane, aga siit tulevad pildid ja nende all ka täpsustavad kommentaarid. Peale seda äärmiselt vinget ja väljavahetamatut kogemust mõtlesin peas läbi ka paar nippi, mida ma oleksin teisiti teinud või lihtsalt mõned nipid, mida kõrvataha panna.
Ma tahaksin sinna kindlasti minna siis, kui on vähemalt 20+ kraadi, et saada ka veeatraktsioonidest osa. Seepärast soovitaksin ka selga panna/kaasa võtta ujumisriided ja nendega seal käia ja igaks juhuks miks ka mitte mõned vahetusriided. Pisikesest seljakotist piisab. Paljudele atraktsioonidele saab minna oma kotiga, osade juures on tasuta kapid, kuhu need selleks ajaks ära panna. Samuti võtaksin ma rohkem süüa ja juua kaasa, sest see on täiesti lubatud. Kellegi teisega oleks seal koos tohutult vinge piknikku pidada! Lahtised jalanõud, mis võivad märjaks minna! See oli mu suurim viga, mul olid kinnised tossud ja sokid ja mu varbad igatsesid värsket õhku. Arvan, et need ongi tähtsaimad tähelepanekud minu enda kogemuse põhjal. :) Nüüd ma saan ise ka sellest suurest teemapargi vaimustusest aru! 7. päev. 23. september. Ärkasin võrdlemisi vara, kuigi jõudsin päris hilja Tomi juurde tagasi. Terve eelneva päeva ma teda ei näinud ja see päev nägin ainult hommikul enne seda, kui ta toast väljus ja sõbraga kuhugi läks. Mul polnud selleks päevaks kindlaid plaane, niisiis jalutasin jälle järve ääres ringi ja ostsin endale muidugi ühe smuuti. Mis päev oleks Alicel ilma smuutita. Õnnetu päev. Siis leppisin ühe Egiptuse päritolu meesterahvaga kokku, et kohtume ja lähme sööma. Ta pakkus mulle samuti Orlandos majutust, aga kuidagi ma pidin oma valiku tegema. Samas niisama tuttavaks saada oli ka tore. Ta oli hästi sõbralik ja rääkis palju huvitavaid jutte oma elust ja Egiptusest. Järgmine kord, kui peaksin Orlandosse minema, siis ma ilmselt ööbiksin tema juures. Ta oli parasjagu ühe oma külalisega, Jelenaga Venemaalt, kelle ta kaasa võttis. Nende suhtlus omavahel oli üsna keeruline ja naljakas, sest Jelena inglise keel oli päris puudulik ja ta lootsin, et ma oskan vene keelt rääkida... see selleks, muidugi. Niisiis jalutasime kolmekesi ringi ja käisime ühes tohutult lahedas ja siiamaani ühes odavaimas kohas söömas. See oli buffee stiilis kohvik, kus said 9 dollari eest võtta nii palju, kui vähegi tahtsid. Imeline! Ja toit oli superhea ja minusugusele ''pirtsakale'' leidus seal ka palju sobivat. Olime mõned tunnid jalutanud, söönud ja jutustanud, kui mul oligi juba vaikselt aeg hakata tagasi Miami poole suunduma. Sõitsin Uberiga Tomi juurde tagasi, et võtta oma asjad ja talle head aega öelda. Tom oli mu peale solvunud, et ma temaga peale esimest õhtut rohkem väljas ei käinud ja et ma teda piisavalt sümpaatseks ei pidanud, niisiis lukustas ta end oma tuppa ja ignoreeris mind ega öelnud mulle nägemistki. Mis seal's ikka, tegi tegelikult minu elu natukene kergemaks, ma ei pidanud end liiga ebamugavalt tundma. Pärast muidugi vabandas, et magas. Ja siis veel hiljem hakkas mind süüdistama, et olin lugupidamatu külaline, aga mida iganes. Ta ise oli lugupidamatu võõrustaja. Inimesi on kõiksuguseid. Naljakas. Sõit tagasi Miamisse möödus kiiresti ja viperusteta. Oli aeg minu kahe viimase öö jaoks, puhkusereis hakkaski vaikselt lõpusirgele jõudma. Seekordne Uberisõit oli jälle üks naljanumber, sest juht rääkis hispaania keelt ja inglise keelt üldse ei mõiganud. Siis tekkis seal ühe teise sõitjaga probleem, kus juht ja sõitja kordamööda vaidlesid mõlemad oma keeles, sest ühe telefon näitas, et teine katkestas sõidu ja vastupidi. Keeruline ja kurb olukord, aga mina õnneks jõudsin kohale probleemideta. Vähemalt nii ma arvasin. Uus host oli Anderson. Olin ta maja ees, kirjutasin talle, et olen kohal. Paar minutit ei mingit vastust. Hmm, okei. Proovisin helistada, aga endiselt mitte mingit vastust. Hakkas natuke hirmus, sest õues oli pime ja ma päris täpselt ei teadnud, kus ma olen. Mõtlesin juba varuplaani ja teadsin, et võin Diego juurde tagasi minna, kui mul seda vähegi vaja on. Lõpuks aga tuli Anderson välja ja vabandas, et ootama pidin. Tegelikult ootasin vist ainult 5 minutit. Pole ju üldse hullu. Inimene võis ju käia kas vetsus või ma ei tea, mida iganes, täiesti normaalne. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib liiga palju mõelda. Tegelikult, ütlen kiiruga välja, oli Anderson mu lemmikhost peale Diego! Ta on samuti pärit Colombiast. Ma ei tea, mis värk nende hispaania keelt kõnelevate Lõuna-Ameeriklastega on, aga juhtus nii. Ta on nii lahe inimene ja me klappisime omavahel päris kiiresti. Meie muusikastiil osutus sarnaseks, nii et tutvustasime teineteisele head muusikat, rääkisime elust-olust oma kodumaades ja lihtsalt tutvusime. Mingi aeg käisime korraks väljas süüa võtmas ja tulime tagasi. Tegime ekspromtplaanid, et järgmisel päeval lähme veeparki. 8. päev. 24. september. Mõeldud-tehtud. Ärkasime veepargi plaani jaoks varem, hüppasime ta autosse ja sõitsime sinna. Minu esimene veepargikülastus ka. Mu ainus veepargile sarnane külastus on olnud Kalev Spa veekeskus. Seega ei saanud neid kaht omavahel võrreldagi. Mul kahjuks pole sellest pilte, sest mis ma ikka pildistan veepargis. Keeruline. Igatahes oli meil väga lõbus ja sain erinevatest superhirmsatest veetorudest alla lasta ja olen isegi elus! Peale veeparki sõitsime tagasi Miamisse ja käisime kahel erineval avaõhumarketil, kus oli elav muusika, palju värsket toitu ja käsitöökaupa. Lihtsalt nii mõnus õhtu oli seal ringi jalutada. Olen täiesti kindel, et jääme Andersoniga veel edaspidi suhtlema! Seepärast mulle couchsurfing meeldibki. Kunagi ei tea, missuguse kogemuse või tuttava sealt leiab. Hiljem läksime veel randa jalutama, sest ma polnud õhtuses/öises Miami rannapiirkonnas käinudki ja ta üritas mulle väita, et siis on kõik teistsugune. Tal oli õigus. See oli palju elavam, seal oli nii palju värve ja melu. Unustasin muidugi oma kaamera koju ja sellest mul pilte polegi. Sellegipoolest jäi mulle meelde, kuidas seal tundus olevat tavaline see, kui iniemsed kõndisid ringi ja endal oli madu kaelas. No... misasja? See oli jälle uudne kogemus ja pani mind päris palju itsitama. Millegi pärast, muidugi õnneks, ma neid madusid ei kartnud. Aga milleks? Ilmselt mõni rahanurumise nipp. Ja siis nägin mitut inimest, kellel polnud käsi ja nad joonistasin varbaga. Issanda loomaaed Miamis on eriti kirju. Kohtasin ikka kõike ja kõiki. 9. päev. 25. september. Viimane päev. Magasin üsna vähe, aga ärkasin päris värskelt. Vedelesin natukene niisama ja toimetasin omaette. Kuna oli esmaspäev, siis Anderson oli juba tööle läinud, kui ma ärkasin. Käisin üksinda ringi jalutamas ja nautisin neid viimaseid tunde Floridas. Kusjuures Anderson oli veel nii lahke, et töölt koju tulles viis ta mind isegi lennujaama ära. Tagasilend oli üsna hilja õhtul ja ma olin päris väsinud, nii et sain enamiku ajast lennukis magada, mille üle on mul heameel, sest tavaliselt seda ei juhtu. Sain veel aknaaluse koha ja terve isterea endale valdusesse. Mitte, et ma seda kasutanud oleksin, aga mugavam oli ikka. Tagasilennul viskasin ka pardatöötajad mõne killu mu õhtusse, nii et sain edukalt öelda, et kõik sõidud Ameerikas on olnud lõbusad ja toredad. Ja ongi kõik. Minu puhkuseseikluste romaan on nüüdseks lõpukorral. Väga põnev, omanäoline ja kirju reis oli. Vot nõnda ma seda kirjeldaksin. Pluss veel lisaksin selle, et vajan puhkusest puhkust. Olen kaks päeva nüüd täielikult zombie olnud, kuigi unetunde on normaalselt jagunud. DCsse on suvi tagasi tulnud ja päeval on jälle vähemalt 26 kraadi sooja. Lausa uskumatu on mõelda, et tegelikult algab selle nädala lõpus juba oktoober. Mul on tunne, et siinne sügis võib mulle isegi meeldima hakata. Ma pole kunagi muidu suur sügisefänn olnud, aga see on ilmselt suuresti olnud seoses sellega, et sügis=kool. Järgmiste seiklusteni! Saate aru, ma olen nii põnevil, et kõikidest oma seiklustest rääkida! Ma ei taha sellele mõelda ka, kui pikk see postitus tuleb. Mul on tunne, et ma teen selle kahes osas, sest mul oli kaameras 750!? pilti ja veel rohkem emotsioone ja mõtteid ja tundeid, mida jagada! Noh, jah, kirjutasin osa jutust juba valmis ja järsku kustus kõik ära, klassikaline. Proovin siis uuesti. Kuna mul olid viimased nädalad tööl väga intensiivsed, siis perekond pakkus mulle välja võimaluse võtta puhkus ja näiteks minna reisile. Muidugi ma lähen reisile, kui saab! Polnud küsimustki. Järgmine hetk leidsingi end juba lennupileteid ostmas. Ma ausalt öeldes ei tea täpselt, miks ma just sinna plaanisin reisida, aga nii juhtus. Üks asi, mis mängis suurt rolli, oli mu ühe lemmikbändi, Young the Giant, kontsert Miamis. Ütlen kohe ära, et asjad kukkusid nii õnnetult välja, et ma ei saanudki neid näha, sest piletid olid välja müüdud. Ma olen selle üle päris tõsiselt kurb. Loodetavasti siis mõni teine kord. Ma küll väga palju detaile ei taha kulutada sellele, kuidas ma reisisin ja palju kõik täpsemalt maksma läks, sest mul on palju rohkem emotsioone ja kogemusi oma seiklustest, kui sellest, mis transpordiga ma liiklesin. Aga siiski mõned asjad toon välja, et tekiks täpsem ettekujutlus. Lendasin Spirit lennufirmaga, mille piletid iseenesest on odavad (mul ca 120 eurot edasi-tagasi), aga sellel on muidugi oma aga ka; isegi käsipagasi eest pidin lisa maksma 55 dollarit 1 ots, nii et 110 dollarit edasi-tagasi, mis on peaaegu juba nagu mu lennupiletite maksumus. Jabur. Pluss omakorda seiklus oli see, et pidin ''ärkama'' varahommikul(ehk inimkeeli öösel) 1.45, et väljuda toast 2.25 oma Uberile, et jõuda 3.15 rongile. Rongijaamast tasuta bussiga veel lennujaama ja seal paar tundi ootamist. Seega pidin kasutama 3 erinevat transporti, et jõuda Baltimore'i lennujaama. Lend maandus Fort Lauderdale'i linnas, mis on kurikuulsast ranna- ja peolinnast Miamist umbes 45 minuti kaugusel. Kus ma ööbisin? Kõik 8 ööd õnnestusid mul mööda saata tasuta öömajades. Couchsurfing.com on elupäästja! Ma praegu mõtlen, kui ma oleksin pidanud majutuse eest maksma, siis ma oleksin hetkel suure tõenäosusega miinustes, sest mul kulus kogu reisi peale kokku jaburalt palju raha. Ma ausalt ei tea, mis värk sellega siin on. 1. päev. 17. september Esimene Ameerika-sisene lend möödus muidu üsna vahvalt. Kõik mu lennukogemused siin riigis, mida on peale seda puhkust kogunenud lausa juba 4, on täiesti positiivsed. Siin on piloodid ja stjuuardid-stjuuardessid palju suhtlevamad, rõõmsamad ja kuidagi lihtsalt lahedamad. Nagu mainisin, siis mu esimene lend oli varahommikul. Õhku tõustes lülitati tuled välja ja siis piloot sosistas mikrofoni: ''Ssshh, go to sleep.'' Ja täpselt sellel hetkel, kui lennuki rattad maad puudutasid, hõiskas piloot rõõmsalt: ''Now you can turn your phones on!'' Siis oli meil mingi hetk vaja tehniliste värkide pärast oodata, et lennukist väljuda, mille peale ütles piloot jälle midagi vaimukat: ''Does anybody want to do karaoke while we wait?'' Midagi pole parata, aga mina küll itsitasin omaette iga asja peale, mis ta ütles. Ilmselt olin ainus. Jõudsin lennujaama üsna vara hommikul ja mul oli lahe majutaja, kes tuli mulle lausa lennujaama järgi. Mina, külm eestlane, küll ei mõista, miks peaks keegi mõnele võõrale järgi minema ja ta peale raha kulutama. Aga ega ma kätt ette ei pane. Eks hiljem mitmete erinevate inimestega arutades jõudsin arusaamale, et see on lihtsalt minu kui valge ja noore naisterahva privileeg. Valus, aga tõsi see on. Üksinda reisivaid meesterahvaid aidatakse palju väiksema tõenäosusega kui naisterahvaid, loogiline. Mu esimese majutaja nimi oli Harrison. Elas toredas kohas, aga ütlen ausalt, ta oli ainus, kelle kodu oli nii segamini. Samas saan aru, ta oli just orkaan Irma ja kolimise pärast palju pakkinud. Samal ajal majutas ta ka üht teist neidu, prantslannat Karolyne'i, kellega ma hakkasin kohe klappima ja meist said head tuttavad. Läksime temaga üsna kohe randa ja jalutasime niisama ringi. Nägin esimest korda elus iguaanat! Pean mainima, et väga ilusad loomad on ja ma olin sellest nii vaimustuses nagu väike laps. Üks huvitav asi, mis ma enda kohta tähele panin, on see, et mul polnud mingit hirmu Harrisoniga või Karolyne'iga suhtlemise ees. Tavaliselt olen võõrastega selline väga ettevaatlik ja skeptiline. Järelikult olid nad piisavalt lahedad. Karolyne on 24-aastane armas neiu, kes lendas üks päev enne mu saabumist Prantsusmaalt Floridasse ja kavates võtta ühe aasta vabaks, et reisida. Hetkel on ta juba Kuubal ja sealt edasi plaanib ilmselt Mehhikosse minna. Väga tuus, kas pole? Seiklesime kahekesi Fort Lauderdale'is ringi ja sattusime kahe suveniiripoe müüjaga jutustama. Ma isegi hetkel ei mäleta, millest me rääksime, aga no 15 minutit jutustasime kindlasti. See meenus, kuidas mu kulme kiideti ja küsiti, kus ma neid korda tegemas käin. Kompliment vastu võetud ja iseendale edasi antud. Kuskil 6 paiku õhtul läksime Harrisoni juurde tagasi, aga seal polnud kedagi. Teadsime, et tal peaks tulema kolmas külaline ka, neiu Venemaalt. Aga nagu ma mainisin, oli korteris tühipaljas inimtühjus. Mina aga tegin 3-tunnise uinaku, sest ma polnud eelnev öö reisimise pärast maganud ja Karolyne vaatas filmi. Vast 9-10 vahel tuli ka kolmas külaline koju. Ta nimi oli Marija. Saime kolmekesi omavahel tuttavaks ja lihtsalt vedelesime õhtul. Majutaja ise tuli koju alles varahommikul. Väitis meile, et oli tööl, aga ma tundusin olevat ainus, kes teda ei uskunud. Samas, mul on üsna suva, mis ta oma eluga teeb. Muide, Harrison hoiab saia sügavkülmas. See oli esimene kord, kui ma midagi sellist nägin, aga järgnevatel päevadel poodides käies märkasin, et seal on lausa eraldi lett! sügavkülmas olevatele saiatoodetele. Huvitav. 2. päev. 18. september Järgmisel päeval sõime neljakesi hommikuks burxi, sest see on Ameerika elu. Jah, sain veganversiooni, väga hea oli. Sealsed friikartulid olid veel paremad. Peale seda viis Harrison meid rongijaama, sest me kõik suundusime Miamisse. Kui mina isiklikult mõtlesin, et kuidas saaks hommik veel paremaks minna, sest sõime just head toitu, siis vastus ootas mind rongijaamas. Irma tekitatud kahjude tõttu oli rongisõit Miamisse tasuta, sest inimesed olid orkaani tõttu kodudest kaugemale pagenud, seega ma eeldan, et neil polnud lihtsalt piletimüüjaid kuskilt võtta. Super! Marija väljus varem, sest ta sai teada, et tema uus majutaja ei ela siiski Miamis. Minu uus majutaja elas lennujaamale üsna lähedal ja pigem Miami lõunatiivas, Karolyne'i oma vastupidi põhjapool. Mu uus semu ja majutaja oli Diego Colombiast. Üsna kohe, kui tema juurde jõudsin, läksime me välja. Ta näitas mulle Miamis populaarsustelt peale ranna ilmselt teisel kohal olevat piirkonda, Wynwood kunstipiirkonda. Minu jaoks veidi võrreldav Telliskiviga Tallinnas, sest neil on sarnane ajalugu; need kohad olid varem pigem sellised kasutud, mahajäetud lao/tööstushoonetega, mis siis läbi kunsti on loodud populaarseks ja ilusaks. Samas Wynwoodis oli rohkem kunsti, kui on Telliskivis. Tuleb aga välja, et peale selle suurt midagi erilist nagu vist ei teinudki. Diego näitas mulle kesklinna ka veidi ja populaarset šopingupiirkonda. Ilusad kohad olid mõlemad. Ja orkaanist polnud nendes piirkondades jälgegi, aga eks Miami olegi suuresti turismile põhinev, seega kõik vead peab võimalikult kiiresti likvideerima. Õhtul istusime Diego juures, kuulasime muusikat ja tutvustasime teineteisele oma kultuure ja tausta. Muide, tal oli ka kaks koera, Shelby ja Dakota. Tundub, et on õige koht visuaalpausiks, seega representeerin teile oma pilte kahest esimesest päevast. 3. päev. 19. september Diego läks hommikul tööle, seega leppisime juba eelneval õhtul Karolynega kokku, et kohtume ja lähme seikleme koos ringi. Viisin ka tema Wynwoodi. Ilmselt meeldib see koht pea kõigile, sest seal on põnev ringi vaadata isegi siis, kui sa pole suur kunstifänn. Edasi jalutasime kohalikku kaltsukasse, kust kahjuks midagi väga huvitavat tegelikult ei leidnudki; aga kogemus seegipoolest. Peale seda sõitsime koos esimest korda Miami randa ja nautlesime ilma ja ookeanivett. Siis käisime peamisel šopingutänaval jalutamas ja söömas. Edasi läks asi põnevaks, sest... Karolyne ööbis see öö ka Diego juures, enam-vähem minu palvel. Ta eelmine majutaja oli nudist, kes eeldas, et kõik tema külalised peavad sama tegema. Karolyne on enne nudismi proovinud ja ta ei arva, et see midagi imelikku oleks. Küll aga oli tal oma hostiga äärmiselt ebameeldiv olukord ja ma sain ilmselgelt aru, et ta ei taha seal rohkem ööbida. Minagi ei tahaks! Lühidalt öeldes tegi majutaja Karolynele lähenemiskatseid füüsiliselt, aga õnneks midagi ei juhtunud! Ilmselt sai host ise aru, et oli valesti käitunud, sest ta lukustas end oma tuppa ja ei öelnud Karolynele nägemistki, kui ta oma asjadel järel käis. Seega ma uurisin Diegolt, kas see oleks okei, kui Karolyne tuleks. Kokkuleppeks sai see, et me kokkame kõik koos õhtul ühe suure rahvusvahelise toidukorra. Mõeldud-tehtud! Prantslanna tegi kodumaiseid kreppe, kuhu sisse pani igaüks oma meele järgi asju, mis me kokku ostsime: kartulit, kikerherneid, seeni, kinoa-juurviljasegu, kurgi-tomati salatit, peekonit, sibulat, taimset juustu... vist sai kõik. Super hea toit oli! Jutustasime õhtul veel senikaua, kuni kõik vaikselt magama kustusime. Kusjuures üks huvitav märkus Diego kodu kohta: see oli varem autogaraaž/parandustöökoda, mille ta ise ehitas ümber oma koduks. Nii et väljast näeb see ausalt öeldes päris kahtlane välja, vähemalt suure tõenäosusega ei kipu sinna keegi niisama ligi. 4. päev. 20. september Alustan otsekoheselt: see päev oli täis veidraid seikluseid. Plaanisime Karolynega Evergladesi rahvusparki rattaga sõitma minna, et metsikuid alligaatoreid kohata. Sinna parki on Miamist vist vähemalt tunnipikkune autosõit. Eelneval päeval broneeris Karolyne rendiauto, et meil oleks sinna võimalikult mugav, kerge ja kiire minna. Juhtus aga see, et meie broneering tühistati viimasel minutil. Me ei tahtnud plaani nurka visata ja otsustasime sinna minna. Sõitsime poolele teele Uberiga ja edasi hakkasime hääletama. Üsna kohe võttis meid peale üks naisterahvas, kes rääkis, et oleme hullud, et hääletame, sest see on äärmiselt ohtlik. Väljudes tema autost palvetas ta, et ikka jumal oleks meiega. Järgmise juhi saamiseks läks veidi rohkem aega. Lõpuks peatus meie kõrval üks suuremat sorti auto, kuhu ma kohe juurde jooksin, et juttu puhuda. Tuli välja, et mees inglise keelt ei valda ja me pidime hakkama saama ainult hispaania keelega. Muide, Florida üks eripäradest on see, et seal on tohutult suur hulk hispaania keelt kõnelevaid inimesi ja seal saab hakkama saada ainult selle keelega. Mina rohkem lõunasse, seda rohkem hispaania keele mõju oli tunda. Minu õnneks oskas Karolyne natukene seda keelt. Piisavalt, et saada autosse. Juht viis meid vist ligi 25 minutit edasi ja lausa nõnda, et ta ise pidi tegelikult ära keerama, aga ta oli lihtsalt nii vastutulelik. Lõpuks jõudsime kuhugi rahvuspargi lähedusse, sest minul kadus kõneside täiesti ära, seega ei mingit internetti ja Google'i kaarti. Seis oli selline, et me ei teadnud lõpuks ise ka, kaugel me soovitud sihtkohast oleme, seega olime nõus sellega, et juht meid kuskil maha viskab, sest muidu ta oleks juba ilmselt liiga kaugele sõitnud. Saime teada, et oleme 6 miili kaugusel sihtkohast, mis autoga oleks käkitegu, alla 10 minuti sõit. Kui halb õnn, siis halb õnn. Oleks me seda teadnud, siis oleksime lasknud end vist ikka täiesti ära viia, aga kartsime, et meie sihtkoht on kaugemal. Tol hetkel olime juba täiesti keset ei-miskit, sest meid ümbritses mõlemal pool teed tühjus ja kuskil kaugustes ka rahvuspargid jms. Mis siis ikka, näpp püsti ja edasi. Meist möödus sellises veidras asukohas üllatavalt palju autosid. Ja mis veel üllatavamaks osutus, oli see, kuidas mitte keegi neist vist vähemalt tund aega ei peatunud. Selleks ajaks oli juba keskpäev ja päike paistis lagipähe. Hakkas tekkima kerge väsimus ja palavustunne. Väga imelik oli küll, et seal keegi meid peale ei võtnud, aga maantee ääres saime kiiremini löögile. Ma ei teagi, kaua me üritanud olime, ma eeldan, et 1.5-2h, kuni lõpuks otsustasime teha nõnda, et mina lähen ühele poole teed ja tema teisele poole teed hääletama ja olenevalt sellest, kummal pool auto enne seisma jääb, teeme me oma plaanid. Seega, kui auto jääks Karolyne poolel seisma, siis paluksime end rahvuspargini viia. Ps, olime vahepeal 2 miili edasi kõndinud, mis on 3.2 kilomeetrit lähemale sihtkohale. Kui auto jääks minu poolel seisma, siis laseme end linnapiiride poole tagasi viia. Kõndisime ja piinlesime ja naersime. Lõpuks oli mul lööki. Auto jäigi päriselt seisma! Karolyne tuli ja jooksis suure hurraaga minu juurde, et autosse hüpata. Järsku märkasime, et see on politsei. Noh, jah, see veel puudus, onju. Tegelikult läks kõik hästi ja meiega midagi ei juhtunud, trahvi ei saanud. Või kas ikka läks? Autos olnud politseinik oli valmis meid ära viima, kuhu minna tahtsime, aga... ta ei saanud. Ta tegi kõne jaoskonda, et meist raporteerida, et ta saaks võimaluse/loa, et meid transportida. Asjalood kukkusid nii välja, et tal ei lubatud meid kuhugi viia ja nõnda jättiski eeskujulik Ameerika politseinik kaks turisti keskpäeval lauspäikese kätte keset ei-miskit. Mis seal's ikka, tuleb edasi hääletada. Halenaljakas olukord oli ikka küll, muidu. Õnneks ei läinud palju aega mööda, kui mu juures peatus teine auto. Samuti politseinik, aga mitte tööajal, seega võis teha, mis tahtis. Hakkasime mõtlema, et oleme nii palju vaeva näinud, et nii kaugele jõuda. Ei tahaks päris käega lüüa ja linna tagasi sõita. Siis mul meenus, et poolel teel nägin silti mingisugusest safaripargist. Seega lasime end sinna viia, sest see oleks lihtsalt liiga õnnetu olnud, kui oleksime otse tagasi Miamisse läinud. See koht, kuhu end viia lasime, oli üks Evergladesi pargi osadest, kust tehakse paadituure, räägitakse ajaloost ja loodetavasti nähakse ka alligaatoreid. Meie neid ei näinud, sest ilm oli liiga palav ja ükski normaalne ja tark alligaator ei tule nii kuuma ilmaga niisama veest välja. Küll aga saime palju huvitavat ajalugu selle koha ja alligaatorite kohta teada. Ainus probleem oli ju see, et... me peame kuidagi sealt tagasi saama. Karolyne oli see julgem pool meist kahest ja hakkas külastajatelt küsima, kas keegi sõidab 2 vaba kohaga autos Miami poole. Peale mõnda aega vastas üks noor perekond meile, et võivad meid ära visata. Poole sõidu pealt tuli sideühendus mulle tagasi ja kaarti vaadates sain aru, et liigume täiesti teises suunas. Sõitsime linna nimena Homestead, mis nende väitel ''ongi Miami''. Päris jabur. See oli vist umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel Miamist tegelikult. See selleks. See perekond oli muidu ise väga lahe. Nad olid pärit Philadelphiast ja olid hetkel sünnipäevapuhkusel- kõigil kolmel, emal, isal ja pojal, olid selle sama nädala sees sünnipäev ja nad otsustasid neid puhkusega tähistada. Nad olid kusjuures päris noored, umbes Karolyne vanused ja ta on 24. Lõpuks jõudsime siis sinna ''Miamisse'' ja lasime end lihtsalt kuskil suvalises kohas maha panna, et saaksime ise edasi navigeerima hakata. Esimese asjana otsustasime tegelikult süüa hankida, sest hommikusöök oli viimane asi, mis me sõime. Peale toitu läks ajukene kenasti tööle ja leidsime mooduse, kuidas tagasi koju ehk Diego juurde saada. Otsustasime võtta bussi ja sõita sellega lõpp-peatusesse. Ma ei tea, kus see peatus oli, aga 1.5h lähemal Miamile. Sealt saime metroole ja metroopeatusest võtsime Uberi, et sõita Diego juurde, sest õues oli liiga pime ja me ei tahtnud hakata riskima jala kõndimisega, kuigi ta kodu polnud metroopeatusest kaugel. Tegelikult polnud see mingi metroo, sest see sõitis maapeal mitte maa all, nagu metroo DCs. Ühesõnaga, täielik naljanumber on see liiklemine seal Floridas ilma autota. Peaaegu, et võimatu, kui tahad kõiki oma närvirakke säilitada ja rahulikuks jääda. Ma ei teagi, kaua see meil täpselt aega võttis, et tagasi jõuda, aga üle 2h kindlasti. Seiklus missugune! Tegelikult praegu on sellele juba päris naljakas mõelda, kuidas meie algsest plaanist sai peamiselt lihtsalt päev otsa ringi sõitmist ja seiklemist. Õhtul otsustasime kolmekesi välja minna, sest mina suundusin järgmisel päeval uude linna ja teed nii Diego kui ka Karolynega viisid lahku. Diego viis meid kuhugi... ilusasse kohta. Ma ei teagi, mis selle täpne nimetus oli. Biscayne bayshore vist. Avaõhumarketid, poed, toidukohad, baarid. Ilus ja huvitav koht. Seal tekkis alles selline õige Miami meeleolu, sest enne mul seda väga polnud. Kahju, et alles siis. Varem mulle Miami väga ei meeldinud, sest Diego elukoht oli nii kahtlases piirkonnas, et seal lihtsalt ei saa end turvaliselt tunda. Eriti siis, kui oled turist. Ja naisterahvas. Ja heleda nahaga. Kuulsime seda juttu Karolynega ka Uberi juhtidelt, kes küsisid mitu korda üle, kas meil on ikka õige aadress... Aga siin ma olen, elus ja terve. Karolyne ka, nii palju, kui ma tean. Igatahes õhtul siis käisime kolmekesi väljas, võtsime natuke näksida, natuke juua, nautisime ilma ja ajasime juttu. Õhtu lõppes kurvalt, sest ütlesin Karolynele head aega. Naljakas, kuidas see kõik üldse nii hästi tegelikult välja kukkus. Mul polnud reisile tulles peaaegu mitte ühtegi kindlat plaani. Mis ma valetan, mis peaaegu, vaid polnudki mitte midagi. Ma lihtsalt läksin vooluga kaasa ja sama seis oli Karolynel. Meil mõlemal ikka väga vedas, et kohtusime, tuttavaks saime ja mitu päeva koos veetsime, olid need siis õnnestunud või ebaõnnestunud. Korraks muud juttu.
Hirmus, mis maailmas toimub! Pole varem sellele vist nii palju mõelnud, aga kuna kõik looduskatastroofid on mulle geograafilises mõttes väga palju lähedamal kui kunagi varem, siis olen hakanud selle peale rohkem mõtlema. Orkaan Texase osariigis, nädal või kaks hiljem orkaan Floridas, siis maavärin Mehhikos ja järgmine tohutult tugevate purustustega orkaan Puerto Ricos. Hirmus... aga hirmsalt põnev samal ajal, kui ma nüüd päris aus olen. Kuna olen oma seiklustega täpselt poolepeale jõudnud, siis arvan, et on hea aeg esimene osa siin lõpetada. Üritan võimalikult kiiresti reisi teise poole ka kirja saada! Nonii. Kaks küüd möödas kiiremini, kui ettegi oskaksin kujutada. Kohati vahva ja kohati kurb. Hetkel ei tahaks, et see üldse lõppekski. Minu vahepealsed toimetused on üht-teist põnevat vast jälle sisaldanud. Mul kusjuures paluti kirjutada ka umbkaudne päevaplaan, et teada saada, millised minu tavalised päevad olla võivad. Proovin siis ühe näite vahelduseks teha. 7. 30-8.00 Ärkan ja hakkan kaksikutega tegelema. Tavaliselt saavad nad umbes sellel ajal piima. 8.00-8.30 Teen kaksikutele putru ja peale seda söön ise ka. Endale teen tavaliselt smuuti. 8.30-10.00 Mängin kaksikutega. Vahel käime väljas jalutamas või oleme rõdul värskes õhus. 10.00-10.30 Kaksikud saavad pisikese toidupala ja piima. 10.30-12.00 Mängime ja möllame niisama. 12.00-12.30 Teen ja annan kaksikutele lõunasöögi. 12.30-13.00 Panen kaksikud lõunaunne. 13.00-14.30 Nende uneaeg on tihti erinev, vahel tund, vahel poolteist, vahel kaks või rohkemgi, aga poolteist tundub selline parim ligikaudne näide. 14.30-15.00 Teen ja annan neile jälle süüa ja piima. 15.00-17.00 Mängime, möllame, vedeleme niisama. Ja üldiselt peale seda tulevad juba kõik teised koju ja mul on vaba. Samas mul on väga paindlik ja erinev graafik üsna tihti, aga tõin ühe enim esinenud päeva näite. Peale töötamine suutsin end eelmisel nädalal ka paaril korral välja ajada. Käisime Erikaga mitu korda kuskil. Ühel päeval võttis ta oma sõbranna Agate kaasa, kes on Aupair Poolast. Käisime poodlemas, söömas ja kinos. See oli mu esimene kinokogemus siin. Polnud midagi erilist. Piletihind on umbes 12-13 dollarit, aga kindlat istekohta selle sees pole. Siin kehtib reegel: ''kes ees, see mees''. Kui jääd hiljaks, siis jääd ilma ja nii ongi. Peab leppima täiesti suvaliste kohtadega ja võimalik, et ei saa isegi oma sõpradega kõrvuti istuda. Me läksime vist 20-25 minutit enne ametlikku filmiaja algust saali ja see oli juba siis päris täis. Vaatasime filmi ''It'' ehk ''See''. Lühidalt öeldes ei avaldanud see film mulle muljet ja ma oleksin paaril korral magama jäänud, sest ma olin tohutult väsinud ja see film ei olnud piisavalt põnev, et mind ärkvel hoida. Aga mulle meeldis sealt üks tüdruk, sest talle oli vahva tegelaskuju antud. Nendega oli mul üks naljakas olukord ka. Tean, et Erikal pole mu toitumiseelistuste vastu midagi ja temagi heameelega sööb täistaimset toitu, aga Agate näiteks mitte. ''You know, Alice is like a COOL vegan. She doesn't make me feel bad, when I eat meat, or she doesn't judge me.'' ehk siis ''Tead, Alice on nagu see LAHE vegan. Ta ei pane mind halvasti tundma, kui ma söön liha ja ta ei vaata mind seepärast altkulmu.'' ehk siis mis tegelikult minust mõeldakse. Erika veel lisas, et ta host-isa siin olevat mu kohta sama öelnud. Samas sellele lisandusid igasugused imelikud küsimused ja see ongi põhjus, miks ma võimalikult palju väldin seda teemat kellegagi ja üldiselt ei ole nõus võõraga kuhugi uude kohta sööma minema. Tekitab minus ebamugava tunde. Ja ma ei jaksa oma närve kulutada inimeste peale, kes ei suuda aktsepteerida asju, mis ei käi nende kohta ega sega nende elu mitte mingit moodi. Absurdne. Ikka ja jälle saan kinnitust, et tänaval lastega ringi käies ei möödu kordagi päeva, kus keegi midagi ei kommenteeriks. Viimati astus mu juurde üks vanahärra, kui kaksikud vankris olid, ja küsis: ''Double trouble or dynamic duo?'', aga see oli vähemalt lahe! Ma ei oskagi eesti keelde seda ilusti tõlkida, aga umbes: ''kahekordne probleem või dünaamiline duo''. Ma vastasin, et mõlemat. Igav vastus, ma tean. Vahepeal leidsin aega, et kodus rohkem toimetada ja seadsin oma kaasavõetud pildid seinale üles. See tähendab, et leidsin aega, et poest seinanätsu otsida. Läksin selle jaoks lausa elaldi kontoritarvete poodi, mis oli ka muidugi tohutult suur. Aga vähemalt leidsin! Samal päeval ostsin endale vihmajope ja kummikud ka, sest viimaste päevade ilmad olid jube vihmased. Peale seda päeva pole aga vihma sadanudki... Tüüpiline. Nüüd on hoopis jälle päris suvine ja soe, nii et ega see muutliku ilma teema ainult Eesti värk pole. Uber on siin hästi levinud liiklusvahend ja olen seda vahepeal 2 korda kasutanud. Ausalt öeldes ise ma neid ei tellinud... nii et mina säästsin raha ja mul vedas. See selleks. Need sõidud on alati jube naljakad. Esimene ots möödus nõnda, kus autojuhiks oli Afganistaanist pärit meesterahvas, kes nüüd on 10 aastat elanud Ameerikas. Ta töötab/s kuidagi seoses sõjaväendusega ka. Ma ei tea, kas see on eestikeelne sõna, aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Tänu sellele ta igatahes Ameerikasse sattuski. Siis uuris muidugi minu kohta ja küsis, mis ma siis järgmisel aastal teha plaanin, kas edasi jääda või koju minna. Mille peale ma vastasin, et ma ei tea, sest see on nii kaugel. Tema aga kommenteeris seda lugu nõnda: ''Jää ikka siia. Ma tahaks veel su nägu siin näha.'' Ma arvan, et vanust oli tal vähemalt nii palju, et mulle isaks olla. Siis ta veel uuris, mis alkohoolseid jooke ma joon. Ausalt, iga Uberisõit on omamoodi seiklus. Teine ots oli ühe tumedanahalise meesterahvaga, kes paistis noorem kui eelmine juht. Temagi samuti palus mul talle ikka helistada millalgi. Ma täpselt ei mäleta, mida ta rääkis, olin üsna väsinud, aga ta ka üritas jube palju uurida mu kohta. Seega, õppetund teile: kui te sõpru või potentsiaalseid meesterahvaid endale otsite, sõitke palju Uberiga, nad on üksildased ja tahavad juttu ajada. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin juba, aga otsustasin vastu võtta Eesti räppari Metsakutsu #0kuni100 üleskutse. Õigus, kontrollisin üle, juba kirjutasin sellest. Tänaseks on mul 53% tehtud ehk 53 kilomeetrit joostud. Täiesti uskumatu ja ma olen megauhke enda üle. Usun, et teen selle 100 ära küll. Aga jooksmine pole mulle otseselt siiani veel meeldima hakanud ja vaatan kella/joostud vahemaad liiga tihti. Pole viga, pean vastu küll. Tegin oma elu rekordi ka ja jooksin ühel päeval tund aega. Kokku 8.8 kilomeetrit. Ausalt ka, ma olen päris mitu jäätist välja teeninud. Eriti arvestades seda fakti, et jooksulindi info järgi kaotasin 600+ kalorit. Mul on veel üks uudis, mida ma veel jaganud pole. Sõidan homme hommikul Florida osariiki pisikesele puhkusele, sest viimased nädalad olen päris intensiivselt tööd teinud ja selle tänuks sain endale lubada pisikese n-ö vaheaja. Lennupiletid on mul juba mitu nädalat tagasi ostetud. Need, kes vähegi uudiseid jälgivad, teavad, mis olukord seal hetkel on. Leidsin Eesti meediast selle kohta üllatavalt palju infot. Pole varem märganudki. Või siis pole osanud märgata. Täpselt nädal tagasi tabas orkaan Irma Florida poolsaart, jättes mitmeid miljoneid inimesi ilma eletrita, koduta jne. Niisiis pidin ma hakkama väga pingsalt jälgima uudiseid, et otsustada, kas minna või mitte minna... Mõtlesin külastusaega edasi lükata või mõnda teise osariiki minna, aga praeguseks siiski otsustasin jätta asjad nii, nagu need on. Kuna ma põhiliselt plaanin külastada Miamit, siis nagu ma ühe kohaliku käest teada sain, põhineb see linn nii suuresti turismil, et see püütakse võimalikult kiiresti korda teha ja minu tuleku ajaks peaks juba suur osa tip-top olema. Praeguseks tean seda, et ilmad on tagasi ilusad ja suvised 30-kraadised. Ma ei hakka rohkem midagi rääkima, mis ma täpsemalt teha kavatsen, sest see poleks muidu hiljem nii põnev. Kirjutan lihtsalt eraldi postituse selle kohta. Võin nii palju ainult veel ära märkida, et tundub, et olen lihtsalt täielikud ebaõnnes. Tahtsin minna oma lemmikbändi kontserdile, aga piletid müüdi välja. Plaanisin minna teise linna, aga ka seal müüdi välja... Samuti olen ma vist tänaseks päris tõbine. Kurk on valus, pea paks ja veidi palavikutunnet esineb ka. Mis seal's ikka.
(Ps: mul on täna, 16. sept., nimepäev!) Järgmise korrani! Hei, hei ja head septembrit! Mul on septembri üle ainult kahel põhjusel heameel: üle 13 aasta ei pea ma esimest korda septembris oma jalga koolimajja tõstma ja samuti on ilmad siiski valdavalt 25 kraadi. :) Täpselt nii, nagu mulle meeldib. *Jätkan nüüd 24h hiljem kirjutamist ja õhtul keeras ilm ikka vihmaseks ja äikesetormiseks. Noniiiii, olen jõudnud faasi, kus unustan kirjutada, lükkan seda edasi või mul polegi midagi kirjutada. Tegelikult vist ikka on küll, aga millegi pärast ma polegi seda teinud. Mõned vabandused leian kah. Hakkasin uut seriaali vaatama: ''How to get away with murder'' ehk tõlkes kohmakalt: kuidas mõrvaga pääseda. See võtab mu päevadest viimasel ajal päris mitu tundi. Muide, seriaal ise on päris hea. Nüüd, teisipäeval, 5. septembril kohaliku aja järgi kell 10 õhtul (ehk siis Eestis juba 6. sept) algab ühe mu lemmikseriaali, ''American horror story'', uus osa, seega olen juba päris põnevil. Täpselt nädal hiljem algab ''Mr. Robot'' ka ja siis mul polegi enam elu väljaspool koduseinu ja arvuti/teleriekraani. Avastasin, et kirjutasin viimati 2 nädalat tagasi. Tunnistan, päris piinlik. Aga samas ka jälle ehe näide sellest, kuidas mu aeg siin lendab. Nüüd pigistan jälle veidi une arvelt, et mitte seda edasi lükata ja unarusse jätta. 24. augustil sain endale uue sõbranna. Noh, ehk siis tavalise eestlaste mõistes tuttava. Tema nimi on Kristyna, ta sai alles juunis 20(esimene, kes on minust noorem!!!) ja ta on pärit Tšehhist. Ta on oma pikendusaastal sama pere juures, st ta on juba ühe aasta siin olnud ja on ühe aasta veel. Täpsemalt 9 kuud. Kuna tema kõik sõbrad olid ainult ühe aasta siin, siis nende aasta oli juba läbi saanud ja kõik suundusid koju tagasi. Ta jäi samamoodi üksikuks ja õnnetuks nagu mina. Siis me leidsime teineteist, aitäh Facebook. Meie esimene kokkusaamine oli tore, aga sealt edasi toimus natukene naljanumbrit, aga see oli vaid mingisuguse tehnoloogia trikk meie üle. Ta tuli mulle autoga järgi ja me käisime, trummipõrin, üllatus-üllatus: mu lemmikus smuutikohvikus South Block. Talle meeldis see ka, nii et oli väärt minek. Me istusime kuskil pingil ja jutustasime päris pikalt. Kristyna leidis endale paar kuud tagasi siit kaaslase, kes kusjuures on samas koolis tööl, kuhu ta oma pere ühe lastest igapäevaselt viib. Täpselt nagu mingi filmistsenaarium. Ta ise viskas ka selle üle nalja. Igatahes oli meil väga palju rääkida ja me paistsime mõlemad üksteisega nö klikkivat. Leppisime kokku, et lähme nädalavahetusel kuhugi ja teeme vahelduseks midagi toredat. Jõudis kätte nädalavahetus, ma polnud Kristynast midagi kuulnud ja otsustasin talle saata sõnumi, mis plaan on. Ootasin poolteist nädalat, aga ma ei saanud temalt mingit vastust. Ei sõnumi näol ega Facebookis. Olin siis jälle omaette natukene pettunud ja mossis, sest ma arvasin tõesti, et me sobisime. Ühel päeval siis otsustasin, et mis mul ikka kaotada on, ma parem kirjutan talle uuesti. Küsisin, kuidas läheb ja mainisin, et kurb, et me too nädalavahetus midagi ette ei võtnud ja et ta mu sõnumile ei vastanud. Tema vastas sellepeale, et ta vastas mu sõnumile ja saatis ekraanipildi sõnumivastusest. Mina kontrollisin oma sõnumeid... ja mulle pole see kohale tulnud, kuigi tema telefon näitas, et see on saadetud. Seega tema arvas, et ma solvusin ta peale, et me nädalavahetusel kokku ei saanud ja mina arvasin, et ta lihtsalt ignoreeris mind, sest ei leidnud mind piisavalt lahe olevat, aga tegelikult mängisid meie telefonid või võrguühendused mäkra ja ei edastanud tema sõnumit mulle. Siis aga oli meil heameel, et selle probleemi lahendatud saime ja tegime uued plaanid. Ma veel ei tea täpselt, mis me ette võtame, aga... eks paistab. Ühel huvitaval päeval liitusin ühe huvitava grupiga Facebookis- ''Welcome2DC''. Meeleheitel Alice teeb meeleheitel asju. Olen mõelnud mitu korda, et teen siin asju, mida ealeski Eestis ei teeks. Eesti on liiga väike ja kõik teavad kõiki ja kõik saavad teada, mida ma teen, isegi, kui ma seda ei taha. Teisel huvitaval päeval lõi grupi omanik Alex ühe huvitava ürituse nimega ''Speed-dating'' ehk kiirkohting. Mõtlesin, et teate, mis seal ikka. Miks mitte teha midagi, mida ma pole kunagi teinud. Ja huvitaval kolmandal päeval leidsin end juba sealt ürituselt. See toimus värskes õhus, ühes pargis. Korraldaja tegi veidi ka osalejatega eeltööd, et selgitada välja pisikesed sarnasused, et oleks kergem suvaliselt paare teha. Noh, näiteks, et vähemalt mõlema vanuse eelistusedki oma partneri osas klapiksid. Teate, nali naljaks, aga ma olin ainus osaleja, nii palju, kui teistel tagasisidet kuulsin, kellel läks see kogemus pigem ebameeldivalt. Mida see endast üldse kujutas? Alex pani siis minimaalsete teadmiste järgi kokku paarid ja andis paaridele paberilehe, kus oli peal 36 küsimust, mida teineteiselt küsida ja mille üle pikemalt arutada saab ja kuidas võõrast kiiremini tundma õppida. Ei, seal ei olnud ühtegi seksuaalset küsimust sees, olgem ikka mõistlikud. Seal olid pigem sellised elulised ja sügavamõttelised küsimused. Kasvõi näiteks see, et kelle surm perekonnas sind kõige enam häiriks ja miks. Miks oli mu kogemus pigem ebameeldiv? Sest, noh... oeh. Sain paariliseks endale ühe 27-aastase meesterahva, kes paistis olevat selline tagasihoidlik introvert. Sain tema kohta teada seda, et ta on vaimselt natukene haige ja ta varjab seda oma bossi eest, sest kui ta bossile räägiks, siis see läheks seadusega vastuollu ja ta oleks sunnitud vallandama. Võttes arvesse seda, et ta tööl ongi ainult tema... ja ta boss. Samuti oli tal sellel aastal elu esimene suudlus, kusjuures naisterahvas oli talle märkinud, et tegu oli kehva suudlusega. Siis ta rääkis veel sellest, kuidas ta peres on suured probleemid, enamasti täiesti tavaliselt ameeriklaste pseudoprobleemid. Peale selle tuli välja, et ta isa on alkohoolik ja seetõttu pole tema kunagi purjus olnud, sest ta näeb, kui halvaks inimeseks ta isa purjuspäi muutub. Vahel on mul tunne, et ma lihtsalt komistan selliste... kuidas ma ütlengi... teistsuguste inimeste otsa. Vahel tekib tunne, nagu ma oleksin neid kohustatud aitama. Mina aga endast midagi nii ei rääkinud, mõtlesin suurema osa tekstist lihtsalt välja ja presenteerisin nii, nagu juhtus. Pealegi, ta väitis mulle, et taon pigem ekstravert, aga ta kehakeelest oli selgelt välja lugeda introvertsust. Ta lihtsalt tahab olla ekstavert. Peale neid 36 küsimust paluti meil 2 minutit käest kinni hoida ja midagi ütlemata teineseisele silma vaadata. Teate, mis ma vaatasin? Enda peegeldust tema silmamunalt. Hea kerge oli keskenduda peale seda, kui ma avastasin, kui ebamugavalt ta ennast tunneb, sest ta lõug värises ja silmad käisid kogu aeg edasi-tagasi. Nii, et, noh, mis ma öelda oskan. Jälle üks kogemus juures, eksole. Naljapärast teeksin uuesti küll, aga... oskaksin rohkem arvestada. See-eest aga kuulsin pärast teistelt naistelt, kui toredad ja muhedad nende kaaslased olid ja kuidas nad ikka numbreid vahetasid jnejne. Mu kaaslane leidis mind ka Facebookist üles, aga minu jaoks on juba liiga ebamugav edasi suhelda. Äkki ta ei saanud selle ürituse mõttest aru ja arvabki nüüd, et me võiks paar olla. :D Ma ei tea, naljakas on, noh. Peale seda üritust jäid 7 naist (k.a mina) + korraldaja rääkima, et võiks midagi edasi teha ja kuhugi minna. Suund oli baari. Mõtlesin pikalt, kas ma peaksin mainima, et ma alla 21 olen ja juhul, kui keegi mu isikutunnistust peaks uksel küsima, siis pean kõikidele tsau ütlema ja koju minema. Jätsin selle teema sinnapaika ja asi lõppes nii, et korraldaja ostis mulle hoopis ühe sangria. Mul on siiski heameel, et olenemata minu ''alaealisusest'' siin nendega kaasa läksin, sest seal oli üks päris lahe seltskond koos. Kõige eredamini on mul meeles 3 inimest: üks Colombiast pärit naine, kelle jutustamise kirge ja tugevat aktsenti oli juba kaugele kuulda, Ta oli väga lahe ja otsekohene, ei kartnud midagi öelda ega kartnud ka paljut teha. Teine naine oli minu täielik stereotüüp Ameerika naise kohta. Vanus 32: blond, tüsedam, väitis, et on väga rahul oma eluga, olles see, kes ta on, samal ajal rääkides, kuidas ta on nõus ka 20-aastasega kohtingule minema, sest ta arvab, et on ''selles pereloomise vanuses ja aeg hingab juba kuklasse'', et oleks juba ammu aeg. Samuti istus ta kogu aeg ninapidi telefonis ja naeris kaasa ka siis, kui tegelikult ei teadnudki, milles nali seisnes. Tal oli üks naljakas käekott, millel oli väga lühike sang, nii et ta kandis seda käevangus ja see vaatepilt oli mulle kuidagi humoorikas- üks korralikult meeleheitel naisterahvas, ma ütleks. Ah, jaa, sõi isuga oma burgereid ka muidugi. Nüüd ma kõlan juba halvasti, aga mis seal ikka. Ma ei saa seda ehedat pilti muudmoodi edasi tuua. Kolmas oli aga ürituse korraldaja Alex, kellega ma nüüdseks lausa suhtlen. Pärit New Yorkist, vanematest üks ecuadorlane ja teine colombialane, kust ta on pärinud oma tumedama naha. 12 aastat tagasi kolis DCsse ja nüüd peab seda gruppi reaalsest huvist kohata uusi inimesi ja aidata neil navigeerida ja tutvuda selle linnaga. Samuti on ta Couchsurfingu lehel majutaja ja tal on lausa terve kapp täis meeneid, mis surferid üle kogu ilma talle toonud on. Ta on meeletult tark ja hea huumoriga ja selline super seltskonnapärl. Nüüd kerime aega edasi kuni eelmise nädalani. Esimesed kolm päeva olin tööga hõivatud ja siis õhtul lihtsalt suurest nukrusest kodus, sest mul polnud midagi erilist teha, kuhugi minna ja Erika oli ka puhkusel. Neljapäeva lõunapaiku aga koputas mulle uksele Eesti Superstaarisaates kuulsaks saanud Jana Liisa Johannson. Ei, ta ei koputanud juhuslikult, täitsa teadlikult. Me saime omavahel tuttavaks 2014. aasta suvel malevas. Ainus malev, kus ma käinud olen. Ma ei jäänud sealt ühegi inimesega suhtlema. Kuigi kõik on alati superõnnelikud selle kogemuse üle, sest leitakse palju sõpru, jäi minul see magedaks ja külmaks lihtsalt seepärast, et ma ise olin ka mage ja külm, sest mul oli just päev enne malevasse tulekut juhtunud midagi väga emotsionaalset rasket, et ma ei osanud ilusti inimestega suhelda ja olin kuri Alice. Igatahes, see pole üldse hetkel oluline. Jana käis samuti Ameerika elu avastamas läbi raamatumüügi nagu Gretegi. Lõpetas enda programmi ka sarnastel põhjusel. Ja siis kasutas ära juhust Ameerikat avastada, kuni tal see võimalus veel oli. Seega pakkusime oma perega talle kolmeks ööks katusealust. Neljapäeval, kui ta saabus, käisime õhtul kohe ringi vaatamas ja ma näitasin talle üht-teist. Võib-olla, aga ainult võib-olla viisin ta kohe Georgetowni South Blocki... Mis ma teha saan, kui see on ilus linnaosa ja hea kohvik! Reedel oli mul päev pooleldi vaba, olin hommikul ainult mõned tunnid abiks. Me plaanisime minna linna vaatama, aga lõpetasime kogemata ainult mu kodu juures asuvates poodides, sest... need on nii suured ja meil läks terve igavik ja poodidest välja tulles oli juba pime. Täiesti ebanormaalne. Õhtul aga läksime me Alexi juurde, tal oli ''pisikene istumine'', nagu ta ise väitis. Ta väiksesse 2-toalisesse korterisse tuli vist 25+ inimesi ja see oli lõppude lõpuks täielik kaos. Ehk ma esimest korda nägin ühe peoeelse istumise ära. See oli naljakas ja tore ja lõpuks olin natukene ärev ja närviline, sest seal oli nii palju inimesi ja kellegagi rääkida oli täiesti võimatu, pidi reaalselt häält ikka omajagu tõstma, et suhelda saaks. Esimene erinevus, mis mulle silma hakkas, oli see, kuidas seal keegi ei söö... Alex oli toonud puuvilju-marju ja muud näksi, aga mina ja Jana olime põhilised, kes sõid. Ma sõin päris mitu taldrikutäit, sest mu kõht oli väga tühi. Tundub, et see ''peo-söömine'' on pigem Eesti või Euroopa teema, aga seal kedagi väga toit ei huvitanud, mis oli päris huvitav. Asi, mis mulle väga meeldis, oli see, kui palju erinevaid inimesi sinna tuli ja seltskond oligi kirju nagu Issanda loomaaed. Seal oli inimesi Poolast (4 noort, keda Alex hetkel Couchsurfingu lehe kaudu majutas), Ukrainast, Chicagost, Indiast, Colombiast... rohkem mulle ei meenu, aga tean, et oli veel. Nii et see oli ülilahe. Ma pigem spekuleerisin kõrval ja kuulasin teiste vestluseid, kui et ise rääkisin. Janaga naersime ka seal kahekesi, et annab ikka tunda, et oleme ühes Põhja-Eurooplased, sest me olime ainsad, kes niisama omaette istusid ja kellegagi parasjagu vahetpidamata ei jutustanud. Pärast aga liikus kogu seltskond kuhugi baari ja kuigi me Janaga olime ka oodatud, olenemata meie ''noorest'' vanusest, otsustasime me koju tagasi minna. Tegin seda raske südamega, sest pidin järgmisel hommikul 6.30 ärkama ja ma teadsin, et ma saan liiga vähe magada. Nimelt terve laupäeva ja pool pühapäeva veetsin 3 lapsega üksinda, sest vanemad käisid Philadelphias. Kuigi mul oli ka esialgu plaan sinna minna, jäi see plaan ära, sest ma ei oska finantsiliselt endaga hakkama saada. Aga vead ongi õppimiseks, eksju? Muidugi ma hõiskasin, et juhheii, tegelikult ei pea terve laupäeva üksinda olema, sest mul on Jana. Tünga sain, Jana oli terve päev väljas, kuigi väitis, et tuleb varem tagasi/tuleb appi, kui vaja. Samas saan temast aru, ma oleksin ka vältinud 3 lapsega kodus istumist, kui ma oleksin uues linnas, mis vajab avastamist. Ei hakka heietama, päev oli raske ja pikk, aga oleme kõik elus ja terved. Õhtul suutsin veel kolmega väljas käia!! Nii et olen päris uhke enda üle. Sain kõige olulisega hakkama ja õhtu oli üsna rahulik, mis oli väga tore, sest ma olin päris väsinud. Ma päeval isegi magasin kaksikutega koos lõunaund. Head paar tundi olid. Umbes 22.30 ajal sain ka vanema lapse magama ja siis jäin ise poole koristamise pealt diivanile tukkuma ja magasin maha pereema mitu telefonikõnet. Umbes 30 minuti pärast ärkasin üles selle peale, et Jana tahtis tuppa sisse saada. Ma ei suutnud temaga isegi õhtul inimlikku suhtlust üleval hoida ja ütlesin talle kohe, et ma lähen magan edasi. Pühapäeval ta lahkus juba ennelõunal, seega olin ikkagi põhilise aja lastega üksinda, kuigi lootsin, et ei ole. Õnneks pühapäev läks üsna kiiresti. Esmaspäeva sain vabaks ja lihtsalt olesklesin pool päeva, tegin emaga videokõnet, käisin teist korda siin jõusaalis, mida mu korterelamu pakub tasuta. Ah, jaa, unustasin, käisin seal Janaga reedel esimest korda, sest ma ei julgenud üldse ise üksinda minna. Täitsa tore koht. Aga arvestades maja suurust, peaks see jõusaal 5x suurem olema. See selleks. Otsustasime emaga septembrikuus väljakutse vastu võtta, ehkki motiveeriks see meid rohkem liigutama. Tema tahab jõuda oktoobriks teatud kaalunumbrini ja mina võtan osa Eesti räppari Metsakutsu #0kuni100 jooksu väljakutsest. See kujutab endast ette seda, et terve septembrikuu jooksul pean kokku jooksma 100 kilomeetrit. Miks? Lihtsalt niisama, et rohkem end liigutada. Miks just 100? Eesti 100. aastapäeva auks. Lihtsalt mainin, et inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kui väga mulle joosta ei meeldi, nii et see on üks korralik ettevõtmine. See tähendab seda, et ma pean reaalselt iga päev päris palju jooksma, sest... ma ei jaksa korraga pikka maad joosta. Praegu kogun jõudu ja peale blogi kirjutamist äkki lähen proovin joosta. Küll aga minu jaoks on see väljakutse pigem nagu #0to62, sest jooksulindid ja mu jooksuäpid näitavad kilomeetrite asemel miile. Kõigest 59.6 miili jäänud... Olen tähele pannud, et ma ei ole veel harjunud siin sellega, et punktist A punkti B jõudmine võtab 3x kauem aega kui Eestis. Ma Eestis kunagi ei vaadanud ega arvutanud, mis kell ma toast välja peaks minema, lihtsalt läksin ja tegin kõike tunde järgi. Enamasti olid mu tunded õiged ja jõudsin kohale selleks ajaks, mis pidin. Siin aga lihtsalt jään kõikjale 15-45 minutit hiljaks ja see on päris hirmus ja ebameeldiv. Ma olen Alexiga 2 kokkusaamist (mitte meelega!) ära jätnud, sest ma lihtsalt... ei oska ajaga ega metroodega arvestada. Alati on mingi ehitus kuskil ja ümberistumised ja pikemad sõiduajad ja kõik muu, millega ma kursis pole. Ma olen päris kuri enda peale ja ei taha, et see enam korduks. Ülimalt nõme tunne. Eile oli sama lugu. Seega ma lihtsalt läksin hängisin üksinda Georgetownis. Üldse see õhtu jooksis täiesti rappa. Tahtsin ühele üritusele tema ja ta surferitega minna, aga ma ei jõudnudki. Siis oleksin metrood oodates peaaegu pildi taskusse pannud, sest mul oli kas: palav või kõht tühi või veepuudus või kõik korraga. Palav polnud, aga need teised olid küll. Ma tean, mida ma sellises olukorras tegema pean, nii et istusin rahulikult metroo põrandale ja hingasin omaette kuni metroo tuli. Siis otsustasin, et lähen ostan kiiremas korras midagi süüa. Otsustasim smuutikausi kasuks, kuhu oli 15-20 minutit jalutuskäiku, nii et see oli päris piinarikas. Kohale jõudes avastasin, et South Block oli kinni... sest esmaspäeval oli riigipüha, Labor Day. Ma täpselt ei teagi, mida see endast kujutab, aga noh. Siis hakkas mul eriti paha ja ma ei teadnud mida teha. Kõndisin tagasi, sest metroopeatuse juures oli üks teine smuutikohvik... mis suleti 2 min enne seda, kui ma kohale jõudsin... Tavaline Alice seiklus, nagu ikka. Noh, jah, üle tee oli Target. Läksin ostsin endale marju ja juua ja progandeid ja müslibatoone ja otsustasin koju tagasi minna, sest see kõik oli üks täielik fail. Ja olengi taaskord lõpule jõudnud. Mul kuidagi tunne, et postitused hakkavad igavamaks jääda. Praegu mõtlen, justkui poleks ma midagi erilist jaganudki, aga eks teie olge kohtunikud. Ja vabandan selle 2-nädalase pausi pärast, püüan end parandada. Muide. Olen saanud tagasisidet, et see meili jälgimise süsteem ei tööta ja ma olen täiesti nõutu ja ei tea mida teha. Vabandan, vaatan, uurin. Kohtumiseni! 21. augustil oli ameeriklastel üle Ameerika võimalik näha päikesevarjutust üle mitmekümnete aastate. Järgmine Ameerikas nähtav varjutus tuleb vist alles 100 aasta pärast, kui ma õigesti mäletan. Ka mul oli see au ja võimalus olla siin kohal ja seda tunnistada. Samas polnud see mu jaoks midagi erilist, mu tähelepanu oli hajutatud rohkem 2 pisikese pätaka meelelahutamiseks, kuni ise püüdsid päikesevarjutust läbi 3 paari prillide ja kaamerasilma püüda/vaadata. Esialgu küll lapsed magasid ja ma lootsin väga, et nad magavad veidi kauem oma lõunaund, et saaksin rahulikult selle varjutuse ära vaadata, aga ma olin terve päev nii pea laiali otsas, et olin ajaga valesti arvestanud. Päikesevarjutus liikus loodest kagu suunda ja Loode-Ameerikas algas see umbes 13 paiku, minu piirkonna ümber jõudis täielik varjutus umbes 15 minutit enne 15. Lapsed ärkasin 13-14 vahel vist üles. Üritasin nende magamise ajal uudiseid kuulata ja lootsin, et seal näidatakse midagi huvitavat ka. Üht-teist sain küll teada, aga midagi intrigeerivat ma ei näinud. Minu kodu juurest 100% täielikku varjutust ei näinud(aga kuskilt lähedal asuvast linnast nägi), siia paistis umbes 80%-line päikesevarjutus, kui ma ei eksi. Kuna keset päeva paistab päike nüüd meile otse rõdule, siis ma ei tahtnud kaksikuid sinna lasta, sest, noh, siinne päike on nii intensiivne ja lihtsalt oli kergem üksinda korraks rõdul ära käia. Nad vaatasid rahulikult mind akna tagant ja elasid mulle kaasa(loe: koputasid aknale). Nagu mainitud, kandsin 3 paari päikeseprille, sest päike on väga intensiivne ja kõik uudised korrutasid seda nii palju, et üks paar päikeseprille silmi ei kaitse. Mitte, et ma eeldasin, et 3 paari kaitsevad. Aga ikka parem kui 1 ju... jah? Ei? Muidugi oli mu kaameral aku täiesti tühi, nii et kogu see protsess oli täielik naljanumber. Püüdsin lastel meelt lahutada ja samal ajal laadisin kaamerat veidi ja siis mõtlesin peas välja, mis seadistusi ma seal tegema pean, et midagigi pildile jääks. Ma ei ole selle kaameraga veel väga sina-sõbraks saanud ja kogu see kaamera seadistuse asi on siiski natukene keeruline veel. Aga ma proovisin. Samal õhtul käis meil külas üks tore naisterahvas oma mõnekuuse lapsega. Tal oli ees lahedada probleem, mida teha oma pisikese lapsega, kui ta tahab ise tööle minna. Selle peale rääkis ta jutu oma sõbrannast, kes, samuti elades Ameerikas, pani oma alles imiku kuhugi päevahoidu, mida pidasid üleval kaks inimest- üks naisterahvas koos oma mehega. 6-kuuselt suri see beebi seal lastehoius. Omanikud väitsid, et laps lämbus piima juues, aga autopsia näitas 4 murdunud ribi koos jalaluumurruga. Midagi oli veel, aga ma ei mäleta hetkel. Aga siiski!?!?!? Seega suure tõenäosusega lihtsalt peksti seda last seal. Täiesti ettekujutamatu mu jaoks. Küll on ikka inimesi olemas. Ma vahel mõtlen, et ma olen halb või imelik. Aga vähemalt mitte nii halb või imelik. Arstid olevat väitnud, et lahkamine näitas seda, et see polnud hiljutine probleem, vaid et teda peksti juba pikemalt, sest ega niisama kergelt need luud nõnda ei murdu. Eriti veidraks teeb asjaolu see, et lapsel ei olnud sinikaid, ei käitunud kodus veidralt... Ei mahu pähe. Unustame nüüd selle nõmeda teema ära ja tuleme korraks tagasi päikesevarjutuse juurde. Vaadates telefonist uudiseid, tervitas mind ühel hetkel selline vaatepilt. NB, tähelepanu parempoolseimale meesterahvale. Ainult Ameerikas. Millalgi rääkisin sellest, kuidas ma ühelt netileheküljelt(shein.com) palju riideid tellisin. Kokku ostsin 9 asja, millest 2 paari pükse, mis mulle kumbki selga ei mahtunud, kiiresti kohale tulid, aga ülejäänud asju pidin päris kaua ootama. Sain ka need muidu lõpuks eile kätte. Võin öelda, et kõik need 7 ülejäänut asja olid palju-palju paremad, kõik läksid mulle selga ja umbes 4-5 asja 7st olid täiesti ideaalsed. Pildid on nagu nad on. Enamasti saab tellimustega võimalikult täppi panna sel juhul, kui loed läbi nii palju kommentaare ja tagasisidet, kui vähegi viitsid. Mitmed asjad pidin suuremad tellima, et parajad oleksid. Õige kah, et nii tegin, ongi kohe paremad seljas. Ilmselt mu enda suurus poleks selga mahtunudki. PS! Olen ametlikult pankrotis, mu pangakontol on 20 eurot ja jätan ära mitu planeeritud reisi(ja lemmikbändi kontserdi vist ka). :) Hästi tehtud, Alice, hästi tehtud... uskumatu.
|
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |