Täna oli mul üks suur helluspäev. Eks sellel oli ilmselt mitu põhjust: üle (vist rohkem kui) 2 nädala oli mul esimene päev, kus sain magada nii kaua, kui ise tahtsin, ja lihtsalt omaette üksinda toimetada ja olla ja omi mõtteid mõelda. Seepärast tundus kõik täna nii hea, tore, ilus ja meeldiv. Tore ju, kui vahelduseks hallidele ja nõmedatele päevadele selliseid hetki ka endas leida suudan. Kõik inimesed tundusid järsku hästi toredad ja kallid. Naljakas lausa. Tegelikult ütles Kärt mulle, et ma võiksin tihemini kirjutada; kasvõi teha lühemaid postitusi ja lobiseda niisama, aga et oleks vähemalt mingit juttu. Püüan end parandada! Niisiis tulingi siia omi mõtteid jagama enne, kui magama lähen. Selleks ajaks, kui ma postitanud olen, on teil seal juba tore varahommik. Okei, võib-olla mitte nii tore, sest esmaspäev on. Aga äkki mu blogi teeb toredamaks! Ja muide, mu vanaema kirjutab mulle aeg-ajalt meile, kus ta räägib, mis ta mu blogist huvitavat leidnud on ja kuidas tal endal läheb ja see on alati kõige armsam asi mu päevas. Aitäh! Teen ühe follow-up ülevaate sellest, kuidas läheb minul, Karolynel ja Mariyal tänasel päeval. Karolyne on see vahva prantslanna, kellega esimese majutaja juures tuttavaks sain. Mariya on venelanna, kellega samas kohas tuttavaks sain. Olen nende mõlemaga vahelduva eduga suhelnud. Mariyaga küll vähem, aga täna ta kirjutas mulle just üle nädalakese ja see oli väga tore temast. Selle pärast tuligi mul mõte jagada seda, kuidas 3 neiu elud lähevad peale ühise tee käimist. Mina, nagu te teate, olen tagasi tulnud oma koju, DCsse. Töötan üsna palju, muu aja vegeteerin suurema osast niisama. Jalutan ringi ja naudin seda kohta, mis aina rohkem kodusemaks ja tavalisemaks mu jaoks muutub. Karolyne on tänaseks jõudnud Kuubale. Ta veedab seal ühe kuukese ja siis suundub edasi Mehhikosse. Tean seda, et tal pole väga palju netti, nii et meie vestlused on alati hästi kiired ja jäävad pooleli ning jätkuvad siis, kui ta netti leiab. Muidu tundub, et talle meeldib ja tal läheb väga hästi. Mariya on tagasi Venemaal oma igapäevase elu juures. Enne tagasiminekut käis ta veel New Orleansis, kus ta kohtus ühe laheda majutajaga, kes oli kunstidisainer ja joogaõpetaja, nii et nende päevad möödusid väga lustakalt. Nad käisid isegi naljakates kostüümides kahekesi tänaval tantsimas. Vot need on lood, mida ma teistelt kuulda tahan. Üks asi, mis ma tähele panin, mis meil kõigil ühine oli, oli üks halb kogemus majutajaga. Kõik sattusime mingi pooletoobise otsa, kes arvas, et naissoost isik on tunnete ja emotsioonideta kehatükk, kellega võib teha, mis tahes. Küll aga liiga palju üle piiri ükski neist ei läinud ja kõik oleme elus ja terved! Nii palju siis naisena reisimise privileegidest. Eks igal asjal olegi omad plussid ja miinused. Ja veidi nartsissismi: Paar päeva peale tagasi jõudmist DCsse sain Erikaga kokku. Mul polegi siin mingit pikka juttu, kui ainult see, et hakkasime arutama ja mõtlema, kui kiiresti aeg liigub. Kohe-kohe tulevad aasta suurpidustused; alustades tagasihoidlikuma(ha-ha) Halloweeniga, millele järgneb ameeriklastele väga südamelähedane Thanksgiving(tänupüha), siis jõulud ning siis juba aastavahetus. Ja ongi 2017 läbi. Sellega markeerub ka umbes pool aastat meie Au-Pairi elust, mis tähendab seda, et siis saab juba selle nö vahetusaasta lõppu käega katsuda. Ja see on nii kurb, sest aeg lendab liiga kiiresti! Praeguse seisukoha järgi ei taha ma siit ära minna. Eks muidugi näis, mis ma ütlen 3 või 6 kuu pärast. He-hee, tuli üks naljakas olukord meelde, mis täna juhtus. Otsustasin Georgetowni jalutada, sest sellest olid kenad paar nädalat möödas, kui sinna viimati sattusin. Ikka nii ilus ja mõnus koht, et rõõm oli seda taasavastada. Istusin pingil, kuulasin üht tänavamuusikut, püüdsin päikesekiiri ja vaatasin inimesi. Järsku tuleb mu juurde üks meesterahvas: ''Hey! I just wanted to let you know, that I think you look very cute.'' ehk siis ta astus ligi ja andis teada, et ma näen tema arvates armas välja. Noh, mis sa nüüd... olin täna oma riidestiilivalikuga väga rahul, aga näonahk on automaatselt peale reisilt tagasi tulekut jälle kohutav, seega ma ise ei tundnud end just kõige armsamana. Mul võttis mõned sekundid aega, kui ma sain aru, et... ta on mulle ühe korra samas kohas samamoodi juba ligi astunud. Ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, aga ma eeldan küll. Eelmisel korral vahetasime numbreid ja natukene saatsime sõnumeid ka, aga lõpuks ma lihtsalt unustasin vastata ja siis enam ei viitsinud ja nüüd on sellest möödas 2 kuud, kui ta mind esimene kord nägi. Ta ise vist ei mäletanud esialgu, aga pärast küll. Kustutasin kiirelt ta kontakti telefonist, et mingi nõme vabandus välja mõelda, mitte lihtsalt öelda: ''Sorri, ma unustasin vastata ja siis ei viitsinud enam.'' Tegelikult on täitsa tore noormees, aga ma ütlesin talle, et mul on poiss-sõber olemas, et ta üleliigselt palju lootma ei hakkaks. Oh, jah. Olen alles tegelane küll. Istusime ja jutustasime natukene, kuigi ma tahtsin üksinda olla. Samas, pole viga, tore oli. Kiire ülevaade ka: ta nimi on Hoai(häälda nagu Hawaii), ta õpib IT-d, pärit Vietnamist, 27-aastane. Ps, minust lühem. Vot sellised asjad kipuvad siin minuga iga natukene aja tagant juhtuma. Lisabki veidi vürtsi mu tagasihoidliku eestlase ellu juurde. Täna päeval oli ainult 20-21 kraadi sooja. Tean, et pooled eestlased ainult unistaksid hetkel sellisest temperatuurist väljas, aga ma ütlen ausalt, mul oli täiesti jahe! Asi on ametlik, olen ilma poolt ära hellitatud! Mul oli seljas kleit, kinnised jalanõud ja peal teksatagi(illustreeriv pilt üleval pool), seega ei ütleks, et oleksin eriti õhukeselt riides olnud. Aga nii, kui päike peitu läks, tulid mul külmavärinad, ninast hakkas vaikselt tatti voolama ja tekkis tunne, et tahaks salli kaela panna. Kujutate te ette! Eriti kurb. Siis vaatasin ilmateadet Miamis ja seal on ikka need toredad 32 kraadi sooja. Vist igatsen. Lõpetuseks kiire ülevaade sellest, kuidas mul räppari Metsakutsu #0kuni100 üleskutsega läks. Tegin veidi sohki, sest viimased kilomeetrid/miilid jooksin alles täna, 1. oktoobril. Küll aga ma ei näe tegelikult, et see oleks väga ebaaus, sest algus sai tehtud 6. septembril. Statistikat: kokku jooksin 103.1 kilomeetrit, üleskutse kestis mu jaoks 26 päeva, millest 21 päeval jooksin ja 5 päeval ei jooksnud üldse. Natukene segas see puhkus ka vahepeal, aga sain tehtud. Umbkaudne keskmine: 5 km päevas. Hullult raske ja nõme, sest mulle endiselt ei meeldi jooksmine, aga olen enda üle tohutult uhke! Ja kõige-kõige lõpetuseks lisan siia laulu, mis vist igavesti meenutab mulle Florida reisi ja eriti Miamit, sest seal mu mõlemad majutajad lasid mulle seda laulu. Mõlemad majutajad on Colombiast pärit ja laulu esitaja J. Balvin on ka! Mul on tunne, et see on praegu selline popp raadiomuusika Eestis, aga mul pole aimugi. Tean seda, et Eestis ma seda kunagi ei kuulaks ja see ei meeldiks mulle. Naljakalt palju oleneb, kes, millal ja kus sulle mõnd laulu tutvustab. Praegu see mulle igatahes meeldib. Olge mõnusad! Teie Äll.
2 Comments
Merili
10/6/2017 23:55:03
ma olen kahe käega selle poolt, et katsu tihedamini kirjutada, kui aega on! kallidpaid
Reply
Alice
10/9/2017 23:59:01
Jehhuu, mu esimene kommentaar siin blogis! Aitäh. Katsun end parandada. :)
Reply
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |