Otsustasin, et see on minust liiga kohatu jagada ainult suuremas osas elu ilusaid osi. Ma pole taaskord üle kuu aja kirjutanud, aga sellel on taga väga pikad ja vägagi mind-välja-vabandavad põhjused.
Töötasin detsembris üsna palju, 19. detsembril läksin puhkusele Mehhikosse, kus olin 2 nädalat. Mul oli tegelikult plaan kirjutada oma puhkusest seal, mis oli täielik roller-coaster ja ei lõppenud kõige meeldivamalt, aga otsustasin, et hetkel jätan selle vahele. Samuti oli mul ju lubadus kirjutada sellest, mis mu pöidlast sai ja kuidas terve see elamus ja kogemus arstide vahel joostes ja meeletuid summasid nähes läks, aga ka selle teema tahan hetkel kõrvale jätta. Mul on praegu tunne, et ma pean end tühjaks kirjutama sellest, mis hetkel toimub ja toimunud on. Kirjutamine on mulle teraapiline ja ma oskan enda mõtteid ja tundeid nii kuidagi paremini sirgeks ajada. Lühidalt öeldes olen ma Eestis tagasi. Hetkel päris-päriselt, ei ole siin puhkusel, nagu mõni arvama on kippunud. Ma pole veel valmis kõike jagama, mis selle põhjuse taga peitub ja ma ka kahtlen, et ma seda avalikult teha tahan. Midagi peab endale ka jääma ja vahel on lihtsalt targem mitte kõiki detaile jagada. Viisakalt öeldes tuli peale poolt aastat välja, et ma oma kasuperega siiski ei klappinud ja kõikide hetke-emotsioonid käisid üle pea ning olid hoomamatud, mille tagajärjel lennutati mind Eestisse tagasi. Võin öelda seda, et kõik see juhtus ühe päevaga, mu emotsioonid ja hormoonid on täiesti segaduses ja paigast ära ning hetkel vaevavad mind ka mitmed terviseprobleemid, aga enamikel neist on juba pikem ajalugu, mis on lihtsalt rohkem süüvinud. Olen proovinud neid ''ravida'' stiilis kui-ma-neid-ignoreerin-siis-äkki-lähevad-ära. Ei töötanud, pagan küll. Mis seis mul siis praegu otseselt on? Ootan uut nädalat, et saada kas a) tööle või b) töötukassas töötuna arvele, et ühe abil neist endale tagasi võita Eesti tervisekindlustus, et minna arsti juurde nii kiiresti kui võimalik. Ma, rumaluke, oleks pidanud seda kõike juba sel nädalal tegema, aga ma olin liiga masenduses, et vägagi kodust välja minna. Ja hetkel mul on selline kriis, et ma ei tea päris täpselt, mida või isegi kas ma tahan midagi teha. Töötamisest siis jutt. Aga tean, et pean, elu ei saa seisma jääda. Eestisse tagasi saabumine oli üks äraütlemata veider tunne. Kuidagi väga tühi oli/on olla, nagu mul poleks siin mitte midagi, mitte kedagi ja mitte mingit põhjust üldse ollagi. Ma ju tegelikult sisimas tean, et see kõik on vale ja mul on siin põhjuseid ja armsaid inimesi, aga vot näed, selline tunne on sees ja sinna pole mitte midagi parata. Eks aeg viib kõik need haavad endaga peagi minevikku. Muidugi hetkel on öö, nii et emotsioonid ja tunded on veelgi võimendatud ja tean, et homme tunnen end paremini ja seda lugedes mõtleksin, et võib-olla kujutasin osasid asju endale ette. Natukene kurb on see, et loetud päevade pärast on mul sünnipäev ja ma tahaks seda umbes 3 kuud edasi lükata, sest mul pole üldse mingit tähistamise või suhtlemise või tänamise tuju, sest see tundub hetkel kõik nii võlts. Tahaks natukene omaette kuskil koopas olla ja kõik selgeks mõelda, tervise korda saada ja tööle minna. Siis võin sünnipäeva vastu võtta. Aga see selleks, seda ei saa muuta. Üleüldiselt aga mulle meeldib mõelda, et kõik juhtub põhjusega, iga asi tegelikult ka on millekski hea ja kõigest saab õppida. Mitte võib-olla küll kohe, aga pikemas perspektiivis kindlasti. Pealegi, inglise keeles on hea ütlus, et vihmata poleks vikerkaart ehk nüüd saab kõik ainult ülesmäkke minema hakata, eksju! Muretsesin ka selle üle, mis mu blogist siis nüüd saab, kui ma Eestimaa pinnal tagasi olen. Esialgne mõte oli ju see teha selleks, et dokumenteerida oma elu seitsme maa ja mere taga, aga... nii palju siis sellest. Eks vaatan sujuvalt, mis sellest edasi saama hakkab. Mul on hetkel vaja rohkem aega, et pühenduda iseendale, oma vaimsele ja ka füüsilisele terbisele. Ja olenemata tohutult edasi lükatud sissekannetest, tahan ma siiski varem lubatud postitused(pöidla seiklus, Mehhiko reis jms) millalgi ära kirjutada. See lihtsalt nõuab natukene veel aega. Olen muide enda üle väga uhke, et selle kõik siia välja kirjutasin. Aga et mitte liiiiiga negatiivselt lõpetada, siis lisan teile siia lõppu mõned ilusad hetked Mehhikost. Sealne loodus on imeline! Olgem kõik tugevad, vaprad ja muide, paremat 2018!
1 Comment
|
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |