Vahel on see weebly keskkond ikka täiega minu vastu. Ma ei tea, mis ma nõnda valesti teinud olen, et ta mind nii kohtleb. Aga taaskord, hakkasin ennist midagi kirjutama ja millegi tõttu ei salvestanud see mu teksti ära, see lihtsalt haihtus õhku. Igatahes, ma vaatasin dokumentaali minimalismist: ''Minimalism: a documentary about the important things'' ehk eesti keeles: ''Minimalism: dokumentaalfilm olulistest asjadest''. Tulin siia ja panin kirja paar tsitaati, mis mulle väga meeldisid ja mind mõtlema panid. Loodetavasti panevad ka vähemalt üht teist see oma ajurakukesi liigutama natukene väljaspool igapäevast melu ja mõtteviisi. Dokumentaalis oli minu meelest päris palju juttu unistuste saavutamisest. Sellest, kust ja kuidas tekivad nüüdisaja unistused ja... kas need on üldse päris meie enda unistused? See teema viis mind tihtilugu mõtisklema selle üle, mida ma päriselt teha tahan ja kuidas ma iseennast maailmale näitan, tutvustan ja kes ma päris-päriselt üldse olen. Sellised eksistentsialistlikud küsimused on alati mu peas nii häirivad, sest mulle tundub, et ma ei jõuagi kunagi mingi vastuseni. Muidugi, need vastused ju muutuvad ajas, sest ka mina muutun ja arenen iga uue kogemusega. Seega see on kõik nii imelik. Siia oleks paslik kirjutada nüüd esimene tsitaat, mis mu pähe kumisema jäi: ''I was living the American dream, and I realized it wasn't MY dream.'' J. F. Millburn. Emakeeles: ''Ma elasin Ameerika unistust(e elu) ja ma taipasin, see ei olnud MINU unistus.'' Ma avastan end tihti juurdlemas selle üle, kas mu mõtted, arvamused ja hinnangud on ikka minu omad? Kas mu stiil ja olek, iseloom ja suhtumine on ka minu omad? Mul on kuidagi nii suur hirm olla samasugune kellegagi, ma tahan eristuda, erineda ja ka välja paista. Ma ei ole veel leidnud seda oma nišši, aga nagu öeldakse, siis kõik asjad omal ajal. Ma ei ole kindel, mis teeb minust minu. Mul on tunne, et praegu ma alateadlikult kopeerin inimesi, kes mulle meeldivad. Aga, appi, ma ei taha seda teha!!! Kas teil on ka vahel selline tunne? No näiteks selline olukord, et keegi küsib mõne riietuse või muusika või filmi või absoluutselt mille iganes kohta arvamust ja siis sinu arvamus paistab baseeruvat eelneva inimese vastusel. Ma küll tunnen vahel nii ja see on eriti nõme! Tahan teada, kas ma PÄRISELT ka arvan sama asja või ütlesin ma seda lihtsalt, et automaatselt massi sulanduda, et ma ei peaks ennast põhjendama? Vastasin ma tõesti nõnda vaid seetõttu, et mulle meeldib see inimene ja selline reaktsioon temaga nõustuda tundub kuidagi iseenesest mõistetav, normaalne ja loogiline? Kas see seletus või olukord oli üldse praegu loogiline? Vahel lihtsalt tahaks, et keegi teine ütleks mulle, milline ma olen, kes ma olen või milline ma kohe üldse ei ole ja kes ma kohe üldse ei ole. Ühesõnaga, nagu te aru saate, siis mulle tekitab selline asi probleemi ja ma mõtlen sellest võib-olla tihemini kui peaks või võiks. Loodan, et ühel ilusal päeval suudan enda ja teiste mõtteid, hinnanguid, arvamusi jms eristada ja end sealjuures ka suurepäraselt põhjendada. Alles üsnagi hiljuti avastasin end mõtlemast, et miks mitte hakata näitlejaks? Ja see idee tundub kuidagi võõras ja naljakas, aga selline tunne lihtsalt järsku tekkis. On see minu tunne? Mulle on päris kaua meeldinud jälgida filmides seda, kuidas keegi näitleb. Ma vaatan tihti heade sarjade ja filmide lõppedes intervjuusid nende inimestega Youtubes, et eristada pärisinimest ja näideldud tegelast ja mõista, kui võrratult palju vaeva on nad sellesse suutnud panna ja kuivõrd ehedana on nad oma tegelaskuju loonud, kui hästi sisse elanud. See on minu meelest täiesti vapustav! Ma pole muidugi 100% kindel, kuidas mulle selline mõte pähe tuli, aga näiteks juba 1 1/3 kooliaastast õpetajana töötades olen aru saanud, et ma tahan teha midagi loovamat ja vaheldusrikkamat. Midagi, kus ma saan ennast väljendada ja välja elada. Aga Alice, ''be careful what you wish for, 'cause you just might get it.'' Ole ettevaatlik oma soovidega, sest need võivad täide minna. Ja siis eelmise aasta aprillis sain ühe väga ootamatu kogemuse seoses näitlemisega. Peale seda, kui tulemust nägin, käis mul peas läbi mingisugune klõps, et see on megalahe! Muide, kes ei ole näinud, siis panen siia ka selle video, kus ma korraks end näitlejarolli mässisin. See klipp on üllatuslikult palju levinud. Kuulsin gümnaasiumiaegse klassivenna käest, et ta leidis selle mingi aeg Rajaleidja kodulehelt. Hmm...? Mul polnud aimugi! Kui ei viitsi muud vaadata ja tahate kohe minu osa näha, siis kerige kuni 3:43ni. Ma ise ei ole täiesti rahul sellega, kuidas mul läks, aga siiamaani olen positiivset tagasisidet saanud. Naljakas on see, et näiteks 3-4-5 aastat tagasi mulle see näitlemise teema väga ei sobinud, ei pakkunud mingisugust suurt huvi ja ma eriti ei julgenud seda teha ka. Pidime kümnendas klassis näiteks inglise keele tundides vahepeal mõningaid sketše tegema ja ma kohe üldse ei kiskunud sinna klassi ette... ma ei tea, noh. Tundus jube ebamugav ja ma ei suutnud ennast kellegi rolli panna, improvisatsioonist veel rääkimata! 11. klassis võtsin osa kooli muusikalist ja ma täna otsisin selle just üles, et vaadata, kuidas mul läks. Minu meelest oli see ikka päris kohutav. Samas, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mõlemad need kogemused olid nö live-is, otse rahva ees teatri stiilis. Viimane aga kaamera ees. Äkki nii sobibki mulle paremini, et mu ees on meeskond inimesi, kes mind juhendavad ja aitavad ja mul saab sassi minna ning ma saan mitu korda end parandada? Ehkki tõesti, ma enne ei osanudki selle peale mõelda. Vat, mis nüüd kõik välja tuleb. Samas mul on hirm, et ma ei ole piisavalt kogenud või mul puuduvad mingisugused jumal-teab-mis-kriteeriumid-ja-oskused, et näiteks kuhugi näitlemiskooli astuda? Jabur. Üks pisike näide sellel teemal veel. Käisin just ühel päeval oma hea sõbranna juures. Ta palus mind appi seoses oma ajaloo koduse tööga, et ta saaks gümnaasiumi lõpetada. Ta õpetaja oli andnud ülesandeks kahest spetsiifilisest ajaloosündmusest teha 1-minutilised videod. Märksõnadeks oli illustratiivsus ja informatiivsus. Kusjuures, ma poleks justkui nendest sündmustest kuulnudki; ma olin(olen) ajaloos ikka päris halb. Me nägime nende kahe imelühikese videoga ikka päris palju vaeva! Tegime neid videosid umbes seitsmest õhtul kuni üheni öösel. Käisime eriefektide pärast veel poes. Eriefektideks olid muideks lihtsalt erinevad toidud, nii et täiesti asja ette läksid need, saime vahepeal mõnusalt süüa. Ma tahaks hirmsasti need videod siia panna, sest need kukkusid nii naljakalt välja, aga ma ei tea, kui väga teised osalised seda tahavad. Tegime kõike kolmekesi. Kirsiks tordil oli muide tagasiside Anete õpetajalt! Ta ütles väga konkreetselt, et kuigi Anete oli oma tööde esitamisega juba liiga hiljaks jäänud, siis oli ta sellest olenemata väga üllatunud, kui palju need videod talle muljet avaldasid ja pani ühe hindeks lausa 5+, sest see ületas tema ootused! Teine oli 5-. Põhimõtteliselt sama hea. Suutsin nüüd jälle mitte millestki jube pikalt ja laialt jutustada. Oeh. Tagasitulles nüüd selle minimalismi juurde, siis mul on sellega seoses nii vastakad arvamused! Ma tahan korraga olla väga sotsiaalne, ekstravertne ja laialt tuntud isik aga ka igav ja introvertne hall hiireke omaette, kellel pole sotsiaalmeedias ühtegi kasutajat. Täiesti tõsiselt, ilma naljata. Leian ennast mitu korda nädalas väga lähedal mõttele, et ma kohe kustutan oma blogi, Instagrami, Facebooki... Samas ma vist siiski kaldun veidi sinna introvertsuse poole rohkem, kui ma nüüd nõnda otsustama peaksin.
Ma selle teema kohta ei oskagi rohkem nagu arutada. Ma usun, et ma olen südames minimalist, et ma tahaks ja suudaks elada väga vähese koguse materiaalsete asjadega. Aga paljud minu teod väljendavad kahjuks ainult vastupidist. Pean jälle tõdema, et suure tõenäosusega on kõik see konsumerism, reklaamindus ja keskkonna surve minust võitu saanud. Esimene samm paranemise poole on aga probleemi tunnistamine! Eks näis, mis tulevik toob. Nüüd aga lõppu üks tore ütlus, mida näitleja Jim Carrey on öelnud: ''I think everybody should get rich and famous and do everything they ever dreamed so they can see that it's not the answer.'' ehk ''Ma arvan, et igaüks peaks tegema kõike, mida nad on unistanud, saama rikkaks ja kuulsaks, et nad näeksid, et see ei ole vastus.'' Kui te nüüd mõtlete, et lähen veidi vastuollu sellega, mis ma enne rääkisin, siis siinkohal on rõhk pigem rahalisel ja materiaalsel rikkusel. Järgmise korrani!
4 Comments
Liisa
6/6/2018 16:20:04
Hei Alice!
Reply
Alice
6/8/2018 12:20:00
Hei, Liisa!
Reply
Appi kui kihvt see video on! See, kuidas sa sinna maha istusid ja need su näoilmed on lihtsalt VAUUUU!
Reply
Alice
6/8/2018 12:22:30
Ma ise tundsin küll, et jäin kuidagi liiga tagasihoidlikuks ja oleksin ilmselt rohkemaks suuteline. Aga samas esimese sellise video kohta pole üldse paha. Ja tiimis olevad liikmed jäid vist ka üsna rahule. Pidingi selline zen ja chill olema.
Reply
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |