Kell on alles 10 õhtul ja ma olen juba nii väsinud. Aga see-eest on siia nii hea tulla kirjutama, kui ma tean, et mul on midagi toredat, mida ma jagada tahan! Ja igal korral vist mõtlen: ''Oi, kui pikk jutt siit nüüd tuleb.'' 4. augustil sai mu Ameerikasse kolimisest juba 3 nädalat. See aeg tõesti lendab siin, sest niisama istumist-olemist on vähe ja mulle see meeldib. Küll ma jõuan niisama istuda ja olla ka, kui ma tahan. Talvel niikuinii nõnda palju enam välja ei kipu. Käisin selle ''puhul'' õhtul õues üksinda jalutamas, nagu mul ikka kombeks, kui vaba aega leidub. Plaanisin minna DC-sse päikeseloojangut vaatama. Üritasin seda juba ühe korra teha, aga õhtuks läks taevas liiga pilviseks. Seekord tundus umbes pool tundi enne loojumist, et taevas on täiesti selge. Aga Murphy seadus pidas paika: ''Anything that can go wrong, will go wrong.'' Seega nali naljaks, aga pilved olid t ä p s e l t seal, kuhu päike loojus. Ülejäänud taevas oli sama selge. Siis istusin lihtsalt National Mallis pingil, nautisin sooja suveilma ja oma muusikat. Õigemini, proovisin muusikat nautida, sest seda lõbu kauaks ei kestnud. Päev enne otsustas üks kõrvaklappidest streikima hakata ja lõpetas töötamise. Sellel õhtul otsustas ka teine kõrvaklapp pillid kotti panna. Pole võimalik! Ma tahtsin nii vähe asju nautida, aga kumbagi ei lastud. Seega olin jube õnnetu. See oli millegipärast üks mu õnnetumaid õhtuid. Tekkis selline väga negatiivne moment. Oleks mul mõni sõber seal olnud, siis poleks ma nii pisikestest asjadest end häirida lasknud, aga vot siis juhtus just nii. Selleks ajaks olid mul mõtted otsas ja 3. nädala tähistamise tuju iseendaga miinustes. Mis seal siis ikka, tuli uute kõrvaklappide otsingule minna, sest ilma ma hakkama ei saa. Otsustasin üles otsida lähima Walmarti, sest see kultuurikogemus oli mul veel saamata. Walmart on nagu odavam (ja ka kehvem) versioon Targetist. Umbes 9-10 vahel õhtul sinna ma jõudsin ja tunne oli selline, et see on väga räpane koht, paljud tooted olid suvaliselt laiali ja üldse oli seal esimese hooga rahva seas, keda küll väga palju polnud, keeruline kohe liigelda. Minu kurb tuju nõudis peale uute kõrvaklappide ka uut jäätist. Mul väga vedas, et seal oli veganversioon, sest selline ''kvaliteetvalik'' seal muidu otseselt puudub ja klassikalistele asjadele on seal vähe alternatiive või erinevaid versioone. Võtsin oma asjad ja plaanisin kassasse minna, kui tuli meelde üle kontrollida, kas mul ikka oma lusikas on. Vaatasin koti mitu korda läbi ja, oh, sa imet, ei mingit lusikat. Kuidas ma siis nii hooletu olla sain? Ometigi ostsin juba selliseks puhuks enda lusika. Nii et ostsin uue lusika, sest ma keeldun põhimõtte pärast plastiklusikaid ostmast. Hiljem muidugi kodus tuuseldades tuli välja, et mu lusikas oli kotti lihtsalt väga hästi ära peitunud. Selle päeva saavutused: 3 nädalat, 2 lusikat, 0 sõpra. Kodu poole sammudes mõtlesin igasugustest erinevatest asjadest. Eriti sellest, mis tänaval mulle vastu vaatasid. Kodutud. Neid on nii palju! Nagu ikka väääga palju. Ma kavatsen ühel heal päeval julguse kokku võtta ja mõne kodutuga juttu ajama minna, sest mind huvitab, mis erinevate inimestega juhtunud on. Mul oli hullult soov mõnele kodutule üks enda banaan anda, aga mul jäi julgusest puudu. Ja seis pole selline, et kodutud oleksid jube räpased või õudsed, vastupidi, väga suur osa neist näevad välja, nagu nad oleksid just samal päeval kodust lahkunud. Osad on isegi terve kohvriga ja nõnda näebki neid magamas, kohver pea/terve keha all, tekk ümber ja veel paar kotitäit asju selja ja majaseina vahele lükatuna, et soojust hoida. See on nii kurb vaatepilt. Esimene mõte, mis mul pähe tekib, on see, kas tõesti on siin nii kallis elada, et inimesed on sunniviisiliselt pidanud oma kodudest loobuma? Kuidas see saab olla nii, et sugulased, tuttavad nii südametud on ja oma abikätt ei paku? Oeh... Lihtsalt väga kurb on selliseid asju näha. Ühestki kodutust pole ma pilti teinud ka, sest ma tunnen, et see oleks neile ebamugav ja ma siiski austan neid mingil moel. Olen näinud ka koledamaid olukordi. Kodu juures ühe silla all elab üks asiaat, keda olen näinud seal samas oma põit kergendamas. Järgmistel päevadel olid tal vähemalt mähkmed jalas. Ma küll ei tea, kust ja kuidas ta neid sai, aga tegelikult sellises olukorras päris hea alternatiiv. Ühesõnaga see on üks kurb ja mõtlemapanev teema. Muudab mu tänulikuks selle üle, mis mul endal olemas on. Seekord pole mu jutulõigud ja sündmustik kronoloogilises järjekorras, sest... mul polegi mingit kindlat põhjust. Nii tundub õige. Kerime siis aega veidi tagasi. Minuga on juhtunud üks natukene creepy olukord. Mu enda kodumaja kõrval. Mulle meeldib hilja väljas käia ja ma pole väga seda imelikuks pidanud, aga ma olen viimasel ajal selle peale natukene rohkem mõtlema hakanud. Käisin oma tavapärasel retkel Whole Foodsis, ostes ka jäätise, ja läksin istusin kodumaja kõrval asuvale pingile. Seal on vist 3-4 pinki. Kuulasin muusikat, sõin jäätist, noh, selline tavaline Alice-i olek. Järsku ilmub mu kõrvale üks rattaga meesterahvas, ilmselgelt ebakaines olekus. Tuikuv, imelik, eemaletõukav, loojas silmadega. Istub pingile minu kõrvale. Vaatasin enda kindluseks korraks uuesti ringi, et vabu pinke ju on. Mingil hetkel püüab minuga juttu teha, aga väga viisakalt. Ma täpsemalt ei mäleta, mida ta ütles, sest ma väga täpselt ei kuulnud ka, aga ma mõtlesin samal hetkel lihtsalt põgenemisplaani endale välja. Ma otsustasin, et ma ei tõuse kohe ega kõnni minema, sest äkki ta tahab mind jälitada ja see näitab talle kohe, et ma olen tema kohalolekust ärritatud ja hirmul. Seega istusin paar minutit ja kuidagi väga loomulikult hakkasin lahkuma. Üks häiriv faktor oli see, et ta (vist) pani käe endale taskusse ja kas sügas end või... haaras sealt midagi, ma ei tea, aga sellises olukorras läheb fantaasia tööle küll. Kui ta vaateväljast eemale sain, kiirendasin ka sammu, sest õnneks olin kodu kõrval ja seal leidus läheduses ka teisi inimesi. Mingil hetkel, kui olin peaaegu ukse ees, kiikasin korraks seljataha, kust mind tervitas ebameeldiv vaatepilt, et too mees mulle järele üritas vändata. Samas võib-olla ta ei üritanud järele tulla, vaid suunduski kuhugi ära...? Kes seda teab, aga asjad mängisid väga veidralt kokku. Igatahes ta ei näinud, kuhu ma täpselt läksin, olen terve ja elus. Selline seiklus siis. Natukene uuendusinfot ka: unerežiimi paika saamiseks läks ligi 2 nädalat. Sellel ajal magasin öösiti ülihästi. Nüüd olen ajavööndivahe väsimusest üle saanud, aga enam nii hästi ei maga. Teen lausa lõunati või õhtuti pisikesi uinakuid. Näonahk tegi vahepeal edusamme, tahtsin juba kirjutada, et võttis ligikaudu 3 nädalat aega, et korda saada, aga pean siiski sõnad tagasi võtma. Olukord on läinud isegi veel hullemaks. Võib-olla pole nii jäätis ka just kõige parem mõte... Eks see läheb ja tuleb hooti, aga võiks juba korda saada küll. Vahepeale mõni snäki info: Ühel tavapärasel õhtul ühel tavapärasel jalutuskäigul olles sain tuttavaks ühe tavalise grusiiniga. Ja lihtsalt tavaliselt tuli väga, et tegu on moefotograafiga, nii et ta tegi minust paar tavalist pilti, saime tuttavaks, jagasime omavahel head muusikat, muljetasime reisimisest ja lihtsalt jalutasime. Tavapärane. Järgmisel hommikul suundus ta tagasi koju. Kah tavapärane. Pole endale ikka mingit trenni või hobi välja valinud. Ei oska kuskilt alustada või midagi välja valida. Üksinda ei oska ennast motiveerida ka. Või siis ei taha? Või natukene mõlemat. Tagasitulles kõige selle kurva teema juurde. Otsustasin, et ma pean endale sõbra leidma. Olen liitunud selline grupiga Facebookis nagu ''AuPairs in Washington DC/Maryland/Virginia'', kuigi ma küll au pair pole, pigem lihtsalt nanny, siis ausalt, vahet pole. Seletan kiirelt igaks juhuks vahele ära, mis erinevus on au pairil ja nannyl. Au pair on lapsehoidja, kes kolis teise riiki teise rahvusega pere juurde. Nanny on lihtsalt lapsehoidja. Tavaliselt kas sama rahvusega pere juures või siis samas riigis viibiva pere juures. Igatahes muutusin ma niivõrd meeleheitel koduperenaiseks, et kirjutasin sinna gruppi postituse, et otsin sõpru. Noh, lühidalt öeldes. Minu õnneks sain ma nii-ii palju vastuseid! Vist 6-7 inimest kommenteerisid, 5-6 inimest kirjutasid ja mõned eriti suvaliselt saatsid millegipärast sõbrakutsed ka, aga neid ma lihtsalt ignoreerisin. Kuhu ma selle pika meeleheitel ülestunnistusega jõuda tahtsin, oli see, et täna ma sain (loodetavasti) endale esimese sõbra. Ja mu ''juurtest'' mitte väga kaugelt. Seega pole tegemist ameeriklasega, vaid hoopistükis rootslasega. Mu perekonnanime järgi arvas ta, et äkki olen ka rootslane. Saime täna(laupäeva) pärastlõunal Georgetowni linnaosas kokku, kus ma veel varem käinud polnud. Kui ma oma silmad sellele peale heitsin, siis juba tundsin, et tegu on mu uue lemmikkohaga. Mul eelnevalt vist polnudki väga lemmikkohta, aga no see on niiii ilus ja nii mõnusa õhkkonnaga piirkond. Mul kahjuks pole sellest linnaosast pilte, küll aga teel sinna sain mõned pildid telefoniga tehtud. Minu uueks sõbraks sai Erika Rootsist. Ta kolis Ameerikasse umbes kuu tagasi, seega on ta siin olnud ainult napilt kauem kui mina. Samas on tal ümber suurem endavanuste võrgustik, sest organisatsiooni kaudu au pairiks tulles on see nö juba kohe komplektis- organisatsioon näeb vaeva, et ükski au pair ei peaks tundma üksindust ja tekiks selline ühise kommuuni tunne. Meie õhtupoolik koosnes suuresti jalutamisest ja jutustamisest. Jalutasime ilusa ilmaga õues, mõnedes riiete-, meigi ja näohoolduspoodides. Me jõudsime nii palju rääkida, et ma ei mäletagi enam kõike. Ta on äärmiselt jutukas. Pigem rohkem ameerikalik kui rootsilik, kui ma nüüd ausalt ütlema peaksin. Paistab olevat üsna stereotüüpiline ameeriklane, kui tema päritolu ei teaks. Inglise keel on ka suurepärane ja pidin vahel piinlikkusest oma kokutava ja kohmaka hääldusega maa alla vajuma. Aga eks see ole ilmselge ka, kui ta kuu aega järjest igapäevaselt inglise keeles suhtleb, et siis tal tulebki see juba ladusalt välja. Ta ostsis endale kuskilt näohooldustooteid ja jäätisekokteili. Kusjuures, tal on samasugune probleem näonahaga. Väitis ka, et läheb varsti paremaks. Ju siis on ikka kliima tõttu? Kuna ilm oli nii soe, siis tahtsin ka midagi värskendavat ja peagi leidsin end kuskilt Tai kohvikust, kus pakuti peale toidu ka bubble tead(otsetõlkes mullitee). Kuulsin esimest korda sellisest asjast nagu bubble tea(või ka boba tea, kutsutakse mõlemat moodi) ühe kohaliku poisi käest. Teate, ma tahaks heameelega seletada, mis asi see täpselt on, aga ma pole isesi aru saanud. Ma üritasin selle kohta googeldada ja täpsemat informatsiooni uurida, et ma oskaksin ise seletada, aga ma siiamaani ei ole päris kindel. Igatahes on see üks külm jook, kuhu sisse pannakse söödavad mullid. Eesti keeles tapioki pärlid. Ma ei tea, palju need kellelegi midagi ütlevad, sest ma kuulsin neist esimest korda. Igatahes oli tegi päris hea joogiga ja jooksin heameelega uuesti ja soovitan teistele ka. Ei oska muidugi selle kättesaadavuse kohta Eestis/Euroopas midagi kommenteerida. Nagu ma mainisin, oli Erika väga jutukas, nii et sellist väga vaikset hetke ei olnudki. Tal oli nii palju rääkida ja mulle see täitsa sobis. Teadis isegi mõne piirkonna/hoone kohta midagi toredat jutustada. Õhtu lõpetasime vegankohvikus bataadifriikartulitega ja uute plaanidega pühapäevaks. Nagu kohalikus keeles öeldakse: fingers crossed! Seega siiski 4. nädala alguseks sain äkki endale esimese sõbra. Oleks ju tore! Vaheldus on nii oluline, vabastab kuidagi asjatutest pingetest ja paneb vere hoopis teisiti ringlema. Ma ei kujuta ette ka, kuidas ma sõpru leiaks, kui ma lihtsalt end kokku ei võtaks ja teeks midagi sellist, mida ma tavaliselt Eestis kunagi ei teeks. Uuendus: pühapäeval sain jälle Erikaga kokku ja me käisime taaskord Georgetownis. Ma arvan, et tegu on uue lemmikkohaga. Seal on head poed, veel paremad söögikohad, ilus park ja lihtsalt tore õhkkond. Muidu on kogu Washington DC ja Virginia, nii palju, kui ma näinud olen, üldiselt väga rohelised ja parkide rohked. Siin-seal on küll prügiga probleeme, sest prügikaste on siin kindlasti vähem kui Eestis, aga siiski on siin ilus. Jalutasime jälle Georgetowni peatänaval ringi ja alustasime sellisest kohast nagu South Block Juice Bar. Nii palju, kui ma nägin, siis on seal igasugused tervislikud ja (vist kõik??? või enamasti) taimsed snäkid. Palju on erinevaid mahlu, kohviku nö firmamärgiks on smuutikausid ehk siis suur hunnik smuutit koos marjade-puuviljade tükkidega, müsliga jms. Ühesõnaga üks mu lemmiktoitudest. Tegin kodus vist pool aastat vähemalt hommikuks sellist asja, aga siia tulles ma oma beebiblenderit kaasa ei võtnud. On tulnud suur isu endale siin uus osta, et saaksin smuutisi jms edasi nautida, sest need on parimad kõhutäitjad, kui pole millegi muu isu/jaoks aega teha. Peale seda läksime istusime vee äärde pargikesse. Rääkisime juttu, sõime, nautisime väga mõnusat ilma ja lihtsalt olime. Peale einestamist läksime süstaga vee peale seiklema. Erika on nii hea tegevuste välja mõtlemises ja kohtade otsimises, et mul on lausa piinlik. Ta on mulle juba 2 väga head toidukohta tutvustanud, kuhu ma suure tõenäosusega millalgi veel lähen. Ühesõnaga olime juba need asjad eelneval õhtul kokku leppinud. Peale seda jalutasime natukene niisama ja mõtlesime mida teha. Mul on tohutult vaja lühikesi pükse, mul on nende kriis. Vist olen kõigest sellest jäätisest paksuks läinud. Tegelikult mul lihtsalt pole neid. Ainult 1 normaalne paar on, mis veel jalga lähevad ja sobivad lihtsalt väljas käimiseks, teised on spordilühkarid ja kolmandad tudupüksid. Aga need ainsad väljaskäigu lühikesed püksid on ka mingi mustriga, nii et ma ei saa sinna juurde panna mustriga pluusi. Ühesõnaga, keerulised naiste riietusprobleemid, ma tean. Ta soovitas mulle poode, kust läbi hüpata, mõnedes käisime ka, aga ma ei leidnud midagi. Peale seda läksid meie teed lahku, ta otsustas koju minna ja ma seiklesin natukene veel Georgetownis edasi. Otsisin pükse, aga lõpetasin kogemata Sephora meigipoes liiga palju raha kulutades. Kordan ennast: see peab lõppema. Siis mõtlesin, et tahaks midagi... magusat. Kookisin kotist banaani välja, et mitte täiesti tühja kõhu peale suhkrukogust lisada. Läksin Ben&Jerry's-e jäätisekohvikusse, sest ukse peal ilutses silt ''Non-dairy''. Võtsin endale jäätisekokteililaadse toote. Kuna ilm oli ilus ja kell hakkas vaikselt õhtusse jõudma, siis ma otsustasin, et ma jalutan koju. Jalutuskäik oli veidi alla 2 tunni. Panin oma kõrvaklapid kõrva ja lürpisin oma milk shake-i nagu moodne noor, kui minu ette tuli üks meesterahvas. Sain aru, et ta üritab minuga rääkida: ''Hey! I know this is very random, but I just wanted to know that you look very cute.'' ehk tõlkes: ''Tere! Ma tean, et see on väga ootamatu/juhuslik(ma ei tea õiget terminit), aga ma lihtsalt tahtsin sulle teada anda, et sa näed väga armas välja.'' Kuna mul on ühe korra juhtunud juba nii, et keegi tuleb minuga rääkima, alustades samamoodi, aga see olukord lõppes väga ebameeldivalt ja ebamugavalt, siis ma ei olnud alguses väga rääkimisaldis. Küll aga lõppes see kohtumine natukene positiivsemal noodil, sest me rääkisime järsku päris palju päris suvalistest asjadest. Küsis ka, kas soovin temaga kohe kohvile tulla ja kuigi mul oleks selle jaoks olnud aega, polnud mul selle jaoks tuju. Vähemalt oli tegu intelligentsema ja normaalsema noormehega kui eelmine kord. Ma vist pole sellest siin varem kirjutanud, aga enam-vähem kulmineerus eelmine olukord kergeks ahistamiseks, sest meesterahvas kutsus mind hotelli, püüdes mind kallistada ja tagumikku katsuda, aga siis ma lihtsalt ütlesin, et ma olen abielus ja mind ootavad kodus mees ning 2 last. Selle peale muidu öeldi, et aga mees ei saa sellest teada. Õnneks, taaskord, midagi halba ei juhtunud, lihtsalt selline väike ebameeldiv olukord. Samas ma olen õnneks endas pigem enesekindel ja ei lase kergesti pähe istuda või end ära kasutada. See selleks. Teine selline olukord oli jah natukene normaalsem, aga siiski mingi blokk on ees. Võib-olla ma pole ikka veel nii avatud ameeriklane. Kodutee oli väga mõnus, kulges vist terviseraja peal, sest seal oli väga palju jooksjaid, rattureid ja teisi spordiharrastajaid. Umbes poole tunni kaugusel mu kodust on lennujaam, mille äärest see tervisetee mööda läks, nii et lennukid sõitsid täiesti reaalselt peakohalt üle. Ma arvan, et ma pole kunagi nii lähedal lendavale(maanduvale) lennukile olnud. Ülilahe! Kindlasti jälle üks koht, kuhu ma tahan tagasi minna, sest tegu oli üldiselt mingisuguse toreda pargiga seal ääres, kus paljud pidasid pikniku, pildistasid lennukeid, mängisid jalgpalli ja lihtsalt nautisid ilma või teineteise seltskonda. Järgmiste seiklusteni!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |