Saate aru, ma olen nii põnevil, et kõikidest oma seiklustest rääkida! Ma ei taha sellele mõelda ka, kui pikk see postitus tuleb. Mul on tunne, et ma teen selle kahes osas, sest mul oli kaameras 750!? pilti ja veel rohkem emotsioone ja mõtteid ja tundeid, mida jagada! Noh, jah, kirjutasin osa jutust juba valmis ja järsku kustus kõik ära, klassikaline. Proovin siis uuesti. Kuna mul olid viimased nädalad tööl väga intensiivsed, siis perekond pakkus mulle välja võimaluse võtta puhkus ja näiteks minna reisile. Muidugi ma lähen reisile, kui saab! Polnud küsimustki. Järgmine hetk leidsingi end juba lennupileteid ostmas. Ma ausalt öeldes ei tea täpselt, miks ma just sinna plaanisin reisida, aga nii juhtus. Üks asi, mis mängis suurt rolli, oli mu ühe lemmikbändi, Young the Giant, kontsert Miamis. Ütlen kohe ära, et asjad kukkusid nii õnnetult välja, et ma ei saanudki neid näha, sest piletid olid välja müüdud. Ma olen selle üle päris tõsiselt kurb. Loodetavasti siis mõni teine kord. Ma küll väga palju detaile ei taha kulutada sellele, kuidas ma reisisin ja palju kõik täpsemalt maksma läks, sest mul on palju rohkem emotsioone ja kogemusi oma seiklustest, kui sellest, mis transpordiga ma liiklesin. Aga siiski mõned asjad toon välja, et tekiks täpsem ettekujutlus. Lendasin Spirit lennufirmaga, mille piletid iseenesest on odavad (mul ca 120 eurot edasi-tagasi), aga sellel on muidugi oma aga ka; isegi käsipagasi eest pidin lisa maksma 55 dollarit 1 ots, nii et 110 dollarit edasi-tagasi, mis on peaaegu juba nagu mu lennupiletite maksumus. Jabur. Pluss omakorda seiklus oli see, et pidin ''ärkama'' varahommikul(ehk inimkeeli öösel) 1.45, et väljuda toast 2.25 oma Uberile, et jõuda 3.15 rongile. Rongijaamast tasuta bussiga veel lennujaama ja seal paar tundi ootamist. Seega pidin kasutama 3 erinevat transporti, et jõuda Baltimore'i lennujaama. Lend maandus Fort Lauderdale'i linnas, mis on kurikuulsast ranna- ja peolinnast Miamist umbes 45 minuti kaugusel. Kus ma ööbisin? Kõik 8 ööd õnnestusid mul mööda saata tasuta öömajades. Couchsurfing.com on elupäästja! Ma praegu mõtlen, kui ma oleksin pidanud majutuse eest maksma, siis ma oleksin hetkel suure tõenäosusega miinustes, sest mul kulus kogu reisi peale kokku jaburalt palju raha. Ma ausalt ei tea, mis värk sellega siin on. 1. päev. 17. september Esimene Ameerika-sisene lend möödus muidu üsna vahvalt. Kõik mu lennukogemused siin riigis, mida on peale seda puhkust kogunenud lausa juba 4, on täiesti positiivsed. Siin on piloodid ja stjuuardid-stjuuardessid palju suhtlevamad, rõõmsamad ja kuidagi lihtsalt lahedamad. Nagu mainisin, siis mu esimene lend oli varahommikul. Õhku tõustes lülitati tuled välja ja siis piloot sosistas mikrofoni: ''Ssshh, go to sleep.'' Ja täpselt sellel hetkel, kui lennuki rattad maad puudutasid, hõiskas piloot rõõmsalt: ''Now you can turn your phones on!'' Siis oli meil mingi hetk vaja tehniliste värkide pärast oodata, et lennukist väljuda, mille peale ütles piloot jälle midagi vaimukat: ''Does anybody want to do karaoke while we wait?'' Midagi pole parata, aga mina küll itsitasin omaette iga asja peale, mis ta ütles. Ilmselt olin ainus. Jõudsin lennujaama üsna vara hommikul ja mul oli lahe majutaja, kes tuli mulle lausa lennujaama järgi. Mina, külm eestlane, küll ei mõista, miks peaks keegi mõnele võõrale järgi minema ja ta peale raha kulutama. Aga ega ma kätt ette ei pane. Eks hiljem mitmete erinevate inimestega arutades jõudsin arusaamale, et see on lihtsalt minu kui valge ja noore naisterahva privileeg. Valus, aga tõsi see on. Üksinda reisivaid meesterahvaid aidatakse palju väiksema tõenäosusega kui naisterahvaid, loogiline. Mu esimese majutaja nimi oli Harrison. Elas toredas kohas, aga ütlen ausalt, ta oli ainus, kelle kodu oli nii segamini. Samas saan aru, ta oli just orkaan Irma ja kolimise pärast palju pakkinud. Samal ajal majutas ta ka üht teist neidu, prantslannat Karolyne'i, kellega ma hakkasin kohe klappima ja meist said head tuttavad. Läksime temaga üsna kohe randa ja jalutasime niisama ringi. Nägin esimest korda elus iguaanat! Pean mainima, et väga ilusad loomad on ja ma olin sellest nii vaimustuses nagu väike laps. Üks huvitav asi, mis ma enda kohta tähele panin, on see, et mul polnud mingit hirmu Harrisoniga või Karolyne'iga suhtlemise ees. Tavaliselt olen võõrastega selline väga ettevaatlik ja skeptiline. Järelikult olid nad piisavalt lahedad. Karolyne on 24-aastane armas neiu, kes lendas üks päev enne mu saabumist Prantsusmaalt Floridasse ja kavates võtta ühe aasta vabaks, et reisida. Hetkel on ta juba Kuubal ja sealt edasi plaanib ilmselt Mehhikosse minna. Väga tuus, kas pole? Seiklesime kahekesi Fort Lauderdale'is ringi ja sattusime kahe suveniiripoe müüjaga jutustama. Ma isegi hetkel ei mäleta, millest me rääksime, aga no 15 minutit jutustasime kindlasti. See meenus, kuidas mu kulme kiideti ja küsiti, kus ma neid korda tegemas käin. Kompliment vastu võetud ja iseendale edasi antud. Kuskil 6 paiku õhtul läksime Harrisoni juurde tagasi, aga seal polnud kedagi. Teadsime, et tal peaks tulema kolmas külaline ka, neiu Venemaalt. Aga nagu ma mainisin, oli korteris tühipaljas inimtühjus. Mina aga tegin 3-tunnise uinaku, sest ma polnud eelnev öö reisimise pärast maganud ja Karolyne vaatas filmi. Vast 9-10 vahel tuli ka kolmas külaline koju. Ta nimi oli Marija. Saime kolmekesi omavahel tuttavaks ja lihtsalt vedelesime õhtul. Majutaja ise tuli koju alles varahommikul. Väitis meile, et oli tööl, aga ma tundusin olevat ainus, kes teda ei uskunud. Samas, mul on üsna suva, mis ta oma eluga teeb. Muide, Harrison hoiab saia sügavkülmas. See oli esimene kord, kui ma midagi sellist nägin, aga järgnevatel päevadel poodides käies märkasin, et seal on lausa eraldi lett! sügavkülmas olevatele saiatoodetele. Huvitav. 2. päev. 18. september Järgmisel päeval sõime neljakesi hommikuks burxi, sest see on Ameerika elu. Jah, sain veganversiooni, väga hea oli. Sealsed friikartulid olid veel paremad. Peale seda viis Harrison meid rongijaama, sest me kõik suundusime Miamisse. Kui mina isiklikult mõtlesin, et kuidas saaks hommik veel paremaks minna, sest sõime just head toitu, siis vastus ootas mind rongijaamas. Irma tekitatud kahjude tõttu oli rongisõit Miamisse tasuta, sest inimesed olid orkaani tõttu kodudest kaugemale pagenud, seega ma eeldan, et neil polnud lihtsalt piletimüüjaid kuskilt võtta. Super! Marija väljus varem, sest ta sai teada, et tema uus majutaja ei ela siiski Miamis. Minu uus majutaja elas lennujaamale üsna lähedal ja pigem Miami lõunatiivas, Karolyne'i oma vastupidi põhjapool. Mu uus semu ja majutaja oli Diego Colombiast. Üsna kohe, kui tema juurde jõudsin, läksime me välja. Ta näitas mulle Miamis populaarsustelt peale ranna ilmselt teisel kohal olevat piirkonda, Wynwood kunstipiirkonda. Minu jaoks veidi võrreldav Telliskiviga Tallinnas, sest neil on sarnane ajalugu; need kohad olid varem pigem sellised kasutud, mahajäetud lao/tööstushoonetega, mis siis läbi kunsti on loodud populaarseks ja ilusaks. Samas Wynwoodis oli rohkem kunsti, kui on Telliskivis. Tuleb aga välja, et peale selle suurt midagi erilist nagu vist ei teinudki. Diego näitas mulle kesklinna ka veidi ja populaarset šopingupiirkonda. Ilusad kohad olid mõlemad. Ja orkaanist polnud nendes piirkondades jälgegi, aga eks Miami olegi suuresti turismile põhinev, seega kõik vead peab võimalikult kiiresti likvideerima. Õhtul istusime Diego juures, kuulasime muusikat ja tutvustasime teineteisele oma kultuure ja tausta. Muide, tal oli ka kaks koera, Shelby ja Dakota. Tundub, et on õige koht visuaalpausiks, seega representeerin teile oma pilte kahest esimesest päevast. 3. päev. 19. september Diego läks hommikul tööle, seega leppisime juba eelneval õhtul Karolynega kokku, et kohtume ja lähme seikleme koos ringi. Viisin ka tema Wynwoodi. Ilmselt meeldib see koht pea kõigile, sest seal on põnev ringi vaadata isegi siis, kui sa pole suur kunstifänn. Edasi jalutasime kohalikku kaltsukasse, kust kahjuks midagi väga huvitavat tegelikult ei leidnudki; aga kogemus seegipoolest. Peale seda sõitsime koos esimest korda Miami randa ja nautlesime ilma ja ookeanivett. Siis käisime peamisel šopingutänaval jalutamas ja söömas. Edasi läks asi põnevaks, sest... Karolyne ööbis see öö ka Diego juures, enam-vähem minu palvel. Ta eelmine majutaja oli nudist, kes eeldas, et kõik tema külalised peavad sama tegema. Karolyne on enne nudismi proovinud ja ta ei arva, et see midagi imelikku oleks. Küll aga oli tal oma hostiga äärmiselt ebameeldiv olukord ja ma sain ilmselgelt aru, et ta ei taha seal rohkem ööbida. Minagi ei tahaks! Lühidalt öeldes tegi majutaja Karolynele lähenemiskatseid füüsiliselt, aga õnneks midagi ei juhtunud! Ilmselt sai host ise aru, et oli valesti käitunud, sest ta lukustas end oma tuppa ja ei öelnud Karolynele nägemistki, kui ta oma asjadel järel käis. Seega ma uurisin Diegolt, kas see oleks okei, kui Karolyne tuleks. Kokkuleppeks sai see, et me kokkame kõik koos õhtul ühe suure rahvusvahelise toidukorra. Mõeldud-tehtud! Prantslanna tegi kodumaiseid kreppe, kuhu sisse pani igaüks oma meele järgi asju, mis me kokku ostsime: kartulit, kikerherneid, seeni, kinoa-juurviljasegu, kurgi-tomati salatit, peekonit, sibulat, taimset juustu... vist sai kõik. Super hea toit oli! Jutustasime õhtul veel senikaua, kuni kõik vaikselt magama kustusime. Kusjuures üks huvitav märkus Diego kodu kohta: see oli varem autogaraaž/parandustöökoda, mille ta ise ehitas ümber oma koduks. Nii et väljast näeb see ausalt öeldes päris kahtlane välja, vähemalt suure tõenäosusega ei kipu sinna keegi niisama ligi. 4. päev. 20. september Alustan otsekoheselt: see päev oli täis veidraid seikluseid. Plaanisime Karolynega Evergladesi rahvusparki rattaga sõitma minna, et metsikuid alligaatoreid kohata. Sinna parki on Miamist vist vähemalt tunnipikkune autosõit. Eelneval päeval broneeris Karolyne rendiauto, et meil oleks sinna võimalikult mugav, kerge ja kiire minna. Juhtus aga see, et meie broneering tühistati viimasel minutil. Me ei tahtnud plaani nurka visata ja otsustasime sinna minna. Sõitsime poolele teele Uberiga ja edasi hakkasime hääletama. Üsna kohe võttis meid peale üks naisterahvas, kes rääkis, et oleme hullud, et hääletame, sest see on äärmiselt ohtlik. Väljudes tema autost palvetas ta, et ikka jumal oleks meiega. Järgmise juhi saamiseks läks veidi rohkem aega. Lõpuks peatus meie kõrval üks suuremat sorti auto, kuhu ma kohe juurde jooksin, et juttu puhuda. Tuli välja, et mees inglise keelt ei valda ja me pidime hakkama saama ainult hispaania keelega. Muide, Florida üks eripäradest on see, et seal on tohutult suur hulk hispaania keelt kõnelevaid inimesi ja seal saab hakkama saada ainult selle keelega. Mina rohkem lõunasse, seda rohkem hispaania keele mõju oli tunda. Minu õnneks oskas Karolyne natukene seda keelt. Piisavalt, et saada autosse. Juht viis meid vist ligi 25 minutit edasi ja lausa nõnda, et ta ise pidi tegelikult ära keerama, aga ta oli lihtsalt nii vastutulelik. Lõpuks jõudsime kuhugi rahvuspargi lähedusse, sest minul kadus kõneside täiesti ära, seega ei mingit internetti ja Google'i kaarti. Seis oli selline, et me ei teadnud lõpuks ise ka, kaugel me soovitud sihtkohast oleme, seega olime nõus sellega, et juht meid kuskil maha viskab, sest muidu ta oleks juba ilmselt liiga kaugele sõitnud. Saime teada, et oleme 6 miili kaugusel sihtkohast, mis autoga oleks käkitegu, alla 10 minuti sõit. Kui halb õnn, siis halb õnn. Oleks me seda teadnud, siis oleksime lasknud end vist ikka täiesti ära viia, aga kartsime, et meie sihtkoht on kaugemal. Tol hetkel olime juba täiesti keset ei-miskit, sest meid ümbritses mõlemal pool teed tühjus ja kuskil kaugustes ka rahvuspargid jms. Mis siis ikka, näpp püsti ja edasi. Meist möödus sellises veidras asukohas üllatavalt palju autosid. Ja mis veel üllatavamaks osutus, oli see, kuidas mitte keegi neist vist vähemalt tund aega ei peatunud. Selleks ajaks oli juba keskpäev ja päike paistis lagipähe. Hakkas tekkima kerge väsimus ja palavustunne. Väga imelik oli küll, et seal keegi meid peale ei võtnud, aga maantee ääres saime kiiremini löögile. Ma ei teagi, kaua me üritanud olime, ma eeldan, et 1.5-2h, kuni lõpuks otsustasime teha nõnda, et mina lähen ühele poole teed ja tema teisele poole teed hääletama ja olenevalt sellest, kummal pool auto enne seisma jääb, teeme me oma plaanid. Seega, kui auto jääks Karolyne poolel seisma, siis paluksime end rahvuspargini viia. Ps, olime vahepeal 2 miili edasi kõndinud, mis on 3.2 kilomeetrit lähemale sihtkohale. Kui auto jääks minu poolel seisma, siis laseme end linnapiiride poole tagasi viia. Kõndisime ja piinlesime ja naersime. Lõpuks oli mul lööki. Auto jäigi päriselt seisma! Karolyne tuli ja jooksis suure hurraaga minu juurde, et autosse hüpata. Järsku märkasime, et see on politsei. Noh, jah, see veel puudus, onju. Tegelikult läks kõik hästi ja meiega midagi ei juhtunud, trahvi ei saanud. Või kas ikka läks? Autos olnud politseinik oli valmis meid ära viima, kuhu minna tahtsime, aga... ta ei saanud. Ta tegi kõne jaoskonda, et meist raporteerida, et ta saaks võimaluse/loa, et meid transportida. Asjalood kukkusid nii välja, et tal ei lubatud meid kuhugi viia ja nõnda jättiski eeskujulik Ameerika politseinik kaks turisti keskpäeval lauspäikese kätte keset ei-miskit. Mis seal's ikka, tuleb edasi hääletada. Halenaljakas olukord oli ikka küll, muidu. Õnneks ei läinud palju aega mööda, kui mu juures peatus teine auto. Samuti politseinik, aga mitte tööajal, seega võis teha, mis tahtis. Hakkasime mõtlema, et oleme nii palju vaeva näinud, et nii kaugele jõuda. Ei tahaks päris käega lüüa ja linna tagasi sõita. Siis mul meenus, et poolel teel nägin silti mingisugusest safaripargist. Seega lasime end sinna viia, sest see oleks lihtsalt liiga õnnetu olnud, kui oleksime otse tagasi Miamisse läinud. See koht, kuhu end viia lasime, oli üks Evergladesi pargi osadest, kust tehakse paadituure, räägitakse ajaloost ja loodetavasti nähakse ka alligaatoreid. Meie neid ei näinud, sest ilm oli liiga palav ja ükski normaalne ja tark alligaator ei tule nii kuuma ilmaga niisama veest välja. Küll aga saime palju huvitavat ajalugu selle koha ja alligaatorite kohta teada. Ainus probleem oli ju see, et... me peame kuidagi sealt tagasi saama. Karolyne oli see julgem pool meist kahest ja hakkas külastajatelt küsima, kas keegi sõidab 2 vaba kohaga autos Miami poole. Peale mõnda aega vastas üks noor perekond meile, et võivad meid ära visata. Poole sõidu pealt tuli sideühendus mulle tagasi ja kaarti vaadates sain aru, et liigume täiesti teises suunas. Sõitsime linna nimena Homestead, mis nende väitel ''ongi Miami''. Päris jabur. See oli vist umbes 2-tunnise autosõidu kaugusel Miamist tegelikult. See selleks. See perekond oli muidu ise väga lahe. Nad olid pärit Philadelphiast ja olid hetkel sünnipäevapuhkusel- kõigil kolmel, emal, isal ja pojal, olid selle sama nädala sees sünnipäev ja nad otsustasid neid puhkusega tähistada. Nad olid kusjuures päris noored, umbes Karolyne vanused ja ta on 24. Lõpuks jõudsime siis sinna ''Miamisse'' ja lasime end lihtsalt kuskil suvalises kohas maha panna, et saaksime ise edasi navigeerima hakata. Esimese asjana otsustasime tegelikult süüa hankida, sest hommikusöök oli viimane asi, mis me sõime. Peale toitu läks ajukene kenasti tööle ja leidsime mooduse, kuidas tagasi koju ehk Diego juurde saada. Otsustasime võtta bussi ja sõita sellega lõpp-peatusesse. Ma ei tea, kus see peatus oli, aga 1.5h lähemal Miamile. Sealt saime metroole ja metroopeatusest võtsime Uberi, et sõita Diego juurde, sest õues oli liiga pime ja me ei tahtnud hakata riskima jala kõndimisega, kuigi ta kodu polnud metroopeatusest kaugel. Tegelikult polnud see mingi metroo, sest see sõitis maapeal mitte maa all, nagu metroo DCs. Ühesõnaga, täielik naljanumber on see liiklemine seal Floridas ilma autota. Peaaegu, et võimatu, kui tahad kõiki oma närvirakke säilitada ja rahulikuks jääda. Ma ei teagi, kaua see meil täpselt aega võttis, et tagasi jõuda, aga üle 2h kindlasti. Seiklus missugune! Tegelikult praegu on sellele juba päris naljakas mõelda, kuidas meie algsest plaanist sai peamiselt lihtsalt päev otsa ringi sõitmist ja seiklemist. Õhtul otsustasime kolmekesi välja minna, sest mina suundusin järgmisel päeval uude linna ja teed nii Diego kui ka Karolynega viisid lahku. Diego viis meid kuhugi... ilusasse kohta. Ma ei teagi, mis selle täpne nimetus oli. Biscayne bayshore vist. Avaõhumarketid, poed, toidukohad, baarid. Ilus ja huvitav koht. Seal tekkis alles selline õige Miami meeleolu, sest enne mul seda väga polnud. Kahju, et alles siis. Varem mulle Miami väga ei meeldinud, sest Diego elukoht oli nii kahtlases piirkonnas, et seal lihtsalt ei saa end turvaliselt tunda. Eriti siis, kui oled turist. Ja naisterahvas. Ja heleda nahaga. Kuulsime seda juttu Karolynega ka Uberi juhtidelt, kes küsisid mitu korda üle, kas meil on ikka õige aadress... Aga siin ma olen, elus ja terve. Karolyne ka, nii palju, kui ma tean. Igatahes õhtul siis käisime kolmekesi väljas, võtsime natuke näksida, natuke juua, nautisime ilma ja ajasime juttu. Õhtu lõppes kurvalt, sest ütlesin Karolynele head aega. Naljakas, kuidas see kõik üldse nii hästi tegelikult välja kukkus. Mul polnud reisile tulles peaaegu mitte ühtegi kindlat plaani. Mis ma valetan, mis peaaegu, vaid polnudki mitte midagi. Ma lihtsalt läksin vooluga kaasa ja sama seis oli Karolynel. Meil mõlemal ikka väga vedas, et kohtusime, tuttavaks saime ja mitu päeva koos veetsime, olid need siis õnnestunud või ebaõnnestunud. Korraks muud juttu.
Hirmus, mis maailmas toimub! Pole varem sellele vist nii palju mõelnud, aga kuna kõik looduskatastroofid on mulle geograafilises mõttes väga palju lähedamal kui kunagi varem, siis olen hakanud selle peale rohkem mõtlema. Orkaan Texase osariigis, nädal või kaks hiljem orkaan Floridas, siis maavärin Mehhikos ja järgmine tohutult tugevate purustustega orkaan Puerto Ricos. Hirmus... aga hirmsalt põnev samal ajal, kui ma nüüd päris aus olen. Kuna olen oma seiklustega täpselt poolepeale jõudnud, siis arvan, et on hea aeg esimene osa siin lõpetada. Üritan võimalikult kiiresti reisi teise poole ka kirja saada!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |