Täna nägin unes, et võtsin ühendust Hollandis oleva Eesti Suursaatkonnaga, et uurida, kas mul oleks võimalus nende juures praktikat teha, et praegu raha ja/või elamise pärast muretsema ei peaks, saaks kauem Hollandis elada ja ühtlasi ka järgmise kooliaasta jaoks midagi tehtud. Mul on kolmandal õppeaastal ettenähtud praktika. Ma selle kohta väga detailselt ei tea, kuidas see päriselt töötab või välja nägema peaks, aga unes otsustasin, et see on sobilik koht praktikaks. Päris kaval minust! Kui see päriselt ka töötaks, siis see oleks päris lahe. Huvitav jällegi, et see oli nii spetsiifiline unenägu ja vägagi mu praegusele olukorrale kohane ja kui hästi see mulle meelde jäi. Tavaliselt unenägudega mul nii hästi ei lähe, mäletan vaid üksikuid detaile, aga see jäi selgesti meelde. Olen nüüdseks rohkem kui kuu aega olnud Zeistis ja Utrechti linna pole näinud. Natukene kurb ja veider, aga mis seal's ikka. Mulle meeldib Zeist seepärast, et siin on ümberringi palju rohkem loodust ja siin on nii ilusad piirkonnad. Mõned päevad tagasi sain ka oma rattasaaga lahendatud. Tegelikult Boogle Bike minuga endiselt ühendust võtnud ei ole, olen neile proovinud helistada, 2x e-maili kirjutada, Facebooki kirjutada ja Instagrami kirjutada ja ma ei tea, mida ma veel tegema peaksin. Ma lihtsalt jätan selle ratta kuhugi suvaliselt, kui mu lahkumisajaks nad mulle vastanud pole. See on juba häbiväärne. Kolm nädalat!!! ei ole nad mulle suutnud vastata. Mul ei ole sõnu. See-eest on mul aga väga hea meel, kui tore majaomanik mul on. Ta ütles, et kui tahan, siis võime ta autoga mu rattale järgi minna (see oli Alisa ühika juures, sest see läks seal kandis katki, mu koduni on tema juurest veidi alla 8km). Ühel päeval ütlesin, et teeme ära, kuigi seda oli nii ebameeldiv paluda, aga ta ise pakkus. Läksime tõime mu ratta ära ja viisime kuhugi suvalisse kodu lähedal asuvasse parandusse, kus mind väga hästi vastu võeti. Kuni nad mu ratast parandasid, mis võttis aega umbes mõned tunnid, sain asendusratta. Ma polnud kaks ja pool nädalat rattaga sõitnud ja nii naljakas, kui see ka poleks, siis oli täiesti jumalik tunne jälle rattaga sõita. Kes mind väga ei tea, siis ma pole varem olnud suur rattasõidu fänn ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati enne Hollandit rattaga sõitsin või veel vähem ratast omasin (10a tagasi? Umbes?). Ilm oli täiesti i-me-li-ne, nii et ma otsustasin lihtsalt suvaliselt kodu juures ringi sõita kuni nad mulle helistavad, et ratas on korras. Leidsin väga mõnusa rattasõidutee. Õigemini, siin on kõik ja kõikjal mõnus rattasõidutee, see on lihtsalt uskumatult hea, ma ei imesta, miks ma Eestis seda väga ei harrastanud (aga ilmselt on see muutumas). Ausalt, Eesti, tee korralikud rattasõiduteed! Meil on nii palju potentsiaali ja ilusaid kohti selleks! Igatahes, avastasin kodu ümber olevaid naabruskonde ja leidsin sellise koha, mis veidi näeb välja nagu Nõmmel olev rikaste piirkond imeilusate majade ja aedadega ning muidugi - männimetsaga! Peagi sain oma ratta tagasi ning nad ütlesid, et asi oli selles, et see pisike ventilatsioonielement rattakummi küljes läks katki, sest tegu oli mingi odava tootega, seega polnud isegi asi minus, et kuskilt klaasikildudest oleks üle sõitnud vms. Tore teada! Maksin muidugi asja enda taskust kinni lihtsalt seepärast, et saaksin rattaga sõita. Krt, Boogle Bike, võta end kokku. Ma olen nüüd muidu ametlikult pisikesel vaheajal koolist! 6. aprillil sai viimane eksam esitatud ja nüüd mul pole kooli kuni 20. aprill. Ütlen ausalt, eksamid eriti hästi ei läinud, aga läbi saan vast ikka, ma loodan ja usun. Ma tegelikult olen isegi enda üle uhke, sest tegin peaaegu igapäevaselt natukene, mis on minu tavalisest teen-KÕIK-viimasel-minutil stiilist suuresti erinev ja pigem hea. Samas osa asju tegin ikka väga viimasel minutil, mis kindlasti lõi eksamite kvaliteeti alla, aga kui ma nüüd tääääiesti aus olen, siis ma lepin sellega. Las ta olla. Ma pole imeinimene ja läheb nagu läheb. Ilmad on siin muideks viimased päevad täiesti fantastilised olnud. Tuul ja õhk on küll veel veidi jahedad, aga päike on lausa ohtlikult kuum. Ma isegi natukene kõrvetasin oma rinnapealse ja nina ära. Üldiselt ma olen nüüd Alisaga mitu päeva lihtsalt ratastega sõitmas käinud. Eile peatusime lõpuks mõneks tunniks ühes pargis, lugesime raamatuid ja rääkisime juttu. Selliselt need päevad mul kulgevad. Pusle on kuidagi tagaplaanile jäänud, sest ma ei ole just eriti palju valgel ajal toas ja pimedas mulle seda väga teha ei meeldi. Aga tulevastel päevadel peaks temperatuur 20lt jälle 10le langema, küll ma siis istun toas ja panen oma puslet. Ühel päeval sõitsime ratastega kuhugi kõrvallinna ja tagasi. Ilus koht oli, aga seal oli nii hirmsalt palju inimesi väljas, ma pole vist terve see kuu nii palju inimesi korraga näinud. Samal päeval leidsime ühe vana lennuväebaasi, mis on mu kodule pigem lähedal. See oli päris tore avastus. Enne aga, kui mu ratas korda sai, kasutasin majaomaniku tütre rula (ta ise lubas) mitu päeva ja natukene liiga intensiivselt, sest ma vigastasin kuidagi oma jalalaba pealmist natuke liiga palju. Ühel päeval ei olnud kõndimine mu kõige suurem sõber, laba oli paistes ja väga tundlik. Andsin sellele natukene puhkust ja aega ja nüüd tundub kõik korras olevat. Praegu pole isegi enam pealt tundlik, mis on suurepärane! Küll aga panin ma ühed enda jalanõud esimest korda jalga, millega käisin ja rulatasin rohkem kui 12km kokku ja need hõõrusid mu kannad täiesti sodiks. Muidugi tossud olid valged! Seega on need mõnusad punased praegu kannalt. Üks kand on peaaegu korras, aga teine kand läheb igapäevaselt uuesti katki, sest see on täpselt murdekohalt katki ja iga kord kui see natukenegi venib, hakkab jälle verd jooksma. Mul on plaastrid ka täiesti otsas juba. Mis veel? Mulle tegelikult meeldib siin väga(!!!) olla ja kuigi mingi aeg käis suur üksilduse laine üle, siis praegu on täiesti okei. Ma arvan, et ilm teeb suuresti enda töö ka ära. Ega tegelikult väga vahet polegi, kas ma istun kodus Eestis või Hollandis. Ilmselt enne tegi koolistress veidi enda tööd ka, sest ma olen üldiselt selline, et ma ei lase endal ka midagi muud normaalset teha kuni ma ära õppinud ei ole ja siis ma passingi omaette ja kirun ennast ja koolitöid kuni need tehtud saavad. Lihtsalt rattaga ringi sõites olen ma aru saanud, kui i l u s siin päriselt on! Muidu ma praegu viimastel päevadel olen üritanud ennast palju rohkem liigutada ja ma arvan, et see on teine faktor, mis hoiab mind virksana, ärksana ja positiivselt. Olen(/me Alisaga) vist 4 või 5 päeva järjest rattaga sõitmas käinud, mis on kindlasti juba üle 100 km kokku teinud, mis on kehale ka mingil määral suur šokk, sest kui ma enne 2 ja pool nädalat suures osas niisama istusin ja nüüd nii liigutama hakkasin, siis pole ime ka. Täna tekkis sisse meeletu väsimus ja toit ei täitnud kõhtu ja kiiresti tekkis uni. Vast sai paljuks nüüd seda liigutamist. Ma muidu kodus igapäevaselt üritan end venitada ka. Teen 3-4 kätekõverdust päevas ja katsetan kätel ja peal seismist ja muud teemat. Annab tunda ka, täna on lihased tundlikud. No ja tulles nüüd selle teema juurde, et mis minust ja mu kooliaastast nüüd pikemas perspektiivis saab, siis eks seegi on kindlasti täielikult alles kujunemas, sest päevad ei ole vennad ja kõik tekib jooksvalt. Küll aga on kogu õpe netis (ma vist mainisin seda juba, jah?) terve kooliaasta lõpuni, nii et ei ole isegi vahet, kus ma asun. Agaaaaa... eks kogu see situatsioon on jälle mu olevikku ja tulevikku vormimas hoopis teistsuguseks sellest, mis mina algselt plaanisin. Asjad on jälle veidi rohkem nihu läinud ja kõiki asjaolusid kokku pannes tundub, et kõige mõistlikum on koju minna. Ma olin ju enda rahadega arvestanud täpselt nii, et oleksin ca mai lõpuni hakkama saanud, st oleksin tahtnud umbes aprillist töö leida. Ma isegi veidi üritasin otsimisega tegeleda ja saatsin paari kohta oma CV, kuni olukord tegi kannapöörde ja nüüd mul põhimõtteliselt pole mingit võimalust siin tööd leida, mis jätab mu üsna kohe rahahätta. Okei, esialgu oleks midagi välja nuputanud, aga siis tekkis liigselt suur kooliarve kokku (mis oleks peaaegu mu kahe kuu üüriraha olnud, veidi vähem) ja siis tekkis õhku juba see küsimus, et mis oleks nüüd tark edasi teha? Kuni aga ka selgus, et mu ema tööst ilma jäi, siis oli selge, et eelkõige finantsiliselt on kõige kergem ja targem koju minna ja kahekesi hakkama saada ja vaadata, mis edasi saab. Kui ma nüüd veel kaugemale mõtlen, siis see võib mõjutada ka mu viimast kooliaastat, st selle edasi lükkumist. Ma lihtsalt peas mõned stsenaariumid juba läbi mänginud. Eks paistab! Ma arvan, et sain nüüd suurema osa jutust jälle kirjutatud. Aa, see asi ka, et mul ei ole veel lennupileteid tagasi, sest ma ei tea veel täpselt, millal ma tulla tahan/saan jne, selline optimaalne keskpaik veel puudub. Väike näide selle kohta, kuidas Alisa on endale juba 2x lennupileteid ostnud (kokku 500 eurot, mida ei ole just igaühel lampi taskust võtta) ja mõlemad lennud on tühistatud. Seega raske on lihtsalt osta ja loota parimat. Ma ei tea. Elame-näeme ja muu selline teema! (Siin all on Alisa ühiselamu hoonetes tehtud akna'kaunistused' ehk kuidas igavuses olevad noored enda aknaid kaunistavad, nendele joonistavad ja nende kaudu teineteisega suhtlevad.)
Aah, muidugi! Kuidas ma unustada sain! Minu kirjutatud artikkel on aprillikuu Vegan ajakirjas, mida leiab Eestis Selveritest, partnerkaardiga (vist?) oli tasuta. Võtan kokku oma (vegan)kogemuse Hongkongis nii tekstide kui ka pildi näol. Jeee, jälle viis minutit kuulsust! Olge toredad, terved ja kirjutage mulle ja ajame juttu, mul on nüüd aega. :)
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |