Varsti saan öelda, et pea pool aastat tagasi käisin juba Mehhikos. Kohati on lausa kahju seda tunnistada! See oli kindlasti üks mu meeldejäävamaid reise, sest see riik ja koht on ise nii omapärased, millesugust ma varem näinud polnud. Aga see oli ka esimene kord minu jaoks Põhja-Ameerikast lõunapoole pääseda. Lubasin jälle ammuilma, et ma kirjutan ikka sellest reisist ka. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole! Selle reisi algus oli pikk ja konarlik; lõpp aga järsk ja veel konarlikum. Lendasin DCst Mexico Citysse. Sealt sõitsin autoga veel vist 6 tundi sellisesse linna nagu San Luis Potosi. See linn asub samanimelises maakonnas, kui neid seal nii nimetada saab. Reisi üks negatiivseid külgi oli see, et ma olin just paar päeva enne reisi suutnud haigestuda. Seega kõige nautimine polnud lihtne, aga ma andsin endast parima. Igaks juhuks mainin neile, kes on uuemad mu blogis, et hei, tore sind siin näha! Elasin eelmise poolaasta, st juuli 2017-jaanuar 2018, DCs ja töötasin eestlaste pere juures lapsehoidjana. Vahel sain veidi puhkuseid ja need kulutasin alati reisidele. Siin on üks neist. Põhjus, miks ma üldse Mehhikosse otsustasin minna, oli see, et esimesel USA-sisesel reisil, septembris 2017, käisin ma Floridas, kus sain tuttavaks ühe prantslannast tüdruku Karolynega, kes parasjagu lihtsalt alustas oma reise ümber maailma. Just lihtsalt niisama. Ühel päeval tahan olla nagu tema. Igatahes, teema juurde tagasi tulles, jäin temaga veidi edasi suhtlema. Kuna ma teadsin ette, et jõulud ja aastavahetus on mul vabad, vähemalt nii mulle pere poolt öeldi, siis ma uurisin Karolynelt, kus ta plaanib sellel ajavahemikul olla. Ta ennustas, et ehkki Mehhikos. Ja nii oligi. Arutasime, et meil oleks pühi päris tore koos veeta, sest kumbki pole oma pere juures ja siis saab natukene üksindusele lohutust. Mõeldud-tehtud. Umbes nädal või kaks enne minekut ostsin raske südamega lennupiletid sinna ja tagasi, sest need olid nii kohutavalt kalliks läinud ja sinna läksid konkreetselt mu viimased rahad. Ostes üritasin end lohutada, et kunagi ei tea, millal või kas üldse avaneb mul teine võimalus minna sellisesse kohta nagu Mehhiko! San Luis Potosis elas ja töötas Karolyne parasjagu vabatahtlikuna ühes hästi lahedas hipsterite hostelis. Mida tähendab vabatahtlikuna töötamine? Seda, et sa teed tööd ja oled muidu tubli ning muhe ja saad selle eest vastutasuks hostelilt majutuse ning toidu. Win-win olukord. Ma olen isegi natukene kurb, et ma sellest kohast kaameraga pilte ei teinud. Telefoni pildid otsustasid mingi hetk muidugi ära kustuda... Aga see oli pisikene, narivooditega ühiselamulaadne kohake. Hästi palju oli seal ise tehtud ja kaunistatud, seinad ise värvitud jms. Üleval oli suur katuseala, kus sai näiteks grillida, lihtsalt lõket teha, päikeseloojangut nautida või pildistada. Mis iganes kellelegi meelepärane on. Hästi vaba atmosfääriga ja hea muusikaga koht. Paistis, et ka Karolyne oli seal kiiresti omaks võetud. Ta sai Mehhikos oma õpitud hispaania keelt ideaalselt praktiseerida. Mäletan, kui teda esimest korda nägin, siis ta kurtis, et ta nagu natukene oskab, aga ei julge eriti rääkida ja ei saa kõikidest erinevatest hispaania murretest jms aru. Nüüd on ta peale üht kuud Kuubal ja poolt aastat Mehhikos elamist-olemist-reisimist selle keele kindlasti täiesti suhu saanud! Super! Minu üks soovidest ja unistustest on ka kuskil võõra keelega kultuuriruumis uus keel omastada. Annab kohe nii palju juurde. Mul on üldse hästi palju ''poolikuid'' keeli. Ainus keel peale emakeele, kus ma reaalselt igal teemal vesteldud saan, on inglise keel. Siis on üksikud laused rootsi ja vene keeles ja veel üksikumad itaalia, hispaania keeles. Mul on tunne, et ma pean sellest reisist ka ikka mitu sissekannet tegema, sest mul hakkab aina rohkem asju meenuma, mida ma kirjutada tahaksin. Tegelikult olin ühe öö Mexico Citys ja taaskord Couchsurfisin ühe kohaliku juures. Selle mure lahendas Karolyne. Samamoodi ka järgmiseks hommikuks leidis tema autojuhi mulle. Autojuhiks oli üks naisterahvas, kes laulab Mehhikos üsna kuulsas rokk-bändis. Te ei kujuta ette, kuidas ma praegu tahaksin seda nime mäletada! Aga... võta näpust. Igatahes olime autos koos tema mingi tuttava ja ta nelja koeraga pluss pool autot oli täis veel kõlareid ja muid tehnikavidinaid, mida ühel bändil vaja läheb. Sellel naisel oli küll mulle palju jutustada. Ta oli nii lahe isiksus ja väga palju läbi elanud. Vahepeal tegi ta mulle autos natuke live-kontserti ja laulis ka. San Luis Potosis olime samuti ühe öö. Järgmisel päeval läksime autot rentima, et sellega metsikusse Mehhiko loodusesse põrutada. Hostelist võtsime kaasa endiga ühe ameeriklase, kes samuti lihtsalt mööda maailma ringi reisis/reisib. Ta blogib ja vlogib ka. Muidu ta ise oli tegelikult üsna introvertne ja vaikne, nii et vahel oli temaga veidi raske. Ta kunagi ei öelnud, mida ta tahab, lasi meil alati otsustada ja siis tekkis selline tunne, et äkki talle ei meeldi meie valikud vms. Igatahes saime vähemalt autoga seonduvad kulud kolmeks jagada. Naljakas oli ka veel see, et Natel(ameeriklane) oli täiesti suva, kuhu me suundusime. Ta ütles, et ta on kõigega päri, sest ta polnud eriti Mehhikos siis veel ringi käinud. Muideks! Nüüd on ta endaga jõudnud juba Euroopasse, viimati nägin pilte Pariisist. Tean seda, et ta plaanib paari-kolme järgmise nädala pärast Eestist ka läbi hüpata. Kas pole mitte lahe! Maailm on ikka väga väike koht. Käisime erinevates looduskaunites kohtades, kus Karolyne enne käinud oli või kus ta väga käia tahtis, aga veel sattunud polnud. Ma olen siiani talle tohutult tänulik, sest ta võttis ette nii suure töö ja tegi minu ja Nate eest enamik asju ära, kuna me kumbki ka hispaania keelt ei rääkinud. Nate võib-olla isegi oskas ja mõistis veidi rohkem kui mina. Samas peale kaht nädalat Mehhikos oskasin kindlasti juba vähemalt 4-5 lauset + veel üksikuid sõnu juurde öelda. Nüüd on see kõik muidugi jälle kadunud, sest vahepeal pole keelt üldse kasutanud. Ma tunnen, et see oli üks selline õige roadtrip, nagu olen varasemalt ette kujutanud. Seltskond oli tore, muusikavalik oli meil ka super, ilm oli absoluutselt parim, vaateid ma ei oska sõnadesse pannagi. Super lahe oli, tõsiselt! Eriti tore oli see, et suur rõhk polnud linnade avastamisel, vaid pigem looduse nautimisel. Käisime isegi paadimatkal, mitmete imekaunite koskede juures, hüppasime kõrgelt helesinisesse vette ja lihtsalt nautisime kõike meie ümber. Muidugi samamoodi nautisime täiega ka kohalikku toitu! Ma ausalt öeldes ei teadnudki eriti varem, et ma nii suur Mehhiko toidu fänn olen. Muidugi mul oli tihti natukene keeruline, sest seal on liha- ja munatööstus ikka väga suur asi ja igas toidus on reeglina kumbki või mõlemad neist. Samas ilusti küsimise peale tulid nad alati hästi vastu! Pealegi, neil on ju ka igasugused oad ja kikerherned jms hästi populaarne, nii et sain näiteks liha vahetada ubade vms vastu! Aitab selleks korraks jutust. Nüüd jätan teile mõnikümmend pilti vaadata. Järgmises postituses kirjutan näiteks sellest, mis on mu lemmikkoht siiamaani kõikidest reisidest; mida me tegime jõuludel ja aastavahetusel. Viva la Mexico! Tuletan meelde, et minu poolt saab Eesti Blogi Auhindadel hääletada vaid ainult nädalakese veel! Olge palun nii armsad ja päästke mind vähemalt viimaseltki kohalt! :) Selleks tuleb teil minna sellele lingile: eba.marimell.eu/eba2018_h/, kuhu sisestate hääletamiseks enda(või ka veel hiljem oma ema, isa, koera jms) e-maili ning valite esimesest kategooriast, so ''aasta uustulnukas'', minu blogi(olen nimekirjas teine)! Igas kategoorias hääletama ei pea. AITÄH ja pikad paid! Järgmise korrani!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |