Hei, hei ja head septembrit! Mul on septembri üle ainult kahel põhjusel heameel: üle 13 aasta ei pea ma esimest korda septembris oma jalga koolimajja tõstma ja samuti on ilmad siiski valdavalt 25 kraadi. :) Täpselt nii, nagu mulle meeldib. *Jätkan nüüd 24h hiljem kirjutamist ja õhtul keeras ilm ikka vihmaseks ja äikesetormiseks. Noniiiii, olen jõudnud faasi, kus unustan kirjutada, lükkan seda edasi või mul polegi midagi kirjutada. Tegelikult vist ikka on küll, aga millegi pärast ma polegi seda teinud. Mõned vabandused leian kah. Hakkasin uut seriaali vaatama: ''How to get away with murder'' ehk tõlkes kohmakalt: kuidas mõrvaga pääseda. See võtab mu päevadest viimasel ajal päris mitu tundi. Muide, seriaal ise on päris hea. Nüüd, teisipäeval, 5. septembril kohaliku aja järgi kell 10 õhtul (ehk siis Eestis juba 6. sept) algab ühe mu lemmikseriaali, ''American horror story'', uus osa, seega olen juba päris põnevil. Täpselt nädal hiljem algab ''Mr. Robot'' ka ja siis mul polegi enam elu väljaspool koduseinu ja arvuti/teleriekraani. Avastasin, et kirjutasin viimati 2 nädalat tagasi. Tunnistan, päris piinlik. Aga samas ka jälle ehe näide sellest, kuidas mu aeg siin lendab. Nüüd pigistan jälle veidi une arvelt, et mitte seda edasi lükata ja unarusse jätta. 24. augustil sain endale uue sõbranna. Noh, ehk siis tavalise eestlaste mõistes tuttava. Tema nimi on Kristyna, ta sai alles juunis 20(esimene, kes on minust noorem!!!) ja ta on pärit Tšehhist. Ta on oma pikendusaastal sama pere juures, st ta on juba ühe aasta siin olnud ja on ühe aasta veel. Täpsemalt 9 kuud. Kuna tema kõik sõbrad olid ainult ühe aasta siin, siis nende aasta oli juba läbi saanud ja kõik suundusid koju tagasi. Ta jäi samamoodi üksikuks ja õnnetuks nagu mina. Siis me leidsime teineteist, aitäh Facebook. Meie esimene kokkusaamine oli tore, aga sealt edasi toimus natukene naljanumbrit, aga see oli vaid mingisuguse tehnoloogia trikk meie üle. Ta tuli mulle autoga järgi ja me käisime, trummipõrin, üllatus-üllatus: mu lemmikus smuutikohvikus South Block. Talle meeldis see ka, nii et oli väärt minek. Me istusime kuskil pingil ja jutustasime päris pikalt. Kristyna leidis endale paar kuud tagasi siit kaaslase, kes kusjuures on samas koolis tööl, kuhu ta oma pere ühe lastest igapäevaselt viib. Täpselt nagu mingi filmistsenaarium. Ta ise viskas ka selle üle nalja. Igatahes oli meil väga palju rääkida ja me paistsime mõlemad üksteisega nö klikkivat. Leppisime kokku, et lähme nädalavahetusel kuhugi ja teeme vahelduseks midagi toredat. Jõudis kätte nädalavahetus, ma polnud Kristynast midagi kuulnud ja otsustasin talle saata sõnumi, mis plaan on. Ootasin poolteist nädalat, aga ma ei saanud temalt mingit vastust. Ei sõnumi näol ega Facebookis. Olin siis jälle omaette natukene pettunud ja mossis, sest ma arvasin tõesti, et me sobisime. Ühel päeval siis otsustasin, et mis mul ikka kaotada on, ma parem kirjutan talle uuesti. Küsisin, kuidas läheb ja mainisin, et kurb, et me too nädalavahetus midagi ette ei võtnud ja et ta mu sõnumile ei vastanud. Tema vastas sellepeale, et ta vastas mu sõnumile ja saatis ekraanipildi sõnumivastusest. Mina kontrollisin oma sõnumeid... ja mulle pole see kohale tulnud, kuigi tema telefon näitas, et see on saadetud. Seega tema arvas, et ma solvusin ta peale, et me nädalavahetusel kokku ei saanud ja mina arvasin, et ta lihtsalt ignoreeris mind, sest ei leidnud mind piisavalt lahe olevat, aga tegelikult mängisid meie telefonid või võrguühendused mäkra ja ei edastanud tema sõnumit mulle. Siis aga oli meil heameel, et selle probleemi lahendatud saime ja tegime uued plaanid. Ma veel ei tea täpselt, mis me ette võtame, aga... eks paistab. Ühel huvitaval päeval liitusin ühe huvitava grupiga Facebookis- ''Welcome2DC''. Meeleheitel Alice teeb meeleheitel asju. Olen mõelnud mitu korda, et teen siin asju, mida ealeski Eestis ei teeks. Eesti on liiga väike ja kõik teavad kõiki ja kõik saavad teada, mida ma teen, isegi, kui ma seda ei taha. Teisel huvitaval päeval lõi grupi omanik Alex ühe huvitava ürituse nimega ''Speed-dating'' ehk kiirkohting. Mõtlesin, et teate, mis seal ikka. Miks mitte teha midagi, mida ma pole kunagi teinud. Ja huvitaval kolmandal päeval leidsin end juba sealt ürituselt. See toimus värskes õhus, ühes pargis. Korraldaja tegi veidi ka osalejatega eeltööd, et selgitada välja pisikesed sarnasused, et oleks kergem suvaliselt paare teha. Noh, näiteks, et vähemalt mõlema vanuse eelistusedki oma partneri osas klapiksid. Teate, nali naljaks, aga ma olin ainus osaleja, nii palju, kui teistel tagasisidet kuulsin, kellel läks see kogemus pigem ebameeldivalt. Mida see endast üldse kujutas? Alex pani siis minimaalsete teadmiste järgi kokku paarid ja andis paaridele paberilehe, kus oli peal 36 küsimust, mida teineteiselt küsida ja mille üle pikemalt arutada saab ja kuidas võõrast kiiremini tundma õppida. Ei, seal ei olnud ühtegi seksuaalset küsimust sees, olgem ikka mõistlikud. Seal olid pigem sellised elulised ja sügavamõttelised küsimused. Kasvõi näiteks see, et kelle surm perekonnas sind kõige enam häiriks ja miks. Miks oli mu kogemus pigem ebameeldiv? Sest, noh... oeh. Sain paariliseks endale ühe 27-aastase meesterahva, kes paistis olevat selline tagasihoidlik introvert. Sain tema kohta teada seda, et ta on vaimselt natukene haige ja ta varjab seda oma bossi eest, sest kui ta bossile räägiks, siis see läheks seadusega vastuollu ja ta oleks sunnitud vallandama. Võttes arvesse seda, et ta tööl ongi ainult tema... ja ta boss. Samuti oli tal sellel aastal elu esimene suudlus, kusjuures naisterahvas oli talle märkinud, et tegu oli kehva suudlusega. Siis ta rääkis veel sellest, kuidas ta peres on suured probleemid, enamasti täiesti tavaliselt ameeriklaste pseudoprobleemid. Peale selle tuli välja, et ta isa on alkohoolik ja seetõttu pole tema kunagi purjus olnud, sest ta näeb, kui halvaks inimeseks ta isa purjuspäi muutub. Vahel on mul tunne, et ma lihtsalt komistan selliste... kuidas ma ütlengi... teistsuguste inimeste otsa. Vahel tekib tunne, nagu ma oleksin neid kohustatud aitama. Mina aga endast midagi nii ei rääkinud, mõtlesin suurema osa tekstist lihtsalt välja ja presenteerisin nii, nagu juhtus. Pealegi, ta väitis mulle, et taon pigem ekstravert, aga ta kehakeelest oli selgelt välja lugeda introvertsust. Ta lihtsalt tahab olla ekstavert. Peale neid 36 küsimust paluti meil 2 minutit käest kinni hoida ja midagi ütlemata teineseisele silma vaadata. Teate, mis ma vaatasin? Enda peegeldust tema silmamunalt. Hea kerge oli keskenduda peale seda, kui ma avastasin, kui ebamugavalt ta ennast tunneb, sest ta lõug värises ja silmad käisid kogu aeg edasi-tagasi. Nii, et, noh, mis ma öelda oskan. Jälle üks kogemus juures, eksole. Naljapärast teeksin uuesti küll, aga... oskaksin rohkem arvestada. See-eest aga kuulsin pärast teistelt naistelt, kui toredad ja muhedad nende kaaslased olid ja kuidas nad ikka numbreid vahetasid jnejne. Mu kaaslane leidis mind ka Facebookist üles, aga minu jaoks on juba liiga ebamugav edasi suhelda. Äkki ta ei saanud selle ürituse mõttest aru ja arvabki nüüd, et me võiks paar olla. :D Ma ei tea, naljakas on, noh. Peale seda üritust jäid 7 naist (k.a mina) + korraldaja rääkima, et võiks midagi edasi teha ja kuhugi minna. Suund oli baari. Mõtlesin pikalt, kas ma peaksin mainima, et ma alla 21 olen ja juhul, kui keegi mu isikutunnistust peaks uksel küsima, siis pean kõikidele tsau ütlema ja koju minema. Jätsin selle teema sinnapaika ja asi lõppes nii, et korraldaja ostis mulle hoopis ühe sangria. Mul on siiski heameel, et olenemata minu ''alaealisusest'' siin nendega kaasa läksin, sest seal oli üks päris lahe seltskond koos. Kõige eredamini on mul meeles 3 inimest: üks Colombiast pärit naine, kelle jutustamise kirge ja tugevat aktsenti oli juba kaugele kuulda, Ta oli väga lahe ja otsekohene, ei kartnud midagi öelda ega kartnud ka paljut teha. Teine naine oli minu täielik stereotüüp Ameerika naise kohta. Vanus 32: blond, tüsedam, väitis, et on väga rahul oma eluga, olles see, kes ta on, samal ajal rääkides, kuidas ta on nõus ka 20-aastasega kohtingule minema, sest ta arvab, et on ''selles pereloomise vanuses ja aeg hingab juba kuklasse'', et oleks juba ammu aeg. Samuti istus ta kogu aeg ninapidi telefonis ja naeris kaasa ka siis, kui tegelikult ei teadnudki, milles nali seisnes. Tal oli üks naljakas käekott, millel oli väga lühike sang, nii et ta kandis seda käevangus ja see vaatepilt oli mulle kuidagi humoorikas- üks korralikult meeleheitel naisterahvas, ma ütleks. Ah, jaa, sõi isuga oma burgereid ka muidugi. Nüüd ma kõlan juba halvasti, aga mis seal ikka. Ma ei saa seda ehedat pilti muudmoodi edasi tuua. Kolmas oli aga ürituse korraldaja Alex, kellega ma nüüdseks lausa suhtlen. Pärit New Yorkist, vanematest üks ecuadorlane ja teine colombialane, kust ta on pärinud oma tumedama naha. 12 aastat tagasi kolis DCsse ja nüüd peab seda gruppi reaalsest huvist kohata uusi inimesi ja aidata neil navigeerida ja tutvuda selle linnaga. Samuti on ta Couchsurfingu lehel majutaja ja tal on lausa terve kapp täis meeneid, mis surferid üle kogu ilma talle toonud on. Ta on meeletult tark ja hea huumoriga ja selline super seltskonnapärl. Nüüd kerime aega edasi kuni eelmise nädalani. Esimesed kolm päeva olin tööga hõivatud ja siis õhtul lihtsalt suurest nukrusest kodus, sest mul polnud midagi erilist teha, kuhugi minna ja Erika oli ka puhkusel. Neljapäeva lõunapaiku aga koputas mulle uksele Eesti Superstaarisaates kuulsaks saanud Jana Liisa Johannson. Ei, ta ei koputanud juhuslikult, täitsa teadlikult. Me saime omavahel tuttavaks 2014. aasta suvel malevas. Ainus malev, kus ma käinud olen. Ma ei jäänud sealt ühegi inimesega suhtlema. Kuigi kõik on alati superõnnelikud selle kogemuse üle, sest leitakse palju sõpru, jäi minul see magedaks ja külmaks lihtsalt seepärast, et ma ise olin ka mage ja külm, sest mul oli just päev enne malevasse tulekut juhtunud midagi väga emotsionaalset rasket, et ma ei osanud ilusti inimestega suhelda ja olin kuri Alice. Igatahes, see pole üldse hetkel oluline. Jana käis samuti Ameerika elu avastamas läbi raamatumüügi nagu Gretegi. Lõpetas enda programmi ka sarnastel põhjusel. Ja siis kasutas ära juhust Ameerikat avastada, kuni tal see võimalus veel oli. Seega pakkusime oma perega talle kolmeks ööks katusealust. Neljapäeval, kui ta saabus, käisime õhtul kohe ringi vaatamas ja ma näitasin talle üht-teist. Võib-olla, aga ainult võib-olla viisin ta kohe Georgetowni South Blocki... Mis ma teha saan, kui see on ilus linnaosa ja hea kohvik! Reedel oli mul päev pooleldi vaba, olin hommikul ainult mõned tunnid abiks. Me plaanisime minna linna vaatama, aga lõpetasime kogemata ainult mu kodu juures asuvates poodides, sest... need on nii suured ja meil läks terve igavik ja poodidest välja tulles oli juba pime. Täiesti ebanormaalne. Õhtul aga läksime me Alexi juurde, tal oli ''pisikene istumine'', nagu ta ise väitis. Ta väiksesse 2-toalisesse korterisse tuli vist 25+ inimesi ja see oli lõppude lõpuks täielik kaos. Ehk ma esimest korda nägin ühe peoeelse istumise ära. See oli naljakas ja tore ja lõpuks olin natukene ärev ja närviline, sest seal oli nii palju inimesi ja kellegagi rääkida oli täiesti võimatu, pidi reaalselt häält ikka omajagu tõstma, et suhelda saaks. Esimene erinevus, mis mulle silma hakkas, oli see, kuidas seal keegi ei söö... Alex oli toonud puuvilju-marju ja muud näksi, aga mina ja Jana olime põhilised, kes sõid. Ma sõin päris mitu taldrikutäit, sest mu kõht oli väga tühi. Tundub, et see ''peo-söömine'' on pigem Eesti või Euroopa teema, aga seal kedagi väga toit ei huvitanud, mis oli päris huvitav. Asi, mis mulle väga meeldis, oli see, kui palju erinevaid inimesi sinna tuli ja seltskond oligi kirju nagu Issanda loomaaed. Seal oli inimesi Poolast (4 noort, keda Alex hetkel Couchsurfingu lehe kaudu majutas), Ukrainast, Chicagost, Indiast, Colombiast... rohkem mulle ei meenu, aga tean, et oli veel. Nii et see oli ülilahe. Ma pigem spekuleerisin kõrval ja kuulasin teiste vestluseid, kui et ise rääkisin. Janaga naersime ka seal kahekesi, et annab ikka tunda, et oleme ühes Põhja-Eurooplased, sest me olime ainsad, kes niisama omaette istusid ja kellegagi parasjagu vahetpidamata ei jutustanud. Pärast aga liikus kogu seltskond kuhugi baari ja kuigi me Janaga olime ka oodatud, olenemata meie ''noorest'' vanusest, otsustasime me koju tagasi minna. Tegin seda raske südamega, sest pidin järgmisel hommikul 6.30 ärkama ja ma teadsin, et ma saan liiga vähe magada. Nimelt terve laupäeva ja pool pühapäeva veetsin 3 lapsega üksinda, sest vanemad käisid Philadelphias. Kuigi mul oli ka esialgu plaan sinna minna, jäi see plaan ära, sest ma ei oska finantsiliselt endaga hakkama saada. Aga vead ongi õppimiseks, eksju? Muidugi ma hõiskasin, et juhheii, tegelikult ei pea terve laupäeva üksinda olema, sest mul on Jana. Tünga sain, Jana oli terve päev väljas, kuigi väitis, et tuleb varem tagasi/tuleb appi, kui vaja. Samas saan temast aru, ma oleksin ka vältinud 3 lapsega kodus istumist, kui ma oleksin uues linnas, mis vajab avastamist. Ei hakka heietama, päev oli raske ja pikk, aga oleme kõik elus ja terved. Õhtul suutsin veel kolmega väljas käia!! Nii et olen päris uhke enda üle. Sain kõige olulisega hakkama ja õhtu oli üsna rahulik, mis oli väga tore, sest ma olin päris väsinud. Ma päeval isegi magasin kaksikutega koos lõunaund. Head paar tundi olid. Umbes 22.30 ajal sain ka vanema lapse magama ja siis jäin ise poole koristamise pealt diivanile tukkuma ja magasin maha pereema mitu telefonikõnet. Umbes 30 minuti pärast ärkasin üles selle peale, et Jana tahtis tuppa sisse saada. Ma ei suutnud temaga isegi õhtul inimlikku suhtlust üleval hoida ja ütlesin talle kohe, et ma lähen magan edasi. Pühapäeval ta lahkus juba ennelõunal, seega olin ikkagi põhilise aja lastega üksinda, kuigi lootsin, et ei ole. Õnneks pühapäev läks üsna kiiresti. Esmaspäeva sain vabaks ja lihtsalt olesklesin pool päeva, tegin emaga videokõnet, käisin teist korda siin jõusaalis, mida mu korterelamu pakub tasuta. Ah, jaa, unustasin, käisin seal Janaga reedel esimest korda, sest ma ei julgenud üldse ise üksinda minna. Täitsa tore koht. Aga arvestades maja suurust, peaks see jõusaal 5x suurem olema. See selleks. Otsustasime emaga septembrikuus väljakutse vastu võtta, ehkki motiveeriks see meid rohkem liigutama. Tema tahab jõuda oktoobriks teatud kaalunumbrini ja mina võtan osa Eesti räppari Metsakutsu #0kuni100 jooksu väljakutsest. See kujutab endast ette seda, et terve septembrikuu jooksul pean kokku jooksma 100 kilomeetrit. Miks? Lihtsalt niisama, et rohkem end liigutada. Miks just 100? Eesti 100. aastapäeva auks. Lihtsalt mainin, et inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kui väga mulle joosta ei meeldi, nii et see on üks korralik ettevõtmine. See tähendab seda, et ma pean reaalselt iga päev päris palju jooksma, sest... ma ei jaksa korraga pikka maad joosta. Praegu kogun jõudu ja peale blogi kirjutamist äkki lähen proovin joosta. Küll aga minu jaoks on see väljakutse pigem nagu #0to62, sest jooksulindid ja mu jooksuäpid näitavad kilomeetrite asemel miile. Kõigest 59.6 miili jäänud... Olen tähele pannud, et ma ei ole veel harjunud siin sellega, et punktist A punkti B jõudmine võtab 3x kauem aega kui Eestis. Ma Eestis kunagi ei vaadanud ega arvutanud, mis kell ma toast välja peaks minema, lihtsalt läksin ja tegin kõike tunde järgi. Enamasti olid mu tunded õiged ja jõudsin kohale selleks ajaks, mis pidin. Siin aga lihtsalt jään kõikjale 15-45 minutit hiljaks ja see on päris hirmus ja ebameeldiv. Ma olen Alexiga 2 kokkusaamist (mitte meelega!) ära jätnud, sest ma lihtsalt... ei oska ajaga ega metroodega arvestada. Alati on mingi ehitus kuskil ja ümberistumised ja pikemad sõiduajad ja kõik muu, millega ma kursis pole. Ma olen päris kuri enda peale ja ei taha, et see enam korduks. Ülimalt nõme tunne. Eile oli sama lugu. Seega ma lihtsalt läksin hängisin üksinda Georgetownis. Üldse see õhtu jooksis täiesti rappa. Tahtsin ühele üritusele tema ja ta surferitega minna, aga ma ei jõudnudki. Siis oleksin metrood oodates peaaegu pildi taskusse pannud, sest mul oli kas: palav või kõht tühi või veepuudus või kõik korraga. Palav polnud, aga need teised olid küll. Ma tean, mida ma sellises olukorras tegema pean, nii et istusin rahulikult metroo põrandale ja hingasin omaette kuni metroo tuli. Siis otsustasin, et lähen ostan kiiremas korras midagi süüa. Otsustasim smuutikausi kasuks, kuhu oli 15-20 minutit jalutuskäiku, nii et see oli päris piinarikas. Kohale jõudes avastasin, et South Block oli kinni... sest esmaspäeval oli riigipüha, Labor Day. Ma täpselt ei teagi, mida see endast kujutab, aga noh. Siis hakkas mul eriti paha ja ma ei teadnud mida teha. Kõndisin tagasi, sest metroopeatuse juures oli üks teine smuutikohvik... mis suleti 2 min enne seda, kui ma kohale jõudsin... Tavaline Alice seiklus, nagu ikka. Noh, jah, üle tee oli Target. Läksin ostsin endale marju ja juua ja progandeid ja müslibatoone ja otsustasin koju tagasi minna, sest see kõik oli üks täielik fail. Ja olengi taaskord lõpule jõudnud. Mul kuidagi tunne, et postitused hakkavad igavamaks jääda. Praegu mõtlen, justkui poleks ma midagi erilist jaganudki, aga eks teie olge kohtunikud. Ja vabandan selle 2-nädalase pausi pärast, püüan end parandada. Muide. Olen saanud tagasisidet, et see meili jälgimise süsteem ei tööta ja ma olen täiesti nõutu ja ei tea mida teha. Vabandan, vaatan, uurin. Kohtumiseni!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |