Peate pettuma, kolimise jutt tuleb kõige viimasena, sest ma kirjutan seda alles 1 päev enne kolimist, aga postitan pärast kolimist, nii et see põnev või mitte-nii-põnev osa on suure tõenäosusega alles lõpus. - Tuleb välja, et olen ka iseendale lubaduste andmises päris kehv. Ega see mind ausalt öeldes tegelikult ei üllata väga palju. Asi on selles, et tahtsin eile(R) õhtul kõik ära kirjutada, aga siin ma olen, 24h hiljem kirjutatud endiselt vaid esimene lõik. Proovime uuesti. - Aga kolimisjutt jääb ikka viimaseks, ma püüan seekord asjad pigem kronoloogilisse järjekorda panna. Üritasin siis mõelda, mida ma viimasel nädalal teinud olen ja mul on tunne, et mitte midagi. Hakkasin kirjutama, et ''viimasel ajal on ikka päris kiire olnud'', aga tegelikult on vist kogu aeg, sest lastega on päevad rutiinsed ja mööduvad ruttu ja töökalt. Eriti siis, kui neid on rohkem kui 1... või 2. Küll aga käisin ma kolmapäeva õhtul Erikaga väljas. Ta tuli mulle lausa autoga järgi, eriti uhke teenindus, eksju. Ta viis mu sellisesse kohta nagu Union Market, mis mulle esimese hooga meenutas Balti Jaama turgu. See on selline market, kus on palju erinevaid söögikohti ühe katuse all. On võimalus ka väljas istuda ja ilma nautida. Küll aga olin ma nii tark ja sõin vahetult enne kodust välja tulemist. Erika muidugi kohe noomis mind, kas ma olen natukene totu, kes siis enne välja sööma minekut sööb? Tegelikkuses ma lihtsalt ei teadnud, et me söögikohta lähme. Ta rääkis küll Union Marketist, aga ma lihtsalt... ma ei teagi, ei mõelnud väga, nagu ma tallegi ütlesin. Samas, kohale jõudes oli mul isegi heameel, et olin juba einestanud, kuna ma peaksin ikka ja veel ja endiselt piirama oma kulutusi. Minu meelest on siin nii populaarne nii palju raha nii tihti kulutada, kuidas see võimalik on? Aga eks siin on ka populaarne laene terve elu tagasi maksta. Lubasin talle, et magustoidu endale ostam ikka, et ta ei peaks üksinda sööma. Kuna me jõudsime sinna umbes 45 minutit enne selle koha sulgemist, siis leidus juba kohti, mis olid kinni. See polnud väga vegan-sõbralik market, (Balti Jaam on parem!) seega otsustasin lihtsalt oma lemmikteed minna ja smuuti osta. Aga ei, see oli just kinni pandud. Niisiis ma vaatasingi pealt, kuidas Erika sööb. Õnneks ma näljas polnud. Erikale meeldib Mehhiko toit ja fännab takosid, nii et takosid ta ostiski. Ja muide minu uhkeks tegemiseks veel vegan! See on üldse nii lahe, kuidas ta mu toitumist toetab ja iga kord, kui ise midagi täielikult vegan versioonis sööb, siis alati annab mulle ka teada. Ühel päeval kirjutas mulle, et ta sõi vegan jäätist näiteks! Nii lahe. Küll aga ei talu ta gluteeni. Aga ta ostis endale ühe porganditordi viilu, mis sisaldas gluteeni. Samal ajal, kui ta sõi, siis ma otsisin välja lähima vegan toidukoha, sest mul tekkis suur isu ka midagi osta, kui näen, kuidas teine kõrval sööb. Nii tore, et tänapäeval eluke ikka kerge on. See kohvik, kuhu järgmisena suundusime oli ainult paar tänavat edasi. Ja kogu menüü seal oli täiesti loomse toidu vaba! Nii põnev! Kuigi ma tavaliselt paranoiast küsin üle iga asja kohta, mis ma tellin, et kas on ikka 100% taimne. Ütlesin Erikale, et ma tahan midagi magusat ja palju. Ausalt, mu magustoit oli nii hea. Erika vahepeal korralikult naeris mu üle, sest ma peale igat ampsu ikka kiitsin korralikult: ''Appi, see on nii hea! Täpselt see, mida ma täna tahtsin.'' Aga, ausalt ka, tõesti oli. Tahan veel sinna minna. Jah, ma tean, et mu parasiitsõnad on: ''appi, ausalt, aga, lahe, vinge, noh'' jne, jne. Ma ei oska piisavalt originaalne ja mitmekülgne olla ja mu sõnavara võiks ka üldse tugevam olla. Tagasitulles õhtu juurde. Peale seda viis Erika mu koju. Kodus tuli mul voodis suures unes pikutades mega sugar-rush, Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi midagi sellist tundnud, see oli üsna veider. Järsku tuli meeletu energialaeng ja mõtlesin, et läheks jõusaali ja hüppaks paarsada hüpet lihtsalt niisama. Õnneks läks üle ja sain ikka ilusti magama jääda. Nüüs jagan oma esteetiliselt rahuldavaid gurmeepilte. See kõik oli muidugi liialdatud. Aga vahvad on need ikka. Olen üsna kindel, et enamik on kursis selle (terrori)rünnakuga Barcelonas, mis ainult loetud päevad tagasi toimus. Juba populaarsust kogunus stsenaarium, kus auto sõidab ülerahvastatud kohas inimeste sekka. Mõni päev enne seda olukorda Hispaanias juhtus sama asi umbes 2h sõidu kaugusel mu kodust, samas osariigis. Seal oli üldse paaripäevane meeleavaldus, millest tekkis suur konflikt, sest keegi enam ei saanud aru, mis selle asja esialgne point oli. Ma ka väga palju ei süvenenud, lugesin mõned pealkirjad ja sisulõigud ja sain juba piisavalt informatsiooni. Selline see elu siis on siin pool sood. Natukene parastavat teemat ka. Mulle meeldib, kuidas Trump Twitteris säutsus: ''Ameerika Ühendriigid mõistavad hukka terrorirünnakut Barcelonas, Hispaanias, ja teeb mida iganes vaja, et aidata. Olge vastupidavad ja tugevad, me armastame teid!'' Lühidalt ütlen selle kohta nii palju, et ta armastab kõike ja kõiki rohkem kui oma riiki. Pidevalt on uudistes esile tõusnud teemad immigratsiooni reeglite karmistamisest ja teatud rahvuste vms ''koju'' saatmisest. Noh... jah. Mõni huvitav tähelepanek ja seik: - Poodi võid minna jäätisega, koeraga, kassiga, praega jms. Kedagi ei huvita ja keegi ei viska sind välja ja see on tavaline. Mul oli jäätisekokteiliga väga veider poodi minna, kuni ma nägin teisi oma loomade ja toitudega. - Kurb tõsiasi on see, et mul tuli eelmise postituse kohta ainult 1 küsimus. Nii palju siis interaktiivsusest! Küsimus oli selle kohta, kas see on müüt või reaalsus, et ameeriklased välisjalanõudega toas käivad. Raske vastata. Kuna ma elan eestlastega, siis meie kombe kohaselt jätame välisjalanõus ikka väljas käimiseks. Küll aga ma vaatan palju videosid ameeriklastest ja mitmetes kohtades on jalanõudega toas käimine täiesti reaalne. Ma küll ei mõista, kuidas nad nii puhtus hoiavad, tundub absurdne, aga Ameerika pole ainus koht, kus selline komme on. Olen kohanud seda mingil moel ka Türgis ja Itaalias. Noh, selline, omapärane tava. Ma ise arvan, et see oleneb kohast, kus elada. Ameerika on ju hiiglaslik. Kuskil ''Ameerikalikumas'' piirkonnas, mis ei koosne vähemalt 50% ulatuses rahvusvahelisest elanikkonnast, on see jalanõude toas kandmine tavalisem ja populaarsem. Näiteks Texase ja Washingtoni osariikides (mitte sassi ajada Washington DC-ga! See on linn. DC asub idarannikul ja Washingtoni osariik asub läänerannikul, vaadake kaardilt) olen seda kohanud. - Mu näonahk on hakanud edusamme näitama. Küll väikeste tagasilöökidega, aga senini parim. - Naeratus ja rõõmus ''Tere!'' on võõrastelt garanteeritud juhul, kui: a) sul on laps(ed), b) sul on koer(ad), c) ... lihtsalt niisama. See on mu enda kogemuste põhjal! Eriti, kui ma pere pojaga väljas käin, sest juhtumisi on ka tema punapea, siis kõik on kohe väga uudishimulikud ja naeratavad. Eks see oli mul juba ammu teada, et mind suure tõenäosusega peetakse ta emaks. Mõni võib-olla õeks ka. Veel komplimentidest: 1) Iga kord, kui ma ema ja lastega väljas käin, peetakse meid õdedeks. Iga kord. Üks kord jäin kaksikutega välja, kuni ema ja poeg poes käisid. Selle umbes 15 minuti jooksul tulid minuga paar sõna juttu rääkima lausa 3! inimest. Meeldejäävaimad vestlused: Meesterahvas A: ''Kaksikud? Vot see on sul palju tööd!'' Mina: ''Ja, jah. Kolmas on veel.'' Meesterahvas A: ''Oh, issake, ja mul on juba ühega jalad-käed tööd täis. Edu!'' Naisterahvas B: ''Oi, kui armsad! Kaksikud?'' Mina: ''Kaksikud.'' Naisterahvas B: ''... Ega sina ju nende ema ei ole?'' Mina: ''Ei ole.'' Naisterahvas B: ''Paistad selleks liiga noor. Armsad lapsed!'' 2) Ühel päeval juhtus selline õnnetu asi, et Karl tuli lasteaiast haigena tagasi. Tal oli see nädal esimene nädal kohalikult lasteaias. Kui ma ei eksi, siis oli tegu kolmapäevaga, kui ta tuli koju 39 kraadise palavikuga ja õhtu jooksul veel oksendas. Õnneks, õnneks oli tegu ühepäevase haigusega. Jäigi mõistatuseks, kas ta sai selle veidra asja endale külge haiglas lasteaia jaoks arste külastamas käies või mõne lapse käest lasteaiast või siis hoopis suurest stressist. Igatahes paluti mul käia kiiresti poes, et tuua lapsele palavikualandajat ja värskeid puuvilju-marju, sest need kaovad 6-liikmelises peres nagu soojad saiad. Minu ostukorvi leidsid tee: 2 pakki mustikaid, 1 pakk maasikaid, 1 pakk mangosid, 1 pakk banaane ja 1 pakk viinamarju. Käisin Costcos, kusjuures sealhulgas kasutasin pereema liikme- ja pangakaarti, mida, nagu aimata oli, ei kontrollitud, kas on ikka minu identiteedile vastavad. Küll aga on neil seal selline veider harjumus kontrollida tšeki alusel poest ostetud asju vahetult enne väljumist. Viskad neile tšeki näppu kuni nad su kotid üle tuhnivad ja siis tihtipeale ka su ostu kommenteerivad, mis minuga just juhtuski. ''Ohhoo, nii palju head tervislikku toit! Pole imegi, et sa nii hea välja näed.'' Mina ja mu Targeti seiklused. Käin seal peaaegu alati, kui mul midagi teha pole ja lihtsalt toas istuda ei jaksa. Ma juba siin kaalun endale jalaraskuste(sellised nö jalavõrud, mis pannakse jala ümber hüppeliigese juurde, mis kaaluvad paar kilo, et lisaraskust anda) ostmist, et mu kõndimine oleks efektiivsem. Käisin siis oma tavapärasel Targeti retkel ilma kindla sihita. Okei, ainus siht oli mõned tooted tagastada, mis käib siin veidralt kiirelt ja kergelt. Aga mulle sobib. Olin parasjagu sukeldunud sokivahekäiku, kui minu juurde tulevad kaks noormeest, sarnaselt riides, vabandades ja küsides, kas võivad minult midagi uurida. Noh, mis ma seal siis ikka muud teen, jooksen ära või? Andsin neile loa. Neil oli tarvis ideid oma sõbranna 23. sünnipäevapeo jaoks. Vähemalt oli see midagi uut jälle, millega mu poole pöörduti. Ma esimese asjana kohe mõtlesin, et... eriti lamp ikka. Ma ju ei tunne nende sõbrannat, ei tea, mis talle meeldib. Või kas talle üldse üllatuspeod meeldivad? Ja nii edasi, ja nii tagasi. Niisiis ma uurisin natukene nende sõbranna kohta ja andsin mõtte, et minna kuhugi matkama ja siis kuskil keset metsa mingi lahe lõkkeõhtu-pidu korraldada. See idee tundus neilegi meeldivat. Muidugi küsiti, kust ma pärit olen. Ka üks noormeestest oli Euroopast- Prantsusmaalt. Nad olid mõlemad tegelikult päris toredad ja viisakad. Peale seda oli nende mure lahendatud ja me ütlesime teineteisele nägemist. Seekord siis selline situatsioon. Teadagi, mu lemmikkohvik on endiselt South Block. Kuni pere endale tänaseks pitsat tellis, tekkis mul hoopis smuuti isu, niisiis läksingi sinna. Seekord võtsin midagi, mida ma proovinud polnud. See oli niiiii hea! Ma pole kunagi nii roosat roosat värvi näinud. Täiesti ideaalne. Kurjam küll, ma ei imesta, et nad siin nii palju raha kulutavad. Ma ju olengi üks neist. Aga nüüd on mulle siia muretsetud, suured tänud perele, ka oma blender, nii et loodetavasti hakkan vähemalt selle arvelt raha säästma (vaevalt). Siin on marjad ja ka külmutatud marjad täiesti ebanormaalselt kallid. Või lihtsalt toit. Toit oli ebainimlikult kallis. Võimalik, et väljas söömine tulebki sama kulukas kui koju toidu ostmine. Olen juba palju jutustanud küll, aga kus on siis lubatud jutt kolimisest? No lõpuks ometi, eksole, jõuame oma teemaga sinna maani. Lühidalt: me kolisime põhjast lõunasse, aga pikalt:
Eelmises korteris oli meil probleeme tarakanide/prussakatega(ma just uurisin välja, et need on erinevad asjad, mida ma ei teadnud), keda ema ja poeg kutsusid tarantliteks. Juba siia kolides sain esimesel päeval uudise, et nendega käib siin võitlus. Esimestel päevadel, võimalik, et ka nädalal, mina neid ei näinudki. Peale seda ainult neid näengi. Õues(kusjuures seal on nad kuskil 4-5cm pikkused, mul on heameel, et kodus väikesemad olid), kodus... noh, kõikjal. Köögis, MINU toas, vannitoas. Need olid 3 kohta, kus ma neid nägin. Kuskil teises toas polnud, aga vot minu toas olid, 2 korda nägin, aga kinni ei jõudnud püüda. Said püstitatud ka prussakamajad ja kõrvalkorterites tehti suure tõenäosusega remonti ja putukatõrje, sest mõnel päeval me neid putukaid ei näinud, aga siis tulid nad veel suurema hurraaga tagasi. Hakkasin neid lausa päevasel ajal nägema. Nämma! Seetõttu võtsid perepead ühendust kellegi olulisega, et uurida, mis võimalused meil on nende putukate vältimiseks. Üsna pea saime selgusele, et meil on võimalik kolida uude korterisse. Põhja tornihoonest lõuna torni ja neljandalt korruselt kuuendale. Nõnda see otsus ka jäi. Ma küll ise ei usu, et siin teises tornis see olukord parem on. Olen uurinud osadelt kohalikelt, kuidas siinne elu nende putukatega on. Mõni väidab mulle, et see pole normaalne, kui neid kodus leidub, et nemad olevat viimati näinud neid umbes 10 aastat tagasi. Teised räägivad, et see on normaalne, kuna siin on üsnagi eksootiline kliima, siis see ju teadagi soodustab putukate elu siin. Igatahes, ma päris täpselt ei teagi, mis värk nendega on. Eks me elame ja näeme, mis toimuma hakkab. Kokkuvõtvalt võin aga öelda, et mulle mu uus kodu meeldib, mu tuba on vist ligi kaks korda suurem ja mul on siin isegi omaenda garderoob! Ainus miinus on see, et mu uks on klaasist, nii et sealt näeb otse mu voodisse ja lastel on väga lõbus vastu seda klaasi kogu aeg koputada, sest sealt näeb ju läbi ja seal olen mina, see kõige vingem! Hetkel haun plaani, kuidas ust ära katta. Kuidagi ikka saab. Köök on ka natukene modernsema mööbliga ja meie wc-vannituba on ka palju uhkem! Esimese päeva lõpuks võin öelda, et olen rahul. Loodan, et tuleb hea uni. Lõpetuseks lisan viimase pildi vaatest, mis avanes mu vanas toast. Tsau-tsau!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |