Just siis, kui mõtled, et hakkad tihemini kirjutada, lööb elu sulle panniga näkku. See pidi siin olema üks lahe metafoor sellest, et asjad ei õnnestu alati nii, kuidas ise tahaks. Siis tuleb võtta pann ja lüüa elule tagasi. Tavaliselt ma ütleks, et vägivald pole lahendus, aga see peab küll nüüd üks erand olema. Võtke hoopis algatuseks üks pilt minust. Kellele ma ikka oma riideid näitan kui mitte teile? Mu meelest nägin lahe välja, aga keegi teine ei teadnud, et juuksed olid kinni seepärast, et need olid nii mustad. Ja iga kord hoian hinge kinni, et keegi sisse ei kõnniks, kui ma vetsus pilti teen. Piinlik. Õnneks võin öelda kohe, et te pole liiga paljust ilma jäänud. Üle-eelmisel nädalal ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Kuidagi väga kehv nädal oli, mul puudus igasugune energiavaru ja motivatsioon, et kasvõi end toast välja liigutada, nii et vegeteerisin selle aja lihtsalt maha. Kuigi just liigutamine oleks olnud see, mis oleks igas mõttes mulle parem olnud. Mida vähem end tegevuses hoida, seda kergem on mõistusel uitama minna kuhugi väga nõmedatesse kohtadesse. Olgem siis targemad kui mina ja paha tujuga tehke midagi, liigutage ennast. Aga eelmisel nädalal veetsin ühe hästi toreda päeva Kristeliga! Otsustasime, et lähme ühele Halloweeni-teemalisele jalutustuurile, mis maksis 25 dollarit. Ei olnud seda väärt; meile jäi sellest lugedes hoopis kuidagi teistsugune mulje, et see on hirmus või ma ei teagi täpselt, mis. Tegelikkuses jalutasime lihtsalt mööda Georgetowni linnaosa ringi, kuulates ajalugu erinevatest hoonetest, mis siis kellegi arust väidetavalt kummitab. Vähemalt giid ise oli päris muhe ja vahva sarkasmiga mees. Küll aga pole mul kahjuks 90-95% infost enam meeles. Järelikult polnud piisavalt hea/huvitav. Seega ei oska teile selle kohta midagi väga rääkida. Poole tuuri pealt nägin pitsakohvikut, kust tuli mul ja Kristelil mõte peale seda jalutuskäiku minna pitsat sööma. Mõeldud-tehtud! Ülihea pitsa oli. Saime tasuta juua kah. See tegelikult oli pigem stiilis võtsime-tasuta-juua-kah. Ameerikas on paljudes kohvikutes ja söögikohtades joogisüsteem veidi teine. Ütled kassas, et tahad juua, siis nad annavad sulle topsi, millega sa kõnnid joogileti juurde, kus on mitu masinat erinevate maitsetega; seega sealt valid endale meelepärase joogi. Vesi on klientidele tasuta. Samuti on sul õigus oma topsi uuesti tasuta täita. Meil oli selline olukord, et vee oma seal ei töötanud, seega võtsime hoopis mõne karastusjoogi. Ja ei maksnud selle eest. Ma vist jõin üldse 3-4 topsitäit ära. Halvim otsus üldse, mu kõht valutas pärast päääris kaua. Ma juba unustasin, enne seda tuuri käisime üldse ühes uues, värskelt avatud kohas ühe jõe ääres. Meil oli seal umbes 15 minutit aega, sest me avastasime, et muidu jääme tuurile hiljaks. Tegime paar pilti ja tulime tulema. Vähemalt teame nüüd, kuhu tagasi minna. Paistis väga mõnus piirkond olevat. Peale toidupausi jalutasime ringi ja rääkisime lihtsalt kõigest, mis ette juhtus. Ausalt, mul on nii-ii heameel, et ma Kristeliga tuttavaks sain, sest ma ei tea, mis ma muidu poole oma ajaga peale hakkaksin. Pealegi, see oli tohutu vedamine, et me omavahel ka nii hästi läbi saame! Lõpuks jõudsime jõe äärde, kus tegime pausi ja istusime maha ja rääkisime veel rohkem, kus me avastasime, et kaks täiesti erinevas olukorras eestlast tunnevad emotsionaalselt ikka samasuguseid raskuseid ja millegipärast oli see mulle kuidagi üllatav. Aga ka kergendav. Ma loodan, et talle ka. Peale seda jalutasime veidi veel ja siis läks iga roju oma koju. Kell oli palju ja uni hingas kuklasse. Sellel kolmapäeval käisin ma, trummipõrin palun, võrkpalli trennis!!! See lausa vääribki kolme hüüumärki. Kristeli kool, GWU(George Washington University) teeb aeg-ajalt selliseid avatud uste laadseid trenne, et kohale võivad tulla kõik, olenemata sellest, mis tase mängijal on. Maksad pisikese 10 dollarit sissepääsutasu, sest 3 treenerit kulutavad seal ikka oma lisa aega, aga selle eest saad 2 tundi mängida ja mitu uut tuttavat. Mina tagasihoidliku eestlasena väga kohe kellegagi sidemeid looma ei jooksnud, aga väga avasüli võeti mind kohe mängu küll, mis on ju ainult tore. Õnneks mu tore Kristel sai minuga enne kokku, tegime pisikese eine, ja siis ta saatis mu trennimajja ära kah, ma poleks ise osanud kohale minna. Kaardi abiga oleks vast jõudnud, aga ma oleks 100% valest uksest sisse läinud. Okouu, piinlik. Ma kardan piinlikke olukordasid nagu tuld vist. Igatahes, trennist nüüd kah. Jube-jube mõnus oli! Tahaksin nii väga juba veel. Võiksin saada mitu korda nädalas mängida. Muide, olin alguses super üllatunud selle peale, kui head oskused mul veel alles olid. Servid ja võrgul löömine olid nii superhead, aga hiljem tuli välja, et tegu oli algaja õnnega. See juhtus ainult enne ametliku trenniaja algust. Pealegi ei teinud ma üldse end soojaks ega midagi, nii et järgnevad 3 päeva tundsin end kohutavalt ja iga pisemgi lihas, mille olemasolust ma midagi varem ei teadnud, andis kehas tunda. Njah, järgnevates mängudes ma olin suuresti lihtsalt kohatäitja, sest kui ma püüdsin midagi teha, läks see lihtsalt metsa. Aga ma annan endale andeks, siiski pikk paus on vahel olnud. See trenn oli täpselt see, mis mu päevast veel puudu oli ja ma vist pean ikka leidma endale mõne kindlama võrkpallitrenni. Loodan, et teil oli tore mu võrkpalli ahastust-armastust lugeda. Tundub mulle kuidagi jube lamp asi, millest kirjutada. Aga, hei, siin ma olen ja kirjutan. Ärge parem küsige. Selle nädala sees esines Washington DC Kennedy keskuses muide üks Eesti bänd Trad.Attack! Ma panen nende ühe laulu ka siia. Väga mõnus kontsert oli ja see keskus oli ka ise imeilus, ma polnud seal varem käinudki. Ainsana valmistas pettumust see, et minu lemmiklugu ei esitatud. Nädalavahetuse veetsin uhkes üksinduses ja tänu sellele uhkusele või üksindusele, ma nüüd ei teagi, sattusin ma igatahes ühele huvitavale üritusele DCs. Ma väga täpselt ei uurinud, mis see endast kujutas, aga nii palju, nagu ma aru sain, siis oli tegemist annetusüritusega leukeemia- ja muu vähihaigete raviks ja toetuseks. See oli nagu mingi võistlus, seal oli palju erinevaid tiime, igal tiimil oma telk, oma kraam(nt särgid/mütsid) ja siis... rohkem ma ei teagi. Igatahes tean seda, et kui mingit tiimi rahaliselt toetada, saadi vastu üks latern. Kui pimedaks läks, süütasid kõik need inimesed oma laternad ja käisid ühe pooleteise miili pikkuse auringi. Laternaid olid kolme värvi: punaseid, valgeid ja kollaseid, ja iga värv tähendab eri asja, aga ma ausalt öeldes ei oska teid harida selle kohalt, sest ma isegi ei tea, mida iga värv tähistas. See selleks, vähemalt oli ilus ja tore. Ilmade üle siin kurta ei saa. Tean, et Eesti ilma üle saab. Ma ei ole üldse kade, ausalt. Täna, 22. oktoobril, oli päeval päikese käes vist lausa 25 kraadi. Tegelikult on juba jahedam ka ja mul on alati vähemalt üks jakk kaasas, täna oli kaks(kampsun ja teksatagi). Nii, kui päike peitu läheb, vajan mina kampsunit. Öösel on temperatuur alla 10 kraadi, mis muudab hommikud ja õhtud ikka päris jahedaks. Selle eest on õhk kuidagi värskem ja mitte nii paks. Täitsa mõnus.
Järgmise korrani!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |