Alustan hoiatusega, et siit postitusest leiab sadu pilte! Eelmise kirjutise lõpuks olin nii väsinud, et ei tajunud enam, et tahtsin pilte ka juurde lisada, nii et panen siia eelmise postituse juurde käivad pildid. :) 5. päev 21. september. Sellel päeval ärkasin vara, et minna Miami lennujaama ja lennata sealt Orlandosse. Algne põhjus, miks ma üldse Orlandosse lendasin, oligi Young the Giant kontsert, aga nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis neid mul seekord näha ei õnnestunudki. Esialgu olin päris kurb ja arvasin, et suur osa mu reisist on rikutud, sest see oli väga oluline mu jaoks. Lõpuks võtsin end kokku ja mõtlesin, miks ma ikka lasen end asjal heidutada, mida ma muuta ei saa. Läks nii, siis läks, järelikult pidigi minema. Minu uueks majutajaks oli Tom Brasiiliast. Tema kodu ja selle asukoht olid kõige ilusamad, mis selle reisi jooksul kogeda sain, aga kogemus temaga kõige negatiivsem. Mul oli lausa oma tuba ja oma wc. Vahel mõtlen, miks inimestel on ''üle'' sellised suured osad oma kodust. Siis on mul jälle heameel, kui neid kasutatakse üllastel eesmärkidel ja pakutakse (tasuta) majutust. Ta kodu oli Baldwini järve ääres ja see piirkond oli nii ilus, rahulik ja kuidagi positiivse meeleoluga. Ma ei tundnud end ohustatuna ja lausa nautisin seal ringi kõndimist. Pealegi oli seal vähemalt võimalik ka kõndida, mitte ei pidanud kõikjale autoga liiklema. Ilmselt tekib teil küsimus, miks mu kogemus temaga negatiivne oli, kui kõik muu hea oli. Mis ma siin ikka keerutama hakkan, vastan parem otse ja ausalt ära, sest ma juba tean ette, et muidu saan selle kohta küsimusi. Suure tõenäosusega paistsin ma talle atraktiivsena, mistõttu ta arvas, et oleks okei mulle küsimata! lähenemiskatseid teha. Äärmiselt ebamugav oli. Ma niigi ei salli, kui inimesed mind puudutavad ja katsuvad ja kui seda teeb keegi võhivõõras, kes mulle isegi ei meeldi, on asi päris katastroofiline. Samas sellisteks asjadeks tuleb paratamatult valmis olla. Tegin talle õhtu jooksul selgeks, et ma ei taha temalt/temaga mitte mingisugustki füüsilist kontakti. Kuigi ta esialgu arvas, et ma õrritasin või tegin nalja, sai ta lõpuks minust aru, kui ma päris pahaseks sain. Ilmselt oli tal siis piinlik, sest kogu järgneva aja, mis ma seal ööbisin(2 päeva), nägin ma teda ainult 3 minutit kokku. Jätan selle nõmeda teema nüüd siia ja räägin parem, mis ma Orlandos siis õigupoolest tegin. Esimene päev lihtsalt jalutasin, tutvusin naabruskonnaga ja nautisin ilma. Õhtul näitas Tom mulle Disney Springs'i. Ma ei teagi, kuidas täpselt seletada, mis see on. Disney-teemaline koht, kus on palju poode, kohvikuid, restorane jms. Sellest päevast alates on mul kaameras hästi palju pilte, enne ma kaamerat väga kaasas ei tassinud, seega suur osa pilte on ka telefonist. Koht oli ilus ja tore ja ma olin nii põnevil nagu väike laps. Nägin kaugelt ka ilutulestikku, mis Disneyworldis õhtul lasti. 6. päev. 22. september. Kui ma peaksin oma reisist midagi enim esile tooma, siis oleks see 6. päev, sest ma pole mitte kunagi midagi nii vinget oma elus kogenud! Käsin Universali teemapargis. Ma ei oskagi seda kuidagi teisiti nimetada, proovin oma piltide ja seletustega piisavalt hea ülevaate anda. Universalil on 3 teemaparki: Island of Adventures, Universal Studios ja Volcano Bay; kaks esimest on tavaliste atraktsioonidega(lõbustuspargi moodi) pargid, aga viimane on veepark. Mina ostsin pileti kahte esimesse, sest mul oli Orlandos põhimõtteliselt ainult üks päev ja kahjuks ma ei saa end kaheks võis kolmeks rebida ega päevasse tunde juurde võluda; mingisugune valik tuli teha. Tegin selle otsuse alles piletikassas koos müüjaga läbiarutades, sest ta andis mulle ideid, mõtteid ja põhjendusi, mis tegid mu otsuse palju kergemaks. Mu kogu päevapilet kahes pargis läks kokku maksma vist 270 eurot. Ulme, ma tean!! Pole üldse imet, et ma pankrotis jälle olen. Eks mul oli ja on rahast natukene kahju, aga samas praegu mõtlen, et see oli täiesti väärt seda. Mulle tohutult meeldis see kõik ja kunagi hiljem isegi tahaksin ja raatsiksin ka uuesti minna. Olin seal terve päeva üksinda ja ma avastasin, kui väga ma nautisin seal üksinda olemist ja kui palju eeliseid see mulle andis. Island of Adventure pargis soetasin endale express-passi, mis kinnitas atraktsioonidele saamise ilma järjekorras passimiseta. Seal olid järjekorrad tavaliselt 30-60 minutit ootamist, aga express-passiga vast võib-olla 5. See oli ka mulle üsna vajalik, sest olin seal ainult ühe päeva ja kui juba läksin, siis pigem olla kindel, et saan kõik külastatud, kui et ootan ja ootan ja jäängi ootama ning pooled kohad jäävad külastamata. Samas oleks seal ka super olla kas kahekesi või neljakesi, aga üksinda olemine andis, nagu mainisin, mitmeid eeliseid. Universal Studios ma seda passi ei ostnud. Ma isegi ei tea, miks, aga see oli ainuõige mõte. Seal on sellised ootejärjekorrad nagu ''single rider'' ehk kui sa oled pargis üksinda, saad eelisjärjekorras sisse. Pole probleemi! Samuti ei käinud ma seal pargis selle tavalahtioleku ajal(ehk kella viieni õhtul), vaid ühel põhimõtteliselt lisaüritusel. Septembrist novembrini on seal Halloweeni-teemaline park, mis avatakse 18.30 ja suletakse 1 öösel, mille raames on siis park ära kaunistatud Halloweeni stiilis, ringi liiguvad ülilahedad tegelased, kes külastajaid hirmutavad ja avatakse 6 uut teemamaja. Iga teemamaja on tehtud mingi populaarse õudse filmi või sarja põhjal, kust sa kõnnid läbi justkui mingitest kindlatest stseenidest, kus sind hirmutavad seal näidelnud tegelaskujud. Keeruline seletada ja nendes majades sees pilte teha ei tohtinud. Universal Studio põhilised ja populaarseimad atraktsioonid olid lisaks teemamajadele ka õhtul sellel lisaüritusel avatud, seega polnud mul mõtet sinna parki päevapiletit osta. Pigem loobun lahjematest ja mitte nii tahetud atraktsioonidest selle Halloweeni teema nimel. Oli seda ka väärt! Ilmselt praegu tundub see jutt jube segane, aga siit tulevad pildid ja nende all ka täpsustavad kommentaarid. Peale seda äärmiselt vinget ja väljavahetamatut kogemust mõtlesin peas läbi ka paar nippi, mida ma oleksin teisiti teinud või lihtsalt mõned nipid, mida kõrvataha panna.
Ma tahaksin sinna kindlasti minna siis, kui on vähemalt 20+ kraadi, et saada ka veeatraktsioonidest osa. Seepärast soovitaksin ka selga panna/kaasa võtta ujumisriided ja nendega seal käia ja igaks juhuks miks ka mitte mõned vahetusriided. Pisikesest seljakotist piisab. Paljudele atraktsioonidele saab minna oma kotiga, osade juures on tasuta kapid, kuhu need selleks ajaks ära panna. Samuti võtaksin ma rohkem süüa ja juua kaasa, sest see on täiesti lubatud. Kellegi teisega oleks seal koos tohutult vinge piknikku pidada! Lahtised jalanõud, mis võivad märjaks minna! See oli mu suurim viga, mul olid kinnised tossud ja sokid ja mu varbad igatsesid värsket õhku. Arvan, et need ongi tähtsaimad tähelepanekud minu enda kogemuse põhjal. :) Nüüd ma saan ise ka sellest suurest teemapargi vaimustusest aru! 7. päev. 23. september. Ärkasin võrdlemisi vara, kuigi jõudsin päris hilja Tomi juurde tagasi. Terve eelneva päeva ma teda ei näinud ja see päev nägin ainult hommikul enne seda, kui ta toast väljus ja sõbraga kuhugi läks. Mul polnud selleks päevaks kindlaid plaane, niisiis jalutasin jälle järve ääres ringi ja ostsin endale muidugi ühe smuuti. Mis päev oleks Alicel ilma smuutita. Õnnetu päev. Siis leppisin ühe Egiptuse päritolu meesterahvaga kokku, et kohtume ja lähme sööma. Ta pakkus mulle samuti Orlandos majutust, aga kuidagi ma pidin oma valiku tegema. Samas niisama tuttavaks saada oli ka tore. Ta oli hästi sõbralik ja rääkis palju huvitavaid jutte oma elust ja Egiptusest. Järgmine kord, kui peaksin Orlandosse minema, siis ma ilmselt ööbiksin tema juures. Ta oli parasjagu ühe oma külalisega, Jelenaga Venemaalt, kelle ta kaasa võttis. Nende suhtlus omavahel oli üsna keeruline ja naljakas, sest Jelena inglise keel oli päris puudulik ja ta lootsin, et ma oskan vene keelt rääkida... see selleks, muidugi. Niisiis jalutasime kolmekesi ringi ja käisime ühes tohutult lahedas ja siiamaani ühes odavaimas kohas söömas. See oli buffee stiilis kohvik, kus said 9 dollari eest võtta nii palju, kui vähegi tahtsid. Imeline! Ja toit oli superhea ja minusugusele ''pirtsakale'' leidus seal ka palju sobivat. Olime mõned tunnid jalutanud, söönud ja jutustanud, kui mul oligi juba vaikselt aeg hakata tagasi Miami poole suunduma. Sõitsin Uberiga Tomi juurde tagasi, et võtta oma asjad ja talle head aega öelda. Tom oli mu peale solvunud, et ma temaga peale esimest õhtut rohkem väljas ei käinud ja et ma teda piisavalt sümpaatseks ei pidanud, niisiis lukustas ta end oma tuppa ja ignoreeris mind ega öelnud mulle nägemistki. Mis seal's ikka, tegi tegelikult minu elu natukene kergemaks, ma ei pidanud end liiga ebamugavalt tundma. Pärast muidugi vabandas, et magas. Ja siis veel hiljem hakkas mind süüdistama, et olin lugupidamatu külaline, aga mida iganes. Ta ise oli lugupidamatu võõrustaja. Inimesi on kõiksuguseid. Naljakas. Sõit tagasi Miamisse möödus kiiresti ja viperusteta. Oli aeg minu kahe viimase öö jaoks, puhkusereis hakkaski vaikselt lõpusirgele jõudma. Seekordne Uberisõit oli jälle üks naljanumber, sest juht rääkis hispaania keelt ja inglise keelt üldse ei mõiganud. Siis tekkis seal ühe teise sõitjaga probleem, kus juht ja sõitja kordamööda vaidlesid mõlemad oma keeles, sest ühe telefon näitas, et teine katkestas sõidu ja vastupidi. Keeruline ja kurb olukord, aga mina õnneks jõudsin kohale probleemideta. Vähemalt nii ma arvasin. Uus host oli Anderson. Olin ta maja ees, kirjutasin talle, et olen kohal. Paar minutit ei mingit vastust. Hmm, okei. Proovisin helistada, aga endiselt mitte mingit vastust. Hakkas natuke hirmus, sest õues oli pime ja ma päris täpselt ei teadnud, kus ma olen. Mõtlesin juba varuplaani ja teadsin, et võin Diego juurde tagasi minna, kui mul seda vähegi vaja on. Lõpuks aga tuli Anderson välja ja vabandas, et ootama pidin. Tegelikult ootasin vist ainult 5 minutit. Pole ju üldse hullu. Inimene võis ju käia kas vetsus või ma ei tea, mida iganes, täiesti normaalne. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib liiga palju mõelda. Tegelikult, ütlen kiiruga välja, oli Anderson mu lemmikhost peale Diego! Ta on samuti pärit Colombiast. Ma ei tea, mis värk nende hispaania keelt kõnelevate Lõuna-Ameeriklastega on, aga juhtus nii. Ta on nii lahe inimene ja me klappisime omavahel päris kiiresti. Meie muusikastiil osutus sarnaseks, nii et tutvustasime teineteisele head muusikat, rääkisime elust-olust oma kodumaades ja lihtsalt tutvusime. Mingi aeg käisime korraks väljas süüa võtmas ja tulime tagasi. Tegime ekspromtplaanid, et järgmisel päeval lähme veeparki. 8. päev. 24. september. Mõeldud-tehtud. Ärkasime veepargi plaani jaoks varem, hüppasime ta autosse ja sõitsime sinna. Minu esimene veepargikülastus ka. Mu ainus veepargile sarnane külastus on olnud Kalev Spa veekeskus. Seega ei saanud neid kaht omavahel võrreldagi. Mul kahjuks pole sellest pilte, sest mis ma ikka pildistan veepargis. Keeruline. Igatahes oli meil väga lõbus ja sain erinevatest superhirmsatest veetorudest alla lasta ja olen isegi elus! Peale veeparki sõitsime tagasi Miamisse ja käisime kahel erineval avaõhumarketil, kus oli elav muusika, palju värsket toitu ja käsitöökaupa. Lihtsalt nii mõnus õhtu oli seal ringi jalutada. Olen täiesti kindel, et jääme Andersoniga veel edaspidi suhtlema! Seepärast mulle couchsurfing meeldibki. Kunagi ei tea, missuguse kogemuse või tuttava sealt leiab. Hiljem läksime veel randa jalutama, sest ma polnud õhtuses/öises Miami rannapiirkonnas käinudki ja ta üritas mulle väita, et siis on kõik teistsugune. Tal oli õigus. See oli palju elavam, seal oli nii palju värve ja melu. Unustasin muidugi oma kaamera koju ja sellest mul pilte polegi. Sellegipoolest jäi mulle meelde, kuidas seal tundus olevat tavaline see, kui iniemsed kõndisid ringi ja endal oli madu kaelas. No... misasja? See oli jälle uudne kogemus ja pani mind päris palju itsitama. Millegi pärast, muidugi õnneks, ma neid madusid ei kartnud. Aga milleks? Ilmselt mõni rahanurumise nipp. Ja siis nägin mitut inimest, kellel polnud käsi ja nad joonistasin varbaga. Issanda loomaaed Miamis on eriti kirju. Kohtasin ikka kõike ja kõiki. 9. päev. 25. september. Viimane päev. Magasin üsna vähe, aga ärkasin päris värskelt. Vedelesin natukene niisama ja toimetasin omaette. Kuna oli esmaspäev, siis Anderson oli juba tööle läinud, kui ma ärkasin. Käisin üksinda ringi jalutamas ja nautisin neid viimaseid tunde Floridas. Kusjuures Anderson oli veel nii lahke, et töölt koju tulles viis ta mind isegi lennujaama ära. Tagasilend oli üsna hilja õhtul ja ma olin päris väsinud, nii et sain enamiku ajast lennukis magada, mille üle on mul heameel, sest tavaliselt seda ei juhtu. Sain veel aknaaluse koha ja terve isterea endale valdusesse. Mitte, et ma seda kasutanud oleksin, aga mugavam oli ikka. Tagasilennul viskasin ka pardatöötajad mõne killu mu õhtusse, nii et sain edukalt öelda, et kõik sõidud Ameerikas on olnud lõbusad ja toredad. Ja ongi kõik. Minu puhkuseseikluste romaan on nüüdseks lõpukorral. Väga põnev, omanäoline ja kirju reis oli. Vot nõnda ma seda kirjeldaksin. Pluss veel lisaksin selle, et vajan puhkusest puhkust. Olen kaks päeva nüüd täielikult zombie olnud, kuigi unetunde on normaalselt jagunud. DCsse on suvi tagasi tulnud ja päeval on jälle vähemalt 26 kraadi sooja. Lausa uskumatu on mõelda, et tegelikult algab selle nädala lõpus juba oktoober. Mul on tunne, et siinne sügis võib mulle isegi meeldima hakata. Ma pole kunagi muidu suur sügisefänn olnud, aga see on ilmselt suuresti olnud seoses sellega, et sügis=kool. Järgmiste seiklusteni!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |