PS! Hästi-hästi pikk kirjeldus viimaste päevade sündmustest ja emotsioonidest koolis. Ja selgitus, miks ma siiski õpetajaks ei sobi Täna, kui ma seda kirjutama hakkasin, on 8. juuni. Seega ma ei saa veel ametlikult öelda, et selleks korraks õpetajatööga kõik oleks, sest kuni 12. juunini on mul veel mõningad töökohustused vaja täita. Peale seda aga ongi kõik! Kirjutama hakkasin praegu, sest tahan viimaste päevade emotsioonid lahti kirjutada ja praegu on mul selleks ka parajasti aega. Postitan peale ametlikku lõppu ja peale aktuseemotsioone. Terve see nädal on olnud korraga kuidagi väga mõttetu ja vastupidiselt üdini mõtterikas. Kuna mina sain põhimõtteliselt kõikide klassidega peaaegu kõik olulised asjad inglise keeles tehtud, siis pühendasin viimase nädala lihtsalt olesklemisele, jutustamisele, mängudele ja filmidele, kuidas siis keegi parasjagu soovis. Pean tõdema, et õpetaja amet ei ole minu elukutse. See pole miski, mida ma tahaksin teha kümneid aastaid. Küll aga olen ma korduvalt öelnud, et pean nüüd äärmiselt oluliseks seda, et iga inimene oma elus kord õpetajarolli prooviks. Polegi vast nii suurt vahet, kas see oleks õpetaja koolis või näiteks mõne pilli eraõpetaja. Läbi selle saab tunda seda, mida õpilasena ei tunne, millest kohe üldse aru ei saa. Sellel ajal tahaks, et kõik õpilased kohe ja praegu prooviksid õpetada, sest siis nad ehkki oskaksid natukene rohkem seda tänuväärset ametit hinnata. Miks ma ei taha õppida õpetajaks? Minult on mitmeid-mitmeid kordi küsitud, eriti just 32. keskkoolis töötades, et äkki ma siiski tahaksin jätkata. Ehkki ikkagi on kuskil mingi imepisike lootus, et ma tulen tagasi. Aga ma ei usu. Samas iialgi ei tohi öelda ei iial. Õpetajatöö on äärmiselt rutiinne. Ma võib-olla suudaksin teha midagi sellist, mis oleks veidi loovam kui mõne keele õpetamine. Mõtlesin küll, et keeleõpet saab mängulisemaks teha, aga tuleb välja, et ma ei oska. Siiski äkki kunst oleks hoopis midagi sellist, kus ma peaksin kauem vastu? Vot ei oska öelda. Mina aga olen selline inimene, et pidevalt peab olema midagi mu ümber muutumises, et ma ei muutuks liiga depressiivseks. Ja teadagi värk on see, et kui inimene on negatiivne, siis tema tulemused milleski ei ole suure tõenäosusega enam samad ja endast ei osata ega suudeta anda parimat. Ühesõnaga vajan ma pidevat vaheldust ja kahjuks antud töö mulle seda ei paku. Õpetajad kipuvad end aastast aastasse kordama, sest enamasti ju edasiantav õppematerjal on üks ja see sama. Pealegi olen jõudnud järeldusele, et ma ei ole hea õpetaja-materjal. Ma olen inimesena tore, lahe ja abivalmis, aga ma tunnen, et ma ei oska õpetada. Vähemalt mitte meie riigi koolisüsteemis, mitmekümnepealises klassis. Ma tunnen, et ma ei oska lastele pakkuda selliseid elamusi ja teadmisi põnevate meetodite kaudu, nagu nad vääriksid ja peaksid saama. Võib-olla on ka asi selles, et mul pole olnud erialast väljaõpet. Ma olin enamasti see igav teeme-töövihikut-ja-õpikut tüüp. Seega ma olen mitmeid kordi mõelnud ja küsinud endalt, miks ma osadele lastele meeldin? Mu vastuseks ongi jäänud see, et ma räägin nendega. Ma jutustan kõige tühistematel ja ka vastupidi, tähtsamatel teemadel. Lihtsalt ajan juttu, et nad saaksid aru, et ma olen ka täiesti tavaline inimene ja et mina saaksin aru, et ka nemad on täiesti tavalised inimesed. Ma usun, et üle poolte õpilastest on koolitundides hoopis teistsugused, kui väljaspool seda melu. Ma just tahaksin näha enda ümber neid päris lapsi. Selle võrra olen täheldanud, et mõneti suudetakse küll rohkem pingutada, kui teineteise vahel on veidi vabam suhe. Ma panin tähele, et osade hinded näiteks paranesid, kui ma tulin. Ma kohe kindlasti ei ole leebe õpetaja, oh ei. Ma tegin nädalas umbes 2 tööd. Olenevalt siis sellest, palju tunde oli. Aga mul olid alati pisemad tööd, vahel harva midagi suurt. Olenes ka klassiastmest. Pluss olen mitu korda saanud kommentaare, et ma hindan rangelt, aga nad pidasid tublisti vastu ja ma hinda(si)n töid täiesti tavaliselt ettenähtud protsentide kohaselt. Minu viimane tundidega koolipäev, mis toimus kolmapäeval, oli hästi emotsionaalne. Mul oli ainult 3 tundi, millest 2 viimast olid ühe ja sama klassiga. Sel nädalal olid paljud klassid laiali ekskursioonidel. K-R olin mina 10.B ja C klassidega Rootsi kruiisil. See mini-puhkus Stockholmis oli kusjuures väga tore. Veetsin aega tõesti toredate õpetajate ja õpilastega ja päikeseline ning soe ilm Rootsis tervitas meid ka avasüli. Tagasitulles emotsionaalsuse teemani. Mu juurde tulid sel päeval päris mitu õpilast, kes ütlesid mulle nii siiralt aitäh, et ma neid õpetasin. Ütlesid, et ma olin parem kui eelmine õpetaja ja kahju, et ma enam tagasi ei tule. Ausalt, ma olen nii suur piripill, et iga kord, kui keegi midagi sellist ütles, siis ma mõtlesin, et hakkan kohe nutma. See on kõige suurem autasu, mida üks õpetaja endale saada võib - tunnustust õpilastelt. Tegelikult, kui ma aus olen, siis kõige vanem klassiaste ei öelnud mulle midagi, aga 3. ja 5. klassides leidus nii mitmeid, kes südamest tänasid ja veel rohkem neid, kes tõid mulle šokolaadi või joonistasid kaardi. Ma olen väga tänulik! Osad õpilased ka teavad seda, et olen vegan, ja seepärast üks pisike armas kolmandik näiteks pakkis paberisse banaani ja enda joonistatud kaardi tekstiga: ''Oled maailma pareim inglise keele õpetaja!'' Kaardi peale muideks joonistas ta minu ja mu lemmiklooma Luna (jänese). Siis üks kolmandik käis koolipuhvetis ja ostis mulle porgandeid ja õuna. Ma tooksin välja siin selle, kui palju targemad ja hoolivamad, sellel puhul nt tervise suhtes, on väikesed lapsed kui täiskasvanud. Natuke kurb. Aga eks meil kõigil ole millestki õppida. Kindlasti ka minul ja kuidas veel! Küll aga lõppes koolipäev väga raskelt. Andsin ühele pisikeste klassile tundi, õigemini 2 tundi. Nad on teatud kui üsna raske ja probleemne klass. Vahel süüdistatakse klassijuhatajat, vahel õpilasi. Ma olen selle klassijuhatajaga kokku puutunud ja tean, et ta näeb nendega tohutult vaeva ja rabeleb end pooleks, et kõiki rahuldada ja neid kuidagi kantseldada, kuid miski ei paista vilja kandvat. Too päev aga nägin, kuidas ta mu ees suurest koormusest ja probleemsete laste talitsemisest murdus ja nutma puhkes. Lihtne on asju kellegi (teise) kaela ajada. Irooniline oli veel see, kuidas ka mina pärast osade sigaduse pärast hakkasin pisaraid valama. Mul oli nii valus, sest kahelt poolt tuli korraga hull latakas ja siis sain mina ka veel mingisuguselt õpetajalt vastu pead, et mida mu õpilased tunni ajal korraldavad. Kusjuures need põhivennad polnud isegi minu grupi õpilased, aga ma pidin grupid kokku võtma too päev. Aga see pole väga oluline aspekt praegu. Igatahes otsustasid mingid sellid, et oleks vaimukas pool klassi veega üle uputada. Ma olin juba nii äksi täis, sest just 5 minutit enne seda oli nende klassijuhataja mulle neist kurtnud. Seega olin kahjuks juba eos pahane ja ütlesin kõigile, et igaüks istub oma kohale, ei nihverda, on vagusi ja süüdlased koristavad senikaua segaduse ära. Küll aga sellest ''koristamisest'' tuli veel suurem sigadus, sest miks mitte tõmmata läbi terve kooli pika koridori wc-ruumist paberit välja. ''Aga õpetaja palus võtta.'' Muidugi! Täpselt see, mis mul mõttes oli! See jama pani mu pea täiega valutama ja kõik väljus täiesti kontrolli alt ja ma tundsin just seda sama, mida nende klassijuhataja tunneb. Ma tundsin end halvasti, et ma ei osanud kuidagi aidata ja et minu õpetussõnade edasi andmine pole ka vilja kandnud. Tundsin, et ma olen inimese või õpetajana natuke läbi kukkunud. Samal ajal põles mu sees täielik viha, sest see kõik oli nii ebaõiglane. Kui kogu see jama sai lõpuks 3-4 õpetaja najal lahendatud, siis ma mõtlesin, et kõigil on vaja maha rahuneda. Ütlesin, et teeme 10 vaikuse minutit, sest see kõik oli väga inetu, mis just toimus ja kõigil on vaja aeg maha võtta. Ja see muide toimis! Nad tõesti olid vast oma senise elu pikimad 10 minutit igaüks oma kohal ja (peaaegu) täiesti vaikselt. Kui see 10 minutit läbi sai, siis ma seletasin neile, mida ma tundsin. Rääkisin, et see ei ole kena käitumine, mis enne just toimus. See pole teistega arvestamine ja see on meelega halva tegemine. Et mitte kellegagi ei tohi kunagi nii käituda, olgu tegu õpetaja, sõbra või vanemaga. Maailmas ei käi asjad nii, et ise teed kõigile halba ja saad vastu ainult head. Ei. Ütlesin, et ka mina tahaksin ju nende vastu hea olla, aga ma ei näe, et see oleks õiglane, kui minuga hästi ei käituta. Ja selle seletamise ajal puhkesin lihtsalt laste ees nutma. Ma küsisin, miks nad peavad nii tegema, miks nad peavad meelega kellelegi haiget tegema. See ei ole ilus! Ja mul on väga kahju inimestest, kes peavad selle eest vastutama ja saavad seetõttu vastu päid ja jalgu. Peale seda olin ma lihtsalt seest tühi. Ja panin lastele filmi peale. Ma teadsin, et enam ma vist isegi ei taha ja ei suudaks nendega midagi muud teha. Rääkimata neist endist. Kui nad käima lähevad, siis ei tõmbu keegi veel niipea tagasi. Lõpuks ma ka vabandasin nende ees, kes selles jamas osalejad polnud. Ütlesin, et kuna tegu on klassiga ja klassis on enamasti kõigile ühtsed reeglid, siis ainus viis olukorda kontrolli alla saada, olekski olnud kõigi korrale kutsumine. Küll aga kuulsin mitu korda vingumist filmivaliku üle. Üritasin siis selgeks teha, et nii suurele grupile ongi raske leida ühiselt sobivat filmi. Ja nõnda ma sealt siis peale 2 tundi lahkusingi. Õnneks natukene positiivsematel toonidel, sest üks väga armas poiss tuli minu juurde ja ütles: ''Aitäh, sa olid väga hea õpetaja!'' Oeh. Saa sa siis nüüd aru, eksole! Hästi emotsionaalne oli, nagu ma juba 100 korda öelnud olen. 11. juuni. Eelviimane päev. Tegu oli spordipäevaga. Otsustasin jooksmise asemel valida discgolfi. Õudne oleks olnud sellises lämbes õhus 5.5km joosta ja pealegi polnud ma kunagi discgolfi mänginud. Pluss mul olid sinna juba paar tuttavat gümnaasiumist minemas, kes olid nõus minuga mängima ja aega veetma. Muidu ma ei oleks läinud, sest ma pole gümnaasiumiosaga üldse kokku puutunud. Nagu hiljem välja tuli, olin ma peale korraldajaõpetaja ainus õpetaja. Lühikokkuvõte: discgolf oli päris lahe! Mängiksin uuesti. Ainus negatiivne pool oligi see liiga kuum ilm. Ebameeldivalt palav oli ja kogu see tolm, tahm ja muu pahn lendas õhus ringi, nii et kõik olid pärast radade lõpetamist väga mustad. Nagu silmnähtavalt. Peopesad olid täiesti hallid/mustad. Küll aga juhtus mul nii hästi minema, et sain tüdrukute(naiste, mis iganes) seas teise koha! Seda ma ei osanud arvata ja see oli vahva üllatus mulle endalegi. Järgmisel päeval küsiti mu käest veel, kas olen seda varem mänginud, et mul nii hästi läks. Tuleb välja, et esimese koha saanud neiu tegelebki selle alaga ja tal olid enda discidki kaasas. Siis mulle mainiti, et võiksin lausa veel proovida seda ala. Mu lemmikolukord oli aga see, kuidas autasustamisel mu nimi öeldi ja siis plaksutati ja keegi mu seljataga kommenteeris: ''Ahh, see pole meie koolist.'' umbes nagu siis mulle plaksutama ei peaks...? Keerasin ringi ja ütlesin, et olen küll. Õnneks keegi, ma ei saanud hääle järgi arugi, kes, lisas ka, et: ''On küll meie koolist!'' Naljakas! Nüüd nad arvavad, et olengi õpilane, hehe. Olgu nii. Ja ongi kätte jõudnud see kaua oodatud viimane koolipäev. Täna toimus meie koolis kevadpidu, mille raames tegime kõikide kohaletulnutega droonipildi, tantsisime üheskoos natukene rahvatantsu, siis jagasime meeneid tublimatele ja kuulasime-vaatasime lauljaid-tantsijaid. Muidugi ootas kõiki aulas peale ametlikku osa 100 kilo torti! Jep, 100 kilo torti. Ma pidin selle teada-tuntud põhjuste pärast söömata jätma, aga mul polnud isegi kahju.
Viimane koolipäev oli küll tore, üsna positiivne ja vahva. Kontsertide ajal tulid ühed armsad kolmandikud jälle minu seltsi ja tegid mulle ühe suure grupikalli ning ajasid niisama minuga juttu ja palusid mul ikka tagasi tulla. Muidugi murrab südame. Lapsed ja vanainimesed on need, kes kõige siiramalt ja ausamalt end väljendavad, neid tuleb reaalselt kuulata ja tähele panna. Eraldi tulid mind kõige eest tänama ka (algklasside) õppealajuhataja ja direktriss. Teeb ikka südame soojaks küll, sest tunded on vastastikused! Pean tõdema, et 32.kk on tõesti kõige soojem ja vastuvõtlikum koht, kus ma olen töötanud. Praegu on isegi natuke kurb, et ma sinna gümnaasiumisse ei läinud, aga ju siis pidid asjad just nii minema ja elutee ju lõppude lõpuks mu siiski sinna viis. Muidugi on igas heas asjas ka negatiivseid külgi, aga need ei paista nii palju silma kui positiivsed. Vähemalt seal. Seega soovitan soojalt; kui kaalud sinna õppima asumist või tööle minemist, siis tee seda!
0 Comments
Vahel on see weebly keskkond ikka täiega minu vastu. Ma ei tea, mis ma nõnda valesti teinud olen, et ta mind nii kohtleb. Aga taaskord, hakkasin ennist midagi kirjutama ja millegi tõttu ei salvestanud see mu teksti ära, see lihtsalt haihtus õhku. Igatahes, ma vaatasin dokumentaali minimalismist: ''Minimalism: a documentary about the important things'' ehk eesti keeles: ''Minimalism: dokumentaalfilm olulistest asjadest''. Tulin siia ja panin kirja paar tsitaati, mis mulle väga meeldisid ja mind mõtlema panid. Loodetavasti panevad ka vähemalt üht teist see oma ajurakukesi liigutama natukene väljaspool igapäevast melu ja mõtteviisi. Dokumentaalis oli minu meelest päris palju juttu unistuste saavutamisest. Sellest, kust ja kuidas tekivad nüüdisaja unistused ja... kas need on üldse päris meie enda unistused? See teema viis mind tihtilugu mõtisklema selle üle, mida ma päriselt teha tahan ja kuidas ma iseennast maailmale näitan, tutvustan ja kes ma päris-päriselt üldse olen. Sellised eksistentsialistlikud küsimused on alati mu peas nii häirivad, sest mulle tundub, et ma ei jõuagi kunagi mingi vastuseni. Muidugi, need vastused ju muutuvad ajas, sest ka mina muutun ja arenen iga uue kogemusega. Seega see on kõik nii imelik. Siia oleks paslik kirjutada nüüd esimene tsitaat, mis mu pähe kumisema jäi: ''I was living the American dream, and I realized it wasn't MY dream.'' J. F. Millburn. Emakeeles: ''Ma elasin Ameerika unistust(e elu) ja ma taipasin, see ei olnud MINU unistus.'' Ma avastan end tihti juurdlemas selle üle, kas mu mõtted, arvamused ja hinnangud on ikka minu omad? Kas mu stiil ja olek, iseloom ja suhtumine on ka minu omad? Mul on kuidagi nii suur hirm olla samasugune kellegagi, ma tahan eristuda, erineda ja ka välja paista. Ma ei ole veel leidnud seda oma nišši, aga nagu öeldakse, siis kõik asjad omal ajal. Ma ei ole kindel, mis teeb minust minu. Mul on tunne, et praegu ma alateadlikult kopeerin inimesi, kes mulle meeldivad. Aga, appi, ma ei taha seda teha!!! Kas teil on ka vahel selline tunne? No näiteks selline olukord, et keegi küsib mõne riietuse või muusika või filmi või absoluutselt mille iganes kohta arvamust ja siis sinu arvamus paistab baseeruvat eelneva inimese vastusel. Ma küll tunnen vahel nii ja see on eriti nõme! Tahan teada, kas ma PÄRISELT ka arvan sama asja või ütlesin ma seda lihtsalt, et automaatselt massi sulanduda, et ma ei peaks ennast põhjendama? Vastasin ma tõesti nõnda vaid seetõttu, et mulle meeldib see inimene ja selline reaktsioon temaga nõustuda tundub kuidagi iseenesest mõistetav, normaalne ja loogiline? Kas see seletus või olukord oli üldse praegu loogiline? Vahel lihtsalt tahaks, et keegi teine ütleks mulle, milline ma olen, kes ma olen või milline ma kohe üldse ei ole ja kes ma kohe üldse ei ole. Ühesõnaga, nagu te aru saate, siis mulle tekitab selline asi probleemi ja ma mõtlen sellest võib-olla tihemini kui peaks või võiks. Loodan, et ühel ilusal päeval suudan enda ja teiste mõtteid, hinnanguid, arvamusi jms eristada ja end sealjuures ka suurepäraselt põhjendada. Alles üsnagi hiljuti avastasin end mõtlemast, et miks mitte hakata näitlejaks? Ja see idee tundub kuidagi võõras ja naljakas, aga selline tunne lihtsalt järsku tekkis. On see minu tunne? Mulle on päris kaua meeldinud jälgida filmides seda, kuidas keegi näitleb. Ma vaatan tihti heade sarjade ja filmide lõppedes intervjuusid nende inimestega Youtubes, et eristada pärisinimest ja näideldud tegelast ja mõista, kui võrratult palju vaeva on nad sellesse suutnud panna ja kuivõrd ehedana on nad oma tegelaskuju loonud, kui hästi sisse elanud. See on minu meelest täiesti vapustav! Ma pole muidugi 100% kindel, kuidas mulle selline mõte pähe tuli, aga näiteks juba 1 1/3 kooliaastast õpetajana töötades olen aru saanud, et ma tahan teha midagi loovamat ja vaheldusrikkamat. Midagi, kus ma saan ennast väljendada ja välja elada. Aga Alice, ''be careful what you wish for, 'cause you just might get it.'' Ole ettevaatlik oma soovidega, sest need võivad täide minna. Ja siis eelmise aasta aprillis sain ühe väga ootamatu kogemuse seoses näitlemisega. Peale seda, kui tulemust nägin, käis mul peas läbi mingisugune klõps, et see on megalahe! Muide, kes ei ole näinud, siis panen siia ka selle video, kus ma korraks end näitlejarolli mässisin. See klipp on üllatuslikult palju levinud. Kuulsin gümnaasiumiaegse klassivenna käest, et ta leidis selle mingi aeg Rajaleidja kodulehelt. Hmm...? Mul polnud aimugi! Kui ei viitsi muud vaadata ja tahate kohe minu osa näha, siis kerige kuni 3:43ni. Ma ise ei ole täiesti rahul sellega, kuidas mul läks, aga siiamaani olen positiivset tagasisidet saanud. Naljakas on see, et näiteks 3-4-5 aastat tagasi mulle see näitlemise teema väga ei sobinud, ei pakkunud mingisugust suurt huvi ja ma eriti ei julgenud seda teha ka. Pidime kümnendas klassis näiteks inglise keele tundides vahepeal mõningaid sketše tegema ja ma kohe üldse ei kiskunud sinna klassi ette... ma ei tea, noh. Tundus jube ebamugav ja ma ei suutnud ennast kellegi rolli panna, improvisatsioonist veel rääkimata! 11. klassis võtsin osa kooli muusikalist ja ma täna otsisin selle just üles, et vaadata, kuidas mul läks. Minu meelest oli see ikka päris kohutav. Samas, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mõlemad need kogemused olid nö live-is, otse rahva ees teatri stiilis. Viimane aga kaamera ees. Äkki nii sobibki mulle paremini, et mu ees on meeskond inimesi, kes mind juhendavad ja aitavad ja mul saab sassi minna ning ma saan mitu korda end parandada? Ehkki tõesti, ma enne ei osanudki selle peale mõelda. Vat, mis nüüd kõik välja tuleb. Samas mul on hirm, et ma ei ole piisavalt kogenud või mul puuduvad mingisugused jumal-teab-mis-kriteeriumid-ja-oskused, et näiteks kuhugi näitlemiskooli astuda? Jabur. Üks pisike näide sellel teemal veel. Käisin just ühel päeval oma hea sõbranna juures. Ta palus mind appi seoses oma ajaloo koduse tööga, et ta saaks gümnaasiumi lõpetada. Ta õpetaja oli andnud ülesandeks kahest spetsiifilisest ajaloosündmusest teha 1-minutilised videod. Märksõnadeks oli illustratiivsus ja informatiivsus. Kusjuures, ma poleks justkui nendest sündmustest kuulnudki; ma olin(olen) ajaloos ikka päris halb. Me nägime nende kahe imelühikese videoga ikka päris palju vaeva! Tegime neid videosid umbes seitsmest õhtul kuni üheni öösel. Käisime eriefektide pärast veel poes. Eriefektideks olid muideks lihtsalt erinevad toidud, nii et täiesti asja ette läksid need, saime vahepeal mõnusalt süüa. Ma tahaks hirmsasti need videod siia panna, sest need kukkusid nii naljakalt välja, aga ma ei tea, kui väga teised osalised seda tahavad. Tegime kõike kolmekesi. Kirsiks tordil oli muide tagasiside Anete õpetajalt! Ta ütles väga konkreetselt, et kuigi Anete oli oma tööde esitamisega juba liiga hiljaks jäänud, siis oli ta sellest olenemata väga üllatunud, kui palju need videod talle muljet avaldasid ja pani ühe hindeks lausa 5+, sest see ületas tema ootused! Teine oli 5-. Põhimõtteliselt sama hea. Suutsin nüüd jälle mitte millestki jube pikalt ja laialt jutustada. Oeh. Tagasitulles nüüd selle minimalismi juurde, siis mul on sellega seoses nii vastakad arvamused! Ma tahan korraga olla väga sotsiaalne, ekstravertne ja laialt tuntud isik aga ka igav ja introvertne hall hiireke omaette, kellel pole sotsiaalmeedias ühtegi kasutajat. Täiesti tõsiselt, ilma naljata. Leian ennast mitu korda nädalas väga lähedal mõttele, et ma kohe kustutan oma blogi, Instagrami, Facebooki... Samas ma vist siiski kaldun veidi sinna introvertsuse poole rohkem, kui ma nüüd nõnda otsustama peaksin.
Ma selle teema kohta ei oskagi rohkem nagu arutada. Ma usun, et ma olen südames minimalist, et ma tahaks ja suudaks elada väga vähese koguse materiaalsete asjadega. Aga paljud minu teod väljendavad kahjuks ainult vastupidist. Pean jälle tõdema, et suure tõenäosusega on kõik see konsumerism, reklaamindus ja keskkonna surve minust võitu saanud. Esimene samm paranemise poole on aga probleemi tunnistamine! Eks näis, mis tulevik toob. Nüüd aga lõppu üks tore ütlus, mida näitleja Jim Carrey on öelnud: ''I think everybody should get rich and famous and do everything they ever dreamed so they can see that it's not the answer.'' ehk ''Ma arvan, et igaüks peaks tegema kõike, mida nad on unistanud, saama rikkaks ja kuulsaks, et nad näeksid, et see ei ole vastus.'' Kui te nüüd mõtlete, et lähen veidi vastuollu sellega, mis ma enne rääkisin, siis siinkohal on rõhk pigem rahalisel ja materiaalsel rikkusel. Järgmise korrani! Varsti saan öelda, et pea pool aastat tagasi käisin juba Mehhikos. Kohati on lausa kahju seda tunnistada! See oli kindlasti üks mu meeldejäävamaid reise, sest see riik ja koht on ise nii omapärased, millesugust ma varem näinud polnud. Aga see oli ka esimene kord minu jaoks Põhja-Ameerikast lõunapoole pääseda. Lubasin jälle ammuilma, et ma kirjutan ikka sellest reisist ka. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole! Selle reisi algus oli pikk ja konarlik; lõpp aga järsk ja veel konarlikum. Lendasin DCst Mexico Citysse. Sealt sõitsin autoga veel vist 6 tundi sellisesse linna nagu San Luis Potosi. See linn asub samanimelises maakonnas, kui neid seal nii nimetada saab. Reisi üks negatiivseid külgi oli see, et ma olin just paar päeva enne reisi suutnud haigestuda. Seega kõige nautimine polnud lihtne, aga ma andsin endast parima. Igaks juhuks mainin neile, kes on uuemad mu blogis, et hei, tore sind siin näha! Elasin eelmise poolaasta, st juuli 2017-jaanuar 2018, DCs ja töötasin eestlaste pere juures lapsehoidjana. Vahel sain veidi puhkuseid ja need kulutasin alati reisidele. Siin on üks neist. Põhjus, miks ma üldse Mehhikosse otsustasin minna, oli see, et esimesel USA-sisesel reisil, septembris 2017, käisin ma Floridas, kus sain tuttavaks ühe prantslannast tüdruku Karolynega, kes parasjagu lihtsalt alustas oma reise ümber maailma. Just lihtsalt niisama. Ühel päeval tahan olla nagu tema. Igatahes, teema juurde tagasi tulles, jäin temaga veidi edasi suhtlema. Kuna ma teadsin ette, et jõulud ja aastavahetus on mul vabad, vähemalt nii mulle pere poolt öeldi, siis ma uurisin Karolynelt, kus ta plaanib sellel ajavahemikul olla. Ta ennustas, et ehkki Mehhikos. Ja nii oligi. Arutasime, et meil oleks pühi päris tore koos veeta, sest kumbki pole oma pere juures ja siis saab natukene üksindusele lohutust. Mõeldud-tehtud. Umbes nädal või kaks enne minekut ostsin raske südamega lennupiletid sinna ja tagasi, sest need olid nii kohutavalt kalliks läinud ja sinna läksid konkreetselt mu viimased rahad. Ostes üritasin end lohutada, et kunagi ei tea, millal või kas üldse avaneb mul teine võimalus minna sellisesse kohta nagu Mehhiko! San Luis Potosis elas ja töötas Karolyne parasjagu vabatahtlikuna ühes hästi lahedas hipsterite hostelis. Mida tähendab vabatahtlikuna töötamine? Seda, et sa teed tööd ja oled muidu tubli ning muhe ja saad selle eest vastutasuks hostelilt majutuse ning toidu. Win-win olukord. Ma olen isegi natukene kurb, et ma sellest kohast kaameraga pilte ei teinud. Telefoni pildid otsustasid mingi hetk muidugi ära kustuda... Aga see oli pisikene, narivooditega ühiselamulaadne kohake. Hästi palju oli seal ise tehtud ja kaunistatud, seinad ise värvitud jms. Üleval oli suur katuseala, kus sai näiteks grillida, lihtsalt lõket teha, päikeseloojangut nautida või pildistada. Mis iganes kellelegi meelepärane on. Hästi vaba atmosfääriga ja hea muusikaga koht. Paistis, et ka Karolyne oli seal kiiresti omaks võetud. Ta sai Mehhikos oma õpitud hispaania keelt ideaalselt praktiseerida. Mäletan, kui teda esimest korda nägin, siis ta kurtis, et ta nagu natukene oskab, aga ei julge eriti rääkida ja ei saa kõikidest erinevatest hispaania murretest jms aru. Nüüd on ta peale üht kuud Kuubal ja poolt aastat Mehhikos elamist-olemist-reisimist selle keele kindlasti täiesti suhu saanud! Super! Minu üks soovidest ja unistustest on ka kuskil võõra keelega kultuuriruumis uus keel omastada. Annab kohe nii palju juurde. Mul on üldse hästi palju ''poolikuid'' keeli. Ainus keel peale emakeele, kus ma reaalselt igal teemal vesteldud saan, on inglise keel. Siis on üksikud laused rootsi ja vene keeles ja veel üksikumad itaalia, hispaania keeles. Mul on tunne, et ma pean sellest reisist ka ikka mitu sissekannet tegema, sest mul hakkab aina rohkem asju meenuma, mida ma kirjutada tahaksin. Tegelikult olin ühe öö Mexico Citys ja taaskord Couchsurfisin ühe kohaliku juures. Selle mure lahendas Karolyne. Samamoodi ka järgmiseks hommikuks leidis tema autojuhi mulle. Autojuhiks oli üks naisterahvas, kes laulab Mehhikos üsna kuulsas rokk-bändis. Te ei kujuta ette, kuidas ma praegu tahaksin seda nime mäletada! Aga... võta näpust. Igatahes olime autos koos tema mingi tuttava ja ta nelja koeraga pluss pool autot oli täis veel kõlareid ja muid tehnikavidinaid, mida ühel bändil vaja läheb. Sellel naisel oli küll mulle palju jutustada. Ta oli nii lahe isiksus ja väga palju läbi elanud. Vahepeal tegi ta mulle autos natuke live-kontserti ja laulis ka. San Luis Potosis olime samuti ühe öö. Järgmisel päeval läksime autot rentima, et sellega metsikusse Mehhiko loodusesse põrutada. Hostelist võtsime kaasa endiga ühe ameeriklase, kes samuti lihtsalt mööda maailma ringi reisis/reisib. Ta blogib ja vlogib ka. Muidu ta ise oli tegelikult üsna introvertne ja vaikne, nii et vahel oli temaga veidi raske. Ta kunagi ei öelnud, mida ta tahab, lasi meil alati otsustada ja siis tekkis selline tunne, et äkki talle ei meeldi meie valikud vms. Igatahes saime vähemalt autoga seonduvad kulud kolmeks jagada. Naljakas oli ka veel see, et Natel(ameeriklane) oli täiesti suva, kuhu me suundusime. Ta ütles, et ta on kõigega päri, sest ta polnud eriti Mehhikos siis veel ringi käinud. Muideks! Nüüd on ta endaga jõudnud juba Euroopasse, viimati nägin pilte Pariisist. Tean seda, et ta plaanib paari-kolme järgmise nädala pärast Eestist ka läbi hüpata. Kas pole mitte lahe! Maailm on ikka väga väike koht. Käisime erinevates looduskaunites kohtades, kus Karolyne enne käinud oli või kus ta väga käia tahtis, aga veel sattunud polnud. Ma olen siiani talle tohutult tänulik, sest ta võttis ette nii suure töö ja tegi minu ja Nate eest enamik asju ära, kuna me kumbki ka hispaania keelt ei rääkinud. Nate võib-olla isegi oskas ja mõistis veidi rohkem kui mina. Samas peale kaht nädalat Mehhikos oskasin kindlasti juba vähemalt 4-5 lauset + veel üksikuid sõnu juurde öelda. Nüüd on see kõik muidugi jälle kadunud, sest vahepeal pole keelt üldse kasutanud. Ma tunnen, et see oli üks selline õige roadtrip, nagu olen varasemalt ette kujutanud. Seltskond oli tore, muusikavalik oli meil ka super, ilm oli absoluutselt parim, vaateid ma ei oska sõnadesse pannagi. Super lahe oli, tõsiselt! Eriti tore oli see, et suur rõhk polnud linnade avastamisel, vaid pigem looduse nautimisel. Käisime isegi paadimatkal, mitmete imekaunite koskede juures, hüppasime kõrgelt helesinisesse vette ja lihtsalt nautisime kõike meie ümber. Muidugi samamoodi nautisime täiega ka kohalikku toitu! Ma ausalt öeldes ei teadnudki eriti varem, et ma nii suur Mehhiko toidu fänn olen. Muidugi mul oli tihti natukene keeruline, sest seal on liha- ja munatööstus ikka väga suur asi ja igas toidus on reeglina kumbki või mõlemad neist. Samas ilusti küsimise peale tulid nad alati hästi vastu! Pealegi, neil on ju ka igasugused oad ja kikerherned jms hästi populaarne, nii et sain näiteks liha vahetada ubade vms vastu! Aitab selleks korraks jutust. Nüüd jätan teile mõnikümmend pilti vaadata. Järgmises postituses kirjutan näiteks sellest, mis on mu lemmikkoht siiamaani kõikidest reisidest; mida me tegime jõuludel ja aastavahetusel. Viva la Mexico! Tuletan meelde, et minu poolt saab Eesti Blogi Auhindadel hääletada vaid ainult nädalakese veel! Olge palun nii armsad ja päästke mind vähemalt viimaseltki kohalt! :) Selleks tuleb teil minna sellele lingile: eba.marimell.eu/eba2018_h/, kuhu sisestate hääletamiseks enda(või ka veel hiljem oma ema, isa, koera jms) e-maili ning valite esimesest kategooriast, so ''aasta uustulnukas'', minu blogi(olen nimekirjas teine)! Igas kategoorias hääletama ei pea. AITÄH ja pikad paid! Järgmise korrani! Ei hakka üldse pikalt venitama, ikka juhtus! Ma ei oska midagi hetkel konkreetselt välja tuua, aga pildid räägivad enda eest, nii et see tuleb üsna pilditihe sissekanne. Kirjeldan rohkem, millise mulje on jätnud mulle kolm Ameerika linna: New York, Miami ja Washington DC. See oli minu teine kord käia New Yorkis ja arvamus sellest pole suures pildis muutunud. Kuidas kirjeldaksin mina seda suurlinna? Üldiselt meeldib mulle kiirelt ja lühidalt öelda kõigile nii, et Ameerika ongi täpselt selline, nagu see filmides paistab. Ilma igasuguse liialduse ja puudusteta. Seda mõtet kinnitas ka üks mu reisikaaslastest, Cärolyn. New York on: kiire, räpane, hiiglaslike hoonete ja kitsaste tänavatega, tiheda liiklusega, imekirju rahvamassiga, hall ja värviline korraga. New York on kõike! See on linn, mille kohta ma ei olegi järeldusele jõudnud, kas ma tahaksin või ei tahaks seal võimalusel elada. Tundub liialt stressirikas koht, aga samas mõnusalt anonüümne ja salapärane. Iga linnaosa on omamoodi ja sealt võib leida absoluutselt kindlalt kõike ja kõiki. Vist pigem ikka tahaksin. Tundub uskumatult keeruline, ääretult kallis, aga piisavalt põnev, et see väljakutse vastu võtta, kui see kunagi tekkima peaks. Ilmadega oli selline naljakas lugu, et ühel päeval, kui mind muidugi veel polnud, oli ääretult soe, vist 24 kraadi. Sellest järgmisel päeval näiteks oli aga hoopis 2 kraadi. See oli liiga külm. Otsustasime siis teha paadireisi Vabadussamba saarele ja tuul oli täiesti halastamatu. Eestis oli tol hetkel küll soojem, selles olen ma kindel. New York peidab endas nii palju emotsioone, mõtteid ja tundeid. Samamoodi on sellel ka kirju ja üsnagi tuntud minevik, mis sest, et see nii lühike on olnud. Linn on ju tuntud mitmetest-mitmetest filmidest ja sarjadest aga ka erinevate (terrori)rünnakute poolest. Osadele on see olnud parimate võimaluste paik, teistele aga elu viimane hetk. New York vajab kannatust, aega, väääga palju aega ja võib-olla isegi natukene rohkem kannatust. Muidugi ka raha! Kuidas ma selle unustada sain. See linn on ikka igas valdkonnas parajalt kallis. Aga kuna nõudlust on piisavalt, siis on (kahjuks) arusaadav. Järgmine asukoht peale NY-i oli Miami. Sinna läksin ma lausa kolmandat korda ja iga korraga saab see linnake mulle aina enam südamelähedasemaks. Nii veider on tagasi mõelda sellele, kuidas esimene kord käies olin ma selles kohas lausa pettunud. Filmide, laulude, juttude ja piltide pärast olin ma endale pähe maalinud mingisuguse paradiisipildi, unustades, et igas heas on alati midagi halba. Mina nägin seda ebameeldivat ja veidrat, teistsugust, vana ja mitte nii populaarset Miami poolt esimesena. Arvasin, et see ongi kõik. Õnneks sain ma tuttavaks erinevate kohalikega, kes olid väga-väga aldid mulle näitama Miami ilusamaid külgi ja helgemaid hetkeid. Alustades näiteks sellistest lihtsatest asjadest nagu palmipuud, helesinine ookeanivesi ja lõpetades värvikirevate diskoõhtute ning anakondadega rannaääres. Seda sõna otseses mõttes. Ma ei tea, mis need inimesed oma madusid eksponeerimiseks kaasas veavad. Julgen tunnistada, et Miami on vähemalt niisama kirju ja eriline kui New York. See linn peidab samuti endas erisuguseid külgi: alustades tuntud kuuma liiva ja helesinise veega rahvast pungil randadest, taevasse kõrguvatest hoonetest kesklinnas, hullumeelsetest pidudest ja lõpetades moe- ning kunstipiirkonnaga ja absoluutselt hea muusika ning megalahedate inimestega! Kuna Miami asub niivõrd lähedal juba Kesk- ja Lõuna-Ameerikale, siis paratamatult on sellel palju mõjutusi Ladina-pärasest kultuurist, eriti just näiteks muusikas. Miami teine justkui ametlik keel on hispaania keel. Ma näiteks uurisin huvipärast, kuhu minusugune tööle saaks minna ja pean kurbusega tõdema, et mul tuleks esimese asjana hoopis hispaania keel selgeks õppida, et end sinna tööturule pakkuda. Samas see keel ja kogu selline (eriti eestlaste jaoks) üks eksootiline kultuur on nii kütkestav, et äkki oleks proovimist väärt? Tegelikult mina ja Cärolyn käisime ühel päevapikkusel reisil ka Miamist Key Westi. Keys on Florida osariigist lõunapoole suunduv saarestiku jada. See on üheks kokku ehitatud autoteega, mis siis ühendab saarestiku viimast saart Key Westi ja Miamit. Me käisime seal bussiga, kus oli meil ka giid, kes kusjuures oli üks lahedamaid giide, kes mul isiklikult olnud on. Tegelikult päris ausalt pole mul vist välismaal eriti giide olnudki. Ütlen kohe seda, et üks päev Key Westi külastamiseks on liiga vähe. Kuigi see koht on tõesti imetilluke, siis mina ikkagi oleksin tahtnud rohkem aega, et seda nautida rahulikult ja kulgeda ilma, et kuklas kipitaks mingi aeg. Pealegi pool aega me ekslesime seal ringi, sest me rentisime rattad, et jõuda võimalikult mitmetesse kohtadesse, AGA me pidime kasutama manuaalset kaarti ehk paberkandjal kaarti. See röövis vähemalt ühe koha külastusaja ära. Samas ei saa kurta, me peaaegu nägime härra Trumpi isiklikult. Ta sõitis meist autoga mööda, kui me parasjagu ühes kohvikus Cärolyniga lõunapausi kokteile nautisime. Ma olin täiesti omas mullis ja ei jaganud alguses üldse matsu, et kes see nii turvatult mööda sõidab. Samas giid andis meile teada, et president juhtub samal päeval Key Westis olema. Paras melu käis inimeste seas selle külastuse pärast küll. Key Westis oli ka väga tunda Kuuba hõngu, ma isegi ei oska öelda kuidas või kus täpsemalt. Inimeste olek, arhitektuur ja muu selline lihtsalt mõjus nõnda. Ka Key Westki peidab endas mitmeid huvitavaid lugusid, mida me küll kõike seekord avastada ei jõudnud. Vähemalt on siis järgmisel korral vähemalt sama põnev. Enne DCsse suundumist lisan veel Miamist pisikese portsu pilte. Siinkohal on ka vist sobilik öelda, et palun kandke vähemalt SPF 50 tugevusega päikesekreemi ning mütsi! Sealne päike on absoluutselt halastamatu! Minu, mu ema ja Cärolyni peast tuli peale paari päeva päikese nägemist suurtes kogustes nahka. Päris veider kogemus oli. Õnneks ostsin ma sealt endale mütsi ja olen järgmisel korral jälle natuke targem. Nüüd aga - tere tulemast DCsse! See linn on minu jaoks kodune. Ütlen ausalt, et mul on üllatav seda tunnistada. Mäletan selgelt, kuidas esimesel kuul, kui seal elasin, mõtlesin pidevalt, kas nii suures linnas on üldse võimalik end koduselt tunda? Tuleb välja, et on küll! DC on hästi sõbraliku hõnguga linn. Mulle jätab väga vaba ja mitte nii stressirohke mulje. Inimesed on küll ka seal kirjud, aga NY ja Miami selle poolest siiski erinevad kuidagi rohkem. Tunnetuse asi, ma ütleks. DC on ilus, minu meelest päris puhas ja üsnagi loodusrohke suurlinn. Okei, natukene luiskan, see linn polegi nii väga suur. Kogemata võid linnast metrooga välja sõita nii, et ei pane tähelegi või ei teagi, et sa enam DCs ei asu, vaid hoopis Marylandi või Virginia osariigis. DC muide ei kuulu ainsa linnana USAs mitte ühtegi osariiki. Mina tegelikult elasin Virginia osariigis, kuigi saan öelda, et kodumaja aknast oli DCd konkreetselt näha. Nii naljakas ja imelik, kui see ka poleks. See linn on uskumatult vaba ja mõnusa atmosfääriga, kus igaüks leiab endale midagi meelepärast. Olgu siis jutt kas muuseumitest, mis muide on seal kõik tasuta!, või toiduvalikust. Minusugune leiab sealt nii paljugi head paremat. DCs on üsna kerge vegan olla, seda võin ma kinnitada. Hästi suur osa toidukohti on tekitanud selle võimaluse, et klient paneb endale ise mingi toidu kokku. Suurepärane! Okei, korraks muuseumite juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et ma pole endiselt üheski käinud... Tundub, et seekord jälle aitab. Ma siin salamisi mõtlesin, et kui ma oskaksin pilte natukene nokitseda ja viimistleda, siis tuleksid need isegi väga ilusad. Praegu sellised tavalised. Aga need on ju ka ilusad. :) Järgmiste seiklusteni! Sinuga aga, USA, me veel kindlasti kohtume! Sest esimeses postituses oli ju liiga vähe sehkeldusi, eksju? See pilt illustreerib mind sisse juhatama järgmiseid apse ja viperusi. Tegelikult tegin sellel pildil New Yorkis Cärolynist pilte, aga see on hoopis teisejärguline info praegu. Kogemata olime üsna identselt riietunud ka. Õnneks suurem posu asju sai kirjutatud, aga hiljem tuli veel nii mõndagi meelde, mis juhtus. Alustan ühest suurest probleemist, mida võib igal pool kohata - taskuvargad. Olime just ligi 5-tunniselt bussireisilt jõudnud Washington DCsse ja ootasime metroorongi. Seletasime ja muljetasime teineteisega niisama. Vanaema hakkas just istujatest pilti tegema, kui mingisugune noormees tuli istus mu ema ja Cärolyni juurde ja naeratas pildi jaoks ja puha. Mõtlesime, et okei, tahtis lihtsalt nalja teha. Näete nüüd ise, eksole, kui ilmekalt ta veel naeratas siin pildil. Oli veel nii märgatavas riietuses... mis varas kasutab erkpunast jopet? Igatahes natukese aja pärast taipasime, et ta pilk käis pidevalt liiga otsekoheselt meie kottide ja taskute ja muu põneva peal. Nagu väga konkreetselt. Ta isegi ei püüdnud seda kuidagi varjata. Täiesti süüdimatult lihtsalt vaatas telefone ja kotte, nagu ta oleks aarde leidnud, nagu selle kätte saamine oleks elu ja surma küsimus olnud. Selles suhtes meil vedas, et me nii rumala vargapoisi otsa sattusime, sest teadsime kohe teineteise seljakottidel pidevalt pilku peal hoida. Ausalt, ma olen liiga nigel kirjasepp, et seda naljanumbrit teile piisavalt maitsekalt ja realistlikult edasi anda. Ta lihtsalt justkui kutsus vaatama inimesi oma käitumisega, et ta proovib kohe midagi varastada. Ema ja Cärolyn tõusid toolilt peagi püsti, nende asemele istusid paar neidu. See noormees kuidagi sujuvalt pani käe seljatoele laiali, ilmselgelt üritades siis millalgi kellegi seljakoti lukku avada. Üks neidudest isegi ütles, et kuule, lõpeta ära. Aga ega mingisugune kommentaar nõnda pühendunud varganägu siis ometi heiduta! See oli väga naljakas olukord, nagu oleks komöödiafilmi sisse astunud. Me kõik neljakesi vaatasime talle kogu aeg otsa ja lihtsalt itsitasime, aga tõepoolest, ei kõigutanud teda ka see. Kusjuures järgmise metroo peal sattusime ühe samasuguse otsa. Panin kohvrid meist natukene eemale seisma, et need teistele reisijatele ette ei jääks ja see uus tüüp ka täiesti silmnähtavalt nillis tükk aega neid. Vaatas pidevalt edasi ja tagasi, kas keegi tunnistab need kohvrid omaks ja millal oleks õige hetk püsti tõusta ning krabada. Selle peale läksin ma ülbelt kohvrite ette seisma. Selles suhtes saan tunnistada, et läks hästi, sest meie teada ei suutnud ükski varas meilt midagi võtta. Kusjuures huvitav on see, et terve poole aasta jooksul, mis ma ise DCs elasin, ei kohanud ma kunagi sellist olukorda ja tundsin end kogu aeg üsna turvaliselt ning mureta. Muidugi olin oma asjadega ikka igaks juhuks hoolas, aga siiski... Vähemalt saime ühe olulise ja ka natukene koomilise kogemuse võrra rikkamaks, mis seekord, üllatus-üllatus tegelikult ju ei lõppenudki halvasti! Et seda postitust jälle mitte 2 kilomeetri pikkuseks venitada, siis kirjutan kaks ebameeldivad olukorda veel. Teeme nii, et te, kes te satute kõike seda lugema, õpite mu blogist midagi ja reisite ilma nii suurte tagasilöökideta! Oeh, et närvikõdi ikka reisil rohkem oleks, siis kohe peale mu seda NY lennuäpardust viimaks linna kohale jõudes pidi ikka mingi teine laks otsa tulema. Mul oli tarvis ühest masinast osta endale metroopilet, et ma saaks lennujaama piirkonnast välja minna. Lühidalt ja konkreetselt saan öelda, et ükski masin ei aktsepteerinud mu pangakaarti, tegelikult lausa kahte, millest teise suutsin lausa suurest vihast ära blokeerida. Kui ma nägin, et seal on ka pangaautomaat, läks mu südamel kohe kergemaks. Aga, oi, kui ma oleksin teadnud, et see keeldub mu käske täitmast ja sularaha ma sealt ei saanudki. Pool tundi jamasin erinevate masinatega, ise täiesti tulivihane. Lõpuks läksin ühe teenindaja juurde, kes ka paar korda proovis mu kaardiga maksta ja viimaks, viimaks ometi sain oma metrookaardi. Ma ausalt ei tea, mida ta teisiti tegi. Viimane pisimure, millest ma teile kirjutan on see, kuidas me kõige ebasobivamal ajal tohutu paduvihma kätte jäime. Oli hommik New Yorkis, mil pidime asuma bussiga DCsse. Neli inimest, neli seljakotti ja kolm kohvrit. Aknast välja vaadates tervitas meid selline paduvihm, et üle mitmekümne meetri kaugusele eriti hästi ei näinud. Tegelikult tundus kõik ideaalselt välja arvestatud olevat. Kuhugi me teel bussipeatuse poole ära ei eksinud, millestki maha ei jäänud ja ühegi vale transpordi peale ka ei istunud. Ainsaks probleemiks, mis meie tujud pooleks päevaks tegelikult ära rikkus, oli tühipaljas vihm. Nimelt jõudsime bussipeatusesse, kus polnud katusealust ega midagi muud, kuhu saaks vihma eest varjuda. Seal oli päris pikk järjekord inimesi ja bussi tulekuni oli äkki alla 10 minuti aega. Mõtlesime, et mis see aeg siis ära pole, küll see buss kohe tuleb. Aga kuhu sa sellega! Buss jäi täiesti nahaalselt hiljaks. Me vist ligunesime selle halastamatu vihma käes 20+ minutit nõnda, et olime aluspesuni märjad. Ja nii siis veel bussis ligi 5 tundi loksuda - milline nauding! Olime kõik parajalt pahurad, väsinud ja äraütlemata läbikülmunud. Bussis võtsime ära oma sokid ja jalanõud ja muu sellise. Mina ja ema käisime bussis vetsus näiteks paljajalu, sest... mis vahet seal enam oli? Istudes toppisime varvaste otsa kuivad sokid ja katsusime jalgu mitte maha panna, sest bussi põrand ka sõna otsese mõttes ujus. DCs pidime minema edasi rongile, et sealt omakorda edasi istuda lennukisse ja sõita Miamisse. Seega märgade riietega seiklemist oli küll ja veel. Liiga palju isegi. Washingtonis andsime oma kohvrid ära Laurale, sest meil oli Floridasse lennuks ainult käsipagasid. Pakkisime oma rõvedad ja märjad üleriided kohvritesse ja palusime Laural need kodus kuivama panna. Kusjuures tal endal oli ka väga kiire ja kodus umbes tunnike aega, et enda asjad ära pakkida, meie asjad kuivama panna ja sealt ise lennujaama kimada. Elu on alles seiklus! Lõpetuseks üks empsi tehtud pilt DCst. Kuidagi kahtlaselt samamoodi oleme jälle pildile jäänud Cärolyniga. Ja muideks, ma luban, et jätan sellest reisist hoopis positiivsematel toonidel! Tegelikult oli see üks äraütlemata vinge reis ja unustamatu kogemus meile kõigile! Aga sellest lähemalt järgmine kord. :)
Olge tublid ja nautige päikest, kuni seda veel on! OEH! Ma ei teagi, kust alustada ja ilmselt veel vähem oskan öelda, kus lõpetada. Mul on nii palju kirjutada ja veel rohkem pilte näidata. Peaksin kõik selle võimalikult ruttu kirja panema, sest muidu jääb kõik unarusse ja pooled asjad ununevad ära jne. Nagu ikka. Panen vahele reisipilte ka, et see postitus, mis tuleb ilmatumalt pikk, liiga üksluiseks ei jääks. Mõtlesin alustada reisimise pahupooltest. See idee tekkis mulle üks päev pähe, sest see kuu aega reisides, eriti viimased 2 nädalat, olid täis nii uskumatult palju viperusi. Õnneks suutsime kõik koos nendest intsidentidest olenemata päevad naeruvadinal õhtusse saata. Küll aga mida aeg edasi, seda rohkem oli tunda, kuidas stress annab tunda ja pinged reisisellide vahel kasvavad. Esimesed kaks nädalat veetsin Manchesteris Anetti, Maya ja Martini seltsis. Tegelikult natuke luiskan, nende juures olin 10 päeva, edasi läksin Londonisse leedukast sõbranna Modesta juurde paariks päevaks. Sellest olen juba veidi kirjutanud, nii et asun Ameerika juurde. Algas see kõik suure pauguga ehk Alice jäi lennust maha, sest ilmselt oli mul mõni üüratu karmavõlg või midagi muud säärast. Eelmine sissekanne räägib täpselt sellest kohutavast päevast, nii et ma pigem nüüd jätaksin selle teema kõrvale. Oli, mis oli. Lõppu pole ka millegagi eriti ilustada, sest saabusin koju nii, et kontol pesitses umbes 10 eurot ja samal ajal olles võlgu vähemalt 3-4 heale inimhingele, kes mind näljast ja viletsusest päästsid. Lugu 1: Tegelikult meenus mulle üks nõme olukord Inglismaal poodlemas käies ka. Ostsin hunniku asju kokku ja kodus avastasin, et ei tahagi paljusid. Järsku enam ei sobinud selga. Okei, läksin siis järgmisel päeval asju tagastama ja ühe pluusi suurust tahtsin lihtsalt väiksema vastu vahetada. Kuna seal oli meee-leee-tuuu järjekord, siis kassapidajad olid vist ka juba nii läbi omadega, et vead neil olid kerged tekkima. Ma ei teagi, mida see teenindaja mul susserdas, aga ära ma läksin nii, et mul oli kotis kaks seda pluusi ühe asemel ehk pluus, mida tahtsin ümber vahetada, ja uus pluus. Samuti hakkasin tšekki vaatama ja nägin, et tagasi kanti mulle poole vähem, kui tegelikult pidin saama. Hmm...? Okei, läksin siis järjekorda tagasi, sest ma ei oleks viitsinud sellega mingil teisel päeval enam tegeleda. Tuli aga välja, et ka järgmine teenindaja sai minust valesti aru, sest ma sain tagasi ainult 1 naela lisaks. Selleks ajaks sai mul juba villand ja ma mõtlesin, et mina enam ei jaksa. Saatsin nädala pärast lihtsalt neile kirja oma murega. Sain vastuse, et tegelevad sellega. Loodan siis, et seekord saadakse minust viimaks aru. Lugu 2: Siia ma ühendan tegelikult mitu lugu, sest muidu ma jäängi kirjutama. Ööbisime USAs kolmes erinevas majutuses, sest käisime kolmes erinevas linnas: New Yorkis, siis Miamis ning viimasena Washington DCs. Ning muidugi pidi igas kohas mingisugune probleem ette tulema! New Yorki probleemiga pidi põhiliselt Cärolyn tegelema, sest mind ju kohal polnud ning ema ja vanaema poleks piisavalt inglise keelt osanud. Probleem algas sellest, et ema broneeris majutuse vana pangakaardiga, mida tal kaasas ei olnud (sest kes tassib oma vana pangakaarti kaasas..,?), aga majutaja tahtis seda tõestuseks näha. Teine probleem oli see, et majutaja üritas väita, et see koht on kolmele, kuigi me ilmselgelt broneerisime selle neljale inimesele. Ühesõnaga need vaesekesed pidid kohe ikka jõhkra rahe kaela saama. Majutus ise oli ka nii väike, et mina magasin põhimõtteliselt köögis- pea ees olid ahi ja prügikast, mmm! Cärolyn magas mu kõrval, mis oli kohe akna all. Teine majutus oli täielik naljanumber. Me lihtsalt naersimegi lõpuks igal õhtul selle üle. Esimene majutus oli mingi kodumajutuse apartment, mis sai leitud läbi Booking.ee otsingumootori ja Miami majutus oli lausa hotell. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga kui ma mõtlen sõnale hotell, siis mulle tekib küll silme ette pigem selline uhke pilt koos mugavuste ja luksustega, mida kodumajutustes pole. Mul on ausalt öeldes raske lühidalt seda kõike seletada. Ööbisime Red Roof Plus + hotellis, mis on MIA lennujaamale väga lähedal, saab isegi jala käidud. Esialgu oli seal juba tohutult pikk järjekord, et end sisse registreeruda. Siis ei töötanud empsi kaart seal, nii et teist korda päästis selle olukorra vanaema ja kolmandaks tuli aga tõeline kirss tordil. Läksime oma toa juurde, kui avastasime, et meie tuba on lahti, koristajad seal koristavad ja natukene nagu lihtsalt jutustavad ka. Seisime ülbelt ukse taga neljakesi oma kodinatega ja toateenijad ei teinud asjakski. Mõtlesin, kas küsiks või kommenteeriks midagi, aga pika mõtlemise peale läksime hoopis Cärolyniga alla retseptsiooni, kus pidime veel järjekorras ootama, et seletada, et meie toas on koristajad. Selle peale oli teenindaja väga üllatunud ja küsis väga segaduses oleva hääletooniga: ''What?!'' Meile vastati, et see tuba oleks pidanud ammu koristatud olema. Pikk jutt lühidalt: saime uue toa. Läksime sinna ja vaatasime konkreetselt, KUI räpane see koht oli. Ma isegi enam täpselt ei mäleta, aga minu meelest põrand kleepus, voodiriietel olid mingid ähmased plekid, rätikuid ja muid kraame oli kas kahele või kolmele inimesele ning ühe nö tervitusraamatu vahel oli lihtsalt mingi väga rõve suur kollane kleepuv laik. Mõtlesin, et johhaidi, kas ma pean tõesti alla minema? Oleks ma ainult teadnud, et see oli alles algus. Me vist käisime mingi 2-3 korda päevas seal all kurtmas millegi üle. Ilmselt olime koheselt lemmikud külastajad. Läksime taas Cärolyniga alla ja võtsime lausa selle raamatu kaasa. Teenindaja tegi sellest kohe pilti ja ilmselt saatis kuhugi koristajate gruppi või midagi. Päris koomiline. Lugu lahendati nii, et saime kolmanda toa. Ma ei mäleta, mis sellel toal viga oli, sest kõik on juba sassi läinud, kuna meid nii palju jooksutati. Tean seda, et meil põrand kleepus ja rätikuid ning šampoone oli ka ainult kolmele. Külmiku ees oli vist maas veiniplekk, mida terve meie kohaloleku ajal ei suudetud sealt eemaldada. Kahjuks aga andsime lõpuks lihtsalt alla, sest ma tõesti ei viitsinud enam tube vahetada. Kell oli vist rohkem kui 10 õhtul ja me kõik olime parajalt väsinud ja veel parajamalt tusased. Küll aga läksime Cärolyniga taaskord retseptsiooni, sest meil oli vaja rätikuid jms kraami juurde. Kurtsime toa üle uuesti ja siis sai vist teenindajal villand. Neid oli muide all kaks ja me saime kord ühe juurde, kord teise juurde, aga see vist erilist rolli ei mänginud. Ma nüüd pole kindel, mis ''diili'' me saime, aga midagi sellist vist oli, et esimeselt öölt saame 40% rahast tagasi. Sõna diil panin jutumärkidesse, sest noh, õudne diil ikka küll. Nelja peale polnud see summa mitte midagi. Mõtlesime ausalt, et ütleme, et sorri, aga me lähme kuhugi mujale, me rohkem ei jaksa. Võiks ju loota, et sellega meie piinad seal lõppesid, aga sugugi mitte. Nimelt kasutatakse seal hotellis toakaarte, mis lakkasid iga päev töötamast ilma ühegi põhjuseta. Meile öeldi, et telefoni ja krediitkaartidega ei tohi see kokku puutuda, sest siis see misiganes magnetasi mõjutab selle kaardi töötavust ja nii ta lõpetabki koostöö meiega, aga me veel hoidsime spetsiaalselt neid eraldi ja ikkagi jamasid need kaardid kogu aeg. Kõigele muule lisaks ei käinud seal toas aknad lahti ja sees oli pidevalt selline paks ja veider, ilmselt ka veidi haisev õhk. Hästi mõnus. Konditsioneerid USAs ja eriti Miamis on muidugi omamoodi teema. Mind täiesti huvitab, kui vana see maja ja hotell seal on. Lugu 3: Õnneks meie majutus DCs oli kõige normaalsem; ilus ja kodune, kus oli ilmatumalt mõnus kiiktool, kus ma oleksin võinud täiesti vabalt magama jääda. Küll aga võite juba aimata, et ka seal täiesti ideaalne kõik ei olnud. Paar pisiviga olid sellel majutusel. Kuna elasime sõna otsese mõttes ühe elumaja keldris, siis kogu melu kolme lapse ja koeraga oli meie peakohal kosta nagu oleks tegu diskosaaliga, kus 10 põnni koos ringi hüppavad. Samas ma olin pidevalt nii väsinud, et see mind eriti ei häirinud. Kui kuulama jäi, siis oli ikka üsna hull värk tegelikult. Aga see pole midagi. Ühel päeval saatis majutaja mulle sõnumi, et me palun ei telliks ilma luba küsimata telerile kanaleid juurde, et temal on nüüd mingid lisatasud selle pärast. Asi on selles, et me keegi polnud midagi tellinud. Me ei osanud seda telerit kasutadagi nii hästi. Õnneks majutaja pärast tuli aitas ja näitas, aga noh, see lugu oli küll natuke imelik. Rääkis, et uurib teenusepakkujalt, kas oleks võimalik raha tagasi saada ning kui see pole võimalik, siis palub meil nelja peale selle kinni maksta. Õnneks lõppes see lugu hästi ja meie ei pidanud lisaraha välja käima. Vähemalt midagigi hea lõpuga! Kõlan nüüd ilmselt nagu reklaam, aga oodake, see pole veel kõik! Ühel vihmasel päeval otsustasime Uberiga koju sõita, sest käisime poodlemas. Meil oli palju asju ja metroojaamast ei oleks tahtnud 15 minutit läbi paduvihma kõndida ka. Autojuhiks osutus olevat üks kohalik politseinik. Vähemalt nii ta väitis. Olekult oli ta äärmiselt rahulik ja rääkis ka imestusväärselt rahulikult. Ja veel rahulikult rääkis ta meile: ''Ma muidu tavaliselt siia piirkonda ei sõida, ma ei taha siit kedagi peale võtta. See piirkond on nii vaene ja tuntud, kui üsna ohtlik koht, sest paljud kannavad siin relvi kaasas endaga.'' Hästi lohutav, aitäh! Selle peale sosistas emme mulle: ''Jumal tänatud, et vanaema aru ei saanud praegu!'' Ta käis tihti seal piirkonnas üksinda jalutamas. Õnneks lõpp hea, kõik hea! Midagi kellegagi meist ei juhtunud. Küll aga sattusin mina seal metroojaamas ühe väga koomilise naise otsa. Raske on seletada, milline see olukord täpselt välja nägi, aga naisterahvas oli piltlikult öeldes üsnagi tibilik. Hästi üleslöödud, mukitud ja kasitud, kontsadega... ja samal ajal lapsekäruga. Kõlan, nagu ma hullult mõistaksin teda hukka. Mul polnud temast sooja ega külma enne, kui ma talle kogemata otsa vaatasin, mille peale plahvatas ta üle metroojaama karjuma, et mis mul viga on ja miks ma vahin inimesi, kas ma olen kade ta üle ja ma ei pea seda niimoodi välja näitama ja siis näitas äärmiselt figuratiivselt kahe käega mulle keskmist. Veidi hiljem tuli istus meie kõigi juurde, et näha, kas kisume ise tüli üles. Ma ausalt öeldes kartsin teda. Mõtlesin, et tuleb mulle kallale, kui talle veel kogemata otsa vaatan. Muidugi ei saa ära mainimata jätta ta meeletult emotsioonirikkaid näoilmeid, mis väljendusid temas siirast põlastust minu vastu. Huvitav, kumb meist tegelikult kade oli? Või pigem isegi, miks? Kui keegi küsib minult, milline on Ameerika, siis uskuge mind, kui ma ütlen, et kõik on päriselt ka nii nagu filmides. Ausalt ka! Lugu 4: See lugu puudutab transporti. Mitmeid. Alustan kohe esimesest linnast, New Yorkist. Pole pikka juttu: äärmiselt, uskumatult, imelikult kaua võtab aega punktist A punkti B saamine. Metroosüsteem on esialgu tohutult segadusse ajav, aga kuna mul natukene on metroodega kogemusi, siis see aitas mind kindlasti. Samuti on sealsed jaamad ning rongid teada tuntult räpased, vanad ja muidu niisama ebameeldivad. Ma ütleks selle peale, et ma pole väga valiv, mind see nii väga ei häirinudki, aga tean, et mu reisikaaslaseid küll. Sealt võib leida pisikesi loomi alustades prussakatest ja lõpetades rottide ning lindudega. Liigume edasi selleni, kui tulime Miamist tagasi ning meil olid rongile piletid ostetud. Olin üsna kindel, et tund aega peale maandumist on piisav aeg, et rongile jõuda. Baltimore lennujaamale on rongijaam üsna lähedal ja tehniliselt oleks me ilusti jõudnud, kui aga meie lennuk poleks otsustanud umbes-täpselt tund aega hilineda. Istusime kõik lennukisse, kui tuli teadaanne, et meeskond tahab kontrollida lennukit, et mingi osa lennukil vahetati just välja ja nad tahavad teada, kas see ikka töötab. Peale seda oli muidugi ''jube turvaline tunne''. Õnneks jõudsime ilma viperusteta kohale, kui välja arvata see pisike faktor, et jäime oma rongist maha. Nojah, Alice peab jälle kuhugi kurtma minema, sest ''mitte keegi teine ei oska nii hästi seletada''. Vabandused, vabandused, ma ütlen! Pidin seal natuke viisakalt õiendama ja suunama seda teenindajat ja lõpplahenduseks peale omajagu ootamist oli see, et saime lihtsalt mingi töötaja autoga DCsse. Pole paha! Midagi head ka siia viperuste vahele. Ma ütlen ausalt, mul pole kunagi varem nii stressirikkat reisi olnud. Eks mul oli pidevalt mingi pinge kuskil kuklas, sest pidin kolmele reisikaaslasele olema toeks ja vahel ka giidiks. Ega ma enne sellest stressist eriti aru ei saanudki, kuni ma lihtsalt tahtsin lõpupoole aina rohkem magada ja veel vähem rääkida. Tagasitee Eestisse oli raske, sest mul oli 3 lendu, mis võtsid kokku aega peaaegu justkui 2 päeva ja selles vahemikus ei suutnud ma üldse magada/end välja puhata.
See on nüüd väike moraal selleks, et keegi ei mõtleks, et elu on alati täielik lill reisides. Absoluutselt mitte. Muidugi me kõik tahame suuremale ringile näidata ju ainult positiivseid pooli, kes see ikka viitsib kaua kellegi negatiivsust jälgida. Aga selliseid delikaatsemaid asju tuleb maitsekalt jagada. Proovin anda oma parima. Aga et natukenegi lõbusamal toonil lõpetada, siis mainin, mis mul just veel meelde tuli, kuidas me seal Miami hotellis igal õhtul kõhud krampis naersime, et mille üle me nüüd kurtma lähme. Ema tegi nalja ka, et ma küsiks kompensatsiooniks veini, kui nad midagi muud pakkuda ei taha. Ma olen seda juttu nüüd pool õhtut vorpinud ja arvan, et tänaseks aitab kah. Uute seiklusteni! Öeldakse ju, et iga asja jaoks on esimene kord. Paistab, et saan sinna valdkonda tänase seisuga jälle uue linnukese teha. See muidugi ei tähenda, et iga uus olukord positiivne oleks, aga kuidas ma muidu paksu nahka ja kanget iseloomu endale kasvatan, eksole? Kas mitte pole, Alice, et sa just millalgi blogis kurtsid, et pole enam mitte midagi intrigeerivat jagada? Tundub, et saatusetee pani selle info kõrvataha ja otsustas vingerpusse kokku keerata. Ma üldiselt pole nende halbade ennede uskuja. Tavaliselt on nii, et kui midagi usud, siis nii ka juhtub ja vasupidi. Lihtsam on mitte uskuda, just neid negatiivseid asju muidugi. Näiteks, et must kass läheb üle tee ja see on halb õnn. Ah, mis? Just tore, nägin kassi ja ta jäi ellu, ei jäänud auto alla, kõik on hästi! Kui muidu mu paar nädalat Inglismaal on möödunud ilma suuremate viperusteta, välja arvata see imepisike faktor, et suutsin haigeks jääda, siis oligi just õige aeg ühe suure jääkamaka jaoks. Nimelt jäin mina täna elus esimest korda oma lennust maha. Nüüdseks olen juba selle olukorraga leppinud ja endale natukene andeks andnud, aga kõigest umbes 4 tundi tagasi istusin veel keset lennujaama põrandat ja laristasin julgelt kõva häälega krokodillipisaraid nutta ja kõik muud emotsiooniloomad lasin ka valla. Ja seda üks tagasihoidlik tund aega järjest. Mis siis juhtus? Kuidas nii? Mis edasi saab? Ma ise mõtlen ka nendele küsimustele veel, püüan oma mõtted siin selgeks kirjutada. Mu lend pidi väljuma (ja, noh, väljuski, aga lihtsalt ilma minuta) 13. aprillil London Gatwicki lennujaamast kohaliku aja järgi kell 17.05. New Yorki J. F. Kennedy lennujaama pidin jõudma sealse kohaliku aja järgi 20.05. Tundub nagu lendaks ainult 3 tundi, eksole? Tegelikult on see lend 8 tundi ja ajavahe 5 tundi. Umbes 13 paiku keset päeva pakkisin sõbranna juures asjad kokku ja läksin kaubanduskeskusesse, et kõht täis süüa ning lennule snäkke kaasa osta. Snäkid ostetud, leidsin ühe toreda koha, kust sain falafelisalati ja piparmünditeed. Ma ootasin oma toitu kuidagi... kahtlaselt kaua. Kell oli juba pool kolm... Söömise lõpetasin 15 ajal ja siis läksin kiire sammuga metroosse, et sõita sõbranna töökohta ja talle ta koduvõtmed üle anda. Otsustasime hoopis metroos kokku saada ja me ei leidnud teineteist umbes 15 minutit üles. Lõpuks leidsime, ütlesime teineteisele selleks korraks tsau ja ma jooksin uuele metroorongile. Sellega sõitsin ainult mõned peatused edasi London Bridge jaama, kust pidin rongiga saama Gatwicki. Kell oli juba umbes kolmveerand 4. Et metroojaamast rongijaama saada, pidin ka umbes 7 minutit veel kiirkõndi tegema. Rongijaamas küsisin endale kassast piletit ja kaua reis kestab. ''Järgmine väljub 14 minuti pärast ja sõidab 32 minutit.'' Kiire arvutuste kohaselt oleksin umbes 16.40 (pluss paar minutit) ajal lennujaama pidanud jõudma. Ma juba rongis tundsin, et see asi ei lõppe hästi. Rongipeatusest ma sõna otseses mõttes jooksin lennujaama, et teha ära check-in iseteenindusmasinas. See masin aga lihtsalt viisakalt keeldus sellest protsessist. Läksin teenindajate juurde ja küsisin abi, kas oleks kuidagi veel võimalik... jõuda... oma... lennule, äkki, palun? Mu lennu väljumiseni oli umbes 20 minutit aega. Mulle öeldi viisakalt, et, sorri, jäid maha. Mine uuri sealt letist, äkki saad uue lennu osta. Puhkesin nende ees täiesti süüdimatult lihtsalt nutma. See on ju kõigest raha! KÕIGEST RAHA, Alice! Ma olen elus ja terve ja asjad oleksid ju saanud absoluutselt palju halvemini lõppeda, aga... mul on siiski rahast kahju. Kahju on ka seda tunnistada, sest elus on palju muud paremat kui tühipaljas numbriga paber, mis pool elu paika paneb... Võib-olla on seda loll öelda, aga ma hindan raha ja peaksin hakkama seda rohkem näiteks kõrvale panema. Just selliste olukordade jaoks. Läksin siis sinna letti, kuhu mind saadeti. Väga haledalt tuli üle huulte ja läbi pisarate see lause, mis mul oli vaja öelda ja küsida, mis edasi saab. Sealt tuli vastus, et pole mitte midagi muud teha kui mul endal lihtsalt järgmine lend välja osta. Järgmine lend on 7.45 hommikul ja maksab umbes 450 eurot. Minu jaoks on see ikka üpris üpris suur summa. Teenindaja mainis, et kuna ma ostsin läbi reisibüroo vms (sky24.ee), siis teine võimalus on mul sinna helistada ja sealt asju uurida. Ma loodan, et ma teenindajat ikka läbi suure ahastuse tänada suutsin, aga siis tuli kätte see hetk, kus ma mõistsin, et see lõuna seal kaubanduskeskuses läks mulle tänase lennupiletiraha maksma. Istusin maha ja laristasin südamest nutta. Mis edasi? Kõige vastikumaks tegi olukorra see, et mu ema, vanaema ja sõbranna Cärolyn olid tol hetkel lennukis teel New Yorki, nad läksid Tallinnast. Seega nad ei teadnudki, mis minuga juhtus. Alles hiljuti, umbes pool tundi tagasi, said teada. Meie vestlus on olnud üsna katkendlik, sest tõenäoliselt pole neil wifit ja lennujaamas asjade ajamine vajab ka keskendumist, kui pole ise seda varem teinud. Siis püüdsin helistada sinna büroosse ja millegipärast ma ei saanud neid kätte. Helistasin oma sugulasele, nutsin natukene veel läbi telefoni, ja siis palusin tal selle bürooga ühendust võtta. Peagi sain vastuse, et ainus variant ongi lihtsalt uus pilet osta ja kõik. Hingetõmbepaus. Lihtsalt istusin keset lennujaama ja vahtisin inimesi. Salamisi lootsin, et mingi rikkur mu otsa huurest haledusest komistaks või et kellelgi taskust vähemalt 50 naela välja kukuks. Ei midagi. Peab ikka ise hakkama saama. Tulin tagasi sõbranna juurde ja siin ma nüüd olen. Kirjutan ja mõtlen. Ma veel ei tea, mis edasi saab. Mul tehniliselt on see raha olemas, aga siis pean kuni juunikuuni ainult riisi, ube ja kiirnuudleid sööma. Nii ei saa reisi ka nautida ju. Et, noh, olen avatud annetustele ja headele mõtetele, alati. Et mitte lõpetada nii kurvalt ja enda tuju ka natukene tõsta, siis panen siia lõppu suure hunniku pilte(klikake, siis lähevad endiselt suuremaks), mis me Modestaga Londonis teinud oleme. Kiire ülevaade: Modesta on leedukas, kes kolis poolteist aastat tagasi Londonisse Greenwichi ülikooli õppima. Sain temaga 2015. aastal tuttavaks noortevahetuse projektis Türgis. Aa, jah, juhtus nii, et mu vend Stef oli oma tüdruksõbraga samal ajal Londonis, nii et saime ka vahepeal korraks kokku. Igatahes. Mulle meeldib mõelda, et kõik juhtub põhjusega. Eks näis, milleks see nõmekas olukord siis vajalik oli. Loodan, et teil on täna parem päev olnud! Pikad paid! Nii naljakas. Mul on tunne, nagu oleks eelmisest postitusest meeletult kaua möödas, aga tegelikult on ainult 4 päeva. Nojah. Olen vist väljaspool interneedust tavalisemast produktiivsem olnud, et selline tunne tekkis. Vota nüüd ei tea. Mul on täna selline loominguline tuju, et tahaks kohe muusikat kuulata ja tantsida ja raamatut kirjutada ja lilli joonistada ja kõike muud veel. Tegelikult ma olen vahepeal nii palju teinud, aga esimese hooga ei tulegi kohe kõik meelde. Eks peab tasa ja targu oma nädalat läbi töötlema hakkama. Suutsin muide haigeks jääda ja seetõttu olin mõned päevad eriti emotsioonitu ja passiivne. Samas see oli vast ainult aja küsimus, millal ma haigeks jään. Enne Inglismaale tulekut oli emme kodus tõbine ja siin on Anett veidi haige. Pluss kogu töö- ja reisistress otsa. Kuigi ma enda meelest nende pärast ei stressanud, aga kunagi ju ei tea, eksju. Maya on muidugi omaette teema ja temast ma võiks väga palju kirjutada. Praegu ta näiteks ütles, et ma olen ka tema emme: ''Kui sa ära lähed, siis ma hakkan nutma, okei?!'' Õpetas mulle ka seda, et sool on naistele ja tüdrukutele ja pipar on meestele. Ja, oi, kui tuli välja, et ma eelistan pipart soolale, siis ei jõudnud see tema pisikesse ajukesse kohale, kuidas küll nii, kui ma ju olen naine! Olen siin isiklik patsipunuja ja fotograaf. Sellest viimasest tingituna panen lõikude vahele ühe mõnusa portsu pilte vahelduseks. Seekord mitte minust, vaid Jummel Juurika armsast perest. Ma loodan, et ma ühtegi ebasobivat pilti ei pane. Eks ma siis saan Anettilt hiljem vastu päid ja jalgu, kui midagi valesti läks. Ma ise olen selline, et mulle meeldivad inimesed nende nii-öelda toorolekus kõige rohkem. Kõige ehedamad, kus võib-olla ongi silmaalused natuke sinised või juuksed mustad. Mind see ei häiri kunagi teiste puhul, tundub just ilus ja loomulik... aga kui jutt käiks minust endast, oleks vast asjad vastupidised... Viimase pildiga tuli meelde, et Maya nimetab banaani ''baaniks'' ja see on nii armas. Me oleme igal päeval muidu tavaliselt käinud veidi kuskil mänguväljakul ja siis kas kohvikus või poes või kuskil lihtsalt ringi jalutamas. Eelmisel nädalavahetusel sõin esimest korda vegankala. See oli nii tõelise kala maitsega, et ma ei suutnud isegi kõike ära süüa. Hästi soolane oli ka, aga kala vist(?) tavalislt ongi. Ma ei tea, ma ei mäletagi, millal ma viimati kala sõin. See oli võib-olla isegi aastas 2016. Esialgu arvasin, et see roheline plöga, mis nad kõrvale pakuvad, on avokaado, aga tegelikult olid hoopis herned pisikese törtsu mündiga. See oli muide üllatavalt hea! Kartulid olid ülihead, kartulid ei vea mind kunagi alt. Aga jään vastuse võlgu, mis selle ''kala'' sees oli. Meil tuli just siis omavahel jutuks, et polegi reaalselt enam põhjuseid, miks mitte veganiks hakata. Reaalselt kõigele loomsele on juba asendus olemas. Lihtsalt mõnes kohas ei ole nii kättesaadav ja/või odav kui teises. Ühel päeval oli muidu eriti ilus ilm ja me läksime Anetti ning Mayaga välja, käisime kuskil mänguväljakul ja siis hiljem kohvikus, kus vedasid meid ilusa välimusega koogid alt. Ei maitsenud sugugi nii ilusti. Igatahes sealt ma sain hästi palju vahvaid pilte. Päevadel, kui Maya lasteaias oli, käisime Anettiga linnas poodlemas. Eksisin tükiks ajaks ära Primarki... suurim viga üldse. Ja siis tuuseldasime kaltsukate ja muude lahedate poodide vahel ringi. Anett kannab nii mõnusat värvilist jopet, see jääb pildil eriti lahe ja värvilise taustaga lausa lahe ruudus. Ma kõlan nagu ma teeksin mingitsorti ülistuspostitust kellestki. Aga tuleb välja, et mul pole midagi muud kirjutada ja pildid on niigi palju lahedamad! Pilt ütleb siiski rohkem kui tuhat sõna. Eile käisime ühel megaaa suurel veganfestivalil. See toimus kuskil Manchesteri konverentsikeskuses, kui mul nüüd valesti meelde ei jäänud. Ma ei tea, kui palju seal inimesi oli ja mis ajal meiegi täpselt jõudsime, aga see oli niiiii paksult inimesi täis, et seal oli lausa raske ringi liikuda. Mind täiesti huvitab, kui palju inimesi seal päeva jooksul läbi käis. Esimese hooga tegime nii, et käisime soolase toidu lauad läbi ja valisime, mida süüa. Mina ja Martin võtsime miskid värvilised burksid. Mu burger oli punane, Martinil kollane. Ma ei teagi, mis tal seal sees oli, aga mul oli oapihv, vahel veel bataati, punast kapsast, tavalist kapsast ja vist tomatit kah. Need burgeripildid on mul muidugi veel kaameras, seega need jäävad hetkel saamata. Maya ja Anett sõid indiapärast toitu. Ma täpselt ei oskagi kirjeldada, mis seal oli, aga karrilaadsed toidud olid tehtud veganiks. Võib-olla varastasin ka neilt, päris head olid! Muide! Nägin üht kohalikku kuulsust ka. Ta postitas internetti aasta aega tagasi räpilaulu veganlusest. Ma ise ei julgenud temalt pilti küsima minna, kuigi ta oli seal samas kohas, kus me Martiniga burgereid ostsime ja ma lihtsalt vaatasin teda ja kuulasin, mis ta räägib seal. Selle toidukoahe teenindaja isegi läks ja palus temaga pilti. Sellepeale rääkisin ma hiljem Anettile, et Kyle'i nägin ja siis leppisime kokku, et kui teda koos peaksime nägema, sis lähme kindlasti küsime pilti. See oli nii naljakas hetk, läksime korraks lastemängunurka, kus Maya ja Martin joonistasid. Mingi hetk Martin ütles, et näed, meie sõber on seljataga ja enam-vähem nii oligi. Ta istus meile hullul lähedal. Hakkasime Anettiga hullult kohe siblima ja itsitama nagu täielikult teismelised ja ei julgenudki pilti küsima minna. Ei tahtnud teda segama minna, rääkis seal vahepeal telefoniga ja muud sellist. Lõpuks aga tõusis ta oma sõpradega püsti ja kõndis välisukse poole. Siis haaras Anett mu käest kinni ja läksime küsisime ome pildi ning saime ka selle! Juba kella kolme paiku olime justkui kõike juba teinud... olime nii soolast kui ka magusat söönud ja lastemängunurgas istunud. Ei raatsinud veel ära minna ja otsisime mingi nurgataguse koha, kus lihtsalt istuda, mõtteid mõlgutada ja tegelikult ka Mayaga tantsu visata. Seal ma sain ühed kõige lahedamad pildid üldse, mis ma teinud olen. Kahju muidugi ainult, et siseruumis. Mul polegi rohkem midagi eriti intrigeerivat jagada, jätan lõppu veel pildiseeria, kuhu kirjutan täpsustusi ja kommentaare juurde. Uus postitus ongi juba Manchesterist. Okei, mis juba, ma kirjutasin viimati natuke vähem kui nädalake tagasi. Peaksin vist õppima tihemini kirjutama. Vaatasin just, kuidas Maya ja Anett mängisid. Nad ravisid loomi kõigest halvast terveks. Näiteks eemaldasid kõhust parasiitusse ja kusjuures ka tiigreid! Nad on nii vahvad ja täpselt sellised, nagu ma olin arvanud. Martin samamoodi. Ma olen nendega suhelnud eelmise aasta suvest. Esimest korda kirjutasin Anetile vist juuni 2017. Muidu kõlbas Mayale mängida ainult minuga, sest ma olin/olen uus ja huvitav inimene majas. Eile käisime Mayaga mängutoas ja tagasitulles saatis ta emme nii kaugele ette ära, et teda polnud silmapiirilgi näha. Aga kõndisime ilusti käest kinni koduni. Hea, et ma ära ei eksinud, päris pikk maa oli kõndida. Minu õnneks kogu aeg otse! Mu blogi vahepeal otsustas kõik ära kustutada, mis juba valmis olin kirjutanud, nii et mul on nüüd mõte täiesti kadunud. Täna saadame Maya lasteaeda, nii et meil on rohkem aega turisminduse ja lihtsalt olemise jaoks. Tegelikult meil on mingi hull list asju, mida me oleme tahtud teha, aga polegi siiani veel jõudnud. Ma loodan, et varsti tegelikult ikka jõuame ka! Muidu oleme üldiselt päeval kuskil väljas käinud ja siis õhtuks koju süüa ostnud ja teinud ning siis filme vaadanud. Ilmad võiksid ainult natuke paremad olla meie halastuseks. Natuke veel juttu mu kuulsuseteekonnast, nimelt mind hakkasid Instagramis jälgima Vegan ajakiri ja Näljane Nelik. :) Juhhuu! Ma küll ise olen nii häbematu olnud, et postitasin viimati kuu aega tagasi sinna. Aga ma ei taha kogu aeg mingeid selfie-sid panna ja mul pole mingeid erilisi pilte praegu. Iga asi omal ajal, onju! Ma, va toidugurmaan, tulin siia, et erinevaid häid asju süüa ja seda ma olen kindlasti saanud, aga toidu kohta pean vist küll täiesti eraldi postituse tegema. :) Plaanisin tegelikult eile õhtul kirjutada, aga järsku läks tuju ära. Täna aga on mul vastupidiselt nii hea tuju, sest tänane päev on hästi lahe olnud! Põhjuseid sellel on mitu. Alustan sellest, et järjekordse kooliteega sai praeguseks lõpparve tehtud. Olin 2 kuud Tallinna 32. keskkoolis põhikooli inglise keele õpetaja. Väga pikad, väsitavad, aga ka toredad ja teguderohked paar kuud on olnud. Mu süda muutus nii härdaks, sest see oli uskumatu, kui palju ilusaid sõnu ma sain nii õpilastelt kui ka õpetajatelt! Muidugi oli mu kott koolist väljudes paksult magusat täis! Ma ei oskagi kohe midagi öelda. Neljapäevad on alati olnud muidu liiga pikad ja liiga väsitavad, aga tänane oli hoopis teistsugune. Meie koolis oli ka teatrinädal, mille raames sai mitmeid, ka meie enda õpilaste poolt, näideldud etteasteid näha. Täna käisin ühe viienda klassiga gümnaasiumi etteastet vaatamas ja see oli väga vinge! Tekitab endal ka salamisi isu näitlemisega tegelemiseks. Mulle meeldib, et viimased päevad on nii palju päikesepaistelisemaks läinud, tekitab kohe sisse tahte ja tuju millegagi tegelemiseks, energiat on märgatavalt rohkem. Mis nüüd siis kah edasi, Alice? Vot sellised uudised, mis ei peaks nüüd mu tuttavaid küll enam üllatama, et lendan jälle minema. Eesti pinnalt pühin tolmu laupäeval ja seda terveks aprillikuuks. Esialgu peatun Inglismaal kaks nädalat, sellise imevahva pere juures nagu Jummel Juurikas: jummeljuurikas.wordpress.com/. Ma olen seda juba nii-nii kaua oodanud, et sinna saaksin lennata! Edasi pakin oma kodinad kokku ja lendan tagasi USAsse. Selle seiklusega on järgmine lugu, et mu ema ja vanema ostsid oktoobris piletid, et mulle sinna külla tulla, aga ma ju tulin oodatust varem tagasi. Ja kuna nad inglise keelega end väga mugavalt ei tunne, siis lubasin neile, et töötan, teenin raha ja lendan koos nendega! Meiega liitub Eestist ka mu gümnaasiumiaegne paralleelklassiõde. Seega saab tulema üks vahva reis! Ootan juba kõike nii väga ja loodan, et kõiksugu situatsioonid mööduvad ilma suuremate viperusteta. On veel palju planeerida ja teha. Üks asi veel! Ma ei ole kindel, kui palju või millal ma siia satun, aga ehkki Anett mind Inglismaal vahel arvuti taha ka lubab. Meil tegelikult üht-teist plaanis küll, millest siin pajatada. - Vahepalaks natukene juttu, mis ei puutu üldse asjasse, aga see oleks liiga lühike, et eraldi postitusena jagada. Eelmisel nädalal oli koolis pallimängudenädal, mille jooksul korraldati erinevaid mänge ja turniire igapäevaselt. Mega-mega lahe oli näha, kui paljud selles kaasa lõid ja kuidas üldse asjalikult vahetunde ja vaba aega kasutada saab. Reede öösel toimus esmakordselt selline üritus nagu pallimängudeöö, see sisaldas endast korvpalli ja võrkpalli. Võistlesid 9.-12. klassid ja õpetajate tiim, kuhu ka mina oma panuse andsin. Tahtsin lihtsalt ära mainida, kui mõnus see üritus oli! Natukene ängistav alguses, sest ma ei tundnud kedagi/ ei suhelnud kellegagi, aga siiski kõik ole väga vahva ja mul läks ja täitsa hästi, mis on ainult suur pluss selle kõige juures! Ma olin võrkpalli mängimist nii väga igatsenud ja küllap ma vast seepärast end sinna sisse määrisingi. Õpetajad võitsid kõik mängud, he-he! Muide, ma mängisin võrkpalli peaaegu üle poole aasta. Viimati mängisin USAs ja olin siis ligi 3 kuud lahases parema käe pöidla sisemise külgsideme rebendi tõttu ja see oli nüüd esimene kord üle pika aja mängida. Natukene muretsesin ka oma sõrmekese pärast, aga kõik läks enam kui sujuvalt. Nii tore oli! PS! Kui keegi mõtleb gümnaasiumisse mineku peale või uue õpetajaameti peale, siis soovitan seda kooli soojalt. Kolleegid on nii toredad, abistavad ja toetavad; kooli vaib on väga soe ja üldse on seal tore. - -
Nüüd lõppu natukene juttu minu kuulsuse radadelt. Eks ma muidugi tegin natukene nalja, aga natukene jälle ei teinud ka. Saa siis nüüd jälle aru minust, eks. Asjalood on sellised, et nagu ma varem maininud olen, siis panin end EBAle(Eesti Blogiauhinnad) kirja. Ühel ilusal päeval sain meili, mille pealkirjas oli sõna ''Õhtuleht''. Mu süda jättis kahtlemata vähemalt ühe löögi vahele. Asja lähemalt uurima hakates tuli välja, et minugi sooviti EBA jaoks teha intervjuu. Küsimused ja vastused avalikustatakse 17. aprillil. Eks ma hoian teid kursis ja vaatame, mis sellest uutmoodi seiklusest saama hakkab. Või kas hakkab. Panen siia lõppu ka ühe ime-imearmsa luuletuse, mille üks mu õpilane mulle täna kirjutas. :) Kas oled see sina, Alice, kes tuli sealt imedemaalt? Oled see sina või ei, aru ma ei saa. Sa oled ju samasugune lahke, armas, ilus ja toetav ka. Või oled sa hoopis propelleriga tüdruk, kes lendab üle maja? Ei, sa oled hoopis minu armas õpetaja! Vahvaid lähenevaid pühi! Jätke kanad ja nende munad vahelduseks rahule, aga värvige-joonistage niisama! :) |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |