Peate pettuma, kolimise jutt tuleb kõige viimasena, sest ma kirjutan seda alles 1 päev enne kolimist, aga postitan pärast kolimist, nii et see põnev või mitte-nii-põnev osa on suure tõenäosusega alles lõpus. - Tuleb välja, et olen ka iseendale lubaduste andmises päris kehv. Ega see mind ausalt öeldes tegelikult ei üllata väga palju. Asi on selles, et tahtsin eile(R) õhtul kõik ära kirjutada, aga siin ma olen, 24h hiljem kirjutatud endiselt vaid esimene lõik. Proovime uuesti. - Aga kolimisjutt jääb ikka viimaseks, ma püüan seekord asjad pigem kronoloogilisse järjekorda panna. Üritasin siis mõelda, mida ma viimasel nädalal teinud olen ja mul on tunne, et mitte midagi. Hakkasin kirjutama, et ''viimasel ajal on ikka päris kiire olnud'', aga tegelikult on vist kogu aeg, sest lastega on päevad rutiinsed ja mööduvad ruttu ja töökalt. Eriti siis, kui neid on rohkem kui 1... või 2. Küll aga käisin ma kolmapäeva õhtul Erikaga väljas. Ta tuli mulle lausa autoga järgi, eriti uhke teenindus, eksju. Ta viis mu sellisesse kohta nagu Union Market, mis mulle esimese hooga meenutas Balti Jaama turgu. See on selline market, kus on palju erinevaid söögikohti ühe katuse all. On võimalus ka väljas istuda ja ilma nautida. Küll aga olin ma nii tark ja sõin vahetult enne kodust välja tulemist. Erika muidugi kohe noomis mind, kas ma olen natukene totu, kes siis enne välja sööma minekut sööb? Tegelikkuses ma lihtsalt ei teadnud, et me söögikohta lähme. Ta rääkis küll Union Marketist, aga ma lihtsalt... ma ei teagi, ei mõelnud väga, nagu ma tallegi ütlesin. Samas, kohale jõudes oli mul isegi heameel, et olin juba einestanud, kuna ma peaksin ikka ja veel ja endiselt piirama oma kulutusi. Minu meelest on siin nii populaarne nii palju raha nii tihti kulutada, kuidas see võimalik on? Aga eks siin on ka populaarne laene terve elu tagasi maksta. Lubasin talle, et magustoidu endale ostam ikka, et ta ei peaks üksinda sööma. Kuna me jõudsime sinna umbes 45 minutit enne selle koha sulgemist, siis leidus juba kohti, mis olid kinni. See polnud väga vegan-sõbralik market, (Balti Jaam on parem!) seega otsustasin lihtsalt oma lemmikteed minna ja smuuti osta. Aga ei, see oli just kinni pandud. Niisiis ma vaatasingi pealt, kuidas Erika sööb. Õnneks ma näljas polnud. Erikale meeldib Mehhiko toit ja fännab takosid, nii et takosid ta ostiski. Ja muide minu uhkeks tegemiseks veel vegan! See on üldse nii lahe, kuidas ta mu toitumist toetab ja iga kord, kui ise midagi täielikult vegan versioonis sööb, siis alati annab mulle ka teada. Ühel päeval kirjutas mulle, et ta sõi vegan jäätist näiteks! Nii lahe. Küll aga ei talu ta gluteeni. Aga ta ostis endale ühe porganditordi viilu, mis sisaldas gluteeni. Samal ajal, kui ta sõi, siis ma otsisin välja lähima vegan toidukoha, sest mul tekkis suur isu ka midagi osta, kui näen, kuidas teine kõrval sööb. Nii tore, et tänapäeval eluke ikka kerge on. See kohvik, kuhu järgmisena suundusime oli ainult paar tänavat edasi. Ja kogu menüü seal oli täiesti loomse toidu vaba! Nii põnev! Kuigi ma tavaliselt paranoiast küsin üle iga asja kohta, mis ma tellin, et kas on ikka 100% taimne. Ütlesin Erikale, et ma tahan midagi magusat ja palju. Ausalt, mu magustoit oli nii hea. Erika vahepeal korralikult naeris mu üle, sest ma peale igat ampsu ikka kiitsin korralikult: ''Appi, see on nii hea! Täpselt see, mida ma täna tahtsin.'' Aga, ausalt ka, tõesti oli. Tahan veel sinna minna. Jah, ma tean, et mu parasiitsõnad on: ''appi, ausalt, aga, lahe, vinge, noh'' jne, jne. Ma ei oska piisavalt originaalne ja mitmekülgne olla ja mu sõnavara võiks ka üldse tugevam olla. Tagasitulles õhtu juurde. Peale seda viis Erika mu koju. Kodus tuli mul voodis suures unes pikutades mega sugar-rush, Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi midagi sellist tundnud, see oli üsna veider. Järsku tuli meeletu energialaeng ja mõtlesin, et läheks jõusaali ja hüppaks paarsada hüpet lihtsalt niisama. Õnneks läks üle ja sain ikka ilusti magama jääda. Nüüs jagan oma esteetiliselt rahuldavaid gurmeepilte. See kõik oli muidugi liialdatud. Aga vahvad on need ikka. Olen üsna kindel, et enamik on kursis selle (terrori)rünnakuga Barcelonas, mis ainult loetud päevad tagasi toimus. Juba populaarsust kogunus stsenaarium, kus auto sõidab ülerahvastatud kohas inimeste sekka. Mõni päev enne seda olukorda Hispaanias juhtus sama asi umbes 2h sõidu kaugusel mu kodust, samas osariigis. Seal oli üldse paaripäevane meeleavaldus, millest tekkis suur konflikt, sest keegi enam ei saanud aru, mis selle asja esialgne point oli. Ma ka väga palju ei süvenenud, lugesin mõned pealkirjad ja sisulõigud ja sain juba piisavalt informatsiooni. Selline see elu siis on siin pool sood. Natukene parastavat teemat ka. Mulle meeldib, kuidas Trump Twitteris säutsus: ''Ameerika Ühendriigid mõistavad hukka terrorirünnakut Barcelonas, Hispaanias, ja teeb mida iganes vaja, et aidata. Olge vastupidavad ja tugevad, me armastame teid!'' Lühidalt ütlen selle kohta nii palju, et ta armastab kõike ja kõiki rohkem kui oma riiki. Pidevalt on uudistes esile tõusnud teemad immigratsiooni reeglite karmistamisest ja teatud rahvuste vms ''koju'' saatmisest. Noh... jah. Mõni huvitav tähelepanek ja seik: - Poodi võid minna jäätisega, koeraga, kassiga, praega jms. Kedagi ei huvita ja keegi ei viska sind välja ja see on tavaline. Mul oli jäätisekokteiliga väga veider poodi minna, kuni ma nägin teisi oma loomade ja toitudega. - Kurb tõsiasi on see, et mul tuli eelmise postituse kohta ainult 1 küsimus. Nii palju siis interaktiivsusest! Küsimus oli selle kohta, kas see on müüt või reaalsus, et ameeriklased välisjalanõudega toas käivad. Raske vastata. Kuna ma elan eestlastega, siis meie kombe kohaselt jätame välisjalanõus ikka väljas käimiseks. Küll aga ma vaatan palju videosid ameeriklastest ja mitmetes kohtades on jalanõudega toas käimine täiesti reaalne. Ma küll ei mõista, kuidas nad nii puhtus hoiavad, tundub absurdne, aga Ameerika pole ainus koht, kus selline komme on. Olen kohanud seda mingil moel ka Türgis ja Itaalias. Noh, selline, omapärane tava. Ma ise arvan, et see oleneb kohast, kus elada. Ameerika on ju hiiglaslik. Kuskil ''Ameerikalikumas'' piirkonnas, mis ei koosne vähemalt 50% ulatuses rahvusvahelisest elanikkonnast, on see jalanõude toas kandmine tavalisem ja populaarsem. Näiteks Texase ja Washingtoni osariikides (mitte sassi ajada Washington DC-ga! See on linn. DC asub idarannikul ja Washingtoni osariik asub läänerannikul, vaadake kaardilt) olen seda kohanud. - Mu näonahk on hakanud edusamme näitama. Küll väikeste tagasilöökidega, aga senini parim. - Naeratus ja rõõmus ''Tere!'' on võõrastelt garanteeritud juhul, kui: a) sul on laps(ed), b) sul on koer(ad), c) ... lihtsalt niisama. See on mu enda kogemuste põhjal! Eriti, kui ma pere pojaga väljas käin, sest juhtumisi on ka tema punapea, siis kõik on kohe väga uudishimulikud ja naeratavad. Eks see oli mul juba ammu teada, et mind suure tõenäosusega peetakse ta emaks. Mõni võib-olla õeks ka. Veel komplimentidest: 1) Iga kord, kui ma ema ja lastega väljas käin, peetakse meid õdedeks. Iga kord. Üks kord jäin kaksikutega välja, kuni ema ja poeg poes käisid. Selle umbes 15 minuti jooksul tulid minuga paar sõna juttu rääkima lausa 3! inimest. Meeldejäävaimad vestlused: Meesterahvas A: ''Kaksikud? Vot see on sul palju tööd!'' Mina: ''Ja, jah. Kolmas on veel.'' Meesterahvas A: ''Oh, issake, ja mul on juba ühega jalad-käed tööd täis. Edu!'' Naisterahvas B: ''Oi, kui armsad! Kaksikud?'' Mina: ''Kaksikud.'' Naisterahvas B: ''... Ega sina ju nende ema ei ole?'' Mina: ''Ei ole.'' Naisterahvas B: ''Paistad selleks liiga noor. Armsad lapsed!'' 2) Ühel päeval juhtus selline õnnetu asi, et Karl tuli lasteaiast haigena tagasi. Tal oli see nädal esimene nädal kohalikult lasteaias. Kui ma ei eksi, siis oli tegu kolmapäevaga, kui ta tuli koju 39 kraadise palavikuga ja õhtu jooksul veel oksendas. Õnneks, õnneks oli tegu ühepäevase haigusega. Jäigi mõistatuseks, kas ta sai selle veidra asja endale külge haiglas lasteaia jaoks arste külastamas käies või mõne lapse käest lasteaiast või siis hoopis suurest stressist. Igatahes paluti mul käia kiiresti poes, et tuua lapsele palavikualandajat ja värskeid puuvilju-marju, sest need kaovad 6-liikmelises peres nagu soojad saiad. Minu ostukorvi leidsid tee: 2 pakki mustikaid, 1 pakk maasikaid, 1 pakk mangosid, 1 pakk banaane ja 1 pakk viinamarju. Käisin Costcos, kusjuures sealhulgas kasutasin pereema liikme- ja pangakaarti, mida, nagu aimata oli, ei kontrollitud, kas on ikka minu identiteedile vastavad. Küll aga on neil seal selline veider harjumus kontrollida tšeki alusel poest ostetud asju vahetult enne väljumist. Viskad neile tšeki näppu kuni nad su kotid üle tuhnivad ja siis tihtipeale ka su ostu kommenteerivad, mis minuga just juhtuski. ''Ohhoo, nii palju head tervislikku toit! Pole imegi, et sa nii hea välja näed.'' Mina ja mu Targeti seiklused. Käin seal peaaegu alati, kui mul midagi teha pole ja lihtsalt toas istuda ei jaksa. Ma juba siin kaalun endale jalaraskuste(sellised nö jalavõrud, mis pannakse jala ümber hüppeliigese juurde, mis kaaluvad paar kilo, et lisaraskust anda) ostmist, et mu kõndimine oleks efektiivsem. Käisin siis oma tavapärasel Targeti retkel ilma kindla sihita. Okei, ainus siht oli mõned tooted tagastada, mis käib siin veidralt kiirelt ja kergelt. Aga mulle sobib. Olin parasjagu sukeldunud sokivahekäiku, kui minu juurde tulevad kaks noormeest, sarnaselt riides, vabandades ja küsides, kas võivad minult midagi uurida. Noh, mis ma seal siis ikka muud teen, jooksen ära või? Andsin neile loa. Neil oli tarvis ideid oma sõbranna 23. sünnipäevapeo jaoks. Vähemalt oli see midagi uut jälle, millega mu poole pöörduti. Ma esimese asjana kohe mõtlesin, et... eriti lamp ikka. Ma ju ei tunne nende sõbrannat, ei tea, mis talle meeldib. Või kas talle üldse üllatuspeod meeldivad? Ja nii edasi, ja nii tagasi. Niisiis ma uurisin natukene nende sõbranna kohta ja andsin mõtte, et minna kuhugi matkama ja siis kuskil keset metsa mingi lahe lõkkeõhtu-pidu korraldada. See idee tundus neilegi meeldivat. Muidugi küsiti, kust ma pärit olen. Ka üks noormeestest oli Euroopast- Prantsusmaalt. Nad olid mõlemad tegelikult päris toredad ja viisakad. Peale seda oli nende mure lahendatud ja me ütlesime teineteisele nägemist. Seekord siis selline situatsioon. Teadagi, mu lemmikkohvik on endiselt South Block. Kuni pere endale tänaseks pitsat tellis, tekkis mul hoopis smuuti isu, niisiis läksingi sinna. Seekord võtsin midagi, mida ma proovinud polnud. See oli niiiii hea! Ma pole kunagi nii roosat roosat värvi näinud. Täiesti ideaalne. Kurjam küll, ma ei imesta, et nad siin nii palju raha kulutavad. Ma ju olengi üks neist. Aga nüüd on mulle siia muretsetud, suured tänud perele, ka oma blender, nii et loodetavasti hakkan vähemalt selle arvelt raha säästma (vaevalt). Siin on marjad ja ka külmutatud marjad täiesti ebanormaalselt kallid. Või lihtsalt toit. Toit oli ebainimlikult kallis. Võimalik, et väljas söömine tulebki sama kulukas kui koju toidu ostmine. Olen juba palju jutustanud küll, aga kus on siis lubatud jutt kolimisest? No lõpuks ometi, eksole, jõuame oma teemaga sinna maani. Lühidalt: me kolisime põhjast lõunasse, aga pikalt:
Eelmises korteris oli meil probleeme tarakanide/prussakatega(ma just uurisin välja, et need on erinevad asjad, mida ma ei teadnud), keda ema ja poeg kutsusid tarantliteks. Juba siia kolides sain esimesel päeval uudise, et nendega käib siin võitlus. Esimestel päevadel, võimalik, et ka nädalal, mina neid ei näinudki. Peale seda ainult neid näengi. Õues(kusjuures seal on nad kuskil 4-5cm pikkused, mul on heameel, et kodus väikesemad olid), kodus... noh, kõikjal. Köögis, MINU toas, vannitoas. Need olid 3 kohta, kus ma neid nägin. Kuskil teises toas polnud, aga vot minu toas olid, 2 korda nägin, aga kinni ei jõudnud püüda. Said püstitatud ka prussakamajad ja kõrvalkorterites tehti suure tõenäosusega remonti ja putukatõrje, sest mõnel päeval me neid putukaid ei näinud, aga siis tulid nad veel suurema hurraaga tagasi. Hakkasin neid lausa päevasel ajal nägema. Nämma! Seetõttu võtsid perepead ühendust kellegi olulisega, et uurida, mis võimalused meil on nende putukate vältimiseks. Üsna pea saime selgusele, et meil on võimalik kolida uude korterisse. Põhja tornihoonest lõuna torni ja neljandalt korruselt kuuendale. Nõnda see otsus ka jäi. Ma küll ise ei usu, et siin teises tornis see olukord parem on. Olen uurinud osadelt kohalikelt, kuidas siinne elu nende putukatega on. Mõni väidab mulle, et see pole normaalne, kui neid kodus leidub, et nemad olevat viimati näinud neid umbes 10 aastat tagasi. Teised räägivad, et see on normaalne, kuna siin on üsnagi eksootiline kliima, siis see ju teadagi soodustab putukate elu siin. Igatahes, ma päris täpselt ei teagi, mis värk nendega on. Eks me elame ja näeme, mis toimuma hakkab. Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et mulle mu uus kodu meeldib, mu tuba on vist ligi kaks korda suurem ja mul on siin isegi omaenda garderoob! Ainus miinus on see, et mu uks on klaasist, nii et sealt näeb otse mu voodisse ja lastel on väga lõbus vastu seda klaasi kogu aeg koputada, sest sealt näeb ju läbi ja seal olen mina, see kõige vingem! Hetkel haun plaani, kuidas ust ära katta. Kuidagi ikka saab. Köök on ka natukene modernsema mööbliga ja meie wc-vannituba on ka palju uhkem! Esimese päeva lõpuks võin öelda, et olen rahul. Loodan, et tuleb hea uni. Lõpetuseks lisan viimase pildi vaatest, mis avanes mu vanas toast. Tsau-tsau!
0 Comments
Seekord alustan hoopis sellega, et kui tahate olla pidevalt kursis mu kirjutistega ega viitsi ise kogu aeg jälgida, millal ma kirjutan, siis soovitan kasutada seda varianti, et hakkate mu ''jälgijaks''. See tähendab seda, et sisestades siia alla lahtrisse oma e-maili, saate igal korral oma meilile teate, kui ma uue sissekande olen teinud. Ja kui ma millalgi närvidele hakkan käima, saab selle ka lõpetada. :) Ning, jah, tõepoolest tuleb mul siin olemist kokku täisaasta asemel 11 kuud. Viimasel ajal on küll mu käed-jalad ikka päris palju tööd täis olnud ja vabadel hetketel lihtsalt olen. Kaks eelnevat päeva on samuti olnud täiesti kodused, sest ma lihtsalt ei ole jõudnud-jaksanud kuhugi väga liikuda ja alati pole ilm ka kuigi väljakutsuv olnud. Samas, soe on vast ikka. Aga eks hall ilm tekitab halli tuju. Üritan täna mõnetunnisel vabal ajal poest läbi lipsata ja see vist jääb ainsaks käiguks 2 päeva jooksul. Ma kunagi mõtlesin, kui lahe oleks see, kui saaksin kodus töötada- ise valida aja ja viisi töö tegemiseks. Eks see oleneb tööst endast ka, aga samas tekib sellega üks nõme pinge. Nimelt ka vabal ajal kodus olles on töö ja kohustuste tunne. Eriti olen seda tähele pannud enda praeguse töö puhul, sest ega mu toa seinad helikindlad pole, et oma tuppa minnes enam midagi ei kuuleks. Kuna elu- ja tööruumid on jagamisel, siis on see mu meelest üsna ilmselge asi. Lihtsalt, et end lõdvestada, pean saama kodust välja. Mis pole vahel laisa Alice jaoks parim lahendus, aga samas teinekord innustab mind rohkem liigutama. Teisipäeva õhtul oli meil Erikaga plaan minna mu elu esimesele open air(vabaõhu)kinno, mis on samuti väga ameerikalik-filmilik olnud senini mu jaoks. Seega ma olin hästi ärevil ja ootasin seda väga. Kella 5 paiku õhtul kirjutas mulle Erika, et ta on väsinud, seega plaanib minna autoga metroo asemel, et ta küsib host(otsetõlkes võõrustaja)-vanematelt auto ja siis tuleb mulle järgi. Panin end 6 paiku valmis ja otsustasin enne poest läbi käia, et midagi maitsvat kaasa osta. Olin juba väljas, kui Erika kirjutas: ''Ma olen siiski liiga väsinud ja ei tule sinna.'' No vot nalja. Olin jälle õnnetu ja mõtlesin, mis ma nüüd siis teen? Otsapidi poes ja kõik plaanid paika pandud. Jõudsin järeldusele, et mida ma ikka sinna koju tagasi lähen. Seega otsustasin üksinda sinna vabaõhu kinno minna. Ostsin endale vitamiinivett, kirsse, mis on siin oi-kui-head-ja-magusad, paar kiiret batooni kõhutäiteks ja mingeid banaani-kookose-šokolaadi snäkke. Tahtsin olla kangekaelne ja mitte selle pärast liiga kurvaks muutuda. Võtsin Facebookist ürituse lahti, panin aadressi enda telefoni kaarti ja hakkasin minema. Sõitsin metrooga ja jalutasin sinna, kuhu kaart mu juhatas. Mind ootas ees... tühipaljas ringtee ilma mingi kino ja rahvata. Ei ole võimalik! Kuidas alati sellised veidrad asjad minuga juhtuvad? Ringtee keskel oli mini-park, kus ma otsustasin istet võtta, lonksu vett juua ja siis uuesti ürituse aadressi üle kontrollida. Olin ainult esimesed kaks kolmest ära teinud, kui minu juurde tuli üks naisterahvas midagi küsima. Esialgu ma midagi ei kuulnud, sest nagu mulle kombeks, olid kõrvaklapid ja muusika ümbritseva ära summutanud. Vabandasin ja palusin tal uuesti küsida. ''Hey! I know, this is very random, but do you happen to know about this open air cinema that is supposed to happen here right now?'' (''Hei, ma tean, et see on väge suvaline küsimus, aga ega sa ei tea sellest vabaõhukinost midagi, mis siin praegu toimuma peaks?'') Selle peale kiskusid mu suunurgad ülespoole ja ma vastasin talle stiilis: ''Kuule, ma tegelikult otsin ise täpselt sama asja!'' sest sain kinnitust, et ma pole ainus loll, kes seda valest kohast otsis. Võtsime koos sündmuse uuesti lahti ja lugesime kirjelduse läbi ning leidsime lõpuks uue ja seekord ka õige aadressi. Jalutuskäik sinna oleks olnud umbes 15-20 minutit, aga see naine tellis Uberi. Mõtlesin, kas oleks liiga ebaviisakas küsida, kas võin kaasa minna, aga siis otsustasin, et mul pole midagi kaotada. Tal oli selle üle hoopiski heameel! Oodates autot küsisin temalt, kust ta pärit on, sest tal oli ilmselge aktsent ja ma eeldasin, et ta on kuskilt Euroopast. Tuli välja, et ma kohtusin just Austriast pärit naisterahvaga, kes on elanud siin pool aastat, sest ta töökoht Austria televisioonis tõi ta siia. Ma ta vanust küll ei tea, aga pakun, et ta oli umbes 30ndate keskel, sest millalgi tuli jutuks mu ema vanus ja ma mainisin, et ma pean oma ema küll nooreks, mille peale Daniela(see austrialanna) vastas: ''Ohh, eksole! Aitäh sulle!'', nagu oleks keegi talle pidevalt öelnud, et ta on juba liiga vana või midagi. Ei olnud sugugi. Väga nooruslik ja tore ja sõbralik. Kui teada sain, et ta ongi Euroopast, siis ütlesin, et mina olen ka. Ta imestas ja vastas, et mu inglise keele tõttu poleks ta seda aimanud, sest arvas, et olen kohalik. Autosõidu ajal tutvusime veidi rohkem. Jalutades eeldatava asukoha poole küsis ta, kellega ma kinno olin tulnud, et kui ma juhuslikult üksinda, siis olen vägagi teretulnud tema seltskonnaga liituma. Täiesti uskumatu, kuidas mul vedas! See tegi ainult minu meele rõõmsamaks ja südame soojemaks. Too olukord oli küll päeva tipphetk. Lühidalt öeldes lõpetasin ma vabaõhukinos üpris rikkaliku toiduvalikuga, millele lisasin ka enda ostetu, piknikut pidades koos Austria televisioonis töötava imetoreda naisega, Süürias pärit oma kodusõja pärast Ameerikasse pagenud targa meesterahvaga ja ühe nende kohaliku sõbrannaga, kelle kohta ma palju ei tea, sest ta hüppas vaid hetkeks läbi. Seltskond oli kirju ja hea nagu meie toidulaudki. Filmiks oli iseenesest ''The Devil wears Prada'' (''Saatan kannab Pradat''), mis on, nagu ma kuulsin, üsna populaarne film, aga mina polnud varem näinud. Ei midagi väga erilist või tõsiselt sügavamõttelist. Ühe korra oli vaadata tore, rohkem ei vaataks. Osa filmist kadus ka vestluste vahele ära. Võin öelda, et olin oma õhtuga täiesti rahul. Mulle meeldib mõelda, et läheb, kuidas läheb, nii peabki minema. Kolmapäeval käisin lõunal zumbat tantsimas, et natukenegi end rohkem liigutada ja trenni teha. Kuna zumba toimus väljas ja tegu oli päikesepaistelise päevaga, siisma üldse ei mõelnud sellele, et päike on mu õrna naha jaoks liiga tugev, sest ma pole väga palju sattunud varem keskpäeval päikese kätte. Seega, mu esimene ''päevitus''- linnuke kirjas. Peale seda sain kokku järgmise au pairiga. Tegu oli Katriniga Austriast. Kohtusime taaskord Georgetownis ja läksime mu lemmikkohvikusse. Muidugi see sama smuutikohvik! Tellisime oma asjad, istusime maha ja asusime oma lapsehoidja elu arutama. Tema on enda pikendus-aastal, mis tähendab seda, et ta oli juba ühe aasta ühes peres, siis käis kodumaal ja tuli tagasi uude peresse. Ta elas varem Seattle-is. Tema oli ka hästi ilus, tore ja väga jutukas tüdruk. Smuutitatud-jututatud, otsustasin, et tahan oma elu esimese Starbucksi joogi(tegu ühe tuntud kohvikuga, kus on enamasti kõige populaarsemad erinevad kuumad ja külmad kohvijoogid) tellida, sest see on siin millegi pärast nii fenomenaalne ja ma tahtsin seda ise ka hinnata. Gretega olen selles varem rääkinud, ta vist oli Starbucksile mitu korda uue võimaluse andnud, aga pole kunagi ühegi joogiga vaimustusse sattunud. Samas Katrin aga vastupidi on sellest veidi sõltuvuses. Peale esimest jooki jään mina aga Gretega ühele arvamusele. Liigselt ülehinnatud koht. Jook oli liiga magus ka. Maksin ühe topsi külma kohvijoogi eest umbes 5 eurot. Röövimine. Aga vähemalt sai proovitud ja oskan nüüd seisukohta võtta. Njah, nõnda proovides-proovides-proovides olengi üsnapea pankrotis(ilma naljata). Eile õhtul käisin teist korda siin joogas. Seekord toimus jooga meie kortermajas. See maja on nii suur, et siin on ilmakaarte järgi kaks ''torni'', et ei peaks korterinumbreid liiga suureks ajama. On põhja-torn ja lõuna-torn. Ma elan põhja-tornis. Jooga toimus lõuna-torni keldrikorrusel, kuhu ma veel sattunud polnudki. Ma tean, et jõusaal peaks olema põhja-torni viimasel korrusel, aga sinna pole ma ka veel sattunud. Ühel päeval kindlasti. Meie torni keldris on ainult garaaž. Seal oli aga lausa ma ütleks, et mini-linn, sest seal oli üks väga convenient(mugav) convenience store(google ütles: lähikauplus), ilusalong, keemiline puhastus ja treeningsaal, kus toimus jooga. Seal oli veel uksi ja ruume, aga ma ei tea, mis neis oli. Ühesõnaga elan ma lausa linn-majas. Tuleb välja, et ma ei peakski majast väljuma, et kõik oma primaarvajadused ja veidi pealegi ära rahuldada. Täiesti ulmeline. Samas lahe ka. Jälle midagi teistsugust. Joogasse minnes ma täpselt ei teadnud, kuhu ma minema pean, seega läksin järgi kahele inimesele, kellel nägin joogamatte kaenla all. Liftideni jõudes ütlesin neile, et ma nüüd järgnen neile, sest nad näevad välja, nagu teaksid, kuhu minna. Sain vastuseks, et nad lobbys(fuajees) infoletist küsisid ega tea isegi täpselt. Aga otsisime siis kolmekesi ja leidsime ilusti üles ka. Jooga oli, nagu ikka, mõnus, aga tookord kuidagi füüsiliselt väga raske. Eks ma olen siin kangeks ja laisaks jäänud, aga ma olen täiesti kindel, et mingi emotsionaalne side mängis ka rolli. Kuhu ma kogu selle jooga-jutuga tegelikult jõuda tahtsin, oli see, et poole joogatamise peal ma avastasin, et mul olid mu püksid reaalselt pahupidi jalas. Noh, sisemine pool väljas ja vastupidi. Täitsa lõpp, olen alles ikka tegelane. Mul oli korraks nii piinlik omaette, aga siis taipasin, et õnneks pole mu pükstel silte ja need on ühtlaselt ühes toonis, nii et arvatavasti ei pannud keegi tegelikult tähelegi. Ja kui panigi... mis siis? :D Vahepeale ka üks kõrbenud albiino: Oh, muide, ma tellisin siin millalgi internetist riideid, sest pereema seda päris palju teinud ja ta on enamasti ka väga hea kauba saanud. Kulutasin palju raha ja lootsin parimat. Täna tuli 1 pakk kohale, kus sees oli 2 paari lühikesi pükse, mida mul hädasti vaja oli. Teades mind ja minu ebaõnnestumisi ja imelikke olukordi, siis võite juba aimata, et kumbki mulle väga ei istunud. Ilusad püksid olid, aga L suuruses teksa-lühkarid olid täiesti kitsad ega tahtnud üle tagumikugi minna. No näete siis. Selle suuruse järgi peaksin vast XXL olema. Vahva küll, jah. Teised olid M, mis peaks muidu mu suurus olema, aga samuti pigem väikesed. Nii palju siis toredast neti-šoppamisest. Teistele riietele pole mul nüüd ka enam väga kõrgeid ootuseid. Vähemalt on mul võimalus see kaup tasuta tagasi saata. Mis on minu esimese kuu kõige suuremad/meeldejäävad saavutused? 1. Ma olen õppinud palliga kõksima. Mitte palju, maksimaalne on olid 5 korda, aga see on algus! 2. Ma olen siin söönud tänaseks umbes 4-5 liitrit jäätist. 3. Ma olen sooja toiduna väljaspool kodu söönud ainult 2 korra- pitsat. 4. Ma olen käinud 1 korra zumbatrennis ja 2 korda joogatrennis. 5. Mul on 3 potentsiaalset sõpra. 6. Minu juurde on 2 korda ligi tuldud, et öelda, et ma näen armas välja. 7. On pakutud, et olen pärit Saksamaalt või Venemaalt. Mõlemad väidetava aktsendi tõttu. 8. Elu esimesed: vabaõhukino, Starbucksi jook, süstaga sõit, New Yorki külastus, bubble tea, maailma suurima raamatukogu külastus. Esimese hooga rohkem meelde ei tulnud. Sagedased küsimused ja minupoolsed vastused: Kas sa oled rahul, et läksid? Jah, olen küll. Kas töö on raske? Muidugi on. Lapsed nõuavad palju energiat ja positiivset meelestatust. Kas Ameerika vastab su ootustele? Jah, vastab. Heas mõttes. :) Kas igatsed Eestit või inimesi Eestist? Eestit ei igatse. Inimeste igatsemine on vahel nukramate hetkede ajal. Mis sa peale seda aastat teed? Ma ei tea. Ma üldiselt ei planeeri nii kaua ette. Vaatan, mille isu tuleb ilmselt. Praeguse seisuga tahaksin reisida. Jällegi, rohkem ei tulnud pähe, aga selle vea parandamiseks annan lugejatele võimaluse minult küsida, mida hing ihkab. Kui küsimusi on paras ports kokku tulnud, siis vastan neile uues postituses. Elagu interaktiivsus, juhhei! Ps. Praegu hakkas müristama ja välku lööma. Siin on see kordades tugevam kui Eestis üks keskmine äikesetorm. Nii et pean poeskäigu plaani üle veel mõtlema. Rohkem midagi intrigeerivat mul jagada pole. Loodetavasti leian teid siit peagi. :) Kell on alles 10 õhtul ja ma olen juba nii väsinud. Aga see-eest on siia nii hea tulla kirjutama, kui ma tean, et mul on midagi toredat, mida ma jagada tahan! Ja igal korral vist mõtlen: ''Oi, kui pikk jutt siit nüüd tuleb.'' 4. augustil sai mu Ameerikasse kolimisest juba 3 nädalat. See aeg tõesti lendab siin, sest niisama istumist-olemist on vähe ja mulle see meeldib. Küll ma jõuan niisama istuda ja olla ka, kui ma tahan. Talvel niikuinii nõnda palju enam välja ei kipu. Käisin selle ''puhul'' õhtul õues üksinda jalutamas, nagu mul ikka kombeks, kui vaba aega leidub. Plaanisin minna DC-sse päikeseloojangut vaatama. Üritasin seda juba ühe korra teha, aga õhtuks läks taevas liiga pilviseks. Seekord tundus umbes pool tundi enne loojumist, et taevas on täiesti selge. Aga Murphy seadus pidas paika: ''Anything that can go wrong, will go wrong.'' Seega nali naljaks, aga pilved olid t ä p s e l t seal, kuhu päike loojus. Ülejäänud taevas oli sama selge. Siis istusin lihtsalt National Mallis pingil, nautisin sooja suveilma ja oma muusikat. Õigemini, proovisin muusikat nautida, sest seda lõbu kauaks ei kestnud. Päev enne otsustas üks kõrvaklappidest streikima hakata ja lõpetas töötamise. Sellel õhtul otsustas ka teine kõrvaklapp pillid kotti panna. Pole võimalik! Ma tahtsin nii vähe asju nautida, aga kumbagi ei lastud. Seega olin jube õnnetu. See oli millegipärast üks mu õnnetumaid õhtuid. Tekkis selline väga negatiivne moment. Oleks mul mõni sõber seal olnud, siis poleks ma nii pisikestest asjadest end häirida lasknud, aga vot siis juhtus just nii. Selleks ajaks olid mul mõtted otsas ja 3. nädala tähistamise tuju iseendaga miinustes. Mis seal siis ikka, tuli uute kõrvaklappide otsingule minna, sest ilma ma hakkama ei saa. Otsustasin üles otsida lähima Walmarti, sest see kultuurikogemus oli mul veel saamata. Walmart on nagu odavam (ja ka kehvem) versioon Targetist. Umbes 9-10 vahel õhtul sinna ma jõudsin ja tunne oli selline, et see on väga räpane koht, paljud tooted olid suvaliselt laiali ja üldse oli seal esimese hooga rahva seas, keda küll väga palju polnud, keeruline kohe liigelda. Minu kurb tuju nõudis peale uute kõrvaklappide ka uut jäätist. Mul väga vedas, et seal oli veganversioon, sest selline ''kvaliteetvalik'' seal muidu otseselt puudub ja klassikalistele asjadele on seal vähe alternatiive või erinevaid versioone. Võtsin oma asjad ja plaanisin kassasse minna, kui tuli meelde üle kontrollida, kas mul ikka oma lusikas on. Vaatasin koti mitu korda läbi ja, oh, sa imet, ei mingit lusikat. Kuidas ma siis nii hooletu olla sain? Ometigi ostsin juba selliseks puhuks enda lusika. Nii et ostsin uue lusika, sest ma keeldun põhimõtte pärast plastiklusikaid ostmast. Hiljem muidugi kodus tuuseldades tuli välja, et mu lusikas oli kotti lihtsalt väga hästi ära peitunud. Selle päeva saavutused: 3 nädalat, 2 lusikat, 0 sõpra. Kodu poole sammudes mõtlesin igasugustest erinevatest asjadest. Eriti sellest, mis tänaval mulle vastu vaatasid. Kodutud. Neid on nii palju! Nagu ikka väääga palju. Ma kavatsen ühel heal päeval julguse kokku võtta ja mõne kodutuga juttu ajama minna, sest mind huvitab, mis erinevate inimestega juhtunud on. Mul oli hullult soov mõnele kodutule üks enda banaan anda, aga mul jäi julgusest puudu. Ja seis pole selline, et kodutud oleksid jube räpased või õudsed, vastupidi, väga suur osa neist näevad välja, nagu nad oleksid just samal päeval kodust lahkunud. Osad on isegi terve kohvriga ja nõnda näebki neid magamas, kohver pea/terve keha all, tekk ümber ja veel paar kotitäit asju selja ja majaseina vahele lükatuna, et soojust hoida. See on nii kurb vaatepilt. Esimene mõte, mis mul pähe tekib, on see, kas tõesti on siin nii kallis elada, et inimesed on sunniviisiliselt pidanud oma kodudest loobuma? Kuidas see saab olla nii, et sugulased, tuttavad nii südametud on ja oma abikätt ei paku? Oeh... Lihtsalt väga kurb on selliseid asju näha. Ühestki kodutust pole ma pilti teinud ka, sest ma tunnen, et see oleks neile ebamugav ja ma siiski austan neid mingil moel. Olen näinud ka koledamaid olukordi. Kodu juures ühe silla all elab üks asiaat, keda olen näinud seal samas oma põit kergendamas. Järgmistel päevadel olid tal vähemalt mähkmed jalas. Ma küll ei tea, kust ja kuidas ta neid sai, aga tegelikult sellises olukorras päris hea alternatiiv. Ühesõnaga see on üks kurb ja mõtlemapanev teema. Muudab mu tänulikuks selle üle, mis mul endal olemas on. Seekord pole mu jutulõigud ja sündmustik kronoloogilises järjekorras, sest... mul polegi mingit kindlat põhjust. Nii tundub õige. Kerime siis aega veidi tagasi. Minuga on juhtunud üks natukene creepy olukord. Mu enda kodumaja kõrval. Mulle meeldib hilja väljas käia ja ma pole väga seda imelikuks pidanud, aga ma olen viimasel ajal selle peale natukene rohkem mõtlema hakanud. Käisin oma tavapärasel retkel Whole Foodsis, ostes ka jäätise, ja läksin istusin kodumaja kõrval asuvale pingile. Seal on vist 3-4 pinki. Kuulasin muusikat, sõin jäätist, noh, selline tavaline Alice-i olek. Järsku ilmub mu kõrvale üks rattaga meesterahvas, ilmselgelt ebakaines olekus. Tuikuv, imelik, eemaletõukav, loojas silmadega. Istub pingile minu kõrvale. Vaatasin enda kindluseks korraks uuesti ringi, et vabu pinke ju on. Mingil hetkel püüab minuga juttu teha, aga väga viisakalt. Ma täpsemalt ei mäleta, mida ta ütles, sest ma väga täpselt ei kuulnud ka, aga ma mõtlesin samal hetkel lihtsalt põgenemisplaani endale välja. Ma otsustasin, et ma ei tõuse kohe ega kõnni minema, sest äkki ta tahab mind jälitada ja see näitab talle kohe, et ma olen tema kohalolekust ärritatud ja hirmul. Seega istusin paar minutit ja kuidagi väga loomulikult hakkasin lahkuma. Üks häiriv faktor oli see, et ta (vist) pani käe endale taskusse ja kas sügas end või... haaras sealt midagi, ma ei tea, aga sellises olukorras läheb fantaasia tööle küll. Kui ta vaateväljast eemale sain, kiirendasin ka sammu, sest õnneks olin kodu kõrval ja seal leidus läheduses ka teisi inimesi. Mingil hetkel, kui olin peaaegu ukse ees, kiikasin korraks seljataha, kust mind tervitas ebameeldiv vaatepilt, et too mees mulle järele üritas vändata. Samas võib-olla ta ei üritanud järele tulla, vaid suunduski kuhugi ära...? Kes seda teab, aga asjad mängisid väga veidralt kokku. Igatahes ta ei näinud, kuhu ma täpselt läksin, olen terve ja elus. Selline seiklus siis. Natukene uuendusinfot ka: unerežiimi paika saamiseks läks ligi 2 nädalat. Sellel ajal magasin öösiti ülihästi. Nüüd olen ajavööndivahe väsimusest üle saanud, aga enam nii hästi ei maga. Teen lausa lõunati või õhtuti pisikesi uinakuid. Näonahk tegi vahepeal edusamme, tahtsin juba kirjutada, et võttis ligikaudu 3 nädalat aega, et korda saada, aga pean siiski sõnad tagasi võtma. Olukord on läinud isegi veel hullemaks. Võib-olla pole nii jäätis ka just kõige parem mõte... Eks see läheb ja tuleb hooti, aga võiks juba korda saada küll. Vahepeale mõni snäki info: Ühel tavapärasel õhtul ühel tavapärasel jalutuskäigul olles sain tuttavaks ühe tavalise grusiiniga. Ja lihtsalt tavaliselt tuli väga, et tegu on moefotograafiga, nii et ta tegi minust paar tavalist pilti, saime tuttavaks, jagasime omavahel head muusikat, muljetasime reisimisest ja lihtsalt jalutasime. Tavapärane. Järgmisel hommikul suundus ta tagasi koju. Kah tavapärane. Pole endale ikka mingit trenni või hobi välja valinud. Ei oska kuskilt alustada või midagi välja valida. Üksinda ei oska ennast motiveerida ka. Või siis ei taha? Või natukene mõlemat. Tagasitulles kõige selle kurva teema juurde. Otsustasin, et ma pean endale sõbra leidma. Olen liitunud selline grupiga Facebookis nagu ''AuPairs in Washington DC/Maryland/Virginia'', kuigi ma küll au pair pole, pigem lihtsalt nanny, siis ausalt, vahet pole. Seletan kiirelt igaks juhuks vahele ära, mis erinevus on au pairil ja nannyl. Au pair on lapsehoidja, kes kolis teise riiki teise rahvusega pere juurde. Nanny on lihtsalt lapsehoidja. Tavaliselt kas sama rahvusega pere juures või siis samas riigis viibiva pere juures. Igatahes muutusin ma niivõrd meeleheitel koduperenaiseks, et kirjutasin sinna gruppi postituse, et otsin sõpru. Noh, lühidalt öeldes. Minu õnneks sain ma nii-ii palju vastuseid! Vist 6-7 inimest kommenteerisid, 5-6 inimest kirjutasid ja mõned eriti suvaliselt saatsid millegipärast sõbrakutsed ka, aga neid ma lihtsalt ignoreerisin. Kuhu ma selle pika meeleheitel ülestunnistusega jõuda tahtsin, oli see, et täna ma sain (loodetavasti) endale esimese sõbra. Ja mu ''juurtest'' mitte väga kaugelt. Seega pole tegemist ameeriklasega, vaid hoopistükis rootslasega. Mu perekonnanime järgi arvas ta, et äkki olen ka rootslane. Saime täna(laupäeva) pärastlõunal Georgetowni linnaosas kokku, kus ma veel varem käinud polnud. Kui ma oma silmad sellele peale heitsin, siis juba tundsin, et tegu on mu uue lemmikkohaga. Mul eelnevalt vist polnudki väga lemmikkohta, aga no see on niiii ilus ja nii mõnusa õhkkonnaga piirkond. Mul kahjuks pole sellest linnaosast pilte, küll aga teel sinna sain mõned pildid telefoniga tehtud. Minu uueks sõbraks sai Erika Rootsist. Ta kolis Ameerikasse umbes kuu tagasi, seega on ta siin olnud ainult napilt kauem kui mina. Samas on tal ümber suurem endavanuste võrgustik, sest organisatsiooni kaudu au pairiks tulles on see nö juba kohe komplektis- organisatsioon näeb vaeva, et ükski au pair ei peaks tundma üksindust ja tekiks selline ühise kommuuni tunne. Meie õhtupoolik koosnes suuresti jalutamisest ja jutustamisest. Jalutasime ilusa ilmaga õues, mõnedes riiete-, meigi ja näohoolduspoodides. Me jõudsime nii palju rääkida, et ma ei mäletagi enam kõike. Ta on äärmiselt jutukas. Pigem rohkem ameerikalik kui rootsilik, kui ma nüüd ausalt ütlema peaksin. Paistab olevat üsna stereotüüpiline ameeriklane, kui tema päritolu ei teaks. Inglise keel on ka suurepärane ja pidin vahel piinlikkusest oma kokutava ja kohmaka hääldusega maa alla vajuma. Aga eks see ole ilmselge ka, kui ta kuu aega järjest igapäevaselt inglise keeles suhtleb, et siis tal tulebki see juba ladusalt välja. Ta ostsis endale kuskilt näohooldustooteid ja jäätisekokteili. Kusjuures, tal on samasugune probleem näonahaga. Väitis ka, et läheb varsti paremaks. Ju siis on ikka kliima tõttu? Kuna ilm oli nii soe, siis tahtsin ka midagi värskendavat ja peagi leidsin end kuskilt Tai kohvikust, kus pakuti peale toidu ka bubble tead(otsetõlkes mullitee). Kuulsin esimest korda sellisest asjast nagu bubble tea(või ka boba tea, kutsutakse mõlemat moodi) ühe kohaliku poisi käest. Teate, ma tahaks heameelega seletada, mis asi see täpselt on, aga ma pole isesi aru saanud. Ma üritasin selle kohta googeldada ja täpsemat informatsiooni uurida, et ma oskaksin ise seletada, aga ma siiamaani ei ole päris kindel. Igatahes on see üks külm jook, kuhu sisse pannakse söödavad mullid. Eesti keeles tapioki pärlid. Ma ei tea, palju need kellelegi midagi ütlevad, sest ma kuulsin neist esimest korda. Igatahes oli tegi päris hea joogiga ja jooksin heameelega uuesti ja soovitan teistele ka. Ei oska muidugi selle kättesaadavuse kohta Eestis/Euroopas midagi kommenteerida. Nagu ma mainisin, oli Erika väga jutukas, nii et sellist väga vaikset hetke ei olnudki. Tal oli nii palju rääkida ja mulle see täitsa sobis. Teadis isegi mõne piirkonna/hoone kohta midagi toredat jutustada. Õhtu lõpetasime vegankohvikus bataadifriikartulitega ja uute plaanidega pühapäevaks. Nagu kohalikus keeles öeldakse: fingers crossed! Seega siiski 4. nädala alguseks sain äkki endale esimese sõbra. Oleks ju tore! Vaheldus on nii oluline, vabastab kuidagi asjatutest pingetest ja paneb vere hoopis teisiti ringlema. Ma ei kujuta ette ka, kuidas ma sõpru leiaks, kui ma lihtsalt end kokku ei võtaks ja teeks midagi sellist, mida ma tavaliselt Eestis kunagi ei teeks. Uuendus: pühapäeval sain jälle Erikaga kokku ja me käisime taaskord Georgetownis. Ma arvan, et tegu on uue lemmikkohaga. Seal on head poed, veel paremad söögikohad, ilus park ja lihtsalt tore õhkkond. Muidu on kogu Washington DC ja Virginia, nii palju, kui ma näinud olen, üldiselt väga rohelised ja parkide rohked. Siin-seal on küll prügiga probleeme, sest prügikaste on siin kindlasti vähem kui Eestis, aga siiski on siin ilus. Jalutasime jälle Georgetowni peatänaval ringi ja alustasime sellisest kohast nagu South Block Juice Bar. Nii palju, kui ma nägin, siis on seal igasugused tervislikud ja (vist kõik??? või enamasti) taimsed snäkid. Palju on erinevaid mahlu, kohviku nö firmamärgiks on smuutikausid ehk siis suur hunnik smuutit koos marjade-puuviljade tükkidega, müsliga jms. Ühesõnaga üks mu lemmiktoitudest. Tegin kodus vist pool aastat vähemalt hommikuks sellist asja, aga siia tulles ma oma beebiblenderit kaasa ei võtnud. On tulnud suur isu endale siin uus osta, et saaksin smuutisi jms edasi nautida, sest need on parimad kõhutäitjad, kui pole millegi muu isu/jaoks aega teha. Peale seda läksime istusime vee äärde pargikesse. Rääkisime juttu, sõime, nautisime väga mõnusat ilma ja lihtsalt olime. Peale einestamist läksime süstaga vee peale seiklema. Erika on nii hea tegevuste välja mõtlemises ja kohtade otsimises, et mul on lausa piinlik. Ta on mulle juba 2 väga head toidukohta tutvustanud, kuhu ma suure tõenäosusega millalgi veel lähen. Ühesõnaga olime juba need asjad eelneval õhtul kokku leppinud. Peale seda jalutasime natukene niisama ja mõtlesime mida teha. Mul on tohutult vaja lühikesi pükse, mul on nende kriis. Vist olen kõigest sellest jäätisest paksuks läinud. Tegelikult mul lihtsalt pole neid. Ainult 1 normaalne paar on, mis veel jalga lähevad ja sobivad lihtsalt väljas käimiseks, teised on spordilühkarid ja kolmandad tudupüksid. Aga need ainsad väljaskäigu lühikesed püksid on ka mingi mustriga, nii et ma ei saa sinna juurde panna mustriga pluusi. Ühesõnaga, keerulised naiste riietusprobleemid, ma tean. Ta soovitas mulle poode, kust läbi hüpata, mõnedes käisime ka, aga ma ei leidnud midagi. Peale seda läksid meie teed lahku, ta otsustas koju minna ja ma seiklesin natukene veel Georgetownis edasi. Otsisin pükse, aga lõpetasin kogemata Sephora meigipoes liiga palju raha kulutades. Kordan ennast: see peab lõppema. Siis mõtlesin, et tahaks midagi... magusat. Kookisin kotist banaani välja, et mitte täiesti tühja kõhu peale suhkrukogust lisada. Läksin Ben&Jerry's-e jäätisekohvikusse, sest ukse peal ilutses silt ''Non-dairy''. Võtsin endale jäätisekokteililaadse toote. Kuna ilm oli ilus ja kell hakkas vaikselt õhtusse jõudma, siis ma otsustasin, et ma jalutan koju. Jalutuskäik oli veidi alla 2 tunni. Panin oma kõrvaklapid kõrva ja lürpisin oma milk shake-i nagu moodne noor, kui minu ette tuli üks meesterahvas. Sain aru, et ta üritab minuga rääkida: ''Hey! I know this is very random, but I just wanted to know that you look very cute.'' ehk tõlkes: ''Tere! Ma tean, et see on väga ootamatu/juhuslik(ma ei tea õiget terminit), aga ma lihtsalt tahtsin sulle teada anda, et sa näed väga armas välja.'' Kuna mul on ühe korra juhtunud juba nii, et keegi tuleb minuga rääkima, alustades samamoodi, aga see olukord lõppes väga ebameeldivalt ja ebamugavalt, siis ma ei olnud alguses väga rääkimisaldis. Küll aga lõppes see kohtumine natukene positiivsemal noodil, sest me rääkisime järsku päris palju päris suvalistest asjadest. Küsis ka, kas soovin temaga kohe kohvile tulla ja kuigi mul oleks selle jaoks olnud aega, polnud mul selle jaoks tuju. Vähemalt oli tegu intelligentsema ja normaalsema noormehega kui eelmine kord. Ma vist pole sellest siin varem kirjutanud, aga enam-vähem kulmineerus eelmine olukord kergeks ahistamiseks, sest meesterahvas kutsus mind hotelli, püüdes mind kallistada ja tagumikku katsuda, aga siis ma lihtsalt ütlesin, et ma olen abielus ja mind ootavad kodus mees ning 2 last. Selle peale muidu öeldi, et aga mees ei saa sellest teada. Õnneks, taaskord, midagi halba ei juhtunud, lihtsalt selline väike ebameeldiv olukord. Samas ma olen õnneks endas pigem enesekindel ja ei lase kergesti pähe istuda või end ära kasutada. See selleks. Teine selline olukord oli jah natukene normaalsem, aga siiski mingi blokk on ees. Võib-olla ma pole ikka veel nii avatud ameeriklane. Kodutee oli väga mõnus, kulges vist terviseraja peal, sest seal oli väga palju jooksjaid, rattureid ja teisi spordiharrastajaid. Umbes poole tunni kaugusel mu kodust on lennujaam, mille äärest see tervisetee mööda läks, nii et lennukid sõitsid täiesti reaalselt peakohalt üle. Ma arvan, et ma pole kunagi nii lähedal lendavale(maanduvale) lennukile olnud. Ülilahe! Kindlasti jälle üks koht, kuhu ma tahan tagasi minna, sest tegu oli üldiselt mingisuguse toreda pargiga seal ääres, kus paljud pidasid pikniku, pildistasid lennukeid, mängisid jalgpalli ja lihtsalt nautisid ilma või teineteise seltskonda. Järgmiste seiklusteni!
Jah, olengi vist nüüd ameeriklastega üks. Minu käest küsiti eile linnas kuhugi liikumiseks juhiseid, järelikult näen piisavalt kohalik välja. Samuti sõin esimest korda siin pitsat ja nägin ära ka Valge Maja! Annaga oleme juba arutanud, et see maja on tegelikkuses palju väiksem, kui sellest filmides ja piltidel mulje jäetud on. Muidugi üks põhjustest veel, miks minust kohalikega üks on saanud, on see pidev šoppamine ja raha kulutamine. See tuleks nüüd küll naljata lõpetada. (Aga ma ei saa...) Eile oli mul vaba päev, seega otsustasin päeva väljas avastades veeta. Ma ei osanud endale mingisugust konkreetset väljasõitu selleks puhuks korraldada, aga Washington DC-sse läksin küll. Laadisin metrookaardile raha juurde, et oleks mõneks ajaks rahu majas. Alustasin Valgest Majast. See asub küll samas n-ö suures pargis, National Mallis, koos kongressihoone, Lincolni memoriaaliga jne, aga vot eelmisel korral jäi mul see vaatamata. Seekord saigi see viga parandatud. Edasi polnud mul mingit plaani, lihtsalt jalutasin ringi. Mõtlesin minna muuseumidesse, aga heitsin selle plaani ka kõrvale ja otsustasin kunagi hiljem kellegagi koos minna. Mõtlesin kõndida kuhugi, kus ma varem polnudki käinud. Kaardil downtowni poole. Nagu näha, siis pole Valge Maja (The White House) sellest kaugel. Oh, üks väike vahemärkus. Kuigi muidu pole siin piirkonna/tänavanimed väga originaalsed, siis mõned erandid, mis mulle meeldivad, leidsin: Foggy Bottom ehk udune põhi ja Friendship Heights ehk sõpruse kõrgused. Need on ühtlasi ka metroopeatused. Muidu on siin tänavad suuresti nimetatud numbrite, tähtede ja ilmakaarte abil. Nt: 23rd St NW ehk pikalt 23rd Street North-West ehk loode 23. tänav või G St SE ehk pikalt G Street South-East ehk kagu g tänav. Naljakas on neid tõlkida ja ma ei oskagi seda paremini teha. Loodetavasti on siiski piisavalt arusaadav. Ühesõnaga pole siin midagi väga fantaasiarikast. Samas leidub ka nt New York Ave ehk New York Avenue või Pennsylvania Ave NW ehk Pennsylvania Avenue North-West. Põhimõte on sama, aga esimeses pooles leidub mõne linna/osariigi/piirkonna nimi ja avenue tähendab puiesteed. :) Peale mõningat seiklemist läks mul jube kõht tühjaks ja ma olin juba enne valmis mõelnud, et täna ma otsustan süüa pitsat. Tore, et mul oli olemas telefon koos internetiga ja et internetist leiab kiiresti vajalikud asjad üles. Toksisin Googlesse ''vegan pizza'' ja minu õnneks oli umbes 0.6 miili(ca 1km) kaugusel koht, mille välja valisin. Selle nimi oli &pizza. Otsisin õige kohe üles, läksin sisse ja ma ei saanud kohe üldse aru, kuidas seal tellimine käib. Seega ma vaatasin menüüd ja leidsin kirja, et nad valmistavad ka netist tellides ette. Kuigi mu kõht oli juba väga tühi, siis tegin ikka nii, et läksin välja, tellisin oma pitsa ette valmis ühel teisel tänaval asuvale &pizzasse, et veel jalutada ja avastada saaksin. Tellisin selle kindlaks ajaks, jõudsin 2 min varem kohale ja siis sain aru, et nad pole mu tellimust tähele pannud, sest ma kuulsin nende juttu pealt, aga vabanduseks tuli: ''Meie server ei töötanud ja me ei saanud teie tellimust kätte.'' Vähemalt sain tasuta vett lisaks ja pitsa oli sellest olenemata vägaaaa hea! Istusin tänavanurgas olevasse parki ja nautisin oma toitu. Tuulise ilmaga oli natukene keeruline ja suutsin pool toidust kleidile ajada ja selle mustaks teha, aga pole viga, juhtub ka parimatel. Siis avastasin, et olen pargis, kus olid ainult tumedanahalised usklikud ja paljud vaatasid mind kogu aeg ikka väga veidra pilguga. Mul nende vastu polnud midagi, aga jäi tunne, et neil minu vastu oli. Peale sööki hakkasin siis edasi jalutama, kui minu juurde tuli üks naine ja küsis juhiseid M tänava juurde. Kuna me tol hetkel olime K tänaval, siis oli see ainult 2 tänavat edasi, sest need lähevad samamoodi õiges järjestikus- K, L, M. Mul oli heameel, et sain teda aidata, ja loodan, et ta leidis üles koha, mida otsis. Mingi aja pärast avastasin ennast Chinatownist. Seal on paljud (poe)sildid jms lisaks inglise keelele ka hiina keeles, sellest ka linnaosa nimi. Igal tänavanurgal leidus ka mõni muusik, kes tegi õhkkonna päris lahedaks. Jalutasin siia-sinna ja otsustasin, et nüüd on aeg jäätiseks. Samamoodi tegi töö ära hea sõber Google ja väljavalitud jäätisekohvik oli vähem kui 1km kaugusel. Küsisin kohe veganvariantide kohta, et ei tekiks olukorda, et olen head maitsed välja valinud ja siis selgub, et need on lehmapiimaga. Valikud lehmapiima ja teise alternatiivpiimaga jäätistest läksid umbes pooleks, seega oli valik hea. Võtsin mojito(ilma alkoholita, mündi- ja laimimaitseline) ning tumeda šokolaadi-apelsini maitselised jäätisepallid. Mõlemad olid superhead! Muidugi üsna kallis koht, umbes 6 dollarit läks kaks palli jäätist maksma, aga mis seal's ikka. Pitsa hind oli umbes 10 dollarit. Üks negatiivne asi, mida olen täheldanud, on see, et millegipärast on mu näonahk siin päris halvaks läinud. Ma ei oskagi öelda, kas see on kraanivee, kliima või toidu pärast. Eks keha ja organism vajavad muidugi uute asjadega harjumist, aga kui ma teaks, millega täpsemalt tegu, saaksin seda protsessi soodustada. Eks aeg näitab. Grete rääkis mulle, et tal oli sama asi ja võttis koguni terve kuu, et näonahk korda saaks. Teine kurb asi on see, et õhtuti, kui mul on kell siin 7-10pm(19-22), siis on Eestis aeg 2-5 varahommikul, seega siis pole mul kellegagi rääkida, kuigi mul on siis kõige rohkem aega selle jaoks. Mõtlesin erinevate lugude vahepalaks kaks pilti enda tehtud toidust ka (vahelduseks) panna. Ühel päeval, või siis pigem hommikul, käisime Anna, Laura, Liisa ja Karliga maailma kõige suuremas raamatukogus pisikesel tutvustustuuril. Mulle meeldis, kuidas giid ütles: ''Või nii palju nagu mina tean, kogu universumi kõige suurem raamatukogu.'' Hoone oli ise nii-ii ilus ja informatsioon, mis ta jagas oli ka põnev. Kuigi pool juttu kadus ära suure rahvasumina või lastemurede sekka. Ikkagi olid kõik lapsed päris vaprad, et peaaegu kogu tuuri aja (vist 45 min) vastu pidasid. Võtsime Annaga kaksikud kõhukottidesse, sest nii on oluliselt kergem liigelda kui vankriga. Vahel vaatan lapsi mängimas ja vajun oma mõtetesse, kust tuli lause: ''Destruction is a form of construction without instructions.'' ehk ''Hävitus on konstruktsioonivorm ilma juhisteta.'' Ma ei tea, mida see mõte mu peas täpselt tähendama pidi, aga selline ta tuli.
Viimasel ajal on olnud jälle palju teguderikkaid päevi, sest siinpool on toimunud mõned sünnipäevad. Mõlemal perepeal on uus ring maamunal peale tehtud, seega on nad mitmel päeval väljas tähistamas käinud. Peale pikka lasterohket päeva mõtlen ma, et tahaks kiiresti endale sõpru leida, mis rohkem vaheldust mu ellu tooks. Siis mõtlen, et samas mulle meeldib olla üksinda ja ma olen sellega ka rahul. Nii et ma ei teagi päris täpselt, mida ma tahan, nagu välja tuleb. Oleksin juba unustanud ühe olulise teema, mida jagada tahtsin. Kliima ja minu harjumine sellega. Ma olen vist kogu aeg end pigem soojalembeliseks pidanud ja peale paari nädalat päris soojas kohas viibimist saan aru, et ma tõesti olen rohkem sooja kui külma fänn. Kuna igas toas on siin konditsioneerid, millest ma juba rääkida olen jõudnud, siis on olukord jõudnud juba sinnamaani, et mul on toas külm. Kui väljas on lühikeste pükste ja särgiga soe/palav, siis toas lisanduvad nendele ka soojad sokid ja tihti ka mõni kampsun. Vot nii on hea soe. Mitu päeva järjest oli minu meelest õues jahe ka. Vihmane, hall ja jahe. Selline 23-25 kraadi, ma pakun umbes. Samas eile toast välja minnes 29 kraadiga oli mul ka esialgu külm. Imelik on see kliimaga harjumine ja veel imelikumad on konditsioneerid. Lühidalt: mul hakkab siin isegi soojas kliimas liiga kiiresti külm. Olen saanud oma blogi kohta tagasisidet ka, näiteks mu vanaema kirjutas mulle lausa meili, nii et see oli nii-nii armas ja tegi päeva kohe paremaks! Võib lausa öelda, et mu esimene fännikiri. Aitäh teile kõigile, kes te ikka vahel mulle kirjutate! Seega tervitangi emmet, vanaema, Leenat, Tave ja Kevinit. :) Järgmise kirjutamiseni! 'Ema teeb mulle vahel ettepanekuid, millest ta heameelega loeks ja üks asi, mis teda huvitab, on siinsed hinnad. Ma siis alustangi parem sellest. Üldine seis on selline, et toit on kallim, aga nt autod, muud tehnikavidinad ja enamasti ka riided on siin odavamad. Samas iga asjaga ilmselt nõnda, et tuleb osata otsida. Autodele on siin nii suur turg, et 2 aastat vana(ma ei tea, minu mõistes täiesti uus) auto on allahinnatud juba 40%. Telefonid ja arvutid on samuti odavama hinnaga kui näiteks Eestis. Kui aus olla, siis riiete puhul ma suurt hinnavahet märganud pole. Samas sain NIKE-i spordipluusi 9.99 dollari eest, see teeb 8.5 eurot. Ja täpselt sellised spordipüksid, mida ma hullult kaua olen otsinud, sain ka päris mõistliku hinna eest. Ma täpselt ei mäleta, aga pakun, et jäi 20 dollari kanti. Aga riidepoed on ise nii hiiglaslikud, et peab ikka kohe suure varuga aega olema, kui midagi kindlat otsima minna. Muidugi lisanduvad ka juhuslikult leitud asjad. Kuigi poodides tahetakse või püütakse korda hoida, siis tegelikult on seal alati üsnagi hullumaja ja kõik suurused on segamini. Või siis olen ma alati sattunud väga valel ajal? Ahh, muidugi! USA ühikud! Täielik hiina keel veel! Dollari ja euro vahe arvutamine on kerge, ma mõtlen üldiselt, et eriliselt suurt vahet polegi ja nii see ongi. Aga ma isegi ei taha mõelda jalanumbrite, riidesuuruste, kraadiühikute, kaalu ja pikkuse peale. Mu jalanumber vist on 9 või 9½. Riidesuuruse kohta pole ma endiselt kindel. Sihin lihtsalt M suuruse poole, kuigi siin on enamasti süsteem numbritega, nt 0-14 suuruseid olen poes näinud. Celsiuse asemel on Fahrenheit. Praegu mõtlen küll, et kurat, põhikooli füüsikast ja keemiast võiks rohkem midagi meeles olla, äkki jagaksin seda asja ka siis paremini. Mu toas on ka konditsioneeri reguleeriv nupp F kraadidega, vahemikus 50-75F äkki...? Võib-olla eksin, aga ma ei jaksa püsti tõusta hetkel. Googeldasin just, et 100F on 37.8C. Seega 50F peaks olema umbes 18.midagiC? Keeruline. Kaal ja pikkus on ka täielik naljanumber, no ausõna. Kaalu kohta olen täielik võhik, aga pikkust jagan natukene paremini. Või, noh, enda pikkust. Mu pikkus on vistumbes 5 feet 8½ inches. Aga üleüldiselt, kui peaksin eraldi hakkama midagi mõõtma või millegi mõõte ütlema, siis... ei. Sularaha näeb muide minu jaoks väga võlts välja. Täpselt nagu filmis, noh! Enne USAsse tulekut vahetasin sularaha just selle ideega, et näha, milline see on. Sente ja münte pole ma veel väga uurinud, kuigi kuskil mul neid juba leidub. Kindlasti on mingeid ühikuid veel, mida ma ei tunne. Huvitav, kaua kogu see teema aega võtab? Toidud. Minu arvamus on see, et enamik toiduained on liigselt ülepakendatud. Muidugi pakendid ja kogused ongi siin suuremad, sest üldiselt ei käida 1-2 asja pärast poes, vaid pigem nagu 1-2 nädala toiduvaru pärast. Ja mitte ainult endale, vaid isale, naisele, vennapojale ja lastelastele korraga toitu ostmas. Kuna mu perekond sööb head ja tervislikku toitu, siis sellist nö päris USA kiirtoitu ma polegi saanud. Mitu korda olen neid Chipotle-sid, Taco Bell-e ja Starbucks-e silmanud, et tahaks ju midagi ka proovida, aga aega on selle kiire asjaga. Maitsen enne kõik jäätised ära. Samas need populaarsed kiirtoidukohad vaevalt veganitele midagi pakuvad. Või, noh, jeee friikad! Igatahes olen ma siin head ja värsket toitu palju söönud, mis on ju tore. Mitte ühtegi burgerit, friikartulit ega muud sellist. Küll aga ostan igasuguseid alternatiivtoite endale ja proovin aeg-ajalt midagi uut. Postituse lõppu panen pildid oma praegu testitud ja proovitud toiduainetega, mida veel pole jaganud. Ühesõnaga, seda ''õiget ja ehedat'' Ameerika toidu kogemust mul jagada pole. Pole isegi kellegagi tegelikult väljas söömas käia. Samas peaks üksinda millalgi minema kuhugi ikka. E-riik siin, E-riik seal... Eestist olete midagi kuulnud? Mulle meeldib see, kuidas nad siin kõikjal propageerivad oma uskumatult arenenud E-võimalusi ja kõike muud säärast. Minu SIM-kaardiga oli üks suur kammajaa. Nagu pereisa ütles: ''Peame vist poodi ikka kohale minema, nende online majandus on katastroof.'' SIM-kaardi mulle tellis tema, aga millegipärast ei saanud nad seda meile postiga kahel katsel saadetud. Ühes e-mailis kirjutati, et ei suudetud isikut tuvastada. Või midagi sellist eriti jaburat. Täna hommikul käisin ka lõpuks enda pangakontot avamas. Ei kurda, sest rõdult oli kontorit näha, seega sinna minek võttis ainult mõne hetke aega. Aga kohapeal kulus selleks 45 minutit. Üks asi, mis on siin hoopis selle E-süsteemi teemal nüüd positiivselt üllatav, on see, et nad on selle majandussüsteemi küll väga mugavaks teinud. Kohapeal laeti mulle isegi telefoni panga äpp jms. Kui Eestis pead oma kaarti mõned päevad ootama ja seniks ilma olema, siis siin saab alguses kohapeal kätte ajutise kaardi ja päris kaart saadetakse 5-10 tööpäeva jooksul koju järgi. Pigem negatiivne kogemus on näiteks Grete 30+h bussisõit. Temale räägiti, et tegu on täiega uhke ja uue bussiga, kus on sees isegi need minid ekraanid. Tegelikkus oli see, et buss nägi välja nagu meil mõned vanad SeBe bussid. Ja neid ''ekraane'' oli bussis vist 2, mis rippusid laes. Sellised meie mõistes ajast ja arust. Naljakas. Aga eks piirkonniti ole see kindlasti erinev. Mu meelest on huvitav see, kui palju reklaamitakse ja räägitakse seda, et majandus siin on ikka tipus ja parimatest jne. Vaieldav. Nüüd siis natukene toidust. Ma olen selle postituse kirjutamist oodanud juba enne, kui see päev kätte jõudis, millest ma kirjutama hakkan. Mul on heameel mõelda, et mul on veel palju asju, millest kirjutada, arutada ja mida niisama jagada. Loodan, et saan poole aasta ja ka aasta pärast sama öelda. Ja see postitus tuleb kindlasti jälle väga pikk. Pikem kui eelmine. Sain juba tagasisidet, et polnud see eelmine nii pikk midagi. Aeg lendab siin päris kiiresti. Ma ei jõua varsti enam isegi järge pidada, mida ja millal ma teinud olen. Enne, kui ma sissekande kõige põnevama osa juurde jõuan, siis jutustan ja muljetan muudest teemadest ka. Enamasti mööduvad mu õhtud endiselt nii, et käin jalutamas või poodlemas ja naabruskonnaga tutvumas. Senimaani olen seda üksinda teinud ja vahel on see natukene kurb, aga vähemalt on mul kaasas mu telefon koos hea muusikaga, mis teeb olemise kohe paremaks. Mõned päevad tagasi sain endale ka lõpuks ometi enda USA sim-kaardi, seega on mul nüüd kohalik number ja ma saan nüüd kodust väljaspool ka netis olla ja paremini oma liiklemist planeerida ja navigeerida. Samuti kirjutan ma tihti kellegagi, kui jalutan, siis saan enda vaimustust jagada ja lihtsalt suhelda. Mu kodukant on nii mitmekülgne ja erinev, millest mul polnud õrna aimugi. Ühel tänaval on suured ja uhked kortermajad ning paar tänavat edasi on hoopis sellised hästi ameerikalikud elumajad ja nende vahvalt sisustatud ja/või kaunistatud hoovid. Minu meelest peavad üldiselt, sest erand kinnitab reeglit, paika Ameerika stereotüübid ja praegune mulje on minul igatahes samasugune, mis filmid tekitanud on. Samas muidugi, ma olen veel üpriski vähe näinud. Samas arvestades aega, mis ma siin olnud olen, siis olen jällegi jõudnud päris palju näha. Ühel päeval ma mõtlesin, et lähen jalutan 35 minuti kaugusel asuvasse Targetisse ja ostan sealt endale jäätise, mis Whole Foodsis otsa oli saanud. Tegelikult pidin sinna Gretele ka ühe pluusi soetama, aga tuli välja, et seda pluusi ka enam ei ole. Noh, jah. Long story short: seda jäätist polnud ka seal, aga paar päeva hiljem leidsin selle siiski Whole Foodsist. Oli järjekordne ilus, soe ja suvine ilm, seega jäätis oleks olnud ainult kirss tordil. Valisin endale ühe teise alternatiivpiimaga jäätise. Ben&Jerry's chocolate fudge brownie mandlipiimast. Polnud midagi erilist, ootasin paremat ausalt öeldes. Minust on saanud vist nii suur jäätisegurmaan, et mind on nendega juba raske üllatada. Igatahes oli mul tarvis ka päikeseprille, sest mu omad olid katki läinud. Õnneks leidsin uued Targetist ja ei pidanud rohkem sellega oma pead vaevama. Olin rahul oma ostuga ja jalutasin rõõmsalt välisukse poole, kui mind tervitas üks ootamatu vaatepilt. Ok, mis see ikka nii väga ootamatu on, siinne ilm on minutitega muutuv. Väljas sadas tohutut paduvihma. Nii palju siis minu uutest päikeseprillidest ja jäätise söömisest! Kuna enamasti on siin lihtsalt hoovihmad, siis ootasin sees ilmselt vähem kui 10 minutit, kui taevas juba selgenema hakkas. Õnneks ma pole suhkrust, seega pisike tibutamine minu jalutuskäiku ei sega. Olen siin õppinud seda, et kui plaanin kodust kauemaks eemale minna ja ma ilmas kindel pole, siis panen jalga kindlasti lahtised jalanõud. Lihtsalt seepärast, et poleks ebamugav ootamatu vihmasaju pärast. Ameerikasse saabudes ja lennujaamast väljudes oli mul selline olukord ning mu tossud olid loetud sekunditega täiesti ligumärjad. Never again. (Ps, klikkige pildid suureks, siis on näha täismõõdus koos pealkirjaga.) Oleksin juba peaaegu unustanud ühe osa sellest poeskäigu seiklusest. Jäätist ju süüakse tavaliselt lusikaga, eks? Okei, ma tegelikult fännan kahvliga söömist rohkem, ma ei teagi miks, aga lusikaga saab rohkem kätte. Aga... mul polnud ju lusikat! Oleksin pidanud ilmselt ettenägelikum olema ja kodust kaasa võtma. Ei hakanud kaua poes mõtlema ja ostsin lihtsalt endale uue lusika. Nüüd on see täiesti minu oma. Pildil jäätisetopsist ka nähtav. ''Pesin'' selle vihmavees puhtaks ja nautisin oma jäätist. Oleksin muidu koduni oodanud ja lusika ostmata jätnud, aga sellise kuumusega poleks jäätisest koju jõudes midagi alles olnud. Ühesõnaga, nüüd on see lusikas mul kogu aeg kotis olemas ja kaasas. Igaks juhuks, sest ega jäätise isu ei hüüa tulles. Tagasiteel leidsin veel ilusaid kohti kodu lähedal ja jalutasin nendel tänavatel, kus inimestel oma majad on. Esmaspäeval tekkis mul võimalus minna joogasse! Yes, please! Tore oli üle pika-pika aja seda jälle teha. Kuigi meid oli pisikeses ruumis nii palju ja ma ei saanud päris täpselt aru, mida juhendaja ütles, oli sellest olenemata kogemus ikka tore. Nimetas kõiksugu erinevaid poose ja asendeid, mis me võtma pidime, aga ma ei olnud neid nimetusi varem kuulnudki, seega ma ei saanud veel täiesti rahulikult kaasa teha ja lihtsalt kopisin teiste pealt suure osa ajast maha. Siiski oli väga mõnus ja plaanin kindlasti veel minna. Peale joogat hüppasin kodust läbi ja otsustasin jooksma minna, et end korralikult ära väsitada ja järgmisel varahommikul... New Yorki sõita! Jah! Appi, tõesti! Uskumatu. Võin kohe seda öelda, et peale käiku tundub endiselt sama uskumatu. Tagasitulles nüüd jooksuteema juurde. Halvim otsus mu elus. Kaks päeva hiljem on mu lihased ülivalusad. Jooksin kokku ainult 2.5 kilomeetrit koos kõndimispausidega, sest jooks oli mäest üles ja alla. Koperdasin ja kukkusin ka ühe korra. Hea, et tänavad siin õhtuti pigem inimtühjad on, sest muidu oleks lihtsalt natukene piinlik. 25. juuli varahommikul, kohaliku aja järgi 5.00(Eestis kell 12 keskpäeval) läks Washington DC Union Station-ist ehk nö peajaamast(ühendatud bussi- ja rongijaam) minu buss New Yorki! Püüdsin küll end selle jaoks välja puhata, aga ei õnnestunud. Magasin võib-olla 2 tundi ja viimase tunni enne äratuskella vaatasin paaniliselt telefoni, et ma sisse ei magaks ning maha ei jääks. Tellisin endale Uberi ja sain sellega ilusti bussijaama. Jõudsin varem, nagu olin planeerinud, igaks juhuks, sest ma polnud seal veel kordagi käinud. Mulle meeldis, et see oli üsna inimtühi ja ma sain rahulikult ringi vaadata ja uurida, missugune see koht on. Leidsin tabloo, kuhu olid märgitud väljumisajad ja -väravad. 8 minutit enne 5 mõtlesin siis enda väravasse kõndida. Mu pilet kontrolliti ära ja järsku näen... rong? Läksin tagasi selle mehe juurde ja vabandasin, et mul on enda teada ikka bussipilet. Vaatas mu pileti üle ja saatis mu 2 korrust kõrgemale. Siis läks küll kiireks, sest mul polnud täpselt aimugi, kuhu minna. Küll on hea, et ma kohalikku keelt mõistan, sest ma lihtsalt saan tänu sellele oma närve säästa. Jõudsin ilusti õigele bussile ja suund uue suurlinna poole võis alata. Sõidu kestvuseks pidi olema 4h ja 15min. Minu bussipilet maksis ainult 13 dollarit, mis on umbes 11 eurot. Küll aga ma reserveerisin endale ka koha lisatasu eest, et pikk sõit oleks mugav ja huvitav. Buss oli kahekordne, nii et võtsin koha üleval ees akna all. Lisatasu oli 7 dollarit, seega üks ots NYC-sse oli vaid 20 dollarit, st 17 eurot. Ei saa kurta! Muidugi lisandusid edasi-tagasi Uberi otsad bussijaama ja kodu vahel. Sõit umbes 15 minutit ja üks ots umbes 10 dollarit, seega pole väga viga. Üldises pildis sain transportidega edasi-tagasi New Yorki kokku ainult 52 euro eest! Vähemalt minu meelest on see odav... Mu ema küsis minult ka, miks ma just bussiga läksin, ja ma ei osanudki talle vastata. Hakkasin siis rongipileti hindu uurima ja ma pidin isegi istudes pikali kukkuma. Mõnedel juhtudel on küll ajakulu veidi väiksem, kuid siiski mitte oluliselt, seega kohe kindlasti mitte väärt seda hinda. Naeruväärne. Huvitav, mis luksust nendes rongides siis pakutakse? Ja selle peale hakkasin mõtlema, et ma oleksin peaaegu kogemata rongile läinud... Püüdsin bussis oma lühikeseks jäänud und jätkata, aga väga palju see siiski ei õnnestunud, sest peagi tõusis päike ja suurema osa ajast paistis see mulle täpselt näkku. Mul olid ka kaelapadi ja silmaklapid kaasas, aga ma tundsin ennast pinginaabri kõrval liiga ebamugavalt, et seal palju sahmerdama hakata. Ei tea, mis värk sellega on, aga sama teema, mis lennukiski. Üks huvitav asi, mis ma sõites tähele panin, on see, et muidugi on seal tõesti väga palju teid, aga et lausa bussidele ja veoautodele eraldi rajad on, seda ma ei teadnud. Samas tundub mõistlik kah. Natuke hirmus oli ka, sest nad on üldiselt väga julged ja pigem hooletud sõitjad ja kui on 3 rida kõrvuti, ise oled keskmisel ja mõlemal pool veoautod, siis pole lihtsalt kõige meeldivam tunne. Samas on teede juures jällegi minu meelest üks positiivne külg ka: neil on tee äärtes laiad teeribad, kus muidu sõita ei tohi, st eraldatud pidevjoonega, aga need on piisavalt laiad, et (ummikute ajal) erakorraliste hädade puhul kasutada. All piltidel paremal pool teeservas on näha ka. Aga eks see sõit venis umbes 30-45 minutit pikemaks, kui oleks pidanud. Klassikalised hommikused New Yorki ummikud. Nendega olin ma tegelikult isegi vaikselt arvestanud. Miks ma üldse New Yorki läksin? Polekski veel ilmselt seda külastanud, aga kuna Gretel oli võimalus ja soov sinna minna, siis uurisin perelt, kas saan temaga liituda ja minu õnneks oli pere mu vastu piisavalt lahke, et lasta sel juhtuda! Grete ise oli Ameerikas olnud 2 kuud. Praegusel momendil istub ta lennukis ja sõidab vaikselt juba Eesti poole tagasi. Ta tegeles siin selle raamatumüügi asjaga, millest ilmselt paljud kuulnud on. Pole pikka juttu, see polnud tema cup of tea. Aga ta ei lasknud end sellest negatiivsest kogemusest heidutada ja kasutas ära võimalust USA natukenegi avastada. Ühesõnaga polnud me näinud juba mitu-mitu kuud ja nii uskumatu, kui see ka pole, tekkiski meil võimalus Põhja-Ameerika ühes suurimas ja populaarseimas linnas kokku saada ja lihtsalt... lihtsalt olla! Kohtumine võõras linnas Gretega oli muidugi omaette kino, sest tal netti polnud, seega ta üritas wifit otsida ja ma vahel helistasin, et üle küsida, kus ta nüüd on. Panin aadressi mapsi ja hakkasin ta poole kõndima. Võttis vist 15-20 minutit aega ja me lõpuks kohtusime. Täiesti uskumatu! Otsest plaani meil päeva jaoks polnudki. Leppisime kokku kohad, mida külastada tahame. Pidime siiski selle päevaga nägema-tegema nii palju, kui võimalik, sest jumal seda teab, millal Grete tagasi New Yorki (ja USA-sse) satub. Minul sellega veel küll kiiret polnud, aga siiski imeline võimalus. Kokku saades hakkasime kuhugi suvalises suunas jalutama, juttu rääkima ja seda imelist linna imetlema. Ühel hetkel võtsin kaardi lahti ja vaatasin, mis populaarne vaatamisväärsus meie lähedusse jääb, et kindel siht ja suund ette võtta. Esimesena sattusime The Empire State hoone juurde. Grete loetles mulle igasugu filme ette, kust ta seda näinud on, sest ma ei teadnud nii palju nagu tema. Sellel hoonel on 102 korrust ja on 381m kõrge, koos antenniga lausa 449.5m. Järgmisena sattusime sellise hoone juurde nagu Trump Tower. Ma isegi ei teadnud, et nii jabur asi eksisteeribki. Vahel on ikka parem, kui kõike ei tea. Küll aga käisime sees uudistamas. Ülepingutatult uhke hoone koos turvakontrolliga. Peale seda võtsime suuna Central Parki. Kuigi ma oleksin tahtnud seal rohkem aega veeta, siis läksime võib-olla mõnikümmend meetrit parki sisse ja rohkem edasi ei vaadanudki. Leidsime ühe toreda vanamehe, kes on pärit Venemaalt ja joonistab tänaval portreesid ja karikatuure. Otsustasime Gretega endast sellise toreda mälestuse teha. Meie joonistused olid pigem 50-50 karikatuur ja portree. Artist kiitis meie välimusi taevani ja ei suutnud meist karikatuuri teha. Vähemalt meil jäi selline tunne. Vahepeal käis ta naine temaga mölisemas: ''See pole ju karikatuur? See on nii ilus! Miks sa seda nii kaua teed?'' jaa nii edasi. Pildid on segamini kaamerast ja telefonist. Mu kaamera aku sai väga kiiresti tühjaks, kuigi terve öö laadis, ei tea, mis värk oli, seega kaameraga ei teinud väga palju pilte. Aga ma ei muretse, ongi põhjust tagasi minna. Ma päris siiralt tahaks tagasi minna juba kõigest seepärast, et pildistada seda linna, hooneid ja inimesi. Täiesti lummav! Kuigi paljudele ei meeldi see liigselt suur melu, sagimine, kiire tempo, kõrged hooned ja anonüümsus, siis me Gretega saime nõustuda hoopis sellega, et üks osa meie südamest jääb sinna linna. Täiesti uskumatult vinge koht ja üldiselt polnud meil kummalgi selle kiire tempoga linnamelu vast midagi. Vastupidi, tihti hoopis olime meie kiiremad kõndijad kui teised. Tuletan meelde, et soovitan pildid suureks klikkida ja siis noolega edasi-tagasi liikuda, nii näeb pilte õiges suuruses koos pealkirjadega. Küll aga saime selle artisti naiselt nipi WCs käimiseks. Üle tee oli üks hotell. ''Kõndige sinna sisse, nagu teil oleks seal tuba. Minge otse ja siis vasakut kätt jäävad vetsud.'' Seega käisime kuskil marukallis ja uhkes hotellis vetsus. Oli ilus koht küll, muide. Järgmiseks seadsime suuna Times Square'i poole. See oli koht, mis oli minu must-see nimekirjas. Mu lemmiksarjas, Mr. Robot, on seal tehtud üks hea stseen, nii et pidin ikka enda silmaga üle ju kaema. Ma olen siiamaani nii õnnelik, tänulik ja superhämmastunud selle linna üle. Me ikka jõudsime ühe päevaga ulmeliselt palju näha. Ma kõndisin sel päeval ligi 30 kilomeetrit. Ja seal väljakul ma võtsin täiega aja maha ja nautisin seda kõike enda ümber. Kui hakkasime ära liikuma sealt, siis keerasin veel mitu korda ümber ja ütlesin Gretele: ''Oota, ma korraks vaatan veel, ma pean seda hetke väga hindama.'' Mingi hetk otsisime süüa ja läksime kergema vastupanu poole, Subway võiku. Saime kuskilt sooduka flaieri ja ostsime mõlemad suure võiku, seega oligi kohe terveks järgnevaks päevaks toit olemas, sest rohkem millegipärast kumbki meist ei vajanud. Muide, ilmselt nagu piltidelt näha, ei tervitanud meid soe ja päikeseline NY, vaid pigem jahe ja hall. Ja jahe on meie mõistes siin 20-23 kraadi. Me Gretega oleme 35+ kraadiga ära harjunud ja alla 30 on juba alla inimliku arvestuse. Aga mu arust oli see siiski täpselt selline suurlinna hõnguga ilm. Pärast mõtlesime, et oligi parem, et liiga palav ei olnud, muidu oleks liiga kurnav päev olnud. Käisime ka Victoria's Secreti pesupoes, kus me saime ülihead personaalset teenindust ja ma lõpuks sain Ameerika mõõtmete järgi oma pesu suuruse teada, sest seal mõõdeti meid mõlemaid ära. Ma olen mitu korda poes käinud ja suu ammuli neid imelikke mõõtmeid vaadanud, sest mitte muffigi aru ei saa. See pood oli 3-korruseline. Ja no seal on ka tõesti imehea pesu ja valik. Praegu vaatan oma pilte ja mõtlen, et täitsa lõpp, kui erineva tunde saab pilte vaadates ja reaalselt kohapeal käies. Samas isegi kohapeal mingil hetkel arutasime Gretega, et see ei tundu reaalne. Tahaks kuidagi füüsiliselt käega neid hooneid või midagi katsuda, end näpistada, et kindlaks teha, et see tõesti ongi päris. Umbes nädal enne minekut saatis Grete mulle Facebooki ühe video, mis on New Yorkis asuvast jäätisebaarist, kus nad teevad jäätist ja lisavad sinna alkoholi. Nali naljaks, aga meie otsustasime selle koha üles otsida ja ära külastada. Või õigemini, Grete külastas. Kuna siin on alkohol lubatud alates 21+, siis polnud mina sinna teretulnud. Aga natukene jäätist maitsta sain ikka. Tegelikult oli see sorbett. Grete võttis veganvariandi just minu pärast! Aga võin öelda, et oli hea ja ootan, kuni 21 saan ning ehkki saan isegi sinna minna. Peale seda sattusime täiesti suvaliselt täiesti suvalistesse linnaosadesse. Järsku leidsime end sellisest nö nurgatagusest ja kahtlasemast piirkonnast. Majad olid madalamad, piirkond polnud nii uhke ja tundus olevat vaesem koht. Selleeest leidsin sealt palju ilusat tänavakunsti. Järgmine hetk leidsime end juba Italy ja China Townist. Odavad suveniirid ja hiinakeelsed sildid. Itaalia linnaosas muidugi aga palju-palju itaaliapärast toitu. Tänavat kaunistasid ka itaaliavärvides jõuluehted. Jah, keset suve. Vaikselt hakkaski tegelikult juba õhtupoolik ja pimedus peale hiilima. Jalutasime veel kurikuulsale Wall Streetile ja vaatasime kaugelt jõe äärest Statue of Liberty-t. Viimast tahaksin kindlasti lähemalt ka näha. Muide, pimedas on NYC i-me-kau-nis! Mulle meeldis see, et pimeduse saabudes muutusid tänavad ka tühjemaks. Niikuinii räägivad pildid rohkem, kui ma oskaksin. Nüüd juba natukene kurvemal toonil. Pidime hakkama Gretega üksteisele (võib-olla) aastaks ajaks head aega ütlema. Jalutasime World Trade Centre'i juurde ehk minu must-see teine koht. Kaksiktornide mälestuspaik. Sinna on tehtud park ja mõlema hoone õigele kohale bassein/purskkaev, ma ei teagi õiget eestikeelset terminit vist, aga kahjuks oli see nii hilja juba piiratud ja lähemalt vaadelda ei saanud. Aga see õhkkond seal ümber oli küll selline... sünge. Siiski oli tegu põhimõtteliselt surnuaiaga. Sinna tahan samuti valgel ajal kindlasti tagasi minna ja ma kavatsen ka muuseumit külastada. Mul pole sellest kohast head pilti, aga lisan netist võetud pildi, mis on ülevaltvaates tehtud. Enne lahkuminekut nägime veidi actionit ka. Meie kõrval pidas politseiauto kinni ühe auto ja siis politseinikud tulid autost relvad näpus välja. Päris huvitav vaatepilt. Palusime ühel inimesel ka meist koos pilti teha, et meist poleks ainult mingeid totraid selfie-sid. Ja jätsimegi hüvasti. Poetasime natukene pisaraid ka, sest kiskus ikka päris emotsionaalseks kogu see lugu. Nagu ma juba mitu korda maininud olen, siis ma ei suuda oma tänulikkust ja seda võimalust kuidagi seletada. See on tõesti täiesti vapustavalt imeline. Kogu päev Gretega New Yorkis oligi super! Meil oli nii tore ja me saime imetabase kogemuse. Küll aga sellega minu seiklused tegelikult ei lõppenud. Mul oli bussipeatuseni kõndida umbes 6km. Kõndisin seda kokku 1h ja ca 15min. Lõpuks mu jalad lihtsalt tulitasid. Ootasin bussi saamist ja magamajäämist juba nii väga, sest kell oli 11 õhtul ja me olime mööda New Yorki tänavaid ringi seigelnud 13 tundi. Nali naljaks, sest mu buss jäi 35 minutit hiljaks ja väljus 45 minutit hiljem ettenähtud ajast. Tagasi DC bussijaama jõudsime aga hoopis 1h ja 15min hiljem, kui pidime. Bussis ma magada ei saanud, sest seal oli nii külm, et ma hakkasin lausa füüsiliselt värisema ja lõug hakkas ka lõgisema. Uberis värisesin ja liftis värisesin ja voodis värisesin ka. Magasin täna öösel 3 tekiga. Korraks unise peaga suutsin veel arvata, et unustasin võtmed koju ja pean kellegi üles äratama, aga õnneks ma olin lihtsalt juba nii sooda peast, et ma unustasin ära, kui hästi ma võtmed ära olin peitnud. Uberisõit tagasi oli tore. Väga jutukas juht oli, aga ma olin nii unesegane, et pidin alati üle küsima, mis ta seal seletab. Kuigi ta vabandas ette ja taha, sest arvas, et tema ei oska rääkida. Ma arvan, et sellega ma lõpetan. New York üllatas, aga ainult positiivselt.
Järgmise korrani! Eks ma natukene valetan ka, sest tegelikult pole veel päris nädal täis, aga 1 päev siia-sinna pole ju vahet. Just täna arutasin pereemaga, et juba ongi nädal mu saabumisest möödas ja see on küll möödunud nagu silmapilk. Emme ütles eelmise postituse kohta, et mul oli liiga vähe mõtteid ja tundeid kirjas, nii et ma üritan siis paremini neid aspekte välja tuua. Ja kuigi ta inglise keelega väga suur sina-sõber ei ole, siis lubas mul ka mõningaid laused või väljendeid inglise keeles vahele panna. Eks näis, mis, kus, kuidas. Aeg-ajalt teen endale telefoni märkmeid üles, mida ma siia kirjutada tahan, sest muidu ma lihtsalt unustan ära ja ei oskagi midagi jagada. Võin seda ka juba ette mainida, et tuleb üks pikk postitus pika aruteluga. Panen perekonnaliikmetele ka varjunimed, et mul oleks olukordi vms kergem seletada. Ema- Anna, isa- Martin, poeg- Karl ja kaksikud Liisa ja Laura. Perekond on samuti muidu kõik eestlased, nii et keelepraktikat on mul olnud vähe, võiks olla rohkem, aga küll jõuab. Vähemalt nende lühikeste ingliskeelsete vestluste järel, mis mul olnud on, olen alati tähele pannud, et räägin ikka kuidagi naljakalt ja mõtlen liiga palju ja kokutan. Õhtuti on mul enamasti aega teha, mida hing ihaldab ja mitmeid õhtuid olen veetnud lihtsalt ringi jalutades, naabruskonnaga tutvudes või siis poodides šopates. Ma olen avastanud, et mulle meeldib see sotsiaalsus, mis siin on, aga võib-olla on mul veel see naiivne ja optimistlik olek, sest kõik on veel tegelikult uus. Võimalik, et läheb üle. Samas jällegi, minu jaoks on sotsiaalsusel ka mingid kindlad piirid. Mul on üks ehe näide sellest, kuidas me üks päev lastega väljas käisime ja üks 11-aastane tüdruk tuli meiega juttu tegema. Tegelikult pole mul selle vastu midagi ja mulle isegi väga meeldib, kui tullakse rääkima, sest see on nii uus ja huvitav asi, AGA... Sellele tüdrukule tohutult meeldisid väikesed lapsed ja ta hakkas kaksikuid kohe torkima-surkima ja püüdis nendega mängida. Minu jaoks oli see kuidagi ebamugav, sest ega mullegi ei meeldiks, kui täiesti võõras inimene mind tuleks ja katsuks kuidagi füüsiliselt. Kõditaks või miskit. Mõned teist võib-olla mõtlevad nüüd sellele, et ''aga see on ju teine asi, ühel puhul on tegemist täiskasvanuga ja teisel puhul lapsega.'' Minu meelest mitte. Mõlemal juhul on tegemist inimesega, kellel on omad tunded ja arvamused ja arusaamad millestki kindlast ja pealegi lapsed on mu meelest vägagi valivad, kellega oma lähedust jagada tahavad. Mulle tundus ka, et plikad natukene kortsutasid kulmu ja krimpsutasid nägu selle peale, aga nad elasid üle. Tekkis tunne, et tahaks lapsed sealt ära päästa ja rõõmsale külalisele öelda, et palun ära katsu neid, aga see tundus liiga ebaviisakas. Samas, kes teab, ehkki on tegu veel mu tagasihoidliku eestlasliku kiiksuga. Keerates pool eelnevat teksti nüüd pahupidi, sest ka mu sisemine ameeriklane on hakanud end näitama- mul on olelusvõitlus iseendaga! Šoppamine on üks tõsine ettevõtmine ja ma saan sellest hullusest vist isegi nüüd aru. Ma olen samamoodi hullunud nendes uutes massiivsetes poodides. Ma ei väsi kordamast seda- uus ja huvitav asja! Siin on nii hea valik kõige jaoks, ma olen Eestis isegi pettunud. Ka mu emps leiaks kindlasti endale rohkem asju ja ps, ta on väga valiv! (Seega, emme, pead ikka külla tulema) Igatahes mina olen täielik fänn! Mu meelest šoppamine on kuidagi omamoodi teraapia, aga samas kindlasti ka nõme haigus, eks see piir on päris õhuke. Ma vist eelmises sissekandes mainisin, kui suur on üks toidupood Costco ja kui nüüd ette kujutada reaalseid ostukeskuseid, mitte ainult üht poodi, siis noh... kuidas nüüd seletada, on tegu nii suure hoonega, et selle lõppu ja algust ei ole võimalik korraga näha. Ilma naljata. Ma käisin vist 3 õhtut ujumisriiete otsinguil siin-seal, aga ei leidnud mitte midagi sobivat. Kodu lähedal olevates poodides oli väga kehv valik ja siis olid ka enamasti alles kas suurused XS, X või XL, XXL, nii et see kuldne kesktee minuni alati puudus. Ühel päeval käisid vanemad poes, täpsemalt Targetis. Anna tuli koju ja rääkis mulle kohe, kuidas ta nägi seal ujumisriideid ja siis mõtles mulle midagi ära osta, et ma saaks ja vette tulla, aga jättis selle tegemata. Selle peale otsisime lähima Targeti asukoha üles ja mul oli õhtul kohe palju tegevust, sest lähim Target asus ca 35min jalutuskäigu kaugusel kodust. Ideaalne! Kohale jõudes selgus, et tegemist on niii-ii-ii pika kaubanduskeskusega, et ma reaalselt ei näinudki väljas olles selle maja ühest otsast teist otsa. Ma tean, et seal oli üks suur raamatupood, kuhu ma tahaks kindlasti minna, aga muud ma ei teagi. Mul võttis korralikult aega, et esmalt Target üles leida. Ja koge ülejäänud aja ma veetsingi seal, sest see oli nii uus ja huvitav. Target on selline pood, kus on samamoodi kõike. Toitu, tehnikat, matkamisriideid, rattaid, raamatuid, meigitarbeid, no tõsiselt mida iganes. Ma püüdsin sealt võimalikult palju läbi vaadata, aga ruttu läks silme eest nii kirjuks. Tegelikult läksin ainult ujukate järgi, aga võib-olla lõpetasin uue kampsuni, pluusi, tudu-koduriiete ja müsliga lisaks... aga ainult võib-olla. Vähemalt sain ka ujukad! Igatahes ma tahan sinna tagasi minna ja mind täitsa huvitab, kui kaua mul võtab aega selle kaubanduskeskusega täielikuks tutvumiseks. Üks asi, mis ma olen tähele pannud, on see, kui palju on poodide ümber alati toidukohti, et jumala eest kliendid koju ära sööma ei läheks, sest nad ju ei tule muidu mitte kunagi tagasi! Päris tõsiselt on kaubanduskeskustes või nende ees ikka tohutult suur kogus erinevaid (kiir)toidurestorane. Kindlasti leidub midagi igale maitsele ja ma usun, et ka mina, teada tuntud valiv toituja, leiaksin midagigi. Unustasin eelmises postituses rääkida loo sellest, kuidas ma Eestis varahommikul taksoga lennujaama sõitsin. Mu täispakitud kohver, mis enam püsti ei seisnud, pungil seljakott ja Renet. Tellisin vist Uberi või Taxify kaudu takso, ma ei mäleta, vahet pole, esimest korda kasutasin ka. Igatahes tuli mu takso, juht pani ilusti-kenasti mu asjad autosse ja hakkasime sõitma. Olime vist peaaegu poolel teel, kui juht sõnab: ''Kurat!'' Pole muidu väga asi, mida autot juhtivalt isikult kuulda tahaks, aga sellele järgnes: ''Ma unustasin taksomeetri tööle panna!'' Nii et see on juba asi, mida sa taksot juhtivalt isikult kuulda siiski tahaksid. Seega sain lennujaama alla 4 euro. Ta tundus ise peale seda olukorda päris pahane olevat. Arvas üldse, et ma sõidan Kreekasse. ''Kõik täna hommikul lähevad Kreekasse. Las ma pakun, te lähete ka sinna! Praegu vist tipp-hooaeg.'' Ma lihtsalt muigasin: ''Jajah, Kreekasse...'' Seega ta lobises midagi Kreeka kohta edasi, aga ma mõtlesin omi mõtteid.
Siis esimestel päevadel mõlgutasin siin mõtteid, et oleks tahtnud väga sel aastal just Positivusele jõuda, sest mõned päris head artistid ja bändid astusid seal üles. Mu äratuskella-bänd ka. Alt-J. Ma muide pole selline inimene, kes hakkab äratuskella helinat vihkama. See on vist päris tore. Viimaseks looks plaanisin jätta tänase poeskäigu loo. Otsustasin õhtul Whole Foods'ist läbi minna, sest see on ikka üks tore koht, kust minusugune veidrik leiab endale palju meelepärast(even some frozen vegan pizzas!?(ei, ma ei ostnud seda)). Õnneks oli poes ka wifi, nii et sain poole silmaga Gretega kirjutada, kui teise silmaga seal orienteeruda üritasin. Ma pole veel enda kohalikku SIM-kaarti saanud, aga sellega tegelemine on juba alguse saanud. (Üks väike sidenote: oleme perekonnaga täheldanud, et siinne e-maailm on väga kehv ja eestlased on ilmselt enda e-riigiga nii ära hellitatud, et kõik käib ju alati väga kiiresti ja selgelt ja enamikul juhtudel pole paberimajandust vaja ajada.) Igatahes poodi ma läksin mango, banaanide, piima ja jäätise järele. Eelkõige tegelikult piima. Leidsin ühe ülisuperhea brändi, mis mulle väga meeldib müsliga, kohviga... ja ilmselt muuga ka, kus iganes vaja on. Eelmine piim oli mandli-vanilli, aga uue võtsin mandli-kookose. Ma nüüd vingerdan nii kaua ringi ja ei jõuagi kunagi oma jutu tuumani. Ma kuulasin kõrvaklappidest muusikat, jalutasin poele vist vähemalt 3 ringi peale, avastasin põnevaid toiduaineid jms, mida varem näinud polegi. Grete soovitas mul proovida cookies'n'cream-maitselist jäätist, seega läksin poodi ka selle eesmärgiga. Muidugi vegan-versioonis. Tean, et seal oli üks bränd, mis tegi täpselt seda jäätist, mida otsisin, aga letini jõudes tuli välja, et see oli ainus sort üldse, mis oli otsas. Üritasin isegi teiste jäätiste tagant otsida, aga ei midagi. Seega jalutasin veel natukene ringi ja pidasin Gretega nõu, mida teha. Mõtlesin, et äkki küsin mõne töötaja käest, neid raudselt laos on ja tahavad mulle äkki pakkuda. Kohe peale seda tuli mulle vastu üks äärmiselt viisakas töötaja: ''Hello, how are you?'' Või, noh, eestlaste mõistes äärmiselt viisakas. Seal on see tavaline. Aga samas hääletoonist loeb ka palju välja ja tema oleks seda nagu tõesti uudishimust küsinud. Kuna ma olin pooleldi keskendunud muusikale kõrvaklappidest ja Gretega vestlusele, siis ma nõnda möödaminnes vastasin ja ei jõudnud küsida temalt. Tegin kaks riiulit edasi tagasipöörde ja siis ta tuli mulle uuesti vastu küsimusega, kas ta saab mind kuidagi aidata. Huvitav, kas mul oli väga lost nägu peas? Igatahes ta vastas mulle, et laos neid rohkem pole. Üritas ainult mingeid piimaga alternatiive mulle pakkuda. Lõpuks võtsin siis mandlipiimast tehtud šokolaaditükkidega-mündimaitselise jäätise. Jalutasin veel edasi ja parasjagu just mõtlesin, kas osta ja proovida ära üks vegan küpsis ka, mis nägi ülihea välja, või.... kui minu juurde astus järgmine teenindaja: ''Could I help you in any way?'' Nonii, kindel, mis kindel, mul pidi ikka VÄGA lost nägu peas olema, et lausa 2 korda umbes 5 minuti jooksul tuldi abi pakkuma. Ühesõnaga oli lihtsalt naljakas. Ma ei teadnud, kas seal peab neid pagaritooteid kuskil kaaluma või tehakse seda kassas ja seepärast ma ei tahtnud endale ega müüjale ebamugavat olukorda tekitada ja ei suutnud otsustada, kas võtta või mitte võtta see küpsis. Aga saaliteenindajalt sain oma vastuse ja ka küpsise. Müüja kaalub. Njah, muidugi, kassas oli ka natukene kohmetu lugu. Minu korrani jõudes ütles kassiir nagu masinast kiiresti monotoonselt vuristades: ''Hey! How are you!'' Ma suurest viisakusest vastasin:''Good evening, I am doing fine, thank you very much!'' Kui ta poole lause pealt mind katkestas, sest taipas ja kuulis, et ma talle midagi vastu ütlen (eelnev klient näiteks tema tervituse peale ei vastanudki):''What?!'' Nii, et ainus asi, mis ta minu suust kuulis, oli: ''... thank you very much!'' Alice, sa oled ikka normaalne! Järgmiste seiklusteni! Ma ei teagi, kuidas ma seda nüüd alustama peaks, aga eks ma proovin. Mul on nii palju muljetada ja jagada! Olen elusalt, tervelt ja positiivselt meelestatuna Ameerikas ja saadan Eestisse palju päikest, sest siin seda jagub! Ma hakkasin lendama 14. juuli vara-vara hommikul ja jõudsin kohale Eesti aja järgi vist 22-23 õhtul/öösel, aga siin oli kell alles 15-16, seega mul oli terve päev veel ees, kuigi bioloogiline kell mu sees ütles, et varsti on aeg magama minna. Mul oli kaks lendu, mõlemad sujusid väga hästi. Ka mu senine pikim lend, ligi 9h, möödus viperusteta. Olin esimest korda ka nii suures lennukis, et ühes reas on 8 inimest. Mõlema akna all on 2 kohta, siis on vahekäigud ja keskel 4 kohta. Mina istusin akna all. Millegipärast mulle meeldib see koht kõige rohkem. Saan näiteks magamiseks pead toetada ja muud säärast. Lennukitoit pole ka väga mu teema, aga ma olin end hästi ette valmistanud ja piisavalt toitu kodust kaasa võtnud. Mu kõrval istus üks ameeriklane. Selline... kuidas ma nüüd seletan, väga ameerikalik mees oli. Raske küll panna piire ameerikalikkusele, aga noh, selline natukene tüsedam, tal oli suu ümber trimmitud habe ja muidu niisama sellise mugava olekuga. Ligi 8h ei vahetanud ma temaga peaaegu ühtegi sõna. Kui ta mu kõrvale lennukis tuli, siis ütles tere ja kui ma vetsu läksin, siis ütlesin vabandust ja aitäh. Viimase poole tunni sees hakkasime rohkem rääkima. Ta küsis, kas mul on ees puhkus või sõidan tagasi koju. Tema näiteks käis Norras tööreisil ja pidi samal päeval üle elama 3 lendu. Ta ütles ka, kust ta pärit on, aga ma ausalt öeldes seda ei mäletagi. Keskmise eestlase jaoks selline parajalt ebamugav konversatsioon. Ah, jaa, teist korda vetsus käimist lükkasin vist mitu tundi edasi, sest ma ei julgenud püsti tõusta ja end taaskord vabandada. Tema ei käinud terve selle aja jooksul kordagi vetsus... Viisakontrollis lennujaamas oli järjekord muidugi ka oma 3km (liialdan, aga see on selline parajalt hea näide, kuidas see mulle tundus) ja seal läks päris kaua aega. Igatahes mingeid probleeme ei tekkinud, seega oli mul kohe rahulolevam olla. Vastu tuli mulle pereisa. Sõit uue kodu poole oli huvitav. Sellel päeval otsustas ilm avaldada oma tõelise pale ja lasi valla suure äikese- ja vihmatormi. Mul polnud selle vastu midagi, mulle meeldib äike, aga mul olid selleks puhuks väääga valed jalanõud. Sain ka natukene nendes kurikuulsates Ameerika ummikutes istuda. Tegelikult polnud see väga hull, ikkagi sai natukene kogu aeg liikuda, aga lihtsalt päris aeglaselt. Ma mäletan esimest küsimust oma peas, kui sõitsime kodulinna vahel: ''Kas siin saab end koduselt tunda?'' Kõik oli mu jaoks tol hetkel nii suur. Kodu ja kodulinn on ikka ju... pisike ja hubane. Samas mulle jällegi meeldib see suure linna anonüümsus. Enne kojuminekut hüppasime läbi sellisest toidupoest nagu Costco. Okei, toidupood on liiga leebe väljend selle kohta. Eestlase jaoks pigem nagu Kristiine keskuse suurusene hulgiladu. See oli kohe nii lahe kogemus mu jaoks. Tundsin nii väikesest asjast rõõmu. Mul on sellest ka pilt, aga panen kõik pildid ilmselt postituse lõppu. Eks Ameerikas olegi kõik suurem- poed suuremad, kogused suuremad ja tihtilugu ka inimesed, nii kurb, kui see ka poleks. Ma tegelikult päris ausalt kardan, et ma võtan ka juurde, sest kõik uus hea-ja-parem vajab ju proovimist. :D Koju jõudsime lõpuks päris mitu tundi hiljem ja ma ei suutnudki kaua enam üleval olla ja kohaliku aja järgi umbes 21 paiku läksin magama ära. Eestis oli kell siis 4 hommikul. Muide, kes ei tea, siis minu aeg on Eestiga võrreldes -7 tundi. Nii et loodan, et teil on põnev seal tulevikus. Kas olete juba ajamasinad jms leiutanud? Pere kohta nii palju, et nemad eelistavad oma privaatsust ja mina austan nende otsuseid. Muudan blogis ära nende nimed, kui neid kasutama peaksin, ja perekonnast ning kodust ilmselt pilte ei jaga. Selle eest saab tõenäoliselt minust rohkem pilte. :)) Tänane päev oli mul väga vahva! Tegelikult olen jälle rampväsinud nagu eile ja tahan magama minna, aga ma ei saa seda postitust enam edasi lükata, sest muidu ununebki kõik jälle ära nagu ikka. Päeva esimeses pooles möllasime pereema ja lastega kodus. Lõunapaiku viidi mind esimest korda poodi, kuhu minekut ma väga ootasin: Whole Foods - America's Healthiest Grocery Store(Ameerika tervislikeim toidupood, nagu nende netilehekülg mulle just ütles)! Nende koduleheküljel on päris palju informatsiooni sellest, kui oluliseks nad peavad toitu, selle tervislikkust, päritolu, kasvatusmeetodit ja orgaanilisust. Selle eest on muidugi tegu ka ca 2x kallima poega, nii et igapäevaselt või -nädalaselt ma seal käima ei hakka, sest muidu tervitab mind pankrot. Seal töötab näiteks värskete asjade letis pidevalt veeprits, et need asjad endiselt värskena püsiksid. Lahe. Palju veganvariante on seal ka! Mul läks silme eest kirjuks, aga see on vist kõikide uute asjadega nii, sest tahaks hoomata võimalikult palju infot korraga. Pärast seda uudset kogemust ja natukene kodus veedetud aega läks perekond külla ja mul tekkis võimalus minna Washington DC kesklinna(hmm, ma ei tea, kas see on õige termin, aga eks te saate aru vast küll) avastama! Sain lausa metrooga sõita. Okei, seda ma olen varem teinud ja midagi keerulist seal polnud. Lahe ja mugav transport. Ma suundusin sinna, kus on kõik need DC kurikuulsad ehitised-muuseumid jms. Ma ausalt öeldes ei teagi, mitu tundi ma seal aega veetsin, vist umbes 3-4, aga see oli liiga lühike aeg ja ma niikuinii ei näinud kõike, mida ma näha oleksin tahtnud, aga tegelikult see ongi ainult hea, saabki veel tagasi minna ja avastada! Mu telefon näitas 33 kraadi sooja. Ma täiega naudin sellist ilma, aga veevarud peavad kindlasti täidetud olema ja varjuvõimalused lähedal. Esimese pärast tuleb ka kindel olla, et WC-d kuskil läheduses asuksid. Mul midagi väga palju sellest jalutuskäigust rääkida polegi, pildid allpool teevad oma töö. Siiski sattusin tegelikult ühe väga naljaka-toreda situatsiooni otsa. Vaatepilt oli umbes selline: mina jalutan, kõrvas kõrvaklapid, kaelas kaamera ja seljas seljakott. Noh, nagu üks tõeline turist ikka. Hakkan parasjagu pilti tegema, kui minu juurde tuleb üks meesterahvas laheda mütsiga ja küsib minult midagi. Vestlus oli umbes selline: Mees: ''Kas sa soovid, ma teen sinust ka pilti?'' Mina: ''Mmmm.. eee... noh, miks ka vist mitte.'' Mees: ''Ära muretse, ma ei varasta su kaamerat ja ei jookse sellega ära, siin ümberringi nii palju politseinikke, et meid pidevalt jälgitakse.'' (Tundus täpselt nagu asi, mida ütleks keegi, kes võtaks mu kaamera ja siis pistaks plehku, nii et mu sisemine skeptik karjus.) Mina: ''Noh, ma olen tegelikult kursis jah, et pidev jälgimine käib.'' Mees: ''Kust sa pärit oled? See oli väga mitte-ameerikalikult tark asi, mida öelda ja su inglise keel on päris hea.'' Mina: ''Eestis.'' (ootamata mingisugust reaktsiooni) Mees: ''Paul Keres!'' Mina: ''Mis asja? Kust sa teda tead? Kust sa Eestit tead?'' Mees: ''Mulle meeldib väga malet mängida ja Keres on seal päris populaarne, ta oli isegi 5-kroonise peal. Ma tean seda, sest keegi tõi mulle selle kunagi, sest ma olen nii suur male fänn.'' Edasi tegi ta minust ära pildid, mis tulid kusjuures üllatavalt head, sest tavaliselt võõrad ei oska normaalselt pilti teha, sest võõras kaamera jms. Vestlus edasi oli veel pikem, nii et ma ei hakka kõike ümber kirjutama, aga lühidalt saan öelda, et ta rääkis mulle ühe põneva loo, mida ta teab Paul Kerese kohta. ''Ei, noh, see ju polnud üldse imelik, et ta enamik ajast oma karjääris malet mängides teiseks jäi. ERITI siis, kui esimese koha võitis keegi NSVL elanik.'' Ühesõnaga olin ma vägagi üllatunud ja positiivselt meelestatud pärast sellist kohtumist. Teine lugu mu jalutuskäigu kohta, mis pole üldse nii lahe, on see, kuidas ma mitu tundi vetsu otsisin. Lõpuks lõin Mapsi sisse ''Starbucks'', et siis oma esimene jook ka sealt osta. Noh, esmaplaan oli muidugi vetsu kasutada. Kõnnin siis rõõmsalt sisse, kui kuulen: ''Preili, me oleme suletud.'' Nalja teete või?! Jamaaaa! Kõndisin välja ja vaatasin kella, nad olid 1 minut suletud olnud. Ja nii ma siis otsisin edasi. Ja tagasi. Ja lõpuks (paar tundi hiljem) leidsin ja elu oli jälle lill! Igatahes oli see koht nii-ii ilus, et... ma ei oskagi kohe midagi öelda. Loodan, et pildid annavad selle ilu piisavalt hästi edasi. Tagasitulles mõtlesin metroos, et tahan uuesti Whole Foodsi minna ja sealt oma esimese ostu nende filmilike Ameerika dollaritega teha. Mõeldud-tehtud. Olin(ja siiamaani olen) enda üle väga uhke. Hästi tehtud, Alice! Muid märkuseid: *Vesi maitseb nagu mõnus kloorine basseinivesi. Need, kes väidavad, et Tallinna vesi maitseb imelikult, siis võin kinnitada, et nad pole imelikku vett saanudki. Ma alguses mõtlesin isegi, kui halb see siis nüüd olla saab? Isegi muide poest ostetud vesi on veidra kõrvalmaitsega. Ma ise kirjeldaks seda maitset ühe sõnaga: plastik. Õnneks aga inimene harjub uute asjadega ruttu. *Mul on üks hollandlasest sõber, kellega ma aeg-ajalt suhtlen ja täna küsis ta mu käest korraga nii palju asju: Kuidas sul läheb? Kuidas kolimine läks? Kas oli suur kultuurišokk? Mis on kõige imelikum asi, mida ameeriklased teevad/söövad? Kas sa igatsed kodu? Kas lapsed on toredad? Kultuurišoki kohta nii palju, et ma ei tunne seda hetkel... veel... vist? Ma arvan, kui tunneksin, siis oleksin aru saanud kohe. Ainsad sellised suured esinevused või pisikesed tunded, mille võib-olla annaks kultuurišoki alla liigitada, ongi suured hooned ja suured poed. Kõik on tegelikult siiamaani olnud täpselt selline, nagu ma ette olin kujutanud ja mulle väga meeldib see, mis ma siiani näinud olen. Ei, ma ei igatse kodu, ma alles olin seal. See võtab rohkem aega. Pere on mul väga suurepärane ja tunnen end siin hästi. Pealegi ma olen selliste asjadega üsna valiv, nii et usun, et tehtud valik on parim. :) *Siin on palju-palju paremad mangod, kui ma Eestis kunagi saanud olen. *Üldine vaib siin on soe ja sotsiaalne. Kui Eestis on tervitus võõraga lihtsalt üks labane emotsioonitu ''Tere.'', siis siin on ''Tere, kuidas sul läheb? Oi, sul on väga armsad lapsed ja kas tänane ilm pole mitte ilus?''. Minimaalselt on see lihtsalt: ''Tere, kuidas su tänane päev möödunud on?''. Muidugi lahkudes on sama lugu ja võhivõõrad soovivad ikka väga toredat õhtut jms. *Oravad on siin sama sotsiaalsed kui inimesed. *Veidi teistsugune asi võrreldes Eestiga on näiteks valgusfoorisüsteem. Lisan sellest ka pildi. Kokkuvõtvalt saan öelda, et senini on suurem osa olnud täpselt selline, nagu ma varem aimasin. Pole midagi väga hirmsat. :) Jaaaaa mulle tundub, et sellega ma lõpetan oma esimese ülekande saagast; Alice imedeAmeerikamaal. Nüüd aga parim osa, pildid. Järgmise korrani! Okei, tegelikult on mul muidugi mitmeid unistusi olnud ja veel ka tulemas, aga üks vist pikaaegsemaid unistusi on kohe-kohe täitumas. Huvitav, kas keegi oska(k)s arvata, mis selleks on?
Ma mäletan, et ma olin põhikoolis, kui ma kuulsin sellisest organisatsioonist nagu YFU. See organisatsioon saadab õpilasi tavaliselt umbes üheks aastaks välismaale õppima. Ja nii need noorukid lähevadki peaaegu tundmatusse kultuuri, saavad uue perekonna ja keskkonna enda ümber. Olin vist äkki 5. või 6. klassis, kui ma sellisest programmist ja võimalusest teada sain. Hakkasin koheselt seda lähemalt uurima, aga kahjuks tuli välja, et olin selle jaoks veel liiga noor. Jõudis kätte 8.-9. klass, kui ma nüüd ei eksi, ja mu koolis käis üks YFU ''vilistlane'' oma kogemusest rääkimas. See tuletas mu ammuse soovi meelde ja ma otsustasin end käsile võtta. Ma ei hakka pikalt heietama, sest nagu arvata võib, siis vahetusaastale ma ei läinudki. Olin alati väga kurb selle üle, sest ma tõesti pingutasin, aga minu jaoks oli sellel ajal tohutult raske saada vähemalt ca 6000 eurot kuskilt. Sellel ajal oli vist kerge masu ka meil Eestis, kui ma oma unistust täita püüdsin. Pealegi pole mul ka nii suurt peret, et nad kõik oleksid mind veidi toetada saanud. Pidin kõik ise tegema. Püüdsin sponsoreid leida, kuni taipasin, et see on nii raske ja kohe kindlasti mitte tol hetkel minu võimuses. Nõnda matsin raske südamega enda suure soovi maha ja salaja kadetsesin kõiki, kes olid kunagi vahetusaastal käinud või sinna minemas, sest neil olid just sellised kogemused, mida mina nii väga ihkasin. Samas, eks ta ole natukene vastuoluline lugu ka. Kui ma seda nii väga tahtsin, siis oleksin ju ometigi pidanud mingisuguse võimaluse leidma? Mulle meeldib mõelda, kui miski ei lähe plaanitult, siis on elul nö varuks plaan B, mille ta ootamatul ajal mulle ette sööstab. Gümnaasiumis sain aru enda plaan B-st. Selleks olid Erasmus+ noortevahetused! Kui noortevahetus kui selline kontseptsioon vajab täpsustamist ja selgitamist, siis sellest pean kunagi eraldi postituse tegema, sest see on üsnagi pikk teema. Lühidalt öeldes on noortel võimalus käia tavaliselt umbes nädalapikkustel reisidel teistes riikides (ja ka koduriigis), mille jooksul käsitletakse mingisugust probleemset teemat erinevate riikide noortega ja kogu selle nädala vältel toimub selline mitteametlik õpe. See tähendab seda, et noorukid õpivad läbi endale põnevate tegevuste, proovivad lahendusi leida erinevatele maailmaprobleemidele ja õpivad tundma üksteise kultuure ja eripärasusi. Nõnda seletades tundub see veider ja ebareaalne, aga selline see nüüd väga üldiselt öeldes on. Mina olen kokku käinud neljas noortevahetuses ja ühel koolitusel. Järsku tekkis mulle ka ootamatult plaan C. Minu plaanidega on üldiselt nii, et kas kohe ja praegu või mitte kunagi ehk kui mul tekib mingi mõte, mille ma ellu tahan viia, siis see peab toimuma võimalikult kiiresti, sest muidu mul kaob ilmselt motivatsioon ära. Natukene kurb jah, aga samas mulle endale meeldib. See muudab mu üsnagi spontaanseks inimeseks. Mis oli mu plaan C? Otsustasin, et peale kõiki neid aastaid ma tahan ikka kuhugi mujale ajutiseks elama minna. Tänu noortevahetustele tutvusin sellise võimalusega nagu EVT(Euroopa Vabatahtlik Teenistus)/EVS(European Voluntary Service). Mul on EVS rohkem keelekohane versioon, seepärast tõin mõlemad välja. Jällegi lühidalt - see on selline võimalus, kus noor läheb 2 nädalaks kuni 12 kuuks väljamaale vabatahtlikku tööd tegema. Vastutasuks saab ta edasi-tagasi tasuta sõidu koduriigi ja teenistuse riigi vahel, tasuta elamise, toidu ja veidi ka nö taskuraha. Vabatahtlik aga teeb endale sobivat tööd(saab endale sobiva töö ise enne minekut valida, tavaliselt nt vabatahtlik noortekeskuses või kuskil istandusel jms). Mul on tunne, et ma seletan nii keeruliselt ja mõttetult pikalt, aga ma loodan, et vähemalt keegi tajub. Ühesõnaga, ma olin kindel, et minust peab saama vabatahtlik kuskil toredas riigis vahvat tööd tehes. Minu mullid kipuvad nii roosad ja suured olema, et ma vist isegi neid väga enam ei usu. Registreerisin vist üle aasta aja vähemalt 10 erinevasse projekti, aga ma ei saanud kunagi valituks. Olin jälle tohutult õnnetu ja otsustasin sellele vihaga käega lüüa, sest minu üritused ei kandnud kohe üldse vilja. Tõesti leidsin selliseid pakkumisi, mis oleks mulle valatult sobinud ja minu soovid rahuldanud. Ilmus ootamatult plaan D. Noh, kui mitte midagi muud läbi ei lähe, siis ma lähen välismaale lapsehoidjaks! Selline oli minu uus otsus. Tegelesin sellegagi vist aasta otsa samuti täiesti tulutult. Kirju vahetasin ka vähemalt 10 erineva perekonnaga, liialdamata. Vähemalt 5 erineva perekonnaga sain ka näost-näkku kokku, mõnedega tegin Skype kõnesid. Üldiselt oli keskmine pere selline: üks vanematest oli eestlane ja teine võõramaalane, neil oli 2-3 last. Seega olid pered uue Au Pair-i otsinguks Eestisse tulnud. Sai jube palju kirju kirjutatud ja kohtusin mitmete väga huvitavate inimestega. 2016. augusti alguses ma arvasin, et olin selle oma pere leidnud. Olin juba mõttes valmis Malaisiasse kolima, kui ühel ilusal päeval see perekond mulle enam lihtsalt ei vastanud. Millegipärast olid nad otsustanud mind ignoreerida ka peale minu väga viisakat palvet, et nad ütleksid, kui neil pole minu abi vaja, et ma oskaksin oma edasisi otsuseid ja plaane selle järgi kohandada. Tundus, et ebaõnn oli saanud minu uueks talendiks. Peale seda kogemust otsustasin ka sellele asjale käega lüüa, sest ma jälle nägin nii palju vaeva, mis kõik aia taha läks. Vahepeal üritasin asja ajada isegi ametlikult läbi organisatsiooni, aga ka see vajus kuidagi ära. Mingisugune ''osalustasu'' ja meeletu paberimajandus. Polnud väga minu kraam. Pealegi ei saanud enne perekonnaga õieti tutvudagi. Rohkem nagu selline õnnemäng, kas sobitakse kokku või mitte. Nõnda ma siis mossitasin mõni aeg, kuni mu tulevane uus elu mulle justkui ise sülle kukkus. Selle aasta alguses märkis mu sõbranna mind Facebooki ühes postituses ära, kus otsiti välismaale lapsehoidjat. Kogu perekond on eestlased, kelle seas kasvab üles 3 pisikest põngerjat. Vaatasin ja lugesin seda kuulutust. Mul oli selline imelik tunne, sest see paistis liiga hea pakkumine. Mõtlesin peale pikka monoloogi iseendaga, et mis mul ikka kaotada on, võtan siis perekonnaga ühendust. Sain seda teha ainult telefonitsi, aga nagu osad teavad, ei ole minust üldse suurt helistajat ja ma alati põen 10 minutit enne helistamist ja pean kogu dialoogi peas välja mõtlema ja kui ette tuleb midagi ootamatut, siis olen küll omadega suures hädas. Selline veider hirm mul. Asi läks aga nii, et mõned päevad hiljem võttis pereema minuga uuesti ühendust ja kutsus mind neile külla. Peale esimest külaskäiku oli mul veel imelikum kõhutunne. Miks ja kuidas need inimesed nii mõistlikud, toredad ja sümpaatsed tundusid? See ei saa olla normaalne. Midagi peab ju valesti olema! Ah, muidugi, järelikult ei valita mind. Tavaline stsenaarium. Tänaseks on lugu lõppenud nii, et nädala aja pärast asun mina Washington DC-s oma uues kodus ja peres, just nende samade inimestega, kelle ma lihtlabaselt läbi Facebooki leidsin! Ma olen selles postituses nüüd nii-ii pikalt juba pajatanud, et see protsess, mida ma tundsin ja kuidas ma valituks sain, tuleks vist ka eraldi loona kirja panna. Seega, oma loo moraaliks pean ma seda, et kui plaanid A, B või C läbi ei lähe, siis löö käega, mossita natukene, tee muid asju ja unusta korraks need plaanid, sest terve tähestik on veel ees ja küll need õiged plaanid sinuni salamisi ise hiilivad. :) Järsku tekkis kuskilt mõte üles kirjutada, mis võite ma igasuguste loosimistega sotsiaalmeediast saanud olen. Mingi päev arutasin emaga selle üle ja ma olin mõne asja lausa ära unustanud. Ilmselt tuleb järjekord ka pigem suvaline. Neid on muide kokku kogunenud lausa 5! Nii uskumatult lahe mu meelest. Kõik võidud on seotud olnud toidu-joogiga. Esimene võit oli eelmise aasta suvel, kui ma ei eksi, siis ehkki Instagrami kaudu. Võitsin kotitäie NOBE Aloe Vera jooke. Selle diil oli ilmselt selline, et märgid ära mingi sõbra ja lihtsalt ootad oma õnne. Minu loosiõnn saabuski! Mulle ei ole eriti meeldinud need loosimised, kus peab jagama ka. Noh, vabandust, aga ma kohe üldse ei taha jagada. Pealegi, üsna suur on tõenäosus, et ma ei tea täpselt, mis toote või teenusega on tegu, seega ma pole nõus jagama asju, mis mulle ei meeldi. Mis selle mõte on? Sama asi on turunduse ja müügiga. Täiesti võimatu ja ebameeldiv on müüa midagi, millest ise täpselt midagi ei tea või mis endale üldse ei meeldigi. Täielik no-go. Aga joogist endast. Aloe vera maitsega joogid mulle juba meeldisid, seega teadsin, mida oodata. Olin võiduga igati rahul, pole midagi kurta. Pool võidust andsin sõbrannale ka, sest ka tema fännas neid jooke. Nüüd on mul juba järjekord sassis. Ma arvan, et mu teiseks võiduks oli kast Premia uut vaarika-browniemaitselist jäätist. See oli veel siis, kui ma ei olnud täiesti täistaimetoitlane, seega olin võidu üle väga õnnelik. Mäletan, et saatsin selle sama sõbranna võidule järele, sest mul oli kiire ja ma pidin reisile minema. Ka muidugi tema sai jälle oma osa. Samas pean ütlema, et päris hea jäätis oli. Jagasin jälle mitu pakki ära, sest meile endale koju sügavkülma need ei mahtunud. Mäletan jällegi seda, et mingi maitsenüanss jäi nõrgaks, aga ei oska hetkel üldse öelda, mis see oli. Selle jäätise võit oli Facebooki kaudu. Tuleb välja, et ma ajasin ikka sassi. Teiseks võiduks oli samuti jook, novembri lõpus ja siis paar nädalat hiljem kolmas võit oli jäätis. Järgmine auhind oli Vichy vesi. Ka sellele auhinnale ma ise järgi ei jõudnud, nii et saatsin jälle Agape. Võit oli taaskord samamoodi, et märkisin sõbranna ära ja siis loosiõnn naeratas mulle. Kui ma ei eksi, siis mu blokis oli 6x Vitamin Sporti ja 6x Vitamin Dailyt. Ka need said osaliselt laiali jagatud, mulle endale jäid kas pooled või isegi vähem. Need on ka täiesti normaalse maitsega ja võidu ega jookide üle üldiselt nuriseda pole. Neljas võit oli kaks magusat kotitäit. Taaskord märkimise abil naeratas loosiõnn ja taaskord läbi Facebooki. Seekord sain Maiasmoka Šoksi snäkikesi. Vot need fotod on nüüd küll lõpuks ka minu tehtud. Ka see auhind sai suuresti laiali jagatud. Kuna läksime vahetult peale auhinna kätte saamist neljakesi Itaaliasse reisile, siis sai neid ka sinna snäkiks ja kingitusteks kaasa võetud. Muidu on päris normaalsed, aga minu jaoks vist isegi liiga magusad. Viimane ehk viies võit on siiani ka mu lemmikuim! Võitsin emadepäeva puhul ühe ideaalse kingituse. Mina ja ema saime kahekesi uues Vigri täistaimetoidukohvikus tasuta ühe toidukorra! Ei pidanudki absoluutselt pead murdma selle kingiideega. Toit oli suurepärane, teenindus oli meeldiv ja ilm oli ka tore, mida ikka muud osata tahta. Minu armas ema ja meie toiduportsud. Kõht sai mõlemal väga täis ja tõesti kiidan seda kohvikut siiralt. Nüüdeks töötab mul seal aga üks sõbranna, nii et ma loodan sinna veel jõuda lähima kahe nädala jooksul.
See ongi lõpuks kõik. Minu huvitavad ja võib-olla mitte-nii-huvitavad võidud on ette kantud. Järgmiste võitudeni! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |