Eks ma natukene valetan ka, sest tegelikult pole veel päris nädal täis, aga 1 päev siia-sinna pole ju vahet. Just täna arutasin pereemaga, et juba ongi nädal mu saabumisest möödas ja see on küll möödunud nagu silmapilk. Emme ütles eelmise postituse kohta, et mul oli liiga vähe mõtteid ja tundeid kirjas, nii et ma üritan siis paremini neid aspekte välja tuua. Ja kuigi ta inglise keelega väga suur sina-sõber ei ole, siis lubas mul ka mõningaid laused või väljendeid inglise keeles vahele panna. Eks näis, mis, kus, kuidas. Aeg-ajalt teen endale telefoni märkmeid üles, mida ma siia kirjutada tahan, sest muidu ma lihtsalt unustan ära ja ei oskagi midagi jagada. Võin seda ka juba ette mainida, et tuleb üks pikk postitus pika aruteluga. Panen perekonnaliikmetele ka varjunimed, et mul oleks olukordi vms kergem seletada. Ema- Anna, isa- Martin, poeg- Karl ja kaksikud Liisa ja Laura. Perekond on samuti muidu kõik eestlased, nii et keelepraktikat on mul olnud vähe, võiks olla rohkem, aga küll jõuab. Vähemalt nende lühikeste ingliskeelsete vestluste järel, mis mul olnud on, olen alati tähele pannud, et räägin ikka kuidagi naljakalt ja mõtlen liiga palju ja kokutan. Õhtuti on mul enamasti aega teha, mida hing ihaldab ja mitmeid õhtuid olen veetnud lihtsalt ringi jalutades, naabruskonnaga tutvudes või siis poodides šopates. Ma olen avastanud, et mulle meeldib see sotsiaalsus, mis siin on, aga võib-olla on mul veel see naiivne ja optimistlik olek, sest kõik on veel tegelikult uus. Võimalik, et läheb üle. Samas jällegi, minu jaoks on sotsiaalsusel ka mingid kindlad piirid. Mul on üks ehe näide sellest, kuidas me üks päev lastega väljas käisime ja üks 11-aastane tüdruk tuli meiega juttu tegema. Tegelikult pole mul selle vastu midagi ja mulle isegi väga meeldib, kui tullakse rääkima, sest see on nii uus ja huvitav asi, AGA... Sellele tüdrukule tohutult meeldisid väikesed lapsed ja ta hakkas kaksikuid kohe torkima-surkima ja püüdis nendega mängida. Minu jaoks oli see kuidagi ebamugav, sest ega mullegi ei meeldiks, kui täiesti võõras inimene mind tuleks ja katsuks kuidagi füüsiliselt. Kõditaks või miskit. Mõned teist võib-olla mõtlevad nüüd sellele, et ''aga see on ju teine asi, ühel puhul on tegemist täiskasvanuga ja teisel puhul lapsega.'' Minu meelest mitte. Mõlemal juhul on tegemist inimesega, kellel on omad tunded ja arvamused ja arusaamad millestki kindlast ja pealegi lapsed on mu meelest vägagi valivad, kellega oma lähedust jagada tahavad. Mulle tundus ka, et plikad natukene kortsutasid kulmu ja krimpsutasid nägu selle peale, aga nad elasid üle. Tekkis tunne, et tahaks lapsed sealt ära päästa ja rõõmsale külalisele öelda, et palun ära katsu neid, aga see tundus liiga ebaviisakas. Samas, kes teab, ehkki on tegu veel mu tagasihoidliku eestlasliku kiiksuga. Keerates pool eelnevat teksti nüüd pahupidi, sest ka mu sisemine ameeriklane on hakanud end näitama- mul on olelusvõitlus iseendaga! Šoppamine on üks tõsine ettevõtmine ja ma saan sellest hullusest vist isegi nüüd aru. Ma olen samamoodi hullunud nendes uutes massiivsetes poodides. Ma ei väsi kordamast seda- uus ja huvitav asja! Siin on nii hea valik kõige jaoks, ma olen Eestis isegi pettunud. Ka mu emps leiaks kindlasti endale rohkem asju ja ps, ta on väga valiv! (Seega, emme, pead ikka külla tulema) Igatahes mina olen täielik fänn! Mu meelest šoppamine on kuidagi omamoodi teraapia, aga samas kindlasti ka nõme haigus, eks see piir on päris õhuke. Ma vist eelmises sissekandes mainisin, kui suur on üks toidupood Costco ja kui nüüd ette kujutada reaalseid ostukeskuseid, mitte ainult üht poodi, siis noh... kuidas nüüd seletada, on tegu nii suure hoonega, et selle lõppu ja algust ei ole võimalik korraga näha. Ilma naljata. Ma käisin vist 3 õhtut ujumisriiete otsinguil siin-seal, aga ei leidnud mitte midagi sobivat. Kodu lähedal olevates poodides oli väga kehv valik ja siis olid ka enamasti alles kas suurused XS, X või XL, XXL, nii et see kuldne kesktee minuni alati puudus. Ühel päeval käisid vanemad poes, täpsemalt Targetis. Anna tuli koju ja rääkis mulle kohe, kuidas ta nägi seal ujumisriideid ja siis mõtles mulle midagi ära osta, et ma saaks ja vette tulla, aga jättis selle tegemata. Selle peale otsisime lähima Targeti asukoha üles ja mul oli õhtul kohe palju tegevust, sest lähim Target asus ca 35min jalutuskäigu kaugusel kodust. Ideaalne! Kohale jõudes selgus, et tegemist on niii-ii-ii pika kaubanduskeskusega, et ma reaalselt ei näinudki väljas olles selle maja ühest otsast teist otsa. Ma tean, et seal oli üks suur raamatupood, kuhu ma tahaks kindlasti minna, aga muud ma ei teagi. Mul võttis korralikult aega, et esmalt Target üles leida. Ja koge ülejäänud aja ma veetsingi seal, sest see oli nii uus ja huvitav. Target on selline pood, kus on samamoodi kõike. Toitu, tehnikat, matkamisriideid, rattaid, raamatuid, meigitarbeid, no tõsiselt mida iganes. Ma püüdsin sealt võimalikult palju läbi vaadata, aga ruttu läks silme eest nii kirjuks. Tegelikult läksin ainult ujukate järgi, aga võib-olla lõpetasin uue kampsuni, pluusi, tudu-koduriiete ja müsliga lisaks... aga ainult võib-olla. Vähemalt sain ka ujukad! Igatahes ma tahan sinna tagasi minna ja mind täitsa huvitab, kui kaua mul võtab aega selle kaubanduskeskusega täielikuks tutvumiseks. Üks asi, mis ma olen tähele pannud, on see, kui palju on poodide ümber alati toidukohti, et jumala eest kliendid koju ära sööma ei läheks, sest nad ju ei tule muidu mitte kunagi tagasi! Päris tõsiselt on kaubanduskeskustes või nende ees ikka tohutult suur kogus erinevaid (kiir)toidurestorane. Kindlasti leidub midagi igale maitsele ja ma usun, et ka mina, teada tuntud valiv toituja, leiaksin midagigi. Unustasin eelmises postituses rääkida loo sellest, kuidas ma Eestis varahommikul taksoga lennujaama sõitsin. Mu täispakitud kohver, mis enam püsti ei seisnud, pungil seljakott ja Renet. Tellisin vist Uberi või Taxify kaudu takso, ma ei mäleta, vahet pole, esimest korda kasutasin ka. Igatahes tuli mu takso, juht pani ilusti-kenasti mu asjad autosse ja hakkasime sõitma. Olime vist peaaegu poolel teel, kui juht sõnab: ''Kurat!'' Pole muidu väga asi, mida autot juhtivalt isikult kuulda tahaks, aga sellele järgnes: ''Ma unustasin taksomeetri tööle panna!'' Nii et see on juba asi, mida sa taksot juhtivalt isikult kuulda siiski tahaksid. Seega sain lennujaama alla 4 euro. Ta tundus ise peale seda olukorda päris pahane olevat. Arvas üldse, et ma sõidan Kreekasse. ''Kõik täna hommikul lähevad Kreekasse. Las ma pakun, te lähete ka sinna! Praegu vist tipp-hooaeg.'' Ma lihtsalt muigasin: ''Jajah, Kreekasse...'' Seega ta lobises midagi Kreeka kohta edasi, aga ma mõtlesin omi mõtteid.
Siis esimestel päevadel mõlgutasin siin mõtteid, et oleks tahtnud väga sel aastal just Positivusele jõuda, sest mõned päris head artistid ja bändid astusid seal üles. Mu äratuskella-bänd ka. Alt-J. Ma muide pole selline inimene, kes hakkab äratuskella helinat vihkama. See on vist päris tore. Viimaseks looks plaanisin jätta tänase poeskäigu loo. Otsustasin õhtul Whole Foods'ist läbi minna, sest see on ikka üks tore koht, kust minusugune veidrik leiab endale palju meelepärast(even some frozen vegan pizzas!?(ei, ma ei ostnud seda)). Õnneks oli poes ka wifi, nii et sain poole silmaga Gretega kirjutada, kui teise silmaga seal orienteeruda üritasin. Ma pole veel enda kohalikku SIM-kaarti saanud, aga sellega tegelemine on juba alguse saanud. (Üks väike sidenote: oleme perekonnaga täheldanud, et siinne e-maailm on väga kehv ja eestlased on ilmselt enda e-riigiga nii ära hellitatud, et kõik käib ju alati väga kiiresti ja selgelt ja enamikul juhtudel pole paberimajandust vaja ajada.) Igatahes poodi ma läksin mango, banaanide, piima ja jäätise järele. Eelkõige tegelikult piima. Leidsin ühe ülisuperhea brändi, mis mulle väga meeldib müsliga, kohviga... ja ilmselt muuga ka, kus iganes vaja on. Eelmine piim oli mandli-vanilli, aga uue võtsin mandli-kookose. Ma nüüd vingerdan nii kaua ringi ja ei jõuagi kunagi oma jutu tuumani. Ma kuulasin kõrvaklappidest muusikat, jalutasin poele vist vähemalt 3 ringi peale, avastasin põnevaid toiduaineid jms, mida varem näinud polegi. Grete soovitas mul proovida cookies'n'cream-maitselist jäätist, seega läksin poodi ka selle eesmärgiga. Muidugi vegan-versioonis. Tean, et seal oli üks bränd, mis tegi täpselt seda jäätist, mida otsisin, aga letini jõudes tuli välja, et see oli ainus sort üldse, mis oli otsas. Üritasin isegi teiste jäätiste tagant otsida, aga ei midagi. Seega jalutasin veel natukene ringi ja pidasin Gretega nõu, mida teha. Mõtlesin, et äkki küsin mõne töötaja käest, neid raudselt laos on ja tahavad mulle äkki pakkuda. Kohe peale seda tuli mulle vastu üks äärmiselt viisakas töötaja: ''Hello, how are you?'' Või, noh, eestlaste mõistes äärmiselt viisakas. Seal on see tavaline. Aga samas hääletoonist loeb ka palju välja ja tema oleks seda nagu tõesti uudishimust küsinud. Kuna ma olin pooleldi keskendunud muusikale kõrvaklappidest ja Gretega vestlusele, siis ma nõnda möödaminnes vastasin ja ei jõudnud küsida temalt. Tegin kaks riiulit edasi tagasipöörde ja siis ta tuli mulle uuesti vastu küsimusega, kas ta saab mind kuidagi aidata. Huvitav, kas mul oli väga lost nägu peas? Igatahes ta vastas mulle, et laos neid rohkem pole. Üritas ainult mingeid piimaga alternatiive mulle pakkuda. Lõpuks võtsin siis mandlipiimast tehtud šokolaaditükkidega-mündimaitselise jäätise. Jalutasin veel edasi ja parasjagu just mõtlesin, kas osta ja proovida ära üks vegan küpsis ka, mis nägi ülihea välja, või.... kui minu juurde astus järgmine teenindaja: ''Could I help you in any way?'' Nonii, kindel, mis kindel, mul pidi ikka VÄGA lost nägu peas olema, et lausa 2 korda umbes 5 minuti jooksul tuldi abi pakkuma. Ühesõnaga oli lihtsalt naljakas. Ma ei teadnud, kas seal peab neid pagaritooteid kuskil kaaluma või tehakse seda kassas ja seepärast ma ei tahtnud endale ega müüjale ebamugavat olukorda tekitada ja ei suutnud otsustada, kas võtta või mitte võtta see küpsis. Aga saaliteenindajalt sain oma vastuse ja ka küpsise. Müüja kaalub. Njah, muidugi, kassas oli ka natukene kohmetu lugu. Minu korrani jõudes ütles kassiir nagu masinast kiiresti monotoonselt vuristades: ''Hey! How are you!'' Ma suurest viisakusest vastasin:''Good evening, I am doing fine, thank you very much!'' Kui ta poole lause pealt mind katkestas, sest taipas ja kuulis, et ma talle midagi vastu ütlen (eelnev klient näiteks tema tervituse peale ei vastanudki):''What?!'' Nii, et ainus asi, mis ta minu suust kuulis, oli: ''... thank you very much!'' Alice, sa oled ikka normaalne! Järgmiste seiklusteni!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Arhiiv
June 2018
Kategooriad |