Istun põrandal, kell on 11.27 ja söön ma oma hommikuputru (aga postitasin ikka 4h hiljem, sest 'tegin' hirmus palju asju vahepeal). Viimased päevad olen ma kuidagi pigem energiast tühi ja loid olnud, mis on pigem ebatavaline vist. Alustan seekord sellega, et ma olen paar avastust mõne viimase päeva jooksul teinud. Esiteks, ma avastasin, et ma olen nii hommiku kui ka öö inimene. Ja nii on väga keeruline elada. Mulle niiiiiii meeldivad vaiksed hommikud tühjade tänavate ja ärkavate päikesekiirtega. Samas mulle tohutult meeldivad ka hilised õhtutunnid ja öine suve lõhn. Mmmm! Ja siis ma ei suudagi kunagi valida, kumb mulle rohkem meeldib, aga eks elurütm ja rutiin ise kujundab selle, kumba ma rohkem kohtan. Teiseks, ma olen nüüd isolatsioonis olnud rohkem kui kuus nädalat. Ja ma avastasin, kui tavaline on see, et ma ei räägi mitu päeva mitte ühtegi sõna mitte ühegi inimesega. Kirjutan, jah, see on teine asi; ma ei räägi, ma ei kasuta oma suud rääkimiseks vahepeal tõesti mitu päeva jutti, sest ma lihtsalt ei näe mitte kedagi. Ja see on nüüd ausalt öeldes natukene veider avastus ja imelik on olla kohe selle mõtte peale. Mu ainsad rääkimised on siis, kui ma poes käin või vahel majaomanikku näen või kui kellegagi mõni kord videokõne teen. Nonii, tervitused endiselt Hollandist, ma pole veel kuhugi liikunud. Plaan oli küll hea, aga kõik lennufirmad endiselt tühistavad lende. Ma vahepeal nillisin pileteid 4., 7. ja 9. mail LOTi või SASiga, aga nad on nüüd kõike edasi lükanud ja lendavad alles mai keskel. Kohati tore, et ma pileteid ära ei ostnud, sest siis ei läinud ajutiselt raha raisku. Samas kurb, oleks tahtnud selle lennupiletite-bingo nüüdseks ära lõpetada. Aga tundub, et mitte veel niipea. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem ma tahan sellega tegeleda. Ma istuksin heameelega veel pool kuud või kuu aega Hollandis, mul poleks selle vastu suurt midagi, sest siin on väga ilusad ja soojad ilmad, aaa-gaaa, kes mu üüri maksmisele kandideerib? Ja toitu mulle ostab? Või lihtsalt tasuta raha jagab? Viimane blokk õppeaineid algas nüüd eelviimasel aprilli nädalal ja ma ei oska veel seisukohta võtta. Kohati on online õpe okei, aga kohati ei ole minu teema üldse. Ma ei oska nii hästi keskenduda loengule või seminarile kui see on internetis. Lisaks on tore muidugi see, et mu internetiühendus kodus on vahel päris halb ja siis ma lihtsalt mingi periood ei kuule/näe mitte midagi. Oeh. Mul on kaks ainet: tehnoloogia eetika ja rassism läänemaailmas. Esimene tundub mulle palju huvitavam ja sobilikum, aga teine mind nii palju ei tõmba, sest ma olen ajaloos jube nõrk olnud ja sellised ained eeldavad veidi ajaloolist tausta või mingit baasiteadmist. Agaaaa, eks paistab. Mulle kuidagi tekitavad online loengud rohkem närvi kui päris klassitunnid, ma ei teagi, miks. Mul on tunne, et ma jään paremini silma ja see tekitab mingit pebameeldivust ja pinget. Ma olen veel natukee segaduses ka kursuste ülesehituste ja kulgemise osas, aga see on lahendatav probleem. Seda ka, et Alisa läks nüüd juba veidi rohkem kui nädal aega tagasi koju, seega ma resideerun nüüdsest täielikult uhkes üksinduses. Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi kommenteerida. Kohati kurb, kohati, noh, mis sa teed, selline on elu. Selle peale tekkis ühel päeval mõte, et huvitav, kumb olukord on nõmedam/raskem ja kumb parem/kergem; kas see, et elad välismaal suure hulga sõpradega ja siis ootamatute sündmuste pärast pead nad kõik loetud päevade jooksul ära saatma, siis jääd välisriiki üksinda mõttega, et millal küll neid sõpru jälle näed? VÕI, kui elad välisriigis ilma sõpradeta. Hea küll, ühe sõbraga, kelle pead ka ootamatute olukordade tekkimise tõttu kodumaale saatma ja siis lihtsalt edasi üksinda... olesklema. Mis teile tundub? Mu meelest mõlemad päris nigelad ja oma värskest kogemustepagasist ütleksin, et... midagi ei ütleks. Ma ei tea. Mõlemad sakivad. Samas, ilmselt aasta pärast mõtlen jälle, et elu on ikka seiklus ja kohati on ka tore sellistesse situatsioonidesse sattuda. Äkki on minustki sisimas monk sirgumas, kui nii palju aega olen sunnitud iseendaga veetma? Avastan end ja teisi läbi-lõhki ehkki? Kunag ei ei tea ju, eks? Ahjaa! Muide, köisin ühel päeval Utrechtis umbes üle viie nädala. See oli päris mõnus. Kogu linn oli kuidagi tühi ja vaikne. Samas ikka siin-seal leidus inimesi. Puud on vaikselt juba lehteis, mida ma ei olnudki sel aastal veel Utrechtis näinud, nii et see oli väga ilus üllatus. Korraga mõnus, rahustav, aga ka kurb jalutuskäik oli. (Panin alla suure hunniku pilte ka.)
Veidi ka põnevaid(hah, vaieldav) fakte mu (eba)produktiivsusest siin maailmas, sest miks mitte: * Ma olen peaaegu kätelseisu ära õppinud. * Ma olen käed lahti rattaga sõitmise täiesti ära õppinud. * Ma olen päris mitu sarja otsast lõpuni ära vaadanud (Alias Grace, Maniac, Freud, 100 humans, Explained, The End of the Fxxxing World, Sex Education, Charming, vb midagi veel, ei tea peast). Järjel olen ka How To Get Away With Murder sarjaga. Ehk siis aitäh Netflixi eest, Heleri! * Ma ei ole puslet pannud paar nädalat vist, ups. * Ma lõpetasin ühe raamatu ja olen teisega poole peal ja rohkem mul kahjuks raamatuid siin ei ole. Aga tellisin(jep, mul on ju meeletult raha üle) Apollost 4 raamatut ja saatsin need empsile koju, et ta saaks lugeda ja minagi saaksin koju jõudes lugeda! * Ma tavaliselt ärkan üles päikesetõusul, vaatan korra unesegasena aknast välja ja siis magan edasi. Ma ei tea, miks, aga päris tore. Ma võiks päriselt ka siis üles tõusta, vot see oleks lahe.
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |