Sest esimeses postituses oli ju liiga vähe sehkeldusi, eksju? See pilt illustreerib mind sisse juhatama järgmiseid apse ja viperusi. Tegelikult tegin sellel pildil New Yorkis Cärolynist pilte, aga see on hoopis teisejärguline info praegu. Kogemata olime üsna identselt riietunud ka. Õnneks suurem posu asju sai kirjutatud, aga hiljem tuli veel nii mõndagi meelde, mis juhtus. Alustan ühest suurest probleemist, mida võib igal pool kohata - taskuvargad. Olime just ligi 5-tunniselt bussireisilt jõudnud Washington DCsse ja ootasime metroorongi. Seletasime ja muljetasime teineteisega niisama. Vanaema hakkas just istujatest pilti tegema, kui mingisugune noormees tuli istus mu ema ja Cärolyni juurde ja naeratas pildi jaoks ja puha. Mõtlesime, et okei, tahtis lihtsalt nalja teha. Näete nüüd ise, eksole, kui ilmekalt ta veel naeratas siin pildil. Oli veel nii märgatavas riietuses... mis varas kasutab erkpunast jopet? Igatahes natukese aja pärast taipasime, et ta pilk käis pidevalt liiga otsekoheselt meie kottide ja taskute ja muu põneva peal. Nagu väga konkreetselt. Ta isegi ei püüdnud seda kuidagi varjata. Täiesti süüdimatult lihtsalt vaatas telefone ja kotte, nagu ta oleks aarde leidnud, nagu selle kätte saamine oleks elu ja surma küsimus olnud. Selles suhtes meil vedas, et me nii rumala vargapoisi otsa sattusime, sest teadsime kohe teineteise seljakottidel pidevalt pilku peal hoida. Ausalt, ma olen liiga nigel kirjasepp, et seda naljanumbrit teile piisavalt maitsekalt ja realistlikult edasi anda. Ta lihtsalt justkui kutsus vaatama inimesi oma käitumisega, et ta proovib kohe midagi varastada. Ema ja Cärolyn tõusid toolilt peagi püsti, nende asemele istusid paar neidu. See noormees kuidagi sujuvalt pani käe seljatoele laiali, ilmselgelt üritades siis millalgi kellegi seljakoti lukku avada. Üks neidudest isegi ütles, et kuule, lõpeta ära. Aga ega mingisugune kommentaar nõnda pühendunud varganägu siis ometi heiduta! See oli väga naljakas olukord, nagu oleks komöödiafilmi sisse astunud. Me kõik neljakesi vaatasime talle kogu aeg otsa ja lihtsalt itsitasime, aga tõepoolest, ei kõigutanud teda ka see. Kusjuures järgmise metroo peal sattusime ühe samasuguse otsa. Panin kohvrid meist natukene eemale seisma, et need teistele reisijatele ette ei jääks ja see uus tüüp ka täiesti silmnähtavalt nillis tükk aega neid. Vaatas pidevalt edasi ja tagasi, kas keegi tunnistab need kohvrid omaks ja millal oleks õige hetk püsti tõusta ning krabada. Selle peale läksin ma ülbelt kohvrite ette seisma. Selles suhtes saan tunnistada, et läks hästi, sest meie teada ei suutnud ükski varas meilt midagi võtta. Kusjuures huvitav on see, et terve poole aasta jooksul, mis ma ise DCs elasin, ei kohanud ma kunagi sellist olukorda ja tundsin end kogu aeg üsna turvaliselt ning mureta. Muidugi olin oma asjadega ikka igaks juhuks hoolas, aga siiski... Vähemalt saime ühe olulise ja ka natukene koomilise kogemuse võrra rikkamaks, mis seekord, üllatus-üllatus tegelikult ju ei lõppenudki halvasti! Et seda postitust jälle mitte 2 kilomeetri pikkuseks venitada, siis kirjutan kaks ebameeldivad olukorda veel. Teeme nii, et te, kes te satute kõike seda lugema, õpite mu blogist midagi ja reisite ilma nii suurte tagasilöökideta! Oeh, et närvikõdi ikka reisil rohkem oleks, siis kohe peale mu seda NY lennuäpardust viimaks linna kohale jõudes pidi ikka mingi teine laks otsa tulema. Mul oli tarvis ühest masinast osta endale metroopilet, et ma saaks lennujaama piirkonnast välja minna. Lühidalt ja konkreetselt saan öelda, et ükski masin ei aktsepteerinud mu pangakaarti, tegelikult lausa kahte, millest teise suutsin lausa suurest vihast ära blokeerida. Kui ma nägin, et seal on ka pangaautomaat, läks mu südamel kohe kergemaks. Aga, oi, kui ma oleksin teadnud, et see keeldub mu käske täitmast ja sularaha ma sealt ei saanudki. Pool tundi jamasin erinevate masinatega, ise täiesti tulivihane. Lõpuks läksin ühe teenindaja juurde, kes ka paar korda proovis mu kaardiga maksta ja viimaks, viimaks ometi sain oma metrookaardi. Ma ausalt ei tea, mida ta teisiti tegi. Viimane pisimure, millest ma teile kirjutan on see, kuidas me kõige ebasobivamal ajal tohutu paduvihma kätte jäime. Oli hommik New Yorkis, mil pidime asuma bussiga DCsse. Neli inimest, neli seljakotti ja kolm kohvrit. Aknast välja vaadates tervitas meid selline paduvihm, et üle mitmekümne meetri kaugusele eriti hästi ei näinud. Tegelikult tundus kõik ideaalselt välja arvestatud olevat. Kuhugi me teel bussipeatuse poole ära ei eksinud, millestki maha ei jäänud ja ühegi vale transpordi peale ka ei istunud. Ainsaks probleemiks, mis meie tujud pooleks päevaks tegelikult ära rikkus, oli tühipaljas vihm. Nimelt jõudsime bussipeatusesse, kus polnud katusealust ega midagi muud, kuhu saaks vihma eest varjuda. Seal oli päris pikk järjekord inimesi ja bussi tulekuni oli äkki alla 10 minuti aega. Mõtlesime, et mis see aeg siis ära pole, küll see buss kohe tuleb. Aga kuhu sa sellega! Buss jäi täiesti nahaalselt hiljaks. Me vist ligunesime selle halastamatu vihma käes 20+ minutit nõnda, et olime aluspesuni märjad. Ja nii siis veel bussis ligi 5 tundi loksuda - milline nauding! Olime kõik parajalt pahurad, väsinud ja äraütlemata läbikülmunud. Bussis võtsime ära oma sokid ja jalanõud ja muu sellise. Mina ja ema käisime bussis vetsus näiteks paljajalu, sest... mis vahet seal enam oli? Istudes toppisime varvaste otsa kuivad sokid ja katsusime jalgu mitte maha panna, sest bussi põrand ka sõna otsese mõttes ujus. DCs pidime minema edasi rongile, et sealt omakorda edasi istuda lennukisse ja sõita Miamisse. Seega märgade riietega seiklemist oli küll ja veel. Liiga palju isegi. Washingtonis andsime oma kohvrid ära Laurale, sest meil oli Floridasse lennuks ainult käsipagasid. Pakkisime oma rõvedad ja märjad üleriided kohvritesse ja palusime Laural need kodus kuivama panna. Kusjuures tal endal oli ka väga kiire ja kodus umbes tunnike aega, et enda asjad ära pakkida, meie asjad kuivama panna ja sealt ise lennujaama kimada. Elu on alles seiklus! Lõpetuseks üks empsi tehtud pilt DCst. Kuidagi kahtlaselt samamoodi oleme jälle pildile jäänud Cärolyniga. Ja muideks, ma luban, et jätan sellest reisist hoopis positiivsematel toonidel! Tegelikult oli see üks äraütlemata vinge reis ja unustamatu kogemus meile kõigile! Aga sellest lähemalt järgmine kord. :)
Olge tublid ja nautige päikest, kuni seda veel on!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |