Mu pealkirjad ei saaks enam ilmselgemad olla, eksole.
Viimased 2 nädalavahetust on olnud väga pikad, aga mõlemad täiesti erinevatel põhjustel. Eelmisel nädalavahetusel pidin 2 õhtut järjest tööpostil olema, ühel neist lausa kuni kella 1ni öösel. Seega paistis mulle see nädalavahetus väga pikk ja veniv. Pole viga, olen elus, lapsed on ka elus! Ja see ongi vist kõige tähtsam. See nädalavahetus on seepärast pikk, et tegelikult on see 4-päevane. Paljudel oli reedene päev töölt/koolist vaba ja sama lugu ka esmaspäevaga. Esmaspäev, 9. oktoober on siin Columbus Day; mingisugune püha, mille tähendust ma ei tea ja ei ole pidanud vajalikuks uurida ka. Võib-olla tulekski end nüüd harida. Võtsin end nüüd kätte, avasin uue vahelehe ja otsisin välja, mis see tänane püha endast kujutab. Oleksin võinud ise loogilised järeldused teha tegelikult, nimi ütleb nii mõndagi: Columbus Day, which is on the second Monday of October, remembers Christopher Columbus' arrival to the Americas on October 12, 1492. This holiday is controversial because the European settlement in the Americas led to the demise of the history and culture of the indigenous peoples. Lühidalt siis tähistatakse seda päeva, mil Christopher Columbus Ameerikasse jõudis. Reede ja pühapäev olid mul vabad, laupäeval hoidsin pisikesi inimhingesid 15h jutti elus. Ma ei tea, kuidas vanemad seda aastaid järjest teevad ja veel suudavad tööl käia või ise elus püsida. Müstiline. Reede õhtul enne intensiivset laupäeva otsustasin minna ühele üritusele, kus ma sain jälle tutavaks nii paljude lahedate inimestega. Olin taas hästi rõõmsalt ja ärevalt meelestatud. Näiteks 3 prantslannast Au Pairi, üks vene neiu, kes teeb hetkel ülemaailma reisi ja 35-aastane Georgetown'i ülikooli professor, kes on ülihumoorikas ja mitte kuidagi ei paista välja nagu 35. Tahan ka kunagi ülikooli astudes nii vinget õppejõudu endale. Ja muidugi kõige kihvtim oli see, kuidas keegi ei võtnud mind seal nagu ''alaealist'' või midagi sellist. Eestis oli mul tihti selline tunne, et osad inimesed panevad vanuse tõttu mingi mõttelise barjääri suhtlemise vahele, aga siin on asjad palju vabamad. Tore! Oli jälle üks nendest päevadest, kus mõtlesin, kui lahe on olla mina ja kui lahedad kõik teised inimesed on ja muidugi ülekõige lahedaim on see võimalus mul selliste inimestega tuttavaks saada. Väikesed asjad rikastavad nii palju ja mul on heameel, et vahel oskan neid hinnata. Pühapäev oli ka muide väga lahe päev! Peaks vist ära lugema, mitu korda ma juba ''lahe'' öelnud olen. Nagu näha, pole ma lingvistikas just kõige teravam pliiats ja kasutan ikka üht ja sama omadussõna iga asja kohta. Tagasitulles nüüd pühapäeva juurde; sain lõpuks kokku esimese eestlasega siin DCs, kes on ka veel minuvanune! Ma nüüd üritan meelde tuletada, kuidas me üksteise kontakti saime. Ma võin mõne faktiga puusse panna, aga vist oli nõnda, et GWUs(George Washington University) on üks (võrkpalli)treener, kes õppis koos minu pereisaga Colorados ülikoolis mitmeid aastaid tagasi. Ja siis pereisa sai teada, et selle treeneri käeall õpib üks eestlanna ja palus talle mu kontakti edasi anda. See vist toimus kõik augusti alguses. Mõtlesin, et juhhei, saan kohe alguses endale sõbra, kes veel eestlane takkaotsa. Tegelikult võttis Kristelil kena 2 kuud aega, et mulle kirjutada, sest ta sai mu kontakti just siis, kui tal oli kooli ja trenniga kõige-kõige intensiivsem aeg, seega ei tahtnud ja ei jõudnud ta oma energiavarusid millegi muu peale kulutada. Aga ühel päeval kirjutas ta mulle meili! Olin siis ise parasjagu Floridas, seega juhtus see juba kenad paar nädalat tagasi ja viimaks leidsime mõlemad aega, et kokku saada! Polegi midagi pikalt seletada, maruvahva oli! Ta on võrkpallur, nagu mainisin, ja võimalik, et saab mind ka mõnedesse trennidesse sebida, mis tähendab, et saan ka üle pika-pika aja võrkpalli mängida! See oleks ülekõige vingeim, ma täitsa igatsen seda. Ma muidugi ei taha mõelda ka, kui kehv ma teistega võrreldes olen, aga äkki nad annavad mulle andeks. Kristel on ise elanud siin vist nüüd 3 ja pool aastat, kui mul õigesti meelde jäi. Esialgu elas ja õppis teises osariigis ja millalgi kolis ümber Washington DCsse. Detsembris saab tal kahjuks kool läbi ja ta läheb Eestisse tagasi, aga loodetavasti (hoidke kõik pöidlad-varbad ristis!) saab ta siia kevadel mõneks ajaks kuhugi tööle tulla. Ilmselt olete kuulnud, kui ebainimlikult kulukas on USA ülikoolis õppimine, nii et ma alati kadestan neid välismaalasi, kes saavad seda endale lubada. Tema sai siia täisstipendiumi just seepärast, et ta mängib võrkpalli. Tihti kaetakse välisõpilaste kulud siis, kui neil on hea õppetulemus JA nad on mingis spordialas väga tugevad. Nõnda on lugu ka Kristeliga. Igatahes jalutasime me DC-le nii suure ringi peale, et kilomeetreid tuli kokku 10. Hästi-hästi tore oli jutustada ja ta mainis ka, kui tore on lõpuks eesti keeles rääkida! Ma küll natuke vastupidisel arvamusel, sest tahaks rohkem kohalikku keelt praktiseerida, aga sellega olin küll nõus, et hea on kedagi/midagi ilma piinlikkuseta kommenteerida või lihtsalt veidraid asju arutada nõnda, et teised aru ei saa. Rääkisime nii palju, et ma ei mäletagi enam, mis kõik meil teemaks tulid. Tema kool, minu töö, perekonnad, reisimine, suhted, toitumine (eriti USAs) ja mis muu kõik veel. Plaanime järgmisel nädalavahetusel ka kokku saada. Loodan, et kõik õnnestub ilusti ja kummalgi midagi ette ei satu! Vaikselt on märgata juba Halloweeni kaunistusi siin-seal. Muidugi ka suured poeletid on pühendatud selleteemalistele asjadele. Mina kavatsen Halloweenist kõik võtta; minna trick-or-treat-ima ja ühele Halloweeni people plaanin ka minna. Tundub nii lahe! Üks kõige huvitavamais pühasid üldse. Ah, jaa, sellega seoses, andke mulle ideid, kelleks ma end kehastuda võiks. Ma tahaks päriselt ka midagi hirmsat teha, mis muidugi ei nõuaks liiga palju raha. Jaaaaaa nüüd on mul ka järgmisel lennupiletid järgmiseks mini-puhkuseks olemas. Lähen tänupühade ajal jälle kuhugi. Asukoha jätan saladuseks. :P Tundub, et olen miski gripi/viiruse endale külge saanud, tänane öö oli kohutav. Ma ei saanud üldse magada ja nii halb on olla. Päeval proovisin ka uinakut teha, aga ei saanud. Selg valutab ja kõhus keerab, süüa väga ei taha. Lihased on ka kanged nagu vanal inimesel. Seega olen täna kodune ja suuresti ''voodine'' ka. Loodan, et tegu on jälle ühepäevase asjaga ja homseks on kõik probleemid haihtunud. Sai nüüd mitu-mitu teemat jälle ühte postitusse kokku vorbitud. Pilte mul seekord vist pakkuda polegi, oh ei. Meil siin muidu ilmad ikka soojad, soojemad kui Eesti suvel vast. Üldiselt püsivad kraadid üle 23 kraadi, eelmisel nädalavahetusel oli temperatuur lausa 30 kanti. Vot selline kliima mulle meeldibki! Veider mõelda, et... sügis on. Seniks jälle kõik. Olge vahvad!
1 Comment
Kärdu
10/11/2017 16:55:50
❤❤❤
Reply
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |