Vahepeal ma mõtlen, et mis žanri või teema alla peaks mu blogi minema... mul pole ausalt öeldes õrnaaimugi. Kõige kergem oleks vist elustiil. Ma ei kirjuta otseselt moest või (ainult) toidust või (ainult) reisimisest. Kõike leidub. Täpselt nii, kuidas parasjagu tunnen. Aga vist reisimine, toit ja emotsioonid/eluolu on küll sellist 3 võib-olla silmahakkavamat teemat. Ma ei tea, mille jaoks oli mul nüüd vaja enda sildistamisest mõelda... Eelmisel nädalal, jaanuari kolmandal nädalal, sain ma nii šokeerivalt palju väljas söömas käia. Kusjuures ise selle eest enamasti mitte makstes. See kõlas nüüd eriti nahaalselt, aga lugu on selles, et ma olen hetkel päris pankrotis ja valin väga, millele ma oma viimased kopikad kulutan ja see kõik lihtsalt juhtus nii, et mind kutsuti sööma ja öeldi, et ma ei pea maksmise pärast muretsema. Ja kuigi see tundub mulle praegu, nagu ma oleks tohutult kõiki ära kasutanud, siis teadke, et ma olen teile kõi-gi-le meeletult tänulik, sest te vedasite mu toast välja ja kulutasite minu peale oma aega ja raha, millest kumbagi tavaliselt piisavalt pole. Mul oli peas palju parem mõte, mida öelda ja kuidas kõiki tänada, aga päriselt ei tulnud nii hästi välja. Aga igatahes, kui te veel aru ei saanud, siis ma olen ikka meeletult tänulik neile/teile. Kui keegi teist poleks mind kutsunud, siis ma oleks suure tõenäosusega lihtsalt väga nukralt terve nädala kodus passinud, aga te aitasite mul seda vältida! Aitäh, aitäh, aitäh! Nädala alguses käisin Basiilikus. Sinna kutsus mind mu sõber Romet, kes seal töötab. Ütles, et võib mulle lõuna välja teha, kui kohale veeren. Proovisin seal Palja Porgandi menüüst burgerit, mis olevat kõige populaarsem ning siis magustoitu- banaanijäätist. Selle magustoidu pildi kohta pean nii palju ütlema, et hirmus magusaisu oli ja unustasin enne esimest ampsu pilti teha. Selle peale ütles Jummel Juurika blogija mulle, et minust küll nii toidublogijat ei saa. Tõsi ta on, jah. Mis siin ikka pikka heietamist enam, alustan oma kritiseerimisega. Burger mulle ei meeldinud. Asi on selles, et seal on liiga palju erinevaid hästi erilisi maitseid korraga. Need kõik ei sobi korraga kokku. Kõik need eraldi kuskil ''tuhmima'' toidumaitse, nt riis, pasta, kõrval oleks olnud ideaalsed. Kotlet oli sellel aga vastupidiselt hea, mõnus vürtsikas ja ma olen vürtsika suur sõber. Samuti juustud pidin jälle välja koukima nagu mõni 3-aastane, kellele midagi ei sobi. Ja see portobello seen pole ka ikka minu teema. Ma ei tea, noh, lihtsalt ei meeldinud. Tore oli proovida, aga rohkem ei ostaks. Kohvis pole ma vist kunagi pettunud. Ah, jälle luiskan, olen halba kohvi saanud ka. See selleks. See oli aga mandlipiimaga cappuccino, kui ma ei eksi. Magustoit, nagu pildilt näha, läks veidi paremini. Ma olin kusjuures selles natukene skeptilisem, sest ma olen kodus banaanijäätist korduvalt proovinud ja see pole kunagi normaalselt välja kukkunud. Mingi vastik imal banaanimaitse on külge jäänud, mis mulle ei istu. Pidage silmas aspekti, et ma olen suur banaani fänn! Igatahes see jäätis oli parem, kui see, mis mina teinud olen. Ühesõnaga magustoit istus mulle rohkem. See kaste ja moos komplimenteerisid jäätise maitset kenasti. Aga olgem ausad, 5.50 selle eest välja ei käiks. Lühidalt- mina olin rohkem pettunud, kui meeldivalt üllatunud. - Nädala lõpus viis mu armas Grete mind Blissi lõunale. Ka sinna oli mul esmakordne külastuskäik. Võin kohe seda öelda, et hullult ilus ja selline hubane koht söömiseks ja ruumi on oi-kui-palju! Mulle meeldib sealne süsteem, st buffee- tõstad palju ja mida tahad. Minusugusele valivale preilile vägagi sobilik. Valik oli muide ülihea! Üle poolte toitudest olid kindlasti vegan ja lugesin just täna uudist, et peagi on see toidukoht muutumas 100% veganiks! Juhhei! Ma kahjuks ei mäleta, mis ma sealt endale kokku kuhjasin, aga kõik oli nii hea! Soovitan sinna minna küll. Usun, et lähen sinna millalgi tagasi. Järgmisena võtan luubi alla Vigri. See oli kolmas kord mul seda kohvikut külastada ja see koht ei vea mind kunagi alt. Vist mu lemmikkohvik Tallinnas. Võiks ainult kesklinnale tsipa lähemal asuda. Ah, teate, võib-olla ongi parem, et pole liiga lähedal. Ma niigi vaene. Umbes pool aastat tagasi jäin ma Eesti Veganid grupis silma ühele toredale naisele, kellel nimeks Karmen. Selle peale otsustas ta mulle kirjutada ja jäime natukene suhtlema. Ma siiamaani ei ole päris kindel, millega ma talle silma jäin, aga tore ju ikka! Ja kuna tulin nõnda äkki välismaalt tagasi, siis Karmen haaras kohe mu sabast kinni ja viis mu Vigrisse. Üllataval kombel on universum meid pannud väga sarnastele eluteedele, mistõttu oli meil jutustada ja muljetada oi-kui-palju! Tegime seda teel Vigrisse, kuhu kogemata läksime Kesklinnast jala ning seal siis toidu kõrvale. Ma kindlasti sõin liiga palju, ausalt, aga see toit on seal imeline. Samamoodi buffee-stiilis koht. Ma täiesti täpselt ei mäleta, mida kõike ma endale kuhjusin, aga pildi järgi saan öelda, et riisi, salatit, täidetud kartulit(mul pole aimugi, mis seal sees oli), porgandi-granaatõuna salatit, kikerherne pikkpoissi ja valge oa karrit. Kikerherne pikkpoiss koos riisiga oli mu isiklik lemmik. Ja no porgandisalat on ka kuldne klassika. Aitäh, Vigri, et olemas olete! Aitäh, Karmen, et mulle seda kõike lubasid!
Ma olen selline totter inimene, et kui keegi mulle midagi välja teeb, siis mul tekivad kohe süümetunded, et ma tahaksin selle kuidagi tagasi tasuda. Tundub, et sain kõik toiduteemad südamelt puistatud. Seega on vast aeg see postitus siinkohal nüüd lõpetada. Ma arvan, et mu lemmikud ja vähemlemmikud tulevad ilmsegelt jutu seest välja. Seega, kui keegi teist kunagi mind kuhugi sööma tahab viia... Okei, tegin ausalt nalja! Järgmise (toidu)korrani!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |