Nagu ma üle-eelmises sissekandes mainisin, olen ma endale vahepeal uue eestlasest sõbra leidnud. Nimelt need päevad, kus ma kipsis pöidla ja kolme tõbise pärdikuga koju jäin, kutsuti mulle appi Laura. Laura oli ise n-ö eelmisel aastal (2016 suvi - 2017 suvi) siin täpselt samamoodi nagu mina, sama viisa, sama töö ja elas peaaegu samas kohas, kõigest mõned hooned eemal. Enam ta küll selle pere juures ei tööta, sest nad läksid Eestisse tagasi; Laural oli samuti kohustus Eestisse minna, aga seal sai ta aru, et ta peab siia tagasi tulema. Niisiis on ta siin juba uuesti olnud äkki 4 kuud, kui ma ei eksi. Mu perekond kohtas Laurat pargis, kus me lastega tihti käime ja sealt saigi kõik alguse. Pisikesest töösõprusest sai hoopis näeme-nüüd-peaaegu-iga-päev-sõprus. Ma tegelikult isegi hetkel ei mäleta miks või kuidas me edasi suhtlema jäime. Ma tavaliselt olen see veidrik, kes võib kuupäeva ja kella täpsusega selliseid sündmuseid nimetada, aga võta nüüd näpust, eksole. Esimene asi, mis mul hetkel meelde tuleb, on see, kuidas me lihtsalt läksime välja jalutama ja sööma. Alustasime salatist ja lõpetasime jäätisega ehk lugu sellest, kuidas müüja minust valesti aru sai. Tahtsin tellida 2 erinevat maitset jäätist ühte keskmise suurusega topsi, aga tema pani mulle 2 erinevat jäätist 2 erinevasse topsi. Ja USA keskmine suurus on Euroopa suur. Arvake ära, kes pärast näost ka jäätis välja nägi. See oli nii halenaljakas lugu. Me praegu üritame arutada ka, kuidas me suhtlema jäime, aga see kõik juhtus kuidagi nii äkki ja nii loomulikult, et järsku kurtsime teineteisele kogu maailma mured ära, siis käisime koos riietepoes raha laristamas, siis kuskil söömas, siis väljas pildistamas, järgmine kord jõudsime koos trenni ja novembris pidasime ka ta sünnipäeva. Ühesõnaga oleme hetkel pooleldi ninapidi kokku kasvanud, sest me mõlemad üsna sõbratud, kui nii öelda saab. Tal on küll üks sõbranna Serbiast, kellega ta koos elab, aga sellel sõbrannal on kutt, seega aega Laura jaoks on aina vähem. Pildid all on Laura sünnipäevast. Pooled pildid lõikab see leht ära (või siis ma olen lihtsalt nii saamatu, et ilusti neid panna), nii et vajutage peale ja vaadake suurena. :) Laura sai hiljuti töökoha endale vetelpäästjana ühe hotelli ujulas. Mina muidugi kasutan seda võimalust ära ja käin tihti seal ujumas ja teda lõbustamas, sest tal oli just vist 4 päeva järjest, kus 5 tunni jooksul ei käinud mitte ühtegi ujujat, päris naljakas. Ma lihtsalt loodan, et ükski töötaja mu käest midagi küsima ei tule. Katsun mitte liiga tihti käia. Igatahes on mul tohutult heameel, et meie teed siin suures ilmas kokku sattusid, sest ma näen ja tunnen, et meil oli/on teineteise tuge ja sõprust vaja. Teise eestlase olemasolu on uskumatult, ootamatult ja etteaimamatult tähtis. Kõik probleemid, mis võib-olla on täiesti erinevad, tunduvad olema kuidagi sarnased. Me saame üksteisest hästi aru, moraalid ja mõtted on sarnased, nii et arutada ja lihtsalt lobiseda on palju kergem. Mulle tundub, et ameeriklased on kuidagi üldiselt väga kitsarinnalised. See kõlab nüüd nii halvasti, aga enamik, kellega ma olen rohkem suhelnud, on sellised, kes enda vaatevälju üritavad kuidagi peale suruda või on kindlad, et need on ainuõiged. Ja see on nii veider. Või tegelikult, peavad ameeriklased ilmselt lihtsalt mind veidraks. Aga ka see pole välistatud. Ühtlasi korraks põikan teemast kõrvale: mina ja tehnoloogia ei käi käsikäes, mu arvuti on vaikselt juba otsi andmas ja mu telefon ka vist varsti, teine on nii aeglaseks muutunud. Tõstsin pildid telefonist arvutisse, et telefoni kiiremaks muuta, aga juhtus see, et neid pilte pole enam kuskil. Vähemalt telefon on kiirem. Seega on mul jagada pilte ainult kaamerast, aga mu arvuti on liiga aeglane ja netiühendus kehv, et neid siia ära laadida. Eks näis, mis saab. Ka siin läheb juba vara pimedaks, väga kiiresti ka veel. Kell 5 õhtul on pime ja kõik. Mul oli eile veider öö, sain magama alles hommikul kell 5, sest mul oli liiga palju mõtteid peas. Ärkasin 14 ajal, voodist püsti sain vist 15 ajal ja mõni hetk läks mööda ning õues oligi juba pime. Polegi väga voodist liikunud täna, ainult toidu jaoks. Vahel on selliseid päevi ka vaja (kuigi jube kange on olla ja ma pole ikka teinud pooli asju, mis ma oleks tahtnud teha). Võite umbes-täpselt ainult ühe korra arvata, kellega mul homme on plaanis kokku saada. Trummipõrin, šokeeriv uudis tulekul: Lauraga. Proovime vaadata, kas viitsime natukene trenni teha ja siis teeme vast jõulupoetuure, sest... ma ei tea, mis värk on, aga jõulud on juba käega katsutavalt lähedal ja see on päris hirmus. Pluss ma olen hetkel pankrotis, nii et eks näis, mida ma välja nuputan. Ps! Meil tuli täna esimest korda lumi maha. Üleöö läks järsku nii jahedaks, päeval oli kas 0 kraadi või mõni pluss, aga see on selline lörts-lumi, muidugi, Seepärast ma väga välja ei kippunud ka, pole suurim lume fänn ja lootsin, et saan aasta aega ilma selleta, aga vot, säh mulle kooki moosiga. Muide, emme ja vanaema, mul on teile häid uudised. Ma olen siin hakanud sööma asju, mida ma Eestis väga ei söönud; maitsemeeled on täiesti muutunud. Ma võin rõõmuga süüa nüüd riisi, erinevaid ube (enne polnud suurim fänn, piirdusin kikerhernetega) ja isegi vääääga väikeses koguses punast sibulat näiteks guacamole(avokaado+tomat+maitseained+sibul) ja pico de gallo(tomat+sibul+jalapeno) sees. Üldse ma olen Mehhiko toitu rohkem fännama hakanud, täitsa huvitav lausa. Käisime (muidugi Lauraga) Chipotle-s(Mehhiko toit) esimest korda ja... mis ma ikka valetan, läheksin rõõmuga tagasi!
Oma käe jutu jätan veel tulevikku, sest ma olen arvutiga tunde ja tunde maadelnud ja tahan silmadele puhkust. Samuti pole see teema veel lõppu leidnud, aga see peaaegu paistab; kohe, kui saan testide tulemused kätte, siis annan siia ka teada, mis saama hakkab või kas üldse midagi saab enam. Lõpetangi selle nüüd nõnda järsult, sest mu arvuti laadis pilte siia ilmatuma kaua ja ma enam ei jaksagi midagi kirjutada. :) Head ööd, Ameerika, ja tere hommikust, Eestimaa!
2 Comments
Hei, huvilised! Mul lausa piinlik alustada järgmist postitust sõnadega, et ''jälle on nii kaua aega vahele jäänud''... jälle... Seega ma lihtsalt sujuvalt jätan selle teema vahele. Mul on palju juttu siit-sealt ja iga muu nurga pealt ka, aga vältimaks suurt sigri-migri ja kõige korraga kirjutamist,siis proovin kuidagi oma uued sissekanded kategoriseerida. Alustan kõige kergemast, kus ma ei pea väga palju mõtlema ega meelde tuletama, millest ma nüüd täpselt kirjutada tahtsingi. Seda aga mainin küll, et olen arvuti-maailmast niivõrd palju eemal olnud viimasel ajal, mis ju iseenesest on hea(!), aga igatsen üht-teist ja vahel lihtsalt vegeteerimist, sest seda ma palju teinud pole. Täna lausa tundsin, et mu vaimne meel ja loovus vajavad turgutamist lugemise ja kirjutamise näol. Proovin siva paar postitust ära kribada, siis korraks väljas värsket õhku hingamas käia ning siis tahaks lugeda. Igatsen lugemist! Aga mis ma siin ikka enam sisse juhatan, alustasin juba piltidega, nii et alustan seletamisega ka. 20.-27. november käisin mina jälle Floridas. Miks jälle Floridas, Alice? Uusi kohti ei taha avastada? Sellel on mitu põhjust. Esiteks on see, et ma avastasin uusi kohti Floridas; teiseks see, et leidsin sealt endale eelmisel korral käies toreda kaaslase, mis viib mu ka kolmanda põhjuseni- tasuta majutus. Tegelikult on neljas põhjus ka: hea soe kliima. Ja lennupiletid olid võrdlemisi odavad, nii et saite nüüd ühe suure hunniku häid põhjuseid. Läksin Andersonile külla. Kuna mul oli õigus, jäingi temaga suhtlema, siis tuli jutuks see, et mul oleks võimalus novembri lõpus kuhugi minna. Kuidagi siis otsustasin selle idee kasuks. Selle nädala sisse jäi ka ameeriklastele üks üsna tähtis perepüha- tänupüha. Kuna ma teema juba selleni viisin, siis räägin kohe selle kogemuse ka lahti. Käisime ta perel külas, kes elavad Miamist umbes tunnikese autosõidu kaugusel. Seega sain ühe laheda ja uue kogemuse osaliseks ja mulle väga meeldis seal. Kui ma teada sain, et tal on plaan mind enda pere juurde õhtusöögile kaasa võtta, siis ma alguses ütlesin küll, et ma ei taha. Tundsin end kuidagi liiga suure segajana. Siiski perepühad... ja ma ei tea, noh, tundus kuidagi veider. Ma ju ei pruugi kunagi ta pereliikmeid enam nähagi. Selline eestlaslik tagasihoidlikkus kiskus esile. Lõpuks leppisin ideega, et lähme. Meid oli seal päris palju. Anderson, ta õde, õemees, vend, vennanaine ja nende 2 last ning ema ja emamees. Aa, ja õe koer ka. Kusjuures, ma ei oskagi kommenteerida, kas sain sellise ehtsa Ameerika kogemuse osaliseks või siis pigem Latiinode oma, sest nad kõik on pärit Kolumbiast ja Andersoni ema oli ainus, kes inglise keelt 100% ei vallanud. Nad võtsid kõik mind nii avasüli vastu, ja mis kõige armsam, nad tegid mulle eraldi vegantoitu! Ainult spetsiaalselt mulle! Te ei kujuta ette ka, kui tänuväärselt ma end tundsin! Ma olin valmis selleks, et ma midagi süüa ei saa, aga Anderson oli perelt palunud, et nad mulle midagi teeks; ma ise ei teadnud sellest midagi. Ja kuigi ma kartsin, et mul on seal jube ebamugav, sest kõik on seal üks perekond, ja siis liitub mingi suvaline võõras valge Euroopa beib, siis pean tunnistama, et mul on selle kogemuse üle ainult heameel! Kõik võtsid mu nii avasüli vastu ja jutustasid ja küsisid küsimusi minu ja Eesti kohta ja mu toitumise kohta (heas toonis! sellel on muide väga suur vahe, kuidas küsida) ja ma sain rõõmuga jutustada. Ainus naljakas asi oli ta emaga suhtlemine, sest kellegi kaudu käis pidev tõlkimine ja ma lihtsalt naeratasin ja tegin näo, et saan kõigest aru, kui keegi hispaania keeles rääkis. Tegelikult 90% ajast nad ikka rääkisid inglise keeles. Sain hiljem Andersonilt tagasisidet, et ta pere peab mind väga armsaks, tagasihoidlikuks, viisakaks ja targaks. Ma ise olin üllatunud, et nad mind targaks peavad, aga mulle see sobib. Tõstis mu enesehinnangut mõneks minutiks... kuni ma selle ära unustasin. Andersoni vennalapsed olid ka väga toredad ja vanem laps kipus mu ees eputama, hehe. Igatahes jah, väga tore kogemus oli. Tagasi Miamisse sõites mõtlesin selle üle autos nii pikalt. Muide, peale õhtusööki vaatasime ta õe ja õemehe pulmavideot, nad abiellusid juulikuus. Nii ilus video oli, et mul kippus lausa pisar silma. Ma vist olin ainus, nii et mul oli natukene piinlik ja püüdsin näo teha, et midagi ei juhtunud. Olgu see nüüd nii klišee, kui üldse olla saab, aga ma olin nii tänulik tol õhtul kõige üle (tänupühad, hehe). Tegelikult mul polegi midagi väga palju kirjutada. Ma lihtsalt tahtsin puhata ja sain seda ka teha. Käisin mitu korda rannas selles imemõnusas ja laineterikkas ookeanivees suplemas. Kusjuures ilm oli ideaalne, ei olnud liiga palav. Soojematel hetkedel selline 27 kraadi, õhtul vast 23-24 ja mina panin isegi juba pikad püksid siis jalga. Käisin võib-olla natukene (liiga palju) poodlemas. Aga vesi oli seekord külmem kui 2 kuud tagasi, seda panin tähele küll. Ma enamiku oma reisist annan vast edasi piltide näol. Päevasel ajal lihtsalt jalutasin hästi palju ringi ja seekord tegin ka rohkem pilte oma kaameraga. Õhtuti, kui Anderson töö lõpetas, siis käisime kas koos rannas või kuskil jalutamas, kus ma veel käinud polnud. Näitas mulle huvitavaid hotelle ja kohvikuid ja hästi ilusaid baare. Mul on nii suur hunnik pilte ja palju väiksem hunnik juttu... Hmm. Igatahes, eelmisel korral mainisin, et mul ei jäänud Miamist väga sümpaatne mulje. Pean sõnad tagasi võtma. See oleneb NII PALJU sellest, kus kandis ööbida. Kui olla rannapiirkonnast kaugemal (rannapiirkond on nagu omaette saarekene, kuhu tuleb üle pika silla sõita), siis on täiesti võimatu kuhugi jala pääseda ja kõik tundub nii stressirikas kuidagi. Liiga palju liiklust ja vähe kohta, kus lihtsalt olla või kuhu niisama minna. Mina, üks keskmine eurooplane, ikka armastan pikki rahulikke jalutuskäike, kus ei peaks muretsema selle üle, kas ma ikka saan kuhugi jala?! Aga rannapiirkonnas on hoopis teisiti, seal saab kõikjale jala. Palju mugavam, toredam ja ilusam. Eks see ole ka see kõige populaarsem piirkond Miamis üldse. Vähemalt natukenegi liiklejasõbralikum koht. Kõik on olemas ka- poed, salongid, keskused, baarid, pubid, veel poode, veel baare, rand, üritused jnejne. Leidsin sealt endale uue lemmikkohviku. Korraks olin kurb, et seda DCs pole, aga järelemõeldes on see hea, sest minu rahast ei jääks midagi muidu alles. Selle koha nimi on Pura Vida, seal serveeritakse pigem sellist tervislikku toitu ja muidugi ka mu lemmikuid smuuti-kausse... kuidas ma ometigi ilma saaks? Seal sain oma uut lemmiksalatit ka, selle nimi oli vist Vegan Bowl ehk vegani kauss, aga ma pole kindel muidugi. Seal oli sellise asi nagu adashah, tofulaadne vegan proteiiniallikas. Esimest korda kuulsin sellest, aga see maitses täiesti ju-ma-li-kult ja uskuge mind, ma olen nende asjadega väga valiv, Eestis mulle nt tofu ei maitsenud, aga siin olen superhead tofut saanud. Aga see polnud tofu maitsega, ma ei oska seda kirjeldada, pole seda maitset varem tundnud. Korraks meenutas ülihästi tehtud kalapulki, naljakas, ma tean. Googeldades muide ei leidnud selle kohta üldse infot. Mulle tundub, et see on täiesti uus asi ja seda saabki ainult Miamist... Muide Anderson ka üldiselt pooldab mu vegan-teemat, ta ise küll kogu aeg vegan pole, aga minuga koos enamiku aja oli. Lahe oli koos mingeid vegantoite ja -restorane/kohvikuid avastamas käia kellegagi koos vahelduseks! Ühel päeval käisime koos Andersoniga Florida poolsaare läänekaldal asuvas Tampa linnas. Meil oli esialgu plaan sinna kaheks päevaks jääda, et saaks erinevaid asju teha, aga me olime liiga laisad planeerijad ja natukene kitsid rahaga ka, nii et läksime ainult lõbustusparki. Minu elu teine õige lõbustuspark. Esimene oli 2 kuud varem Orlandos, ka Florida osariigis. Seal oli juba kõik niii ilusti ja armsasti jõulude teemaliselt ära kaunistatud. Puude ja majakeste küljes särasid erinevad tulukesed ja meeleolu oli nii mõnus. Lõbustuspargis käik oli ise muidu väga tore ja meil oli terve päev väga vahva seal! Ainus jama lugu oli see, et me olime mõlemad natukene liiga õhukeselt riides ja sattusime ühe atraktsiooni peale, kus saime läbimärjaks. 12h hiljem öösel koju jõudes polnud mu lühikesed püksid ega pluus ikka veel ära kuivanud. Vot selline olukord. Üks ots Miamist Tampasse oli umbes 4.5 tundi autosõitu, nii et üks mõnus selline roadtrip, nagu öeldakse. Saame teineteise seltsis nii kaua korraga ka ilusti hakkama ilma imeliku tundeta, nagu alguses võõraste inimestega on. Panime muusikat ja tegime autos oma diskot, eriti tagasisõites, sest olime mõlemad väsinud ja juht ei tohi unine olla. Rohkem mul polegi vist midagi erilist jagada reisi kohta. Teate küll, et küsimused ja kommentaarid on alati oodatud ja kui mul tekib juurde midagi, mis võiks vajada mainimist, siis saab see uuemates postitustes tehtud. Teen alla kaks albumit, esimeses on pildid minu või Andersoni telefonist ja teises on pildid mu kaamerast. Nautige! Teen väikese sissejuhatuse juba järgmistesse postitustesse ka. Juttu tuleb sellest, mis on saanud mu käest, milline on mu siinne kogemus olnud ja palju ma selle eest maksma pean(vihje: VÄ-GA palju). Samuti on mul veel üks eestalsest sõbranna! Kirjutan lähemalt, kuidas me tuttavaks saime, kes ta täpsemalt selline on ja mida me korda oleme saatnud. :)
Järgmise korrani! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |