Peagi saab juba kuu aega sellest, kui üle poole aasta Eestimaa pindu taas katsusin ja siia ka püsima jäin. Päris kiiresti on aeg läinud ja mul on tunne, et ma ei ole mitte midagi märkimisväärset korda saatnud. Ma ei tea, mis värk mul sellega on, et tahaks alati kellelegi/kuhugi endast mõne märgi maha jätta. Hetkel selline, nagu tänapäeval öeldakse, ''lamp'' on olla. Lihtsalt kulgen ajavoolus. Mul pole vahepealsest ajast eriti pilte pole, seega panen ühe ema sünnipäevast, kui sai Kõrgjärvel uisutamas käidud. Tegelikult on mul veidi intrigeerivamaid uudiseid ka. Olen end jälle õpetajaametisse sisse seganud. Väike selgitus neile, kes kursis pole, siis 2016. aasta suvel lõpetasin ma Noarootsi Gümnaasiumi ja paar kuud hiljem asusin sinna põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana tööle ja nõnda terve kooliaasta. Sellest võiks ja saaks vast omaette raamatu kirjutada, sest see kogemus oli... midagi uut. Missugune äsja keskkoolist välja hüpanud tegelane oskab endale ette kujutada, et läheb kohe õpetaja tööd praktiseerima? Mina igatahes aga mitte. Keerutamata võin öelda, et päris raske oli. Lihtsalt seepärast, et mul oli tunne, et ma saaksin endast rohkem anda, kui oleksin seda kõike varem õppinud. Ma ei ole siiamaani veel ülikooli läinud/ülikoolis käinud. Seega lihtsalt improviseerisin ja proovisin praktikasse panna kõik, mis mulle endale õpetajate puhul meeldis ja vältida seda, mis üldse ei meeldinud. Ma ise ütleks, et ma ebaõnnestusin, aga seda tuleks pigem õpilaste käest küsida. Ilmselt on lihtsalt asi tundes, et ma tean, et ma oleksin saanud paremini, kui oleksin teinud... seda, teist ja kolmandat. Ah, teate, see jutt venib liiga pikaks, kui ma nüüd seda edasi peaksin lahkama jääma. See polnud üldse hetkel mu mõte. Peale seda õppeaastat olin aga kindel, et minust mingil juhul õpetajat ei saa. Noarootsi põhikoolist leiab erilisi ja raskeid tegelasi ja minusugusel väljaõpeteta ja kogemuseta noorel neiul, kes ainult 19-aastasena, olles abiturientidega näiteks enam-vähem samavanune, õpetaja ametisse astus, oli peaaegu tunne, et sealt ma välja ei uju. Kuigi päris paljud õpetajad, õpilased jt uurisid mitmeid kordi, et: ''Noh, lähed siis nüüd ikka ülikooli seda edasi õppima, et äkki hakkas nii väga meeldima ja tuled tagasi ka.'' Njaa... Siiski pigem mitte. Üsna kohe peale kooliaastat lennutasid mind terasest tiivulised, mis tänavu ajas rändamisele vast kõige lähedasem vaste on, uude ja tundmatusse maailma, USAsse. Esialgne plaan seal elada ja töötada oli aasta aega, aga elul olid mulle teised plaanid varuks. Seega tulin sealt suure hingevalu ja mitme pangetäie pisaratega tagasi kargesse Eestisse, teadmata, mis nüüd üldse edasi saama hakkab. Mis siis sai? Elurada viis mu tagasi kooli. Seekord aga Tallinna 32. keskkooli inglise keele õpetajaks. Olen alles naljatilk. Ise lubasin endale viimaks, peale 4 aastat Noarootsis vegeteerimist, et õpetajatööd ma enam ei tee. Aga vot koolis vestlusel oli selline tunne, et ma saan sealt mingi kogemuse või tunde, mida mul veel pole. Saan midagi uut õppida. Miski siiski kutsus. Pealegi olen seal ainult märtsi lõpuni ja siis asun jälle rändama. Kuna mu ema ja vanaema ostsid juba kuid tagasi piletid, et mulle USAsse külla tulla ja mu tagasituleku tõttu muretsesid, et nad ei saagi minna, siis lubasin neile, et teen tööd, kogun raha ja lähen nendega koos. Ei ole siin mingit raha raiskamist ja niisama nukrutsemist. Seega jah, juba ütlesin ette, lähen sinna mõneks ajaks tagasi. Nüüdseks on esimene nädal uuel töökohal vanas elustiilis mööda saadetud ja kaks peamist sõna selle kirjeldamiseks on: väsimus ja rahu. Ma ei ole enam nii pinges nagu varem. See on alati hea. Aga nagu ikka, kõik uus vajab harjumist ja sisseelamist, samamoodi ka see kooli melu ja muidugi, trummipõrin, varajane ärkamine. Mulle meeldib olla üleval varakult, aga ma ei ole ärkamisega kõige suurem sõber. Ma vahel naljatlen, et olen täpselt nagu beebi. Otsekohe, kui väljas pimedaks läheb, otsustab mu bioloogiline kell, et kõik, aeg on välja lülituda. Tsu-tsu-frei! Just mõtlesin ühel päeval, missugused uskumatult õpetlikud, erinevad ja igati kasulikud töökogemused mul oma lühikeses elus juba olnud on. Hetkel on neljas nn. suurim töökoht. 1. 2015. aasta suvel töötasin Victoria kruiisilaeval, et praktiseerida rootsi keele oskust. Tol ajal käis laev Stockholmi ja Tallinna vahet. Ma pole kindel, kas praegu on sama. Ha-ha, nali naljaks. Praktiseerisin rohkem seda, kuidas tohutut viha enda sees hoida ja kokteile valmistada! Kusjuures teine neist on väga huvitav. Ma polnudki varem sellega kokku puutunud. Mis muidugi omakorda tegi õppimise ja päästerõngata vees hakkama saamise mitu korda raskemaks. Ja siis ma avastasin, et olen merehaige ja pikemat pidu ei olnudki. 2. 2016. aasta septembrist kuni 2017. aasta juunikuuni töötasin Noarootsi Põhikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 3. 2017. juulikuust kuni 2018. aasta jaanuari alguseni töötasin Ameerikas lapsehoidjana 3-lapselises eestlaste perekonnas. 4. Alates 2018. aasta jaanuari viimasest nädalast olen end paariks kuuks 32. keskkooli põhikooli inglise keele õpetajana sisse seadnud. Vahel ikka jään mõtlema küll, et naljakas oli 19-aastasena õpetaja olla. Samamoodi on endiselt 21-aastasena veider õpetaja olla. Aga see-eest kuidagi enesekindlam tunne on sees peale esimest kogemust. Selle peale ütleks, et elu on ikka seiklus küll! See sissekanne tuli nüüd täiesti pilla-palla. Midagi ma otseselt ei organiseerinud ega ette mõelnud, millest jutustada. Kirjutasin, nagu sulest tuli. Avastasin veel palju teemasid, mida oleks põnev jagada ja proovin ka nendeni (kunagi, millalgi...) jõuda. Nagu veidi aimu võis saada, siis tööpäevadel olen tiheda graafikuga töömesilane ega jaksa koju tulles oma poollagunenud sülearvutitki avada. See lugu meenutab mulle kevadet. Kuidagi värske ja tärkav ja elurõõmus ja lootust andev lugu on see mu jaoks. Lihtsalt vahva!
Olge mõnusad ja head, järgmise korrani. :)
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |