Võite ühe korra arvata, millega ma tahtsin seda postitust alustada: ''Oi, pole JÄLLE nii ammu kirjutanud!'' Alustan siis nüüd lõpuks vanaema initsiatiivil. Tore, et vähemalt keegigi pikisilmi ootab mu kirjutisi. :) Aga, nagu ikka, see on täiesti tõsi. Vahepeal on päris palju, aga samas ka nagu mitte midagi juhtunud. Imelikud ajad! Ma ei teagi, mida või millest täpselt nüüd kirjutada. Proovin kogu selle aja kuidagi lühidalt (ha-ha) kokku võtta. Vahepeal olid päris hullud ajad ja koolis oli väga palju korraga teha ja ma olin nädal aega päevas 5-12 tundi arvutis, et õppida. Mitte küll muidugi absoluutselt kogu aeg, sest selline keskendumine arvutis akadeemiale on minu jaoks võimatu, aga pausidega kokku tulid sellised tunnid kindlasti. Siinne süsteem on palju intensiivsem kui semestri ülesehitus Eestis. Siin reaalselt õpidki ko-gu-aeg. Mul on tegelikult päris palju öelda siinse süsteemi kohta, mitte nüüd selles mõttes, et ''see täiega sakib'', vaid lihtsalt huvitav võrrelda. Saan täiesti aru, miks siinset haridust väga heaks peetakse. Praegu on mul piiiisike mõnepäevane paus õppimisest ning siis kaks esimese bloki lõpueksamit. Ma kardan neid väga, kui aus olla. Eelmine eksam sõi mu seest täiesti tühjaks ja mu tulemus oli ikka ''keskmine''. Ahjaa, siin on hindesüsteem 1-10, Eestis muidu 1-5, aga ülikoolis kasutatakse tähti (A-F). Üldiselt millestki läbi saamine on 5.6, alla selle on kõik põrumine. 9 ja 10 õppejõud üldiselt ei pane kellelegi. Vaid ääretult harva, kui tegu on tõesti absoluutselt täiusliku tööga, mis minu meelest on täielik jaburus, sest see ei ole kuidagi motiveeriv. Eelmise eksami hinne oli mul 5.875, seega üks keskmine ''sain tehtud'', mis Eestis oleks vist E?, sest F on juba põrunud. Ühesõnaga, raske on, seda väidet tagasi ei lükka. Aga pole midagi, vingun hästi palju ja saan tehtud! Nüüdseks on kogu kompott üldse kõik täielik puder ja kapsad. Ma sain täna näiteks teada, et kogu selle kooliaasta õpe jääb toimuma online-is. Nad küll ütlesid, et esialgu 1. juunini ja sealt edasi jätavad praegu asjalood lahtiseks, et ehkki saaks eksamid jms ikka klassiruumis teha, aga kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei usu sellesse väga. Ma usun, et väga suur osa vahetusõpilastest on kas juba ära läinud või on lähikuudel minemas, seega kogu teema jääb interneedusesse igatahes. Küll on ikka veider kooliaasta olnud... Ma olen kokku koolimajas käinud ca 3.5-4 kuud, kui muidu peaks olema 8-9 kuud (olenevalt, kuidas eksamid ja vaheajad sätitud on jne). Just kellegagi rääkisin ühel päeval, et huvitav, kas saan uue võimaluse Erasmusele minna, kui mul on reaalselt mõlemad täiesti poolikud kogemused, aga ma ütlen ausalt, et ma kahtlen. See Erasmuse teema on tegelikult palju keerulisem, kui ma oleksin osanud arvata. Okei, kohati on VÄGA lihtne, aga kohati jälle mitte. Oleneb, millest täpselt rääkida. Minu õppekavaga on minna ja kandideerida eriti lihtne, sest mul on nii palju vabaaineid, aga keegi, kellel on äärmiselt spetsiifiline õppekava ja kindlad ained, mida võtma peab, siis on päris keerukas otsida läbi ülikoolide programmid, et näha, kas on vastavaid aineid olemas. Samas kogu muu protsess on iseenesest lihtne, aga jälle palju uusi asju ''selgub'' kuidagi jooksupealt just Erasmusel olles. Mingid asjad, reeglid või nõuded Erasmusega seoses on kuidagi haalvasti üles ehitatud, st eriolukorrad ei lähe millegi muuna arvesse. Samas, saan aru, ega neid eriolukordi vast palju ei teki ka. Aga jällegi, hea olukord, millelt õppida. Näiteks mu kursakas, Raimo (tsau!), kes tuli Hollandisse terveks selles õppeaastaks, läks nüüd nädal aega tagasi koju, sest tema õpe toimub samuti aasta lõpuni netis ja tal on rahaliselt igati kergem Eestis olla. Aga! Kuna ta lahkus 'välirändest' (või mis iganes selle täpne nimetus on) varem, kui see tegelikult läbi sai, siis reeglite järgi peaks ta nüüd oma stipendiumit tagasi hakkama maksma. Sama teema oli minul Hongkongis, sest ma 'tulin varem ära'. Mõlemad olukorrad on täiesti ebanormaalselt lollid, sest me ei tule ju NIISAMA varem tagasi. Pealegi ma sain kõik oma ainepunktid kätte, mitte isegi miinimumi, mis peab tagasi tooma (15), vaid kogu tavamahu (30). Aga lihtsalt, reeglid on kuidagi nii nõmedalt üles ehitatud, et kui siirdume varem oma välisrände riigist tagasi, siis peaksime need päevad ise kinni maksma, mis meil ''olemata'' olid. Mis sest, et asi on meie enda ohutuses ja mis sest, et tegin kogu õppe sellest olenemata täies mahus ära! Jabur, eks? Ma tegelikult usun, et see probleem saab lahendatud ja saadakse aru, kui paljud varem tagasi koju lähevad ja keegi ei pea midagi tagasi maksma - seda uuritakse praegu - aga ausalt, siiski väga imelik teema, mille üle enda õiguseid nõuda ja seda olukorda seletada ja õigustada?... Ma igatahes olen nüüd oma kodukeses veidi üle kuu elanud ja mulle väga meeldib siin. Hankisin märtsi alguses(? ma ei mäleta) endale ratta ka ja kuigi mul oli sada probleemi ja ma polnud üldse harjunud igapäevaselt vähemalt 25km rattaga sõitma, siis ma kirusin ja vandusin ja üldse ei meeldinud midagi. Nüüd on õues soojem, vähem vihmasem ja ma olen harjunud selle vahemaaga, et heameelega sõidaks. Aga nüüd muidugi on sada muud häda sellega seoses tekkinud. Alustuseks siis see, et paar päeva tagasi läks mu ratta tagumine kumm katki ja see on täiesti lödi, seal pole mingit õhku enam sees. Muidugi juhtus see nii, et ma olin 12km kaugusel enda kodust ja ca 4km kaugusel Alisa kodust. Läksime koos, plaanisime minna loodusesse üht lossi vaatama. Lihtsalt, et saaks kodust välja ja end natukene liigutada. Ilm oli ka super. Et olukord veelgi nauditavam oleks, siis mu ratta rendifirma telefon enam ei töötanud, kui ma neile helistada proovisin. Ma olen varem helistanud, siis oli okei, aga seekord tuli lihtsalt automaatvastaja, et number ei tööta. Väga normaalne. Saatsin neile siis meili ja hakkasime Alisaga tema juurde astuma. Praegu on mu ratas seal ja koju tulin bussiga. Vaatame, kaua neil siis meili vastamisega aega läheb, eelmine kord oli see umbes nädal. Muidugi sellega ei piirdunud tolle päeva seiklused, sest me otsustasime siis toidupoest läbi käia ja kahepeale toitu osta, et tema juures kokata ja raisku läinud ilusat ilma taga nutta. Läksime Albert Heijni poodi, kus nad MasterCard-i ei aktsepteeri ja mul muud pole, seega leppisime kokku, et Alisa maksab praegu oma kohaliku kaardiga. Iseteeninduskassas olles avastas Alisa, et ta jättis oma rahakoti koju! Ma siis jätsin ta poodi ja läksin üksinda seiklema, et sularahaautomaati leida, mis peale 10-minutilist otsimist osutus olema hoopis seal poes sees. Läksime siis tavakassasse, kus muide olid väga toredad koroona-meetmed rakendatud: raha käest-kätte ei anta ja klaas oli ka kassapidaja ja ostlejate vahele paigutatud. Muide, plaanisime osta veini, nii et kassapidaja küsis meie mõlema ID-kaarti. Aga Alisa rahakott oli ju kodus! Seega veini me ei saanud. Ja siis jalutasime toidu ja mu katkise rattaga järgmise tunnikese tema juurde. Üks teine sama normaalne päev oli üks päev enne ''viimast'' koolipäeva ehk 11. märtsil, kui mul pidi olema kultuuriteooria tunniks esitlus. Esialgu pidin seda tegema kahe teise inimesega, kellest esimene kirjutas mõni päeva enne esitamist, et ta vaimne tervis on nii kehv ja ta ei suuda esitlust teha. Okei, arusaadav, ikka juhtub. Kuigi mõni päev enne seda oli ta üsna agar seda tegema. Jäime siis Mariaga kahekesi. Umbes päev peale teist grupikaaslast kirjutas ta mulle, et ta on hetkel tõbine ja ta pole kindel, kas ta tahab esitluse päeval kooli tulla. Ütles, et ta ei tunne end küll äärmiselt halvasti, aga ma peaksin arvestama sellega, et teda ei ole. Nojah, mis siis teha. Natuke nukker oli, aga ta tegi enda osa väga põhjalikult ja hästi valmis. Esitluse päeva hommikul kirjutas ta mulle, et ta ei tule kooli, andis professorile teada ja värki, et vähemalt sellega oli korras. Ma olin kuidagi juba närvis selle esitluse pärast, sest pidin seda üksinda tegema ja ma olin vähe maganud, sest ma kirjutasin enda osa päris kaua valmis ja viimistlesin isegi hommikul. Päev iseenesest oli muidu väga ilus, tahtsin rattaga kooli minna, nii et mul oli selline ''teeme ära!'' energia sees. Hakkasin end riidesse panema ja panin toas uued ketsid jalga. Hakkasin suure hooga üles tõusma, kui end hoopis põrandal väga suures valus leidsin. Nimelt olin ma ühe kapiukse lahti jätnud ja see oli täpselt mu pea kohal, aga ma olin selle täiesti ära unustanud, seega sain 90-kraadise nurgaga ikka päris suure hooga vastu pead. Lausa nii suure hooga, et peast hakkas verd jooksma. Ma säästan teid ja sellest siia pilti ei pane. Ma vist olin korraga päris paanikas, sest ma pidin mõne minuti pärast välja minema, et rattaga kooli jõuda, aga ma ei tahtnud ega suutnud nii sõita. Natuke hakkas paha ja selline külm-palav tunne oli korraga. Mõtlesin isegi kooli minemise vahele jätta, ma oleksin tahtnud lihtsalt voodis pikali olla. Aga kohusetunne oli tugevam ja ma istusin natukene kodus, rahunesin maha ja läksin bussiga kooli. Esitlus oli täiesti ko-hu-tav, ma mingi aeg ei saanud üldse aru enam, millest ma rääkisin või mis ma eelmisena ütlesin, mälu lihtsalt rändas ringi. Muidugi enne esitlust sain veel teada, et kolmas grupiliige ei olnud tegelikult õppejõud teavitanud sellest, et ta seda ei tee, kuigi ta ütles mulle ja Mariale, et ta oli teavitanud. Mis seal's ikka. Oli üks huvitav päev küll. Tavalised Alice-i seiklused. Mis veel? Vahepeal käisin Rotterdamis, kui Raimo veel siin oli. Mul on küll heameel, et ma seal jõudsin ära käia, aga veidi muserdavad meelt kõik need tegemata käigud. Pidin Boetile Belgiasse ühel nädalavahetusel külla minema, aga kuna mul oli kooliks liiga palju teha, siis pidin selle plaani sinnapaika jätma ja nüüd oleme nii kaugel, et suure tõenäosusega sel kooliastal Belgiasse ma ei jõuagi. Siis tegelikult on mul 16.-19. aprill ka piletid Saksamaale Renetile külla, agaaa... eks paistab. Ilmselt on jälle üks ei-ei. Rääkimata muidugi sellest, et aprilli alguses pidi mulle Liisi külla tulema mõneks ajaks ja siis paar päeva peale ta lahkumist pidid emps ja Cärolyn tulema. Agaaaaa nüüd olen endaga uhkes üksinduses. Ma tegelikult ei ole üksinda olemise vastu üldse, AGA nüüd, kui on tekkinud (Hollandis tegelikult väga mitte, see rohkem Eesti ja osade muude riikide teema) tungiv soovitus vältida ebavajalikke inimkontakte, siis mul on tekkinud väga suur soov kõiki näha. Nagu ikka on keelatud vili parim. Tavaline! Võib-olla on asi ka selles, et ma tean, et ma olen kodust ja paljudest kallitest inimestest kaugel, et lihtsalt tekib see trots nüüd. Osad teist vast võivad huvituda ka sellest, mis on minu arusaam ja nägemus praegusest globaalsest olukorrast ja kuidas Holland selleks valmistunud on jms. Holland on üks huvitav koht. Kõik koolid, poed, kohvikud, restoranid jms on kinni pandud. Ilmselt mõõõõneeed üksikud kohvikud vms on kuskil lahti ikka, aga enamik on õnneks kinni. Toidupoed ja apteegid jms on lahti. Samas siinne peaminister rääkis, et soovib rakendada grupiimmuunsuse süsteemi ehk et ikka enamik inimesi selle läbi põeksid ja selle tulemusena 'tervemad ja tugevamad' oleksid. Ma natukene nagu saan aru, aga samas natuke rumal asi, mida öelda uue viiruse kohta, mille täielikku potentsiaali ei teata või isegi seda, kui kaua immuunsus püsib ja muud sellist. Valisin ikka ja jälle õige riigi õigel ajal! Ma ise olen selline... mm, semi-rahulik vist. Eks see olukorra tunnetus ja tajumine ja sellega leppimine käib ka lainetena. Mõni päev on parem kui teine. Alguses suhtusin sellesse väga, väga rahulikult, sest tõesti suuresti ei ole tegu väga raske haigusega ja meenutabki külmetust või grippi (jah, on muidugi erandeid!) ja see ei ole enamasti tervetele ja noortele inimestele midagi ohtlikku. Siis aga eskaleerus kõik palju kiiremini ja ootamatult ja ma sain aru, et asi ei ole ainult MINU tervises. Minul võib jah olla seda lihtne üle elada, aga ma võin seda eneseteadmata anda edasi inimestele, kes ei ela seda (kergelt) üle. Samuti vajavad siiski päris paljud nakatunud haiglaravi, kuigi spetsiifiline ravim/vaktsiin selle vastu puudub, sest tegu on siiski uue viirusega, siis haiglamasinad ja -töötajad saavad siiski päris palju selleks teha. Kuna nüüdseks on mitu riiki, kus olukord on kontrolli alt täielikult väljunud, sest inimesed ei võtnud esimesi hoiatusi täie tõsidusega, siis nüüd näiteks Itaalia on väga raskes olukorras, kus haiglatöötajad on ületöötnud, haiglad on jõudnud oma mahutavuseni ja sellest ülegi. Asi ei olegi ainult MINUS, ma ei saa olla isekas. Kuna on olnud liiga palju inimesi, kes on olnud liiga isekad, siis oleme jõudnud sinna olukorda, kus see viirus mõjutab nüüd mitte ainult MINU majandust ja mitte ainult ühe riigi majandust, vaid seda globaalselt. Seega, jah, ma pean seda ka hädaolukorraks, aga lihtsalt tänu sellele, kuhu me tänasega jõudnud oleme, sest praegu, 26. märts 2020 ei ole me veel jõudnud juhtumite või surmadega tippu, see veel kasvab mõnda aega kindlasti. Hollandis on hetkel 6400+ juhtumit ja ma olen enam kui kindel, et 4-6 päevaga on neid siin juba 10 000, sest ma olen seda päris tihedalt jälginud, kuidas ametlik juhtumite arv kasvab jne. Pluss, mind väga huvitab selline teema, mis puudutab nt antibiootikumide vastupanu ja üldse pooleldi inimtekkelisi haiguseid jms ja õppisin eelmisel aastal Hongkongis sellist ainet nagu ''globaalne tervis'', mis puudutas ka veidi pandeemiaid ja see jäi mulle kuidagi väga hinge. Sealne professor jäi ka, nii et ma kirjutasin talle mingi päev isegi e-maili ja loodan, et ta leiab aega mulle millalgi vastata. Heameelega loeks, mis ta sellest situatsioonist arvab ja mis tal muidu veel öelda on. (15. märtsi poeletid:) Agaaaa, mis mina siis selle ajaga peale olen hakanud? Minu ametlik isolatsioon on nüüdseks täpselt 2 nädalat kestnud ja esialgu ma käisin siiski palju väljas. Mitte kuskil kohvikutes ega poodides, aga lihtsalt palju rattaga sõitmas ja peamiselt Alisa juures. Sinna minek oli mul lihtsalt hea ettekääne toast välja saada ja liikuda, aga nüüd on see plaan tarbetu, sest 1. mu ratas on katki ja 2. me Alisaga tundsime natuke liigset väsimust, st äkki saime külma kuskilt ja ei hakka millegagi riskima, nii et hoiame teineteisest mingi aeg eemale ja oleme kodudes. Muidu varem käisin isegi tema juures õppimas, sest kodus õppida on endiselt ääretult keeruline, pluss, mu nett kodus ei töötanud. Ma sain juba USAs elades aru, et minu kodu ja töö/kool peavad olema teineteisest täiesti eraldatud (USAs elasin ja töötasin kodus), st need ei tohi olla asjad, mida võtan koju kaasa, sest see tekitab liigset stressi. Pealegi on kodu mu jaoks rohkem selline koht, kus olla rahulikult ja puhata ja nautida ja mitte mõelda kohustustest, aga kui õpe on kodus, siis see nii ei tööta. Samas ei eta muidugi, mis tulevik toob. Inimene harjub kahjuks/õnneks kõigega ja eks paistab, kas ma mõnel ilusal päeval olen rahul kodus õppimisega. Muidu aga olen õppinud ja õppimist edasi lükanud lihtsalt netis passimise näol. Siis sain majaomanikult pusle ja nüüd aeg-ajalt panen seda kokku. Täna pesin pesu, koristasin vannitoa ja oma kööginurga ära. Eile vaatasin sarju ja panin puslet natuke. Homme plaanin poodi minna, ma ostsin endale toiduvarusid viimati 15. märtsil, nii et päris hästi, ma arvan. Natukene olen ennast venitanud vahepeal ka ja mõtlen, et prooviks võib-olla jälle natuke oma paindlikkust tagasi saada, see oleks päris lahe. Mul on tegelikult veel palju teha, tegevused pole otsa saanud, aga ma tunnen, et ma tahaksin rohkem väljas käia ja omada põhjust kuskil teises atmosfääris viibimiseks. Paljud on ka küsinud, mis ma plaanin, kas tulen koju. Ma ei oska teile öelda, elan üks päev korraga ja vaatan jooksvalt, mis saab. Rahadega olin arvestanud ilma tööta umbes aprilli või mai lõpuni; plaanisin esialgu umbes aprillis tööle minna, aga see plaan on nüüd luhta läinud. Siis sain veel ühe päris suure rahaline arve endale kaela arusaamatuse pärast. Eks näis, hetkel ei plaani veel koju tulla, aga kõik on pidevas muutumises, seega ei välista seda, et varsti tagasi tulen. Hetkel olen muidu päris rahulik ja olukorraga harjunud. Eks see kõik ole kurb ka muidugi ja eriti sakib see, et terve mu vahetusaasta on luhta läinud, aga samas pole mõtet trotsi hoida asjade vastu, mida ise muuta ei saa. Saame hakkama! Olge tublid ja hoolige teineteisest! Tehke videokõnesid ja otsige uusi hobisid. Ja muidugi, peske käsi ja ärge tehke üleliigseid väljaskäike. Kõik see tavapärane! Ohutu distantsiga pai!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |