Tuleb üks emotsionaale ülekanne, aga nagu Pille mulle ütles, siis ''emotsionaalne on hea!'' Kuidas teil läheb? Kirjutage mulle! Kõige selle vahel, mis minuga ja/või Hong Kongis toimub, tahaks ma vahelduseks millestki muust rääkida. Teate ju küll seda tunnet, kui olete nii üleküllastunud infoga ja kõik ümberringi küsivad, mis toimub ja mis saab ja mis teed ja siis, noh, lõpuks lihtsalt ei jaksa enam korrata ennast nagu katkine raadio. Seega, palun, keegi rääkige minuga millestki muust kui minust või Hong Kongist. Ausalt heameelega kuulaks, kuidas teil läheb. Küll ma ka teada annan, kuidas mul läheb, kui ma tunnen, et keegi ei pressi minult infot välja enam. Aga jällegi, see on see põhjus, miks ma olen siin tagasi kirjutamas. Et ma saaks selle lingi saata kõigile neile, kes mu situatsiooni kohta uurivad. Hea paradoksaalne olukord: ''ma ei viitsi endast rääkida, aga vaadake, siin ma nüüd räägin endast.'' Aga ma loodan, et te saate aru. Tänaseks on (vist) kõik Hong Kongi ülikoolid näost-näkku õppetööd selleks semestriks lõpetanud. Osad ülikoolis on üldse kõik õppetöö peatanud ja hinded pannakse välja juba tehtud asjade põhjal, aga minu ülikool kavatses adapteerida online-õpingu, mis... ei ole kuidagi väga meeldiv ega vahva variant. Aga ega muud üle ei jää. Ja mu mõtted on jälle viies otsas laiali, sest nii palju on öelda, aga samas päris täpselt ei oskagi midagi öelda. Ma tulin siia kirjutama, nagu tavaliselt, et muid tegevusi vältida. Mul peaks ametlikult olema veel umbes 2 nädalat tunde + siis 2 nädalat eksamiperioodi. Mul on 2 nädala pärast vaja ära esitada suuuuuuuuur suuuuur hulk esseesid, grupitöid, projekte, portfooliosid... ja igasugu muud huvitavat ja kuigi ma pole otseselt mingi tegevusega hõivatud, on seda äärmiselt raske teha. Raske on keskenduda õppimisele, kui sa tead, mis su ümber toimub, kui sa tajud kõikide teiste väsimust, segadust, kurbust, hirmu ja tühjust. Teisalt on jälle üsna võimatu lihtsalt ära kõndida, nagu ma ei teaks asjast midagi. Ja ma tean, et ma olen osadele päris emotsioonitult või nähvavalt vastanud, kui keegi on minult küsinud, kuidas läheb või mis saab või mis ma teen ja see kõik on eelneva pärast. Me oleme väsinud ja segaduses. Ärge võtke isiklikult, ma ei ole tüdinud, et minu heaolu kellelegi korda läheb, ma olen lihtsalt nii suure infokoguse all ja proovin kõike analüüsida ja tasakaalustada. Järsku tekkis nii palju dilemmasid. Mida teha? Tulen kohe koju ja teen näo, et kõik saab koju tulles korda, ja õpin ilusti asjad ära ja siis elan edasi? Jään siia pideva uudisetulve alla koolitöid lõpetama ja lasen kõigil teistel mu pärast muret tunda? Lähen reisile, et mõtted mujale saada; aga koolitööd? Teate, tahaks kõike ja mitte ühtegi neist teha. Ja siin ma nüüd istun, kõikide oma dilemmade ja kohustuse otsas oma sassis toas ja nosin Eestist toodud piparkooke ja joon nüüdseks riigist lahkunud sõbranna Andjela jäetud Serbia kohvi. Ei viitsi ja ei taha midagi teha, aga õnneks! Õnneks! See on mööduv nähtus. Selles suhtes, et see kõlas kõik nüüd väga depressiivselt, aga ma ütlen teile, et muretsemiseks pole põhjust, sest ma tean, et ma venitan end suurest trotsist ja muust olenevalt oma asju tegema ja ma teen kõik ära ja kõik saab korda. Vahel lihtsalt tahaks hästi palju kurta, kui sada asja korraga juhtub. Aa, kõigele sellele lisaks olen ma jälle(!!!) haige ja pean ülehomseks ühe raamatu kooliraamatukokku tagastama, et siis alustaks selle lõpuni lugemisega. Aga, ei, tulin hoopis siia kirjutama! See kõik kõlab nii dramaatiliselt, aga tegelikult ei ole nii hull midagi. See ongi see naljakas konks asjal. Minuga on kõik korras, ma olen turvalises kohas, mässust olnud põhimõtteliselt puutumatu. Sama ka mu koolikaaslastega. See oli just mõni päev tagasi, kui ma toidupoes ühele siinsele kursakaaslasele otsa kõndisin. Ütlesin talle, et ta näeb väsinud välja ja siis hakkasime kogu situatsiooni üle arutama. Jõudsime järeldusele, et viimastel päevadel on nii palju juhtunud, et kõik on ülekülvatud infoga ja emotsioonidega ja kuigi näiteks kogu protesti teema meid nii otseselt ei puuduta (st näiteks meie kool pole lahinguväli), siis sellest olenemata oleme kõik sellest mõjutatud, tahame või ei taha. Küll aga on turvalisust meie kooli ümber tõstetud. Kui täna poes käisin, siis pidin kolmes kohas oma õpilas-ID-d näitama, et tagasi kämpusesse saada. St iga sissepääsu juures on valvurid. Ühesõnaga, ma loodan, et saite nüüd sellest mulgipudrust siin aru. Minuga on kõik okei, hästi ja korras, usun, et see jätkub samamoodi ka edaspidi. Olen protestidest otseselt puutumatu olnud, aga mõned tagajärjed on igapäevast elurütmi häirinud ja muutnud (nt. klassitundide tühistamine) ja selle pärast olen ma mõjutatud, aga ei midagi dramaatilist ega traagilist! Nüüd sain esimese emotsioonikuhja maha raputatud ja teen siis kiire ülevaate ka, mis viimastel nädalatel toimunud on. HK protestid Viimasel ca nädalal on protestid läinud rahva poolt intensiivsemaks, sest üks 22-aastane noormees suri 8. novembril, kui ta kuskilt parklast alla kukkus. Miks ja kuidas täpselt ta alla kukkus, on teadmata. Osad süüdistavad politseinike, osad ütlevad, et oli õnnetus. Kuskil on ka mingid salvestised kaamerast, mis näitavad seda noormeest seal parklas eelmnevalt toimetamas. Ja siis oli mingi teema, et videosalvestiste järgi oli aeg vale või keegi valetas aja kohta uudistes või andis vale ajal, millal see noormees alla kukkus vms ehk siis kahtlustatakse, et keegi varjab mingisugust informatsiooni või üritab midagi katta. Või siis on kõik üks suur hunnik kokkusattumusi. 11. novembris tulistas politseinik üht noort vabadusvõitlejat kõhupiirkonda nii, et ta pidi kohe operatsioonile minema ja oli kriitilises seisus. See aga tekitas teistes noortes veel rohkem viha nii, et suured vastasseisud politseinike ja meeleavaldajate vahel tekkisid koolialadel. Õpilased väidavad, et nad tegid rahumeelseid meeleavaldusi koolialadel, kui politseinikud hakkasid sinna pisargaasi loopima jne. Sellest eskaleerus kõik edasi nii, et õpilased hakkasid vastu; peaks vist olema mingi seadus vms ka, mis peaks keelama politseinikel ülikooli aladele tungida või seda nii 'rüüstada'. Ma kirjutan nii kahtleval toonil seda kõike, sest ma ei ole kõigega 100% kursis, ei ole fakte üle kontrollinud ja ei mäleta ka kõike täpselt. Selles suhtes, et kõik on uudistes olemas, teil on see võimalus sellesse süveneda. Kuna mul on siin niigi niivõrd palju informatsiooni, siis ma lihtsalt ei jaksa kõike viimse detailini üle täpsustada ja välja uurida. South China Morning Post netis ja Instagramis on selleks parim koht. Samuti on Youtubes alati otseülekandeid protestidest. Ja sellest ajast saati on mitmes ülikooli kämpuses käinud täielik sõda politsei ja mässajate vahel ja läheb iga päevaga aina absurdsemaks. Praeguseks ajaks on HK polütehnikumi kämpuses kinni sadu protesteerijaid, sest politsei ei lase neil enam välja tulla ja nad ei lase ka kedagi sisse neid aitama, kellel on vaja esmaabi. Samuti on nad toidu- ja veevarudest tühjaks jooksmas. Nüüdseks on selle kooli ümber kogunenud tuhandeid inimesi, et protesteerida selle üle, et politseinikud neid inimesi seal kooli kämpuses kinni hoiavad. Nad esialgu ütlesid, et lubavad kõigil mingi aja sees lahkuda ja kes neist ei lahku, need vahistatakse; AGA nii kui inimesed kämpusest lahkuma hakkasid, vahistasid politseinikud nad teiselpool ikkagi. Lisaks, kõige kummalisem asi, mida ma eile otseülekannet vaadates nägin, oli see, kuidas politsei võttis kinni kümneid meedikuid ja pressiinimesi ja lihtsalt sidusid nad kinni ja hoidsid neid kinni...? https://www.scmp.com/news/hong-kong/law-and-crime/article/3038308/polytechnic-university-war-zone-how-hong-kong-radicals - Siin näiteks on pilte ja videosid ja teksti situatsioonist Polütehnikumi ülikoolis. Ma vahel olen väga segaduses, kelle poolt olla. Ma muidugi tahan samamoodi, et Hong Kong oleks omaette riik ja neil oleks demokraatia, aga mõned olukorrad on olnud vabadusvõitlejate poolt seletamatud ja irratsionaalsed, st kuidas sa õigustad demokraatia ja vabaduse poolt võitlemist vägivalla ja vandaalitsemisega? Samas nüüd on jälle olukord selline, et on mitmeid situatsioone, kus politseinikud on käitunud äärmiselt ebamoraalselt. Ühesõnaga üsna 'nokk kinni, saba lahti' olukord on. Keegi alla anda ei kavatse, sest juba on nii kaugele oma tegudega jõutud ja üldse... väga raske situatsioon. Keegi ei oska ette kujutada, milline järgmine päev on või milliseks lõpp kulmineerub. Igapäevaselt arreteeritakse nüüd vist juba sadu inimesi. Üks päev olid nende hulgas ka kaks minu kooli vahetusõpilast ja nad meie info järgi isegi ei olnud meeleavaldajad ega katnud oma nägu maskiga. Jõudsid sellega rahvusvahelistesse uudistesse üsna kiiresti ja kõigi hirm põhjendamatute arrestide ees kasvas enamgi. Igapäevaselt visatakse sadu molotovi kokteile, sadu seeriaid pisargaase ja lastakse suur kogus veekahurit. Muide, nö illegaalse protesti/kogunemise eest võib saada kuni 10 aastat vangistust. Teine huvitav asi on see, et kui ma räägin kohalikega ja küsin, mis nad sellest kõigest arvavad, siis enamik ütlevad mulle, et keegi pole tahtnud, et see nii kaugele läheks ja et nii palju vägivalda ja vandalismi kasutataks. Tekib küsimus, et kui enamik sellele vastu on, siis kes on need, kes on selle olukorra nii kaugele viinud? Kogu see olukord on üks suur segane puder ja kapsad ja lõppu niipea veel ei paista. Ja ma veel ei tea, mis minust täpselt saab. Mul on nii mitu asja, mis kaalul on ja mis rolli mängivad ja ma tean, et täpselt sellist lahendust asjale pole, nagu ma ise tahaksin... Kui kogu see olukord siin ülepea hakkas kasvama, kasvasid mu koolitööd samamoodi ja ma pidin ühe meeletult suure esitluse tegema üksinda, sest mu kaaslane hüppas konkreetselt viimasel minutil alt ära, nii et olin mitu ööd väga pooliku unega. Aga sain tehtud. Aga koolitöid on veel... mitmeid, mitmeid, mitmeid. Peaaegu kaks nädalat tagasi tulid mulle Heleri ja ta poiss-sõber ka külla, aga ütlen ausalt, ka sellega läks ka kõik rohkem aia taha, kui oleks võinud minna. Kõik nõmedad asjad juhtusid korraga ja nüüd siin me oleme. Hea uudis on see, et me käisime vahepeal Okinawal, mis on üks imearmas Jaapani saareke, aga sellest muljetan mõni teine kord, sest ma olen nüüd väsinud jaaaaaa muidu kisub see postitus liiga pikaks. Ma loodan, et saite natukene selgemaks, mis toimub. Tean, et ma väga detailidesse ei laskunud, aga sel juhul tuleks üks VÄGA pikk lugemine, kui ma seda tegema peaksin. Ma arvan, et mul pole enne semestri lõppu selleks isegi aega. Eile jäin protesti otseülekande saatel magama, aga täna proovin teisiti. See ongi kõik nii huvitav, sest kuigi siin minu piirkonnas, kõigest ca 1h kaugusel kesklinnast on elu hetkel täiesti rahulik, siis keskuses on see hoopis midagi muud... Olge tublid!
0 Comments
1. oktoober Päeva esimese poole võtsime veel ilusast ilmast ja heast kohast viimast ja nautisime seda majutust. Väga meeldiv koht. Ah, õigus! Me tegelikult ärkasime enne päikesetõusu ja siis püüdsime selle vee ääres istudes ka kinni. läheksin sinna julgelt tagasi. Pealelõunal läksime juba lennujaama ja suundusime Vietnami pealinna, Hanoisse. Seekord möödus lend libedamalt ja juba lennujaama minnes ma ütlesin, et mul on plaan, kuidas meie pagasiga seekord kergemalt läheks. Käisime letis korda-mööda, kuni üks meist sis asju valvas. Väga lihtne ja töötas hästi. Ma olen iseenda, kui endise lennujaama töötaja õudusunenägu. Normaalne! Ei, tegelikult nii hull see asi nüüd ka pole. Ma vähemalt ei karju teenindajate peale ja ei tee ennast lolliks. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mul polegi vist väga palju Hanoi kohta kirjutada. Esimesel õhtul käisime kohaliku ümbrusega tutvuma ja läksime Hanoi üht kõige populaarsemat tänavat vaatama: rongi tänavat. See on üks pikk ja kitsas tänav, mis läheb rongijaamast läbi linna välja, mille keskelt sõidab mitu korda päevas rong läbi. See on alati väga palju turiste meelitanud, seda täiesti põhjusega, see on väga lahe tänav! Sellel tänaval leidub nii tavaliste inimeste kodusid kui ka erinevaid kohvikuid ja poekesi. Kõik on väga ilusti ära kaunistatud ja meeleolu on supervahva. Kõik kohalikud kohvikute omanikud on ka hästi lahedad ja jutukad. Kui rong tuleb, peab kõik asjad rongitee pealt ja äärest kokku korjama ja võimalikult seina lähedale minema. Maha on isegi tehtud kollane pidevjoon, millest ühe ei tohi minna ja ma ütlen ausalt, see on ikka päris seina lähedal. See oli väga lahe kogemus! Emme isegi ütles, et ta on vist selle kohta dokumentaali või midagi näinud. Ma arvan, et ma olin ka sellest kuulnud, aga ma olin täiesti ära unustanud. Kohvikud pakuvad seal ehtsat kohalikku toitu ja jooki. Ma proovisin kookoskohvi ja Andjela proovis munakohvi. Mõlemad jäime väga-väga rahule. Ma arvan, et see kookoskohv on üks mu uusi lemmikjooke ilmselt; see pole pelgalt kohv kookospiimaga, vaid seal oli päriselt sees kookosliha ka ja ma isegi ei tea täpselt, mis-kuidas, aga see oli väga hea. Soovitan kindlasti Hanoisse minnes seda proovida! Kurb uudis on aga see, et tänaseks on kogu rongi tänav turistidele ja seal mitte elavatele kohalikele suletud. See on seotud 'ületurismindusega', mis juba mõnd aega on seda piirkonda seal ohustanud. Oktoobri esimeses pooles, kõigest loetud päevad peale meie lahkumist, pidi rong tegema äärmiselt ohtliku olukorra pärast hädapidurdamise. Ma ütlen ausalt, et ma ei leidnud täpsemat infot selle kohta. See on väga-väga kurb uudis, sest see tänav oli meeletult unikaalne ja kindlasti sealsetele kohvikute ja poodide omanikele väga tõhus sissetulek. Teisest küljest jälle aga ilmselt tüütu igapäevaelu neile, kes sellel tänaval ise elavad. Nagu ikka, mitme otsaga asi. Selles suhtes on mul meeletult hea meel, et me jõudsime selle enda silmaga üle vaadata, aga kurb, et teistel enam seda võimalust pole. Käisime tegelikult seal tänaval mõlemad õhtul, kokku kahes või kolmes erinevas kohvikus. Tellisime ka kohalikku võileiba, mida kutsutakse Bahn Mi-ks. Ma olin väga üllatunud, et nad pakkusid veganvarianti. Muidugi ega seal midagi peale salati vahel põhimõtteliselt polnud, aga mulle see täiesti sobis. Teate, praegu tekkis selline suur tänulikkuse tunne, et mul on võimalus nii palju teha-käia-näha. :) Üks mu lemmiklugusid on aga see, kuidas ma seal kohalikke wifi koode ära arvasin, sest need olid nii lihtsad. Istusime Andjelaga seal rongi tänaval ühte kohvikusse ja siis vaatasime, et ümberringi on palju wifisid. Kuna ma eelmiste majutuste ja söögikohtade põhjal olin näinud, et ega nad paroolidega just eriti palju vaeva ei näe, siis hakkasin äraarvamis mängu mängima. Ja bingo! Arvasin ära ka. Päris lõbus oli nii, peaks mainima. 2. oktoober Nonii, juba viimane täispäev Vietnamis. Me tegelikult midagi suurejoonelist ei teinud see päev. Plaanisime mingeid kindlaid kohti külastada, jalutasime maha päris mitmed kilomeetrid, aga miskipärast olid kõik asjad kinni. Ei oskagi öelda, miks. Ei olnud riigipüha ega midagi. Vaatasime üle jälle kohalikud turud ja linnamelu. Päeva esimeses pooles sättisime end Hoan Kiemi järve äärde, et sealse ümbrusega tutvuda. Me oleme Andjelaga mõlemad üsna kohvifännid (ps, ma olen teefänn ka, ma ei suudagi otsustada, kumb mulle rohkem meeldib, kui täiesti aus olla), seega seadsime sammud kuhugi kohviku suunda. Meil oli kindel ühe kohviku jaoks, mille olime eelnevalt netist leidnud, aga me ei leidnudki seda kohvikut üles. Siis aga komistasime ilmselt veel parema pärli otsa. Selle kohviku nimi oli ''The Note Coffee'' ehk siis eesti keeles oleks see umbes ''Märkme Kohv'' ja ma lasen piltidel selle eest rääkida, siis saate kohe aru, kust selline nimi pärineb. Samuti aga jälle meeletult toredad teenindajad olid seal. Istusime vist ühe tunnikese kindlasti, sealt oli isegi vaade järvele. See oli läbi mitme korruse ja seal samuti müüdi Vietnamile või Hanoile omaseid jooke ja mõningaid snäkke ka, aga me piirdusime ainult kohviga. Peale seda läksime edasi seiklema. Mingi aeg seiklesime kuhugi nii kaugele, et me olime lõpuks väga, väga väsinud. Ma ütlen nii palju, et ma pole ammu sellist kuumust ja niiskust tundnud. Ma isegi ei tea, kas Hong Kongis oli augustis sama jõhker. Ma tean, et siin oli ikka ka korralik saun, aga mul oli tunne, et Vietnamis oli siis isegi hullem. Vot, võta näpust nüüd, eks. Aga igatahes väsisime kiiresti ära. Otsisime jälle üht kindlat kohta, mis selgus olevat suletud. See oli järvest umbes 3-4 kilomeetri kaugusel. Kuna seal lähedal oli üks tempel, mida me niikuinii tahtsime samuti vaatama minna, siis otsustasime sinna kõndida. Ja selleks ajaks, kui templini jõudsime, oli täielik nälg ka juba majas. Me mõlemad olime nii väsinud ja näljased, mõtlesime, et okei, otsime toidukoha ja siis mõtleme edasi. Kõik toidukohad olid seal ümber mõttetult kallid. Nüüd olime dilemma ees. Asi kiskus juba selliseks, et me veidi nähvasime teineteisele, sest tõesti oli natukene keeruline otsustada, mida teha. Kas kõnnime linna mitu kilomeetrit tagasi, sööme seal ja siis tuleme uuesti templi juurde või mis saab? Me polnud nõus ülehinnatud toidu eest maksma ja normaalse hinnaga taimset toitu seal ei olnud. Kuna ma nägin, et Andjelal kiskus tuju väga, väga ära, siis ma ütlesin, et las ta otsib endale süüa ja ma elan üle selle par tundi, kuni kesklinna tagasi lähme. Ta jälle mossas vastu, et ta ei taha ilma minuta süüa. Ütlesin, et las otsib midagigi, mingi puuvilja või midagi magusat, midagi juua. Sest muu lahendus on lihtsalt, kas a) liiga aeganõudev ja väsitav või b) liiga kallis. Ma surusin ennast alla, et mitte temaga tülli minna. Päris raske oli, aga saime hakkama. Otsustasime, et lähme siis templisse. Õnneks seal ala sees oli üks kohvik, kust ta endale midagi näksida ja juua sai. Ma jäin ilma, aga polnud hullu. Ütlesin, et selle eest on mul üks kindel koht, kuhu ma tahaksin sööma minna. Peale templikülastust hakkasime endiselt väsinutena tagasi kõndima. Enamik tee möödus vaikides, sest noh, nagu ma juba viimased 500 korda öelnud olin, me olime väsinud ja väga näljased. Meie õnneks aga see kohvik, kuhu me sööma läksime, oli täiesti imeline! Nii Andjela kui mina jäime rahule. Ütlesin talle ka aitäh, et oli minuga nõus sinna tulema ja et kannatas selle nõmeda väsimuse perioodi üle. Teede ületamine jalakäijana on Vietnamis omaette sport. Isegi, kui sul on roheline tuli, ei tähenda see, et teised su jaoks seisma jääks. Looda sa! Autod ehkki isegi jäävad seisma, aga rollerid on lihtsalt omaette kultuur ja kogemus ja liiklus. Need sõidavad kus ja millal iganes tahavad. Seega, kui sa ilusti ja viisakalt tagasihoidliku eurooplasena tee ääres seisad ja ootad, et üle tee saada, siis ma ütlen sulle ausalt - sa ei saa mitte kunagi üle tee nii. Kuidas seal siis teed ületada? Ma tahtsin seda nii väga filmida, aga see oli liiga ohtlik. Oleks Andjela meist see julgem pool olnud, siis ma oleks saanud temast teed ületades kinni hoida ja filmida, aga ei. Ühesõnaga: teed paar sammu, vaatad paremale-vasakule, kuni kümned rollerid sinust mööda vuhisevad, teed järgmised paar sammu ja sama lugu. Ja nii kuni üle tee jõuad. Kui minna rahulikult ja mitte liiga järskude liigutustega, siis kohalikud sõitjad tajuvad su trajektoori ära ja sõidavad sinust ilusti siis vastavalt kas eest või tagant mööda. Õhtu lõpetasime aga jälle rongi tänaval, nagu ma juba enne mainisin. Vietnam on väga omanäoline riik ja üks nädal seal viibimiseks ei ole õiglane. Samas, ilmselt parem, kui mitte midagi? Pealegi surusime me nädala sisse 3 erinevat sihtkohta, seega kogu aeg pressisime mingeid tegevusi ja külastusi kohta ja öösiti magasime suht vähe. Eks ka seepärast viimane päev nii raskeks kiskus, olime mõlemad väga väsinud ja löödud, sest mitmed soovitud külastuskohad olid teadmata põhjustel kinni. Üleüldiselt on see meile omase elatustasemega võrreldes väga odav riik. Kui ma toon teile näite, siis neli lendu läksid kokku maksma 165 eurot nägu (HKG-SGN-PQC-HAN-HKG) ja kõik majutused läksid näkku 70 eurot nägu. Kindlasti oleks ka veel odavamalt saanud. Üldiselt me muidu raha kulutamist eriti tagasi ei hoidnud ja seetõttu läks seal ikka palju rohkem, kui ma lootsin. Sellele lisaks suutsin ma õige adapteriotsa koju jätta, noh, Hong Kongi koju. Seega meil oli kahepeale ainult Andjela ots ja kaks telefoni pluss minu kaamera. Õnneks saime ilusti hakkama. Aga ma olen lihtsalt natukene totu. Noh, ja siis ma unustasin oma kõrvaklapid Phu Quocis taksosse, seega ostsin sealt uued ja kaotasin kuhugi jälle ära. Täielik needus. Omapärane aspekt liikluses oli veel muidugi see, et turvavööd taksodes ei töötanudki. Mitte üheski taksos, kus me olime. Ja me sõitsime vist kokku vist kuue taksoga. Ka takso hinnad on muidu väga okeid, kui osata valida taksot või kasutada head äppi (Grab!). Ja teine minu ning Andjela jaoks šokeeriv asi oli see, kuidas takosjuhid sõites samal ajal telefonist seriaale vaatavad. Seda juhtus samuti mitu korda. Ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis minu meelest on vietnami keel üks inetumaid keeli, mis ma kuulnud olen. Ilmselt tekib küsimus ''miks?''. Mul pole sellele vastust, mulle lihtsalt ei kõla see keel ilusti. Seda saab võrrelda näiteks sellega, kui mingi laul ei meeldi. Miks ei meeldi? Jumal seda teab, lihtsalt pole minu maitse või midagi. Sama selle keelega. See on ikka uskumatu, kui teistsugune sealne kultuuriruum on. Pani taaskord hindama seda, et mu Eesti on puhta õhu ja loodusega riik. Seal tuli ka väga hästi esile see, et suurem osa inimestest elavad ka pigem kehvades ja vaestes tingimustes. Väga lahe kogemus!
Igatahes, seekordne seiklus jälle seljataga! Edasi heietades... juba kuu aega on möödas. Praegu mõtlen, et mul on ainult neli nädalat tunde veel! Ainult 17 päeva veel lähen koolimajja koolitööde eesmärgil. Täiesti ebareaalne. Ma vist magasin ja elu kõndis minust vahepeal mööda. Mul on veel nii palju, mis ma teha-näha tahan. Järgnevad kaks nädalat tulevad ka põnevad, sest mul on teha üht-teist, aga sellest täpsemalt kunagi hiljem. Viimased 2 novembrinädalat tulevad selle eest ilmselt tohutult töised, sest kõik viimased tähtajad ja lõputööd jne tuleb ära esitada. Aga küll ma hakkama saan! 29. novembriga peaksid vist tunnid lõppema. Siis 2. detsembril on paljude asjade tähtajad ja siis on mul vaba kuni 16. detsember, millal mul on üks eksam. Peale seda on mul umbes kuu aega vaba aega Aasias ja siis juba koju tagasi! Ma olen siin kaks ja pool kuud olnud ja kaks ja pool kuud täpselt olen veel. Vot sedasi see aeg siis nüüd lendab. Olge tublid, varsti näeme! :) Nonii. Alice on tagasi oma seiklustega. Ma tahaksin tihemini kirjutada, aga ma pole kõige parem ajaplaneerija, ütlen ausalt. Kui ma nüüd eelmine kord mainisin, et ma Vietnamis kohe esimene päev haigeks jäin, siis nüüd üks päev peale eelmise postituse avaldamist jäin jälle haigeks. Seekord mitte õhureostusest, vaid... jumal teab millest ja see mõjus mulle natukene raskemini. Olin peaaegu nädala täiesti maha niidetud ja 4-5 päeva veetsin oma voodi seltsis, millest 2 esimest ööd ei saanud üldse magada ja mõtlesin, et lähen haiglasse, kui kolmandat päeva ka magada ei saa, sest ma tundsin, et ma lähen väsimusest hulluks muidu. Aga lõpp hea, kõik hea, sain lõpuks magada ja mu energia on nüüd tagasi ja teised suuremad vaegused on mu ka viimaks maha jätnud. See on ka põhjus, miks ma vahepeal midagi siia kirjutanud pole. Ma isegi ei suutnud õppida ja nii palju, kui ma millegi sellise tegemist vihkan, siis ma palusin ühe kodutöö jaoks pikendust, sest ma lihtsalt ei suutnud kaua ekraani vaadata, veel vähem millegi analüüsimisest rääkimata. Õnneks mulle tuldi vastu ja ma väga austan seda. 29. september Esimene täispäev Phu Quocis oli meil pigem rahulik. Ärkasime üles, sõime hommikust, nautlesime niisama ja otsustasime kahepeale rolleri rentida. Sellega on selline huvitav lugu, et Andjelal on autosõiduload; minul neid ei ole, kuigi ma olen autokooli sõidutunnid ja teooria ja kõik koolitused ära teinud, siis eksamiteni ma pole jõudnud ja nii juba mitu aastat. Ilmselt tagasiminnes peaksin täiesti nullist alustama. Natuke kahju, aga tegelikult polnud see siin üldse mu jutu mõte. Mõtlesime, et kuna tal on load, las võtab need igaks juhuks kaasa ja küll kahepeal kuidagi millegagi hakkama saame. Tehniliselt ma vist polnud rolleriga ise kunagi sõitnud. Vähemalt hetkel ei tule meelde. Hea asi oli see, et saime rentida otse majutuselt, seega vähem muresid. Rentimine üheks päevaks oli umbes 16 eurot, vist 400 000 kohalikku dongi või midagi sellist. Saime selle eest täispaagi, kaks kiivrit ja rolleri. Ma tegelikult salaja endamisi mõtlesin kohe, et ma tahan juhtida, sest see tundus nii lahe kogemus. PS, kes ei tea, siis Vietnami liiklus on täiesti hullumeelne. Rahustuseks võin öelda, et Phu Quocis seal, kus käisime, oli talutav, saime hakkama. Samas ma mõtlesin kohe, et ilmselt see kuidagi läbi ei lähe, kuna tal on load jne. Rentides aga kummagi lubade kohta midagi ei küsitud ja sealt saime teada, et rolleriga võivad sõita kes iganes. Nägime konkreetselt ka lapsi nendega sõitmas. Täitsa 12-14-aastaseid, kindlasti. Küsisin siis Andjelalt, kas ta tahab juhtida, mille peale ta küsis vastu, kas ma tahan. Ma ütlesin, et ma heameelega sõidan, kui tal selle vastu midagi pole. Tuli välja, et ta eelistaski seda, sest tal oli kunagi nooremana mingi väike trauma rolleriga. Ei midagi tõsist, aga kui saab vältida seda, siis pigem väldib. Mulle sobib! Algus oli muidugi naljakas, sest ma päris täpselt ei teadnud, mis nupp teeb mida ja kuidas rollerit tööle panna jms, kuigi ega seal neid nuppe ja asju just eriti palju polnud. Olulisemad asjad näitas meile hosteli kutt ära, aga eks selle rolleri tajuvuse kätte saamine võttis natukene aega. Meie diil oli selline, et ma sõitsin ja ta luges kaarti. Muidu üldiselt oli meie diil ja klapp väga hea, aga kui ta kaart pange pani, siis ta läks lõpuks päris närvi. Sain üldse aru, et ta pole kõige parem orienteeruja, sest tal võttis natukene kauem kaardist aru saada kui minul. Kuigi ma olen alati arvanud, et ma olen kohutav kaardilugeja? Aga, ei, üldiselt sujus kõik väga hästi. Meie esimene sihtkoht oli Sao rand saare teises otsas, kuhu oli umbes 20 kilomeetrit sõita. Majutuse ümbruses olid meid kohutavalt augulised teed ja veidrad sillad, nii et neid oli alati lõbus ületada. Kui aga lõpuks suuremale teele jõudsime, siis oli kõik kergem, rolleritajuvus tuli ja üleüldse oli vahva. Ühe korra a luges kaarti valesti ja ütles mulle liiga hilja, et oleksin pidanud vasakpöörde tegema. Siis ma viimasel sekundil üritasin teha, aga see ei õnnestunud ja siis ma rammisin veidi teede vahel olevat saarekese äärekivi. Midagi ei juhtunud, väike põks käis ära, kõik asjad ja inimesed jäid terveks, aga kuna Andjela ei osanud õigel ajal oma jalgu maha panna, et me rolleriga ümber ei käiks, siis kui mina panin jalad maha, siis kogu rolleri raskus pluss minu ja Andjela raskus jäi minul püsti hoida, siis natukene peaaegu kummuli käisime. Aga see oli siis, kui peaaegu seisma olime jäänud. Sain jalale mälestuseks sinika ja palju naeru. Lõpuks peale seiklemist jõudsime ilusti ka oma sihtkohta. Järgmiseks mureks tekkis see, et me ei saanud istet lahti, mille all oli väike salasahtlike, kuhu ma oma koti koos rahakoti ja rätiku ja muu vajalikuga panin. Peale väikest proovimist ja kahtlemist küsisime parklas ühe suvalise paari käest abi ja lõpuks tuli valvurionu ka appi ja mitme peale saime ilusti siiski selle lahti. Natuke piinlik oli, aga ikka juhtub. Taipasime, et seda otseselt meile majutuses ei näidatudki. Ja kuigi sellel on juhend põhimõtteliselt peale joonistatud ka, siis esimese korraga ei saanud ikka pihta. Mis sa teed, kui asi on arusaamiseks liiga lihtne ja loogiline, eksole? Aga ilma pikema jututa (haha, päris pikk jutt on olnud juba mitte millesti, Alice), rand ise oli väga ilus ja meie rõõmuks oli seal tegelikult päris vähe inimesi. Muidugi omapära selliste randade suhtes on see, et kõik maksab. Vedelemistool? Maksab. Kiiged? Maksavad. Parkla? Maksab! Õnneks meile, va miljonäridele ei olnud see midagi konti murdvat, aga siiski kõige eest me sellest olenemata ei olnud nõus maksma. Vedelesime veidi päikese käes, peale igat 30 minutit umbes käisime ujumas, siis vahepeal jalutasime niisama seal ringi, tegime pilte, kuni ma lõpuks tundsin, et see päike on mu ikka päris uimaseks teinud. Lühidalt öeldes me põlesime mõlemad ikka tohutult ära. Mina kandsin ilusti päikesekreemi ja panin vähemalt 3-4 korda seda endale peale, nii et... ma ei teagi nüüd. Aa, ja kui me viimast korda vette läksime, siis meid tervitasid seal meduusid ja Andjela jooksis suurest ehmatusest veest välja. Ega me eriti vette tagasi ei kiskunud ka, sest me polnud kindlad, mis sorti need elukad olid. Osade sutsakad pole midagi, aga osadel on ikka jõhkralt tugevad need ja kuna meil polnud netti, et uurida, siis jätsime enda tervise huvideks testimised testimata ja rohkem eriti vette ei kippunud. Üks asi, mis mulle selle koha puhul kohe üldse ei meeldinud, oli prügi. Samas see on üldse Aasias päris läbiv teema. Ranna selles otsas seda eriti ei olnud. Veest leidsin ühe tüki plastikut, mille ma sealt välja tõin, aga muidu oli vesi väga, väga puhas. Samas mööda rannajoont teise otsa kõndides leidsime ühe koha, kus oli konkreetne prügihunnik. Paar pildidemonstratsiooni nendest ka all. Lõpetuseks sõime rannaäärses restorasin hilislõunat ja sõitsime koju tagasi. Selle ajaga ma olin täiesti ära unustanud, kuidas rollerit tööle keerata ja see oli küll natuke piinlik. Aga kaks pead on õnneks kaks pead ja kõik lõppes jälle hästi. Tagasi sõites olime me mõlemad juba päris-päris punased. Seepärast ma panin rätiku enda kätele ja õlgadele, et ma rohkem päikest ei saaks. See oli hea niiske ka ja kotti ega kuhugi seda niikuinii panna ei oleks tahtnud. Tagasitulles pidime veel kütust hankima. See tegi mu korraks päris murelikuks - mul pole aimugi, kuidas see üldiselt käib, veel vähem oli mul aimu, kuidas see kuskil võõras riigis välja näeb. Aga nagu ma juba ütlesin, kaks pead on ikka kaks pead ja siiski suurem osa kohalikest on küll väga abivalmid. Läksime tanklasse, kus kusjuures on mingid inimesed, kes teistele tangivad, nii et viskasin sularaha talle näppu ja meil pandi paak täis. No problem! Hiljem vedelesime majutuses ja nautisime seda kohta ja puhkasime päikesest. Andjela veel läks basseini ujuma, ma vette rohkem ei kippunud ja olin tal lihtsalt seltsiks. Õhtul, umbes kell 9-10 paiku läksin ma veeäärde kiikuma. Lihtsalt nautisin ilma, tuult, vaikust, kohta. Ja kiikusin. Väga mõnus oli. Natuke ümisesin laulda ka omaette. Mingi hetk kirjutas mulle Andjela: ''Meil on sisalik toas! Tule ruttu!'' Ühesõnaga, ta kardab kõike. See oli nii naljakas. Kui m tuppa jõudsin, polnud sisalikku kuskil ja ta oli nii paanikas, et sisaliku enda silmist kogemata lasi. Aga see oli kõigest sisalik. Nad on armsad ja kardavad meil ilmselt rohkem. Ma neid ei karda, oleksin rahumeeli suutnud välja viia ta, aga me ei leidnudki teda üles. Ju siis leidis väljapääsu. 30. september Järgmiseks päevaks olime planeerinud saare teisele poole otsa sõita, kus asub Safari ja loomaaed. See tähendas seda, et rentisime rolleri uuesti. Järelikult oli Andjela vist ikka pigem rahul mu sõidutehnikaga. Ja tegelikult see sõidu osa oligi üks kõige vingevamaid, sest sõites näeb nii palju. Sinna oli veidi üle 25km, nii et kahe päevaga sõitsime kokku umbes 100km, mis on väga tuus minu arust! Täiega teeksin seda veel! Safarist pole ka väga palju rääkida vist. Tore oli, aga oleksime tahtnud seal kauem olla, see pandi kõik üsna vara kinni. Minu jaoks oli tipp-hetk see, kui saime leemuritega sõpradeks. Nad turnisid mu peal ja lasid pai teha. Mingid teised turistid andsid mulle nende jaoks süüa ka. Andjela oli samal ajal lihtsalt paanikas, see oli ausalt nii naljakas. Mul on üks video, kus ta filmis mind ja rääkis: ''Alice, ALICE, ALICE, üks TULEB SU POOLE, APPI!!! Ma lähen siit välja, ausalt.'' Ta hoidis minust ja leemuritest turvalist distantsi samal ajal, kui ma neid paitasin ja nunnutasin. Väga, väga armsad loomad ja meeletult tore kogemus. Teine tore kogemus oli see, kui me ühes kohvikus seal söömas käisime, mille kõrval kaelkirjakud ringi jalutasid. Ma arvan, et ma nägin kaelkirjakuid esimest korda elus. Nad on ka väga armsad! Ja sain ühele sõbrale pai ka teha natukene. Ja känguruid nägin ka esimest korda! Neile kahjuks pai ei saanud teha, aga nad on ka meeletult armsad! Äkki järgmine kord saan pai teha. Peale Safarit sõitsime aga kesklinna. Otsustasime viimase täispäeva õhtu seal veeta, sest otseselt linnas me veel käinud polnudki. Seal on samuti öömarket suur asi, kus tahtsime õhtust süüa ja üleüldiselt viimast õhtut nautida. Muidu oli nagu hea plaan, aga ma mõtlesin, et see tähendab seda, et me peame pimedas tagasi sõitma, mis oli ka ikka, noh, ma pakun, et umbes 10 kilomeetrit tagasi majutusse. See hirmutas mind korraks, aga mitte piisavalt, et see asi tegemata jätta. Alustasime aga rahulikult enne öömarketi avanemist ühes kohvikus kohvitades. Kahjuks läks asi nii, et kohalikud ei saanud aru, et ma ei taha piima, nii et minu jook läks raisku. Selleks ajaks, kui sealt kohvikust lahkusime, oli juba veidi hämaramaks läinud ja me pidime öömarketile lähedal parkimiskoha leidma. See õnneks polnud kõige raskem, sest kohalikud korravalvurid suunasid meid õigesse kohta, aga liiklus see aeg oli juba täiesti segane. Ma ei väsi ennast kiitmast, et ma seal hakkama sain. Tegelikult oli tõesti ülimalt lahe, sest adrenaliini sai ikka omajagu. Jätsime siis rolleri lihtsalt... kuhugi, kus teised rollerid ka olid, ja palvetasime parimat. Öömarket oli väga lahe. Peale Vietnamist tagasi tulemust kõlas mu kõrvus veel mitmeid päevi tugeva aktsendi saatel fraas: ''Hello, madam, hello!'' sest täpselt seda lauset kasutasid kõik kauplejad seal turul ja see oli lõpuks nii naljakas. Õnneks ma olen piisavalt paksu nahaga ja suudan öelda ei ja tuimalt minema kõndida. Küll aga öömarketi ees seistes võtsin ma oma telefoni taskust ja sajad tuhanded Vietnami dongid panid taskust plehku. Ma ise seda ei märganudki, aga õnneks olid kohalikud nii toredad, et näitasid mulle ja sain oma raha kõik ikka ilusti tagasi! Andjelal oli selle kauplemise ja keeldumisega natuke keerulisem suhe. Ma tegelikult isegi kauplesin talle ühed päikeseprillid sealt veidi alla 4 euroga. Nagu ikka, järjestikku olid päris mitu boksi, kus päikeseprille müüdi. Ta ütles, et tahab uusi ja et ilmselt oleks siit hea osta, peaks odav olema. Okei, teeme ära. Ilmselgelt on sealne kultuur selline, et nii, kui sa kuhugi näpud külge paned, siis visatakse sulle peegel ja pakutakse hinda ja muidugi ka teisi mudeleid, mida proovida võiks. Esimeses kohas öeldi prillide hinnaks 160 000 dongi ehk 6+ eurot. Mitte, et see mingi hind meie jaoks oleks, aga ma teadsin, et seal saab kaubelda. Ütlesime, et vaatame edasi. Ja seekord päriselt tahtsime edasi vaadata. Ära minnes hõisati järgi, et okei 140 000. Ütlesin, et jah, hästi, aitäh, me vaatame ringi ja kui ei leia paremaid, tuleme tagasi. Paar boksi edasi leidis Andjela isegi ilusamad prillid. Seal öeldi hinnaks kohe 140 000. Ütlesin neile, et aitäh, hea pakkumine, aga eelmises kohas pakuti 120 000 hinnaks. Selline lihtne valge vale, mille peale äriti meile prillid kohe 100 000 ehk alla 4 euroga. Hästi tehtud, Alice! Andjela proovis ja Alice kauples. Hea tiim. Minu õnneks oli seal turul väga mitmeid veganvalikuid, mille kohta ma eelnevalt ka netist infot otsinud olin ja ma sain päris mitmeid asju proovida, nii et igasugustest snäkkidest sai kõht pärast ikka täiesti täis. Kui me aga rollerit otsima hakkasime, siis... seda enam ei olnud. Lihtsalt ei olnud selles kohas, kuhu me panime. Selleks ajaks oli ka see koht täitunud mitmekümnete rolleritega. Meil oli isegi igaks juhuks pilt rolleri numbrist, et ei ajaks kellegi võõraga segamini. No, ausalt, kõndisime ringi, natukene paanikas ka, rollerit lihtsalt ei ole. Korraks mõtlesime, et ei teagi, mis nüüd teha. Kõndisime edasi, otsisime rollerit ja meie õnneks oli ta lõpuks olemas... lihtsalt täiesti teise kota tõstetud??? Pole aimugi miks, aga, jumal tänatud, see oli olemas! Mis oleks veel parem, kui üks väike šokk õhtusse, eksole? Aga oodake, ostes ühe šoki, saate teise šoki tasuta kaasa! Kodus oli meil toas üks meeletult suur ämblik. Ja kuigi ma olen loomade sõber, siis ma sellest olenemata ei eelista väga, et mu toas mingi suur tundmatu ämblik ringi siblib. Samas, ütlen ausalt, ma oleks võinud ta sinna paika ka jätta. Aga Andjela on meil endiselt suur paanika-banaanika. Kuna ma ütlesin, et mul on ämblikust pigem suva ja tappa ma teda nõus ei ole, siis Andjela ei suutnud seda asja sinna paika jätta ja mul on telefonis 5-minutiline video, kus ta iseend julgustab teda tapma. See on üks järjekordne huumorinurk. Võtab siis lõpuks mu raamatu ja üritab teda lüüa, aga lõi mööda. Peale seda pani suurest hirmust nii suure kisa maha, et majutuses töötavad kutid jalutasid meie hütist mööda, et vaadata, kas meiega on kõik ikka korras. Ma muidugi naersin seal pisarateni. Hea uudis on see, et ämblik viga ei saanud ja ronis ise lõpuks katuseaugust välja, aga Andjela vist ei suutnud päris mitu tundi peale seda magama saada. Igatahes, tagasisõit sealt pimedas oli täitsa lahe. Saime juba peaaegu ilma kaardita hakkama. Kohalikud valmis ja puha. Kogu see Phu Quoci seiklus oli ikka täiega mõnus! Ma arvan, et selleks korraks jälle aitab. Mu pea rohkem ei tööta, et midagi juurde kirjutada, vast oluliseim sai jälle kirja.
Järgmine kord juba Hanoist! Paid! |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |