Nii naljakas. Mul on tunne, nagu oleks eelmisest postitusest meeletult kaua möödas, aga tegelikult on ainult 4 päeva. Nojah. Olen vist väljaspool interneedust tavalisemast produktiivsem olnud, et selline tunne tekkis. Vota nüüd ei tea. Mul on täna selline loominguline tuju, et tahaks kohe muusikat kuulata ja tantsida ja raamatut kirjutada ja lilli joonistada ja kõike muud veel. Tegelikult ma olen vahepeal nii palju teinud, aga esimese hooga ei tulegi kohe kõik meelde. Eks peab tasa ja targu oma nädalat läbi töötlema hakkama. Suutsin muide haigeks jääda ja seetõttu olin mõned päevad eriti emotsioonitu ja passiivne. Samas see oli vast ainult aja küsimus, millal ma haigeks jään. Enne Inglismaale tulekut oli emme kodus tõbine ja siin on Anett veidi haige. Pluss kogu töö- ja reisistress otsa. Kuigi ma enda meelest nende pärast ei stressanud, aga kunagi ju ei tea, eksju. Maya on muidugi omaette teema ja temast ma võiks väga palju kirjutada. Praegu ta näiteks ütles, et ma olen ka tema emme: ''Kui sa ära lähed, siis ma hakkan nutma, okei?!'' Õpetas mulle ka seda, et sool on naistele ja tüdrukutele ja pipar on meestele. Ja, oi, kui tuli välja, et ma eelistan pipart soolale, siis ei jõudnud see tema pisikesse ajukesse kohale, kuidas küll nii, kui ma ju olen naine! Olen siin isiklik patsipunuja ja fotograaf. Sellest viimasest tingituna panen lõikude vahele ühe mõnusa portsu pilte vahelduseks. Seekord mitte minust, vaid Jummel Juurika armsast perest. Ma loodan, et ma ühtegi ebasobivat pilti ei pane. Eks ma siis saan Anettilt hiljem vastu päid ja jalgu, kui midagi valesti läks. Ma ise olen selline, et mulle meeldivad inimesed nende nii-öelda toorolekus kõige rohkem. Kõige ehedamad, kus võib-olla ongi silmaalused natuke sinised või juuksed mustad. Mind see ei häiri kunagi teiste puhul, tundub just ilus ja loomulik... aga kui jutt käiks minust endast, oleks vast asjad vastupidised... Viimase pildiga tuli meelde, et Maya nimetab banaani ''baaniks'' ja see on nii armas. Me oleme igal päeval muidu tavaliselt käinud veidi kuskil mänguväljakul ja siis kas kohvikus või poes või kuskil lihtsalt ringi jalutamas. Eelmisel nädalavahetusel sõin esimest korda vegankala. See oli nii tõelise kala maitsega, et ma ei suutnud isegi kõike ära süüa. Hästi soolane oli ka, aga kala vist(?) tavalislt ongi. Ma ei tea, ma ei mäletagi, millal ma viimati kala sõin. See oli võib-olla isegi aastas 2016. Esialgu arvasin, et see roheline plöga, mis nad kõrvale pakuvad, on avokaado, aga tegelikult olid hoopis herned pisikese törtsu mündiga. See oli muide üllatavalt hea! Kartulid olid ülihead, kartulid ei vea mind kunagi alt. Aga jään vastuse võlgu, mis selle ''kala'' sees oli. Meil tuli just siis omavahel jutuks, et polegi reaalselt enam põhjuseid, miks mitte veganiks hakata. Reaalselt kõigele loomsele on juba asendus olemas. Lihtsalt mõnes kohas ei ole nii kättesaadav ja/või odav kui teises. Ühel päeval oli muidu eriti ilus ilm ja me läksime Anetti ning Mayaga välja, käisime kuskil mänguväljakul ja siis hiljem kohvikus, kus vedasid meid ilusa välimusega koogid alt. Ei maitsenud sugugi nii ilusti. Igatahes sealt ma sain hästi palju vahvaid pilte. Päevadel, kui Maya lasteaias oli, käisime Anettiga linnas poodlemas. Eksisin tükiks ajaks ära Primarki... suurim viga üldse. Ja siis tuuseldasime kaltsukate ja muude lahedate poodide vahel ringi. Anett kannab nii mõnusat värvilist jopet, see jääb pildil eriti lahe ja värvilise taustaga lausa lahe ruudus. Ma kõlan nagu ma teeksin mingitsorti ülistuspostitust kellestki. Aga tuleb välja, et mul pole midagi muud kirjutada ja pildid on niigi palju lahedamad! Pilt ütleb siiski rohkem kui tuhat sõna. Eile käisime ühel megaaa suurel veganfestivalil. See toimus kuskil Manchesteri konverentsikeskuses, kui mul nüüd valesti meelde ei jäänud. Ma ei tea, kui palju seal inimesi oli ja mis ajal meiegi täpselt jõudsime, aga see oli niiiii paksult inimesi täis, et seal oli lausa raske ringi liikuda. Mind täiesti huvitab, kui palju inimesi seal päeva jooksul läbi käis. Esimese hooga tegime nii, et käisime soolase toidu lauad läbi ja valisime, mida süüa. Mina ja Martin võtsime miskid värvilised burksid. Mu burger oli punane, Martinil kollane. Ma ei teagi, mis tal seal sees oli, aga mul oli oapihv, vahel veel bataati, punast kapsast, tavalist kapsast ja vist tomatit kah. Need burgeripildid on mul muidugi veel kaameras, seega need jäävad hetkel saamata. Maya ja Anett sõid indiapärast toitu. Ma täpselt ei oskagi kirjeldada, mis seal oli, aga karrilaadsed toidud olid tehtud veganiks. Võib-olla varastasin ka neilt, päris head olid! Muide! Nägin üht kohalikku kuulsust ka. Ta postitas internetti aasta aega tagasi räpilaulu veganlusest. Ma ise ei julgenud temalt pilti küsima minna, kuigi ta oli seal samas kohas, kus me Martiniga burgereid ostsime ja ma lihtsalt vaatasin teda ja kuulasin, mis ta räägib seal. Selle toidukoahe teenindaja isegi läks ja palus temaga pilti. Sellepeale rääkisin ma hiljem Anettile, et Kyle'i nägin ja siis leppisime kokku, et kui teda koos peaksime nägema, sis lähme kindlasti küsime pilti. See oli nii naljakas hetk, läksime korraks lastemängunurka, kus Maya ja Martin joonistasid. Mingi hetk Martin ütles, et näed, meie sõber on seljataga ja enam-vähem nii oligi. Ta istus meile hullul lähedal. Hakkasime Anettiga hullult kohe siblima ja itsitama nagu täielikult teismelised ja ei julgenudki pilti küsima minna. Ei tahtnud teda segama minna, rääkis seal vahepeal telefoniga ja muud sellist. Lõpuks aga tõusis ta oma sõpradega püsti ja kõndis välisukse poole. Siis haaras Anett mu käest kinni ja läksime küsisime ome pildi ning saime ka selle! Juba kella kolme paiku olime justkui kõike juba teinud... olime nii soolast kui ka magusat söönud ja lastemängunurgas istunud. Ei raatsinud veel ära minna ja otsisime mingi nurgataguse koha, kus lihtsalt istuda, mõtteid mõlgutada ja tegelikult ka Mayaga tantsu visata. Seal ma sain ühed kõige lahedamad pildid üldse, mis ma teinud olen. Kahju muidugi ainult, et siseruumis. Mul polegi rohkem midagi eriti intrigeerivat jagada, jätan lõppu veel pildiseeria, kuhu kirjutan täpsustusi ja kommentaare juurde.
2 Comments
Sandra
4/13/2018 22:28:10
Heyy, ma alles leidsin su blogi ja see on nii nii huvitav :) Mul on küsimus, kas sul on ka mingi postitus, kus sa räägid, et kuidas sa alustasid au pairiks olemisega, mõned nipid just alustamiseks vms. Mul endal on nii suur soov järgmisel aastal au pairiks hakata, aga kardan, et ei saagi kuhugi, sest pole kogemusi
Reply
Alice
4/13/2018 23:20:17
Hei! Nii tore, et mu blogisse sattusid ja veel toredam, et sa seda huvitavaks pead! :) Suur aitäh sulle tagasiside eest!
Reply
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |