Vahepeal ma mõtlen, et mis žanri või teema alla peaks mu blogi minema... mul pole ausalt öeldes õrnaaimugi. Kõige kergem oleks vist elustiil. Ma ei kirjuta otseselt moest või (ainult) toidust või (ainult) reisimisest. Kõike leidub. Täpselt nii, kuidas parasjagu tunnen. Aga vist reisimine, toit ja emotsioonid/eluolu on küll sellist 3 võib-olla silmahakkavamat teemat. Ma ei tea, mille jaoks oli mul nüüd vaja enda sildistamisest mõelda... Eelmisel nädalal, jaanuari kolmandal nädalal, sain ma nii šokeerivalt palju väljas söömas käia. Kusjuures ise selle eest enamasti mitte makstes. See kõlas nüüd eriti nahaalselt, aga lugu on selles, et ma olen hetkel päris pankrotis ja valin väga, millele ma oma viimased kopikad kulutan ja see kõik lihtsalt juhtus nii, et mind kutsuti sööma ja öeldi, et ma ei pea maksmise pärast muretsema. Ja kuigi see tundub mulle praegu, nagu ma oleks tohutult kõiki ära kasutanud, siis teadke, et ma olen teile kõi-gi-le meeletult tänulik, sest te vedasite mu toast välja ja kulutasite minu peale oma aega ja raha, millest kumbagi tavaliselt piisavalt pole. Mul oli peas palju parem mõte, mida öelda ja kuidas kõiki tänada, aga päriselt ei tulnud nii hästi välja. Aga igatahes, kui te veel aru ei saanud, siis ma olen ikka meeletult tänulik neile/teile. Kui keegi teist poleks mind kutsunud, siis ma oleks suure tõenäosusega lihtsalt väga nukralt terve nädala kodus passinud, aga te aitasite mul seda vältida! Aitäh, aitäh, aitäh! Nädala alguses käisin Basiilikus. Sinna kutsus mind mu sõber Romet, kes seal töötab. Ütles, et võib mulle lõuna välja teha, kui kohale veeren. Proovisin seal Palja Porgandi menüüst burgerit, mis olevat kõige populaarsem ning siis magustoitu- banaanijäätist. Selle magustoidu pildi kohta pean nii palju ütlema, et hirmus magusaisu oli ja unustasin enne esimest ampsu pilti teha. Selle peale ütles Jummel Juurika blogija mulle, et minust küll nii toidublogijat ei saa. Tõsi ta on, jah. Mis siin ikka pikka heietamist enam, alustan oma kritiseerimisega. Burger mulle ei meeldinud. Asi on selles, et seal on liiga palju erinevaid hästi erilisi maitseid korraga. Need kõik ei sobi korraga kokku. Kõik need eraldi kuskil ''tuhmima'' toidumaitse, nt riis, pasta, kõrval oleks olnud ideaalsed. Kotlet oli sellel aga vastupidiselt hea, mõnus vürtsikas ja ma olen vürtsika suur sõber. Samuti juustud pidin jälle välja koukima nagu mõni 3-aastane, kellele midagi ei sobi. Ja see portobello seen pole ka ikka minu teema. Ma ei tea, noh, lihtsalt ei meeldinud. Tore oli proovida, aga rohkem ei ostaks. Kohvis pole ma vist kunagi pettunud. Ah, jälle luiskan, olen halba kohvi saanud ka. See selleks. See oli aga mandlipiimaga cappuccino, kui ma ei eksi. Magustoit, nagu pildilt näha, läks veidi paremini. Ma olin kusjuures selles natukene skeptilisem, sest ma olen kodus banaanijäätist korduvalt proovinud ja see pole kunagi normaalselt välja kukkunud. Mingi vastik imal banaanimaitse on külge jäänud, mis mulle ei istu. Pidage silmas aspekti, et ma olen suur banaani fänn! Igatahes see jäätis oli parem, kui see, mis mina teinud olen. Ühesõnaga magustoit istus mulle rohkem. See kaste ja moos komplimenteerisid jäätise maitset kenasti. Aga olgem ausad, 5.50 selle eest välja ei käiks. Lühidalt- mina olin rohkem pettunud, kui meeldivalt üllatunud. - Nädala lõpus viis mu armas Grete mind Blissi lõunale. Ka sinna oli mul esmakordne külastuskäik. Võin kohe seda öelda, et hullult ilus ja selline hubane koht söömiseks ja ruumi on oi-kui-palju! Mulle meeldib sealne süsteem, st buffee- tõstad palju ja mida tahad. Minusugusele valivale preilile vägagi sobilik. Valik oli muide ülihea! Üle poolte toitudest olid kindlasti vegan ja lugesin just täna uudist, et peagi on see toidukoht muutumas 100% veganiks! Juhhei! Ma kahjuks ei mäleta, mis ma sealt endale kokku kuhjasin, aga kõik oli nii hea! Soovitan sinna minna küll. Usun, et lähen sinna millalgi tagasi. Järgmisena võtan luubi alla Vigri. See oli kolmas kord mul seda kohvikut külastada ja see koht ei vea mind kunagi alt. Vist mu lemmikkohvik Tallinnas. Võiks ainult kesklinnale tsipa lähemal asuda. Ah, teate, võib-olla ongi parem, et pole liiga lähedal. Ma niigi vaene. Umbes pool aastat tagasi jäin ma Eesti Veganid grupis silma ühele toredale naisele, kellel nimeks Karmen. Selle peale otsustas ta mulle kirjutada ja jäime natukene suhtlema. Ma siiamaani ei ole päris kindel, millega ma talle silma jäin, aga tore ju ikka! Ja kuna tulin nõnda äkki välismaalt tagasi, siis Karmen haaras kohe mu sabast kinni ja viis mu Vigrisse. Üllataval kombel on universum meid pannud väga sarnastele eluteedele, mistõttu oli meil jutustada ja muljetada oi-kui-palju! Tegime seda teel Vigrisse, kuhu kogemata läksime Kesklinnast jala ning seal siis toidu kõrvale. Ma kindlasti sõin liiga palju, ausalt, aga see toit on seal imeline. Samamoodi buffee-stiilis koht. Ma täiesti täpselt ei mäleta, mida kõike ma endale kuhjusin, aga pildi järgi saan öelda, et riisi, salatit, täidetud kartulit(mul pole aimugi, mis seal sees oli), porgandi-granaatõuna salatit, kikerherne pikkpoissi ja valge oa karrit. Kikerherne pikkpoiss koos riisiga oli mu isiklik lemmik. Ja no porgandisalat on ka kuldne klassika. Aitäh, Vigri, et olemas olete! Aitäh, Karmen, et mulle seda kõike lubasid!
Ma olen selline totter inimene, et kui keegi mulle midagi välja teeb, siis mul tekivad kohe süümetunded, et ma tahaksin selle kuidagi tagasi tasuda. Tundub, et sain kõik toiduteemad südamelt puistatud. Seega on vast aeg see postitus siinkohal nüüd lõpetada. Ma arvan, et mu lemmikud ja vähemlemmikud tulevad ilmsegelt jutu seest välja. Seega, kui keegi teist kunagi mind kuhugi sööma tahab viia... Okei, tegin ausalt nalja! Järgmise (toidu)korrani!
0 Comments
Ma tegelikult pean umbes tunnikese pärast arsti juurde kimama, aga selle asemel, et end sättida ja muid toimetusi teha, tuleb hoopis ju blogida! Ning jah, viimaks lähen nüüd arstile: Võttis mõni nädal aega, aga nagu öeldakse, siis parem hilja kui mitte kunagi. Muudatus: Käisin arsti juures ja sain teada, et töötukassast mu teenindaja ajas mulle udu ja mul ei ole kindlustust. Proovin järgmine kord siis uuesti. Natuke pahane on olla, sest tahaks juba kõik korda saada, aga mis seal's ikka. See sissekanne ilmselt pühendub mu eelmisele (ehk sünnipäeva)nädalale ja paljus osas ka toidule, sest... sest seda sai väga palju söödud nii kodus kui väljas ja ma olen oma toiduga väga valiv ka peale selle, et vegan/täistaimetoitlane olen. Käisin näiteks kahes kohvikus, kus olevat väga kiidetud toidud. Ühe kohta pole mitte kunagi halbu sõnu kuulnud, aga voh, võta näpust, tuleb mingi Alice ja kukub vinguma. Kuna aga eelmine nädal ja toidud omavahel tugevalt seoses on, siis otsest piiri kahe teema vahele toppima ei hakka ja vaatab sujuvalt, kui (eba)loogiline see postitus tuleb. Muudatus vol2: Kuna ma avastasin, et see postitus on nii pikk, siis räägin ainult sünnipäevast. Nagu ma varem mainisin, ei olnud ma oma sünnipäevast väga vaimustatud, ei oodanud mitte midagi. Otsustasin olla tänulik selle eest, mis tuleb, mitte pettunud või õnnetu selle eest, mida ei tulnud. Väike vihje teile, see töötab päris meeldivalt, nii et soovitan soojalt sellist suhtumist aeg-ajalt omaks võtta. 17. jaanuari põhitegevusteks oli Vegan V restorani külastus emaga; piljard ema, ta sõbranna ja mu sõbraga ning siis õhtul vanavanemate külastus. Asun kohe Vegan V juurde. Polnud sealt kunagi varem ühtegi praadi või muud soolast toitu tellinud ja olin nii elevil sellest, sest see on see koht, millest ma pole kunagi midagi halba kuulnud. Tihti on see täis broneeritud ja mõnel korral on sinna raske kohta saada. Seega mu ootused olid päris kõrged. Ema tellis tofu musta leiva paneeringus, tal oli seal veel kartuliputru, seenekaste jaaa... midagi veel. Ma tellisin bataadi-kikerherne burgeri. See tegi mu nii õnnetuks, sest mulle ei maitsenud selle roa põhiosa ehk see kotlet. Üldse. Ma võin käsi südamel vanduda, et see ei olnud üldse halb ega midagi, aga ju siis ma olen nii valiv ja pole nõnda suure hulga erinevate maitsetega veel harjunud. Ma ju alles hakkasin näiteks riisi, paprikat ja (eriti kaerahelbe)putru sööma. Olen alles tegelane küll! Kõik omal ajal, eksju. Pluss kuna ma pole peaaegu kunagi fännanud (lehma)piimatooteid, siis ka replikad neist taimsete versioonidena mulle ei meeldi, st valged kastmed, juustud. Tee või tina, aga lihtsalt ei meeldi. Muidugi need mõlemad olid ka seal burgeris sees. Tagasitulles selle juurde, miks mulle see burger ei meeldinud; kuigi ma olen kõige suurem bataadi ja kikerherne fänn ja arvasin, et selle valikuga ei saa valesti minna, siis minu meelest polnud kotletis mitte kummagi maitset tunda. Seal käis üle mingisugune väääga tugev maitse, mis mulle meenutas väga küüslauku ja seda ma ka ei söö. Küüslaugu maitse jääb kauaks suhu, sama lugu oli selle maitsega. See oli mu meelest lihtsalt õudne ja rikkus kogu kotleti ära, sest mitte midagi muud sealt tunda ei olnud. Pärast proovisin teenindajalt uurida, mis seal olla võis, ta pakkus näiteks cayenne'i pipart, aga seda ma söön ja olin just USAs mingi aeg eriti palju tarbinud. Seega ma ei taha uskuda, et asi selles oli. Ema pakkus, et äkki olid lihtsalt mingisugused maitseained/taimed, mis minu maitsemeeltele sümbioosi ei tekita ja lihtsalt ei sobi kokku. Ilmselt nii oligi. Muide, emalegi väga see kotlet ei maitsenud. Nii et ulatasin teenindajale piinlikult tagasi taldriku, kus peal oli poolhävitatud kotlet. Ma isegi vabandasin, ütlesin, et tean, et see on väga ebaviisakas ja kole, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Seega ma lihtsalt sõin neid ''friikaid'', mis tegelikult olid midagi muud, ma ei mäleta, mis, meenutasid natukene kaalikaid. Ja siis saia, lehtsalatit, kurki, tomatit ja ananassi. Aga vähemalt need olid head! Võtsin nüüd alles aega ja sõnu, et seda nii täpselt kirjeldada. Oh mind küll. Võin etteruttavalt öelda, et magustoidukogemus oli PALJU parem. Olen Vegan Vst nüüdseks kokku saanud proovida 5 erinevat kooki ja pole pidanud üheski pettuma. Ilmeline lihtsalt. Letis oli 4 erinevat koogivalikut ja meie otsustasime sealt proovida lausa kolme. Šoklaadimuffin, astelpaljutort ja ahjuõunatort. Kõige parem oli ahjuõunatort. Täiesti ebareaalne, kuidas see tundus lihtsalt nagu väike pehme suhkruvati-pilveke suus, mis sulas malbelt ja jättis maheda martsipanimaitse keelele kummitama. Mmmm! Muffin oli nagu muffin- ärge saage minust valesti aru, mitte midagi halba! Aga ei üllatanud. Astelpajutordike oli ka hea; mitte liiga magus, mitte liiga hapu. Selline mõnus. Vegan V meeldib mulle ikka! Läheks sinna iga nädal lihtsalt koogitama-kohvitama küll. (Nii et Vegan V, sponsoreerige mind koogi ja kohviga, heameelega kirjutan teist veel.) Pluss ma tajusin hinnavahet USAga. Mul millegipärast oli meelde jäänud, et Vegan V on kallis, aga järelemõeldes ei ole nagu üldse... Suure prae, mis kõhu täidab, saab vähem kui 10 euroga, keskmine hind vist selline 8. Tuletan meelde, et USAs ostsin pidevalt smuutikausse sama hinna eest nõnda, et ei pilgutanud silma ka. Üks toidukogemus, mis kindlasti vajab veel mainimist, on tort, mille ma tellisin Sandra Sentjurini käest. Ta on mu teada Eestis kõige tunnustatum vegankookide/tortide/küpsetiste(?) kokk. Mul on selline tunne, et see lause ei olnud üldse loogiline ja vabandan, kui ma terminitega mööda panin, aga ilmselt saate aru küll, mida ma mõtlesin. Palusin ema nii väga, et saaksin ta käest pistaatsia-jogurti-mustsõstra tordi tellida. Ja no minu meelest üks parimaid torte kohe kindlasti, kui just mitte parim, mis ma söönud olen. Nii hea, suussulavalt mälestusi täis, samas justkui täiesti uudne maitseelamus. Nii mõnus! Mina küll soovitan teda ka kõigile, kes mõtlevad koogi/tordi tellimisele. Mu ema vist ise väga vaimustuses polnud, aga näiteks vanaema ütles, et kui ei teaks, et kõik on taimne, siis ei ütleks küll. Samuti järgmisel päeval läksin ülejäänud tordiga sõpradele külla, nii et peale minu said 5 inimest oma suud magusaks ja sõbranna ema oli üks neist, kes samuti mainis, et imeline tort oli. Ma juba salamisi ootan uut sündmust ja vabandust, et sealt midagi tellida. Järgmisel korral ma plaanin kirjutada Basiiliku restoranist ja kuulsa blogija Palja Porgandi menüüst, Vigri kohvikust jaaaa Blissi kohvikust. Nii palju kohvikuid! Eks näis, mis täpselt saan. Mõtteid natuke on.
Järgmise korrani. :) Otsustasin, et see on minust liiga kohatu jagada ainult suuremas osas elu ilusaid osi. Ma pole taaskord üle kuu aja kirjutanud, aga sellel on taga väga pikad ja vägagi mind-välja-vabandavad põhjused.
Töötasin detsembris üsna palju, 19. detsembril läksin puhkusele Mehhikosse, kus olin 2 nädalat. Mul oli tegelikult plaan kirjutada oma puhkusest seal, mis oli täielik roller-coaster ja ei lõppenud kõige meeldivamalt, aga otsustasin, et hetkel jätan selle vahele. Samuti oli mul ju lubadus kirjutada sellest, mis mu pöidlast sai ja kuidas terve see elamus ja kogemus arstide vahel joostes ja meeletuid summasid nähes läks, aga ka selle teema tahan hetkel kõrvale jätta. Mul on praegu tunne, et ma pean end tühjaks kirjutama sellest, mis hetkel toimub ja toimunud on. Kirjutamine on mulle teraapiline ja ma oskan enda mõtteid ja tundeid nii kuidagi paremini sirgeks ajada. Lühidalt öeldes olen ma Eestis tagasi. Hetkel päris-päriselt, ei ole siin puhkusel, nagu mõni arvama on kippunud. Ma pole veel valmis kõike jagama, mis selle põhjuse taga peitub ja ma ka kahtlen, et ma seda avalikult teha tahan. Midagi peab endale ka jääma ja vahel on lihtsalt targem mitte kõiki detaile jagada. Viisakalt öeldes tuli peale poolt aastat välja, et ma oma kasuperega siiski ei klappinud ja kõikide hetke-emotsioonid käisid üle pea ning olid hoomamatud, mille tagajärjel lennutati mind Eestisse tagasi. Võin öelda seda, et kõik see juhtus ühe päevaga, mu emotsioonid ja hormoonid on täiesti segaduses ja paigast ära ning hetkel vaevavad mind ka mitmed terviseprobleemid, aga enamikel neist on juba pikem ajalugu, mis on lihtsalt rohkem süüvinud. Olen proovinud neid ''ravida'' stiilis kui-ma-neid-ignoreerin-siis-äkki-lähevad-ära. Ei töötanud, pagan küll. Mis seis mul siis praegu otseselt on? Ootan uut nädalat, et saada kas a) tööle või b) töötukassas töötuna arvele, et ühe abil neist endale tagasi võita Eesti tervisekindlustus, et minna arsti juurde nii kiiresti kui võimalik. Ma, rumaluke, oleks pidanud seda kõike juba sel nädalal tegema, aga ma olin liiga masenduses, et vägagi kodust välja minna. Ja hetkel mul on selline kriis, et ma ei tea päris täpselt, mida või isegi kas ma tahan midagi teha. Töötamisest siis jutt. Aga tean, et pean, elu ei saa seisma jääda. Eestisse tagasi saabumine oli üks äraütlemata veider tunne. Kuidagi väga tühi oli/on olla, nagu mul poleks siin mitte midagi, mitte kedagi ja mitte mingit põhjust üldse ollagi. Ma ju tegelikult sisimas tean, et see kõik on vale ja mul on siin põhjuseid ja armsaid inimesi, aga vot näed, selline tunne on sees ja sinna pole mitte midagi parata. Eks aeg viib kõik need haavad endaga peagi minevikku. Muidugi hetkel on öö, nii et emotsioonid ja tunded on veelgi võimendatud ja tean, et homme tunnen end paremini ja seda lugedes mõtleksin, et võib-olla kujutasin osasid asju endale ette. Natukene kurb on see, et loetud päevade pärast on mul sünnipäev ja ma tahaks seda umbes 3 kuud edasi lükata, sest mul pole üldse mingit tähistamise või suhtlemise või tänamise tuju, sest see tundub hetkel kõik nii võlts. Tahaks natukene omaette kuskil koopas olla ja kõik selgeks mõelda, tervise korda saada ja tööle minna. Siis võin sünnipäeva vastu võtta. Aga see selleks, seda ei saa muuta. Üleüldiselt aga mulle meeldib mõelda, et kõik juhtub põhjusega, iga asi tegelikult ka on millekski hea ja kõigest saab õppida. Mitte võib-olla küll kohe, aga pikemas perspektiivis kindlasti. Pealegi, inglise keeles on hea ütlus, et vihmata poleks vikerkaart ehk nüüd saab kõik ainult ülesmäkke minema hakata, eksju! Muretsesin ka selle üle, mis mu blogist siis nüüd saab, kui ma Eestimaa pinnal tagasi olen. Esialgne mõte oli ju see teha selleks, et dokumenteerida oma elu seitsme maa ja mere taga, aga... nii palju siis sellest. Eks vaatan sujuvalt, mis sellest edasi saama hakkab. Mul on hetkel vaja rohkem aega, et pühenduda iseendale, oma vaimsele ja ka füüsilisele terbisele. Ja olenemata tohutult edasi lükatud sissekannetest, tahan ma siiski varem lubatud postitused(pöidla seiklus, Mehhiko reis jms) millalgi ära kirjutada. See lihtsalt nõuab natukene veel aega. Olen muide enda üle väga uhke, et selle kõik siia välja kirjutasin. Aga et mitte liiiiiga negatiivselt lõpetada, siis lisan teile siia lõppu mõned ilusad hetked Mehhikost. Sealne loodus on imeline! Olgem kõik tugevad, vaprad ja muide, paremat 2018! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |