Kaks uhket nädalat koolis jälle möödas. Teine nädal oli kindlasti lihtsam kui esimene, aga võib-olla ka seepärast, et mul jäid mõned tunnid ära. Kogu aeg on mingi tempo ka taga. Või siis ma ei oska lihtsalt oma aega õigesti sisustada, kah võimalus. Ilmselt ka kõige tõenäolisem. Endiselt jooksen koolimajas ringi nagu peata kana. Õpetajatetoas on veider istuda, aga hakkan vaikselt harjuma. Üldiselt tunnen end praegu juba natukene mugavamini ja palju rohkem hinnatumalt kui ükskõik, mis teises kohas, kus varem töötanud olen. Kuigi mul suuri sõpru (veel) õpetajaskonnas tekkinud pole, siis tegelikult ega ma läinudki sinna sõpru tegema. See kõlas nüüd jube halvasti. Muidugi on vahel nukker üksinda istuda, ma väga ei kipu ka teiste vestlusesse vahele. Mõnikord proovin. Aga ärge saage minust üldse valesti aru! Ma olen hämmingus, kui palju ilusaid sõnu ma olen saanud! Kui mitte õpilastelt, siis kaaskolleegidelt küll. Siiamaani olen nädalas mitu korda sattunud hetke, kus mõni või teine õpetaja ütleb, et on minust head kuulnud ja tänab mind meeletult, et tulin päästma seisu, kus neil õpetajat ei ole. Sellised hetked annavad mulle nii suure motivatsioonipuhangu ja muudavad mu päeva kohe kahtlemata hetkega paremaks. Siis ma taipan, kui oluline on igapäevaseid ja nii iseenesest mõistetavaid asju ka aeg-ajalt kiita ja tunnustada. Võib ju tunduda küll, et ''ah, nad niikuinii teavad, kui hea ja oluline ja väärtuslik see on, mida nad teevad,'' aga võin ausalt öelda, et märkamine on lausa ülioluline. Muidu kaobki igasugune tahtmine ja lihtsalt tekib selline kahtlev tunne, kas tehtav asi on piisavalt hea või õige. Märgakem teisi ja tunnustagem neid! Selle ajaga olen juba täheldanud paari naljakat olukorda ka. Teen lastele tihti sõnadetöid, millest olen 2 naljakat viga leidnud. Ilmselt pole see teistele nii naljakas ja mu elu on lihtsalt nii igav, et pisikesed apsakad panevad ka kohe muige näole. ''playschool'' (''lasteaed'') asemel kirjutati mulle ''playcool'' (tühikuga tähendaks otsetõlkes ''mängi lahedat''), ''mountain range'' (''mäeahelik'') asemel aga hoopis ''mountain rage'' (''mäe vihahoog'') ja siis kirsiks tordil oli see, kui üks õpilane küsis minu käest: ''Õpetaja, kas teilt on küsitud juba ka, mis klassis te käite?'' Üldse ei süüdista kedagi, et näen välja nagu õpilane. Ma olen abiturientidest vaid 2-3 aastat vanem ja enamik sealsed meessoost esindajad näevad oma habemega minust 10 aastat vanemad välja. Ka osad õpetajad tunnistasid mulle, et pidasid mind õpilaseks. Oh, igavene noorus! Õpilased olevat mind kirjeldanud kui ''ranget, aga toredat'' õpetajat. Minu jaoks kõlas see küll ilusti. Tean küll neid õpilasi, kes minuga rahul pole, aga mis seal ikka, tunded on vastastikused. Mida teie teeksite õpilastega, kes ühelegi teie palvele ei allu ja tunnitööd kaasa ei tee? Peale vastava hinde või märkuse saamist on aga nii suur draama lahti, et mina pean hinge kinni hoidma, et vastu näppe ei saaks. Mulle tunduvad mu enda postitused nii samalaadsed. Pidevalt kas vabandan suure ajavahe pärast või lõpetan sellel noodil, et olen jälle jube väsinud. Ega siis ka seekord ju erineda saa! Olen jälle üks suurte silmadega öökull siin arvutiekraani taga. Mu arvutiaeg on küll tunduvalt vähenenud peale tööle minemist. Pole lihtsalt energiat ega aega. Aga ilmselt ongi parem. Hoidke üksteist praegusel külmal perioodil soojas ja hoolige-hoolitsege endast ning teistest! Järgmise kirjutamiseni!
0 Comments
Rääkisin täna just Jummel Juurikaga- jummeljuurikas.wordpress.com/- blogidest ja blogimisest jms. Tegelikult räägime sellest üsna tihti, ikka ja jälle tuleb tahtmatult ja hoiatamata millegagi seoses see jutuks.
Avastasin, et EBAle(Eesti Blogiauhinnad) on avatud registreerumine ja küsisin kohe esimese asjana ta käest, kas ta on juba registreerunud. Jess! On ikka. Mina hoian talle pöidlaid, kuigi päris selle õige teemani on mitmeid kuid aega. Anett küsis minult vastu, kas mina ka ikka end nomineerin... Eeeeeeeeeeeeeeeeeee.... ...no.... okei? Mul pole ju midagi kaotada. Vist. Mõtlesin pool tunnikest ja panin siis end ''Aasta uustulnuka'' kategooriasse. Suure tõenäosusega unustan juba ülehomme üldse äragi, et seal kirjas olen. Väga asjalik, ma tean. Siit läheb nüüd teema sellele, et mõeldes, kuhu end kategoriseerida, taipasin, kui kaootiline kirjutaja ma olen. Algselt tahtsin selle blogi teha: 1. ainult inglise keeles ja 2. ainult reisimisest. Mis on saanud? Siit leiab kõike ja eriti just lõpetamata teemasid. Mu blogi stiil on hullem kui puder ja kapsad. Alustasin inglise keeles reisimisest kirjutamisega, siis jätkasin peaaegu reisi teemal ehk kolimine välismaale, aga otsustasin seda eelkõige ema ja vanaema jaoks eestikeelsena teha. Peale seda tulid vahele lihtsalt igapäevased suvalised jutukesed, tujupuhangud. Mõnikord toitu, mõnikord moodi. Ja-jah, mida mina ka moest tean! Ja kõige tihemini vast siiski reisimisest. Paar korda kirjutasin, et liigutasin end tavapärasest rohkem. Vist nagu mingi sporditeema. Nüüd olen jõudnud sinnani, et ma tahaksin kuidagi mingisugust kindlamat korda oma blogisse lüüa, tahaks midagi selgemaks teha. Justkui tahaks kategoriseerida, et oleks visuaalselt ilusam ja ka kergem midagi leida. Samas ma mõtlen... kas seal on väga vahet? Hmm, ma ei tea. Kui millalgi tunnen, et see vajab muutust, siis küll ma vast midagi muudan. Ma vist olen liiga väsinud, et selle üle pikemalt mõelda. Jõudsin veel Anettiga muidugi naljatleda, et kui väga tahta, siis sobitaks kuidagi mu blogi spordi ja tervise teemade alla ka. Ma küll otseselt fitnessi-guru ei ole, aga ma tunnistan, et mu sõrmed on küll sellest kirjutamisest paar maratoni maha jooksnud. Hea blogisport(spurt) on olnud. Hetkel olen peaaegu rahul. Mõtlen ainult, kas kustutan inglisekeelse osa ära või jätan praegu selle sinna kopitama. On väga mitmeid reisilugusid, mida sinna tahaks kirjutada, aga kuna ma tahan seda nii detailselt teha, siis see nõuab minult aega. Nõuab, et mul oleks kõige muu olulisega tegelemiseks vähemalt 28 tundi ööpäevas. (Parandus: peitsin hetkel selle leheosa ära, sest osa infot on aegunud ja vana.) Lõpetan nüüd järsku sellel toonil, et silmad ei püsi enam lahti olenemata sellest, et mul oli mitu plaani veel kirjutamise osas. Endiselt ootan julgelt tagasisidet blogi kohta. Mida muuta-mida jätta jne. Ja aitäh neile, kes vahel mulle ikka (üldiselt Facebooki) kirjutavad midagigi blogi kohta. :) Tore on! Kosutavat und, Eestimaa! Peagi saab juba kuu aega sellest, kui üle poole aasta Eestimaa pindu taas katsusin ja siia ka püsima jäin. Päris kiiresti on aeg läinud ja mul on tunne, et ma ei ole mitte midagi märkimisväärset korda saatnud. Ma ei tea, mis värk mul sellega on, et tahaks alati kellelegi/kuhugi endast mõne märgi maha jätta. Hetkel selline, nagu tänapäeval öeldakse, ''lamp'' on olla. Lihtsalt kulgen ajavoolus. Mul pole vahepealsest ajast eriti pilte pole, seega panen ühe ema sünnipäevast, kui sai Kõrgjärvel uisutamas käidud. Tegelikult on mul veidi intrigeerivamaid uudiseid ka. Olen end jälle õpetajaametisse sisse seganud. Väike selgitus neile, kes kursis pole, siis 2016. aasta suvel lõpetasin ma Noarootsi Gümnaasiumi ja paar kuud hiljem asusin sinna põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana tööle ja nõnda terve kooliaasta. Sellest võiks ja saaks vast omaette raamatu kirjutada, sest see kogemus oli... midagi uut. Missugune äsja keskkoolist välja hüpanud tegelane oskab endale ette kujutada, et läheb kohe õpetaja tööd praktiseerima? Mina igatahes aga mitte. Keerutamata võin öelda, et päris raske oli. Lihtsalt seepärast, et mul oli tunne, et ma saaksin endast rohkem anda, kui oleksin seda kõike varem õppinud. Ma ei ole siiamaani veel ülikooli läinud/ülikoolis käinud. Seega lihtsalt improviseerisin ja proovisin praktikasse panna kõik, mis mulle endale õpetajate puhul meeldis ja vältida seda, mis üldse ei meeldinud. Ma ise ütleks, et ma ebaõnnestusin, aga seda tuleks pigem õpilaste käest küsida. Ilmselt on lihtsalt asi tundes, et ma tean, et ma oleksin saanud paremini, kui oleksin teinud... seda, teist ja kolmandat. Ah, teate, see jutt venib liiga pikaks, kui ma nüüd seda edasi peaksin lahkama jääma. See polnud üldse hetkel mu mõte. Peale seda õppeaastat olin aga kindel, et minust mingil juhul õpetajat ei saa. Noarootsi põhikoolist leiab erilisi ja raskeid tegelasi ja minusugusel väljaõpeteta ja kogemuseta noorel neiul, kes ainult 19-aastasena, olles abiturientidega näiteks enam-vähem samavanune, õpetaja ametisse astus, oli peaaegu tunne, et sealt ma välja ei uju. Kuigi päris paljud õpetajad, õpilased jt uurisid mitmeid kordi, et: ''Noh, lähed siis nüüd ikka ülikooli seda edasi õppima, et äkki hakkas nii väga meeldima ja tuled tagasi ka.'' Njaa... Siiski pigem mitte. Üsna kohe peale kooliaastat lennutasid mind terasest tiivulised, mis tänavu ajas rändamisele vast kõige lähedasem vaste on, uude ja tundmatusse maailma, USAsse. Esialgne plaan seal elada ja töötada oli aasta aega, aga elul olid mulle teised plaanid varuks. Seega tulin sealt suure hingevalu ja mitme pangetäie pisaratega tagasi kargesse Eestisse, teadmata, mis nüüd üldse edasi saama hakkab. Mis siis sai? Elurada viis mu tagasi kooli. Seekord aga Tallinna 32. keskkooli inglise keele õpetajaks. Olen alles naljatilk. Ise lubasin endale viimaks, peale 4 aastat Noarootsis vegeteerimist, et õpetajatööd ma enam ei tee. Aga vot koolis vestlusel oli selline tunne, et ma saan sealt mingi kogemuse või tunde, mida mul veel pole. Saan midagi uut õppida. Miski siiski kutsus. Pealegi olen seal ainult märtsi lõpuni ja siis asun jälle rändama. Kuna mu ema ja vanaema ostsid juba kuid tagasi piletid, et mulle USAsse külla tulla ja mu tagasituleku tõttu muretsesid, et nad ei saagi minna, siis lubasin neile, et teen tööd, kogun raha ja lähen nendega koos. Ei ole siin mingit raha raiskamist ja niisama nukrutsemist. Seega jah, juba ütlesin ette, lähen sinna mõneks ajaks tagasi. Nüüdseks on esimene nädal uuel töökohal vanas elustiilis mööda saadetud ja kaks peamist sõna selle kirjeldamiseks on: väsimus ja rahu. Ma ei ole enam nii pinges nagu varem. See on alati hea. Aga nagu ikka, kõik uus vajab harjumist ja sisseelamist, samamoodi ka see kooli melu ja muidugi, trummipõrin, varajane ärkamine. Mulle meeldib olla üleval varakult, aga ma ei ole ärkamisega kõige suurem sõber. Ma vahel naljatlen, et olen täpselt nagu beebi. Otsekohe, kui väljas pimedaks läheb, otsustab mu bioloogiline kell, et kõik, aeg on välja lülituda. Tsu-tsu-frei! Just mõtlesin ühel päeval, missugused uskumatult õpetlikud, erinevad ja igati kasulikud töökogemused mul oma lühikeses elus juba olnud on. Hetkel on neljas nn. suurim töökoht. 1. 2015. aasta suvel töötasin Victoria kruiisilaeval, et praktiseerida rootsi keele oskust. Tol ajal käis laev Stockholmi ja Tallinna vahet. Ma pole kindel, kas praegu on sama. Ha-ha, nali naljaks. Praktiseerisin rohkem seda, kuidas tohutut viha enda sees hoida ja kokteile valmistada! Kusjuures teine neist on väga huvitav. Ma polnudki varem sellega kokku puutunud. Mis muidugi omakorda tegi õppimise ja päästerõngata vees hakkama saamise mitu korda raskemaks. Ja siis ma avastasin, et olen merehaige ja pikemat pidu ei olnudki. 2. 2016. aasta septembrist kuni 2017. aasta juunikuuni töötasin Noarootsi Põhikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. 3. 2017. juulikuust kuni 2018. aasta jaanuari alguseni töötasin Ameerikas lapsehoidjana 3-lapselises eestlaste perekonnas. 4. Alates 2018. aasta jaanuari viimasest nädalast olen end paariks kuuks 32. keskkooli põhikooli inglise keele õpetajana sisse seadnud. Vahel ikka jään mõtlema küll, et naljakas oli 19-aastasena õpetaja olla. Samamoodi on endiselt 21-aastasena veider õpetaja olla. Aga see-eest kuidagi enesekindlam tunne on sees peale esimest kogemust. Selle peale ütleks, et elu on ikka seiklus küll! See sissekanne tuli nüüd täiesti pilla-palla. Midagi ma otseselt ei organiseerinud ega ette mõelnud, millest jutustada. Kirjutasin, nagu sulest tuli. Avastasin veel palju teemasid, mida oleks põnev jagada ja proovin ka nendeni (kunagi, millalgi...) jõuda. Nagu veidi aimu võis saada, siis tööpäevadel olen tiheda graafikuga töömesilane ega jaksa koju tulles oma poollagunenud sülearvutitki avada. See lugu meenutab mulle kevadet. Kuidagi värske ja tärkav ja elurõõmus ja lootust andev lugu on see mu jaoks. Lihtsalt vahva!
Olge mõnusad ja head, järgmise korrani. :) |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |