Alustan hoiatusega, et siit postitusest leiab sadu pilte! Eelmise kirjutise lõpuks olin nii väsinud, et ei tajunud enam, et tahtsin pilte ka juurde lisada, nii et panen siia eelmise postituse juurde käivad pildid. :) 5. päev 21. september. Sellel päeval ärkasin vara, et minna Miami lennujaama ja lennata sealt Orlandosse. Algne põhjus, miks ma üldse Orlandosse lendasin, oligi Young the Giant kontsert, aga nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis neid mul seekord näha ei õnnestunudki. Esialgu olin päris kurb ja arvasin, et suur osa mu reisist on rikutud, sest see oli väga oluline mu jaoks. Lõpuks võtsin end kokku ja mõtlesin, miks ma ikka lasen end asjal heidutada, mida ma muuta ei saa. Läks nii, siis läks, järelikult pidigi minema. Minu uueks majutajaks oli Tom Brasiiliast. Tema kodu ja selle asukoht olid kõige ilusamad, mis selle reisi jooksul kogeda sain, aga kogemus temaga kõige negatiivsem. Mul oli lausa oma tuba ja oma wc. Vahel mõtlen, miks inimestel on ''üle'' sellised suured osad oma kodust. Siis on mul jälle heameel, kui neid kasutatakse üllastel eesmärkidel ja pakutakse (tasuta) majutust. Ta kodu oli Baldwini järve ääres ja see piirkond oli nii ilus, rahulik ja kuidagi positiivse meeleoluga. Ma ei tundnud end ohustatuna ja lausa nautisin seal ringi kõndimist. Pealegi oli seal vähemalt võimalik ka kõndida, mitte ei pidanud kõikjale autoga liiklema. Ilmselt tekib teil küsimus, miks mu kogemus temaga negatiivne oli, kui kõik muu hea oli. Mis ma siin ikka keerutama hakkan, vastan parem otse ja ausalt ära, sest ma juba tean ette, et muidu saan selle kohta küsimusi. Suure tõenäosusega paistsin ma talle atraktiivsena, mistõttu ta arvas, et oleks okei mulle küsimata! lähenemiskatseid teha. Äärmiselt ebamugav oli. Ma niigi ei salli, kui inimesed mind puudutavad ja katsuvad ja kui seda teeb keegi võhivõõras, kes mulle isegi ei meeldi, on asi päris katastroofiline. Samas sellisteks asjadeks tuleb paratamatult valmis olla. Tegin talle õhtu jooksul selgeks, et ma ei taha temalt/temaga mitte mingisugustki füüsilist kontakti. Kuigi ta esialgu arvas, et ma õrritasin või tegin nalja, sai ta lõpuks minust aru, kui ma päris pahaseks sain. Ilmselt oli tal siis piinlik, sest kogu järgneva aja, mis ma seal ööbisin(2 päeva), nägin ma teda ainult 3 minutit kokku. Jätan selle nõmeda teema nüüd siia ja räägin parem, mis ma Orlandos siis õigupoolest tegin. Esimene päev lihtsalt jalutasin, tutvusin naabruskonnaga ja nautisin ilma. Õhtul näitas Tom mulle Disney Springs'i. Ma ei teagi, kuidas täpselt seletada, mis see on. Disney-teemaline koht, kus on palju poode, kohvikuid, restorane jms. Sellest päevast alates on mul kaameras hästi palju pilte, enne ma kaamerat väga kaasas ei tassinud, seega suur osa pilte on ka telefonist. Koht oli ilus ja tore ja ma olin nii põnevil nagu väike laps. Nägin kaugelt ka ilutulestikku, mis Disneyworldis õhtul lasti. 6. päev. 22. september. Kui ma peaksin oma reisist midagi enim esile tooma, siis oleks see 6. päev, sest ma pole mitte kunagi midagi nii vinget oma elus kogenud! Käsin Universali teemapargis. Ma ei oskagi seda kuidagi teisiti nimetada, proovin oma piltide ja seletustega piisavalt hea ülevaate anda. Universalil on 3 teemaparki: Island of Adventures, Universal Studios ja Volcano Bay; kaks esimest on tavaliste atraktsioonidega(lõbustuspargi moodi) pargid, aga viimane on veepark. Mina ostsin pileti kahte esimesse, sest mul oli Orlandos põhimõtteliselt ainult üks päev ja kahjuks ma ei saa end kaheks võis kolmeks rebida ega päevasse tunde juurde võluda; mingisugune valik tuli teha. Tegin selle otsuse alles piletikassas koos müüjaga läbiarutades, sest ta andis mulle ideid, mõtteid ja põhjendusi, mis tegid mu otsuse palju kergemaks. Mu kogu päevapilet kahes pargis läks kokku maksma vist 270 eurot. Ulme, ma tean!! Pole üldse imet, et ma pankrotis jälle olen. Eks mul oli ja on rahast natukene kahju, aga samas praegu mõtlen, et see oli täiesti väärt seda. Mulle tohutult meeldis see kõik ja kunagi hiljem isegi tahaksin ja raatsiksin ka uuesti minna. Olin seal terve päeva üksinda ja ma avastasin, kui väga ma nautisin seal üksinda olemist ja kui palju eeliseid see mulle andis. Island of Adventure pargis soetasin endale express-passi, mis kinnitas atraktsioonidele saamise ilma järjekorras passimiseta. Seal olid järjekorrad tavaliselt 30-60 minutit ootamist, aga express-passiga vast võib-olla 5. See oli ka mulle üsna vajalik, sest olin seal ainult ühe päeva ja kui juba läksin, siis pigem olla kindel, et saan kõik külastatud, kui et ootan ja ootan ja jäängi ootama ning pooled kohad jäävad külastamata. Samas oleks seal ka super olla kas kahekesi või neljakesi, aga üksinda olemine andis, nagu mainisin, mitmeid eeliseid. Universal Studios ma seda passi ei ostnud. Ma isegi ei tea, miks, aga see oli ainuõige mõte. Seal on sellised ootejärjekorrad nagu ''single rider'' ehk kui sa oled pargis üksinda, saad eelisjärjekorras sisse. Pole probleemi! Samuti ei käinud ma seal pargis selle tavalahtioleku ajal(ehk kella viieni õhtul), vaid ühel põhimõtteliselt lisaüritusel. Septembrist novembrini on seal Halloweeni-teemaline park, mis avatakse 18.30 ja suletakse 1 öösel, mille raames on siis park ära kaunistatud Halloweeni stiilis, ringi liiguvad ülilahedad tegelased, kes külastajaid hirmutavad ja avatakse 6 uut teemamaja. Iga teemamaja on tehtud mingi populaarse õudse filmi või sarja põhjal, kust sa kõnnid läbi justkui mingitest kindlatest stseenidest, kus sind hirmutavad seal näidelnud tegelaskujud. Keeruline seletada ja nendes majades sees pilte teha ei tohtinud. Universal Studio põhilised ja populaarseimad atraktsioonid olid lisaks teemamajadele ka õhtul sellel lisaüritusel avatud, seega polnud mul mõtet sinna parki päevapiletit osta. Pigem loobun lahjematest ja mitte nii tahetud atraktsioonidest selle Halloweeni teema nimel. Oli seda ka väärt! Ilmselt praegu tundub see jutt jube segane, aga siit tulevad pildid ja nende all ka täpsustavad kommentaarid. Peale seda äärmiselt vinget ja väljavahetamatut kogemust mõtlesin peas läbi ka paar nippi, mida ma oleksin teisiti teinud või lihtsalt mõned nipid, mida kõrvataha panna.
Ma tahaksin sinna kindlasti minna siis, kui on vähemalt 20+ kraadi, et saada ka veeatraktsioonidest osa. Seepärast soovitaksin ka selga panna/kaasa võtta ujumisriided ja nendega seal käia ja igaks juhuks miks ka mitte mõned vahetusriided. Pisikesest seljakotist piisab. Paljudele atraktsioonidele saab minna oma kotiga, osade juures on tasuta kapid, kuhu need selleks ajaks ära panna. Samuti võtaksin ma rohkem süüa ja juua kaasa, sest see on täiesti lubatud. Kellegi teisega oleks seal koos tohutult vinge piknikku pidada! Lahtised jalanõud, mis võivad märjaks minna! See oli mu suurim viga, mul olid kinnised tossud ja sokid ja mu varbad igatsesid värsket õhku. Arvan, et need ongi tähtsaimad tähelepanekud minu enda kogemuse põhjal. :) Nüüd ma saan ise ka sellest suurest teemapargi vaimustusest aru! 7. päev. 23. september. Ärkasin võrdlemisi vara, kuigi jõudsin päris hilja Tomi juurde tagasi. Terve eelneva päeva ma teda ei näinud ja see päev nägin ainult hommikul enne seda, kui ta toast väljus ja sõbraga kuhugi läks. Mul polnud selleks päevaks kindlaid plaane, niisiis jalutasin jälle järve ääres ringi ja ostsin endale muidugi ühe smuuti. Mis päev oleks Alicel ilma smuutita. Õnnetu päev. Siis leppisin ühe Egiptuse päritolu meesterahvaga kokku, et kohtume ja lähme sööma. Ta pakkus mulle samuti Orlandos majutust, aga kuidagi ma pidin oma valiku tegema. Samas niisama tuttavaks saada oli ka tore. Ta oli hästi sõbralik ja rääkis palju huvitavaid jutte oma elust ja Egiptusest. Järgmine kord, kui peaksin Orlandosse minema, siis ma ilmselt ööbiksin tema juures. Ta oli parasjagu ühe oma külalisega, Jelenaga Venemaalt, kelle ta kaasa võttis. Nende suhtlus omavahel oli üsna keeruline ja naljakas, sest Jelena inglise keel oli päris puudulik ja ta lootsin, et ma oskan vene keelt rääkida... see selleks, muidugi. Niisiis jalutasime kolmekesi ringi ja käisime ühes tohutult lahedas ja siiamaani ühes odavaimas kohas söömas. See oli buffee stiilis kohvik, kus said 9 dollari eest võtta nii palju, kui vähegi tahtsid. Imeline! Ja toit oli superhea ja minusugusele ''pirtsakale'' leidus seal ka palju sobivat. Olime mõned tunnid jalutanud, söönud ja jutustanud, kui mul oligi juba vaikselt aeg hakata tagasi Miami poole suunduma. Sõitsin Uberiga Tomi juurde tagasi, et võtta oma asjad ja talle head aega öelda. Tom oli mu peale solvunud, et ma temaga peale esimest õhtut rohkem väljas ei käinud ja et ma teda piisavalt sümpaatseks ei pidanud, niisiis lukustas ta end oma tuppa ja ignoreeris mind ega öelnud mulle nägemistki. Mis seal's ikka, tegi tegelikult minu elu natukene kergemaks, ma ei pidanud end liiga ebamugavalt tundma. Pärast muidugi vabandas, et magas. Ja siis veel hiljem hakkas mind süüdistama, et olin lugupidamatu külaline, aga mida iganes. Ta ise oli lugupidamatu võõrustaja. Inimesi on kõiksuguseid. Naljakas. Sõit tagasi Miamisse möödus kiiresti ja viperusteta. Oli aeg minu kahe viimase öö jaoks, puhkusereis hakkaski vaikselt lõpusirgele jõudma. Seekordne Uberisõit oli jälle üks naljanumber, sest juht rääkis hispaania keelt ja inglise keelt üldse ei mõiganud. Siis tekkis seal ühe teise sõitjaga probleem, kus juht ja sõitja kordamööda vaidlesid mõlemad oma keeles, sest ühe telefon näitas, et teine katkestas sõidu ja vastupidi. Keeruline ja kurb olukord, aga mina õnneks jõudsin kohale probleemideta. Vähemalt nii ma arvasin. Uus host oli Anderson. Olin ta maja ees, kirjutasin talle, et olen kohal. Paar minutit ei mingit vastust. Hmm, okei. Proovisin helistada, aga endiselt mitte mingit vastust. Hakkas natuke hirmus, sest õues oli pime ja ma päris täpselt ei teadnud, kus ma olen. Mõtlesin juba varuplaani ja teadsin, et võin Diego juurde tagasi minna, kui mul seda vähegi vaja on. Lõpuks aga tuli Anderson välja ja vabandas, et ootama pidin. Tegelikult ootasin vist ainult 5 minutit. Pole ju üldse hullu. Inimene võis ju käia kas vetsus või ma ei tea, mida iganes, täiesti normaalne. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib liiga palju mõelda. Tegelikult, ütlen kiiruga välja, oli Anderson mu lemmikhost peale Diego! Ta on samuti pärit Colombiast. Ma ei tea, mis värk nende hispaania keelt kõnelevate Lõuna-Ameeriklastega on, aga juhtus nii. Ta on nii lahe inimene ja me klappisime omavahel päris kiiresti. Meie muusikastiil osutus sarnaseks, nii et tutvustasime teineteisele head muusikat, rääkisime elust-olust oma kodumaades ja lihtsalt tutvusime. Mingi aeg käisime korraks väljas süüa võtmas ja tulime tagasi. Tegime ekspromtplaanid, et järgmisel päeval lähme veeparki. 8. päev. 24. september. Mõeldud-tehtud. Ärkasime veepargi plaani jaoks varem, hüppasime ta autosse ja sõitsime sinna. Minu esimene veepargikülastus ka. Mu ainus veepargile sarnane külastus on olnud Kalev Spa veekeskus. Seega ei saanud neid kaht omavahel võrreldagi. Mul kahjuks pole sellest pilte, sest mis ma ikka pildistan veepargis. Keeruline. Igatahes oli meil väga lõbus ja sain erinevatest superhirmsatest veetorudest alla lasta ja olen isegi elus! Peale veeparki sõitsime tagasi Miamisse ja käisime kahel erineval avaõhumarketil, kus oli elav muusika, palju värsket toitu ja käsitöökaupa. Lihtsalt nii mõnus õhtu oli seal ringi jalutada. Olen täiesti kindel, et jääme Andersoniga veel edaspidi suhtlema! Seepärast mulle couchsurfing meeldibki. Kunagi ei tea, missuguse kogemuse või tuttava sealt leiab. Hiljem läksime veel randa jalutama, sest ma polnud õhtuses/öises Miami rannapiirkonnas käinudki ja ta üritas mulle väita, et siis on kõik teistsugune. Tal oli õigus. See oli palju elavam, seal oli nii palju värve ja melu. Unustasin muidugi oma kaamera koju ja sellest mul pilte polegi. Sellegipoolest jäi mulle meelde, kuidas seal tundus olevat tavaline see, kui iniemsed kõndisid ringi ja endal oli madu kaelas. No... misasja? See oli jälle uudne kogemus ja pani mind päris palju itsitama. Millegi pärast, muidugi õnneks, ma neid madusid ei kartnud. Aga milleks? Ilmselt mõni rahanurumise nipp. Ja siis nägin mitut inimest, kellel polnud käsi ja nad joonistasin varbaga. Issanda loomaaed Miamis on eriti kirju. Kohtasin ikka kõike ja kõiki. 9. päev. 25. september. Viimane päev. Magasin üsna vähe, aga ärkasin päris värskelt. Vedelesin natukene niisama ja toimetasin omaette. Kuna oli esmaspäev, siis Anderson oli juba tööle läinud, kui ma ärkasin. Käisin üksinda ringi jalutamas ja nautisin neid viimaseid tunde Floridas. Kusjuures Anderson oli veel nii lahke, et töölt koju tulles viis ta mind isegi lennujaama ära. Tagasilend oli üsna hilja õhtul ja ma olin päris väsinud, nii et sain enamiku ajast lennukis magada, mille üle on mul heameel, sest tavaliselt seda ei juhtu. Sain veel aknaaluse koha ja terve isterea endale valdusesse. Mitte, et ma seda kasutanud oleksin, aga mugavam oli ikka. Tagasilennul viskasin ka pardatöötajad mõne killu mu õhtusse, nii et sain edukalt öelda, et kõik sõidud Ameerikas on olnud lõbusad ja toredad. Ja ongi kõik. Minu puhkuseseikluste romaan on nüüdseks lõpukorral. Väga põnev, omanäoline ja kirju reis oli. Vot nõnda ma seda kirjeldaksin. Pluss veel lisaksin selle, et vajan puhkusest puhkust. Olen kaks päeva nüüd täielikult zombie olnud, kuigi unetunde on normaalselt jagunud. DCsse on suvi tagasi tulnud ja päeval on jälle vähemalt 26 kraadi sooja. Lausa uskumatu on mõelda, et tegelikult algab selle nädala lõpus juba oktoober. Mul on tunne, et siinne sügis võib mulle isegi meeldima hakata. Ma pole kunagi muidu suur sügisefänn olnud, aga see on ilmselt suuresti olnud seoses sellega, et sügis=kool. Järgmiste seiklusteni!
0 Comments
Saate aru, ma olen nii põnevil, et kõikidest oma seiklustest rääkida! Ma ei taha sellele mõelda ka, kui pikk see postitus tuleb. Mul on tunne, et ma teen selle kahes osas, sest mul oli kaameras 750!? pilti ja veel rohkem emotsioone ja mõtteid ja tundeid, mida jagada! Noh, jah, kirjutasin osa jutust juba valmis ja järsku kustus kõik ära, klassikaline. Proovin siis uuesti. Kuna mul olid viimased nädalad tööl väga intensiivsed, siis perekond pakkus mulle välja võimaluse võtta puhkus ja näiteks minna reisile. Muidugi ma lähen reisile, kui saab! Polnud küsimustki. Järgmine hetk leidsingi end juba lennupileteid ostmas. Ma ausalt öeldes ei tea täpselt, miks ma just sinna plaanisin reisida, aga nii juhtus. Üks asi, mis mängis suurt rolli, oli mu ühe lemmikbändi, Young the Giant, kontsert Miamis. Ütlen kohe ära, et asjad kukkusid nii õnnetult välja, et ma ei saanudki neid näha, sest piletid olid välja müüdud. Ma olen selle üle päris tõsiselt kurb. Loodetavasti siis mõni teine kord. Ma küll väga palju detaile ei taha kulutada sellele, kuidas ma reisisin ja palju kõik täpsemalt maksma läks, sest mul on palju rohkem emotsioone ja kogemusi oma seiklustest, kui sellest, mis transpordiga ma liiklesin. Aga siiski mõned asjad toon välja, et tekiks täpsem ettekujutlus. Lendasin Spirit lennufirmaga, mille piletid iseenesest on odavad (mul ca 120 eurot edasi-tagasi), aga sellel on muidugi oma aga ka; isegi käsipagasi eest pidin lisa maksma 55 dollarit 1 ots, nii et 110 dollarit edasi-tagasi, mis on peaaegu juba nagu mu lennupiletite maksumus. Jabur. Pluss omakorda seiklus oli see, et pidin ''ärkama'' varahommikul(ehk inimkeeli öösel) 1.45, et väljuda toast 2.25 oma Uberile, et jõuda 3.15 rongile. Rongijaamast tasuta bussiga veel lennujaama ja seal paar tundi ootamist. Seega pidin kasutama 3 erinevat transporti, et jõuda Baltimore'i lennujaama. Lend maandus Fort Lauderdale'i linnas, mis on kurikuulsast ranna- ja peolinnast Miamist umbes 45 minuti kaugusel. Kus ma ööbisin? Kõik 8 ööd õnnestusid mul mööda saata tasuta öömajades. Couchsurfing.com on elupäästja! Ma praegu mõtlen, kui ma oleksin pidanud majutuse eest maksma, siis ma oleksin hetkel suure tõenäosusega miinustes, sest mul kulus kogu reisi peale kokku jaburalt palju raha. Ma ausalt ei tea, mis värk sellega siin on. 1. päev. 17. september Esimene Ameerika-sisene lend möödus muidu üsna vahvalt. Kõik mu lennukogemused siin riigis, mida on peale seda puhkust kogunenud lausa juba 4, on täiesti positiivsed. Siin on piloodid ja stjuuardid-stjuuardessid palju suhtlevamad, rõõmsamad ja kuidagi lihtsalt lahedamad. Nagu mainisin, siis mu esimene lend oli varahommikul. Õhku tõustes lülitati tuled välja ja siis piloot sosistas mikrofoni: ''Ssshh, go to sleep.'' Ja täpselt sellel hetkel, kui lennuki rattad maad puudutasid, hõiskas piloot rõõmsalt: ''Now you can turn your phones on!'' Siis oli meil mingi hetk vaja tehniliste värkide pärast oodata, et lennukist väljuda, mille peale ütles piloot jälle midagi vaimukat: ''Does anybody want to do karaoke while we wait?'' Midagi pole parata, aga mina küll itsitasin omaette iga asja peale, mis ta ütles. Ilmselt olin ainus. Jõudsin lennujaama üsna vara hommikul ja mul oli lahe majutaja, kes tuli mulle lausa lennujaama järgi. Mina, külm eestlane, küll ei mõista, miks peaks keegi mõnele võõrale järgi minema ja ta peale raha kulutama. Aga ega ma kätt ette ei pane. Eks hiljem mitmete erinevate inimestega arutades jõudsin arusaamale, et see on lihtsalt minu kui valge ja noore naisterahva privileeg. Valus, aga tõsi see on. Üksinda reisivaid meesterahvaid aidatakse palju väiksema tõenäosusega kui naisterahvaid, loogiline. Mu esimese majutaja nimi oli Harrison. Elas toredas kohas, aga ütlen ausalt, ta oli ainus, kelle kodu oli nii segamini. Samas saan aru, ta oli just orkaan Irma ja kolimise pärast palju pakkinud. Samal ajal majutas ta ka üht teist neidu, prantslannat Karolyne'i, kellega ma hakkasin kohe klappima ja meist said head tuttavad. Läksime temaga üsna kohe randa ja jalutasime niisama ringi. Nägin esimest korda elus iguaanat! Pean mainima, et väga ilusad loomad on ja ma olin sellest nii vaimustuses nagu väike laps. Üks huvitav asi, mis ma enda kohta tähele panin, on see, et mul polnud mingit hirmu Harrisoniga või Karolyne'iga suhtlemise ees. Tavaliselt olen võõrastega selline väga ettevaatlik ja skeptiline. Järelikult olid nad piisavalt lahedad. Karolyne on 24-aastane armas neiu, kes lendas üks päev enne mu saabumist Prantsusmaalt Floridasse ja kavates võtta ühe aasta vabaks, et reisida. Hetkel on ta juba Kuubal ja sealt edasi plaanib ilmselt Mehhikosse minna. Väga tuus, kas pole? Seiklesime kahekesi Fort Lauderdale'is ringi ja sattusime kahe suveniiripoe müüjaga jutustama. Ma isegi hetkel ei mäleta, millest me rääksime, aga no 15 minutit jutustasime kindlasti. See meenus, kuidas mu kulme kiideti ja küsiti, kus ma neid korda tegemas käin. Kompliment vastu võetud ja iseendale edasi antud. Kuskil 6 paiku õhtul läksime Harrisoni juurde tagasi, aga seal polnud kedagi. Teadsime, et tal peaks tulema kolmas külaline ka, neiu Venemaalt. Aga nagu ma mainisin, oli korteris tühipaljas inimtühjus. Mina aga tegin 3-tunnise uinaku, sest ma polnud eelnev öö reisimise pärast maganud ja Karolyne vaatas filmi. Vast 9-10 vahel tuli ka kolmas külaline koju. Ta nimi oli Marija. Saime kolmekesi omavahel tuttavaks ja lihtsalt vedelesime õhtul. Majutaja ise tuli koju alles varahommikul. Väitis meile, et oli tööl, aga ma tundusin olevat ainus, kes teda ei uskunud. Samas, mul on üsna suva, mis ta oma eluga teeb. Muide, Harrison hoiab saia sügavkülmas. See oli esimene kord, kui ma midagi sellist nägin, aga järgnevatel päevadel poodides käies märkasin, et seal on lausa eraldi lett! sügavkülmas olevatele saiatoodetele. Huvitav. 2. päev. 18. september Järgmisel päeval sõime neljakesi hommikuks burxi, sest see on Ameerika elu. Jah, sain veganversiooni, väga hea oli. Sealsed friikartulid olid veel paremad. Peale seda viis Harrison meid rongijaama, sest me kõik suundusime Miamisse. Kui mina isiklikult mõtlesin, et kuidas saaks hommik veel paremaks minna, sest sõime just head toitu, siis vastus ootas mind rongijaamas. Irma tekitatud kahjude tõttu oli rongisõit Miamisse tasuta, sest inimesed olid orkaani tõttu kodudest kaugemale pagenud, seega ma eeldan, et neil polnud lihtsalt piletimüüjaid kuskilt võtta. Super! Marija väljus varem, sest ta sai teada, et tema uus majutaja ei ela siiski Miamis. Minu uus majutaja elas lennujaamale üsna lähedal ja pigem Miami lõunatiivas, Karolyne'i oma vastupidi põhjapool. Mu uus semu ja majutaja oli Diego Colombiast. Üsna kohe, kui tema juurde jõudsin, läksime me välja. Ta näitas mulle Miamis populaarsustelt peale ranna ilmselt teisel kohal olevat piirkonda, Wynwood kunstipiirkonda. Minu jaoks veidi võrreldav Telliskiviga Tallinnas, sest neil on sarnane ajalugu; need kohad olid varem pigem sellised kasutud, mahajäetud lao/tööstushoonetega, mis siis läbi kunsti on loodud populaarseks ja ilusaks. Samas Wynwoodis oli rohkem kunsti, kui on Telliskivis. Tuleb aga välja, et peale selle suurt midagi erilist nagu vist ei teinudki. Diego näitas mulle kesklinna ka veidi ja populaarset šopingupiirkonda. Ilusad kohad olid mõlemad. Ja orkaanist polnud nendes piirkondades jälgegi, aga eks Miami olegi suuresti turismile põhinev, seega kõik vead peab võimalikult kiiresti likvideerima. Õhtul istusime Diego juures, kuulasime muusikat ja tutvustasime teineteisele oma kultuure ja tausta. Muide, tal oli ka kaks koera, Shelby ja Dakota. Tundub, et on õige koht visuaalpausiks, seega representeerin teile oma pilte kahest esimesest päevast. 3. päev. 19. september Diego läks hommikul tööle, seega leppisime juba eelneval õhtul Karolynega kokku, et kohtume ja lähme seikleme koos ringi. Viisin ka tema Wynwoodi. Ilmselt meeldib see koht pea kõigile, sest seal on põnev ringi vaadata isegi siis, kui sa pole suur kunstifänn. Edasi jalutasime kohalikku kaltsukasse, kust kahjuks midagi väga huvitavat tegelikult ei leidnudki; aga kogemus seegipoolest. Peale seda sõitsime koos esimest korda Miami randa ja nautlesime ilma ja ookeanivett. Siis käisime peamisel šopingutänaval jalutamas ja söömas. Edasi läks asi põnevaks, sest... Karolyne ööbis see öö ka Diego juures, enam-vähem minu palvel. Ta eelmine majutaja oli nudist, kes eeldas, et kõik tema külalised peavad sama tegema. Karolyne on enne nudismi proovinud ja ta ei arva, et see midagi imelikku oleks. Küll aga oli tal oma hostiga äärmiselt ebameeldiv olukord ja ma sain ilmselgelt aru, et ta ei taha seal rohkem ööbida. Minagi ei tahaks! Lühidalt öeldes tegi majutaja Karolynele lähenemiskatseid füüsiliselt, aga õnneks midagi ei juhtunud! Ilmselt sai host ise aru, et oli valesti käitunud, sest ta lukustas end oma tuppa ja ei öelnud Karolynele nägemistki, kui ta oma asjadel järel käis. Seega ma uurisin Diegolt, kas see oleks okei, kui Karolyne tuleks. Kokkuleppeks sai see, et me kokkame kõik koos õhtul ühe suure rahvusvahelise toidukorra. Mõeldud-tehtud! Prantslanna tegi kodumaiseid kreppe, kuhu sisse pani igaüks oma meele järgi asju, mis me kokku ostsime: kartulit, kikerherneid, seeni, kinoa-juurviljasegu, kurgi-tomati salatit, peekonit, sibulat, taimset juustu... vist sai kõik. Super hea toit oli! Jutustasime õhtul veel senikaua, kuni kõik vaikselt magama kustusime. Kusjuures üks huvitav märkus Diego kodu kohta: see oli varem autogaraaž/parandustöökoda, mille ta ise ehitas ümber oma koduks. Nii et väljast näeb see ausalt öeldes päris kahtlane välja, vähemalt suure tõenäosusega ei kipu sinna keegi niisama ligi. 4. päev. 20. september Alustan otsekoheselt: see päev oli täis veidraid seikluseid. Plaanisime Karolynega Evergladesi rahvusparki rattaga sõitma minna, et metsikuid alligaatoreid kohata. Sinna parki on Miamist vist vähemalt tunnipikkune autosõit. Eelneval päeval broneeris Karolyne rendiauto, et meil oleks sinna võimalikult mugav, kerge ja kiire minna. Juhtus aga see, et meie broneering tühistati viimasel minutil. Me ei tahtnud plaani nurka visata ja otsustasime sinna minna. Sõitsime poolele teele Uberiga ja edasi hakkasime hääletama. Üsna kohe võttis meid peale üks naisterahvas, kes rääkis, et oleme hullud, et hääletame, sest see on äärmiselt ohtlik. Väljudes tema autost palvetas ta, et ikka jumal oleks meiega. Järgmise juhi saamiseks läks veidi rohkem aega. Lõpuks peatus meie kõrval üks suuremat sorti auto, kuhu ma kohe juurde jooksin, et juttu puhuda. Tuli välja, et mees inglise keelt ei valda ja me pidime hakkama saama ainult hispaania keelega. Muide, Florida üks eripäradest on see, et seal on tohutult suur hulk hispaania keelt kõnelevaid inimesi ja seal saab hakkama saada ainult selle keelega. Mina rohkem lõunasse, seda rohkem hispaania keele mõju oli tunda. Minu õnneks oskas Karolyne natukene seda keelt. Piisavalt, et saada autosse. Juht viis meid vist ligi 25 minutit edasi ja lausa nõnda, et ta ise pidi tegelikult ära keerama, aga ta oli lihtsalt nii vastutulelik. Lõpuks jõudsime kuhugi rahvuspargi lähedusse, sest minul kadus kõneside täiesti ära, seega ei mingit internetti ja Google'i kaarti. Seis oli selline, et me ei teadnud lõpuks ise ka, kaugel me soovitud sihtkohast oleme, seega olime nõus sellega, et juht meid kuskil maha viskab, sest muidu ta oleks juba ilmselt liiga kaugele sõitnud. Saime teada, et oleme 6 miili kaugusel sihtkohast, mis autoga oleks käkitegu, alla 10 minuti sõit. Kui halb õnn, siis halb õnn. Oleks me seda teadnud, siis oleksime lasknud end vist ikka täiesti ära viia, aga kartsime, et meie sihtkoht on kaugemal. Tol hetkel olime juba täiesti keset ei-miskit, sest meid ümbritses mõlemal pool teed tühjus ja kuskil kaugustes ka rahvuspargid jms. Mis siis ikka, näpp püsti ja edasi. Meist möödus sellises veidras asukohas üllatavalt palju autosid. Ja mis veel üllatavamaks osutus, oli see, kuidas mitte keegi neist vist vähemalt tund aega ei peatunud. Selleks ajaks oli juba keskpäev ja päike paistis lagipähe. Hakkas tekkima kerge väsimus ja palavustunne. Väga imelik oli küll, et seal keegi meid peale ei võtnud, aga maantee ääres saime kiiremini löögile. Ma ei teagi, kaua me üritanud olime, ma eeldan, et 1.5-2h, kuni lõpuks otsustasime teha nõnda, et mina lähen ühele poole teed ja tema teisele poole teed hääletama ja olenevalt sellest, kummal pool auto enne seisma jääb, teeme me oma plaanid. Seega, kui auto jääks Karolyne poolel seisma, siis paluksime end rahvuspargini viia. Ps, olime vahepeal 2 miili edasi kõndinud, mis on 3.2 kilomeetrit lähemale sihtkohale. Kui auto jääks minu poolel seisma, siis laseme end linnapiiride poole tagasi viia. Kõndisime ja piinlesime ja naersime. Lõpuks oli mul lööki. Auto jäigi päriselt seisma! Karolyne tuli ja jooksis suure hurraaga minu juurde, et autosse hüpata. Järsku märkasime, et see on politsei. Noh, jah, see veel puudus, onju. Tegelikult läks kõik hästi ja meiega midagi ei juhtunud, trahvi ei saanud. Või kas ikka läks? Autos olnud politseinik oli valmis meid ära viima, kuhu minna tahtsime, aga... ta ei saanud. Ta tegi kõne jaoskonda, et meist raporteerida, et ta saaks võimaluse/loa, et meid transportida. Asjalood kukkusid nii välja, et tal ei lubatud meid kuhugi viia ja nõnda jättiski eeskujulik Ameerika politseinik kaks turisti keskpäeval lauspäikese kätte keset ei-miskit. Mis seal's ikka, tuleb edasi hääletada. Halenaljakas olukord oli ikka küll, muidu. Õnneks ei läinud palju aega mööda, kui mu juures peatus teine auto. Samuti politseinik, aga mitte tööajal, seega võis teha, mis tahtis. Hakkasime mõtlema, et oleme nii palju vaeva näinud, et nii kaugele jõuda. Ei tahaks päris käega lüüa ja linna tagasi sõita. Siis mul meenus, et poolel teel nägin silti mingisugusest safaripargist. Seega lasime end sinna viia, sest see oleks lihtsalt liiga õnnetu olnud, kui oleksime otse tagasi Miamisse läinud. See koht, kuhu end viia lasime, oli üks Evergladesi pargi osadest, kust tehakse paadituure, räägitakse ajaloost ja loodetavasti nähakse ka alligaatoreid. Meie neid ei näinud, sest ilm oli liiga palav ja ükski normaalne ja tark alligaator ei tule nii kuuma ilmaga niisama veest välja. Küll aga saime palju huvitavat ajalugu selle koha ja alligaatorite kohta teada. Ainus probleem oli ju see, et... me peame kuidagi sealt tagasi saama. Karolyne oli see julgem pool meist kahest ja hakkas külastajatelt küsima, kas keegi sõidab 2 vaba kohaga autos Miami poole. Peale mõnda aega vastas üks noor perekond meile, et võivad meid ära visata. Poole sõidu pealt tuli sideühendus mulle tagasi ja kaarti vaadates sain aru, et liigume täiesti teises suunas. Sõitsime linna nimena Homestead, mis nende väitel ''ongi Miami''. Päris jabur. See oli vist umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel Miamist tegelikult. See selleks. See perekond oli muidu ise väga lahe. Nad olid pärit Philadelphiast ja olid hetkel sünnipäevapuhkusel- kõigil kolmel, emal, isal ja pojal, olid selle sama nädala sees sünnipäev ja nad otsustasid neid puhkusega tähistada. Nad olid kusjuures päris noored, umbes Karolyne vanused ja ta on 24. Lõpuks jõudsime siis sinna ''Miamisse'' ja lasime end lihtsalt kuskil suvalises kohas maha panna, et saaksime ise edasi navigeerima hakata. Esimese asjana otsustasime tegelikult süüa hankida, sest hommikusöök oli viimane asi, mis me sõime. Peale toitu läks ajukene kenasti tööle ja leidsime mooduse, kuidas tagasi koju ehk Diego juurde saada. Otsustasime võtta bussi ja sõita sellega lõpp-peatusesse. Ma ei tea, kus see peatus oli, aga 1.5h lähemal Miamile. Sealt saime metroole ja metroopeatusest võtsime Uberi, et sõita Diego juurde, sest õues oli liiga pime ja me ei tahtnud hakata riskima jala kõndimisega, kuigi ta kodu polnud metroopeatusest kaugel. Tegelikult polnud see mingi metroo, sest see sõitis maapeal mitte maa all, nagu metroo DCs. Ühesõnaga, täielik naljanumber on see liiklemine seal Floridas ilma autota. Peaaegu, et võimatu, kui tahad kõiki oma närvirakke säilitada ja rahulikuks jääda. Ma ei teagi, kaua see meil täpselt aega võttis, et tagasi jõuda, aga üle 2h kindlasti. Seiklus missugune! Tegelikult praegu on sellele juba päris naljakas mõelda, kuidas meie algsest plaanist sai peamiselt lihtsalt päev otsa ringi sõitmist ja seiklemist. Õhtul otsustasime kolmekesi välja minna, sest mina suundusin järgmisel päeval uude linna ja teed nii Diego kui ka Karolynega viisid lahku. Diego viis meid kuhugi... ilusasse kohta. Ma ei teagi, mis selle täpne nimetus oli. Biscayne bayshore vist. Avaõhumarketid, poed, toidukohad, baarid. Ilus ja huvitav koht. Seal tekkis alles selline õige Miami meeleolu, sest enne mul seda väga polnud. Kahju, et alles siis. Varem mulle Miami väga ei meeldinud, sest Diego elukoht oli nii kahtlases piirkonnas, et seal lihtsalt ei saa end turvaliselt tunda. Eriti siis, kui oled turist. Ja naisterahvas. Ja heleda nahaga. Kuulsime seda juttu Karolynega ka Uberi juhtidelt, kes küsisid mitu korda üle, kas meil on ikka õige aadress... Aga siin ma olen, elus ja terve. Karolyne ka, nii palju, kui ma tean. Igatahes õhtul siis käisime kolmekesi väljas, võtsime natuke näksida, natuke juua, nautisime ilma ja ajasime juttu. Õhtu lõppes kurvalt, sest ütlesin Karolynele head aega. Naljakas, kuidas see kõik üldse nii hästi tegelikult välja kukkus. Mul polnud reisile tulles peaaegu mitte ühtegi kindlat plaani. Mis ma valetan, mis peaaegu, vaid polnudki mitte midagi. Ma lihtsalt läksin vooluga kaasa ja sama seis oli Karolynel. Meil mõlemal ikka väga vedas, et kohtusime, tuttavaks saime ja mitu päeva koos veetsime, olid need siis õnnestunud või ebaõnnestunud. Korraks muud juttu.
Hirmus, mis maailmas toimub! Pole varem sellele vist nii palju mõelnud, aga kuna kõik looduskatastroofid on mulle geograafilises mõttes väga palju lähedamal kui kunagi varem, siis olen hakanud selle peale rohkem mõtlema. Orkaan Texase osariigis, nädal või kaks hiljem orkaan Floridas, siis maavärin Mehhikos ja järgmine tohutult tugevate purustustega orkaan Puerto Ricos. Hirmus... aga hirmsalt põnev samal ajal, kui ma nüüd päris aus olen. Kuna olen oma seiklustega täpselt poolepeale jõudnud, siis arvan, et on hea aeg esimene osa siin lõpetada. Üritan võimalikult kiiresti reisi teise poole ka kirja saada! Nonii. Kaks küüd möödas kiiremini, kui ettegi oskaksin kujutada. Kohati vahva ja kohati kurb. Hetkel ei tahaks, et see üldse lõppekski. Minu vahepealsed toimetused on üht-teist põnevat vast jälle sisaldanud. Mul kusjuures paluti kirjutada ka umbkaudne päevaplaan, et teada saada, millised minu tavalised päevad olla võivad. Proovin siis ühe näite vahelduseks teha. 7. 30-8.00 Ärkan ja hakkan kaksikutega tegelema. Tavaliselt saavad nad umbes sellel ajal piima. 8.00-8.30 Teen kaksikutele putru ja peale seda söön ise ka. Endale teen tavaliselt smuuti. 8.30-10.00 Mängin kaksikutega. Vahel käime väljas jalutamas või oleme rõdul värskes õhus. 10.00-10.30 Kaksikud saavad pisikese toidupala ja piima. 10.30-12.00 Mängime ja möllame niisama. 12.00-12.30 Teen ja annan kaksikutele lõunasöögi. 12.30-13.00 Panen kaksikud lõunaunne. 13.00-14.30 Nende uneaeg on tihti erinev, vahel tund, vahel poolteist, vahel kaks või rohkemgi, aga poolteist tundub selline parim ligikaudne näide. 14.30-15.00 Teen ja annan neile jälle süüa ja piima. 15.00-17.00 Mängime, möllame, vedeleme niisama. Ja üldiselt peale seda tulevad juba kõik teised koju ja mul on vaba. Samas mul on väga paindlik ja erinev graafik üsna tihti, aga tõin ühe enim esinenud päeva näite. Peale töötamine suutsin end eelmisel nädalal ka paaril korral välja ajada. Käisime Erikaga mitu korda kuskil. Ühel päeval võttis ta oma sõbranna Agate kaasa, kes on Aupair Poolast. Käisime poodlemas, söömas ja kinos. See oli mu esimene kinokogemus siin. Polnud midagi erilist. Piletihind on umbes 12-13 dollarit, aga kindlat istekohta selle sees pole. Siin kehtib reegel: ''kes ees, see mees''. Kui jääd hiljaks, siis jääd ilma ja nii ongi. Peab leppima täiesti suvaliste kohtadega ja võimalik, et ei saa isegi oma sõpradega kõrvuti istuda. Me läksime vist 20-25 minutit enne ametlikku filmiaja algust saali ja see oli juba siis päris täis. Vaatasime filmi ''It'' ehk ''See''. Lühidalt öeldes ei avaldanud see film mulle muljet ja ma oleksin paaril korral magama jäänud, sest ma olin tohutult väsinud ja see film ei olnud piisavalt põnev, et mind ärkvel hoida. Aga mulle meeldis sealt üks tüdruk, sest talle oli vahva tegelaskuju antud. Nendega oli mul üks naljakas olukord ka. Tean, et Erikal pole mu toitumiseelistuste vastu midagi ja temagi heameelega sööb täistaimset toitu, aga Agate näiteks mitte. ''You know, Alice is like a COOL vegan. She doesn't make me feel bad, when I eat meat, or she doesn't judge me.'' ehk siis ''Tead, Alice on nagu see LAHE vegan. Ta ei pane mind halvasti tundma, kui ma söön liha ja ta ei vaata mind seepärast altkulmu.'' ehk siis mis tegelikult minust mõeldakse. Erika veel lisas, et ta host-isa siin olevat mu kohta sama öelnud. Samas sellele lisandusid igasugused imelikud küsimused ja see ongi põhjus, miks ma võimalikult palju väldin seda teemat kellegagi ja üldiselt ei ole nõus võõraga kuhugi uude kohta sööma minema. Tekitab minus ebamugava tunde. Ja ma ei jaksa oma närve kulutada inimeste peale, kes ei suuda aktsepteerida asju, mis ei käi nende kohta ega sega nende elu mitte mingit moodi. Absurdne. Ikka ja jälle saan kinnitust, et tänaval lastega ringi käies ei möödu kordagi päeva, kus keegi midagi ei kommenteeriks. Viimati astus mu juurde üks vanahärra, kui kaksikud vankris olid, ja küsis: ''Double trouble or dynamic duo?'', aga see oli vähemalt lahe! Ma ei oskagi eesti keelde seda ilusti tõlkida, aga umbes: ''kahekordne probleem või dünaamiline duo''. Ma vastasin, et mõlemat. Igav vastus, ma tean. Vahepeal leidsin aega, et kodus rohkem toimetada ja seadsin oma kaasavõetud pildid seinale üles. See tähendab, et leidsin aega, et poest seinanätsu otsida. Läksin selle jaoks lausa elaldi kontoritarvete poodi, mis oli ka muidugi tohutult suur. Aga vähemalt leidsin! Samal päeval ostsin endale vihmajope ja kummikud ka, sest viimaste päevade ilmad olid jube vihmased. Peale seda päeva pole aga vihma sadanudki... Tüüpiline. Nüüd on hoopis jälle päris suvine ja soe, nii et ega see muutliku ilma teema ainult Eesti värk pole. Uber on siin hästi levinud liiklusvahend ja olen seda vahepeal 2 korda kasutanud. Ausalt öeldes ise ma neid ei tellinud... nii et mina säästsin raha ja mul vedas. See selleks. Need sõidud on alati jube naljakad. Esimene ots möödus nõnda, kus autojuhiks oli Afganistaanist pärit meesterahvas, kes nüüd on 10 aastat elanud Ameerikas. Ta töötab/s kuidagi seoses sõjaväendusega ka. Ma ei tea, kas see on eestikeelne sõna, aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Tänu sellele ta igatahes Ameerikasse sattuski. Siis uuris muidugi minu kohta ja küsis, mis ma siis järgmisel aastal teha plaanin, kas edasi jääda või koju minna. Mille peale ma vastasin, et ma ei tea, sest see on nii kaugel. Tema aga kommenteeris seda lugu nõnda: ''Jää ikka siia. Ma tahaks veel su nägu siin näha.'' Ma arvan, et vanust oli tal vähemalt nii palju, et mulle isaks olla. Siis ta veel uuris, mis alkohoolseid jooke ma joon. Ausalt, iga Uberisõit on omamoodi seiklus. Teine ots oli ühe tumedanahalise meesterahvaga, kes paistis noorem kui eelmine juht. Temagi samuti palus mul talle ikka helistada millalgi. Ma täpselt ei mäleta, mida ta rääkis, olin üsna väsinud, aga ta ka üritas jube palju uurida mu kohta. Seega, õppetund teile: kui te sõpru või potentsiaalseid meesterahvaid endale otsite, sõitke palju Uberiga, nad on üksildased ja tahavad juttu ajada. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin juba, aga otsustasin vastu võtta Eesti räppari Metsakutsu #0kuni100 üleskutse. Õigus, kontrollisin üle, juba kirjutasin sellest. Tänaseks on mul 53% tehtud ehk 53 kilomeetrit joostud. Täiesti uskumatu ja ma olen megauhke enda üle. Usun, et teen selle 100 ära küll. Aga jooksmine pole mulle otseselt siiani veel meeldima hakanud ja vaatan kella/joostud vahemaad liiga tihti. Pole viga, pean vastu küll. Tegin oma elu rekordi ka ja jooksin ühel päeval tund aega. Kokku 8.8 kilomeetrit. Ausalt ka, ma olen päris mitu jäätist välja teeninud. Eriti arvestades seda fakti, et jooksulindi info järgi kaotasin 600+ kalorit. Mul on veel üks uudis, mida ma veel jaganud pole. Sõidan homme hommikul Florida osariiki pisikesele puhkusele, sest viimased nädalad olen päris intensiivselt tööd teinud ja selle tänuks sain endale lubada pisikese n-ö vaheaja. Lennupiletid on mul juba mitu nädalat tagasi ostetud. Need, kes vähegi uudiseid jälgivad, teavad, mis olukord seal hetkel on. Leidsin Eesti meediast selle kohta üllatavalt palju infot. Pole varem märganudki. Või siis pole osanud märgata. Täpselt nädal tagasi tabas orkaan Irma Florida poolsaart, jättes mitmeid miljoneid inimesi ilma eletrita, koduta jne. Niisiis pidin ma hakkama väga pingsalt jälgima uudiseid, et otsustada, kas minna või mitte minna... Mõtlesin külastusaega edasi lükata või mõnda teise osariiki minna, aga praeguseks siiski otsustasin jätta asjad nii, nagu need on. Kuna ma põhiliselt plaanin külastada Miamit, siis nagu ma ühe kohaliku käest teada sain, põhineb see linn nii suuresti turismil, et see püütakse võimalikult kiiresti korda teha ja minu tuleku ajaks peaks juba suur osa tip-top olema. Praeguseks tean seda, et ilmad on tagasi ilusad ja suvised 30-kraadised. Ma ei hakka rohkem midagi rääkima, mis ma täpsemalt teha kavatsen, sest see poleks muidu hiljem nii põnev. Kirjutan lihtsalt eraldi postituse selle kohta. Võin nii palju ainult veel ära märkida, et tundub, et olen lihtsalt täielikud ebaõnnes. Tahtsin minna oma lemmikbändi kontserdile, aga piletid müüdi välja. Plaanisin minna teise linna, aga ka seal müüdi välja... Samuti olen ma vist tänaseks päris tõbine. Kurk on valus, pea paks ja veidi palavikutunnet esineb ka. Mis seal's ikka.
(Ps: mul on täna, 16. sept., nimepäev!) Järgmise korrani! Hei, hei ja head septembrit! Mul on septembri üle ainult kahel põhjusel heameel: üle 13 aasta ei pea ma esimest korda septembris oma jalga koolimajja tõstma ja samuti on ilmad siiski valdavalt 25 kraadi. :) Täpselt nii, nagu mulle meeldib. *Jätkan nüüd 24h hiljem kirjutamist ja õhtul keeras ilm ikka vihmaseks ja äikesetormiseks. Noniiiii, olen jõudnud faasi, kus unustan kirjutada, lükkan seda edasi või mul polegi midagi kirjutada. Tegelikult vist ikka on küll, aga millegi pärast ma polegi seda teinud. Mõned vabandused leian kah. Hakkasin uut seriaali vaatama: ''How to get away with murder'' ehk tõlkes kohmakalt: kuidas mõrvaga pääseda. See võtab mu päevadest viimasel ajal päris mitu tundi. Muide, seriaal ise on päris hea. Nüüd, teisipäeval, 5. septembril kohaliku aja järgi kell 10 õhtul (ehk siis Eestis juba 6. sept) algab ühe mu lemmikseriaali, ''American horror story'', uus osa, seega olen juba päris põnevil. Täpselt nädal hiljem algab ''Mr. Robot'' ka ja siis mul polegi enam elu väljaspool koduseinu ja arvuti/teleriekraani. Avastasin, et kirjutasin viimati 2 nädalat tagasi. Tunnistan, päris piinlik. Aga samas ka jälle ehe näide sellest, kuidas mu aeg siin lendab. Nüüd pigistan jälle veidi une arvelt, et mitte seda edasi lükata ja unarusse jätta. 24. augustil sain endale uue sõbranna. Noh, ehk siis tavalise eestlaste mõistes tuttava. Tema nimi on Kristyna, ta sai alles juunis 20(esimene, kes on minust noorem!!!) ja ta on pärit Tšehhist. Ta on oma pikendusaastal sama pere juures, st ta on juba ühe aasta siin olnud ja on ühe aasta veel. Täpsemalt 9 kuud. Kuna tema kõik sõbrad olid ainult ühe aasta siin, siis nende aasta oli juba läbi saanud ja kõik suundusid koju tagasi. Ta jäi samamoodi üksikuks ja õnnetuks nagu mina. Siis me leidsime teineteist, aitäh Facebook. Meie esimene kokkusaamine oli tore, aga sealt edasi toimus natukene naljanumbrit, aga see oli vaid mingisuguse tehnoloogia trikk meie üle. Ta tuli mulle autoga järgi ja me käisime, trummipõrin, üllatus-üllatus: mu lemmikus smuutikohvikus South Block. Talle meeldis see ka, nii et oli väärt minek. Me istusime kuskil pingil ja jutustasime päris pikalt. Kristyna leidis endale paar kuud tagasi siit kaaslase, kes kusjuures on samas koolis tööl, kuhu ta oma pere ühe lastest igapäevaselt viib. Täpselt nagu mingi filmistsenaarium. Ta ise viskas ka selle üle nalja. Igatahes oli meil väga palju rääkida ja me paistsime mõlemad üksteisega nö klikkivat. Leppisime kokku, et lähme nädalavahetusel kuhugi ja teeme vahelduseks midagi toredat. Jõudis kätte nädalavahetus, ma polnud Kristynast midagi kuulnud ja otsustasin talle saata sõnumi, mis plaan on. Ootasin poolteist nädalat, aga ma ei saanud temalt mingit vastust. Ei sõnumi näol ega Facebookis. Olin siis jälle omaette natukene pettunud ja mossis, sest ma arvasin tõesti, et me sobisime. Ühel päeval siis otsustasin, et mis mul ikka kaotada on, ma parem kirjutan talle uuesti. Küsisin, kuidas läheb ja mainisin, et kurb, et me too nädalavahetus midagi ette ei võtnud ja et ta mu sõnumile ei vastanud. Tema vastas sellepeale, et ta vastas mu sõnumile ja saatis ekraanipildi sõnumivastusest. Mina kontrollisin oma sõnumeid... ja mulle pole see kohale tulnud, kuigi tema telefon näitas, et see on saadetud. Seega tema arvas, et ma solvusin ta peale, et me nädalavahetusel kokku ei saanud ja mina arvasin, et ta lihtsalt ignoreeris mind, sest ei leidnud mind piisavalt lahe olevat, aga tegelikult mängisid meie telefonid või võrguühendused mäkra ja ei edastanud tema sõnumit mulle. Siis aga oli meil heameel, et selle probleemi lahendatud saime ja tegime uued plaanid. Ma veel ei tea täpselt, mis me ette võtame, aga... eks paistab. Ühel huvitaval päeval liitusin ühe huvitava grupiga Facebookis- ''Welcome2DC''. Meeleheitel Alice teeb meeleheitel asju. Olen mõelnud mitu korda, et teen siin asju, mida ealeski Eestis ei teeks. Eesti on liiga väike ja kõik teavad kõiki ja kõik saavad teada, mida ma teen, isegi, kui ma seda ei taha. Teisel huvitaval päeval lõi grupi omanik Alex ühe huvitava ürituse nimega ''Speed-dating'' ehk kiirkohting. Mõtlesin, et teate, mis seal ikka. Miks mitte teha midagi, mida ma pole kunagi teinud. Ja huvitaval kolmandal päeval leidsin end juba sealt ürituselt. See toimus värskes õhus, ühes pargis. Korraldaja tegi veidi ka osalejatega eeltööd, et selgitada välja pisikesed sarnasused, et oleks kergem suvaliselt paare teha. Noh, näiteks, et vähemalt mõlema vanuse eelistusedki oma partneri osas klapiksid. Teate, nali naljaks, aga ma olin ainus osaleja, nii palju, kui teistel tagasisidet kuulsin, kellel läks see kogemus pigem ebameeldivalt. Mida see endast üldse kujutas? Alex pani siis minimaalsete teadmiste järgi kokku paarid ja andis paaridele paberilehe, kus oli peal 36 küsimust, mida teineteiselt küsida ja mille üle pikemalt arutada saab ja kuidas võõrast kiiremini tundma õppida. Ei, seal ei olnud ühtegi seksuaalset küsimust sees, olgem ikka mõistlikud. Seal olid pigem sellised elulised ja sügavamõttelised küsimused. Kasvõi näiteks see, et kelle surm perekonnas sind kõige enam häiriks ja miks. Miks oli mu kogemus pigem ebameeldiv? Sest, noh... oeh. Sain paariliseks endale ühe 27-aastase meesterahva, kes paistis olevat selline tagasihoidlik introvert. Sain tema kohta teada seda, et ta on vaimselt natukene haige ja ta varjab seda oma bossi eest, sest kui ta bossile räägiks, siis see läheks seadusega vastuollu ja ta oleks sunnitud vallandama. Võttes arvesse seda, et ta tööl ongi ainult tema... ja ta boss. Samuti oli tal sellel aastal elu esimene suudlus, kusjuures naisterahvas oli talle märkinud, et tegu oli kehva suudlusega. Siis ta rääkis veel sellest, kuidas ta peres on suured probleemid, enamasti täiesti tavaliselt ameeriklaste pseudoprobleemid. Peale selle tuli välja, et ta isa on alkohoolik ja seetõttu pole tema kunagi purjus olnud, sest ta näeb, kui halvaks inimeseks ta isa purjuspäi muutub. Vahel on mul tunne, et ma lihtsalt komistan selliste... kuidas ma ütlengi... teistsuguste inimeste otsa. Vahel tekib tunne, nagu ma oleksin neid kohustatud aitama. Mina aga endast midagi nii ei rääkinud, mõtlesin suurema osa tekstist lihtsalt välja ja presenteerisin nii, nagu juhtus. Pealegi, ta väitis mulle, et taon pigem ekstravert, aga ta kehakeelest oli selgelt välja lugeda introvertsust. Ta lihtsalt tahab olla ekstavert. Peale neid 36 küsimust paluti meil 2 minutit käest kinni hoida ja midagi ütlemata teineseisele silma vaadata. Teate, mis ma vaatasin? Enda peegeldust tema silmamunalt. Hea kerge oli keskenduda peale seda, kui ma avastasin, kui ebamugavalt ta ennast tunneb, sest ta lõug värises ja silmad käisid kogu aeg edasi-tagasi. Nii, et, noh, mis ma öelda oskan. Jälle üks kogemus juures, eksole. Naljapärast teeksin uuesti küll, aga... oskaksin rohkem arvestada. See-eest aga kuulsin pärast teistelt naistelt, kui toredad ja muhedad nende kaaslased olid ja kuidas nad ikka numbreid vahetasid jnejne. Mu kaaslane leidis mind ka Facebookist üles, aga minu jaoks on juba liiga ebamugav edasi suhelda. Äkki ta ei saanud selle ürituse mõttest aru ja arvabki nüüd, et me võiks paar olla. :D Ma ei tea, naljakas on, noh. Peale seda üritust jäid 7 naist (k.a mina) + korraldaja rääkima, et võiks midagi edasi teha ja kuhugi minna. Suund oli baari. Mõtlesin pikalt, kas ma peaksin mainima, et ma alla 21 olen ja juhul, kui keegi mu isikutunnistust peaks uksel küsima, siis pean kõikidele tsau ütlema ja koju minema. Jätsin selle teema sinnapaika ja asi lõppes nii, et korraldaja ostis mulle hoopis ühe sangria. Mul on siiski heameel, et olenemata minu ''alaealisusest'' siin nendega kaasa läksin, sest seal oli üks päris lahe seltskond koos. Kõige eredamini on mul meeles 3 inimest: üks Colombiast pärit naine, kelle jutustamise kirge ja tugevat aktsenti oli juba kaugele kuulda, Ta oli väga lahe ja otsekohene, ei kartnud midagi öelda ega kartnud ka paljut teha. Teine naine oli minu täielik stereotüüp Ameerika naise kohta. Vanus 32: blond, tüsedam, väitis, et on väga rahul oma eluga, olles see, kes ta on, samal ajal rääkides, kuidas ta on nõus ka 20-aastasega kohtingule minema, sest ta arvab, et on ''selles pereloomise vanuses ja aeg hingab juba kuklasse'', et oleks juba ammu aeg. Samuti istus ta kogu aeg ninapidi telefonis ja naeris kaasa ka siis, kui tegelikult ei teadnudki, milles nali seisnes. Tal oli üks naljakas käekott, millel oli väga lühike sang, nii et ta kandis seda käevangus ja see vaatepilt oli mulle kuidagi humoorikas- üks korralikult meeleheitel naisterahvas, ma ütleks. Ah, jaa, sõi isuga oma burgereid ka muidugi. Nüüd ma kõlan juba halvasti, aga mis seal ikka. Ma ei saa seda ehedat pilti muudmoodi edasi tuua. Kolmas oli aga ürituse korraldaja Alex, kellega ma nüüdseks lausa suhtlen. Pärit New Yorkist, vanematest üks ecuadorlane ja teine colombialane, kust ta on pärinud oma tumedama naha. 12 aastat tagasi kolis DCsse ja nüüd peab seda gruppi reaalsest huvist kohata uusi inimesi ja aidata neil navigeerida ja tutvuda selle linnaga. Samuti on ta Couchsurfingu lehel majutaja ja tal on lausa terve kapp täis meeneid, mis surferid üle kogu ilma talle toonud on. Ta on meeletult tark ja hea huumoriga ja selline super seltskonnapärl. Nüüd kerime aega edasi kuni eelmise nädalani. Esimesed kolm päeva olin tööga hõivatud ja siis õhtul lihtsalt suurest nukrusest kodus, sest mul polnud midagi erilist teha, kuhugi minna ja Erika oli ka puhkusel. Neljapäeva lõunapaiku aga koputas mulle uksele Eesti Superstaarisaates kuulsaks saanud Jana Liisa Johannson. Ei, ta ei koputanud juhuslikult, täitsa teadlikult. Me saime omavahel tuttavaks 2014. aasta suvel malevas. Ainus malev, kus ma käinud olen. Ma ei jäänud sealt ühegi inimesega suhtlema. Kuigi kõik on alati superõnnelikud selle kogemuse üle, sest leitakse palju sõpru, jäi minul see magedaks ja külmaks lihtsalt seepärast, et ma ise olin ka mage ja külm, sest mul oli just päev enne malevasse tulekut juhtunud midagi väga emotsionaalset rasket, et ma ei osanud ilusti inimestega suhelda ja olin kuri Alice. Igatahes, see pole üldse hetkel oluline. Jana käis samuti Ameerika elu avastamas läbi raamatumüügi nagu Gretegi. Lõpetas enda programmi ka sarnastel põhjusel. Ja siis kasutas ära juhust Ameerikat avastada, kuni tal see võimalus veel oli. Seega pakkusime oma perega talle kolmeks ööks katusealust. Neljapäeval, kui ta saabus, käisime õhtul kohe ringi vaatamas ja ma näitasin talle üht-teist. Võib-olla, aga ainult võib-olla viisin ta kohe Georgetowni South Blocki... Mis ma teha saan, kui see on ilus linnaosa ja hea kohvik! Reedel oli mul päev pooleldi vaba, olin hommikul ainult mõned tunnid abiks. Me plaanisime minna linna vaatama, aga lõpetasime kogemata ainult mu kodu juures asuvates poodides, sest... need on nii suured ja meil läks terve igavik ja poodidest välja tulles oli juba pime. Täiesti ebanormaalne. Õhtul aga läksime me Alexi juurde, tal oli ''pisikene istumine'', nagu ta ise väitis. Ta väiksesse 2-toalisesse korterisse tuli vist 25+ inimesi ja see oli lõppude lõpuks täielik kaos. Ehk ma esimest korda nägin ühe peoeelse istumise ära. See oli naljakas ja tore ja lõpuks olin natukene ärev ja närviline, sest seal oli nii palju inimesi ja kellegagi rääkida oli täiesti võimatu, pidi reaalselt häält ikka omajagu tõstma, et suhelda saaks. Esimene erinevus, mis mulle silma hakkas, oli see, kuidas seal keegi ei söö... Alex oli toonud puuvilju-marju ja muud näksi, aga mina ja Jana olime põhilised, kes sõid. Ma sõin päris mitu taldrikutäit, sest mu kõht oli väga tühi. Tundub, et see ''peo-söömine'' on pigem Eesti või Euroopa teema, aga seal kedagi väga toit ei huvitanud, mis oli päris huvitav. Asi, mis mulle väga meeldis, oli see, kui palju erinevaid inimesi sinna tuli ja seltskond oligi kirju nagu Issanda loomaaed. Seal oli inimesi Poolast (4 noort, keda Alex hetkel Couchsurfingu lehe kaudu majutas), Ukrainast, Chicagost, Indiast, Colombiast... rohkem mulle ei meenu, aga tean, et oli veel. Nii et see oli ülilahe. Ma pigem spekuleerisin kõrval ja kuulasin teiste vestluseid, kui et ise rääkisin. Janaga naersime ka seal kahekesi, et annab ikka tunda, et oleme ühes Põhja-Eurooplased, sest me olime ainsad, kes niisama omaette istusid ja kellegagi parasjagu vahetpidamata ei jutustanud. Pärast aga liikus kogu seltskond kuhugi baari ja kuigi me Janaga olime ka oodatud, olenemata meie ''noorest'' vanusest, otsustasime me koju tagasi minna. Tegin seda raske südamega, sest pidin järgmisel hommikul 6.30 ärkama ja ma teadsin, et ma saan liiga vähe magada. Nimelt terve laupäeva ja pool pühapäeva veetsin 3 lapsega üksinda, sest vanemad käisid Philadelphias. Kuigi mul oli ka esialgu plaan sinna minna, jäi see plaan ära, sest ma ei oska finantsiliselt endaga hakkama saada. Aga vead ongi õppimiseks, eksju? Muidugi ma hõiskasin, et juhheii, tegelikult ei pea terve laupäeva üksinda olema, sest mul on Jana. Tünga sain, Jana oli terve päev väljas, kuigi väitis, et tuleb varem tagasi/tuleb appi, kui vaja. Samas saan temast aru, ma oleksin ka vältinud 3 lapsega kodus istumist, kui ma oleksin uues linnas, mis vajab avastamist. Ei hakka heietama, päev oli raske ja pikk, aga oleme kõik elus ja terved. Õhtul suutsin veel kolmega väljas käia!! Nii et olen päris uhke enda üle. Sain kõige olulisega hakkama ja õhtu oli üsna rahulik, mis oli väga tore, sest ma olin päris väsinud. Ma päeval isegi magasin kaksikutega koos lõunaund. Head paar tundi olid. Umbes 22.30 ajal sain ka vanema lapse magama ja siis jäin ise poole koristamise pealt diivanile tukkuma ja magasin maha pereema mitu telefonikõnet. Umbes 30 minuti pärast ärkasin üles selle peale, et Jana tahtis tuppa sisse saada. Ma ei suutnud temaga isegi õhtul inimlikku suhtlust üleval hoida ja ütlesin talle kohe, et ma lähen magan edasi. Pühapäeval ta lahkus juba ennelõunal, seega olin ikkagi põhilise aja lastega üksinda, kuigi lootsin, et ei ole. Õnneks pühapäev läks üsna kiiresti. Esmaspäeva sain vabaks ja lihtsalt olesklesin pool päeva, tegin emaga videokõnet, käisin teist korda siin jõusaalis, mida mu korterelamu pakub tasuta. Ah, jaa, unustasin, käisin seal Janaga reedel esimest korda, sest ma ei julgenud üldse ise üksinda minna. Täitsa tore koht. Aga arvestades maja suurust, peaks see jõusaal 5x suurem olema. See selleks. Otsustasime emaga septembrikuus väljakutse vastu võtta, ehkki motiveeriks see meid rohkem liigutama. Tema tahab jõuda oktoobriks teatud kaalunumbrini ja mina võtan osa Eesti räppari Metsakutsu #0kuni100 jooksu väljakutsest. See kujutab endast ette seda, et terve septembrikuu jooksul pean kokku jooksma 100 kilomeetrit. Miks? Lihtsalt niisama, et rohkem end liigutada. Miks just 100? Eesti 100. aastapäeva auks. Lihtsalt mainin, et inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kui väga mulle joosta ei meeldi, nii et see on üks korralik ettevõtmine. See tähendab seda, et ma pean reaalselt iga päev päris palju jooksma, sest... ma ei jaksa korraga pikka maad joosta. Praegu kogun jõudu ja peale blogi kirjutamist äkki lähen proovin joosta. Küll aga minu jaoks on see väljakutse pigem nagu #0to62, sest jooksulindid ja mu jooksuäpid näitavad kilomeetrite asemel miile. Kõigest 59.6 miili jäänud... Olen tähele pannud, et ma ei ole veel harjunud siin sellega, et punktist A punkti B jõudmine võtab 3x kauem aega kui Eestis. Ma Eestis kunagi ei vaadanud ega arvutanud, mis kell ma toast välja peaks minema, lihtsalt läksin ja tegin kõike tunde järgi. Enamasti olid mu tunded õiged ja jõudsin kohale selleks ajaks, mis pidin. Siin aga lihtsalt jään kõikjale 15-45 minutit hiljaks ja see on päris hirmus ja ebameeldiv. Ma olen Alexiga 2 kokkusaamist (mitte meelega!) ära jätnud, sest ma lihtsalt... ei oska ajaga ega metroodega arvestada. Alati on mingi ehitus kuskil ja ümberistumised ja pikemad sõiduajad ja kõik muu, millega ma kursis pole. Ma olen päris kuri enda peale ja ei taha, et see enam korduks. Ülimalt nõme tunne. Eile oli sama lugu. Seega ma lihtsalt läksin hängisin üksinda Georgetownis. Üldse see õhtu jooksis täiesti rappa. Tahtsin ühele üritusele tema ja ta surferitega minna, aga ma ei jõudnudki. Siis oleksin metrood oodates peaaegu pildi taskusse pannud, sest mul oli kas: palav või kõht tühi või veepuudus või kõik korraga. Palav polnud, aga need teised olid küll. Ma tean, mida ma sellises olukorras tegema pean, nii et istusin rahulikult metroo põrandale ja hingasin omaette kuni metroo tuli. Siis otsustasin, et lähen ostan kiiremas korras midagi süüa. Otsustasim smuutikausi kasuks, kuhu oli 15-20 minutit jalutuskäiku, nii et see oli päris piinarikas. Kohale jõudes avastasin, et South Block oli kinni... sest esmaspäeval oli riigipüha, Labor Day. Ma täpselt ei teagi, mida see endast kujutab, aga noh. Siis hakkas mul eriti paha ja ma ei teadnud mida teha. Kõndisin tagasi, sest metroopeatuse juures oli üks teine smuutikohvik... mis suleti 2 min enne seda, kui ma kohale jõudsin... Tavaline Alice seiklus, nagu ikka. Noh, jah, üle tee oli Target. Läksin ostsin endale marju ja juua ja progandeid ja müslibatoone ja otsustasin koju tagasi minna, sest see kõik oli üks täielik fail. Ja olengi taaskord lõpule jõudnud. Mul kuidagi tunne, et postitused hakkavad igavamaks jääda. Praegu mõtlen, justkui poleks ma midagi erilist jaganudki, aga eks teie olge kohtunikud. Ja vabandan selle 2-nädalase pausi pärast, püüan end parandada. Muide. Olen saanud tagasisidet, et see meili jälgimise süsteem ei tööta ja ma olen täiesti nõutu ja ei tea mida teha. Vabandan, vaatan, uurin. Kohtumiseni! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |