Okei, tegelikult on mul muidugi mitmeid unistusi olnud ja veel ka tulemas, aga üks vist pikaaegsemaid unistusi on kohe-kohe täitumas. Huvitav, kas keegi oska(k)s arvata, mis selleks on?
Ma mäletan, et ma olin põhikoolis, kui ma kuulsin sellisest organisatsioonist nagu YFU. See organisatsioon saadab õpilasi tavaliselt umbes üheks aastaks välismaale õppima. Ja nii need noorukid lähevadki peaaegu tundmatusse kultuuri, saavad uue perekonna ja keskkonna enda ümber. Olin vist äkki 5. või 6. klassis, kui ma sellisest programmist ja võimalusest teada sain. Hakkasin koheselt seda lähemalt uurima, aga kahjuks tuli välja, et olin selle jaoks veel liiga noor. Jõudis kätte 8.-9. klass, kui ma nüüd ei eksi, ja mu koolis käis üks YFU ''vilistlane'' oma kogemusest rääkimas. See tuletas mu ammuse soovi meelde ja ma otsustasin end käsile võtta. Ma ei hakka pikalt heietama, sest nagu arvata võib, siis vahetusaastale ma ei läinudki. Olin alati väga kurb selle üle, sest ma tõesti pingutasin, aga minu jaoks oli sellel ajal tohutult raske saada vähemalt ca 6000 eurot kuskilt. Sellel ajal oli vist kerge masu ka meil Eestis, kui ma oma unistust täita püüdsin. Pealegi pole mul ka nii suurt peret, et nad kõik oleksid mind veidi toetada saanud. Pidin kõik ise tegema. Püüdsin sponsoreid leida, kuni taipasin, et see on nii raske ja kohe kindlasti mitte tol hetkel minu võimuses. Nõnda matsin raske südamega enda suure soovi maha ja salaja kadetsesin kõiki, kes olid kunagi vahetusaastal käinud või sinna minemas, sest neil olid just sellised kogemused, mida mina nii väga ihkasin. Samas, eks ta ole natukene vastuoluline lugu ka. Kui ma seda nii väga tahtsin, siis oleksin ju ometigi pidanud mingisuguse võimaluse leidma? Mulle meeldib mõelda, kui miski ei lähe plaanitult, siis on elul nö varuks plaan B, mille ta ootamatul ajal mulle ette sööstab. Gümnaasiumis sain aru enda plaan B-st. Selleks olid Erasmus+ noortevahetused! Kui noortevahetus kui selline kontseptsioon vajab täpsustamist ja selgitamist, siis sellest pean kunagi eraldi postituse tegema, sest see on üsnagi pikk teema. Lühidalt öeldes on noortel võimalus käia tavaliselt umbes nädalapikkustel reisidel teistes riikides (ja ka koduriigis), mille jooksul käsitletakse mingisugust probleemset teemat erinevate riikide noortega ja kogu selle nädala vältel toimub selline mitteametlik õpe. See tähendab seda, et noorukid õpivad läbi endale põnevate tegevuste, proovivad lahendusi leida erinevatele maailmaprobleemidele ja õpivad tundma üksteise kultuure ja eripärasusi. Nõnda seletades tundub see veider ja ebareaalne, aga selline see nüüd väga üldiselt öeldes on. Mina olen kokku käinud neljas noortevahetuses ja ühel koolitusel. Järsku tekkis mulle ka ootamatult plaan C. Minu plaanidega on üldiselt nii, et kas kohe ja praegu või mitte kunagi ehk kui mul tekib mingi mõte, mille ma ellu tahan viia, siis see peab toimuma võimalikult kiiresti, sest muidu mul kaob ilmselt motivatsioon ära. Natukene kurb jah, aga samas mulle endale meeldib. See muudab mu üsnagi spontaanseks inimeseks. Mis oli mu plaan C? Otsustasin, et peale kõiki neid aastaid ma tahan ikka kuhugi mujale ajutiseks elama minna. Tänu noortevahetustele tutvusin sellise võimalusega nagu EVT(Euroopa Vabatahtlik Teenistus)/EVS(European Voluntary Service). Mul on EVS rohkem keelekohane versioon, seepärast tõin mõlemad välja. Jällegi lühidalt - see on selline võimalus, kus noor läheb 2 nädalaks kuni 12 kuuks väljamaale vabatahtlikku tööd tegema. Vastutasuks saab ta edasi-tagasi tasuta sõidu koduriigi ja teenistuse riigi vahel, tasuta elamise, toidu ja veidi ka nö taskuraha. Vabatahtlik aga teeb endale sobivat tööd(saab endale sobiva töö ise enne minekut valida, tavaliselt nt vabatahtlik noortekeskuses või kuskil istandusel jms). Mul on tunne, et ma seletan nii keeruliselt ja mõttetult pikalt, aga ma loodan, et vähemalt keegi tajub. Ühesõnaga, ma olin kindel, et minust peab saama vabatahtlik kuskil toredas riigis vahvat tööd tehes. Minu mullid kipuvad nii roosad ja suured olema, et ma vist isegi neid väga enam ei usu. Registreerisin vist üle aasta aja vähemalt 10 erinevasse projekti, aga ma ei saanud kunagi valituks. Olin jälle tohutult õnnetu ja otsustasin sellele vihaga käega lüüa, sest minu üritused ei kandnud kohe üldse vilja. Tõesti leidsin selliseid pakkumisi, mis oleks mulle valatult sobinud ja minu soovid rahuldanud. Ilmus ootamatult plaan D. Noh, kui mitte midagi muud läbi ei lähe, siis ma lähen välismaale lapsehoidjaks! Selline oli minu uus otsus. Tegelesin sellegagi vist aasta otsa samuti täiesti tulutult. Kirju vahetasin ka vähemalt 10 erineva perekonnaga, liialdamata. Vähemalt 5 erineva perekonnaga sain ka näost-näkku kokku, mõnedega tegin Skype kõnesid. Üldiselt oli keskmine pere selline: üks vanematest oli eestlane ja teine võõramaalane, neil oli 2-3 last. Seega olid pered uue Au Pair-i otsinguks Eestisse tulnud. Sai jube palju kirju kirjutatud ja kohtusin mitmete väga huvitavate inimestega. 2016. augusti alguses ma arvasin, et olin selle oma pere leidnud. Olin juba mõttes valmis Malaisiasse kolima, kui ühel ilusal päeval see perekond mulle enam lihtsalt ei vastanud. Millegipärast olid nad otsustanud mind ignoreerida ka peale minu väga viisakat palvet, et nad ütleksid, kui neil pole minu abi vaja, et ma oskaksin oma edasisi otsuseid ja plaane selle järgi kohandada. Tundus, et ebaõnn oli saanud minu uueks talendiks. Peale seda kogemust otsustasin ka sellele asjale käega lüüa, sest ma jälle nägin nii palju vaeva, mis kõik aia taha läks. Vahepeal üritasin asja ajada isegi ametlikult läbi organisatsiooni, aga ka see vajus kuidagi ära. Mingisugune ''osalustasu'' ja meeletu paberimajandus. Polnud väga minu kraam. Pealegi ei saanud enne perekonnaga õieti tutvudagi. Rohkem nagu selline õnnemäng, kas sobitakse kokku või mitte. Nõnda ma siis mossitasin mõni aeg, kuni mu tulevane uus elu mulle justkui ise sülle kukkus. Selle aasta alguses märkis mu sõbranna mind Facebooki ühes postituses ära, kus otsiti välismaale lapsehoidjat. Kogu perekond on eestlased, kelle seas kasvab üles 3 pisikest põngerjat. Vaatasin ja lugesin seda kuulutust. Mul oli selline imelik tunne, sest see paistis liiga hea pakkumine. Mõtlesin peale pikka monoloogi iseendaga, et mis mul ikka kaotada on, võtan siis perekonnaga ühendust. Sain seda teha ainult telefonitsi, aga nagu osad teavad, ei ole minust üldse suurt helistajat ja ma alati põen 10 minutit enne helistamist ja pean kogu dialoogi peas välja mõtlema ja kui ette tuleb midagi ootamatut, siis olen küll omadega suures hädas. Selline veider hirm mul. Asi läks aga nii, et mõned päevad hiljem võttis pereema minuga uuesti ühendust ja kutsus mind neile külla. Peale esimest külaskäiku oli mul veel imelikum kõhutunne. Miks ja kuidas need inimesed nii mõistlikud, toredad ja sümpaatsed tundusid? See ei saa olla normaalne. Midagi peab ju valesti olema! Ah, muidugi, järelikult ei valita mind. Tavaline stsenaarium. Tänaseks on lugu lõppenud nii, et nädala aja pärast asun mina Washington DC-s oma uues kodus ja peres, just nende samade inimestega, kelle ma lihtlabaselt läbi Facebooki leidsin! Ma olen selles postituses nüüd nii-ii pikalt juba pajatanud, et see protsess, mida ma tundsin ja kuidas ma valituks sain, tuleks vist ka eraldi loona kirja panna. Seega, oma loo moraaliks pean ma seda, et kui plaanid A, B või C läbi ei lähe, siis löö käega, mossita natukene, tee muid asju ja unusta korraks need plaanid, sest terve tähestik on veel ees ja küll need õiged plaanid sinuni salamisi ise hiilivad. :)
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |