Jah, ma olen taaskord Eestis tagasi! PS! Päris pikk lugemine! Maandusin siin 9. mail, mis tähendab seda, et kohe-kohe on mu kohustuslik kahenädalane karantiin lõppemas - homme on viimane päev! (Täna juba on karantiin läbi, 24. mail.) Õnneks pole see väga piinarikas olnud, sest jalutamas ja toidupoes on lubatud käia. Pealegi olen ma kooliga omajagu hõivatud ja nüüdseks olen selle online õppega ära harjunud ja enam ei teki seda meeletult vastuolulist tunnet. Küll aga mu silmad väsivad kiiresti ära ja kõige lugemist arvutis ma endiselt ei fänna. Aga tuleb ära teha. Aeg-ajalt loen natuke raamatuid, mis ma endale hunnikutes hankinud olen. Teinekord vaatan sarju või dokumentaale. Siis olen rohkem küpsetanud, sest kodus on ahi ja ma igatsesin ahjus tehtud toite (mm, ahjukartulid ja banaanileib!!!). Samuti sorteerisin kõik riided ära ja tahaks kolmest suurest kotitäiest lahti saada. Üldse toimub mingi suuremat sorti koristamine ja organiseerimine meil empsiga kodus. Niiet olen (ja oleme) täiesti kasulik(ud) olnud. Nii nõme, kui see ka poleks, siis kohati lohutab mind ka see, et Eestis pole üldse nii hea ilm kui Hollandis. Samas ilmateate järgi peaks juuni esimeses pooles korralikuks suveks keerama. Selle võrra oli ka veidi kergem kodus istuda. Teisalt on jälle kodus raskem õppida olnud, sest elame empsiga koos ja sellist oma vaikset-privaatset keskendumiseks parajat ruumi mul ei olegi. Tegin kellelegi nalja, et peaks vetsu minema kaheks loengutunniks. Vähemalt saan ma seda öelda, et õppejõud on küll siiani väga mõistlikud olnud ja võtavad kõike ise ka rahulikult ning samamoodi kohastuvad kõigega, on paindlikumad ja ka toetavad. Viimased nädalad Hollandis kulgesid mul aga täiesti ühtesoodu. Lõpuks mul tekkis ikka täielik error sellega, et ma päriselt näost-näkku ei rääkinud kellegagi eriti palju 3 nädalat. Ainult nii palju, kui toidupoes sai käidud ja kui majaomanikku nägin, siis sai ka tere ja kuidas läheb öeldud, aga see oli ka kõik. Ja need juhtusid ka 1-2x nädalas. Tundsin üks hetk, kuidas ma päriselt igatsen inimestega rääkimist. Tahaks lihtsalt pool ööd üleval istuda ja jagada ideid ja mõtteid ja arutada kosmosest või geenidest või tehnoloogiast või kassidest või reisimisest või millestki muust. Ma ei mäletagi, millal mul viimati selline jutustamise igatsustunne oli. See on üsna erakordne, ma peaks mainima. Aga näitab ka ilusti, mis sotsiaalne loom inimene ikkagi on. Ehkki kedagi huvitab ka mu täpsem tagasituleku teema. Teen kiire ülevaate. Plaanisin koju tulla mai alguses juba pigem ammu, sest mul oli üüriraha makstud ja ilmad olid ilusad ja väga vahet polnud, kus ma karantiinis istun. Siis hakkas rahaga kitsas ja tuli kiiremini otsustada, mis edasi saab. Tegelikult väga lootsin sellele, et osad lennufirmad mai alguses oleks lendama hakanud, aga kõik lükkasid oma lende edasi, seega lootus odava pileti jaoks purunes. Pidin siis lõpuks Lufthansaga tulema, mille eest maksin 360 eurot, mis on 200 eurot rohkem kui tavaline üheotsa pilet. Väga ränk ikka. Samuti oli lend läbi Frankfurdi. Ja mind ajasid inimesed lennujaamades nii närvi, nagu poleks sotsiaalsest distantsist kunagi midagi kuulnud. Vahtisin täiega altkulmu otsa neile, kes mu kõrvale nügisid ennast. Ka näiteks karantiini esimesel päeval helistati mulle politseist, et üle kontrollida aadress, kus ma ööbin ja taaskord korrata, et kontakti inimestega tuleb 14 päeva vältida, aga jalutamas ja toidupoes käia võib. Seepärast ma ka ei ole kellelegi väga kuulutanud, et ma tagasi olen. Seega osadele võib see nüüd üllatusena tulla. Polnud väga mõtet varem öelda, kui niikuinii ei oleks see midgai muutnud. Igatahes, olen nüüd olemas ja vä-ga-gi valmis kõigiga kokku saama! Üldiselt lihtsalt olin omaette Hollandis need viimased nädalad. Käisin nii palju väljas rattaga sõitmas ja seiklemas, kui vähegi viitsisin, ülejäänud aja tegelesin kooliasjadega. Selles suhtes mulle isegi väga meeldib praegune rahulik tempo. Vahelduseks absoluutselt vajalik. Teisalt aga, ma tean, et ma olen rohkem seda liiki inimene, kes palju teeb, see palju jõuab. Mida rohkem mul asju teha on, seda paremini ma planeerin ja teostan. Aga nii lihtsalt põleb läbi. Praegu on tahest tahtmata tunne, et tegelikult on üsna vähe vaja teha ja aega maa ja ilm ja siis kõik saab ikka tehtud viimasel sekundil ennast kirudes. Elu! Ja ma olen kohe enda peale pahane, kui saadan mööda päeva nii, et ei ole üldse produktiivne. Näiteks nagu täna. Tulin sõbra juurde kassi hoidma, sest ta on emaga venna juures maal perekesksel pulmapeol ja mul oli ülihea plaan oma arvuti siia kaasa võtta ja kaks päeva täielikult õppimisele pühendada end. Agaaaa... esimene päev läks täiega aia taha. Ma juba ärkasin üles nii, et energia oli otsas ja terve päev selline tohutult uimane tunne olnud, et ei ole suutnud mitte midagi teha. Ja siin ma nüüd olen, tegin uinaku just ja proovin mitte enda peale pahane olla ja loota super-produktiivsele homsele. Õnneks ma olen pigem sellest õppimise blokist üle saanud, mis mul esialgu online-kooliga tekkis, sest raske oli end ümber lülitada teisele sagedusele, kui kogu aeg samas keskkonnas viibin. Aga, mnjah, see selleks. Ma pean teisipäevaks üks umbes 10-leheline essee/uuring teha tehnoloogia eetika kursuse jaoks ühest päris huvitavast ja teaduslikust teemast. Ma ütlen ausalt, et ma ei oska vist kõike selle teemaga kokku käivat terminoloogiat eesti keeles, aga (inglise keeles on see DBS: deep brain stimulation) otse tõlgituna on see sügav aju stimulatsioon(?). Põhimõtteliselt uurib see üht väikest imekiipi, mis paigaldatakse inimese ajju, et parendada elu. Hetkel kasutatakse seda vähesel määral meditsiinilisel eesmärgil nagu näiteks anoreksia ja parkinsoni tõve jaoks, aga Elon Muskil on oma firma, Neuralink, millega ta sihib ikka täiega kõrgustesse, mis teoreetiliselt peaks võimaldama inimestel asju internetiga ühenduse kaudu välkkiirusel õppida ja siis on võimalik spekuleerida, kuidas inimesed seda tehnoloogiat omakorda tagasi mõjutavad jne. Ah, see on selline pikk ja keeruline teema ja vajab täielikku tähelepanu ning palju energiat minult, et saaks sellega ühele poole. Ja tegelikult tahtsin üldse blogi 2 päeva tagasi valmis kirjutada, aga no näed sa, siin ma olen! Raha on jälle selline huvitav teema. Konkreetselt peab vist mõneks ajaks nüüd sente lugema hakkama. Ma pidin isegi sõbrannalt raha laenama, et nädal või kaks omadega hakkama saada. Eks see selgub jooksvalt, mis-kus-mida-kuidas. Selles suhtes, et ega raha hüüa minnes, eks? See on üks põhjuseid, miks mulle sularaha rohkem meeldib (kuigi ma seda peaaegu et ei kasutagi, välismaa on seda sundinud rohkem tegema), sest siis ma näen visuaalselt rahaseisu kogu aeg ja see aitab kergemini asjadega arvestada. See muidugi ei tähenda seda, et ma kasutan rohkem sularaha. Oh, ei. Boogle Bike'i veel mäletate? See rendifirma, kust ratta hankisin Hollandis. No ikka täiega maadlesin nendega. Lõpuks paar päeva enne lendu sain nad kätte ja üritasin seletada, mis värk on. Siis oli ka veider suhtlus ja ma tegelikult ei viitsi väga sellesse enam süveneda, sest ma sain rattast lahti ja see probleem on nüüd lahendatud. Kuigi nad lubasid mulle 25 euri maksta, aga mida pole? 25 euri! Lihtsalt õudne. Jube skämmimine käib seal Hollandis kogu aeg. Mu kursakas Raimol on enda korteri omanikega probleeme, kes ei anna talle deposiiti tagasi ja küsib hoopis raha lisaks ja värki. Kohutav, ausalt, nii palju jamamist ja närvide raiskamist. Paari viimase päevaga olen kaks huvitavat lingvistilist tähelepanu ka saanud. Teen kahe grupikaaslasega ühe kursuse jaoks videokõnesid, et asju arutada ühise projekti eesmärgil ja siis üks neist vähemalt arvas, et ma olen ameeriklane. Ütles, et ta tahtis küsida, mis osariigis ma elan. Ja siis mu sõbra ema ütles mulle, et mul on eesti keeles aktsent. No jah siis. Naljakas on vahel olla küll, kui sõna üheski keeles meelde ei tule. Mitte, et mul neid keeli nüüd jube palju oleks, võiks rohkem olla. Aga teate, mida ma Hollandist igatsen? Viisakust. Seal on samamoodi väga tavapärane bussi minnes juhile tere öelda ning lahkudes lehvitada või isegi aitäh üle bussi hõigata ja see on nii tore, annab nii palju päevale juurde ja ma adopteerisin selle kiiresti. Sarnane teema sellega, mis Tais ja Jaapanis oli. Inimesed olid nii viisakad ja kogu aeg tänasid ning selle jaoks nad panevad oma käed kokku ja kummardavad ja see jäi ka mulle väga külge. Kuidagi hästi austusväärne. Küll aga saan ma öelda, et olen ka Eestis vahvat viisakust märganud. Käisin ühel päeval empsi rattaga ja sõbraga väljas ning jäime Pirital niisama päikese kätte puhkama ja ma endiselt harjutasin oma kätelseisu ja üks rattur, kes mööda kimas, hüüdis mulle: ''Super!'' See oli nii tore ja ootamatu, et ma hüüdsin talle aitäh vastu. Ja teate, tundub, et märkamatult hakkab see ''Erasmus+'' rippmenüü siin oma postitustega otsa saama. Vahetusõpingud kui sellised on mul sellest aastaks läbi ja ma veel ei tea täpselt, mis edasi saab.
Natukene otsin suveks praktikat ja tööd (igatsen lennujaama) jaaa lihtsalt vaatan jooksvalt, mis saama hakkab ja kulgen nõndamoodi edasi. Tot ziens! Dankjewel!
0 Comments
Leave a Reply. |
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |