OEH! Ma ei teagi, kust alustada ja ilmselt veel vähem oskan öelda, kus lõpetada. Mul on nii palju kirjutada ja veel rohkem pilte näidata. Peaksin kõik selle võimalikult ruttu kirja panema, sest muidu jääb kõik unarusse ja pooled asjad ununevad ära jne. Nagu ikka. Panen vahele reisipilte ka, et see postitus, mis tuleb ilmatumalt pikk, liiga üksluiseks ei jääks. Mõtlesin alustada reisimise pahupooltest. See idee tekkis mulle üks päev pähe, sest see kuu aega reisides, eriti viimased 2 nädalat, olid täis nii uskumatult palju viperusi. Õnneks suutsime kõik koos nendest intsidentidest olenemata päevad naeruvadinal õhtusse saata. Küll aga mida aeg edasi, seda rohkem oli tunda, kuidas stress annab tunda ja pinged reisisellide vahel kasvavad. Esimesed kaks nädalat veetsin Manchesteris Anetti, Maya ja Martini seltsis. Tegelikult natuke luiskan, nende juures olin 10 päeva, edasi läksin Londonisse leedukast sõbranna Modesta juurde paariks päevaks. Sellest olen juba veidi kirjutanud, nii et asun Ameerika juurde. Algas see kõik suure pauguga ehk Alice jäi lennust maha, sest ilmselt oli mul mõni üüratu karmavõlg või midagi muud säärast. Eelmine sissekanne räägib täpselt sellest kohutavast päevast, nii et ma pigem nüüd jätaksin selle teema kõrvale. Oli, mis oli. Lõppu pole ka millegagi eriti ilustada, sest saabusin koju nii, et kontol pesitses umbes 10 eurot ja samal ajal olles võlgu vähemalt 3-4 heale inimhingele, kes mind näljast ja viletsusest päästsid. Lugu 1: Tegelikult meenus mulle üks nõme olukord Inglismaal poodlemas käies ka. Ostsin hunniku asju kokku ja kodus avastasin, et ei tahagi paljusid. Järsku enam ei sobinud selga. Okei, läksin siis järgmisel päeval asju tagastama ja ühe pluusi suurust tahtsin lihtsalt väiksema vastu vahetada. Kuna seal oli meee-leee-tuuu järjekord, siis kassapidajad olid vist ka juba nii läbi omadega, et vead neil olid kerged tekkima. Ma ei teagi, mida see teenindaja mul susserdas, aga ära ma läksin nii, et mul oli kotis kaks seda pluusi ühe asemel ehk pluus, mida tahtsin ümber vahetada, ja uus pluus. Samuti hakkasin tšekki vaatama ja nägin, et tagasi kanti mulle poole vähem, kui tegelikult pidin saama. Hmm...? Okei, läksin siis järjekorda tagasi, sest ma ei oleks viitsinud sellega mingil teisel päeval enam tegeleda. Tuli aga välja, et ka järgmine teenindaja sai minust valesti aru, sest ma sain tagasi ainult 1 naela lisaks. Selleks ajaks sai mul juba villand ja ma mõtlesin, et mina enam ei jaksa. Saatsin nädala pärast lihtsalt neile kirja oma murega. Sain vastuse, et tegelevad sellega. Loodan siis, et seekord saadakse minust viimaks aru. Lugu 2: Siia ma ühendan tegelikult mitu lugu, sest muidu ma jäängi kirjutama. Ööbisime USAs kolmes erinevas majutuses, sest käisime kolmes erinevas linnas: New Yorkis, siis Miamis ning viimasena Washington DCs. Ning muidugi pidi igas kohas mingisugune probleem ette tulema! New Yorki probleemiga pidi põhiliselt Cärolyn tegelema, sest mind ju kohal polnud ning ema ja vanaema poleks piisavalt inglise keelt osanud. Probleem algas sellest, et ema broneeris majutuse vana pangakaardiga, mida tal kaasas ei olnud (sest kes tassib oma vana pangakaarti kaasas..,?), aga majutaja tahtis seda tõestuseks näha. Teine probleem oli see, et majutaja üritas väita, et see koht on kolmele, kuigi me ilmselgelt broneerisime selle neljale inimesele. Ühesõnaga need vaesekesed pidid kohe ikka jõhkra rahe kaela saama. Majutus ise oli ka nii väike, et mina magasin põhimõtteliselt köögis- pea ees olid ahi ja prügikast, mmm! Cärolyn magas mu kõrval, mis oli kohe akna all. Teine majutus oli täielik naljanumber. Me lihtsalt naersimegi lõpuks igal õhtul selle üle. Esimene majutus oli mingi kodumajutuse apartment, mis sai leitud läbi Booking.ee otsingumootori ja Miami majutus oli lausa hotell. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga kui ma mõtlen sõnale hotell, siis mulle tekib küll silme ette pigem selline uhke pilt koos mugavuste ja luksustega, mida kodumajutustes pole. Mul on ausalt öeldes raske lühidalt seda kõike seletada. Ööbisime Red Roof Plus + hotellis, mis on MIA lennujaamale väga lähedal, saab isegi jala käidud. Esialgu oli seal juba tohutult pikk järjekord, et end sisse registreeruda. Siis ei töötanud empsi kaart seal, nii et teist korda päästis selle olukorra vanaema ja kolmandaks tuli aga tõeline kirss tordil. Läksime oma toa juurde, kui avastasime, et meie tuba on lahti, koristajad seal koristavad ja natukene nagu lihtsalt jutustavad ka. Seisime ülbelt ukse taga neljakesi oma kodinatega ja toateenijad ei teinud asjakski. Mõtlesin, kas küsiks või kommenteeriks midagi, aga pika mõtlemise peale läksime hoopis Cärolyniga alla retseptsiooni, kus pidime veel järjekorras ootama, et seletada, et meie toas on koristajad. Selle peale oli teenindaja väga üllatunud ja küsis väga segaduses oleva hääletooniga: ''What?!'' Meile vastati, et see tuba oleks pidanud ammu koristatud olema. Pikk jutt lühidalt: saime uue toa. Läksime sinna ja vaatasime konkreetselt, KUI räpane see koht oli. Ma isegi enam täpselt ei mäleta, aga minu meelest põrand kleepus, voodiriietel olid mingid ähmased plekid, rätikuid ja muid kraame oli kas kahele või kolmele inimesele ning ühe nö tervitusraamatu vahel oli lihtsalt mingi väga rõve suur kollane kleepuv laik. Mõtlesin, et johhaidi, kas ma pean tõesti alla minema? Oleks ma ainult teadnud, et see oli alles algus. Me vist käisime mingi 2-3 korda päevas seal all kurtmas millegi üle. Ilmselt olime koheselt lemmikud külastajad. Läksime taas Cärolyniga alla ja võtsime lausa selle raamatu kaasa. Teenindaja tegi sellest kohe pilti ja ilmselt saatis kuhugi koristajate gruppi või midagi. Päris koomiline. Lugu lahendati nii, et saime kolmanda toa. Ma ei mäleta, mis sellel toal viga oli, sest kõik on juba sassi läinud, kuna meid nii palju jooksutati. Tean seda, et meil põrand kleepus ja rätikuid ning šampoone oli ka ainult kolmele. Külmiku ees oli vist maas veiniplekk, mida terve meie kohaloleku ajal ei suudetud sealt eemaldada. Kahjuks aga andsime lõpuks lihtsalt alla, sest ma tõesti ei viitsinud enam tube vahetada. Kell oli vist rohkem kui 10 õhtul ja me kõik olime parajalt väsinud ja veel parajamalt tusased. Küll aga läksime Cärolyniga taaskord retseptsiooni, sest meil oli vaja rätikuid jms kraami juurde. Kurtsime toa üle uuesti ja siis sai vist teenindajal villand. Neid oli muide all kaks ja me saime kord ühe juurde, kord teise juurde, aga see vist erilist rolli ei mänginud. Ma nüüd pole kindel, mis ''diili'' me saime, aga midagi sellist vist oli, et esimeselt öölt saame 40% rahast tagasi. Sõna diil panin jutumärkidesse, sest noh, õudne diil ikka küll. Nelja peale polnud see summa mitte midagi. Mõtlesime ausalt, et ütleme, et sorri, aga me lähme kuhugi mujale, me rohkem ei jaksa. Võiks ju loota, et sellega meie piinad seal lõppesid, aga sugugi mitte. Nimelt kasutatakse seal hotellis toakaarte, mis lakkasid iga päev töötamast ilma ühegi põhjuseta. Meile öeldi, et telefoni ja krediitkaartidega ei tohi see kokku puutuda, sest siis see misiganes magnetasi mõjutab selle kaardi töötavust ja nii ta lõpetabki koostöö meiega, aga me veel hoidsime spetsiaalselt neid eraldi ja ikkagi jamasid need kaardid kogu aeg. Kõigele muule lisaks ei käinud seal toas aknad lahti ja sees oli pidevalt selline paks ja veider, ilmselt ka veidi haisev õhk. Hästi mõnus. Konditsioneerid USAs ja eriti Miamis on muidugi omamoodi teema. Mind täiesti huvitab, kui vana see maja ja hotell seal on. Lugu 3: Õnneks meie majutus DCs oli kõige normaalsem; ilus ja kodune, kus oli ilmatumalt mõnus kiiktool, kus ma oleksin võinud täiesti vabalt magama jääda. Küll aga võite juba aimata, et ka seal täiesti ideaalne kõik ei olnud. Paar pisiviga olid sellel majutusel. Kuna elasime sõna otsese mõttes ühe elumaja keldris, siis kogu melu kolme lapse ja koeraga oli meie peakohal kosta nagu oleks tegu diskosaaliga, kus 10 põnni koos ringi hüppavad. Samas ma olin pidevalt nii väsinud, et see mind eriti ei häirinud. Kui kuulama jäi, siis oli ikka üsna hull värk tegelikult. Aga see pole midagi. Ühel päeval saatis majutaja mulle sõnumi, et me palun ei telliks ilma luba küsimata telerile kanaleid juurde, et temal on nüüd mingid lisatasud selle pärast. Asi on selles, et me keegi polnud midagi tellinud. Me ei osanud seda telerit kasutadagi nii hästi. Õnneks majutaja pärast tuli aitas ja näitas, aga noh, see lugu oli küll natuke imelik. Rääkis, et uurib teenusepakkujalt, kas oleks võimalik raha tagasi saada ning kui see pole võimalik, siis palub meil nelja peale selle kinni maksta. Õnneks lõppes see lugu hästi ja meie ei pidanud lisaraha välja käima. Vähemalt midagigi hea lõpuga! Kõlan nüüd ilmselt nagu reklaam, aga oodake, see pole veel kõik! Ühel vihmasel päeval otsustasime Uberiga koju sõita, sest käisime poodlemas. Meil oli palju asju ja metroojaamast ei oleks tahtnud 15 minutit läbi paduvihma kõndida ka. Autojuhiks osutus olevat üks kohalik politseinik. Vähemalt nii ta väitis. Olekult oli ta äärmiselt rahulik ja rääkis ka imestusväärselt rahulikult. Ja veel rahulikult rääkis ta meile: ''Ma muidu tavaliselt siia piirkonda ei sõida, ma ei taha siit kedagi peale võtta. See piirkond on nii vaene ja tuntud, kui üsna ohtlik koht, sest paljud kannavad siin relvi kaasas endaga.'' Hästi lohutav, aitäh! Selle peale sosistas emme mulle: ''Jumal tänatud, et vanaema aru ei saanud praegu!'' Ta käis tihti seal piirkonnas üksinda jalutamas. Õnneks lõpp hea, kõik hea! Midagi kellegagi meist ei juhtunud. Küll aga sattusin mina seal metroojaamas ühe väga koomilise naise otsa. Raske on seletada, milline see olukord täpselt välja nägi, aga naisterahvas oli piltlikult öeldes üsnagi tibilik. Hästi üleslöödud, mukitud ja kasitud, kontsadega... ja samal ajal lapsekäruga. Kõlan, nagu ma hullult mõistaksin teda hukka. Mul polnud temast sooja ega külma enne, kui ma talle kogemata otsa vaatasin, mille peale plahvatas ta üle metroojaama karjuma, et mis mul viga on ja miks ma vahin inimesi, kas ma olen kade ta üle ja ma ei pea seda niimoodi välja näitama ja siis näitas äärmiselt figuratiivselt kahe käega mulle keskmist. Veidi hiljem tuli istus meie kõigi juurde, et näha, kas kisume ise tüli üles. Ma ausalt öeldes kartsin teda. Mõtlesin, et tuleb mulle kallale, kui talle veel kogemata otsa vaatan. Muidugi ei saa ära mainimata jätta ta meeletult emotsioonirikkaid näoilmeid, mis väljendusid temas siirast põlastust minu vastu. Huvitav, kumb meist tegelikult kade oli? Või pigem isegi, miks? Kui keegi küsib minult, milline on Ameerika, siis uskuge mind, kui ma ütlen, et kõik on päriselt ka nii nagu filmides. Ausalt ka! Lugu 4: See lugu puudutab transporti. Mitmeid. Alustan kohe esimesest linnast, New Yorkist. Pole pikka juttu: äärmiselt, uskumatult, imelikult kaua võtab aega punktist A punkti B saamine. Metroosüsteem on esialgu tohutult segadusse ajav, aga kuna mul natukene on metroodega kogemusi, siis see aitas mind kindlasti. Samuti on sealsed jaamad ning rongid teada tuntult räpased, vanad ja muidu niisama ebameeldivad. Ma ütleks selle peale, et ma pole väga valiv, mind see nii väga ei häirinudki, aga tean, et mu reisikaaslaseid küll. Sealt võib leida pisikesi loomi alustades prussakatest ja lõpetades rottide ning lindudega. Liigume edasi selleni, kui tulime Miamist tagasi ning meil olid rongile piletid ostetud. Olin üsna kindel, et tund aega peale maandumist on piisav aeg, et rongile jõuda. Baltimore lennujaamale on rongijaam üsna lähedal ja tehniliselt oleks me ilusti jõudnud, kui aga meie lennuk poleks otsustanud umbes-täpselt tund aega hilineda. Istusime kõik lennukisse, kui tuli teadaanne, et meeskond tahab kontrollida lennukit, et mingi osa lennukil vahetati just välja ja nad tahavad teada, kas see ikka töötab. Peale seda oli muidugi ''jube turvaline tunne''. Õnneks jõudsime ilma viperusteta kohale, kui välja arvata see pisike faktor, et jäime oma rongist maha. Nojah, Alice peab jälle kuhugi kurtma minema, sest ''mitte keegi teine ei oska nii hästi seletada''. Vabandused, vabandused, ma ütlen! Pidin seal natuke viisakalt õiendama ja suunama seda teenindajat ja lõpplahenduseks peale omajagu ootamist oli see, et saime lihtsalt mingi töötaja autoga DCsse. Pole paha! Midagi head ka siia viperuste vahele. Ma ütlen ausalt, mul pole kunagi varem nii stressirikkat reisi olnud. Eks mul oli pidevalt mingi pinge kuskil kuklas, sest pidin kolmele reisikaaslasele olema toeks ja vahel ka giidiks. Ega ma enne sellest stressist eriti aru ei saanudki, kuni ma lihtsalt tahtsin lõpupoole aina rohkem magada ja veel vähem rääkida. Tagasitee Eestisse oli raske, sest mul oli 3 lendu, mis võtsid kokku aega peaaegu justkui 2 päeva ja selles vahemikus ei suutnud ma üldse magada/end välja puhata.
See on nüüd väike moraal selleks, et keegi ei mõtleks, et elu on alati täielik lill reisides. Absoluutselt mitte. Muidugi me kõik tahame suuremale ringile näidata ju ainult positiivseid pooli, kes see ikka viitsib kaua kellegi negatiivsust jälgida. Aga selliseid delikaatsemaid asju tuleb maitsekalt jagada. Proovin anda oma parima. Aga et natukenegi lõbusamal toonil lõpetada, siis mainin, mis mul just veel meelde tuli, kuidas me seal Miami hotellis igal õhtul kõhud krampis naersime, et mille üle me nüüd kurtma lähme. Ema tegi nalja ka, et ma küsiks kompensatsiooniks veini, kui nad midagi muud pakkuda ei taha. Ma olen seda juttu nüüd pool õhtut vorpinud ja arvan, et tänaseks aitab kah. Uute seiklusteni!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |