Nonii. Kaks küüd möödas kiiremini, kui ettegi oskaksin kujutada. Kohati vahva ja kohati kurb. Hetkel ei tahaks, et see üldse lõppekski. Minu vahepealsed toimetused on üht-teist põnevat vast jälle sisaldanud. Mul kusjuures paluti kirjutada ka umbkaudne päevaplaan, et teada saada, millised minu tavalised päevad olla võivad. Proovin siis ühe näite vahelduseks teha. 7. 30-8.00 Ärkan ja hakkan kaksikutega tegelema. Tavaliselt saavad nad umbes sellel ajal piima. 8.00-8.30 Teen kaksikutele putru ja peale seda söön ise ka. Endale teen tavaliselt smuuti. 8.30-10.00 Mängin kaksikutega. Vahel käime väljas jalutamas või oleme rõdul värskes õhus. 10.00-10.30 Kaksikud saavad pisikese toidupala ja piima. 10.30-12.00 Mängime ja möllame niisama. 12.00-12.30 Teen ja annan kaksikutele lõunasöögi. 12.30-13.00 Panen kaksikud lõunaunne. 13.00-14.30 Nende uneaeg on tihti erinev, vahel tund, vahel poolteist, vahel kaks või rohkemgi, aga poolteist tundub selline parim ligikaudne näide. 14.30-15.00 Teen ja annan neile jälle süüa ja piima. 15.00-17.00 Mängime, möllame, vedeleme niisama. Ja üldiselt peale seda tulevad juba kõik teised koju ja mul on vaba. Samas mul on väga paindlik ja erinev graafik üsna tihti, aga tõin ühe enim esinenud päeva näite. Peale töötamine suutsin end eelmisel nädalal ka paaril korral välja ajada. Käisime Erikaga mitu korda kuskil. Ühel päeval võttis ta oma sõbranna Agate kaasa, kes on Aupair Poolast. Käisime poodlemas, söömas ja kinos. See oli mu esimene kinokogemus siin. Polnud midagi erilist. Piletihind on umbes 12-13 dollarit, aga kindlat istekohta selle sees pole. Siin kehtib reegel: ''kes ees, see mees''. Kui jääd hiljaks, siis jääd ilma ja nii ongi. Peab leppima täiesti suvaliste kohtadega ja võimalik, et ei saa isegi oma sõpradega kõrvuti istuda. Me läksime vist 20-25 minutit enne ametlikku filmiaja algust saali ja see oli juba siis päris täis. Vaatasime filmi ''It'' ehk ''See''. Lühidalt öeldes ei avaldanud see film mulle muljet ja ma oleksin paaril korral magama jäänud, sest ma olin tohutult väsinud ja see film ei olnud piisavalt põnev, et mind ärkvel hoida. Aga mulle meeldis sealt üks tüdruk, sest talle oli vahva tegelaskuju antud. Nendega oli mul üks naljakas olukord ka. Tean, et Erikal pole mu toitumiseelistuste vastu midagi ja temagi heameelega sööb täistaimset toitu, aga Agate näiteks mitte. ''You know, Alice is like a COOL vegan. She doesn't make me feel bad, when I eat meat, or she doesn't judge me.'' ehk siis ''Tead, Alice on nagu see LAHE vegan. Ta ei pane mind halvasti tundma, kui ma söön liha ja ta ei vaata mind seepärast altkulmu.'' ehk siis mis tegelikult minust mõeldakse. Erika veel lisas, et ta host-isa siin olevat mu kohta sama öelnud. Samas sellele lisandusid igasugused imelikud küsimused ja see ongi põhjus, miks ma võimalikult palju väldin seda teemat kellegagi ja üldiselt ei ole nõus võõraga kuhugi uude kohta sööma minema. Tekitab minus ebamugava tunde. Ja ma ei jaksa oma närve kulutada inimeste peale, kes ei suuda aktsepteerida asju, mis ei käi nende kohta ega sega nende elu mitte mingit moodi. Absurdne. Ikka ja jälle saan kinnitust, et tänaval lastega ringi käies ei möödu kordagi päeva, kus keegi midagi ei kommenteeriks. Viimati astus mu juurde üks vanahärra, kui kaksikud vankris olid, ja küsis: ''Double trouble or dynamic duo?'', aga see oli vähemalt lahe! Ma ei oskagi eesti keelde seda ilusti tõlkida, aga umbes: ''kahekordne probleem või dünaamiline duo''. Ma vastasin, et mõlemat. Igav vastus, ma tean. Vahepeal leidsin aega, et kodus rohkem toimetada ja seadsin oma kaasavõetud pildid seinale üles. See tähendab, et leidsin aega, et poest seinanätsu otsida. Läksin selle jaoks lausa elaldi kontoritarvete poodi, mis oli ka muidugi tohutult suur. Aga vähemalt leidsin! Samal päeval ostsin endale vihmajope ja kummikud ka, sest viimaste päevade ilmad olid jube vihmased. Peale seda päeva pole aga vihma sadanudki... Tüüpiline. Nüüd on hoopis jälle päris suvine ja soe, nii et ega see muutliku ilma teema ainult Eesti värk pole. Uber on siin hästi levinud liiklusvahend ja olen seda vahepeal 2 korda kasutanud. Ausalt öeldes ise ma neid ei tellinud... nii et mina säästsin raha ja mul vedas. See selleks. Need sõidud on alati jube naljakad. Esimene ots möödus nõnda, kus autojuhiks oli Afganistaanist pärit meesterahvas, kes nüüd on 10 aastat elanud Ameerikas. Ta töötab/s kuidagi seoses sõjaväendusega ka. Ma ei tea, kas see on eestikeelne sõna, aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Tänu sellele ta igatahes Ameerikasse sattuski. Siis uuris muidugi minu kohta ja küsis, mis ma siis järgmisel aastal teha plaanin, kas edasi jääda või koju minna. Mille peale ma vastasin, et ma ei tea, sest see on nii kaugel. Tema aga kommenteeris seda lugu nõnda: ''Jää ikka siia. Ma tahaks veel su nägu siin näha.'' Ma arvan, et vanust oli tal vähemalt nii palju, et mulle isaks olla. Siis ta veel uuris, mis alkohoolseid jooke ma joon. Ausalt, iga Uberisõit on omamoodi seiklus. Teine ots oli ühe tumedanahalise meesterahvaga, kes paistis noorem kui eelmine juht. Temagi samuti palus mul talle ikka helistada millalgi. Ma täpselt ei mäleta, mida ta rääkis, olin üsna väsinud, aga ta ka üritas jube palju uurida mu kohta. Seega, õppetund teile: kui te sõpru või potentsiaalseid meesterahvaid endale otsite, sõitke palju Uberiga, nad on üksildased ja tahavad juttu ajada. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin juba, aga otsustasin vastu võtta Eesti räppari Metsakutsu #0kuni100 üleskutse. Õigus, kontrollisin üle, juba kirjutasin sellest. Tänaseks on mul 53% tehtud ehk 53 kilomeetrit joostud. Täiesti uskumatu ja ma olen megauhke enda üle. Usun, et teen selle 100 ära küll. Aga jooksmine pole mulle otseselt siiani veel meeldima hakanud ja vaatan kella/joostud vahemaad liiga tihti. Pole viga, pean vastu küll. Tegin oma elu rekordi ka ja jooksin ühel päeval tund aega. Kokku 8.8 kilomeetrit. Ausalt ka, ma olen päris mitu jäätist välja teeninud. Eriti arvestades seda fakti, et jooksulindi info järgi kaotasin 600+ kalorit. Mul on veel üks uudis, mida ma veel jaganud pole. Sõidan homme hommikul Florida osariiki pisikesele puhkusele, sest viimased nädalad olen päris intensiivselt tööd teinud ja selle tänuks sain endale lubada pisikese n-ö vaheaja. Lennupiletid on mul juba mitu nädalat tagasi ostetud. Need, kes vähegi uudiseid jälgivad, teavad, mis olukord seal hetkel on. Leidsin Eesti meediast selle kohta üllatavalt palju infot. Pole varem märganudki. Või siis pole osanud märgata. Täpselt nädal tagasi tabas orkaan Irma Florida poolsaart, jättes mitmeid miljoneid inimesi ilma eletrita, koduta jne. Niisiis pidin ma hakkama väga pingsalt jälgima uudiseid, et otsustada, kas minna või mitte minna... Mõtlesin külastusaega edasi lükata või mõnda teise osariiki minna, aga praeguseks siiski otsustasin jätta asjad nii, nagu need on. Kuna ma põhiliselt plaanin külastada Miamit, siis nagu ma ühe kohaliku käest teada sain, põhineb see linn nii suuresti turismil, et see püütakse võimalikult kiiresti korda teha ja minu tuleku ajaks peaks juba suur osa tip-top olema. Praeguseks tean seda, et ilmad on tagasi ilusad ja suvised 30-kraadised. Ma ei hakka rohkem midagi rääkima, mis ma täpsemalt teha kavatsen, sest see poleks muidu hiljem nii põnev. Kirjutan lihtsalt eraldi postituse selle kohta. Võin nii palju ainult veel ära märkida, et tundub, et olen lihtsalt täielikud ebaõnnes. Tahtsin minna oma lemmikbändi kontserdile, aga piletid müüdi välja. Plaanisin minna teise linna, aga ka seal müüdi välja... Samuti olen ma vist tänaseks päris tõbine. Kurk on valus, pea paks ja veidi palavikutunnet esineb ka. Mis seal's ikka.
(Ps: mul on täna, 16. sept., nimepäev!) Järgmise korrani!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |