Ma olen selle postituse kirjutamist oodanud juba enne, kui see päev kätte jõudis, millest ma kirjutama hakkan. Mul on heameel mõelda, et mul on veel palju asju, millest kirjutada, arutada ja mida niisama jagada. Loodan, et saan poole aasta ja ka aasta pärast sama öelda. Ja see postitus tuleb kindlasti jälle väga pikk. Pikem kui eelmine. Sain juba tagasisidet, et polnud see eelmine nii pikk midagi. Aeg lendab siin päris kiiresti. Ma ei jõua varsti enam isegi järge pidada, mida ja millal ma teinud olen. Enne, kui ma sissekande kõige põnevama osa juurde jõuan, siis jutustan ja muljetan muudest teemadest ka. Enamasti mööduvad mu õhtud endiselt nii, et käin jalutamas või poodlemas ja naabruskonnaga tutvumas. Senimaani olen seda üksinda teinud ja vahel on see natukene kurb, aga vähemalt on mul kaasas mu telefon koos hea muusikaga, mis teeb olemise kohe paremaks. Mõned päevad tagasi sain endale ka lõpuks ometi enda USA sim-kaardi, seega on mul nüüd kohalik number ja ma saan nüüd kodust väljaspool ka netis olla ja paremini oma liiklemist planeerida ja navigeerida. Samuti kirjutan ma tihti kellegagi, kui jalutan, siis saan enda vaimustust jagada ja lihtsalt suhelda. Mu kodukant on nii mitmekülgne ja erinev, millest mul polnud õrna aimugi. Ühel tänaval on suured ja uhked kortermajad ning paar tänavat edasi on hoopis sellised hästi ameerikalikud elumajad ja nende vahvalt sisustatud ja/või kaunistatud hoovid. Minu meelest peavad üldiselt, sest erand kinnitab reeglit, paika Ameerika stereotüübid ja praegune mulje on minul igatahes samasugune, mis filmid tekitanud on. Samas muidugi, ma olen veel üpriski vähe näinud. Samas arvestades aega, mis ma siin olnud olen, siis olen jällegi jõudnud päris palju näha. Ühel päeval ma mõtlesin, et lähen jalutan 35 minuti kaugusel asuvasse Targetisse ja ostan sealt endale jäätise, mis Whole Foodsis otsa oli saanud. Tegelikult pidin sinna Gretele ka ühe pluusi soetama, aga tuli välja, et seda pluusi ka enam ei ole. Noh, jah. Long story short: seda jäätist polnud ka seal, aga paar päeva hiljem leidsin selle siiski Whole Foodsist. Oli järjekordne ilus, soe ja suvine ilm, seega jäätis oleks olnud ainult kirss tordil. Valisin endale ühe teise alternatiivpiimaga jäätise. Ben&Jerry's chocolate fudge brownie mandlipiimast. Polnud midagi erilist, ootasin paremat ausalt öeldes. Minust on saanud vist nii suur jäätisegurmaan, et mind on nendega juba raske üllatada. Igatahes oli mul tarvis ka päikeseprille, sest mu omad olid katki läinud. Õnneks leidsin uued Targetist ja ei pidanud rohkem sellega oma pead vaevama. Olin rahul oma ostuga ja jalutasin rõõmsalt välisukse poole, kui mind tervitas üks ootamatu vaatepilt. Ok, mis see ikka nii väga ootamatu on, siinne ilm on minutitega muutuv. Väljas sadas tohutut paduvihma. Nii palju siis minu uutest päikeseprillidest ja jäätise söömisest! Kuna enamasti on siin lihtsalt hoovihmad, siis ootasin sees ilmselt vähem kui 10 minutit, kui taevas juba selgenema hakkas. Õnneks ma pole suhkrust, seega pisike tibutamine minu jalutuskäiku ei sega. Olen siin õppinud seda, et kui plaanin kodust kauemaks eemale minna ja ma ilmas kindel pole, siis panen jalga kindlasti lahtised jalanõud. Lihtsalt seepärast, et poleks ebamugav ootamatu vihmasaju pärast. Ameerikasse saabudes ja lennujaamast väljudes oli mul selline olukord ning mu tossud olid loetud sekunditega täiesti ligumärjad. Never again. (Ps, klikkige pildid suureks, siis on näha täismõõdus koos pealkirjaga.) Oleksin juba peaaegu unustanud ühe osa sellest poeskäigu seiklusest. Jäätist ju süüakse tavaliselt lusikaga, eks? Okei, ma tegelikult fännan kahvliga söömist rohkem, ma ei teagi miks, aga lusikaga saab rohkem kätte. Aga... mul polnud ju lusikat! Oleksin pidanud ilmselt ettenägelikum olema ja kodust kaasa võtma. Ei hakanud kaua poes mõtlema ja ostsin lihtsalt endale uue lusika. Nüüd on see täiesti minu oma. Pildil jäätisetopsist ka nähtav. ''Pesin'' selle vihmavees puhtaks ja nautisin oma jäätist. Oleksin muidu koduni oodanud ja lusika ostmata jätnud, aga sellise kuumusega poleks jäätisest koju jõudes midagi alles olnud. Ühesõnaga, nüüd on see lusikas mul kogu aeg kotis olemas ja kaasas. Igaks juhuks, sest ega jäätise isu ei hüüa tulles. Tagasiteel leidsin veel ilusaid kohti kodu lähedal ja jalutasin nendel tänavatel, kus inimestel oma majad on. Esmaspäeval tekkis mul võimalus minna joogasse! Yes, please! Tore oli üle pika-pika aja seda jälle teha. Kuigi meid oli pisikeses ruumis nii palju ja ma ei saanud päris täpselt aru, mida juhendaja ütles, oli sellest olenemata kogemus ikka tore. Nimetas kõiksugu erinevaid poose ja asendeid, mis me võtma pidime, aga ma ei olnud neid nimetusi varem kuulnudki, seega ma ei saanud veel täiesti rahulikult kaasa teha ja lihtsalt kopisin teiste pealt suure osa ajast maha. Siiski oli väga mõnus ja plaanin kindlasti veel minna. Peale joogat hüppasin kodust läbi ja otsustasin jooksma minna, et end korralikult ära väsitada ja järgmisel varahommikul... New Yorki sõita! Jah! Appi, tõesti! Uskumatu. Võin kohe seda öelda, et peale käiku tundub endiselt sama uskumatu. Tagasitulles nüüd jooksuteema juurde. Halvim otsus mu elus. Kaks päeva hiljem on mu lihased ülivalusad. Jooksin kokku ainult 2.5 kilomeetrit koos kõndimispausidega, sest jooks oli mäest üles ja alla. Koperdasin ja kukkusin ka ühe korra. Hea, et tänavad siin õhtuti pigem inimtühjad on, sest muidu oleks lihtsalt natukene piinlik. 25. juuli varahommikul, kohaliku aja järgi 5.00(Eestis kell 12 keskpäeval) läks Washington DC Union Station-ist ehk nö peajaamast(ühendatud bussi- ja rongijaam) minu buss New Yorki! Püüdsin küll end selle jaoks välja puhata, aga ei õnnestunud. Magasin võib-olla 2 tundi ja viimase tunni enne äratuskella vaatasin paaniliselt telefoni, et ma sisse ei magaks ning maha ei jääks. Tellisin endale Uberi ja sain sellega ilusti bussijaama. Jõudsin varem, nagu olin planeerinud, igaks juhuks, sest ma polnud seal veel kordagi käinud. Mulle meeldis, et see oli üsna inimtühi ja ma sain rahulikult ringi vaadata ja uurida, missugune see koht on. Leidsin tabloo, kuhu olid märgitud väljumisajad ja -väravad. 8 minutit enne 5 mõtlesin siis enda väravasse kõndida. Mu pilet kontrolliti ära ja järsku näen... rong? Läksin tagasi selle mehe juurde ja vabandasin, et mul on enda teada ikka bussipilet. Vaatas mu pileti üle ja saatis mu 2 korrust kõrgemale. Siis läks küll kiireks, sest mul polnud täpselt aimugi, kuhu minna. Küll on hea, et ma kohalikku keelt mõistan, sest ma lihtsalt saan tänu sellele oma närve säästa. Jõudsin ilusti õigele bussile ja suund uue suurlinna poole võis alata. Sõidu kestvuseks pidi olema 4h ja 15min. Minu bussipilet maksis ainult 13 dollarit, mis on umbes 11 eurot. Küll aga ma reserveerisin endale ka koha lisatasu eest, et pikk sõit oleks mugav ja huvitav. Buss oli kahekordne, nii et võtsin koha üleval ees akna all. Lisatasu oli 7 dollarit, seega üks ots NYC-sse oli vaid 20 dollarit, st 17 eurot. Ei saa kurta! Muidugi lisandusid edasi-tagasi Uberi otsad bussijaama ja kodu vahel. Sõit umbes 15 minutit ja üks ots umbes 10 dollarit, seega pole väga viga. Üldises pildis sain transportidega edasi-tagasi New Yorki kokku ainult 52 euro eest! Vähemalt minu meelest on see odav... Mu ema küsis minult ka, miks ma just bussiga läksin, ja ma ei osanudki talle vastata. Hakkasin siis rongipileti hindu uurima ja ma pidin isegi istudes pikali kukkuma. Mõnedel juhtudel on küll ajakulu veidi väiksem, kuid siiski mitte oluliselt, seega kohe kindlasti mitte väärt seda hinda. Naeruväärne. Huvitav, mis luksust nendes rongides siis pakutakse? Ja selle peale hakkasin mõtlema, et ma oleksin peaaegu kogemata rongile läinud... Püüdsin bussis oma lühikeseks jäänud und jätkata, aga väga palju see siiski ei õnnestunud, sest peagi tõusis päike ja suurema osa ajast paistis see mulle täpselt näkku. Mul olid ka kaelapadi ja silmaklapid kaasas, aga ma tundsin ennast pinginaabri kõrval liiga ebamugavalt, et seal palju sahmerdama hakata. Ei tea, mis värk sellega on, aga sama teema, mis lennukiski. Üks huvitav asi, mis ma sõites tähele panin, on see, et muidugi on seal tõesti väga palju teid, aga et lausa bussidele ja veoautodele eraldi rajad on, seda ma ei teadnud. Samas tundub mõistlik kah. Natuke hirmus oli ka, sest nad on üldiselt väga julged ja pigem hooletud sõitjad ja kui on 3 rida kõrvuti, ise oled keskmisel ja mõlemal pool veoautod, siis pole lihtsalt kõige meeldivam tunne. Samas on teede juures jällegi minu meelest üks positiivne külg ka: neil on tee äärtes laiad teeribad, kus muidu sõita ei tohi, st eraldatud pidevjoonega, aga need on piisavalt laiad, et (ummikute ajal) erakorraliste hädade puhul kasutada. All piltidel paremal pool teeservas on näha ka. Aga eks see sõit venis umbes 30-45 minutit pikemaks, kui oleks pidanud. Klassikalised hommikused New Yorki ummikud. Nendega olin ma tegelikult isegi vaikselt arvestanud. Miks ma üldse New Yorki läksin? Polekski veel ilmselt seda külastanud, aga kuna Gretel oli võimalus ja soov sinna minna, siis uurisin perelt, kas saan temaga liituda ja minu õnneks oli pere mu vastu piisavalt lahke, et lasta sel juhtuda! Grete ise oli Ameerikas olnud 2 kuud. Praegusel momendil istub ta lennukis ja sõidab vaikselt juba Eesti poole tagasi. Ta tegeles siin selle raamatumüügi asjaga, millest ilmselt paljud kuulnud on. Pole pikka juttu, see polnud tema cup of tea. Aga ta ei lasknud end sellest negatiivsest kogemusest heidutada ja kasutas ära võimalust USA natukenegi avastada. Ühesõnaga polnud me näinud juba mitu-mitu kuud ja nii uskumatu, kui see ka pole, tekkiski meil võimalus Põhja-Ameerika ühes suurimas ja populaarseimas linnas kokku saada ja lihtsalt... lihtsalt olla! Kohtumine võõras linnas Gretega oli muidugi omaette kino, sest tal netti polnud, seega ta üritas wifit otsida ja ma vahel helistasin, et üle küsida, kus ta nüüd on. Panin aadressi mapsi ja hakkasin ta poole kõndima. Võttis vist 15-20 minutit aega ja me lõpuks kohtusime. Täiesti uskumatu! Otsest plaani meil päeva jaoks polnudki. Leppisime kokku kohad, mida külastada tahame. Pidime siiski selle päevaga nägema-tegema nii palju, kui võimalik, sest jumal seda teab, millal Grete tagasi New Yorki (ja USA-sse) satub. Minul sellega veel küll kiiret polnud, aga siiski imeline võimalus. Kokku saades hakkasime kuhugi suvalises suunas jalutama, juttu rääkima ja seda imelist linna imetlema. Ühel hetkel võtsin kaardi lahti ja vaatasin, mis populaarne vaatamisväärsus meie lähedusse jääb, et kindel siht ja suund ette võtta. Esimesena sattusime The Empire State hoone juurde. Grete loetles mulle igasugu filme ette, kust ta seda näinud on, sest ma ei teadnud nii palju nagu tema. Sellel hoonel on 102 korrust ja on 381m kõrge, koos antenniga lausa 449.5m. Järgmisena sattusime sellise hoone juurde nagu Trump Tower. Ma isegi ei teadnud, et nii jabur asi eksisteeribki. Vahel on ikka parem, kui kõike ei tea. Küll aga käisime sees uudistamas. Ülepingutatult uhke hoone koos turvakontrolliga. Peale seda võtsime suuna Central Parki. Kuigi ma oleksin tahtnud seal rohkem aega veeta, siis läksime võib-olla mõnikümmend meetrit parki sisse ja rohkem edasi ei vaadanudki. Leidsime ühe toreda vanamehe, kes on pärit Venemaalt ja joonistab tänaval portreesid ja karikatuure. Otsustasime Gretega endast sellise toreda mälestuse teha. Meie joonistused olid pigem 50-50 karikatuur ja portree. Artist kiitis meie välimusi taevani ja ei suutnud meist karikatuuri teha. Vähemalt meil jäi selline tunne. Vahepeal käis ta naine temaga mölisemas: ''See pole ju karikatuur? See on nii ilus! Miks sa seda nii kaua teed?'' jaa nii edasi. Pildid on segamini kaamerast ja telefonist. Mu kaamera aku sai väga kiiresti tühjaks, kuigi terve öö laadis, ei tea, mis värk oli, seega kaameraga ei teinud väga palju pilte. Aga ma ei muretse, ongi põhjust tagasi minna. Ma päris siiralt tahaks tagasi minna juba kõigest seepärast, et pildistada seda linna, hooneid ja inimesi. Täiesti lummav! Kuigi paljudele ei meeldi see liigselt suur melu, sagimine, kiire tempo, kõrged hooned ja anonüümsus, siis me Gretega saime nõustuda hoopis sellega, et üks osa meie südamest jääb sinna linna. Täiesti uskumatult vinge koht ja üldiselt polnud meil kummalgi selle kiire tempoga linnamelu vast midagi. Vastupidi, tihti hoopis olime meie kiiremad kõndijad kui teised. Tuletan meelde, et soovitan pildid suureks klikkida ja siis noolega edasi-tagasi liikuda, nii näeb pilte õiges suuruses koos pealkirjadega. Küll aga saime selle artisti naiselt nipi WCs käimiseks. Üle tee oli üks hotell. ''Kõndige sinna sisse, nagu teil oleks seal tuba. Minge otse ja siis vasakut kätt jäävad vetsud.'' Seega käisime kuskil marukallis ja uhkes hotellis vetsus. Oli ilus koht küll, muide. Järgmiseks seadsime suuna Times Square'i poole. See oli koht, mis oli minu must-see nimekirjas. Mu lemmiksarjas, Mr. Robot, on seal tehtud üks hea stseen, nii et pidin ikka enda silmaga üle ju kaema. Ma olen siiamaani nii õnnelik, tänulik ja superhämmastunud selle linna üle. Me ikka jõudsime ühe päevaga ulmeliselt palju näha. Ma kõndisin sel päeval ligi 30 kilomeetrit. Ja seal väljakul ma võtsin täiega aja maha ja nautisin seda kõike enda ümber. Kui hakkasime ära liikuma sealt, siis keerasin veel mitu korda ümber ja ütlesin Gretele: ''Oota, ma korraks vaatan veel, ma pean seda hetke väga hindama.'' Mingi hetk otsisime süüa ja läksime kergema vastupanu poole, Subway võiku. Saime kuskilt sooduka flaieri ja ostsime mõlemad suure võiku, seega oligi kohe terveks järgnevaks päevaks toit olemas, sest rohkem millegipärast kumbki meist ei vajanud. Muide, ilmselt nagu piltidelt näha, ei tervitanud meid soe ja päikeseline NY, vaid pigem jahe ja hall. Ja jahe on meie mõistes siin 20-23 kraadi. Me Gretega oleme 35+ kraadiga ära harjunud ja alla 30 on juba alla inimliku arvestuse. Aga mu arust oli see siiski täpselt selline suurlinna hõnguga ilm. Pärast mõtlesime, et oligi parem, et liiga palav ei olnud, muidu oleks liiga kurnav päev olnud. Käisime ka Victoria's Secreti pesupoes, kus me saime ülihead personaalset teenindust ja ma lõpuks sain Ameerika mõõtmete järgi oma pesu suuruse teada, sest seal mõõdeti meid mõlemaid ära. Ma olen mitu korda poes käinud ja suu ammuli neid imelikke mõõtmeid vaadanud, sest mitte muffigi aru ei saa. See pood oli 3-korruseline. Ja no seal on ka tõesti imehea pesu ja valik. Praegu vaatan oma pilte ja mõtlen, et täitsa lõpp, kui erineva tunde saab pilte vaadates ja reaalselt kohapeal käies. Samas isegi kohapeal mingil hetkel arutasime Gretega, et see ei tundu reaalne. Tahaks kuidagi füüsiliselt käega neid hooneid või midagi katsuda, end näpistada, et kindlaks teha, et see tõesti ongi päris. Umbes nädal enne minekut saatis Grete mulle Facebooki ühe video, mis on New Yorkis asuvast jäätisebaarist, kus nad teevad jäätist ja lisavad sinna alkoholi. Nali naljaks, aga meie otsustasime selle koha üles otsida ja ära külastada. Või õigemini, Grete külastas. Kuna siin on alkohol lubatud alates 21+, siis polnud mina sinna teretulnud. Aga natukene jäätist maitsta sain ikka. Tegelikult oli see sorbett. Grete võttis veganvariandi just minu pärast! Aga võin öelda, et oli hea ja ootan, kuni 21 saan ning ehkki saan isegi sinna minna. Peale seda sattusime täiesti suvaliselt täiesti suvalistesse linnaosadesse. Järsku leidsime end sellisest nö nurgatagusest ja kahtlasemast piirkonnast. Majad olid madalamad, piirkond polnud nii uhke ja tundus olevat vaesem koht. Selleeest leidsin sealt palju ilusat tänavakunsti. Järgmine hetk leidsime end juba Italy ja China Townist. Odavad suveniirid ja hiinakeelsed sildid. Itaalia linnaosas muidugi aga palju-palju itaaliapärast toitu. Tänavat kaunistasid ka itaaliavärvides jõuluehted. Jah, keset suve. Vaikselt hakkaski tegelikult juba õhtupoolik ja pimedus peale hiilima. Jalutasime veel kurikuulsale Wall Streetile ja vaatasime kaugelt jõe äärest Statue of Liberty-t. Viimast tahaksin kindlasti lähemalt ka näha. Muide, pimedas on NYC i-me-kau-nis! Mulle meeldis see, et pimeduse saabudes muutusid tänavad ka tühjemaks. Niikuinii räägivad pildid rohkem, kui ma oskaksin. Nüüd juba natukene kurvemal toonil. Pidime hakkama Gretega üksteisele (võib-olla) aastaks ajaks head aega ütlema. Jalutasime World Trade Centre'i juurde ehk minu must-see teine koht. Kaksiktornide mälestuspaik. Sinna on tehtud park ja mõlema hoone õigele kohale bassein/purskkaev, ma ei teagi õiget eestikeelset terminit vist, aga kahjuks oli see nii hilja juba piiratud ja lähemalt vaadelda ei saanud. Aga see õhkkond seal ümber oli küll selline... sünge. Siiski oli tegu põhimõtteliselt surnuaiaga. Sinna tahan samuti valgel ajal kindlasti tagasi minna ja ma kavatsen ka muuseumit külastada. Mul pole sellest kohast head pilti, aga lisan netist võetud pildi, mis on ülevaltvaates tehtud. Enne lahkuminekut nägime veidi actionit ka. Meie kõrval pidas politseiauto kinni ühe auto ja siis politseinikud tulid autost relvad näpus välja. Päris huvitav vaatepilt. Palusime ühel inimesel ka meist koos pilti teha, et meist poleks ainult mingeid totraid selfie-sid. Ja jätsimegi hüvasti. Poetasime natukene pisaraid ka, sest kiskus ikka päris emotsionaalseks kogu see lugu. Nagu ma juba mitu korda maininud olen, siis ma ei suuda oma tänulikkust ja seda võimalust kuidagi seletada. See on tõesti täiesti vapustavalt imeline. Kogu päev Gretega New Yorkis oligi super! Meil oli nii tore ja me saime imetabase kogemuse. Küll aga sellega minu seiklused tegelikult ei lõppenud. Mul oli bussipeatuseni kõndida umbes 6km. Kõndisin seda kokku 1h ja ca 15min. Lõpuks mu jalad lihtsalt tulitasid. Ootasin bussi saamist ja magamajäämist juba nii väga, sest kell oli 11 õhtul ja me olime mööda New Yorki tänavaid ringi seigelnud 13 tundi. Nali naljaks, sest mu buss jäi 35 minutit hiljaks ja väljus 45 minutit hiljem ettenähtud ajast. Tagasi DC bussijaama jõudsime aga hoopis 1h ja 15min hiljem, kui pidime. Bussis ma magada ei saanud, sest seal oli nii külm, et ma hakkasin lausa füüsiliselt värisema ja lõug hakkas ka lõgisema. Uberis värisesin ja liftis värisesin ja voodis värisesin ka. Magasin täna öösel 3 tekiga. Korraks unise peaga suutsin veel arvata, et unustasin võtmed koju ja pean kellegi üles äratama, aga õnneks ma olin lihtsalt juba nii sooda peast, et ma unustasin ära, kui hästi ma võtmed ära olin peitnud. Uberisõit tagasi oli tore. Väga jutukas juht oli, aga ma olin nii unesegane, et pidin alati üle küsima, mis ta seal seletab. Kuigi ta vabandas ette ja taha, sest arvas, et tema ei oska rääkida. Ma arvan, et sellega ma lõpetan. New York üllatas, aga ainult positiivselt.
Järgmise korrani!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |