Seekord alustan hoopis sellega, et kui tahate olla pidevalt kursis mu kirjutistega ega viitsi ise kogu aeg jälgida, millal ma kirjutan, siis soovitan kasutada seda varianti, et hakkate mu ''jälgijaks''. See tähendab seda, et sisestades siia alla lahtrisse oma e-maili, saate igal korral oma meilile teate, kui ma uue sissekande olen teinud. Ja kui ma millalgi närvidele hakkan käima, saab selle ka lõpetada. :) Ning, jah, tõepoolest tuleb mul siin olemist kokku täisaasta asemel 11 kuud. Viimasel ajal on küll mu käed-jalad ikka päris palju tööd täis olnud ja vabadel hetketel lihtsalt olen. Kaks eelnevat päeva on samuti olnud täiesti kodused, sest ma lihtsalt ei ole jõudnud-jaksanud kuhugi väga liikuda ja alati pole ilm ka kuigi väljakutsuv olnud. Samas, soe on vast ikka. Aga eks hall ilm tekitab halli tuju. Üritan täna mõnetunnisel vabal ajal poest läbi lipsata ja see vist jääb ainsaks käiguks 2 päeva jooksul. Ma kunagi mõtlesin, kui lahe oleks see, kui saaksin kodus töötada- ise valida aja ja viisi töö tegemiseks. Eks see oleneb tööst endast ka, aga samas tekib sellega üks nõme pinge. Nimelt ka vabal ajal kodus olles on töö ja kohustuste tunne. Eriti olen seda tähele pannud enda praeguse töö puhul, sest ega mu toa seinad helikindlad pole, et oma tuppa minnes enam midagi ei kuuleks. Kuna elu- ja tööruumid on jagamisel, siis on see mu meelest üsna ilmselge asi. Lihtsalt, et end lõdvestada, pean saama kodust välja. Mis pole vahel laisa Alice jaoks parim lahendus, aga samas teinekord innustab mind rohkem liigutama. Teisipäeva õhtul oli meil Erikaga plaan minna mu elu esimesele open air(vabaõhu)kinno, mis on samuti väga ameerikalik-filmilik olnud senini mu jaoks. Seega ma olin hästi ärevil ja ootasin seda väga. Kella 5 paiku õhtul kirjutas mulle Erika, et ta on väsinud, seega plaanib minna autoga metroo asemel, et ta küsib host(otsetõlkes võõrustaja)-vanematelt auto ja siis tuleb mulle järgi. Panin end 6 paiku valmis ja otsustasin enne poest läbi käia, et midagi maitsvat kaasa osta. Olin juba väljas, kui Erika kirjutas: ''Ma olen siiski liiga väsinud ja ei tule sinna.'' No vot nalja. Olin jälle õnnetu ja mõtlesin, mis ma nüüd siis teen? Otsapidi poes ja kõik plaanid paika pandud. Jõudsin järeldusele, et mida ma ikka sinna koju tagasi lähen. Seega otsustasin üksinda sinna vabaõhu kinno minna. Ostsin endale vitamiinivett, kirsse, mis on siin oi-kui-head-ja-magusad, paar kiiret batooni kõhutäiteks ja mingeid banaani-kookose-šokolaadi snäkke. Tahtsin olla kangekaelne ja mitte selle pärast liiga kurvaks muutuda. Võtsin Facebookist ürituse lahti, panin aadressi enda telefoni kaarti ja hakkasin minema. Sõitsin metrooga ja jalutasin sinna, kuhu kaart mu juhatas. Mind ootas ees... tühipaljas ringtee ilma mingi kino ja rahvata. Ei ole võimalik! Kuidas alati sellised veidrad asjad minuga juhtuvad? Ringtee keskel oli mini-park, kus ma otsustasin istet võtta, lonksu vett juua ja siis uuesti ürituse aadressi üle kontrollida. Olin ainult esimesed kaks kolmest ära teinud, kui minu juurde tuli üks naisterahvas midagi küsima. Esialgu ma midagi ei kuulnud, sest nagu mulle kombeks, olid kõrvaklapid ja muusika ümbritseva ära summutanud. Vabandasin ja palusin tal uuesti küsida. ''Hey! I know, this is very random, but do you happen to know about this open air cinema that is supposed to happen here right now?'' (''Hei, ma tean, et see on väge suvaline küsimus, aga ega sa ei tea sellest vabaõhukinost midagi, mis siin praegu toimuma peaks?'') Selle peale kiskusid mu suunurgad ülespoole ja ma vastasin talle stiilis: ''Kuule, ma tegelikult otsin ise täpselt sama asja!'' sest sain kinnitust, et ma pole ainus loll, kes seda valest kohast otsis. Võtsime koos sündmuse uuesti lahti ja lugesime kirjelduse läbi ning leidsime lõpuks uue ja seekord ka õige aadressi. Jalutuskäik sinna oleks olnud umbes 15-20 minutit, aga see naine tellis Uberi. Mõtlesin, kas oleks liiga ebaviisakas küsida, kas võin kaasa minna, aga siis otsustasin, et mul pole midagi kaotada. Tal oli selle üle hoopiski heameel! Oodates autot küsisin temalt, kust ta pärit on, sest tal oli ilmselge aktsent ja ma eeldasin, et ta on kuskilt Euroopast. Tuli välja, et ma kohtusin just Austriast pärit naisterahvaga, kes on elanud siin pool aastat, sest ta töökoht Austria televisioonis tõi ta siia. Ma ta vanust küll ei tea, aga pakun, et ta oli umbes 30ndate keskel, sest millalgi tuli jutuks mu ema vanus ja ma mainisin, et ma pean oma ema küll nooreks, mille peale Daniela(see austrialanna) vastas: ''Ohh, eksole! Aitäh sulle!'', nagu oleks keegi talle pidevalt öelnud, et ta on juba liiga vana või midagi. Ei olnud sugugi. Väga nooruslik ja tore ja sõbralik. Kui teada sain, et ta ongi Euroopast, siis ütlesin, et mina olen ka. Ta imestas ja vastas, et mu inglise keele tõttu poleks ta seda aimanud, sest arvas, et olen kohalik. Autosõidu ajal tutvusime veidi rohkem. Jalutades eeldatava asukoha poole küsis ta, kellega ma kinno olin tulnud, et kui ma juhuslikult üksinda, siis olen vägagi teretulnud tema seltskonnaga liituma. Täiesti uskumatu, kuidas mul vedas! See tegi ainult minu meele rõõmsamaks ja südame soojemaks. Too olukord oli küll päeva tipphetk. Lühidalt öeldes lõpetasin ma vabaõhukinos üpris rikkaliku toiduvalikuga, millele lisasin ka enda ostetu, piknikut pidades koos Austria televisioonis töötava imetoreda naisega, Süürias pärit oma kodusõja pärast Ameerikasse pagenud targa meesterahvaga ja ühe nende kohaliku sõbrannaga, kelle kohta ma palju ei tea, sest ta hüppas vaid hetkeks läbi. Seltskond oli kirju ja hea nagu meie toidulaudki. Filmiks oli iseenesest ''The Devil wears Prada'' (''Saatan kannab Pradat''), mis on, nagu ma kuulsin, üsna populaarne film, aga mina polnud varem näinud. Ei midagi väga erilist või tõsiselt sügavamõttelist. Ühe korra oli vaadata tore, rohkem ei vaataks. Osa filmist kadus ka vestluste vahele ära. Võin öelda, et olin oma õhtuga täiesti rahul. Mulle meeldib mõelda, et läheb, kuidas läheb, nii peabki minema. Kolmapäeval käisin lõunal zumbat tantsimas, et natukenegi end rohkem liigutada ja trenni teha. Kuna zumba toimus väljas ja tegu oli päikesepaistelise päevaga, siisma üldse ei mõelnud sellele, et päike on mu õrna naha jaoks liiga tugev, sest ma pole väga palju sattunud varem keskpäeval päikese kätte. Seega, mu esimene ''päevitus''- linnuke kirjas. Peale seda sain kokku järgmise au pairiga. Tegu oli Katriniga Austriast. Kohtusime taaskord Georgetownis ja läksime mu lemmikkohvikusse. Muidugi see sama smuutikohvik! Tellisime oma asjad, istusime maha ja asusime oma lapsehoidja elu arutama. Tema on enda pikendus-aastal, mis tähendab seda, et ta oli juba ühe aasta ühes peres, siis käis kodumaal ja tuli tagasi uude peresse. Ta elas varem Seattle-is. Tema oli ka hästi ilus, tore ja väga jutukas tüdruk. Smuutitatud-jututatud, otsustasin, et tahan oma elu esimese Starbucksi joogi(tegu ühe tuntud kohvikuga, kus on enamasti kõige populaarsemad erinevad kuumad ja külmad kohvijoogid) tellida, sest see on siin millegi pärast nii fenomenaalne ja ma tahtsin seda ise ka hinnata. Gretega olen selles varem rääkinud, ta vist oli Starbucksile mitu korda uue võimaluse andnud, aga pole kunagi ühegi joogiga vaimustusse sattunud. Samas Katrin aga vastupidi on sellest veidi sõltuvuses. Peale esimest jooki jään mina aga Gretega ühele arvamusele. Liigselt ülehinnatud koht. Jook oli liiga magus ka. Maksin ühe topsi külma kohvijoogi eest umbes 5 eurot. Röövimine. Aga vähemalt sai proovitud ja oskan nüüd seisukohta võtta. Njah, nõnda proovides-proovides-proovides olengi üsnapea pankrotis(ilma naljata). Eile õhtul käisin teist korda siin joogas. Seekord toimus jooga meie kortermajas. See maja on nii suur, et siin on ilmakaarte järgi kaks ''torni'', et ei peaks korterinumbreid liiga suureks ajama. On põhja-torn ja lõuna-torn. Ma elan põhja-tornis. Jooga toimus lõuna-torni keldrikorrusel, kuhu ma veel sattunud polnudki. Ma tean, et jõusaal peaks olema põhja-torni viimasel korrusel, aga sinna pole ma ka veel sattunud. Ühel päeval kindlasti. Meie torni keldris on ainult garaaž. Seal oli aga lausa ma ütleks, et mini-linn, sest seal oli üks väga convenient(mugav) convenience store(google ütles: lähikauplus), ilusalong, keemiline puhastus ja treeningsaal, kus toimus jooga. Seal oli veel uksi ja ruume, aga ma ei tea, mis neis oli. Ühesõnaga elan ma lausa linn-majas. Tuleb välja, et ma ei peakski majast väljuma, et kõik oma primaarvajadused ja veidi pealegi ära rahuldada. Täiesti ulmeline. Samas lahe ka. Jälle midagi teistsugust. Joogasse minnes ma täpselt ei teadnud, kuhu ma minema pean, seega läksin järgi kahele inimesele, kellel nägin joogamatte kaenla all. Liftideni jõudes ütlesin neile, et ma nüüd järgnen neile, sest nad näevad välja, nagu teaksid, kuhu minna. Sain vastuseks, et nad lobbys(fuajees) infoletist küsisid ega tea isegi täpselt. Aga otsisime siis kolmekesi ja leidsime ilusti üles ka. Jooga oli, nagu ikka, mõnus, aga tookord kuidagi füüsiliselt väga raske. Eks ma olen siin kangeks ja laisaks jäänud, aga ma olen täiesti kindel, et mingi emotsionaalne side mängis ka rolli. Kuhu ma kogu selle jooga-jutuga tegelikult jõuda tahtsin, oli see, et poole joogatamise peal ma avastasin, et mul olid mu püksid reaalselt pahupidi jalas. Noh, sisemine pool väljas ja vastupidi. Täitsa lõpp, olen alles ikka tegelane. Mul oli korraks nii piinlik omaette, aga siis taipasin, et õnneks pole mu pükstel silte ja need on ühtlaselt ühes toonis, nii et arvatavasti ei pannud keegi tegelikult tähelegi. Ja kui panigi... mis siis? :D Vahepeale ka üks kõrbenud albiino: Oh, muide, ma tellisin siin millalgi internetist riideid, sest pereema seda päris palju teinud ja ta on enamasti ka väga hea kauba saanud. Kulutasin palju raha ja lootsin parimat. Täna tuli 1 pakk kohale, kus sees oli 2 paari lühikesi pükse, mida mul hädasti vaja oli. Teades mind ja minu ebaõnnestumisi ja imelikke olukordi, siis võite juba aimata, et kumbki mulle väga ei istunud. Ilusad püksid olid, aga L suuruses teksa-lühkarid olid täiesti kitsad ega tahtnud üle tagumikugi minna. No näete siis. Selle suuruse järgi peaksin vast XXL olema. Vahva küll, jah. Teised olid M, mis peaks muidu mu suurus olema, aga samuti pigem väikesed. Nii palju siis toredast neti-šoppamisest. Teistele riietele pole mul nüüd ka enam väga kõrgeid ootuseid. Vähemalt on mul võimalus see kaup tasuta tagasi saata. Mis on minu esimese kuu kõige suuremad/meeldejäävad saavutused? 1. Ma olen õppinud palliga kõksima. Mitte palju, maksimaalne on olid 5 korda, aga see on algus! 2. Ma olen siin söönud tänaseks umbes 4-5 liitrit jäätist. 3. Ma olen sooja toiduna väljaspool kodu söönud ainult 2 korra- pitsat. 4. Ma olen käinud 1 korra zumbatrennis ja 2 korda joogatrennis. 5. Mul on 3 potentsiaalset sõpra. 6. Minu juurde on 2 korda ligi tuldud, et öelda, et ma näen armas välja. 7. On pakutud, et olen pärit Saksamaalt või Venemaalt. Mõlemad väidetava aktsendi tõttu. 8. Elu esimesed: vabaõhukino, Starbucksi jook, süstaga sõit, New Yorki külastus, bubble tea, maailma suurima raamatukogu külastus. Esimese hooga rohkem meelde ei tulnud. Sagedased küsimused ja minupoolsed vastused: Kas sa oled rahul, et läksid? Jah, olen küll. Kas töö on raske? Muidugi on. Lapsed nõuavad palju energiat ja positiivset meelestatust. Kas Ameerika vastab su ootustele? Jah, vastab. Heas mõttes. :) Kas igatsed Eestit või inimesi Eestist? Eestit ei igatse. Inimeste igatsemine on vahel nukramate hetkede ajal. Mis sa peale seda aastat teed? Ma ei tea. Ma üldiselt ei planeeri nii kaua ette. Vaatan, mille isu tuleb ilmselt. Praeguse seisuga tahaksin reisida. Jällegi, rohkem ei tulnud pähe, aga selle vea parandamiseks annan lugejatele võimaluse minult küsida, mida hing ihkab. Kui küsimusi on paras ports kokku tulnud, siis vastan neile uues postituses. Elagu interaktiivsus, juhhei! Ps. Praegu hakkas müristama ja välku lööma. Siin on see kordades tugevam kui Eestis üks keskmine äikesetorm. Nii et pean poeskäigu plaani üle veel mõtlema. Rohkem midagi intrigeerivat mul jagada pole. Loodetavasti leian teid siit peagi. :)
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |