Teadagi tulevad parimad mõtted siis, kui nende väljendamiseks või vähemalt üleskirjutamisekski napib aega.
Või tahad lihtsalt iseendale teha nägu, et oled hästi asjalik ja produktiivne, aga see lõpeb lihtsalt nõnda, et istud viis ja pool tundi kogemata arvutis; oled läbi vaadanud 2 videot relatiivsusteooria kohta, 3 videot sellest, kuidas inimesed purjuspäi südant puistavad, siis leidsid kogemata 1 uue laulu, mis nüüd viimased kolm tundi korduse peale on jäänud, ja blogisse on jõudnud vaid kaks lauset. Vähemalt proovisid...? Päris täpselt nii need asjad ka pole, aga see piir on alati õhkõrn. Ma vist siin ei ole sellest veel kirjutanud, aga vahel tõstan oma jala ka Tallinna Ülikooli antropoloogia loengute ukse vahele. Mitte küll (veel/endiselt) päris tudengina aga õpilasakadeemikuna. Täna oli meil loeng sellise lektoriga nagu Carlo Cubero, kes on Puerto Ricost pärit ja resideerunud Eestis lausa 10 aastat juba. Tegeleb antropoloogia ja filmindusega ehk eriti ka veel need kaks omavahel põimituna. Ja sellest ta rääkis ka meile tänases loengus. See oli 4 tundi järjest non-stop ehk pidev informatsiooni kuulamine, selle läbitöötlemine ja siis kiire üritus seda talletada kas kuhugi mälusoppi või vähemalt paberilegi. Teisel juhul tuleb paberile heal juhul kahe-kolmekeelne tekst, kus lauses vähemalt ühes sõnas on ikka mingi täht valesti või puudu. Kui me rääkisime mingisugusest teemast ja ma parasjagu mõtlesin, et lihtsalt nö tühja koha pealt inimene enda ühtegi meelt välja lülitada ei oska, siis samamoodi ei oska ta kõiki korraga kasutada nõnda, et igast meelest tulnud informatsioon läbiks tee ajju ja seal selle töötlemise kah veel. Midagi peab teepeal ikka kuhugi ära kaduma. Samal ajal, kui ma seda enda peas mõtlesin, oli lektor juba vähemalt ülejärgmise teemani-mõtteni jõudnud. Mida ma selle eelmise lõiguga öelda tahtsin, oli see, et loeng oli nii informatiivne, et mu väike ajuke siiamaani ketrab neid mõtteid peas. Lektor oli megahuvitav ja rääkis kaasahaaravalt ja intrigeerivalt, aga.... igal asjal peab olema oma aga. See oli kõik 4 tundi järjest ja see mees lihtsalt räägib ja räägib ja minu meelest ei kuivanud ta suu ka kordagi ära. Mina võimlen lastele klassi ees närused 45 minutit ja peale seda pean kohe jooksma vett jooma, sest muidu ähvardab Sahara kõrbe kuivus suhu sisse kolida. Sain aru, kuidas ikka umbes iga 2 tunni tagant peaks inimene end ka füüsiliselt liigutama, muidu surub ta seal istudes end nii kängu, et närvirakud on ka häiritud ja ei suuda informatsiooni võimalikult efektiivselt töödelda. Mõni joogaharjutus, niisama sirutus või üks korralik kõhutäis ja hetkeks nii pingsast mõtlemisest kõrvaldumine oleks päästnud pideva haigutuste jada ja silmalaude raskuse häbematu kasvamise. Pärast veel rääkisin oma sõbrannaga, kes minuga seal koos käib, et jube piinlik on ikka küll iga 2 minuti tagant haigutada, kui suures ruumis on lektoriga kokku 10 inimest, olles ise lektorist enam-vähem käega katsutavas kauguses. Ausalt ka, asi polnud selles, et see oleks igav olnud või midagi, ei! Vastupidi, see oli väga huvitav! Lihtsalt mu keha ei ole sellise tempoga harjunud, hakkangi juba kokku känguma. Väike vahemärkus, et kui eelmisel 4-tunnisel loengul kirjutasin paberile mõne sõna, sodisin ülejäänud täis, et mitte lihtsalt igavusest magama jääda, siis seekord olin lausa nii produktiivne, et täitsin kirjaga (mitte sodimisega!) 4 paberitäit. Ja sissekande viimasteks lõikudeks jõuan nüüd äkki ka sinnani, mispärast ma üldse alustasin, eksole. Tahtsin teile jagada mõtteteri, mida Cubero meile andis või mis mul ise endale pähe suure mulli tekitasid. Rääkisime sellest, kuidas antropoloogia on filmiteostega seotud, kuidas neid mõjutanud jms. -Milliseid lugusid saab filmindus edasi anda, mida ükski muu meedia ei suuda? Ma ei kavatse sellele vastama hakata, sest ega ma ise ka pole omi mõtteid veel täiesti selgeks mõelnud, aga lihtsalt jätan selle küsimuse siia õhku, kui keegi oma ajusid ragistada tahab. Kõik meie lektorid on rõhutanud, kui su-bjek-tiiv-ne on antropoloogia eriala. Kui muidu õpitakse ülikoos sellist teadust, mis on vägagi objektiivne ja kõigile ühtmoodi mõistetav, mis on ''teaduslikult tõestatud'', kus arvamus millestki ei ole tingimata tõene vastus, kui sul pole teaduslikku põhja või fakte seda kinnitamaks, siis noh, mõned ained, kaasaarvatud ka antropoloogia, on sellele täielik vastandlikud. Antropoloogia on, heh, uskuge või mitte, ainult kogemustel, katsetamistel ja subjektiivsusel põhinev suund. Kõigi arvamus ja kogemus on seal erinev, omamoodi ja see kõik on õige. Seepärast see mulle äkki meeldibki. Pole olemas seda variant, et mu ''vastus'' võib valeks osutuda. Inimesed ju tunnetavad, tajuvad jms kõik erinevat moodi. Bioloogiliselt loodi inimeste kehad kõik samasugusteks, ainsaks suureks erinevuseks on sood. Kust on tulnud see, et kõik inimesed on nii erinevad? Kuidas kõik inimesed tunnevad valu erinevalt, kuidas nad kõik teevad kasvõi nii igapäevast ja lihtsat asja erinevalt nagu söömine? Miks mõni sööb rohkem parema suupoolega, kui samal ajal teine hoopis mõlemaga korraga? Seda ju pole keegi otseselt õpetanud?... -Mis on bioloogiline, loomulik ja mis on õpitud? Selle küsimuse paiskas õhku Cubero peale seda, kui ta ütles, et tema meelest sünnivad inimesed nö valge lehena. Keegi ei ole sündinud eestlasena, itaallasena või brasiillasena, selleks õpitakse. See ei ole sündides ju kaasa antud. Ometigi jäävad sellised igapäevased pisiasjad kindlas kultuuriruumis lihtsalt külge. Võid ju sündida Eestis ameeriklase ja aafriklase lapsena, aga sind saadetakse kasuperre Indiasse ja sa kasvadki seal hoopis hinduks, sest sa elad-kasvad-õpid selle keskel, et kõige lihtsamal viisil öeldes massi sulanduda. Nii saad lihtsalt kõige paremini elus hakkama. Kultuur ei ole naturaalne, see on õpitud nö kaitsemehhanism tegelikult. Vähemalt mina arvan nii. Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, on see, et ma olen salamisi seda sama mõtet, et inimesed sünnivad valge lehena, endaga hullult kaua kaasas kandnud ja mitte väga suurele ringile välja jaganud, sest ma eeldasin, et ma ei leia endale väga mõttekaaslasi. Seda ma tean, et ma olen kunagi kellelegi öelnud, et ma näiteks arvan, et iga inimene sünnib heteroseksuaalse asemel pan(omni)seksuaalsena. Kes ei tea, mida see tähendab, siis: panseksuaalsus ehk omniseksuaalsus on romantiline, seksuaalne või emotsionaalne külgetõmme inimeste vastu olenemata nende bioloogilisest või sotsiaalsest soost. Teadmiseid kirjeldas ta kui midagi, mida saab kirjeldada ja lahti seletada, verbaalselt edasi anda. Ta tõi näite, et kui ta näitaks mitu tundi tummfilme või laseks lihtsalt muusikat, siis suure tõenäosusega lastakse ta lahti, ''sest see pole õppimine''. Pelgalt seetõttu, et pole toimunud verbaalset nö juhendi jagamist, et mida keegi peaks kuskil filmis või muusikas otsima-kuulama-nägema. Ta tõi välja selle, kuidas näiteks tantsunumbri nägemist ei peeta teadmiseks, see on ju kõigest ''meelelahutus'', eksole. Jätan selle koha ka teile mõtlemiseks. Hästi ühildub see eelneva meelte teemaga, kuidas inimene ei salvesta kõikidest meeltest korraga kogutud informatsiooni 100% iseseisva aspektina, vaid see 100% tuleb kõikide meelte peale kokku, seega osa informatsioonist, mõttest lähebki kaduma. Inimesed on nii laisad, kurat. Mina ilmselt see kõige laisem, aga esimene samm enda ravimiseks on probleemi tunnistamine! Mul on veel palju mõtteainet, aga ma olen selle postitusega juba pool oma biograafia pikkusest siia ilmselt kirja pannud. Aitab vast kah. Niikuinii juba niigi vältisin olulisemate asjade tegemist edukalt ja peale selle sõin mõned unetunnid ka ära. Hästi tehtud, Alice! Oot, ma tegelikult lõpetan hoopis selle mõttega, et pean kirjutama kodutöö sellest, mis on minu jaoks antropoloogiline kino/filmindus; mis muudab selle unikaalseks võrreldes näiteks teiste filmidega kinos. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma plaanisin selle ära teha, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, siis seda vähem ma midagi kirja oskan panna. Help!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |