Varsti saan öelda, et pea pool aastat tagasi käisin juba Mehhikos. Kohati on lausa kahju seda tunnistada! See oli kindlasti üks mu meeldejäävamaid reise, sest see riik ja koht on ise nii omapärased, millesugust ma varem näinud polnud. Aga see oli ka esimene kord minu jaoks Põhja-Ameerikast lõunapoole pääseda. Lubasin jälle ammuilma, et ma kirjutan ikka sellest reisist ka. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole! Selle reisi algus oli pikk ja konarlik; lõpp aga järsk ja veel konarlikum. Lendasin DCst Mexico Citysse. Sealt sõitsin autoga veel vist 6 tundi sellisesse linna nagu San Luis Potosi. See linn asub samanimelises maakonnas, kui neid seal nii nimetada saab. Reisi üks negatiivseid külgi oli see, et ma olin just paar päeva enne reisi suutnud haigestuda. Seega kõige nautimine polnud lihtne, aga ma andsin endast parima. Igaks juhuks mainin neile, kes on uuemad mu blogis, et hei, tore sind siin näha! Elasin eelmise poolaasta, st juuli 2017-jaanuar 2018, DCs ja töötasin eestlaste pere juures lapsehoidjana. Vahel sain veidi puhkuseid ja need kulutasin alati reisidele. Siin on üks neist. Põhjus, miks ma üldse Mehhikosse otsustasin minna, oli see, et esimesel USA-sisesel reisil, septembris 2017, käisin ma Floridas, kus sain tuttavaks ühe prantslannast tüdruku Karolynega, kes parasjagu lihtsalt alustas oma reise ümber maailma. Just lihtsalt niisama. Ühel päeval tahan olla nagu tema. Igatahes, teema juurde tagasi tulles, jäin temaga veidi edasi suhtlema. Kuna ma teadsin ette, et jõulud ja aastavahetus on mul vabad, vähemalt nii mulle pere poolt öeldi, siis ma uurisin Karolynelt, kus ta plaanib sellel ajavahemikul olla. Ta ennustas, et ehkki Mehhikos. Ja nii oligi. Arutasime, et meil oleks pühi päris tore koos veeta, sest kumbki pole oma pere juures ja siis saab natukene üksindusele lohutust. Mõeldud-tehtud. Umbes nädal või kaks enne minekut ostsin raske südamega lennupiletid sinna ja tagasi, sest need olid nii kohutavalt kalliks läinud ja sinna läksid konkreetselt mu viimased rahad. Ostes üritasin end lohutada, et kunagi ei tea, millal või kas üldse avaneb mul teine võimalus minna sellisesse kohta nagu Mehhiko! San Luis Potosis elas ja töötas Karolyne parasjagu vabatahtlikuna ühes hästi lahedas hipsterite hostelis. Mida tähendab vabatahtlikuna töötamine? Seda, et sa teed tööd ja oled muidu tubli ning muhe ja saad selle eest vastutasuks hostelilt majutuse ning toidu. Win-win olukord. Ma olen isegi natukene kurb, et ma sellest kohast kaameraga pilte ei teinud. Telefoni pildid otsustasid mingi hetk muidugi ära kustuda... Aga see oli pisikene, narivooditega ühiselamulaadne kohake. Hästi palju oli seal ise tehtud ja kaunistatud, seinad ise värvitud jms. Üleval oli suur katuseala, kus sai näiteks grillida, lihtsalt lõket teha, päikeseloojangut nautida või pildistada. Mis iganes kellelegi meelepärane on. Hästi vaba atmosfääriga ja hea muusikaga koht. Paistis, et ka Karolyne oli seal kiiresti omaks võetud. Ta sai Mehhikos oma õpitud hispaania keelt ideaalselt praktiseerida. Mäletan, kui teda esimest korda nägin, siis ta kurtis, et ta nagu natukene oskab, aga ei julge eriti rääkida ja ei saa kõikidest erinevatest hispaania murretest jms aru. Nüüd on ta peale üht kuud Kuubal ja poolt aastat Mehhikos elamist-olemist-reisimist selle keele kindlasti täiesti suhu saanud! Super! Minu üks soovidest ja unistustest on ka kuskil võõra keelega kultuuriruumis uus keel omastada. Annab kohe nii palju juurde. Mul on üldse hästi palju ''poolikuid'' keeli. Ainus keel peale emakeele, kus ma reaalselt igal teemal vesteldud saan, on inglise keel. Siis on üksikud laused rootsi ja vene keeles ja veel üksikumad itaalia, hispaania keeles. Mul on tunne, et ma pean sellest reisist ka ikka mitu sissekannet tegema, sest mul hakkab aina rohkem asju meenuma, mida ma kirjutada tahaksin. Tegelikult olin ühe öö Mexico Citys ja taaskord Couchsurfisin ühe kohaliku juures. Selle mure lahendas Karolyne. Samamoodi ka järgmiseks hommikuks leidis tema autojuhi mulle. Autojuhiks oli üks naisterahvas, kes laulab Mehhikos üsna kuulsas rokk-bändis. Te ei kujuta ette, kuidas ma praegu tahaksin seda nime mäletada! Aga... võta näpust. Igatahes olime autos koos tema mingi tuttava ja ta nelja koeraga pluss pool autot oli täis veel kõlareid ja muid tehnikavidinaid, mida ühel bändil vaja läheb. Sellel naisel oli küll mulle palju jutustada. Ta oli nii lahe isiksus ja väga palju läbi elanud. Vahepeal tegi ta mulle autos natuke live-kontserti ja laulis ka. San Luis Potosis olime samuti ühe öö. Järgmisel päeval läksime autot rentima, et sellega metsikusse Mehhiko loodusesse põrutada. Hostelist võtsime kaasa endiga ühe ameeriklase, kes samuti lihtsalt mööda maailma ringi reisis/reisib. Ta blogib ja vlogib ka. Muidu ta ise oli tegelikult üsna introvertne ja vaikne, nii et vahel oli temaga veidi raske. Ta kunagi ei öelnud, mida ta tahab, lasi meil alati otsustada ja siis tekkis selline tunne, et äkki talle ei meeldi meie valikud vms. Igatahes saime vähemalt autoga seonduvad kulud kolmeks jagada. Naljakas oli ka veel see, et Natel(ameeriklane) oli täiesti suva, kuhu me suundusime. Ta ütles, et ta on kõigega päri, sest ta polnud eriti Mehhikos siis veel ringi käinud. Muideks! Nüüd on ta endaga jõudnud juba Euroopasse, viimati nägin pilte Pariisist. Tean seda, et ta plaanib paari-kolme järgmise nädala pärast Eestist ka läbi hüpata. Kas pole mitte lahe! Maailm on ikka väga väike koht. Käisime erinevates looduskaunites kohtades, kus Karolyne enne käinud oli või kus ta väga käia tahtis, aga veel sattunud polnud. Ma olen siiani talle tohutult tänulik, sest ta võttis ette nii suure töö ja tegi minu ja Nate eest enamik asju ära, kuna me kumbki ka hispaania keelt ei rääkinud. Nate võib-olla isegi oskas ja mõistis veidi rohkem kui mina. Samas peale kaht nädalat Mehhikos oskasin kindlasti juba vähemalt 4-5 lauset + veel üksikuid sõnu juurde öelda. Nüüd on see kõik muidugi jälle kadunud, sest vahepeal pole keelt üldse kasutanud. Ma tunnen, et see oli üks selline õige roadtrip, nagu olen varasemalt ette kujutanud. Seltskond oli tore, muusikavalik oli meil ka super, ilm oli absoluutselt parim, vaateid ma ei oska sõnadesse pannagi. Super lahe oli, tõsiselt! Eriti tore oli see, et suur rõhk polnud linnade avastamisel, vaid pigem looduse nautimisel. Käisime isegi paadimatkal, mitmete imekaunite koskede juures, hüppasime kõrgelt helesinisesse vette ja lihtsalt nautisime kõike meie ümber. Muidugi samamoodi nautisime täiega ka kohalikku toitu! Ma ausalt öeldes ei teadnudki eriti varem, et ma nii suur Mehhiko toidu fänn olen. Muidugi mul oli tihti natukene keeruline, sest seal on liha- ja munatööstus ikka väga suur asi ja igas toidus on reeglina kumbki või mõlemad neist. Samas ilusti küsimise peale tulid nad alati hästi vastu! Pealegi, neil on ju ka igasugused oad ja kikerherned jms hästi populaarne, nii et sain näiteks liha vahetada ubade vms vastu! Aitab selleks korraks jutust. Nüüd jätan teile mõnikümmend pilti vaadata. Järgmises postituses kirjutan näiteks sellest, mis on mu lemmikkoht siiamaani kõikidest reisidest; mida me tegime jõuludel ja aastavahetusel. Viva la Mexico! Tuletan meelde, et minu poolt saab Eesti Blogi Auhindadel hääletada vaid ainult nädalakese veel! Olge palun nii armsad ja päästke mind vähemalt viimaseltki kohalt! :) Selleks tuleb teil minna sellele lingile: eba.marimell.eu/eba2018_h/, kuhu sisestate hääletamiseks enda(või ka veel hiljem oma ema, isa, koera jms) e-maili ning valite esimesest kategooriast, so ''aasta uustulnukas'', minu blogi(olen nimekirjas teine)! Igas kategoorias hääletama ei pea. AITÄH ja pikad paid! Järgmise korrani!
0 Comments
Ei hakka üldse pikalt venitama, ikka juhtus! Ma ei oska midagi hetkel konkreetselt välja tuua, aga pildid räägivad enda eest, nii et see tuleb üsna pilditihe sissekanne. Kirjeldan rohkem, millise mulje on jätnud mulle kolm Ameerika linna: New York, Miami ja Washington DC. See oli minu teine kord käia New Yorkis ja arvamus sellest pole suures pildis muutunud. Kuidas kirjeldaksin mina seda suurlinna? Üldiselt meeldib mulle kiirelt ja lühidalt öelda kõigile nii, et Ameerika ongi täpselt selline, nagu see filmides paistab. Ilma igasuguse liialduse ja puudusteta. Seda mõtet kinnitas ka üks mu reisikaaslastest, Cärolyn. New York on: kiire, räpane, hiiglaslike hoonete ja kitsaste tänavatega, tiheda liiklusega, imekirju rahvamassiga, hall ja värviline korraga. New York on kõike! See on linn, mille kohta ma ei olegi järeldusele jõudnud, kas ma tahaksin või ei tahaks seal võimalusel elada. Tundub liialt stressirikas koht, aga samas mõnusalt anonüümne ja salapärane. Iga linnaosa on omamoodi ja sealt võib leida absoluutselt kindlalt kõike ja kõiki. Vist pigem ikka tahaksin. Tundub uskumatult keeruline, ääretult kallis, aga piisavalt põnev, et see väljakutse vastu võtta, kui see kunagi tekkima peaks. Ilmadega oli selline naljakas lugu, et ühel päeval, kui mind muidugi veel polnud, oli ääretult soe, vist 24 kraadi. Sellest järgmisel päeval näiteks oli aga hoopis 2 kraadi. See oli liiga külm. Otsustasime siis teha paadireisi Vabadussamba saarele ja tuul oli täiesti halastamatu. Eestis oli tol hetkel küll soojem, selles olen ma kindel. New York peidab endas nii palju emotsioone, mõtteid ja tundeid. Samamoodi on sellel ka kirju ja üsnagi tuntud minevik, mis sest, et see nii lühike on olnud. Linn on ju tuntud mitmetest-mitmetest filmidest ja sarjadest aga ka erinevate (terrori)rünnakute poolest. Osadele on see olnud parimate võimaluste paik, teistele aga elu viimane hetk. New York vajab kannatust, aega, väääga palju aega ja võib-olla isegi natukene rohkem kannatust. Muidugi ka raha! Kuidas ma selle unustada sain. See linn on ikka igas valdkonnas parajalt kallis. Aga kuna nõudlust on piisavalt, siis on (kahjuks) arusaadav. Järgmine asukoht peale NY-i oli Miami. Sinna läksin ma lausa kolmandat korda ja iga korraga saab see linnake mulle aina enam südamelähedasemaks. Nii veider on tagasi mõelda sellele, kuidas esimene kord käies olin ma selles kohas lausa pettunud. Filmide, laulude, juttude ja piltide pärast olin ma endale pähe maalinud mingisuguse paradiisipildi, unustades, et igas heas on alati midagi halba. Mina nägin seda ebameeldivat ja veidrat, teistsugust, vana ja mitte nii populaarset Miami poolt esimesena. Arvasin, et see ongi kõik. Õnneks sain ma tuttavaks erinevate kohalikega, kes olid väga-väga aldid mulle näitama Miami ilusamaid külgi ja helgemaid hetkeid. Alustades näiteks sellistest lihtsatest asjadest nagu palmipuud, helesinine ookeanivesi ja lõpetades värvikirevate diskoõhtute ning anakondadega rannaääres. Seda sõna otseses mõttes. Ma ei tea, mis need inimesed oma madusid eksponeerimiseks kaasas veavad. Julgen tunnistada, et Miami on vähemalt niisama kirju ja eriline kui New York. See linn peidab samuti endas erisuguseid külgi: alustades tuntud kuuma liiva ja helesinise veega rahvast pungil randadest, taevasse kõrguvatest hoonetest kesklinnas, hullumeelsetest pidudest ja lõpetades moe- ning kunstipiirkonnaga ja absoluutselt hea muusika ning megalahedate inimestega! Kuna Miami asub niivõrd lähedal juba Kesk- ja Lõuna-Ameerikale, siis paratamatult on sellel palju mõjutusi Ladina-pärasest kultuurist, eriti just näiteks muusikas. Miami teine justkui ametlik keel on hispaania keel. Ma näiteks uurisin huvipärast, kuhu minusugune tööle saaks minna ja pean kurbusega tõdema, et mul tuleks esimese asjana hoopis hispaania keel selgeks õppida, et end sinna tööturule pakkuda. Samas see keel ja kogu selline (eriti eestlaste jaoks) üks eksootiline kultuur on nii kütkestav, et äkki oleks proovimist väärt? Tegelikult mina ja Cärolyn käisime ühel päevapikkusel reisil ka Miamist Key Westi. Keys on Florida osariigist lõunapoole suunduv saarestiku jada. See on üheks kokku ehitatud autoteega, mis siis ühendab saarestiku viimast saart Key Westi ja Miamit. Me käisime seal bussiga, kus oli meil ka giid, kes kusjuures oli üks lahedamaid giide, kes mul isiklikult olnud on. Tegelikult päris ausalt pole mul vist välismaal eriti giide olnudki. Ütlen kohe seda, et üks päev Key Westi külastamiseks on liiga vähe. Kuigi see koht on tõesti imetilluke, siis mina ikkagi oleksin tahtnud rohkem aega, et seda nautida rahulikult ja kulgeda ilma, et kuklas kipitaks mingi aeg. Pealegi pool aega me ekslesime seal ringi, sest me rentisime rattad, et jõuda võimalikult mitmetesse kohtadesse, AGA me pidime kasutama manuaalset kaarti ehk paberkandjal kaarti. See röövis vähemalt ühe koha külastusaja ära. Samas ei saa kurta, me peaaegu nägime härra Trumpi isiklikult. Ta sõitis meist autoga mööda, kui me parasjagu ühes kohvikus Cärolyniga lõunapausi kokteile nautisime. Ma olin täiesti omas mullis ja ei jaganud alguses üldse matsu, et kes see nii turvatult mööda sõidab. Samas giid andis meile teada, et president juhtub samal päeval Key Westis olema. Paras melu käis inimeste seas selle külastuse pärast küll. Key Westis oli ka väga tunda Kuuba hõngu, ma isegi ei oska öelda kuidas või kus täpsemalt. Inimeste olek, arhitektuur ja muu selline lihtsalt mõjus nõnda. Ka Key Westki peidab endas mitmeid huvitavaid lugusid, mida me küll kõike seekord avastada ei jõudnud. Vähemalt on siis järgmisel korral vähemalt sama põnev. Enne DCsse suundumist lisan veel Miamist pisikese portsu pilte. Siinkohal on ka vist sobilik öelda, et palun kandke vähemalt SPF 50 tugevusega päikesekreemi ning mütsi! Sealne päike on absoluutselt halastamatu! Minu, mu ema ja Cärolyni peast tuli peale paari päeva päikese nägemist suurtes kogustes nahka. Päris veider kogemus oli. Õnneks ostsin ma sealt endale mütsi ja olen järgmisel korral jälle natuke targem. Nüüd aga - tere tulemast DCsse! See linn on minu jaoks kodune. Ütlen ausalt, et mul on üllatav seda tunnistada. Mäletan selgelt, kuidas esimesel kuul, kui seal elasin, mõtlesin pidevalt, kas nii suures linnas on üldse võimalik end koduselt tunda? Tuleb välja, et on küll! DC on hästi sõbraliku hõnguga linn. Mulle jätab väga vaba ja mitte nii stressirohke mulje. Inimesed on küll ka seal kirjud, aga NY ja Miami selle poolest siiski erinevad kuidagi rohkem. Tunnetuse asi, ma ütleks. DC on ilus, minu meelest päris puhas ja üsnagi loodusrohke suurlinn. Okei, natukene luiskan, see linn polegi nii väga suur. Kogemata võid linnast metrooga välja sõita nii, et ei pane tähelegi või ei teagi, et sa enam DCs ei asu, vaid hoopis Marylandi või Virginia osariigis. DC muide ei kuulu ainsa linnana USAs mitte ühtegi osariiki. Mina tegelikult elasin Virginia osariigis, kuigi saan öelda, et kodumaja aknast oli DCd konkreetselt näha. Nii naljakas ja imelik, kui see ka poleks. See linn on uskumatult vaba ja mõnusa atmosfääriga, kus igaüks leiab endale midagi meelepärast. Olgu siis jutt kas muuseumitest, mis muide on seal kõik tasuta!, või toiduvalikust. Minusugune leiab sealt nii paljugi head paremat. DCs on üsna kerge vegan olla, seda võin ma kinnitada. Hästi suur osa toidukohti on tekitanud selle võimaluse, et klient paneb endale ise mingi toidu kokku. Suurepärane! Okei, korraks muuseumite juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et ma pole endiselt üheski käinud... Tundub, et seekord jälle aitab. Ma siin salamisi mõtlesin, et kui ma oskaksin pilte natukene nokitseda ja viimistleda, siis tuleksid need isegi väga ilusad. Praegu sellised tavalised. Aga need on ju ka ilusad. :) Järgmiste seiklusteni! Sinuga aga, USA, me veel kindlasti kohtume! Sest esimeses postituses oli ju liiga vähe sehkeldusi, eksju? See pilt illustreerib mind sisse juhatama järgmiseid apse ja viperusi. Tegelikult tegin sellel pildil New Yorkis Cärolynist pilte, aga see on hoopis teisejärguline info praegu. Kogemata olime üsna identselt riietunud ka. Õnneks suurem posu asju sai kirjutatud, aga hiljem tuli veel nii mõndagi meelde, mis juhtus. Alustan ühest suurest probleemist, mida võib igal pool kohata - taskuvargad. Olime just ligi 5-tunniselt bussireisilt jõudnud Washington DCsse ja ootasime metroorongi. Seletasime ja muljetasime teineteisega niisama. Vanaema hakkas just istujatest pilti tegema, kui mingisugune noormees tuli istus mu ema ja Cärolyni juurde ja naeratas pildi jaoks ja puha. Mõtlesime, et okei, tahtis lihtsalt nalja teha. Näete nüüd ise, eksole, kui ilmekalt ta veel naeratas siin pildil. Oli veel nii märgatavas riietuses... mis varas kasutab erkpunast jopet? Igatahes natukese aja pärast taipasime, et ta pilk käis pidevalt liiga otsekoheselt meie kottide ja taskute ja muu põneva peal. Nagu väga konkreetselt. Ta isegi ei püüdnud seda kuidagi varjata. Täiesti süüdimatult lihtsalt vaatas telefone ja kotte, nagu ta oleks aarde leidnud, nagu selle kätte saamine oleks elu ja surma küsimus olnud. Selles suhtes meil vedas, et me nii rumala vargapoisi otsa sattusime, sest teadsime kohe teineteise seljakottidel pidevalt pilku peal hoida. Ausalt, ma olen liiga nigel kirjasepp, et seda naljanumbrit teile piisavalt maitsekalt ja realistlikult edasi anda. Ta lihtsalt justkui kutsus vaatama inimesi oma käitumisega, et ta proovib kohe midagi varastada. Ema ja Cärolyn tõusid toolilt peagi püsti, nende asemele istusid paar neidu. See noormees kuidagi sujuvalt pani käe seljatoele laiali, ilmselgelt üritades siis millalgi kellegi seljakoti lukku avada. Üks neidudest isegi ütles, et kuule, lõpeta ära. Aga ega mingisugune kommentaar nõnda pühendunud varganägu siis ometi heiduta! See oli väga naljakas olukord, nagu oleks komöödiafilmi sisse astunud. Me kõik neljakesi vaatasime talle kogu aeg otsa ja lihtsalt itsitasime, aga tõepoolest, ei kõigutanud teda ka see. Kusjuures järgmise metroo peal sattusime ühe samasuguse otsa. Panin kohvrid meist natukene eemale seisma, et need teistele reisijatele ette ei jääks ja see uus tüüp ka täiesti silmnähtavalt nillis tükk aega neid. Vaatas pidevalt edasi ja tagasi, kas keegi tunnistab need kohvrid omaks ja millal oleks õige hetk püsti tõusta ning krabada. Selle peale läksin ma ülbelt kohvrite ette seisma. Selles suhtes saan tunnistada, et läks hästi, sest meie teada ei suutnud ükski varas meilt midagi võtta. Kusjuures huvitav on see, et terve poole aasta jooksul, mis ma ise DCs elasin, ei kohanud ma kunagi sellist olukorda ja tundsin end kogu aeg üsna turvaliselt ning mureta. Muidugi olin oma asjadega ikka igaks juhuks hoolas, aga siiski... Vähemalt saime ühe olulise ja ka natukene koomilise kogemuse võrra rikkamaks, mis seekord, üllatus-üllatus tegelikult ju ei lõppenudki halvasti! Et seda postitust jälle mitte 2 kilomeetri pikkuseks venitada, siis kirjutan kaks ebameeldivad olukorda veel. Teeme nii, et te, kes te satute kõike seda lugema, õpite mu blogist midagi ja reisite ilma nii suurte tagasilöökideta! Oeh, et närvikõdi ikka reisil rohkem oleks, siis kohe peale mu seda NY lennuäpardust viimaks linna kohale jõudes pidi ikka mingi teine laks otsa tulema. Mul oli tarvis ühest masinast osta endale metroopilet, et ma saaks lennujaama piirkonnast välja minna. Lühidalt ja konkreetselt saan öelda, et ükski masin ei aktsepteerinud mu pangakaarti, tegelikult lausa kahte, millest teise suutsin lausa suurest vihast ära blokeerida. Kui ma nägin, et seal on ka pangaautomaat, läks mu südamel kohe kergemaks. Aga, oi, kui ma oleksin teadnud, et see keeldub mu käske täitmast ja sularaha ma sealt ei saanudki. Pool tundi jamasin erinevate masinatega, ise täiesti tulivihane. Lõpuks läksin ühe teenindaja juurde, kes ka paar korda proovis mu kaardiga maksta ja viimaks, viimaks ometi sain oma metrookaardi. Ma ausalt ei tea, mida ta teisiti tegi. Viimane pisimure, millest ma teile kirjutan on see, kuidas me kõige ebasobivamal ajal tohutu paduvihma kätte jäime. Oli hommik New Yorkis, mil pidime asuma bussiga DCsse. Neli inimest, neli seljakotti ja kolm kohvrit. Aknast välja vaadates tervitas meid selline paduvihm, et üle mitmekümne meetri kaugusele eriti hästi ei näinud. Tegelikult tundus kõik ideaalselt välja arvestatud olevat. Kuhugi me teel bussipeatuse poole ära ei eksinud, millestki maha ei jäänud ja ühegi vale transpordi peale ka ei istunud. Ainsaks probleemiks, mis meie tujud pooleks päevaks tegelikult ära rikkus, oli tühipaljas vihm. Nimelt jõudsime bussipeatusesse, kus polnud katusealust ega midagi muud, kuhu saaks vihma eest varjuda. Seal oli päris pikk järjekord inimesi ja bussi tulekuni oli äkki alla 10 minuti aega. Mõtlesime, et mis see aeg siis ära pole, küll see buss kohe tuleb. Aga kuhu sa sellega! Buss jäi täiesti nahaalselt hiljaks. Me vist ligunesime selle halastamatu vihma käes 20+ minutit nõnda, et olime aluspesuni märjad. Ja nii siis veel bussis ligi 5 tundi loksuda - milline nauding! Olime kõik parajalt pahurad, väsinud ja äraütlemata läbikülmunud. Bussis võtsime ära oma sokid ja jalanõud ja muu sellise. Mina ja ema käisime bussis vetsus näiteks paljajalu, sest... mis vahet seal enam oli? Istudes toppisime varvaste otsa kuivad sokid ja katsusime jalgu mitte maha panna, sest bussi põrand ka sõna otsese mõttes ujus. DCs pidime minema edasi rongile, et sealt omakorda edasi istuda lennukisse ja sõita Miamisse. Seega märgade riietega seiklemist oli küll ja veel. Liiga palju isegi. Washingtonis andsime oma kohvrid ära Laurale, sest meil oli Floridasse lennuks ainult käsipagasid. Pakkisime oma rõvedad ja märjad üleriided kohvritesse ja palusime Laural need kodus kuivama panna. Kusjuures tal endal oli ka väga kiire ja kodus umbes tunnike aega, et enda asjad ära pakkida, meie asjad kuivama panna ja sealt ise lennujaama kimada. Elu on alles seiklus! Lõpetuseks üks empsi tehtud pilt DCst. Kuidagi kahtlaselt samamoodi oleme jälle pildile jäänud Cärolyniga. Ja muideks, ma luban, et jätan sellest reisist hoopis positiivsematel toonidel! Tegelikult oli see üks äraütlemata vinge reis ja unustamatu kogemus meile kõigile! Aga sellest lähemalt järgmine kord. :)
Olge tublid ja nautige päikest, kuni seda veel on! OEH! Ma ei teagi, kust alustada ja ilmselt veel vähem oskan öelda, kus lõpetada. Mul on nii palju kirjutada ja veel rohkem pilte näidata. Peaksin kõik selle võimalikult ruttu kirja panema, sest muidu jääb kõik unarusse ja pooled asjad ununevad ära jne. Nagu ikka. Panen vahele reisipilte ka, et see postitus, mis tuleb ilmatumalt pikk, liiga üksluiseks ei jääks. Mõtlesin alustada reisimise pahupooltest. See idee tekkis mulle üks päev pähe, sest see kuu aega reisides, eriti viimased 2 nädalat, olid täis nii uskumatult palju viperusi. Õnneks suutsime kõik koos nendest intsidentidest olenemata päevad naeruvadinal õhtusse saata. Küll aga mida aeg edasi, seda rohkem oli tunda, kuidas stress annab tunda ja pinged reisisellide vahel kasvavad. Esimesed kaks nädalat veetsin Manchesteris Anetti, Maya ja Martini seltsis. Tegelikult natuke luiskan, nende juures olin 10 päeva, edasi läksin Londonisse leedukast sõbranna Modesta juurde paariks päevaks. Sellest olen juba veidi kirjutanud, nii et asun Ameerika juurde. Algas see kõik suure pauguga ehk Alice jäi lennust maha, sest ilmselt oli mul mõni üüratu karmavõlg või midagi muud säärast. Eelmine sissekanne räägib täpselt sellest kohutavast päevast, nii et ma pigem nüüd jätaksin selle teema kõrvale. Oli, mis oli. Lõppu pole ka millegagi eriti ilustada, sest saabusin koju nii, et kontol pesitses umbes 10 eurot ja samal ajal olles võlgu vähemalt 3-4 heale inimhingele, kes mind näljast ja viletsusest päästsid. Lugu 1: Tegelikult meenus mulle üks nõme olukord Inglismaal poodlemas käies ka. Ostsin hunniku asju kokku ja kodus avastasin, et ei tahagi paljusid. Järsku enam ei sobinud selga. Okei, läksin siis järgmisel päeval asju tagastama ja ühe pluusi suurust tahtsin lihtsalt väiksema vastu vahetada. Kuna seal oli meee-leee-tuuu järjekord, siis kassapidajad olid vist ka juba nii läbi omadega, et vead neil olid kerged tekkima. Ma ei teagi, mida see teenindaja mul susserdas, aga ära ma läksin nii, et mul oli kotis kaks seda pluusi ühe asemel ehk pluus, mida tahtsin ümber vahetada, ja uus pluus. Samuti hakkasin tšekki vaatama ja nägin, et tagasi kanti mulle poole vähem, kui tegelikult pidin saama. Hmm...? Okei, läksin siis järjekorda tagasi, sest ma ei oleks viitsinud sellega mingil teisel päeval enam tegeleda. Tuli aga välja, et ka järgmine teenindaja sai minust valesti aru, sest ma sain tagasi ainult 1 naela lisaks. Selleks ajaks sai mul juba villand ja ma mõtlesin, et mina enam ei jaksa. Saatsin nädala pärast lihtsalt neile kirja oma murega. Sain vastuse, et tegelevad sellega. Loodan siis, et seekord saadakse minust viimaks aru. Lugu 2: Siia ma ühendan tegelikult mitu lugu, sest muidu ma jäängi kirjutama. Ööbisime USAs kolmes erinevas majutuses, sest käisime kolmes erinevas linnas: New Yorkis, siis Miamis ning viimasena Washington DCs. Ning muidugi pidi igas kohas mingisugune probleem ette tulema! New Yorki probleemiga pidi põhiliselt Cärolyn tegelema, sest mind ju kohal polnud ning ema ja vanaema poleks piisavalt inglise keelt osanud. Probleem algas sellest, et ema broneeris majutuse vana pangakaardiga, mida tal kaasas ei olnud (sest kes tassib oma vana pangakaarti kaasas..,?), aga majutaja tahtis seda tõestuseks näha. Teine probleem oli see, et majutaja üritas väita, et see koht on kolmele, kuigi me ilmselgelt broneerisime selle neljale inimesele. Ühesõnaga need vaesekesed pidid kohe ikka jõhkra rahe kaela saama. Majutus ise oli ka nii väike, et mina magasin põhimõtteliselt köögis- pea ees olid ahi ja prügikast, mmm! Cärolyn magas mu kõrval, mis oli kohe akna all. Teine majutus oli täielik naljanumber. Me lihtsalt naersimegi lõpuks igal õhtul selle üle. Esimene majutus oli mingi kodumajutuse apartment, mis sai leitud läbi Booking.ee otsingumootori ja Miami majutus oli lausa hotell. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga kui ma mõtlen sõnale hotell, siis mulle tekib küll silme ette pigem selline uhke pilt koos mugavuste ja luksustega, mida kodumajutustes pole. Mul on ausalt öeldes raske lühidalt seda kõike seletada. Ööbisime Red Roof Plus + hotellis, mis on MIA lennujaamale väga lähedal, saab isegi jala käidud. Esialgu oli seal juba tohutult pikk järjekord, et end sisse registreeruda. Siis ei töötanud empsi kaart seal, nii et teist korda päästis selle olukorra vanaema ja kolmandaks tuli aga tõeline kirss tordil. Läksime oma toa juurde, kui avastasime, et meie tuba on lahti, koristajad seal koristavad ja natukene nagu lihtsalt jutustavad ka. Seisime ülbelt ukse taga neljakesi oma kodinatega ja toateenijad ei teinud asjakski. Mõtlesin, kas küsiks või kommenteeriks midagi, aga pika mõtlemise peale läksime hoopis Cärolyniga alla retseptsiooni, kus pidime veel järjekorras ootama, et seletada, et meie toas on koristajad. Selle peale oli teenindaja väga üllatunud ja küsis väga segaduses oleva hääletooniga: ''What?!'' Meile vastati, et see tuba oleks pidanud ammu koristatud olema. Pikk jutt lühidalt: saime uue toa. Läksime sinna ja vaatasime konkreetselt, KUI räpane see koht oli. Ma isegi enam täpselt ei mäleta, aga minu meelest põrand kleepus, voodiriietel olid mingid ähmased plekid, rätikuid ja muid kraame oli kas kahele või kolmele inimesele ning ühe nö tervitusraamatu vahel oli lihtsalt mingi väga rõve suur kollane kleepuv laik. Mõtlesin, et johhaidi, kas ma pean tõesti alla minema? Oleks ma ainult teadnud, et see oli alles algus. Me vist käisime mingi 2-3 korda päevas seal all kurtmas millegi üle. Ilmselt olime koheselt lemmikud külastajad. Läksime taas Cärolyniga alla ja võtsime lausa selle raamatu kaasa. Teenindaja tegi sellest kohe pilti ja ilmselt saatis kuhugi koristajate gruppi või midagi. Päris koomiline. Lugu lahendati nii, et saime kolmanda toa. Ma ei mäleta, mis sellel toal viga oli, sest kõik on juba sassi läinud, kuna meid nii palju jooksutati. Tean seda, et meil põrand kleepus ja rätikuid ning šampoone oli ka ainult kolmele. Külmiku ees oli vist maas veiniplekk, mida terve meie kohaloleku ajal ei suudetud sealt eemaldada. Kahjuks aga andsime lõpuks lihtsalt alla, sest ma tõesti ei viitsinud enam tube vahetada. Kell oli vist rohkem kui 10 õhtul ja me kõik olime parajalt väsinud ja veel parajamalt tusased. Küll aga läksime Cärolyniga taaskord retseptsiooni, sest meil oli vaja rätikuid jms kraami juurde. Kurtsime toa üle uuesti ja siis sai vist teenindajal villand. Neid oli muide all kaks ja me saime kord ühe juurde, kord teise juurde, aga see vist erilist rolli ei mänginud. Ma nüüd pole kindel, mis ''diili'' me saime, aga midagi sellist vist oli, et esimeselt öölt saame 40% rahast tagasi. Sõna diil panin jutumärkidesse, sest noh, õudne diil ikka küll. Nelja peale polnud see summa mitte midagi. Mõtlesime ausalt, et ütleme, et sorri, aga me lähme kuhugi mujale, me rohkem ei jaksa. Võiks ju loota, et sellega meie piinad seal lõppesid, aga sugugi mitte. Nimelt kasutatakse seal hotellis toakaarte, mis lakkasid iga päev töötamast ilma ühegi põhjuseta. Meile öeldi, et telefoni ja krediitkaartidega ei tohi see kokku puutuda, sest siis see misiganes magnetasi mõjutab selle kaardi töötavust ja nii ta lõpetabki koostöö meiega, aga me veel hoidsime spetsiaalselt neid eraldi ja ikkagi jamasid need kaardid kogu aeg. Kõigele muule lisaks ei käinud seal toas aknad lahti ja sees oli pidevalt selline paks ja veider, ilmselt ka veidi haisev õhk. Hästi mõnus. Konditsioneerid USAs ja eriti Miamis on muidugi omamoodi teema. Mind täiesti huvitab, kui vana see maja ja hotell seal on. Lugu 3: Õnneks meie majutus DCs oli kõige normaalsem; ilus ja kodune, kus oli ilmatumalt mõnus kiiktool, kus ma oleksin võinud täiesti vabalt magama jääda. Küll aga võite juba aimata, et ka seal täiesti ideaalne kõik ei olnud. Paar pisiviga olid sellel majutusel. Kuna elasime sõna otsese mõttes ühe elumaja keldris, siis kogu melu kolme lapse ja koeraga oli meie peakohal kosta nagu oleks tegu diskosaaliga, kus 10 põnni koos ringi hüppavad. Samas ma olin pidevalt nii väsinud, et see mind eriti ei häirinud. Kui kuulama jäi, siis oli ikka üsna hull värk tegelikult. Aga see pole midagi. Ühel päeval saatis majutaja mulle sõnumi, et me palun ei telliks ilma luba küsimata telerile kanaleid juurde, et temal on nüüd mingid lisatasud selle pärast. Asi on selles, et me keegi polnud midagi tellinud. Me ei osanud seda telerit kasutadagi nii hästi. Õnneks majutaja pärast tuli aitas ja näitas, aga noh, see lugu oli küll natuke imelik. Rääkis, et uurib teenusepakkujalt, kas oleks võimalik raha tagasi saada ning kui see pole võimalik, siis palub meil nelja peale selle kinni maksta. Õnneks lõppes see lugu hästi ja meie ei pidanud lisaraha välja käima. Vähemalt midagigi hea lõpuga! Kõlan nüüd ilmselt nagu reklaam, aga oodake, see pole veel kõik! Ühel vihmasel päeval otsustasime Uberiga koju sõita, sest käisime poodlemas. Meil oli palju asju ja metroojaamast ei oleks tahtnud 15 minutit läbi paduvihma kõndida ka. Autojuhiks osutus olevat üks kohalik politseinik. Vähemalt nii ta väitis. Olekult oli ta äärmiselt rahulik ja rääkis ka imestusväärselt rahulikult. Ja veel rahulikult rääkis ta meile: ''Ma muidu tavaliselt siia piirkonda ei sõida, ma ei taha siit kedagi peale võtta. See piirkond on nii vaene ja tuntud, kui üsna ohtlik koht, sest paljud kannavad siin relvi kaasas endaga.'' Hästi lohutav, aitäh! Selle peale sosistas emme mulle: ''Jumal tänatud, et vanaema aru ei saanud praegu!'' Ta käis tihti seal piirkonnas üksinda jalutamas. Õnneks lõpp hea, kõik hea! Midagi kellegagi meist ei juhtunud. Küll aga sattusin mina seal metroojaamas ühe väga koomilise naise otsa. Raske on seletada, milline see olukord täpselt välja nägi, aga naisterahvas oli piltlikult öeldes üsnagi tibilik. Hästi üleslöödud, mukitud ja kasitud, kontsadega... ja samal ajal lapsekäruga. Kõlan, nagu ma hullult mõistaksin teda hukka. Mul polnud temast sooja ega külma enne, kui ma talle kogemata otsa vaatasin, mille peale plahvatas ta üle metroojaama karjuma, et mis mul viga on ja miks ma vahin inimesi, kas ma olen kade ta üle ja ma ei pea seda niimoodi välja näitama ja siis näitas äärmiselt figuratiivselt kahe käega mulle keskmist. Veidi hiljem tuli istus meie kõigi juurde, et näha, kas kisume ise tüli üles. Ma ausalt öeldes kartsin teda. Mõtlesin, et tuleb mulle kallale, kui talle veel kogemata otsa vaatan. Muidugi ei saa ära mainimata jätta ta meeletult emotsioonirikkaid näoilmeid, mis väljendusid temas siirast põlastust minu vastu. Huvitav, kumb meist tegelikult kade oli? Või pigem isegi, miks? Kui keegi küsib minult, milline on Ameerika, siis uskuge mind, kui ma ütlen, et kõik on päriselt ka nii nagu filmides. Ausalt ka! Lugu 4: See lugu puudutab transporti. Mitmeid. Alustan kohe esimesest linnast, New Yorkist. Pole pikka juttu: äärmiselt, uskumatult, imelikult kaua võtab aega punktist A punkti B saamine. Metroosüsteem on esialgu tohutult segadusse ajav, aga kuna mul natukene on metroodega kogemusi, siis see aitas mind kindlasti. Samuti on sealsed jaamad ning rongid teada tuntult räpased, vanad ja muidu niisama ebameeldivad. Ma ütleks selle peale, et ma pole väga valiv, mind see nii väga ei häirinudki, aga tean, et mu reisikaaslaseid küll. Sealt võib leida pisikesi loomi alustades prussakatest ja lõpetades rottide ning lindudega. Liigume edasi selleni, kui tulime Miamist tagasi ning meil olid rongile piletid ostetud. Olin üsna kindel, et tund aega peale maandumist on piisav aeg, et rongile jõuda. Baltimore lennujaamale on rongijaam üsna lähedal ja tehniliselt oleks me ilusti jõudnud, kui aga meie lennuk poleks otsustanud umbes-täpselt tund aega hilineda. Istusime kõik lennukisse, kui tuli teadaanne, et meeskond tahab kontrollida lennukit, et mingi osa lennukil vahetati just välja ja nad tahavad teada, kas see ikka töötab. Peale seda oli muidugi ''jube turvaline tunne''. Õnneks jõudsime ilma viperusteta kohale, kui välja arvata see pisike faktor, et jäime oma rongist maha. Nojah, Alice peab jälle kuhugi kurtma minema, sest ''mitte keegi teine ei oska nii hästi seletada''. Vabandused, vabandused, ma ütlen! Pidin seal natuke viisakalt õiendama ja suunama seda teenindajat ja lõpplahenduseks peale omajagu ootamist oli see, et saime lihtsalt mingi töötaja autoga DCsse. Pole paha! Midagi head ka siia viperuste vahele. Ma ütlen ausalt, mul pole kunagi varem nii stressirikkat reisi olnud. Eks mul oli pidevalt mingi pinge kuskil kuklas, sest pidin kolmele reisikaaslasele olema toeks ja vahel ka giidiks. Ega ma enne sellest stressist eriti aru ei saanudki, kuni ma lihtsalt tahtsin lõpupoole aina rohkem magada ja veel vähem rääkida. Tagasitee Eestisse oli raske, sest mul oli 3 lendu, mis võtsid kokku aega peaaegu justkui 2 päeva ja selles vahemikus ei suutnud ma üldse magada/end välja puhata.
See on nüüd väike moraal selleks, et keegi ei mõtleks, et elu on alati täielik lill reisides. Absoluutselt mitte. Muidugi me kõik tahame suuremale ringile näidata ju ainult positiivseid pooli, kes see ikka viitsib kaua kellegi negatiivsust jälgida. Aga selliseid delikaatsemaid asju tuleb maitsekalt jagada. Proovin anda oma parima. Aga et natukenegi lõbusamal toonil lõpetada, siis mainin, mis mul just veel meelde tuli, kuidas me seal Miami hotellis igal õhtul kõhud krampis naersime, et mille üle me nüüd kurtma lähme. Ema tegi nalja ka, et ma küsiks kompensatsiooniks veini, kui nad midagi muud pakkuda ei taha. Ma olen seda juttu nüüd pool õhtut vorpinud ja arvan, et tänaseks aitab kah. Uute seiklusteni! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |