Ma ei teagi, kuidas ma seda nüüd alustama peaks, aga eks ma proovin. Mul on nii palju muljetada ja jagada! Olen elusalt, tervelt ja positiivselt meelestatuna Ameerikas ja saadan Eestisse palju päikest, sest siin seda jagub! Ma hakkasin lendama 14. juuli vara-vara hommikul ja jõudsin kohale Eesti aja järgi vist 22-23 õhtul/öösel, aga siin oli kell alles 15-16, seega mul oli terve päev veel ees, kuigi bioloogiline kell mu sees ütles, et varsti on aeg magama minna. Mul oli kaks lendu, mõlemad sujusid väga hästi. Ka mu senine pikim lend, ligi 9h, möödus viperusteta. Olin esimest korda ka nii suures lennukis, et ühes reas on 8 inimest. Mõlema akna all on 2 kohta, siis on vahekäigud ja keskel 4 kohta. Mina istusin akna all. Millegipärast mulle meeldib see koht kõige rohkem. Saan näiteks magamiseks pead toetada ja muud säärast. Lennukitoit pole ka väga mu teema, aga ma olin end hästi ette valmistanud ja piisavalt toitu kodust kaasa võtnud. Mu kõrval istus üks ameeriklane. Selline... kuidas ma nüüd seletan, väga ameerikalik mees oli. Raske küll panna piire ameerikalikkusele, aga noh, selline natukene tüsedam, tal oli suu ümber trimmitud habe ja muidu niisama sellise mugava olekuga. Ligi 8h ei vahetanud ma temaga peaaegu ühtegi sõna. Kui ta mu kõrvale lennukis tuli, siis ütles tere ja kui ma vetsu läksin, siis ütlesin vabandust ja aitäh. Viimase poole tunni sees hakkasime rohkem rääkima. Ta küsis, kas mul on ees puhkus või sõidan tagasi koju. Tema näiteks käis Norras tööreisil ja pidi samal päeval üle elama 3 lendu. Ta ütles ka, kust ta pärit on, aga ma ausalt öeldes seda ei mäletagi. Keskmise eestlase jaoks selline parajalt ebamugav konversatsioon. Ah, jaa, teist korda vetsus käimist lükkasin vist mitu tundi edasi, sest ma ei julgenud püsti tõusta ja end taaskord vabandada. Tema ei käinud terve selle aja jooksul kordagi vetsus... Viisakontrollis lennujaamas oli järjekord muidugi ka oma 3km (liialdan, aga see on selline parajalt hea näide, kuidas see mulle tundus) ja seal läks päris kaua aega. Igatahes mingeid probleeme ei tekkinud, seega oli mul kohe rahulolevam olla. Vastu tuli mulle pereisa. Sõit uue kodu poole oli huvitav. Sellel päeval otsustas ilm avaldada oma tõelise pale ja lasi valla suure äikese- ja vihmatormi. Mul polnud selle vastu midagi, mulle meeldib äike, aga mul olid selleks puhuks väääga valed jalanõud. Sain ka natukene nendes kurikuulsates Ameerika ummikutes istuda. Tegelikult polnud see väga hull, ikkagi sai natukene kogu aeg liikuda, aga lihtsalt päris aeglaselt. Ma mäletan esimest küsimust oma peas, kui sõitsime kodulinna vahel: ''Kas siin saab end koduselt tunda?'' Kõik oli mu jaoks tol hetkel nii suur. Kodu ja kodulinn on ikka ju... pisike ja hubane. Samas mulle jällegi meeldib see suure linna anonüümsus. Enne kojuminekut hüppasime läbi sellisest toidupoest nagu Costco. Okei, toidupood on liiga leebe väljend selle kohta. Eestlase jaoks pigem nagu Kristiine keskuse suurusene hulgiladu. See oli kohe nii lahe kogemus mu jaoks. Tundsin nii väikesest asjast rõõmu. Mul on sellest ka pilt, aga panen kõik pildid ilmselt postituse lõppu. Eks Ameerikas olegi kõik suurem- poed suuremad, kogused suuremad ja tihtilugu ka inimesed, nii kurb, kui see ka poleks. Ma tegelikult päris ausalt kardan, et ma võtan ka juurde, sest kõik uus hea-ja-parem vajab ju proovimist. :D Koju jõudsime lõpuks päris mitu tundi hiljem ja ma ei suutnudki kaua enam üleval olla ja kohaliku aja järgi umbes 21 paiku läksin magama ära. Eestis oli kell siis 4 hommikul. Muide, kes ei tea, siis minu aeg on Eestiga võrreldes -7 tundi. Nii et loodan, et teil on põnev seal tulevikus. Kas olete juba ajamasinad jms leiutanud? Pere kohta nii palju, et nemad eelistavad oma privaatsust ja mina austan nende otsuseid. Muudan blogis ära nende nimed, kui neid kasutama peaksin, ja perekonnast ning kodust ilmselt pilte ei jaga. Selle eest saab tõenäoliselt minust rohkem pilte. :)) Tänane päev oli mul väga vahva! Tegelikult olen jälle rampväsinud nagu eile ja tahan magama minna, aga ma ei saa seda postitust enam edasi lükata, sest muidu ununebki kõik jälle ära nagu ikka. Päeva esimeses pooles möllasime pereema ja lastega kodus. Lõunapaiku viidi mind esimest korda poodi, kuhu minekut ma väga ootasin: Whole Foods - America's Healthiest Grocery Store(Ameerika tervislikeim toidupood, nagu nende netilehekülg mulle just ütles)! Nende koduleheküljel on päris palju informatsiooni sellest, kui oluliseks nad peavad toitu, selle tervislikkust, päritolu, kasvatusmeetodit ja orgaanilisust. Selle eest on muidugi tegu ka ca 2x kallima poega, nii et igapäevaselt või -nädalaselt ma seal käima ei hakka, sest muidu tervitab mind pankrot. Seal töötab näiteks värskete asjade letis pidevalt veeprits, et need asjad endiselt värskena püsiksid. Lahe. Palju veganvariante on seal ka! Mul läks silme eest kirjuks, aga see on vist kõikide uute asjadega nii, sest tahaks hoomata võimalikult palju infot korraga. Pärast seda uudset kogemust ja natukene kodus veedetud aega läks perekond külla ja mul tekkis võimalus minna Washington DC kesklinna(hmm, ma ei tea, kas see on õige termin, aga eks te saate aru vast küll) avastama! Sain lausa metrooga sõita. Okei, seda ma olen varem teinud ja midagi keerulist seal polnud. Lahe ja mugav transport. Ma suundusin sinna, kus on kõik need DC kurikuulsad ehitised-muuseumid jms. Ma ausalt öeldes ei teagi, mitu tundi ma seal aega veetsin, vist umbes 3-4, aga see oli liiga lühike aeg ja ma niikuinii ei näinud kõike, mida ma näha oleksin tahtnud, aga tegelikult see ongi ainult hea, saabki veel tagasi minna ja avastada! Mu telefon näitas 33 kraadi sooja. Ma täiega naudin sellist ilma, aga veevarud peavad kindlasti täidetud olema ja varjuvõimalused lähedal. Esimese pärast tuleb ka kindel olla, et WC-d kuskil läheduses asuksid. Mul midagi väga palju sellest jalutuskäigust rääkida polegi, pildid allpool teevad oma töö. Siiski sattusin tegelikult ühe väga naljaka-toreda situatsiooni otsa. Vaatepilt oli umbes selline: mina jalutan, kõrvas kõrvaklapid, kaelas kaamera ja seljas seljakott. Noh, nagu üks tõeline turist ikka. Hakkan parasjagu pilti tegema, kui minu juurde tuleb üks meesterahvas laheda mütsiga ja küsib minult midagi. Vestlus oli umbes selline: Mees: ''Kas sa soovid, ma teen sinust ka pilti?'' Mina: ''Mmmm.. eee... noh, miks ka vist mitte.'' Mees: ''Ära muretse, ma ei varasta su kaamerat ja ei jookse sellega ära, siin ümberringi nii palju politseinikke, et meid pidevalt jälgitakse.'' (Tundus täpselt nagu asi, mida ütleks keegi, kes võtaks mu kaamera ja siis pistaks plehku, nii et mu sisemine skeptik karjus.) Mina: ''Noh, ma olen tegelikult kursis jah, et pidev jälgimine käib.'' Mees: ''Kust sa pärit oled? See oli väga mitte-ameerikalikult tark asi, mida öelda ja su inglise keel on päris hea.'' Mina: ''Eestis.'' (ootamata mingisugust reaktsiooni) Mees: ''Paul Keres!'' Mina: ''Mis asja? Kust sa teda tead? Kust sa Eestit tead?'' Mees: ''Mulle meeldib väga malet mängida ja Keres on seal päris populaarne, ta oli isegi 5-kroonise peal. Ma tean seda, sest keegi tõi mulle selle kunagi, sest ma olen nii suur male fänn.'' Edasi tegi ta minust ära pildid, mis tulid kusjuures üllatavalt head, sest tavaliselt võõrad ei oska normaalselt pilti teha, sest võõras kaamera jms. Vestlus edasi oli veel pikem, nii et ma ei hakka kõike ümber kirjutama, aga lühidalt saan öelda, et ta rääkis mulle ühe põneva loo, mida ta teab Paul Kerese kohta. ''Ei, noh, see ju polnud üldse imelik, et ta enamik ajast oma karjääris malet mängides teiseks jäi. ERITI siis, kui esimese koha võitis keegi NSVL elanik.'' Ühesõnaga olin ma vägagi üllatunud ja positiivselt meelestatud pärast sellist kohtumist. Teine lugu mu jalutuskäigu kohta, mis pole üldse nii lahe, on see, kuidas ma mitu tundi vetsu otsisin. Lõpuks lõin Mapsi sisse ''Starbucks'', et siis oma esimene jook ka sealt osta. Noh, esmaplaan oli muidugi vetsu kasutada. Kõnnin siis rõõmsalt sisse, kui kuulen: ''Preili, me oleme suletud.'' Nalja teete või?! Jamaaaa! Kõndisin välja ja vaatasin kella, nad olid 1 minut suletud olnud. Ja nii ma siis otsisin edasi. Ja tagasi. Ja lõpuks (paar tundi hiljem) leidsin ja elu oli jälle lill! Igatahes oli see koht nii-ii ilus, et... ma ei oskagi kohe midagi öelda. Loodan, et pildid annavad selle ilu piisavalt hästi edasi. Tagasitulles mõtlesin metroos, et tahan uuesti Whole Foodsi minna ja sealt oma esimese ostu nende filmilike Ameerika dollaritega teha. Mõeldud-tehtud. Olin(ja siiamaani olen) enda üle väga uhke. Hästi tehtud, Alice! Muid märkuseid: *Vesi maitseb nagu mõnus kloorine basseinivesi. Need, kes väidavad, et Tallinna vesi maitseb imelikult, siis võin kinnitada, et nad pole imelikku vett saanudki. Ma alguses mõtlesin isegi, kui halb see siis nüüd olla saab? Isegi muide poest ostetud vesi on veidra kõrvalmaitsega. Ma ise kirjeldaks seda maitset ühe sõnaga: plastik. Õnneks aga inimene harjub uute asjadega ruttu. *Mul on üks hollandlasest sõber, kellega ma aeg-ajalt suhtlen ja täna küsis ta mu käest korraga nii palju asju: Kuidas sul läheb? Kuidas kolimine läks? Kas oli suur kultuurišokk? Mis on kõige imelikum asi, mida ameeriklased teevad/söövad? Kas sa igatsed kodu? Kas lapsed on toredad? Kultuurišoki kohta nii palju, et ma ei tunne seda hetkel... veel... vist? Ma arvan, kui tunneksin, siis oleksin aru saanud kohe. Ainsad sellised suured esinevused või pisikesed tunded, mille võib-olla annaks kultuurišoki alla liigitada, ongi suured hooned ja suured poed. Kõik on tegelikult siiamaani olnud täpselt selline, nagu ma ette olin kujutanud ja mulle väga meeldib see, mis ma siiani näinud olen. Ei, ma ei igatse kodu, ma alles olin seal. See võtab rohkem aega. Pere on mul väga suurepärane ja tunnen end siin hästi. Pealegi ma olen selliste asjadega üsna valiv, nii et usun, et tehtud valik on parim. :) *Siin on palju-palju paremad mangod, kui ma Eestis kunagi saanud olen. *Üldine vaib siin on soe ja sotsiaalne. Kui Eestis on tervitus võõraga lihtsalt üks labane emotsioonitu ''Tere.'', siis siin on ''Tere, kuidas sul läheb? Oi, sul on väga armsad lapsed ja kas tänane ilm pole mitte ilus?''. Minimaalselt on see lihtsalt: ''Tere, kuidas su tänane päev möödunud on?''. Muidugi lahkudes on sama lugu ja võhivõõrad soovivad ikka väga toredat õhtut jms. *Oravad on siin sama sotsiaalsed kui inimesed. *Veidi teistsugune asi võrreldes Eestiga on näiteks valgusfoorisüsteem. Lisan sellest ka pildi. Kokkuvõtvalt saan öelda, et senini on suurem osa olnud täpselt selline, nagu ma varem aimasin. Pole midagi väga hirmsat. :) Jaaaaa mulle tundub, et sellega ma lõpetan oma esimese ülekande saagast; Alice imedeAmeerikamaal. Nüüd aga parim osa, pildid. Järgmise korrani!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |