Esimene koolinädal on täielikult seljataga ja pilt hakkab vaikselt selgemaks saama. Mulle meeldib tegevuses olla, sest mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan ka. Kui ma niisama passin, siis ma jäängi passima ja olen päev otsa täiesti kasutu laiskloom. Ja kuna! NB! Mul on seekord veel rohkem pilte kui eelnevatel kordadel, siis ma lihtsalt panen neid kõikjale siia postitusse laiali. Ma pole kindel, kuidas ma otsustan nende mitmesaja pildi seast, millised on rohkem jagamist väärt kui teised, aga eks näis. Kiirülevaade mu turismimaailmast: Vahepeal olen päris mitu korda turisti mänginud ja mul on nii palju ilusaid mälestusi ja peaaegu sama ilusaid pilte. Ühel päeval käisime Andjela ja Pengiga (üks uus Hiina tüdruk) Hong Kong saarel oleval mäe tipus. Sõitsime sinna selleks spetsiaalselt ehitatud ''mäe''trammiga. Vahepeal oli teekalle ikka hirmsalt suur. Vähemalt kogu kogemus ise oli väga ilus. Ajastasime end täpselt päikeseloojanguks mäkke. Muidugi oli seal suur hunnik inimesi, aga pole viga, nägime vaadet küll. Ma pean tunnistama, et möödunud pühapäev on aga mu siin veedetud aja kõrghetk, sest ma nägin korraga ilusat ilma, loodust, arhitektuuri, kultuuri, toitu ja kogu see kompott kokku toodab ühe liigselt elevil, õnneliku ja ilusa Alice'i. Mul on heameel, et ma Andjelaga tuttavaks sain, sest siiamaani tunduvad meie huvid ja arusaamad jms olema üsna ühel levelil, eriti asjades, mis puudutab ringi avastamist ja muud turismindust. Samuti on ta nõus minuga tulema sööma kuhugi, kus ma nälga ei jää, ja ma olen ka selle eest talle väga tänulik. Me käisime Lantau saarel Big Buddha kuju juures, kuhu sõitsime funikulööri ehk köisraudteega. See kõik oli lihtsalt nii ilus ja nii võimas, et ma lasen piltidel enda eest rääkida. Teen teile lühikese sissejuhatuse oma teistesse ainetesse samuti: Kolmas aine, mille ma võtsin, on ''töötuba loovusest ja kultuuriproduktsioonist''; ma nüüd pole kindel, kas see kõlab eesti keeles loogiliselt või mitte, aga sõna-sõnalt inglise keelest tõlkides on see nii. Seal on mul sama õppejõud, kes annab ka seda muusika ja loovusega seotud loengut. Ma veel muidu päris täpselt ei ole aru saanud, mida me terve selle kursuse jooksul tegema peame, sest esimeses loengus me lihtsalt tutvusime ja mängisime mänge; õppejõu sõnul õppisime nende abil rolle jagama, kõiki kaasama, asju läbi mõtlema jms. Eks ma pean umbes kuu-kahe pärast ilmselt uue ülevaata andma, mis olukord siis on. Eks need ained niikuinii kujunevad välja ja saavad selgemaks ainult aja jooksul. Neljas aine on mul ''globaalne tervis'' ja see on ilmselt üks mu lemmikutest, ma olin juba esimeses loengus päris insipireeritud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, on professor pärit Walesist, aga ta sündis(?) ja kasvas üles Hong Kongis ning on oma elu jooksul mitmetes erinevates riikides elanud-õppinud-töötanud. Ta on WHO(World Health Organization) jaoks töötanud umbes 30 aastat; 7 aastat tagasi andis ta välja ühe väga sisuga selle kursusega samanimelise raamatu ja 2 aastat tagasi sellest uuendatud versiooni. Ühesõnaga, ta tundub päris suur asi olevat, ta on nii palju korda saatnud. Ta on selline professor, kes läheb väga teemasse sisse ja võib-olla jääb natukene kauemaks jutustama kui peaks. Samas see on huvitav ja kirega tehtud asjad on ilusad asjad. Teisalt, keegi ei taha tavaliselt kauem kuulata. Eriti, kui loeng hakkab 9 paiku hommikul ja kestab 3 tundi. See kursus tõotab tulla väga huvitav, aga väga-väga sisukas ka, sest me peame ise palju uurima ja lugema ja kirjutama ja rääkima ja esitlema. Me puudutame seal erinevaid teemasid nagu näiteks meditsiin ja ravimid, erinevad haigused loomades ja inimestes ja kuidas need teineteisega seoses on, samuti looduskatastroofid jms. Kohati tahaksin jagada, mida kõike ma ise juba teada olen saanud, aga siis kisuvad mu postitused ise pooleldi loenguteks. Eks ma mõtlen selle üle, kui mul aega-tahtmist jagub, siis vast midagi kirjutan ikka, mida oleks näiteks Euroopaga huvitav võrrelda. Ma olen igatahes sellest ainest põnevil! Minu viimase aine nimetus on ''meedia, kultuur ja ühiskond''. See on ka ühtlasi rohkem kuulamise-jutustamise-võrdlemise aine, vähemalt selline tunne on mul praegu. Nagu ikka, alustasime põhikonseptsioonide seletamisega, kes millestki kuidas aru saab ja kuidas need kultuuriti erinevad. Kursuse sissejuhatust ja kokkuvõtet vaadates tundus mulle, et olen osasid teemasid Tallinna Ülikoolis juba eelmisel semestril puudutanud. Äkki ongi siis mõneti lihtsam asjast aru saada ja suurem võimalus ise midagi panustada? Eks paistab. Lektor ise on kohalik, ainus naissoost õppejõud, kes mul on. Ta on õppinud ajakirjandust ja on muidu olemuselt selline muhe ja naerab palju. Eks näis, mis siin ka täpsemalt saama hakkab. Osad kursused on mulle (ja ilmselt ka paljudele teistele eestlastele) omase haridussüsteemi kohaselt natukene liiga... abstraktsed? Aga eks see on kindlasti üks indikaatoritest, mis selle põnevaks teeb. Ja iganädalane faktiring: * Kohalikud õpilased, eriti neiud, on äärmiselt tagasihoidlikud. No ikka tõesti v-ä-g-a tagasihoidlikud. Eestlased nende kõrval ei ole midagi. Tundides keegi vabatahtlikult midagi ise ei ütle, ainult vahetusõpilased, kuni just otse neilt ei küsita. Ja kui nad räägivad, siis see on nii vaikne, et kaks rida tagapool istudes ei kuule absoluutselt midagi. Samas on nad ka kohati ebaviisakad ja see käib mulle natukene pinda; seda tuleb esile just linnapildis. AGA SIIS tuleb öö ja nad ärkavad... üles? ellu? sest öösiti 1-3 aeg on terve mu ühikakoridor täis kilkamist, itsitamist, ustega prõmmutamist, jutustamist, plaksutamist, mängimist. Samuti käivad nad enamasti koos pesemas kõrvuti kabiinides ja siis jutustavat ülikõva häälega oma elu asju, noh, nagu turumutid Eestis. Kahju kohe, et ma aru ei saa. Tahaks täitsa teada, mis nad räägivad või mis neid nii kõvasti rääkima paneb. Omamoodi olevused igatahes. Peaks ütlema, et kultuuri- ja antropoloogitudengile paslik kogemus analüüsimiseks. * See tore faktike pärineb nüüd mu globaalse tervise klassist. Ostsutasin siiski midagi jagada, sest äkki on see teile sama huvitav kui mulle. Sain teada, et kuigi Jaapan, Singapur, Korea ja Hong Kong on maailmas ühed kõige kõrgemalt reguleeritud meditsiiniga, siis sellest olenemata müüb näiteks Hong Kong antibiootikume käsimüügiravimitena ja ümbritsevatest riikidest siia neid ostma tulla ei olevat ebatavaline nähtus. Õppejõud nimetas neid ''mitte-disainer-firmade'' ravimiteks, st pole tuntud nimede antibiootikumid. See muidugi tekitab omakorda uue probleemi, sest inimeste taluvus sellist liiki ravimite suhtes aina kasvab, sest organism harjub nendega ära, seega haigustest lahti saamine ja nende ravimine on muutumas aina keerulisemaks; antibiootikume soovitatakse ju muidu üldiselt võimalikult harva võtta, et seda probleemi ei tekiks. * Ja veel üks fakt sellest loengust seoses eluga siinpool maakerakest. Liha söömine on siin väga suur asi; palju süüakse eriti just sigu. Küll aga levib siin praegu seapalavik, mille pärast tapetakse tervel kontinendil nii palju sigu, et see arv võib küündida kuni sadadesse tuhandetesse, sest nende söömine oleks inimeste tervisele liiga; see tähendab omakorda aga sealiha hinna tõusu, mis juba praegu olevat märgatav. * See fakt on nüüd natukene seoses eelmisega ja sigadega. Hong Kong on üks neist riikidest, kuhu rändlinnud talvituma tulevad. Pealtnäha üsna süütus ja iseenesest mõistetavas situatsioonis on ka oma pahupool: linnud on ühed äärmiselt osavad haiguste levitajad. Ja seetõttu on võimalik, et linnud levitavad haiguseid sigadele, mis võivad omakorda sigades muunduda ja muutuda ohtlikeks ka inimestele, sest meil on mingil moel sarnane geneetika. Vot siis seda elukest, eks. Selles loengus tekkis küll korraks ikka täiega tänulik tunne, et ma olen suutnud need paar viimast aastat täistaimse toiduga ellu jääda. Ja proovin seda ka siin teha, kus see veel eriti raskendatud on. Vähemalt paneb erinevaid omadusi Eestimaas väga hindama. * Me Andjelaga oleme jõudnud ühisele arusaamale, et kohalikud meievanused on eurooplastega võrreldes ikka väga teistsugused: 1. Nad on enamasti füüsiliselt juba palju pisemad. Me Andjelaga 173 ja 184(oli ta vist?) koljatid ikka nende kõrval, endal tekib imelik tunne. 2. Suurem osa neist lähevad kohe peale gümnaasiumit ülikooli, sest teisiti pole nende ühiskonnas väga tavaline. See tähendab, et väga suur osa õpilastest on minust umbes 2-3 aastat nooremad, isegi, kui nad juba lõpetamas on. AGA 70% neist näevad välja nagu 15-17 vanused ja see tekitab eriti veidra tunde. Samas seepärast ilmselt paljud vanemad asiaadid paistavadki nii noored! 3. Et asi aga asja veel põnevamaks teha, siis nende riietusstiil ja üldse selline elustiil on meie mõistes vanusele toetudes võib-olla veidi lapsik? Ärge saage minust valesti aru, ma ei laida seda maha, ma lihtsalt üritan selgeks teha, milline see võib välja paista ja kuidas see minule harjumuspärasest kultuuriruumist erineb. 4. Nad korraldavad koolis selliseid üritusi või ettevõtmisi, mis Euroopas kuuluks ka pigem gümnaasiumisse või isegi põhikooli; nad üritavad ühe ülikooli pargi kasutamist propageerida läbi kohtingumängude. Okei, okei, ma tean, et täiskasvanud igas vanuses teevad ka selliseid asju. Võib-olla ma olen liiga konservatiivne või midagi sellist? * Ehkki olete näinud-kuulnud, et osad inimesed Hong Kongis kannavad nina ja suu ees neid maske, mis näevad välja nagu need, mida doktorid haiglas kasutavad. Suuresti kantakse neid õhureostuse tõttu, aga sain teada, et viimasel ajal on see populaarsemaks kiskunud protestide pärast: et neid näo järgi võimalik tuvastada poleks. Ahjaa, see pisiasi ka nagu lutikad ja lendavad prussakad. Sain ühes aines tuttavaks ühe armsa pariisitariga, kes elab mu kõrvalmajas olevas õpilaskodus, kus ta polnud kuni selle nädalani kordagi enda juures pesemas käinud, sest tal olid vannitoas-vetsus need suured lendavad prussakad. Ja siis eile kuulsin üht vestlust pealt ja sain teada, et seal samas majas ühel noormehel olid voodis lutikad. Ta näitas oma ära söödud jalgu, mis nägid ikka pääääris jõhkrad välja. Õnneks vahetati tal madrats välja, loodetavasti tuleb keegi talle sinna suurpuhastust tegema ja ühel hommikul käis ta nahaarsti juures konsultatsioonil ka, kes seda kõike talle lihtsalt kinnitas, mis ta eeldanud oli. Siis mul käis peas väike klõps, sest ma sain aru, et mul oli umbes nädal tagasi üks täpselt samasuguste sümptomitega punn jalale tekkinud, see sügeleb nagu mitte miski muu, on täis mäda ja üldse väga rõve. Ütleme nii, et mul tekkis esimese hooga kohe kerge paanika. Jutustasin selle kutiga omajagu ja uurisin maad. Pärast oma toas kogusin mitu tundi julgust, et oma madrats ja voodiriided üle vaadata. Pean tunnistama, et ma ei leidnud mitte midagi. ÕNNEKS. Samas, see on üldse väga kummaline, et mul ainult üks punn tekkis, sest lutikad tavaliselt jätavad ikka korraliku raja kehale maha. Ei oskagi seisukohta võtta, kust see tuli. Küll aga olen nüüd väga palju rohkem valvsam ja oskan kohe reageerida, kui midagi peaks kummalisena tunduma. Samuti jagan seda lugu teistele ka, sest äkki kellelgi on samasugune mure; pigem olla teadlik ja ettevaatlik. Ma olen mitmetelt-mitmetelt sõpradelt, koolikaaslastelt ja tuttavatelt, kes eesti keelt ei räägi, saanud soovitusi, et ma võiksin ikkagi inglise keeles ka kirjutada. No iseenesest... jah, aga mu postitused on niigi ultra-pikad, et ma ei tea, kuidas see välja näeks; samas ma ei laida seda kohe maha. Äkki teha siis kasvõi lühem ja kokkuvõtlikum versioon eelnevast?
Aga selleks korraks vist jälle kõik. Paid!
0 Comments
|
Autor(Vegan)jäätisegurmaanist reisisell. Kuna mu süda kuulub nii mitmetele kohtadele ja inimestele korraga, siis ka see blogi ei keskendu ainult ühele teemale. Tundub sobimatu. Archives
March 2020
Categories |