Ei hakka üldse pikalt venitama, ikka juhtus! Ma ei oska midagi hetkel konkreetselt välja tuua, aga pildid räägivad enda eest, nii et see tuleb üsna pilditihe sissekanne. Kirjeldan rohkem, millise mulje on jätnud mulle kolm Ameerika linna: New York, Miami ja Washington DC. See oli minu teine kord käia New Yorkis ja arvamus sellest pole suures pildis muutunud. Kuidas kirjeldaksin mina seda suurlinna? Üldiselt meeldib mulle kiirelt ja lühidalt öelda kõigile nii, et Ameerika ongi täpselt selline, nagu see filmides paistab. Ilma igasuguse liialduse ja puudusteta. Seda mõtet kinnitas ka üks mu reisikaaslastest, Cärolyn. New York on: kiire, räpane, hiiglaslike hoonete ja kitsaste tänavatega, tiheda liiklusega, imekirju rahvamassiga, hall ja värviline korraga. New York on kõike! See on linn, mille kohta ma ei olegi järeldusele jõudnud, kas ma tahaksin või ei tahaks seal võimalusel elada. Tundub liialt stressirikas koht, aga samas mõnusalt anonüümne ja salapärane. Iga linnaosa on omamoodi ja sealt võib leida absoluutselt kindlalt kõike ja kõiki. Vist pigem ikka tahaksin. Tundub uskumatult keeruline, ääretult kallis, aga piisavalt põnev, et see väljakutse vastu võtta, kui see kunagi tekkima peaks. Ilmadega oli selline naljakas lugu, et ühel päeval, kui mind muidugi veel polnud, oli ääretult soe, vist 24 kraadi. Sellest järgmisel päeval näiteks oli aga hoopis 2 kraadi. See oli liiga külm. Otsustasime siis teha paadireisi Vabadussamba saarele ja tuul oli täiesti halastamatu. Eestis oli tol hetkel küll soojem, selles olen ma kindel. New York peidab endas nii palju emotsioone, mõtteid ja tundeid. Samamoodi on sellel ka kirju ja üsnagi tuntud minevik, mis sest, et see nii lühike on olnud. Linn on ju tuntud mitmetest-mitmetest filmidest ja sarjadest aga ka erinevate (terrori)rünnakute poolest. Osadele on see olnud parimate võimaluste paik, teistele aga elu viimane hetk. New York vajab kannatust, aega, väääga palju aega ja võib-olla isegi natukene rohkem kannatust. Muidugi ka raha! Kuidas ma selle unustada sain. See linn on ikka igas valdkonnas parajalt kallis. Aga kuna nõudlust on piisavalt, siis on (kahjuks) arusaadav. Järgmine asukoht peale NY-i oli Miami. Sinna läksin ma lausa kolmandat korda ja iga korraga saab see linnake mulle aina enam südamelähedasemaks. Nii veider on tagasi mõelda sellele, kuidas esimene kord käies olin ma selles kohas lausa pettunud. Filmide, laulude, juttude ja piltide pärast olin ma endale pähe maalinud mingisuguse paradiisipildi, unustades, et igas heas on alati midagi halba. Mina nägin seda ebameeldivat ja veidrat, teistsugust, vana ja mitte nii populaarset Miami poolt esimesena. Arvasin, et see ongi kõik. Õnneks sain ma tuttavaks erinevate kohalikega, kes olid väga-väga aldid mulle näitama Miami ilusamaid külgi ja helgemaid hetkeid. Alustades näiteks sellistest lihtsatest asjadest nagu palmipuud, helesinine ookeanivesi ja lõpetades värvikirevate diskoõhtute ning anakondadega rannaääres. Seda sõna otseses mõttes. Ma ei tea, mis need inimesed oma madusid eksponeerimiseks kaasas veavad. Julgen tunnistada, et Miami on vähemalt niisama kirju ja eriline kui New York. See linn peidab samuti endas erisuguseid külgi: alustades tuntud kuuma liiva ja helesinise veega rahvast pungil randadest, taevasse kõrguvatest hoonetest kesklinnas, hullumeelsetest pidudest ja lõpetades moe- ning kunstipiirkonnaga ja absoluutselt hea muusika ning megalahedate inimestega! Kuna Miami asub niivõrd lähedal juba Kesk- ja Lõuna-Ameerikale, siis paratamatult on sellel palju mõjutusi Ladina-pärasest kultuurist, eriti just näiteks muusikas. Miami teine justkui ametlik keel on hispaania keel. Ma näiteks uurisin huvipärast, kuhu minusugune tööle saaks minna ja pean kurbusega tõdema, et mul tuleks esimese asjana hoopis hispaania keel selgeks õppida, et end sinna tööturule pakkuda. Samas see keel ja kogu selline (eriti eestlaste jaoks) üks eksootiline kultuur on nii kütkestav, et äkki oleks proovimist väärt? Tegelikult mina ja Cärolyn käisime ühel päevapikkusel reisil ka Miamist Key Westi. Keys on Florida osariigist lõunapoole suunduv saarestiku jada. See on üheks kokku ehitatud autoteega, mis siis ühendab saarestiku viimast saart Key Westi ja Miamit. Me käisime seal bussiga, kus oli meil ka giid, kes kusjuures oli üks lahedamaid giide, kes mul isiklikult olnud on. Tegelikult päris ausalt pole mul vist välismaal eriti giide olnudki. Ütlen kohe seda, et üks päev Key Westi külastamiseks on liiga vähe. Kuigi see koht on tõesti imetilluke, siis mina ikkagi oleksin tahtnud rohkem aega, et seda nautida rahulikult ja kulgeda ilma, et kuklas kipitaks mingi aeg. Pealegi pool aega me ekslesime seal ringi, sest me rentisime rattad, et jõuda võimalikult mitmetesse kohtadesse, AGA me pidime kasutama manuaalset kaarti ehk paberkandjal kaarti. See röövis vähemalt ühe koha külastusaja ära. Samas ei saa kurta, me peaaegu nägime härra Trumpi isiklikult. Ta sõitis meist autoga mööda, kui me parasjagu ühes kohvikus Cärolyniga lõunapausi kokteile nautisime. Ma olin täiesti omas mullis ja ei jaganud alguses üldse matsu, et kes see nii turvatult mööda sõidab. Samas giid andis meile teada, et president juhtub samal päeval Key Westis olema. Paras melu käis inimeste seas selle külastuse pärast küll. Key Westis oli ka väga tunda Kuuba hõngu, ma isegi ei oska öelda kuidas või kus täpsemalt. Inimeste olek, arhitektuur ja muu selline lihtsalt mõjus nõnda. Ka Key Westki peidab endas mitmeid huvitavaid lugusid, mida me küll kõike seekord avastada ei jõudnud. Vähemalt on siis järgmisel korral vähemalt sama põnev. Enne DCsse suundumist lisan veel Miamist pisikese portsu pilte. Siinkohal on ka vist sobilik öelda, et palun kandke vähemalt SPF 50 tugevusega päikesekreemi ning mütsi! Sealne päike on absoluutselt halastamatu! Minu, mu ema ja Cärolyni peast tuli peale paari päeva päikese nägemist suurtes kogustes nahka. Päris veider kogemus oli. Õnneks ostsin ma sealt endale mütsi ja olen järgmisel korral jälle natuke targem. Nüüd aga - tere tulemast DCsse! See linn on minu jaoks kodune. Ütlen ausalt, et mul on üllatav seda tunnistada. Mäletan selgelt, kuidas esimesel kuul, kui seal elasin, mõtlesin pidevalt, kas nii suures linnas on üldse võimalik end koduselt tunda? Tuleb välja, et on küll! DC on hästi sõbraliku hõnguga linn. Mulle jätab väga vaba ja mitte nii stressirohke mulje. Inimesed on küll ka seal kirjud, aga NY ja Miami selle poolest siiski erinevad kuidagi rohkem. Tunnetuse asi, ma ütleks. DC on ilus, minu meelest päris puhas ja üsnagi loodusrohke suurlinn. Okei, natukene luiskan, see linn polegi nii väga suur. Kogemata võid linnast metrooga välja sõita nii, et ei pane tähelegi või ei teagi, et sa enam DCs ei asu, vaid hoopis Marylandi või Virginia osariigis. DC muide ei kuulu ainsa linnana USAs mitte ühtegi osariiki. Mina tegelikult elasin Virginia osariigis, kuigi saan öelda, et kodumaja aknast oli DCd konkreetselt näha. Nii naljakas ja imelik, kui see ka poleks. See linn on uskumatult vaba ja mõnusa atmosfääriga, kus igaüks leiab endale midagi meelepärast. Olgu siis jutt kas muuseumitest, mis muide on seal kõik tasuta!, või toiduvalikust. Minusugune leiab sealt nii paljugi head paremat. DCs on üsna kerge vegan olla, seda võin ma kinnitada. Hästi suur osa toidukohti on tekitanud selle võimaluse, et klient paneb endale ise mingi toidu kokku. Suurepärane! Okei, korraks muuseumite juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et ma pole endiselt üheski käinud... Tundub, et seekord jälle aitab. Ma siin salamisi mõtlesin, et kui ma oskaksin pilte natukene nokitseda ja viimistleda, siis tuleksid need isegi väga ilusad. Praegu sellised tavalised. Aga need on ju ka ilusad. :) Järgmiste seiklusteni! Sinuga aga, USA, me veel kindlasti kohtume!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |