Öeldakse ju, et iga asja jaoks on esimene kord. Paistab, et saan sinna valdkonda tänase seisuga jälle uue linnukese teha. See muidugi ei tähenda, et iga uus olukord positiivne oleks, aga kuidas ma muidu paksu nahka ja kanget iseloomu endale kasvatan, eksole? Kas mitte pole, Alice, et sa just millalgi blogis kurtsid, et pole enam mitte midagi intrigeerivat jagada? Tundub, et saatusetee pani selle info kõrvataha ja otsustas vingerpusse kokku keerata. Ma üldiselt pole nende halbade ennede uskuja. Tavaliselt on nii, et kui midagi usud, siis nii ka juhtub ja vasupidi. Lihtsam on mitte uskuda, just neid negatiivseid asju muidugi. Näiteks, et must kass läheb üle tee ja see on halb õnn. Ah, mis? Just tore, nägin kassi ja ta jäi ellu, ei jäänud auto alla, kõik on hästi! Kui muidu mu paar nädalat Inglismaal on möödunud ilma suuremate viperusteta, välja arvata see imepisike faktor, et suutsin haigeks jääda, siis oligi just õige aeg ühe suure jääkamaka jaoks. Nimelt jäin mina täna elus esimest korda oma lennust maha. Nüüdseks olen juba selle olukorraga leppinud ja endale natukene andeks andnud, aga kõigest umbes 4 tundi tagasi istusin veel keset lennujaama põrandat ja laristasin julgelt kõva häälega krokodillipisaraid nutta ja kõik muud emotsiooniloomad lasin ka valla. Ja seda üks tagasihoidlik tund aega järjest. Mis siis juhtus? Kuidas nii? Mis edasi saab? Ma ise mõtlen ka nendele küsimustele veel, püüan oma mõtted siin selgeks kirjutada. Mu lend pidi väljuma (ja, noh, väljuski, aga lihtsalt ilma minuta) 13. aprillil London Gatwicki lennujaamast kohaliku aja järgi kell 17.05. New Yorki J. F. Kennedy lennujaama pidin jõudma sealse kohaliku aja järgi 20.05. Tundub nagu lendaks ainult 3 tundi, eksole? Tegelikult on see lend 8 tundi ja ajavahe 5 tundi. Umbes 13 paiku keset päeva pakkisin sõbranna juures asjad kokku ja läksin kaubanduskeskusesse, et kõht täis süüa ning lennule snäkke kaasa osta. Snäkid ostetud, leidsin ühe toreda koha, kust sain falafelisalati ja piparmünditeed. Ma ootasin oma toitu kuidagi... kahtlaselt kaua. Kell oli juba pool kolm... Söömise lõpetasin 15 ajal ja siis läksin kiire sammuga metroosse, et sõita sõbranna töökohta ja talle ta koduvõtmed üle anda. Otsustasime hoopis metroos kokku saada ja me ei leidnud teineteist umbes 15 minutit üles. Lõpuks leidsime, ütlesime teineteisele selleks korraks tsau ja ma jooksin uuele metroorongile. Sellega sõitsin ainult mõned peatused edasi London Bridge jaama, kust pidin rongiga saama Gatwicki. Kell oli juba umbes kolmveerand 4. Et metroojaamast rongijaama saada, pidin ka umbes 7 minutit veel kiirkõndi tegema. Rongijaamas küsisin endale kassast piletit ja kaua reis kestab. ''Järgmine väljub 14 minuti pärast ja sõidab 32 minutit.'' Kiire arvutuste kohaselt oleksin umbes 16.40 (pluss paar minutit) ajal lennujaama pidanud jõudma. Ma juba rongis tundsin, et see asi ei lõppe hästi. Rongipeatusest ma sõna otseses mõttes jooksin lennujaama, et teha ära check-in iseteenindusmasinas. See masin aga lihtsalt viisakalt keeldus sellest protsessist. Läksin teenindajate juurde ja küsisin abi, kas oleks kuidagi veel võimalik... jõuda... oma... lennule, äkki, palun? Mu lennu väljumiseni oli umbes 20 minutit aega. Mulle öeldi viisakalt, et, sorri, jäid maha. Mine uuri sealt letist, äkki saad uue lennu osta. Puhkesin nende ees täiesti süüdimatult lihtsalt nutma. See on ju kõigest raha! KÕIGEST RAHA, Alice! Ma olen elus ja terve ja asjad oleksid ju saanud absoluutselt palju halvemini lõppeda, aga... mul on siiski rahast kahju. Kahju on ka seda tunnistada, sest elus on palju muud paremat kui tühipaljas numbriga paber, mis pool elu paika paneb... Võib-olla on seda loll öelda, aga ma hindan raha ja peaksin hakkama seda rohkem näiteks kõrvale panema. Just selliste olukordade jaoks. Läksin siis sinna letti, kuhu mind saadeti. Väga haledalt tuli üle huulte ja läbi pisarate see lause, mis mul oli vaja öelda ja küsida, mis edasi saab. Sealt tuli vastus, et pole mitte midagi muud teha kui mul endal lihtsalt järgmine lend välja osta. Järgmine lend on 7.45 hommikul ja maksab umbes 450 eurot. Minu jaoks on see ikka üpris üpris suur summa. Teenindaja mainis, et kuna ma ostsin läbi reisibüroo vms (sky24.ee), siis teine võimalus on mul sinna helistada ja sealt asju uurida. Ma loodan, et ma teenindajat ikka läbi suure ahastuse tänada suutsin, aga siis tuli kätte see hetk, kus ma mõistsin, et see lõuna seal kaubanduskeskuses läks mulle tänase lennupiletiraha maksma. Istusin maha ja laristasin südamest nutta. Mis edasi? Kõige vastikumaks tegi olukorra see, et mu ema, vanaema ja sõbranna Cärolyn olid tol hetkel lennukis teel New Yorki, nad läksid Tallinnast. Seega nad ei teadnudki, mis minuga juhtus. Alles hiljuti, umbes pool tundi tagasi, said teada. Meie vestlus on olnud üsna katkendlik, sest tõenäoliselt pole neil wifit ja lennujaamas asjade ajamine vajab ka keskendumist, kui pole ise seda varem teinud. Siis püüdsin helistada sinna büroosse ja millegipärast ma ei saanud neid kätte. Helistasin oma sugulasele, nutsin natukene veel läbi telefoni, ja siis palusin tal selle bürooga ühendust võtta. Peagi sain vastuse, et ainus variant ongi lihtsalt uus pilet osta ja kõik. Hingetõmbepaus. Lihtsalt istusin keset lennujaama ja vahtisin inimesi. Salamisi lootsin, et mingi rikkur mu otsa huurest haledusest komistaks või et kellelgi taskust vähemalt 50 naela välja kukuks. Ei midagi. Peab ikka ise hakkama saama. Tulin tagasi sõbranna juurde ja siin ma nüüd olen. Kirjutan ja mõtlen. Ma veel ei tea, mis edasi saab. Mul tehniliselt on see raha olemas, aga siis pean kuni juunikuuni ainult riisi, ube ja kiirnuudleid sööma. Nii ei saa reisi ka nautida ju. Et, noh, olen avatud annetustele ja headele mõtetele, alati. Et mitte lõpetada nii kurvalt ja enda tuju ka natukene tõsta, siis panen siia lõppu suure hunniku pilte(klikake, siis lähevad endiselt suuremaks), mis me Modestaga Londonis teinud oleme. Kiire ülevaade: Modesta on leedukas, kes kolis poolteist aastat tagasi Londonisse Greenwichi ülikooli õppima. Sain temaga 2015. aastal tuttavaks noortevahetuse projektis Türgis. Aa, jah, juhtus nii, et mu vend Stef oli oma tüdruksõbraga samal ajal Londonis, nii et saime ka vahepeal korraks kokku. Igatahes. Mulle meeldib mõelda, et kõik juhtub põhjusega. Eks näis, milleks see nõmekas olukord siis vajalik oli. Loodan, et teil on täna parem päev olnud! Pikad paid!
3 Comments
Elen
4/16/2018 12:13:33
Kui su lugu lugesin siis mul tuli meelde see, kuidas mul ühel reisil varastati ära nii telefon ja raha. Kuna ma too aeg olin töötu siis oli see mu viimane raha, ütleme nii, et mulgi võttis pisarad valla ja nutsin keset tänavat ikka korralikult. Mõtlesin, et kirjutan oma lookese ka :) Loodan, et edaspidi sujub su reis hästi :)
Reply
Alice
5/1/2018 23:46:08
Issand!!! Mul on peaaegu sarnane asi juhtunud. See on tõesti õudne! Kuidas sa hakkama said?
Reply
Elen
5/3/2018 22:35:50
Ma olin siis vabatahtlik Hispaanias ja õnneks koos oma sõbrannaga, et sain kodustele tema telefoni kaudu helistada ja asju ajada. Muidu mul oli telefoni ja rahaga alati koos ka ID kaart, aga õnneks just sel päeval olin ma selle välja võtnud, et ikka kõige hullemini ei läinud. Aga vastik ikka, kui keegi midagi sul ära võtab. Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |