21. augustil oli ameeriklastel üle Ameerika võimalik näha päikesevarjutust üle mitmekümnete aastate. Järgmine Ameerikas nähtav varjutus tuleb vist alles 100 aasta pärast, kui ma õigesti mäletan. Ka mul oli see au ja võimalus olla siin kohal ja seda tunnistada. Samas polnud see mu jaoks midagi erilist, mu tähelepanu oli hajutatud rohkem 2 pisikese pätaka meelelahutamiseks, kuni ise püüdsid päikesevarjutust läbi 3 paari prillide ja kaamerasilma püüda/vaadata. Esialgu küll lapsed magasid ja ma lootsin väga, et nad magavad veidi kauem oma lõunaund, et saaksin rahulikult selle varjutuse ära vaadata, aga ma olin terve päev nii pea laiali otsas, et olin ajaga valesti arvestanud. Päikesevarjutus liikus loodest kagu suunda ja Loode-Ameerikas algas see umbes 13 paiku, minu piirkonna ümber jõudis täielik varjutus umbes 15 minutit enne 15. Lapsed ärkasin 13-14 vahel vist üles. Üritasin nende magamise ajal uudiseid kuulata ja lootsin, et seal näidatakse midagi huvitavat ka. Üht-teist sain küll teada, aga midagi intrigeerivat ma ei näinud. Minu kodu juurest 100% täielikku varjutust ei näinud(aga kuskilt lähedal asuvast linnast nägi), siia paistis umbes 80%-line päikesevarjutus, kui ma ei eksi. Kuna keset päeva paistab päike nüüd meile otse rõdule, siis ma ei tahtnud kaksikuid sinna lasta, sest, noh, siinne päike on nii intensiivne ja lihtsalt oli kergem üksinda korraks rõdul ära käia. Nad vaatasid rahulikult mind akna tagant ja elasid mulle kaasa(loe: koputasid aknale). Nagu mainitud, kandsin 3 paari päikeseprille, sest päike on väga intensiivne ja kõik uudised korrutasid seda nii palju, et üks paar päikeseprille silmi ei kaitse. Mitte, et ma eeldasin, et 3 paari kaitsevad. Aga ikka parem kui 1 ju... jah? Ei? Muidugi oli mu kaameral aku täiesti tühi, nii et kogu see protsess oli täielik naljanumber. Püüdsin lastel meelt lahutada ja samal ajal laadisin kaamerat veidi ja siis mõtlesin peas välja, mis seadistusi ma seal tegema pean, et midagigi pildile jääks. Ma ei ole selle kaameraga veel väga sina-sõbraks saanud ja kogu see kaamera seadistuse asi on siiski natukene keeruline veel. Aga ma proovisin. Samal õhtul käis meil külas üks tore naisterahvas oma mõnekuuse lapsega. Tal oli ees lahedada probleem, mida teha oma pisikese lapsega, kui ta tahab ise tööle minna. Selle peale rääkis ta jutu oma sõbrannast, kes, samuti elades Ameerikas, pani oma alles imiku kuhugi päevahoidu, mida pidasid üleval kaks inimest- üks naisterahvas koos oma mehega. 6-kuuselt suri see beebi seal lastehoius. Omanikud väitsid, et laps lämbus piima juues, aga autopsia näitas 4 murdunud ribi koos jalaluumurruga. Midagi oli veel, aga ma ei mäleta hetkel. Aga siiski!?!?!? Seega suure tõenäosusega lihtsalt peksti seda last seal. Täiesti ettekujutamatu mu jaoks. Küll on ikka inimesi olemas. Ma vahel mõtlen, et ma olen halb või imelik. Aga vähemalt mitte nii halb või imelik. Arstid olevat väitnud, et lahkamine näitas seda, et see polnud hiljutine probleem, vaid et teda peksti juba pikemalt, sest ega niisama kergelt need luud nõnda ei murdu. Eriti veidraks teeb asjaolu see, et lapsel ei olnud sinikaid, ei käitunud kodus veidralt... Ei mahu pähe. Unustame nüüd selle nõmeda teema ära ja tuleme korraks tagasi päikesevarjutuse juurde. Vaadates telefonist uudiseid, tervitas mind ühel hetkel selline vaatepilt. NB, tähelepanu parempoolseimale meesterahvale. Ainult Ameerikas. Millalgi rääkisin sellest, kuidas ma ühelt netileheküljelt(shein.com) palju riideid tellisin. Kokku ostsin 9 asja, millest 2 paari pükse, mis mulle kumbki selga ei mahtunud, kiiresti kohale tulid, aga ülejäänud asju pidin päris kaua ootama. Sain ka need muidu lõpuks eile kätte. Võin öelda, et kõik need 7 ülejäänut asja olid palju-palju paremad, kõik läksid mulle selga ja umbes 4-5 asja 7st olid täiesti ideaalsed. Pildid on nagu nad on. Enamasti saab tellimustega võimalikult täppi panna sel juhul, kui loed läbi nii palju kommentaare ja tagasisidet, kui vähegi viitsid. Mitmed asjad pidin suuremad tellima, et parajad oleksid. Õige kah, et nii tegin, ongi kohe paremad seljas. Ilmselt mu enda suurus poleks selga mahtunudki. PS! Olen ametlikult pankrotis, mu pangakontol on 20 eurot ja jätan ära mitu planeeritud reisi(ja lemmikbändi kontserdi vist ka). :) Hästi tehtud, Alice, hästi tehtud... uskumatu.
0 Comments
Peate pettuma, kolimise jutt tuleb kõige viimasena, sest ma kirjutan seda alles 1 päev enne kolimist, aga postitan pärast kolimist, nii et see põnev või mitte-nii-põnev osa on suure tõenäosusega alles lõpus. - Tuleb välja, et olen ka iseendale lubaduste andmises päris kehv. Ega see mind ausalt öeldes tegelikult ei üllata väga palju. Asi on selles, et tahtsin eile(R) õhtul kõik ära kirjutada, aga siin ma olen, 24h hiljem kirjutatud endiselt vaid esimene lõik. Proovime uuesti. - Aga kolimisjutt jääb ikka viimaseks, ma püüan seekord asjad pigem kronoloogilisse järjekorda panna. Üritasin siis mõelda, mida ma viimasel nädalal teinud olen ja mul on tunne, et mitte midagi. Hakkasin kirjutama, et ''viimasel ajal on ikka päris kiire olnud'', aga tegelikult on vist kogu aeg, sest lastega on päevad rutiinsed ja mööduvad ruttu ja töökalt. Eriti siis, kui neid on rohkem kui 1... või 2. Küll aga käisin ma kolmapäeva õhtul Erikaga väljas. Ta tuli mulle lausa autoga järgi, eriti uhke teenindus, eksju. Ta viis mu sellisesse kohta nagu Union Market, mis mulle esimese hooga meenutas Balti Jaama turgu. See on selline market, kus on palju erinevaid söögikohti ühe katuse all. On võimalus ka väljas istuda ja ilma nautida. Küll aga olin ma nii tark ja sõin vahetult enne kodust välja tulemist. Erika muidugi kohe noomis mind, kas ma olen natukene totu, kes siis enne välja sööma minekut sööb? Tegelikkuses ma lihtsalt ei teadnud, et me söögikohta lähme. Ta rääkis küll Union Marketist, aga ma lihtsalt... ma ei teagi, ei mõelnud väga, nagu ma tallegi ütlesin. Samas, kohale jõudes oli mul isegi heameel, et olin juba einestanud, kuna ma peaksin ikka ja veel ja endiselt piirama oma kulutusi. Minu meelest on siin nii populaarne nii palju raha nii tihti kulutada, kuidas see võimalik on? Aga eks siin on ka populaarne laene terve elu tagasi maksta. Lubasin talle, et magustoidu endale ostam ikka, et ta ei peaks üksinda sööma. Kuna me jõudsime sinna umbes 45 minutit enne selle koha sulgemist, siis leidus juba kohti, mis olid kinni. See polnud väga vegan-sõbralik market, (Balti Jaam on parem!) seega otsustasin lihtsalt oma lemmikteed minna ja smuuti osta. Aga ei, see oli just kinni pandud. Niisiis ma vaatasingi pealt, kuidas Erika sööb. Õnneks ma näljas polnud. Erikale meeldib Mehhiko toit ja fännab takosid, nii et takosid ta ostiski. Ja muide minu uhkeks tegemiseks veel vegan! See on üldse nii lahe, kuidas ta mu toitumist toetab ja iga kord, kui ise midagi täielikult vegan versioonis sööb, siis alati annab mulle ka teada. Ühel päeval kirjutas mulle, et ta sõi vegan jäätist näiteks! Nii lahe. Küll aga ei talu ta gluteeni. Aga ta ostis endale ühe porganditordi viilu, mis sisaldas gluteeni. Samal ajal, kui ta sõi, siis ma otsisin välja lähima vegan toidukoha, sest mul tekkis suur isu ka midagi osta, kui näen, kuidas teine kõrval sööb. Nii tore, et tänapäeval eluke ikka kerge on. See kohvik, kuhu järgmisena suundusime oli ainult paar tänavat edasi. Ja kogu menüü seal oli täiesti loomse toidu vaba! Nii põnev! Kuigi ma tavaliselt paranoiast küsin üle iga asja kohta, mis ma tellin, et kas on ikka 100% taimne. Ütlesin Erikale, et ma tahan midagi magusat ja palju. Ausalt, mu magustoit oli nii hea. Erika vahepeal korralikult naeris mu üle, sest ma peale igat ampsu ikka kiitsin korralikult: ''Appi, see on nii hea! Täpselt see, mida ma täna tahtsin.'' Aga, ausalt ka, tõesti oli. Tahan veel sinna minna. Jah, ma tean, et mu parasiitsõnad on: ''appi, ausalt, aga, lahe, vinge, noh'' jne, jne. Ma ei oska piisavalt originaalne ja mitmekülgne olla ja mu sõnavara võiks ka üldse tugevam olla. Tagasitulles õhtu juurde. Peale seda viis Erika mu koju. Kodus tuli mul voodis suures unes pikutades mega sugar-rush, Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi midagi sellist tundnud, see oli üsna veider. Järsku tuli meeletu energialaeng ja mõtlesin, et läheks jõusaali ja hüppaks paarsada hüpet lihtsalt niisama. Õnneks läks üle ja sain ikka ilusti magama jääda. Nüüs jagan oma esteetiliselt rahuldavaid gurmeepilte. See kõik oli muidugi liialdatud. Aga vahvad on need ikka. Olen üsna kindel, et enamik on kursis selle (terrori)rünnakuga Barcelonas, mis ainult loetud päevad tagasi toimus. Juba populaarsust kogunus stsenaarium, kus auto sõidab ülerahvastatud kohas inimeste sekka. Mõni päev enne seda olukorda Hispaanias juhtus sama asi umbes 2h sõidu kaugusel mu kodust, samas osariigis. Seal oli üldse paaripäevane meeleavaldus, millest tekkis suur konflikt, sest keegi enam ei saanud aru, mis selle asja esialgne point oli. Ma ka väga palju ei süvenenud, lugesin mõned pealkirjad ja sisulõigud ja sain juba piisavalt informatsiooni. Selline see elu siis on siin pool sood. Natukene parastavat teemat ka. Mulle meeldib, kuidas Trump Twitteris säutsus: ''Ameerika Ühendriigid mõistavad hukka terrorirünnakut Barcelonas, Hispaanias, ja teeb mida iganes vaja, et aidata. Olge vastupidavad ja tugevad, me armastame teid!'' Lühidalt ütlen selle kohta nii palju, et ta armastab kõike ja kõiki rohkem kui oma riiki. Pidevalt on uudistes esile tõusnud teemad immigratsiooni reeglite karmistamisest ja teatud rahvuste vms ''koju'' saatmisest. Noh... jah. Mõni huvitav tähelepanek ja seik: - Poodi võid minna jäätisega, koeraga, kassiga, praega jms. Kedagi ei huvita ja keegi ei viska sind välja ja see on tavaline. Mul oli jäätisekokteiliga väga veider poodi minna, kuni ma nägin teisi oma loomade ja toitudega. - Kurb tõsiasi on see, et mul tuli eelmise postituse kohta ainult 1 küsimus. Nii palju siis interaktiivsusest! Küsimus oli selle kohta, kas see on müüt või reaalsus, et ameeriklased välisjalanõudega toas käivad. Raske vastata. Kuna ma elan eestlastega, siis meie kombe kohaselt jätame välisjalanõus ikka väljas käimiseks. Küll aga ma vaatan palju videosid ameeriklastest ja mitmetes kohtades on jalanõudega toas käimine täiesti reaalne. Ma küll ei mõista, kuidas nad nii puhtus hoiavad, tundub absurdne, aga Ameerika pole ainus koht, kus selline komme on. Olen kohanud seda mingil moel ka Türgis ja Itaalias. Noh, selline, omapärane tava. Ma ise arvan, et see oleneb kohast, kus elada. Ameerika on ju hiiglaslik. Kuskil ''Ameerikalikumas'' piirkonnas, mis ei koosne vähemalt 50% ulatuses rahvusvahelisest elanikkonnast, on see jalanõude toas kandmine tavalisem ja populaarsem. Näiteks Texase ja Washingtoni osariikides (mitte sassi ajada Washington DC-ga! See on linn. DC asub idarannikul ja Washingtoni osariik asub läänerannikul, vaadake kaardilt) olen seda kohanud. - Mu näonahk on hakanud edusamme näitama. Küll väikeste tagasilöökidega, aga senini parim. - Naeratus ja rõõmus ''Tere!'' on võõrastelt garanteeritud juhul, kui: a) sul on laps(ed), b) sul on koer(ad), c) ... lihtsalt niisama. See on mu enda kogemuste põhjal! Eriti, kui ma pere pojaga väljas käin, sest juhtumisi on ka tema punapea, siis kõik on kohe väga uudishimulikud ja naeratavad. Eks see oli mul juba ammu teada, et mind suure tõenäosusega peetakse ta emaks. Mõni võib-olla õeks ka. Veel komplimentidest: 1) Iga kord, kui ma ema ja lastega väljas käin, peetakse meid õdedeks. Iga kord. Üks kord jäin kaksikutega välja, kuni ema ja poeg poes käisid. Selle umbes 15 minuti jooksul tulid minuga paar sõna juttu rääkima lausa 3! inimest. Meeldejäävaimad vestlused: Meesterahvas A: ''Kaksikud? Vot see on sul palju tööd!'' Mina: ''Ja, jah. Kolmas on veel.'' Meesterahvas A: ''Oh, issake, ja mul on juba ühega jalad-käed tööd täis. Edu!'' Naisterahvas B: ''Oi, kui armsad! Kaksikud?'' Mina: ''Kaksikud.'' Naisterahvas B: ''... Ega sina ju nende ema ei ole?'' Mina: ''Ei ole.'' Naisterahvas B: ''Paistad selleks liiga noor. Armsad lapsed!'' 2) Ühel päeval juhtus selline õnnetu asi, et Karl tuli lasteaiast haigena tagasi. Tal oli see nädal esimene nädal kohalikult lasteaias. Kui ma ei eksi, siis oli tegu kolmapäevaga, kui ta tuli koju 39 kraadise palavikuga ja õhtu jooksul veel oksendas. Õnneks, õnneks oli tegu ühepäevase haigusega. Jäigi mõistatuseks, kas ta sai selle veidra asja endale külge haiglas lasteaia jaoks arste külastamas käies või mõne lapse käest lasteaiast või siis hoopis suurest stressist. Igatahes paluti mul käia kiiresti poes, et tuua lapsele palavikualandajat ja värskeid puuvilju-marju, sest need kaovad 6-liikmelises peres nagu soojad saiad. Minu ostukorvi leidsid tee: 2 pakki mustikaid, 1 pakk maasikaid, 1 pakk mangosid, 1 pakk banaane ja 1 pakk viinamarju. Käisin Costcos, kusjuures sealhulgas kasutasin pereema liikme- ja pangakaarti, mida, nagu aimata oli, ei kontrollitud, kas on ikka minu identiteedile vastavad. Küll aga on neil seal selline veider harjumus kontrollida tšeki alusel poest ostetud asju vahetult enne väljumist. Viskad neile tšeki näppu kuni nad su kotid üle tuhnivad ja siis tihtipeale ka su ostu kommenteerivad, mis minuga just juhtuski. ''Ohhoo, nii palju head tervislikku toit! Pole imegi, et sa nii hea välja näed.'' Mina ja mu Targeti seiklused. Käin seal peaaegu alati, kui mul midagi teha pole ja lihtsalt toas istuda ei jaksa. Ma juba siin kaalun endale jalaraskuste(sellised nö jalavõrud, mis pannakse jala ümber hüppeliigese juurde, mis kaaluvad paar kilo, et lisaraskust anda) ostmist, et mu kõndimine oleks efektiivsem. Käisin siis oma tavapärasel Targeti retkel ilma kindla sihita. Okei, ainus siht oli mõned tooted tagastada, mis käib siin veidralt kiirelt ja kergelt. Aga mulle sobib. Olin parasjagu sukeldunud sokivahekäiku, kui minu juurde tulevad kaks noormeest, sarnaselt riides, vabandades ja küsides, kas võivad minult midagi uurida. Noh, mis ma seal siis ikka muud teen, jooksen ära või? Andsin neile loa. Neil oli tarvis ideid oma sõbranna 23. sünnipäevapeo jaoks. Vähemalt oli see midagi uut jälle, millega mu poole pöörduti. Ma esimese asjana kohe mõtlesin, et... eriti lamp ikka. Ma ju ei tunne nende sõbrannat, ei tea, mis talle meeldib. Või kas talle üldse üllatuspeod meeldivad? Ja nii edasi, ja nii tagasi. Niisiis ma uurisin natukene nende sõbranna kohta ja andsin mõtte, et minna kuhugi matkama ja siis kuskil keset metsa mingi lahe lõkkeõhtu-pidu korraldada. See idee tundus neilegi meeldivat. Muidugi küsiti, kust ma pärit olen. Ka üks noormeestest oli Euroopast- Prantsusmaalt. Nad olid mõlemad tegelikult päris toredad ja viisakad. Peale seda oli nende mure lahendatud ja me ütlesime teineteisele nägemist. Seekord siis selline situatsioon. Teadagi, mu lemmikkohvik on endiselt South Block. Kuni pere endale tänaseks pitsat tellis, tekkis mul hoopis smuuti isu, niisiis läksingi sinna. Seekord võtsin midagi, mida ma proovinud polnud. See oli niiiii hea! Ma pole kunagi nii roosat roosat värvi näinud. Täiesti ideaalne. Kurjam küll, ma ei imesta, et nad siin nii palju raha kulutavad. Ma ju olengi üks neist. Aga nüüd on mulle siia muretsetud, suured tänud perele, ka oma blender, nii et loodetavasti hakkan vähemalt selle arvelt raha säästma (vaevalt). Siin on marjad ja ka külmutatud marjad täiesti ebanormaalselt kallid. Või lihtsalt toit. Toit oli ebainimlikult kallis. Võimalik, et väljas söömine tulebki sama kulukas kui koju toidu ostmine. Olen juba palju jutustanud küll, aga kus on siis lubatud jutt kolimisest? No lõpuks ometi, eksole, jõuame oma teemaga sinna maani. Lühidalt: me kolisime põhjast lõunasse, aga pikalt:
Eelmises korteris oli meil probleeme tarakanide/prussakatega(ma just uurisin välja, et need on erinevad asjad, mida ma ei teadnud), keda ema ja poeg kutsusid tarantliteks. Juba siia kolides sain esimesel päeval uudise, et nendega käib siin võitlus. Esimestel päevadel, võimalik, et ka nädalal, mina neid ei näinudki. Peale seda ainult neid näengi. Õues(kusjuures seal on nad kuskil 4-5cm pikkused, mul on heameel, et kodus väikesemad olid), kodus... noh, kõikjal. Köögis, MINU toas, vannitoas. Need olid 3 kohta, kus ma neid nägin. Kuskil teises toas polnud, aga vot minu toas olid, 2 korda nägin, aga kinni ei jõudnud püüda. Said püstitatud ka prussakamajad ja kõrvalkorterites tehti suure tõenäosusega remonti ja putukatõrje, sest mõnel päeval me neid putukaid ei näinud, aga siis tulid nad veel suurema hurraaga tagasi. Hakkasin neid lausa päevasel ajal nägema. Nämma! Seetõttu võtsid perepead ühendust kellegi olulisega, et uurida, mis võimalused meil on nende putukate vältimiseks. Üsna pea saime selgusele, et meil on võimalik kolida uude korterisse. Põhja tornihoonest lõuna torni ja neljandalt korruselt kuuendale. Nõnda see otsus ka jäi. Ma küll ise ei usu, et siin teises tornis see olukord parem on. Olen uurinud osadelt kohalikelt, kuidas siinne elu nende putukatega on. Mõni väidab mulle, et see pole normaalne, kui neid kodus leidub, et nemad olevat viimati näinud neid umbes 10 aastat tagasi. Teised räägivad, et see on normaalne, kuna siin on üsnagi eksootiline kliima, siis see ju teadagi soodustab putukate elu siin. Igatahes, ma päris täpselt ei teagi, mis värk nendega on. Eks me elame ja näeme, mis toimuma hakkab. Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et mulle mu uus kodu meeldib, mu tuba on vist ligi kaks korda suurem ja mul on siin isegi omaenda garderoob! Ainus miinus on see, et mu uks on klaasist, nii et sealt näeb otse mu voodisse ja lastel on väga lõbus vastu seda klaasi kogu aeg koputada, sest sealt näeb ju läbi ja seal olen mina, see kõige vingem! Hetkel haun plaani, kuidas ust ära katta. Kuidagi ikka saab. Köök on ka natukene modernsema mööbliga ja meie wc-vannituba on ka palju uhkem! Esimese päeva lõpuks võin öelda, et olen rahul. Loodan, et tuleb hea uni. Lõpetuseks lisan viimase pildi vaatest, mis avanes mu vanas toast. Tsau-tsau! Seekord alustan hoopis sellega, et kui tahate olla pidevalt kursis mu kirjutistega ega viitsi ise kogu aeg jälgida, millal ma kirjutan, siis soovitan kasutada seda varianti, et hakkate mu ''jälgijaks''. See tähendab seda, et sisestades siia alla lahtrisse oma e-maili, saate igal korral oma meilile teate, kui ma uue sissekande olen teinud. Ja kui ma millalgi närvidele hakkan käima, saab selle ka lõpetada. :) Ning, jah, tõepoolest tuleb mul siin olemist kokku täisaasta asemel 11 kuud. Viimasel ajal on küll mu käed-jalad ikka päris palju tööd täis olnud ja vabadel hetketel lihtsalt olen. Kaks eelnevat päeva on samuti olnud täiesti kodused, sest ma lihtsalt ei ole jõudnud-jaksanud kuhugi väga liikuda ja alati pole ilm ka kuigi väljakutsuv olnud. Samas, soe on vast ikka. Aga eks hall ilm tekitab halli tuju. Üritan täna mõnetunnisel vabal ajal poest läbi lipsata ja see vist jääb ainsaks käiguks 2 päeva jooksul. Ma kunagi mõtlesin, kui lahe oleks see, kui saaksin kodus töötada- ise valida aja ja viisi töö tegemiseks. Eks see oleneb tööst endast ka, aga samas tekib sellega üks nõme pinge. Nimelt ka vabal ajal kodus olles on töö ja kohustuste tunne. Eriti olen seda tähele pannud enda praeguse töö puhul, sest ega mu toa seinad helikindlad pole, et oma tuppa minnes enam midagi ei kuuleks. Kuna elu- ja tööruumid on jagamisel, siis on see mu meelest üsna ilmselge asi. Lihtsalt, et end lõdvestada, pean saama kodust välja. Mis pole vahel laisa Alice jaoks parim lahendus, aga samas teinekord innustab mind rohkem liigutama. Teisipäeva õhtul oli meil Erikaga plaan minna mu elu esimesele open air(vabaõhu)kinno, mis on samuti väga ameerikalik-filmilik olnud senini mu jaoks. Seega ma olin hästi ärevil ja ootasin seda väga. Kella 5 paiku õhtul kirjutas mulle Erika, et ta on väsinud, seega plaanib minna autoga metroo asemel, et ta küsib host(otsetõlkes võõrustaja)-vanematelt auto ja siis tuleb mulle järgi. Panin end 6 paiku valmis ja otsustasin enne poest läbi käia, et midagi maitsvat kaasa osta. Olin juba väljas, kui Erika kirjutas: ''Ma olen siiski liiga väsinud ja ei tule sinna.'' No vot nalja. Olin jälle õnnetu ja mõtlesin, mis ma nüüd siis teen? Otsapidi poes ja kõik plaanid paika pandud. Jõudsin järeldusele, et mida ma ikka sinna koju tagasi lähen. Seega otsustasin üksinda sinna vabaõhu kinno minna. Ostsin endale vitamiinivett, kirsse, mis on siin oi-kui-head-ja-magusad, paar kiiret batooni kõhutäiteks ja mingeid banaani-kookose-šokolaadi snäkke. Tahtsin olla kangekaelne ja mitte selle pärast liiga kurvaks muutuda. Võtsin Facebookist ürituse lahti, panin aadressi enda telefoni kaarti ja hakkasin minema. Sõitsin metrooga ja jalutasin sinna, kuhu kaart mu juhatas. Mind ootas ees... tühipaljas ringtee ilma mingi kino ja rahvata. Ei ole võimalik! Kuidas alati sellised veidrad asjad minuga juhtuvad? Ringtee keskel oli mini-park, kus ma otsustasin istet võtta, lonksu vett juua ja siis uuesti ürituse aadressi üle kontrollida. Olin ainult esimesed kaks kolmest ära teinud, kui minu juurde tuli üks naisterahvas midagi küsima. Esialgu ma midagi ei kuulnud, sest nagu mulle kombeks, olid kõrvaklapid ja muusika ümbritseva ära summutanud. Vabandasin ja palusin tal uuesti küsida. ''Hey! I know, this is very random, but do you happen to know about this open air cinema that is supposed to happen here right now?'' (''Hei, ma tean, et see on väge suvaline küsimus, aga ega sa ei tea sellest vabaõhukinost midagi, mis siin praegu toimuma peaks?'') Selle peale kiskusid mu suunurgad ülespoole ja ma vastasin talle stiilis: ''Kuule, ma tegelikult otsin ise täpselt sama asja!'' sest sain kinnitust, et ma pole ainus loll, kes seda valest kohast otsis. Võtsime koos sündmuse uuesti lahti ja lugesime kirjelduse läbi ning leidsime lõpuks uue ja seekord ka õige aadressi. Jalutuskäik sinna oleks olnud umbes 15-20 minutit, aga see naine tellis Uberi. Mõtlesin, kas oleks liiga ebaviisakas küsida, kas võin kaasa minna, aga siis otsustasin, et mul pole midagi kaotada. Tal oli selle üle hoopiski heameel! Oodates autot küsisin temalt, kust ta pärit on, sest tal oli ilmselge aktsent ja ma eeldasin, et ta on kuskilt Euroopast. Tuli välja, et ma kohtusin just Austriast pärit naisterahvaga, kes on elanud siin pool aastat, sest ta töökoht Austria televisioonis tõi ta siia. Ma ta vanust küll ei tea, aga pakun, et ta oli umbes 30ndate keskel, sest millalgi tuli jutuks mu ema vanus ja ma mainisin, et ma pean oma ema küll nooreks, mille peale Daniela(see austrialanna) vastas: ''Ohh, eksole! Aitäh sulle!'', nagu oleks keegi talle pidevalt öelnud, et ta on juba liiga vana või midagi. Ei olnud sugugi. Väga nooruslik ja tore ja sõbralik. Kui teada sain, et ta ongi Euroopast, siis ütlesin, et mina olen ka. Ta imestas ja vastas, et mu inglise keele tõttu poleks ta seda aimanud, sest arvas, et olen kohalik. Autosõidu ajal tutvusime veidi rohkem. Jalutades eeldatava asukoha poole küsis ta, kellega ma kinno olin tulnud, et kui ma juhuslikult üksinda, siis olen vägagi teretulnud tema seltskonnaga liituma. Täiesti uskumatu, kuidas mul vedas! See tegi ainult minu meele rõõmsamaks ja südame soojemaks. Too olukord oli küll päeva tipphetk. Lühidalt öeldes lõpetasin ma vabaõhukinos üpris rikkaliku toiduvalikuga, millele lisasin ka enda ostetu, piknikut pidades koos Austria televisioonis töötava imetoreda naisega, Süürias pärit oma kodusõja pärast Ameerikasse pagenud targa meesterahvaga ja ühe nende kohaliku sõbrannaga, kelle kohta ma palju ei tea, sest ta hüppas vaid hetkeks läbi. Seltskond oli kirju ja hea nagu meie toidulaudki. Filmiks oli iseenesest ''The Devil wears Prada'' (''Saatan kannab Pradat''), mis on, nagu ma kuulsin, üsna populaarne film, aga mina polnud varem näinud. Ei midagi väga erilist või tõsiselt sügavamõttelist. Ühe korra oli vaadata tore, rohkem ei vaataks. Osa filmist kadus ka vestluste vahele ära. Võin öelda, et olin oma õhtuga täiesti rahul. Mulle meeldib mõelda, et läheb, kuidas läheb, nii peabki minema. Kolmapäeval käisin lõunal zumbat tantsimas, et natukenegi end rohkem liigutada ja trenni teha. Kuna zumba toimus väljas ja tegu oli päikesepaistelise päevaga, siisma üldse ei mõelnud sellele, et päike on mu õrna naha jaoks liiga tugev, sest ma pole väga palju sattunud varem keskpäeval päikese kätte. Seega, mu esimene ''päevitus''- linnuke kirjas. Peale seda sain kokku järgmise au pairiga. Tegu oli Katriniga Austriast. Kohtusime taaskord Georgetownis ja läksime mu lemmikkohvikusse. Muidugi see sama smuutikohvik! Tellisime oma asjad, istusime maha ja asusime oma lapsehoidja elu arutama. Tema on enda pikendus-aastal, mis tähendab seda, et ta oli juba ühe aasta ühes peres, siis käis kodumaal ja tuli tagasi uude peresse. Ta elas varem Seattle-is. Tema oli ka hästi ilus, tore ja väga jutukas tüdruk. Smuutitatud-jututatud, otsustasin, et tahan oma elu esimese Starbucksi joogi(tegu ühe tuntud kohvikuga, kus on enamasti kõige populaarsemad erinevad kuumad ja külmad kohvijoogid) tellida, sest see on siin millegi pärast nii fenomenaalne ja ma tahtsin seda ise ka hinnata. Gretega olen selles varem rääkinud, ta vist oli Starbucksile mitu korda uue võimaluse andnud, aga pole kunagi ühegi joogiga vaimustusse sattunud. Samas Katrin aga vastupidi on sellest veidi sõltuvuses. Peale esimest jooki jään mina aga Gretega ühele arvamusele. Liigselt ülehinnatud koht. Jook oli liiga magus ka. Maksin ühe topsi külma kohvijoogi eest umbes 5 eurot. Röövimine. Aga vähemalt sai proovitud ja oskan nüüd seisukohta võtta. Njah, nõnda proovides-proovides-proovides olengi üsnapea pankrotis(ilma naljata). Eile õhtul käisin teist korda siin joogas. Seekord toimus jooga meie kortermajas. See maja on nii suur, et siin on ilmakaarte järgi kaks ''torni'', et ei peaks korterinumbreid liiga suureks ajama. On põhja-torn ja lõuna-torn. Ma elan põhja-tornis. Jooga toimus lõuna-torni keldrikorrusel, kuhu ma veel sattunud polnudki. Ma tean, et jõusaal peaks olema põhja-torni viimasel korrusel, aga sinna pole ma ka veel sattunud. Ühel päeval kindlasti. Meie torni keldris on ainult garaaž. Seal oli aga lausa ma ütleks, et mini-linn, sest seal oli üks väga convenient(mugav) convenience store(google ütles: lähikauplus), ilusalong, keemiline puhastus ja treeningsaal, kus toimus jooga. Seal oli veel uksi ja ruume, aga ma ei tea, mis neis oli. Ühesõnaga elan ma lausa linn-majas. Tuleb välja, et ma ei peakski majast väljuma, et kõik oma primaarvajadused ja veidi pealegi ära rahuldada. Täiesti ulmeline. Samas lahe ka. Jälle midagi teistsugust. Joogasse minnes ma täpselt ei teadnud, kuhu ma minema pean, seega läksin järgi kahele inimesele, kellel nägin joogamatte kaenla all. Liftideni jõudes ütlesin neile, et ma nüüd järgnen neile, sest nad näevad välja, nagu teaksid, kuhu minna. Sain vastuseks, et nad lobbys(fuajees) infoletist küsisid ega tea isegi täpselt. Aga otsisime siis kolmekesi ja leidsime ilusti üles ka. Jooga oli, nagu ikka, mõnus, aga tookord kuidagi füüsiliselt väga raske. Eks ma olen siin kangeks ja laisaks jäänud, aga ma olen täiesti kindel, et mingi emotsionaalne side mängis ka rolli. Kuhu ma kogu selle jooga-jutuga tegelikult jõuda tahtsin, oli see, et poole joogatamise peal ma avastasin, et mul olid mu püksid reaalselt pahupidi jalas. Noh, sisemine pool väljas ja vastupidi. Täitsa lõpp, olen alles ikka tegelane. Mul oli korraks nii piinlik omaette, aga siis taipasin, et õnneks pole mu pükstel silte ja need on ühtlaselt ühes toonis, nii et arvatavasti ei pannud keegi tegelikult tähelegi. Ja kui panigi... mis siis? :D Vahepeale ka üks kõrbenud albiino: Oh, muide, ma tellisin siin millalgi internetist riideid, sest pereema seda päris palju teinud ja ta on enamasti ka väga hea kauba saanud. Kulutasin palju raha ja lootsin parimat. Täna tuli 1 pakk kohale, kus sees oli 2 paari lühikesi pükse, mida mul hädasti vaja oli. Teades mind ja minu ebaõnnestumisi ja imelikke olukordi, siis võite juba aimata, et kumbki mulle väga ei istunud. Ilusad püksid olid, aga L suuruses teksa-lühkarid olid täiesti kitsad ega tahtnud üle tagumikugi minna. No näete siis. Selle suuruse järgi peaksin vast XXL olema. Vahva küll, jah. Teised olid M, mis peaks muidu mu suurus olema, aga samuti pigem väikesed. Nii palju siis toredast neti-šoppamisest. Teistele riietele pole mul nüüd ka enam väga kõrgeid ootuseid. Vähemalt on mul võimalus see kaup tasuta tagasi saata. Mis on minu esimese kuu kõige suuremad/meeldejäävad saavutused? 1. Ma olen õppinud palliga kõksima. Mitte palju, maksimaalne on olid 5 korda, aga see on algus! 2. Ma olen siin söönud tänaseks umbes 4-5 liitrit jäätist. 3. Ma olen sooja toiduna väljaspool kodu söönud ainult 2 korra- pitsat. 4. Ma olen käinud 1 korra zumbatrennis ja 2 korda joogatrennis. 5. Mul on 3 potentsiaalset sõpra. 6. Minu juurde on 2 korda ligi tuldud, et öelda, et ma näen armas välja. 7. On pakutud, et olen pärit Saksamaalt või Venemaalt. Mõlemad väidetava aktsendi tõttu. 8. Elu esimesed: vabaõhukino, Starbucksi jook, süstaga sõit, New Yorki külastus, bubble tea, maailma suurima raamatukogu külastus. Esimese hooga rohkem meelde ei tulnud. Sagedased küsimused ja minupoolsed vastused: Kas sa oled rahul, et läksid? Jah, olen küll. Kas töö on raske? Muidugi on. Lapsed nõuavad palju energiat ja positiivset meelestatust. Kas Ameerika vastab su ootustele? Jah, vastab. Heas mõttes. :) Kas igatsed Eestit või inimesi Eestist? Eestit ei igatse. Inimeste igatsemine on vahel nukramate hetkede ajal. Mis sa peale seda aastat teed? Ma ei tea. Ma üldiselt ei planeeri nii kaua ette. Vaatan, mille isu tuleb ilmselt. Praeguse seisuga tahaksin reisida. Jällegi, rohkem ei tulnud pähe, aga selle vea parandamiseks annan lugejatele võimaluse minult küsida, mida hing ihkab. Kui küsimusi on paras ports kokku tulnud, siis vastan neile uues postituses. Elagu interaktiivsus, juhhei! Ps. Praegu hakkas müristama ja välku lööma. Siin on see kordades tugevam kui Eestis üks keskmine äikesetorm. Nii et pean poeskäigu plaani üle veel mõtlema. Rohkem midagi intrigeerivat mul jagada pole. Loodetavasti leian teid siit peagi. :) Kell on alles 10 õhtul ja ma olen juba nii väsinud. Aga see-eest on siia nii hea tulla kirjutama, kui ma tean, et mul on midagi toredat, mida ma jagada tahan! Ja igal korral vist mõtlen: ''Oi, kui pikk jutt siit nüüd tuleb.'' 4. augustil sai mu Ameerikasse kolimisest juba 3 nädalat. See aeg tõesti lendab siin, sest niisama istumist-olemist on vähe ja mulle see meeldib. Küll ma jõuan niisama istuda ja olla ka, kui ma tahan. Talvel niikuinii nõnda palju enam välja ei kipu. Käisin selle ''puhul'' õhtul õues üksinda jalutamas, nagu mul ikka kombeks, kui vaba aega leidub. Plaanisin minna DC-sse päikeseloojangut vaatama. Üritasin seda juba ühe korra teha, aga õhtuks läks taevas liiga pilviseks. Seekord tundus umbes pool tundi enne loojumist, et taevas on täiesti selge. Aga Murphy seadus pidas paika: ''Anything that can go wrong, will go wrong.'' Seega nali naljaks, aga pilved olid t ä p s e l t seal, kuhu päike loojus. Ülejäänud taevas oli sama selge. Siis istusin lihtsalt National Mallis pingil, nautisin sooja suveilma ja oma muusikat. Õigemini, proovisin muusikat nautida, sest seda lõbu kauaks ei kestnud. Päev enne otsustas üks kõrvaklappidest streikima hakata ja lõpetas töötamise. Sellel õhtul otsustas ka teine kõrvaklapp pillid kotti panna. Pole võimalik! Ma tahtsin nii vähe asju nautida, aga kumbagi ei lastud. Seega olin jube õnnetu. See oli millegipärast üks mu õnnetumaid õhtuid. Tekkis selline väga negatiivne moment. Oleks mul mõni sõber seal olnud, siis poleks ma nii pisikestest asjadest end häirida lasknud, aga vot siis juhtus just nii. Selleks ajaks olid mul mõtted otsas ja 3. nädala tähistamise tuju iseendaga miinustes. Mis seal siis ikka, tuli uute kõrvaklappide otsingule minna, sest ilma ma hakkama ei saa. Otsustasin üles otsida lähima Walmarti, sest see kultuurikogemus oli mul veel saamata. Walmart on nagu odavam (ja ka kehvem) versioon Targetist. Umbes 9-10 vahel õhtul sinna ma jõudsin ja tunne oli selline, et see on väga räpane koht, paljud tooted olid suvaliselt laiali ja üldse oli seal esimese hooga rahva seas, keda küll väga palju polnud, keeruline kohe liigelda. Minu kurb tuju nõudis peale uute kõrvaklappide ka uut jäätist. Mul väga vedas, et seal oli veganversioon, sest selline ''kvaliteetvalik'' seal muidu otseselt puudub ja klassikalistele asjadele on seal vähe alternatiive või erinevaid versioone. Võtsin oma asjad ja plaanisin kassasse minna, kui tuli meelde üle kontrollida, kas mul ikka oma lusikas on. Vaatasin koti mitu korda läbi ja, oh, sa imet, ei mingit lusikat. Kuidas ma siis nii hooletu olla sain? Ometigi ostsin juba selliseks puhuks enda lusika. Nii et ostsin uue lusika, sest ma keeldun põhimõtte pärast plastiklusikaid ostmast. Hiljem muidugi kodus tuuseldades tuli välja, et mu lusikas oli kotti lihtsalt väga hästi ära peitunud. Selle päeva saavutused: 3 nädalat, 2 lusikat, 0 sõpra. Kodu poole sammudes mõtlesin igasugustest erinevatest asjadest. Eriti sellest, mis tänaval mulle vastu vaatasid. Kodutud. Neid on nii palju! Nagu ikka väääga palju. Ma kavatsen ühel heal päeval julguse kokku võtta ja mõne kodutuga juttu ajama minna, sest mind huvitab, mis erinevate inimestega juhtunud on. Mul oli hullult soov mõnele kodutule üks enda banaan anda, aga mul jäi julgusest puudu. Ja seis pole selline, et kodutud oleksid jube räpased või õudsed, vastupidi, väga suur osa neist näevad välja, nagu nad oleksid just samal päeval kodust lahkunud. Osad on isegi terve kohvriga ja nõnda näebki neid magamas, kohver pea/terve keha all, tekk ümber ja veel paar kotitäit asju selja ja majaseina vahele lükatuna, et soojust hoida. See on nii kurb vaatepilt. Esimene mõte, mis mul pähe tekib, on see, kas tõesti on siin nii kallis elada, et inimesed on sunniviisiliselt pidanud oma kodudest loobuma? Kuidas see saab olla nii, et sugulased, tuttavad nii südametud on ja oma abikätt ei paku? Oeh... Lihtsalt väga kurb on selliseid asju näha. Ühestki kodutust pole ma pilti teinud ka, sest ma tunnen, et see oleks neile ebamugav ja ma siiski austan neid mingil moel. Olen näinud ka koledamaid olukordi. Kodu juures ühe silla all elab üks asiaat, keda olen näinud seal samas oma põit kergendamas. Järgmistel päevadel olid tal vähemalt mähkmed jalas. Ma küll ei tea, kust ja kuidas ta neid sai, aga tegelikult sellises olukorras päris hea alternatiiv. Ühesõnaga see on üks kurb ja mõtlemapanev teema. Muudab mu tänulikuks selle üle, mis mul endal olemas on. Seekord pole mu jutulõigud ja sündmustik kronoloogilises järjekorras, sest... mul polegi mingit kindlat põhjust. Nii tundub õige. Kerime siis aega veidi tagasi. Minuga on juhtunud üks natukene creepy olukord. Mu enda kodumaja kõrval. Mulle meeldib hilja väljas käia ja ma pole väga seda imelikuks pidanud, aga ma olen viimasel ajal selle peale natukene rohkem mõtlema hakanud. Käisin oma tavapärasel retkel Whole Foodsis, ostes ka jäätise, ja läksin istusin kodumaja kõrval asuvale pingile. Seal on vist 3-4 pinki. Kuulasin muusikat, sõin jäätist, noh, selline tavaline Alice-i olek. Järsku ilmub mu kõrvale üks rattaga meesterahvas, ilmselgelt ebakaines olekus. Tuikuv, imelik, eemaletõukav, loojas silmadega. Istub pingile minu kõrvale. Vaatasin enda kindluseks korraks uuesti ringi, et vabu pinke ju on. Mingil hetkel püüab minuga juttu teha, aga väga viisakalt. Ma täpsemalt ei mäleta, mida ta ütles, sest ma väga täpselt ei kuulnud ka, aga ma mõtlesin samal hetkel lihtsalt põgenemisplaani endale välja. Ma otsustasin, et ma ei tõuse kohe ega kõnni minema, sest äkki ta tahab mind jälitada ja see näitab talle kohe, et ma olen tema kohalolekust ärritatud ja hirmul. Seega istusin paar minutit ja kuidagi väga loomulikult hakkasin lahkuma. Üks häiriv faktor oli see, et ta (vist) pani käe endale taskusse ja kas sügas end või... haaras sealt midagi, ma ei tea, aga sellises olukorras läheb fantaasia tööle küll. Kui ta vaateväljast eemale sain, kiirendasin ka sammu, sest õnneks olin kodu kõrval ja seal leidus läheduses ka teisi inimesi. Mingil hetkel, kui olin peaaegu ukse ees, kiikasin korraks seljataha, kust mind tervitas ebameeldiv vaatepilt, et too mees mulle järele üritas vändata. Samas võib-olla ta ei üritanud järele tulla, vaid suunduski kuhugi ära...? Kes seda teab, aga asjad mängisid väga veidralt kokku. Igatahes ta ei näinud, kuhu ma täpselt läksin, olen terve ja elus. Selline seiklus siis. Natukene uuendusinfot ka: unerežiimi paika saamiseks läks ligi 2 nädalat. Sellel ajal magasin öösiti ülihästi. Nüüd olen ajavööndivahe väsimusest üle saanud, aga enam nii hästi ei maga. Teen lausa lõunati või õhtuti pisikesi uinakuid. Näonahk tegi vahepeal edusamme, tahtsin juba kirjutada, et võttis ligikaudu 3 nädalat aega, et korda saada, aga pean siiski sõnad tagasi võtma. Olukord on läinud isegi veel hullemaks. Võib-olla pole nii jäätis ka just kõige parem mõte... Eks see läheb ja tuleb hooti, aga võiks juba korda saada küll. Vahepeale mõni snäki info: Ühel tavapärasel õhtul ühel tavapärasel jalutuskäigul olles sain tuttavaks ühe tavalise grusiiniga. Ja lihtsalt tavaliselt tuli väga, et tegu on moefotograafiga, nii et ta tegi minust paar tavalist pilti, saime tuttavaks, jagasime omavahel head muusikat, muljetasime reisimisest ja lihtsalt jalutasime. Tavapärane. Järgmisel hommikul suundus ta tagasi koju. Kah tavapärane. Pole endale ikka mingit trenni või hobi välja valinud. Ei oska kuskilt alustada või midagi välja valida. Üksinda ei oska ennast motiveerida ka. Või siis ei taha? Või natukene mõlemat. Tagasitulles kõige selle kurva teema juurde. Otsustasin, et ma pean endale sõbra leidma. Olen liitunud selline grupiga Facebookis nagu ''AuPairs in Washington DC/Maryland/Virginia'', kuigi ma küll au pair pole, pigem lihtsalt nanny, siis ausalt, vahet pole. Seletan kiirelt igaks juhuks vahele ära, mis erinevus on au pairil ja nannyl. Au pair on lapsehoidja, kes kolis teise riiki teise rahvusega pere juurde. Nanny on lihtsalt lapsehoidja. Tavaliselt kas sama rahvusega pere juures või siis samas riigis viibiva pere juures. Igatahes muutusin ma niivõrd meeleheitel koduperenaiseks, et kirjutasin sinna gruppi postituse, et otsin sõpru. Noh, lühidalt öeldes. Minu õnneks sain ma nii-ii palju vastuseid! Vist 6-7 inimest kommenteerisid, 5-6 inimest kirjutasid ja mõned eriti suvaliselt saatsid millegipärast sõbrakutsed ka, aga neid ma lihtsalt ignoreerisin. Kuhu ma selle pika meeleheitel ülestunnistusega jõuda tahtsin, oli see, et täna ma sain (loodetavasti) endale esimese sõbra. Ja mu ''juurtest'' mitte väga kaugelt. Seega pole tegemist ameeriklasega, vaid hoopistükis rootslasega. Mu perekonnanime järgi arvas ta, et äkki olen ka rootslane. Saime täna(laupäeva) pärastlõunal Georgetowni linnaosas kokku, kus ma veel varem käinud polnud. Kui ma oma silmad sellele peale heitsin, siis juba tundsin, et tegu on mu uue lemmikkohaga. Mul eelnevalt vist polnudki väga lemmikkohta, aga no see on niiii ilus ja nii mõnusa õhkkonnaga piirkond. Mul kahjuks pole sellest linnaosast pilte, küll aga teel sinna sain mõned pildid telefoniga tehtud. Minu uueks sõbraks sai Erika Rootsist. Ta kolis Ameerikasse umbes kuu tagasi, seega on ta siin olnud ainult napilt kauem kui mina. Samas on tal ümber suurem endavanuste võrgustik, sest organisatsiooni kaudu au pairiks tulles on see nö juba kohe komplektis- organisatsioon näeb vaeva, et ükski au pair ei peaks tundma üksindust ja tekiks selline ühise kommuuni tunne. Meie õhtupoolik koosnes suuresti jalutamisest ja jutustamisest. Jalutasime ilusa ilmaga õues, mõnedes riiete-, meigi ja näohoolduspoodides. Me jõudsime nii palju rääkida, et ma ei mäletagi enam kõike. Ta on äärmiselt jutukas. Pigem rohkem ameerikalik kui rootsilik, kui ma nüüd ausalt ütlema peaksin. Paistab olevat üsna stereotüüpiline ameeriklane, kui tema päritolu ei teaks. Inglise keel on ka suurepärane ja pidin vahel piinlikkusest oma kokutava ja kohmaka hääldusega maa alla vajuma. Aga eks see ole ilmselge ka, kui ta kuu aega järjest igapäevaselt inglise keeles suhtleb, et siis tal tulebki see juba ladusalt välja. Ta ostsis endale kuskilt näohooldustooteid ja jäätisekokteili. Kusjuures, tal on samasugune probleem näonahaga. Väitis ka, et läheb varsti paremaks. Ju siis on ikka kliima tõttu? Kuna ilm oli nii soe, siis tahtsin ka midagi värskendavat ja peagi leidsin end kuskilt Tai kohvikust, kus pakuti peale toidu ka bubble tead(otsetõlkes mullitee). Kuulsin esimest korda sellisest asjast nagu bubble tea(või ka boba tea, kutsutakse mõlemat moodi) ühe kohaliku poisi käest. Teate, ma tahaks heameelega seletada, mis asi see täpselt on, aga ma pole isesi aru saanud. Ma üritasin selle kohta googeldada ja täpsemat informatsiooni uurida, et ma oskaksin ise seletada, aga ma siiamaani ei ole päris kindel. Igatahes on see üks külm jook, kuhu sisse pannakse söödavad mullid. Eesti keeles tapioki pärlid. Ma ei tea, palju need kellelegi midagi ütlevad, sest ma kuulsin neist esimest korda. Igatahes oli tegi päris hea joogiga ja jooksin heameelega uuesti ja soovitan teistele ka. Ei oska muidugi selle kättesaadavuse kohta Eestis/Euroopas midagi kommenteerida. Nagu ma mainisin, oli Erika väga jutukas, nii et sellist väga vaikset hetke ei olnudki. Tal oli nii palju rääkida ja mulle see täitsa sobis. Teadis isegi mõne piirkonna/hoone kohta midagi toredat jutustada. Õhtu lõpetasime vegankohvikus bataadifriikartulitega ja uute plaanidega pühapäevaks. Nagu kohalikus keeles öeldakse: fingers crossed! Seega siiski 4. nädala alguseks sain äkki endale esimese sõbra. Oleks ju tore! Vaheldus on nii oluline, vabastab kuidagi asjatutest pingetest ja paneb vere hoopis teisiti ringlema. Ma ei kujuta ette ka, kuidas ma sõpru leiaks, kui ma lihtsalt end kokku ei võtaks ja teeks midagi sellist, mida ma tavaliselt Eestis kunagi ei teeks. Uuendus: pühapäeval sain jälle Erikaga kokku ja me käisime taaskord Georgetownis. Ma arvan, et tegu on uue lemmikkohaga. Seal on head poed, veel paremad söögikohad, ilus park ja lihtsalt tore õhkkond. Muidu on kogu Washington DC ja Virginia, nii palju, kui ma näinud olen, üldiselt väga rohelised ja parkide rohked. Siin-seal on küll prügiga probleeme, sest prügikaste on siin kindlasti vähem kui Eestis, aga siiski on siin ilus. Jalutasime jälle Georgetowni peatänaval ringi ja alustasime sellisest kohast nagu South Block Juice Bar. Nii palju, kui ma nägin, siis on seal igasugused tervislikud ja (vist kõik??? või enamasti) taimsed snäkid. Palju on erinevaid mahlu, kohviku nö firmamärgiks on smuutikausid ehk siis suur hunnik smuutit koos marjade-puuviljade tükkidega, müsliga jms. Ühesõnaga üks mu lemmiktoitudest. Tegin kodus vist pool aastat vähemalt hommikuks sellist asja, aga siia tulles ma oma beebiblenderit kaasa ei võtnud. On tulnud suur isu endale siin uus osta, et saaksin smuutisi jms edasi nautida, sest need on parimad kõhutäitjad, kui pole millegi muu isu/jaoks aega teha. Peale seda läksime istusime vee äärde pargikesse. Rääkisime juttu, sõime, nautisime väga mõnusat ilma ja lihtsalt olime. Peale einestamist läksime süstaga vee peale seiklema. Erika on nii hea tegevuste välja mõtlemises ja kohtade otsimises, et mul on lausa piinlik. Ta on mulle juba 2 väga head toidukohta tutvustanud, kuhu ma suure tõenäosusega millalgi veel lähen. Ühesõnaga olime juba need asjad eelneval õhtul kokku leppinud. Peale seda jalutasime natukene niisama ja mõtlesime mida teha. Mul on tohutult vaja lühikesi pükse, mul on nende kriis. Vist olen kõigest sellest jäätisest paksuks läinud. Tegelikult mul lihtsalt pole neid. Ainult 1 normaalne paar on, mis veel jalga lähevad ja sobivad lihtsalt väljas käimiseks, teised on spordilühkarid ja kolmandad tudupüksid. Aga need ainsad väljaskäigu lühikesed püksid on ka mingi mustriga, nii et ma ei saa sinna juurde panna mustriga pluusi. Ühesõnaga, keerulised naiste riietusprobleemid, ma tean. Ta soovitas mulle poode, kust läbi hüpata, mõnedes käisime ka, aga ma ei leidnud midagi. Peale seda läksid meie teed lahku, ta otsustas koju minna ja ma seiklesin natukene veel Georgetownis edasi. Otsisin pükse, aga lõpetasin kogemata Sephora meigipoes liiga palju raha kulutades. Kordan ennast: see peab lõppema. Siis mõtlesin, et tahaks midagi... magusat. Kookisin kotist banaani välja, et mitte täiesti tühja kõhu peale suhkrukogust lisada. Läksin Ben&Jerry's-e jäätisekohvikusse, sest ukse peal ilutses silt ''Non-dairy''. Võtsin endale jäätisekokteililaadse toote. Kuna ilm oli ilus ja kell hakkas vaikselt õhtusse jõudma, siis ma otsustasin, et ma jalutan koju. Jalutuskäik oli veidi alla 2 tunni. Panin oma kõrvaklapid kõrva ja lürpisin oma milk shake-i nagu moodne noor, kui minu ette tuli üks meesterahvas. Sain aru, et ta üritab minuga rääkida: ''Hey! I know this is very random, but I just wanted to know that you look very cute.'' ehk tõlkes: ''Tere! Ma tean, et see on väga ootamatu/juhuslik(ma ei tea õiget terminit), aga ma lihtsalt tahtsin sulle teada anda, et sa näed väga armas välja.'' Kuna mul on ühe korra juhtunud juba nii, et keegi tuleb minuga rääkima, alustades samamoodi, aga see olukord lõppes väga ebameeldivalt ja ebamugavalt, siis ma ei olnud alguses väga rääkimisaldis. Küll aga lõppes see kohtumine natukene positiivsemal noodil, sest me rääkisime järsku päris palju päris suvalistest asjadest. Küsis ka, kas soovin temaga kohe kohvile tulla ja kuigi mul oleks selle jaoks olnud aega, polnud mul selle jaoks tuju. Vähemalt oli tegu intelligentsema ja normaalsema noormehega kui eelmine kord. Ma vist pole sellest siin varem kirjutanud, aga enam-vähem kulmineerus eelmine olukord kergeks ahistamiseks, sest meesterahvas kutsus mind hotelli, püüdes mind kallistada ja tagumikku katsuda, aga siis ma lihtsalt ütlesin, et ma olen abielus ja mind ootavad kodus mees ning 2 last. Selle peale muidu öeldi, et aga mees ei saa sellest teada. Õnneks, taaskord, midagi halba ei juhtunud, lihtsalt selline väike ebameeldiv olukord. Samas ma olen õnneks endas pigem enesekindel ja ei lase kergesti pähe istuda või end ära kasutada. See selleks. Teine selline olukord oli jah natukene normaalsem, aga siiski mingi blokk on ees. Võib-olla ma pole ikka veel nii avatud ameeriklane. Kodutee oli väga mõnus, kulges vist terviseraja peal, sest seal oli väga palju jooksjaid, rattureid ja teisi spordiharrastajaid. Umbes poole tunni kaugusel mu kodust on lennujaam, mille äärest see tervisetee mööda läks, nii et lennukid sõitsid täiesti reaalselt peakohalt üle. Ma arvan, et ma pole kunagi nii lähedal lendavale(maanduvale) lennukile olnud. Ülilahe! Kindlasti jälle üks koht, kuhu ma tahan tagasi minna, sest tegu oli üldiselt mingisuguse toreda pargiga seal ääres, kus paljud pidasid pikniku, pildistasid lennukeid, mängisid jalgpalli ja lihtsalt nautisid ilma või teineteise seltskonda. Järgmiste seiklusteni!
|
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |